little life with some fight

Nädal jällegist oma punase spordikotiga ja suure käekotiga üle elatud. Täpselt nagu ka eelnevad 4 ja pool nädalat.  See oli suht tore nädal, muideks.

Mingi haigus on endiselt mul küljes või pisik. Väike köha peale reisi on muutunud suureks rõvedaks köhaks. Jubeda sookolli hääl on kurgus ja keegi tatilaadne elukas elab ninas. 

Nädala alguses sai Jänedal chillitud. Kiikuda sain ka, jessikas kui mõnus see oli. Rohi oli ainult liiga pikk.. järeldasime Angelicaga, et kuna me pole see aasta külalistemaja taga nii sagedad kiikujad, kui eelmine aasta, siis järelikult ei viitsitud niisama ka muru niita. Nüüd aga kiigume seal jälle, niiet loodetavasti niidavad varsti muru ka lühemaks. 

Linnas käisin vahepeal. Koduka grillikas oli Vardjate juures. KrilliTšill. Ma rämedalt hilinesin sinna (nagu Ausidel kombeks) aga muidu oli täiega lahe. Isegi naeratus oli suul ja ma olin õnnelik, et läbisin selle jubeda teekonna Tallinnasse. Eva-Liisa ülikhooli kitarriga sain tinistada. Batuudil hüppasime ka ja piinasime Eva-Lota iPadi oma lollipiltidega. Jeaa... Markus söötis arbuusi mulle. Jaaa... põhimõtteliselt arutasime ka sügisel algavat uut hooaega seoses kodugrupiga. Ning väga võimalik, et uueks eestvedajaks saan mina. Eks hiljem paistab ja siis räägin teile ka sellest. 

Tol päeval sai ka õhtul palju linna peal jalutatud.Öösel veel tädi juurest läbi käidud jne.. chillbill.  Mõnusalt soe oli ja minul mõnusalt hääl ära. 

Vahepeal lendasin jälle maale tagasi. Söön maasikaid ja lahendan ristsõnu. Heina tegin also. Hetkel on muidu absoluutselt kõigest kopp ees. Isegi palavusest. 

Ühes väikeses veekogus nimega Kalijärv

SOh... millegipärast ei suuda ma kunagi otsusatada et mis on hea ja  mis on halb. Kuhu tahaks minna ja kuhu minemata jätta. Uuel nädalal toimuvad Tapal lahedad üritused. Tšehhist tulid kristlikud noored sõna levitama ja tutvuma Eestimaaga. Jalutavad ringi, räägivad-palvetavad inimestega ja chillivad. Ei plaaninud end neile appi minema ja selle üritusega kaasa lüüa ja seadsin muud plaanid endale ette. Täna aga nägin neid noori ja  seda mida nad tegema hakkavad. Ning nad on ülilahed. Nad on Prahast ja nad on kenad, vaimukad, säravad ja üli chillid inimesed. Nüüd eksole on mul muidugi kahju, et ma ei saa nendega seal olla. Täna rääkisin ka paariga neist ja nad on tõesti nii lahedad. Mis sest, et mu inka vahepeal kukub pobisema nagu pudrupott. Sain neile rääkida, et käisin just Prahas. Ja poisid on armsad, tõmmukad...  :)

jeps, iPhone see kõige õigem ju, muidugi. 72 kraadi pole mingi  naljaasi. 

Uus nädal algab voodis. Teadmatusega. Muremõtted on peas ja igast unistused ka. Tahaks suvelt midagi erilist, kuigi seda ootavad kõik. Erinevalt teistest ei taha ma võimalikult palju olla koos sõpradega ja täiega palju aega rannas. Mõtlen siin just, et kust leida endale väike salapaik, kus jahedas konutada.