Kes mu une ära varastas?

So, ma pole pikka aega siia midagi kirjutanud. Vähemalt endale tundub, et möödas on sellest imelik ajamõõtühik. Nüüd tumblris scrollides lõi nagu pähe mõte, et wow, lahe oleks blogi kirjutada. : )

Kell on naljakas. Täpselt 5.00 ja mina olen veel naljakam, sest mul pole üldse und. Isegi kui ma tahan mõelda voodis lamamise peale, tuleb imelik tunne. See on mul esimest korda ja noh.. eks ma siis istungi siin naljakalt üleval nagu öökull. Vahepeal kustutasin ka laualambi ära ja tõmbasin ruloo üles.

So.. kaua olin maal. Elasin seal rohu ja mulla sees. Olin hipi. Sõin maasikaid ja marju. Väike masekas oli ka, sest linnas oli Heartbeat nädal ja igal õhtul olid Vabakal Shine noorteüritused ning mina istusin terve see aeg maal telefoniga pingiviinimängu pelades. Päris tihti pidin mõtted juhtima eemale, sest ma olen juba see suvi nii paljudest asjadest ilma jäänud. See pole üldse oss värk.

 Nii, ja ühel hommikul, see oli reede hommik,  ärkasin ülesse ja lause "noh, said ka lõpuks ülesse" asemel sain hoopiski küsimuse. Küsimuse, mille sisu oli uurida kas reede õhtul ka vabakal midagi toimub. Raske oli kohe välja mõelda mis päev on ja kas tõesti toimub midagi või mitte, kuid lõpuks leidis see ülemine arvuti ajaloo failidest üles fakti, et tõesti reede õhtul peaks Vabaduse väljakul viimane Shine toimuma. Täiesti üllatuslikult ajas ema mind siis linna, et ma saaksin ka millestki lõpuks osa. Muidugi ma polnud vastu ja olin meeleldi nõus minema, oma segamini tuba igatsesin ka näha.
So, juhtuski nii, et emme ajas mind linna. Ja ma olen selle üle täiega õnnelik, sest esiteks oli mul vennaga mõnna aeg koos ning teiseks see õhtu läks täiega asja ette. Suht varakult olin platsis. Saime Kristini ja Helinaga kokku ja siis istusime ja nägime, et jälle jagatakse mingeid pileteid. Küsisime siis endale ka. Saime tasuta pileti Andre ja Tim Kole mustkunsti showle. Jeeeeeeeh. Mõne aja pärast liigutasimegi end juba Nokia poole. Ja see etendus oli nagu awesome. Ma polnud kunagi varem näinud mustkunsti live showd. Aga see oli küll täiega vinge. Mulle hullult meeldis. Ihihiii, olin nagu väike laps silmad punnis seal. Mõtlesin kogu aeg et kuidas seda ja teist on tehtud.. :D
Peale lõppu veeresime jälle Vabakale tagasi. Bänd oli juba laval. Väike Sõna levitamine oli lavalt ning peale seda tuli musa. Oujeah :D See oli ka järjekordselt kirjeldamatult lahe. iTunes saab listitäiendust Good Weather Forecast´i muusikaga peatselt ;)
Helina ja Ritsikas kadusid vahepeal koju, me jäime edasi. Liikusime ringi, avastasime tuttavate ringi, sulandusime sisse jne.. koju sain viimase bussiga. Kartsin, et olen hullult väsinud pikast päevast, aga noup... isegi fb-s pole mitte ühtegi online inimest, mis tähendab, et praegu on magamise aeg.


Sup.. see ongi kõige lahedam värk vist. Muidu on tavaliselt mingi vaikne olemine ja vaikne tegevus olnud. Õues on päris valge, oleks Statt lähemal, läheks ostaks süüa. :D

Telfas on mõned pildid.. võiks siia laadida need varsti. ..
...

Sõbukad tulid muidu täna tagasi. Mõnus, nüüd on kõik jälle kodumaal. Pole kuu aega neid näinud..

Jaaa... kahe nädala pärast on Ollli suvelaager. Muudatused ja uuendused ei meeldi jälle eriti, kuid... eks siis paistab. Loodetavasti on siis ka soe, hetkel on küll kägistav ilm.

Okei... huvitav kas pesu kokku panemine ja toa koristamine tekitavad une?  Lähen ja uurin välja.  
=) 




Ingrid. 

23.07

Mõni päev lihtsalt peab olema raske. Mitte väga raske, aga lihtsalt raskem kui teised. Siis näen, et kõik ei tule lihtsalt ning elus on nii palju keerulisi asju. Inimsuhted ja see millega end üleval peame. Meil on hetkel raske mõista seda, sest meil on vanemad, kes hoolitsevad teatud vajaduste eest. Aga kui üks päev meile koidab kõik see, mis on tegelikkus, mis on elu raskused, siis tahaks jääda tasaseks ning kogu oma uhkuse alla neelata.


Täpselt aasta tagasi oli see päev, mil ma nägin esimest korda oma korterit, kus ma elan praegu. Meenutades on nii selgelt silme ees see pilt, kui ma astusin esimest korda sellest uksest sisse ja tol hetkel mõtlesin, et seda vaatepilti hakkan ma tulevikus palju nägema. Nüüd olen ma juba aasta sellega elukohaga tuttav olnud ja ma siiamaani olen lõpmata tänulik selle üle.
Ausalt öeldes ei suutnud ma mõelda tol hetkel, et milline on minu elu aasta pärast. Kuid selline ta on.. teiste jaoks kerge ja lahe, kuid enda jaoks selle maailma kõige raskem asi.

Head ööd.
Head päeva.

Ingrid.

funday pictures

Veidi pilte neljapäevast. Ilusaid pilte oli hästi palju ja siis ma pidin mitu korda vähendama seda kogust, mida siia panna.. te ei viitsiks ju 20 pilti vaadata :D aga igatahes oli megalahe päev ja nüüd on mul vähemalt mõnedki pildid enda suvest mälestuseks.

see sokk.. on nii sokkk 

Me ei tee Playboyd. (kuigi see võis nii paista)  :D 

minu armas söögituba =) 

Ka mulle jagati päikest.

Mõni hommik kohe tuleb vahest kurva tujuga. Kuid hea on see, et Jumal muudab alati need mitte ise tekitatud kurvad meeleolud rõõmsaks. See on täpselt nagu ühes laulus, kus üks salm ütleb, et "sa pöörasid mu kurbuse rõõmuks".

Terve see nädal pole mulle mingit probleemi tekitanud. Olen äragnud rõõmsalt, teades et ees on täiega vaba päev. Maganud olen palju ja sügavalt (nägin unes, et mul oli tiigrikutsikas)  ja lugeda olen ka saanud. Eriti just piiblit. Vaikselt elades ja end ravides on mulle seltsiks olnud ainult kaks tuba ja vannituba. Palju sööki ja arvuti. Muud polegi olnud. Iseenesest oli seegi nagu omeette puhkus-puhkus inimestest.
Täna aga ärkasin ülesse nina kõrvetava päikese peale. Minu kohta isegi tavatult vara, kusagil 10 aeg..
Ja sügav kurbus oli sees. Vaatasin seda kõrvetavat päikest läbi lahtise akna. Kuulsin seda müra alt tänavalt ja trükikojas töötavate inimeste hääli. Tundsin, et nüüd on küll piir. Enam ei jõua ma siin istuda ja haududa. Aga samas laiskus ja oskamatus inimestega välja minna on nagu kadunud..
Jep, see oli hetk mil ma oleksin soovinud maale sõita. Helistasin viimases mõttes vennale, aga ülla-ülla, ta oli pool tundi tagasi just maa poole hakanud sõitma.  -.-
Nagu mina ikka, olin kurb. Vaatasin telekast mingi dok-filmi inimkehast ja hakkasin mõtete ära ajamiseks "Burlesque-d" vaatama. Samuti lootsin ma, et aeg läheb kiiremini ning õhtu saabub kiiremini.
 Aga nagu ikka ilusa-armastuse-ja-õnnetus-pöördub-õnneks-filmide puhul, ei olnud see eriti hea tujuparandaja.  Nõme oli olla.
 Mingi hetk helises telefon ja Eva kutsus õue, Stroomi rannapeole. Alguses häälitsesin nõmedalt ja üritasin leida vabandusi mitte minemiseks, sest viimasel ajal on minu silmis kadunud huvi suurte seltskondlike chillimiste vastu. Aga ta oli tubli tüdruk ja moosis mu ümber lõpuks. Tunni ajaga muutsin oma haige välimuse talutavaks ja rannale kohaseks. Lõpuks sain ka seelikut kanda. Alles teist korda sellel suvel. Jalutasin Sõlesse ja seal nad olid autoga. Sõitsime Stromkale, osa rahvast oli juba seal. Parkisime, nolasime inimestega ja jalutasime Selvusse jätsi järele. Sõime-jõime ja jälle randa tagasi. Rahvas ja usakad olid seal juba. Mängisime palli, pildistasime.. suht kõiksugune ranna tegevus. Lõpuks õhtu poole hakkas külm ja liikusime auto poole, et midagi peale panna, aga vahepeal tuli meil hää mõte võtta Selvust süüa ja siis minu poole liikuda. Mõeldud-tehtud.
Üle pika aja oli niiiii hea olla. Väga hea, et naabreid kodus polnud. Me oleks vist oma naermise ja jooksmisega neil karvad turri ajanud :D Uno kaartidega mängimine oli samuti niiiii epic. :D 

Kui nüüd hilisõhtuks jälle toad vaikseks jäid, pidin tunnistama, et tõesti Jumal on suuteline muutma nukralt alanud päeva kordaläinud ja lahedaks. Ma arvan, et osalt mängis rolli ka see, et inimesed olid uued. Mitte need samad vanad kalad, kellega on palju saadud koos chillida. Vaid uued, uued naljad ja teist tüüpi inimesed. See oli kuidagi nii värskendav. Enesetunne läks ka paremaks. Nüüd suudan jälle jätkata.

G.B.Y

EMO-s käik

Valged seinad, spetsiifiline lõhn. Valgetes kitlites tädid jalutavad mööda, käes pakk süstaldega. Aeg-ajalt kimavad mööda punastes jopedes inimesed, kes kärutavad kanderaamiga kortsus ja valu käes piinlevaid inimesi. Kõik näeb jube välja. Nüüd, pool tundi hiljem ja ka tund aega hiljem. 

Inimesed on vaiksed ja seetõttu kuulevad nad iga 10.min tagant naljakat häält. Ma tean seda häält, see on minu müstiline kõht mis on pika ootamise peale tühjaks läinud. 

Järjekord on pikk ja kõvadel rohelistel toolidel istumisest on nimmeluu valus. Nad võiksid vähemalt pehmed toolid muretseda arstiabi ootajatele. 

Vaatan jälle kella... kõige hullem on siin teadmatuses oodata. Ma ei tea kui kaua pean ma siin istuma ning kui ma kunagi sissegi saan, siis mis minuga tehakse. 

Aina rohkem tunnen, et mulle ei meeldi haiglad ning siia tulek oli ebavajalik. Üldjuhul nad torgivad, pommitavad küsimustega ja oma diagnoosi teada saamiseks pead ise esitama küsimusi, kus antakse lihtsaid vastuseid. 

Tunnikene või vähem/rohkem veel ja saan teada, mis minu sees toimub. 

Peale ülipikka seina vaatamist hüütakse ka minu perekonnanimi ning astun teiste saatvate pilkudega uksest sisse. Kaks tundi ootasin seda hetke... pulss tõuseb, sest kartus on sees. Astun sisse, tervitan viisakalt ning mul kästakse istuda. Räägin oma haigusloo detailselt ära ning seejärel saadetakse lahti riietuma kardina taha. Vahepeal suudan näha ka ühte vana meest väga punnis haiglakotiga, mis on täis kollast vedelikku ning mille pärast arstid kardavad, et see kott võib varsti lõhkeda...

Kopsud kuulatakse põhjalikult üle, vesteldakse veel minuga ning saan kätte hunniku pabereid. Küsin veel igaks juhuks, et kas ma võin nüüd minna ning nõusoleku peale jalutan kiiresti kabinetist ning ka majast välja. 2,5 tundi on close enough aeg haiglas passimiseks. Nööbin end kurguni kinni ning salli keerutan ümber kaela, kuigi kole rotiilm on õuest kadunud. 

Võtan oma väriseva telefoni ning räägin kergendatult emale, et üle 2 nädala kestnud köha ei ole õnneks kopsupõletik. Küll aga on mul mingi viirusinfektsioon, mis arvatavasti saigi alguse reisi ajal ning arenes külmetusest edasi kopsuviiruseks. Väljas viibimisega ja tööga on veidikeseks ajaks finito. Hetkel on tähtsaim puhata ja juua hästi palju, et kurgust kõik kaagid välja saaksid. 

Süda sai rahulolu, kuid haiglaid kardan ma nüüd rohkem. 

16.juuli 2012

PS: Tänane ilm oli vist kõigi aegade juulikuu imelikem. Vihma sadas pool päeva ning külm oli. Tuulest ei tasu rääkidagi.. liiga pahas tujus oli ta täna. Olin sunnitud ringi käima vihmamantli ja salliga, sest külm oli. Sellist veidrust küll iga aasta juuli keskel ei näe. Cheers. 

In my remains

Jääaeg oli maru !!! 

Uh, mulle jälle nii meeldib Linkin Parki uus album, kus on ka peal laul  "In my remains". 

So, nädalavahetus algas juba mul. 

Viimased päevad, vno...üldse kogu see nädal on läinud töötamisega ja filmi vaatamisega. Päeval tööl, peale seda istun tavaliselt veel seal. Eile näiteks istusin veel peaaegu 6 tundi.. aga fun oli ja ma jälle rääkisin teemast vahepeal mööda, seletades et A3 on nagu kaks A4 kokkupandult. Tegelt oli hoopis midagi muud küsitud. Baari taga oleva naisega nägime ka igasuguseid ... inimesi. Tõesti, mis on lahti? Miks lähevad inimesed kogu aeg aina imelikemaks? Pean silmas just seda rumalust, millega inimesed elavad. Nagu oleks juhtimine meie käest äkitselt ära võetud ja me oleme nagu robotid, kellele on nüüd sisse programeeritud mingi teise planeedi reeglid. Ning sama asi teist moodi seletatult - inimesed on laskunud äärmustesse. Nagu midagi muud polekski kui ainult üks asi, üks tegevus, ühed mõtted. Tihti jääb karp lahti. Kas keegi on meie ajuplaneedi kaaperdanud??

Nii. Päeval olen siis tööl ja öösel vaatan filme. "This means war" ja "In time" on nüüd nähtud. 

"In Time" oli küll midagi uut, totally teistsuguse sisuga kui kõik muud filmid. Arveldamine ajaga pakkus mulle hullult pingelist mõtteainet. 

Täna oli,on, mul vaba päev. Käisime hommikul Evaga "Jääaeg4" vaatamas. See oli niii lahe. Eva kogu aeg naeris mu kõrval ja mulle ei meeldinud 3D prillid. Muidu oli hullult naljakas ja armas. Ma vahepeal olin nii romantikas sees, et ehmatasin kui Eva mind müksas. Juhtub :)

Pärast chillisime lahedalt. See oli minu selle suve esimene chillamine kellegagi koos. Loneriks olen jäänud.. 

Ei, tegelt ei ole loneriks jäänud. Ma olen rohkem hakanud armastama enda üksiku-inimese-mentaliteeti. 

Samamoodi nagu olen hakanud armastama olemist kellegi teisena. On lahe vahest oma kestast väljuda ja olla keegi, kes ma igapäevaselt pole. Mulle meeldib see. Ma isegi naudin neid hetki. Naudin nagu mõrtsukas naudib kellegi tapmist. 

Ma tean, et ma vahepeal hullult killin end üksi olles mõtetega, aga ma isegi ei tunne enam hetkel vajadust kedagi teist oma mõtetega killida. Olen leidnud üles oma salakambri võtme ning nüüd hakkan sinna mõtted talletama. 

I'm weidro too. But my curls rulez

'Ingrid.

Keldrikakand

Hando Runneli luuletus "Keldrikakand"

Keldrikakand kena kakand,

keldris söönd ja keldris kakand.

Pole keldrist väljas käinud,

pole välisilma näinud.

Kõik, mis kehtib keldri õhus,

kehtib ka ta peas ja kõhus.

Ta ei ole isehakand,

ta on sünnist saati kakand.

Elu on irooniline ja küüniline

Yea, alustan täna videoga, mis on viimased päevad hullult kummitanud.  Samas tuletab see meelde ka head kahe nädala tagust Saksamaa trippi, sest seda laulu oli bussis ja õhtuti tubades chillides pidevalt kuulda. Pekki, tagantjärele mõeldes oli see ikka nii mõnus. 

Oli see varakevadel või hilistalvel, seda ma ei oska öelda, kuid ühel hilisõhtul kui ma ootasin Helinat ja Annut Westmani poe juures, kuulsin kõrvalasuvast baarist hullu tümpsu ja plaksutamist ja hõiskamist. Tol hetkel mõtlesin, et see on üks järjekordne koht, kus inimesed nädalavahetuseti purjutavad. Aga võta näpust, nüüd olen ise seal juba kolm päeva töötanud ja pean tõdema, et tegelikult on see ülilahe koht. Kokteilid on mõnusad :)

prillid on IN

woop-woop, tropic cola on häääää

little life with some fight

Nädal jällegist oma punase spordikotiga ja suure käekotiga üle elatud. Täpselt nagu ka eelnevad 4 ja pool nädalat.  See oli suht tore nädal, muideks.

Mingi haigus on endiselt mul küljes või pisik. Väike köha peale reisi on muutunud suureks rõvedaks köhaks. Jubeda sookolli hääl on kurgus ja keegi tatilaadne elukas elab ninas. 

Nädala alguses sai Jänedal chillitud. Kiikuda sain ka, jessikas kui mõnus see oli. Rohi oli ainult liiga pikk.. järeldasime Angelicaga, et kuna me pole see aasta külalistemaja taga nii sagedad kiikujad, kui eelmine aasta, siis järelikult ei viitsitud niisama ka muru niita. Nüüd aga kiigume seal jälle, niiet loodetavasti niidavad varsti muru ka lühemaks. 

Linnas käisin vahepeal. Koduka grillikas oli Vardjate juures. KrilliTšill. Ma rämedalt hilinesin sinna (nagu Ausidel kombeks) aga muidu oli täiega lahe. Isegi naeratus oli suul ja ma olin õnnelik, et läbisin selle jubeda teekonna Tallinnasse. Eva-Liisa ülikhooli kitarriga sain tinistada. Batuudil hüppasime ka ja piinasime Eva-Lota iPadi oma lollipiltidega. Jeaa... Markus söötis arbuusi mulle. Jaaa... põhimõtteliselt arutasime ka sügisel algavat uut hooaega seoses kodugrupiga. Ning väga võimalik, et uueks eestvedajaks saan mina. Eks hiljem paistab ja siis räägin teile ka sellest. 

Tol päeval sai ka õhtul palju linna peal jalutatud.Öösel veel tädi juurest läbi käidud jne.. chillbill.  Mõnusalt soe oli ja minul mõnusalt hääl ära. 

Vahepeal lendasin jälle maale tagasi. Söön maasikaid ja lahendan ristsõnu. Heina tegin also. Hetkel on muidu absoluutselt kõigest kopp ees. Isegi palavusest. 

Ühes väikeses veekogus nimega Kalijärv

SOh... millegipärast ei suuda ma kunagi otsusatada et mis on hea ja  mis on halb. Kuhu tahaks minna ja kuhu minemata jätta. Uuel nädalal toimuvad Tapal lahedad üritused. Tšehhist tulid kristlikud noored sõna levitama ja tutvuma Eestimaaga. Jalutavad ringi, räägivad-palvetavad inimestega ja chillivad. Ei plaaninud end neile appi minema ja selle üritusega kaasa lüüa ja seadsin muud plaanid endale ette. Täna aga nägin neid noori ja  seda mida nad tegema hakkavad. Ning nad on ülilahed. Nad on Prahast ja nad on kenad, vaimukad, säravad ja üli chillid inimesed. Nüüd eksole on mul muidugi kahju, et ma ei saa nendega seal olla. Täna rääkisin ka paariga neist ja nad on tõesti nii lahedad. Mis sest, et mu inka vahepeal kukub pobisema nagu pudrupott. Sain neile rääkida, et käisin just Prahas. Ja poisid on armsad, tõmmukad...  :)

jeps, iPhone see kõige õigem ju, muidugi. 72 kraadi pole mingi  naljaasi. 

Uus nädal algab voodis. Teadmatusega. Muremõtted on peas ja igast unistused ka. Tahaks suvelt midagi erilist, kuigi seda ootavad kõik. Erinevalt teistest ei taha ma võimalikult palju olla koos sõpradega ja täiega palju aega rannas. Mõtlen siin just, et kust leida endale väike salapaik, kus jahedas konutada.

Eluvangla

Päeval, rääkides täiesti lihtsaltel teemadel kõlas lause "eks ma olengi vang. Elu vang"
Katkestasin oma mälumise ja jäin mõtlema.. elu vang.. elu vangla.. eluvangla... elu nagu vangla...
Tõesti, elu hoiab meid kinni. Meil pole sellest pääsu. Meil on rutiin ärgata, süüa, töötada, magada. Meil pole suuri võimalusi teha midagi ülemäärast, sest me oleme seotud eluga. See hoiab meid kinni, mätsib ja mässib nii hoolikalt, et kui me pole piisavalt targad, kleepume sellesse nagu kärbes ämblikuvõrku. Me oleme seotud eluga samamoodi nagu vangid vanglaga. Elame oma elus nagu vangid.


Tegelikult ei hooli meist keegi. Meist, kes on üksikud. Vabad ja vallalised. Me peame ise enda eest hoolitsema, sest vanemad hoolitsevad üksteise eest ja siiamaani pole ma veel kohanud sõpru, kes tõesti hoolitseksid üksteise eest ükskõik millal ja kuidas.
Inimesed petavad üksteist, valetavad ning poevad teiste silmis. Eile olin ma päris pikalt solvunud, sest üks lähedane inimene lasi mind nii valusalt üle. Kui annad lubaduse, siis tee seda. Ja kui sa ei saa seda täita, palun teavita sellest, et ma saaksin mõelda plaani B peale. Sest tõesti, kui inimene lihtsalt varjab, siis see shitib ikka tõeliselt hinge. Raske on usaldada inimest, kes on minu heatahtlikkust niimoodi kuritarvitanud. Selletõttu väheneb ka teiste usaldus, sest inimesed oleme me ju kõik. Iseloom on meil kõigil ning teatud jooned on kõigil samad. Ma pole ise kõige parem. Aga ma pole ka kõige mustem. Ma üritan täita lubadusi mis ma olen andnud ning inimesed usaldavad mind. Elu on aga karm ning kes teab, kui kauaks ma jään naiivseks. Ärakasutatavaks.
Nüüd ma hakkan rohkem mõtlema sellele, kui keegi minult midagi palub. Enam ma ei saa kindel olla, et kui minu juurde tullakse öömaja küsima, et kas see on siis selleks, et olla minu juures või selleks, et öö lihtsalt mööda saata. Ma ei tea enam. Ma ei tea enam isegi seda, kas ma usun seda mida inimesed räägivad. Keel võib valetada paljutki teiseks,  mida süda arvab.
Tunnen end üksinda. Keegi pole mulle sarnane, ega lähedane. See oleks nagu mina olen üks värv, värvispektrist. Ning mitte ükski värv pole minu sarnane. Kõik on minu vastandvärvid. Ainult mõned värvitoonid sarnanevad minule, kuid nad pole ikka samasugused, sama tooniga ja värvikiududega nagu mina.
Nii ükskik värv ma olengi.. oma elu vangis. 


The end. 


I. 

Baierimaa reisikirjeldus

Hey! Olen jälle tagasi Eestimaal ning valmistun teile kirjeldama üht reisikirjeldust.
Ei tea, kust alustada.. lihtsalt ütlen, et kuu aega tagasi sain pakkumise Johannalt koos nende 11-nda klassiga minna nädalaks eksursioonile Baierimaale. Ofkoors võtsin ma selle vastu, sest ma nii tahtsingi viimasel ajal reisida. 
Just sayin, et Baierimaa on Lõuna-Saksamaal ;)




1.päev
Eelmise esmaspäeva(25.06) hommikul vara oli minek. Mul muidugi ka juhtus kohe hommikul äpardus-hakkasin minema juba vale bussi peale ja äärepealt oleksin sõitnud kuhugi Ungarisse.. lol. Õnneks sain õigel ajal jaole ja enne vale bussi lahkumist oma koti kätte :D 
Seltskonnast oli 6 inimest keda teadsin ning lisaks veel mõned tuttavad näod/nimed (ikkagist Tapa ju)  Pundiga olid kaasas veel mõned tüübid Paldiski koolist. 9-nda lõpetajad.
Reis kulges ainult bussiga sõites. Läbi Läti-Leedu ja Poola. Oli väsitav, aga bussijuhid panid meile telkudesse filme mängima. Sõitsime 18 tundi jutti ning õhtul hilja jõudsime oma esimesse hotelli Poolas. Tuba oli 3ne. Vähe ruumi oli, aga muidu päris kenake. 

Reisiks tuli varustada teki, passi, muusika ja iPodi mängudega.
Nii möödus ka esimene päev. 

2.päev
Ma ei oska öelda, mis kell me ärkasime, kuid hommikusöök oli vara ja edasisõit kohe peale seda.
Edasi kulges teekond Poolas ning õhtuks jõudsime Tšehhi. Poolas oli igal pool jalka särgid-märgid ja lehvikud ja jalgpallid üleval. Poolas tegime ka pikema puhkepausi. Peatus oli kusagil suurte kaubanduskeskuse ees. Meie aga sinna ei viitsinud minna ja jalutasime veidi edasi mäkki. Mäkis sai nalja. Läksime tellima ja siis ajasime seal inglise keelt ning burgerite nimetused susistasime poola keeles. "Please one vieššmakk" :D
 Õhtul peatusime Praha hotellis. Peale 3-se toaga tutvumist oli võimalus minna linna peale jalutama giidiga. Läksime siis õigeks ajaks välja, aga rahvast oli suht vähe. Kõik hakksid liikuma, aga osad meist jäid seisma. Mõtlesime, et ootame A-C´d aga teda ei tulnudki. Otsustasime siis ise minna linna uudistama. Meid oli täpselt 8. 4 poissi ja 4 tüdrukut. Paras kamp :D
Võtsime suuna hoopiski teisele poole, kuhu giid oma rahvaga läks. Jalutasime, leidsime ilusaid kohti ning nägime naljakaid inimesi. Kõige lahedam oli see, et täiesti juhuslikult, nii nagu jalad (ja Valter) meid viis, sattusime mingi suuure muuseumi või hoone juurde, kus jalutas turvamees ringi ning ka turvakoer. Sealt avanes meile ka muidugi kõige kaunim vaade majadele ja teletornile, mille kohta ma ütlesin kogu aeg tuletorn.
Jalutasime veel ringi, rääkisime kohalikega, tsekkasime Praha kauneid maju ning otsisime teed tagasi. Kahtlus oli, et oleme eksinud, kuid vaadates digikast tehtud pilte ja orienteerudes teletorni järgi, jõudsime pimedaks tagasi hotelli. Ilmselgelt oli Praha linn õhtustes tuledes väga kaunis :)
Öö möödus meil poiste toas kaarte mängides. Kõik kaardimängud said vist läbi mängitud ja lisaks õpetas Valter meile Johannaga ka pokkeri selgeks. Wuz fun night

meie 8

Jah, miks ei võiks eestis olla jalakäia kaabuga?

teletorn ja kaunid punased katused

kaunis taevas saatis meie jalutuskäiku. Oeh.. oleks olnud ka korralik aparaat millega seda paremini jäädvustada.. :/

Praha´s rõdud. Kenad. 

3.päev
Hommikusöök ning bussiga sõitmine jätkus. Jõudsime Saksamaale. Tegime peatuse Münchenis.
Jalutasime seal ringi, tutvusime vanalinnaga ja siis saime vaba aega. Suppper. Igal pool olid poed ja suured sooduka sildid ja H&M oli igal pool ja üldse oli see vaatepilt juba silmad särama lööv. Jooksime siis poodidesse ja tuulasime ja võtsime asju. Proovida ei saanud, sest järjekorrad olid meeletud ja aega oli vähe. Õnneks ühes New Yorkeris oli mul võimalus pükse proovida. Jessikas. Läksid õnneks jalga ka. Särke sain ka ning ühest H&M-st varustasin end ka ehete ja pudi-padiga.  Tõesti need hinnad seal olid nii soodsad ja olekski jäänud ostma kui aeg poleks otsa saanud.
Nii, jooksime siis oma kokkulepitud kohta tagasi ja siis tuli giid ja ütles, et buss on veel paranduses (õhkpadi läks katki) ning meil on veel 45 minta aega. No fain, teised tahtsid edasi poodidesse minna, meie Johannaga tahtsime jäätist. Läksime ja ostsime jätsi. Nii nämma valik oli seal. Oleks tahtnud kohe kõike proovida.
Bussi saabudes hakkasime sõitma veel rohkem lõuna poole. Kui eemalt hakkasid mäed juba paistma, siis kõik võtsid kaamerad välja ja hullult pildistasid. Oeh, kui me oleks teadnud, et me lähemegi nende mägede kõrvale, siis poleks me nii vara kilomeetrite kaugusele paistvaid mägesid pildistanud. 
Käisime ka ühes linnakese poes ja wowowiiwuaa... veinid 2-3 euri. Kommid ja šokolaadid alla euri. Alko ülisoodne. Johanna võttis suure käru ja hea oligi, sest näha oli, et inimesed läksid neid hindasid nähes hulluks. Ma isegi ei suuda arvestada, kui mitu korda odavamad olid seal kaupade hinnad võrreldes meie hindadega. Õnnneks saime sellistes poodides veel teistelgi päevadel oma toidu ja joogivarusid täiendada. Oeh, tol hetkel mõtlesid kõik "miks pole Eestis selliseid hindasid???" 
Hotelliks oli meil noortehotell, mis oli ka nagu kohalike noortekeskus. 6-ste tubadega. 
Õhtul läksime jällegist linnatuurile. Nii armas väike mägilinnake. Tõsiselt meeldis see. Giid ütles, et maja või krunt sinna maksab ka juba tohutult palju. Samal päeval oli veel jalka mäng ja siis ühes restos oli 
terrassile välja pandud suur laiekraantelekas kust kõik said kaasa elada. 
Tagasi tulles eksisime jälle osadega ära ning jalutasime mingi pool tundi mööda jõe äärt, et leida sild. Hästi palju jaanimardikaid nägime küll. 

Saingi saksa polizei pildile. Jesssikas :D 

Johanna võttis sidrunijäätise-see oli ülihea
Minul on all raffaello jäätis ja peal piparmündijäätis šokolaaditükkidega- niii nämmad.
Jah, Helina ma mõtlesin samal ajal sinu peale ka kui ma piparmündijäätist sõin :) 

kaugelt.. alles kaugelt.

Toidukäru. Veel alles poolenisti täis. 

Üks tüüpiline Baieri küla Oberammergau maja. Ps, käsitsi maalitud. 

lol mina. Pood on põhiline :D 

Me kolmekesti tuleme, Tapalt. Ja kolmekesti läheme, Baierit avastamaa!

4.päev
Neljapäev oli meil siis suur vaatamisväärsuste päev. Kõigepealt sõitsime hommikul kuhugi... sealt saime piletid ja istusime sinisesse liinibussi koos chinakatega ning nendega seal kokku surutud olles sõitsime Neuschwansteini lossi juurde ülesse mäkke. Vahepeal läksid veel kõrvad lukku ja siis see oli nii creepy. Käisime seal lossis sees. Hästi põnev oli. Kõik oli rekonstrueeritud nii nagu tol ajal. Giid rääkis inglise keeles ja vuristas väga naljakalt "R" tähte :D Hiljem oli meil võimalus teatud ruumides ise ringi jalutada ning kusagilt keldrikorruselt välja minnes jooksis hiir jala eest mööda ja siis ma karjusin " mouse! mouse! mouse! "  
Peale lõunat sõitsime edasi vana olümpiastaadioni juurde. Seal istusime väikestesse kastidesse ja sõitsime kahekaupa üles kõrgele mäkke. Täiega lahe oli see. Ausalt, kui kellegi peaks kunagi tekkima võimalus sõita köisraudteega, siis kasutage seda. Isegi need, kes kõrgust kartsid, tõdesid pärast et tegelikult oli see ülilahe. 
Ja kuna kõrgelt mäe pealt oli vaja ka alla saada, siis oli meil ees kahe tunnine matk. Selle matka sees läbisime me ka mingi oru, kust voolas läbi Partnach'i jõgi. Seal koobastel oli ka ülikena vaatepilt. Nice, loodus on ikka niiiiiiiii kaunis mõnel pool. Kuna palavust oli küpsetavalt palju ja matk oli raugastavalt pikk oli meile tohutuks kosutuseks üks odavas poes käimine ning peale seda veeparki minek. Oh, kui mõnus. Istusime õues kuumas basseinis, mullitajad mašeerisid meie lihaseid ning vaatasime päikeseloojangut mägede taha. Mõned langevarjurid ja parablaaniga lendajad tiirutasid samuti mägede kohal. See oli tõesti üks neist miljoni-dollari-vaadetest. 

Õhtul käisime neljakesti linna peal veel jalutamas. Kohalikud poisid olid nii armsad ja tervitasid meid saksa keeles vastu tulles. Lisaks jalutasime mööda akna alt, kust keegi toas kuulas Rammsteini. Heh, sain kaasa ümiseda. Kuigi tegelikult on normaalne ju, et sakslased kuulavad enda bände ka. :D

Neuschwanstein Castle

so, jep. Nendega sõitsimegi üles mäkke :) 

Tammedele veidi saksa keelt.

vaade sellest tillukesest kastist

See on see võimas kärestikuline jõgi. Koopa äärest läks rada ja mööda seda käisime. 

5.päev

Ärkasime müristmise, äikese ja tormiga. Uh, kui jubedalt kõlab müristamine mägede vahel. 

Hakkasime tagasi sõitma Baierimaalt põhja-Saksamaa poole. Käisime restos ja peale selleDoonaul laevaga sõitmas. Ilma palavus ja pikkade käistega pluus ei mätšinud üldse kokku. Jällegist oli väga palav, kuid jõe peal käis tuul läbi. Šahh... 

Bussini jõudes käis ilge porr, sest kõik vahetasid pükse-särke-värke. Isegi mina... (kes ma olen nii häbelik..) 

Istusime siis bussi ja käisime valhallas. Kes ajaloost mäletab, siis see on selline.. surnute riik. No see valhalla oli selline suur kõrge tempel suurte sammastega kus olid sees kujud neist, kes on läbi ajaloo toonud saksamaale kõige rohkem kuulsust ja kes on ise olnud oma eluajal väga silmapaistvad. Räägin siis vana aja tegelastest.

Sõu, sõitsime edasi. Tegime vahepeatuse ühes linnakeses ja meil oli viimane võimalus shopata saksa poodides. Kõik otsisid toidupoodi, aga mina leidsin übersoodukatega Tally Weijl´i ja ostlesin end jälle viimaste eurode eest hulluks.. mm.. Ma loodan, et teised pärast väga kadedad polnud, sest ma olin ainuke kes seal käis. :D  Õhtul jõudsime jällegist lemmiklinna Prahasse. Palavusega tegime väikese linnatiiru (like always) ning väikeste chinakeste käest küsisime kuidas leida sulliautomaati. Imestasin, et chinakad mu inkast aru said :D lol :D 

Õhtul chillisime jällegi teiste tubades. Oli fun, aga kohati tekitas väsimus loneri tunde. Siis istusin rõdule ja passisin läbi pimeduse mõned kvartalid eemal vilkuvat teletorni. Oli kena öö. 

restos saksa ajalehte lugemas. Hah :D 

Doonaul

Womens with glasses, at walhalla.

6.päev

Kohati tundub, et päevad lähevad juba sassi, sest kõike oli nii palju ja teksti on tulnud ka juba nii palju. 

Igatahes, kuuendal päeval oli meil ees jällegist pikk sõit Poola. Palav päev oli jällegist. Poolas tegime jälle peatuse ning otsisime väga kaua McDonaldsit. Yep, nüüd on vist juba traditsioon, et kui Poola satun, peab mäkis ära käima :)  Okei, leidsime kaugelt-kaugelt oma mäki ülesse, sõime ära ja hakkasime tagasi tulema. Pakkusin välja minna teist teed. Tundus nagu otsem. Okei, hakkasime kõndima.. mööda maanteed. Jõudsime kiirteeni.. pidime sealt üle jooksma... eh.. pole vist kõige parem mõte.. otsisime mingid kitsamad kohad kust oleks võimalik üle joosta. Ja jooksimegi üle tee. Saime signaale ja näpuviibutusi. Oh neid poolakaid küll. Lõpuks pidime veel üle väikese heinamaa jooksma, et jõuda parklasse. Suht fun oli, kuigi kõik minu süü tõttu. Nojah, Poolas on teed veidi keerulisemad kui Eestis :D 

Viimane õhtu hotellis. Kahene tuba oli. Kena vaatega ning veepudelite ja telkuga. Kahjuks aga veetsin ma seal toas vähe aega, sest kuni kella 6.18 hommikuni istusime jällegist ühtede Tapa tüdrukute toas ja rääkisime...rääkisime veel ning mekkisime Saksa veini. Selle kohta võin öelda, et polnud just kõige parem valik. Oli veidike liiga magus ning lihtsalt paljalt rüüpamiseks mitte kõige sobivam. Mõne toidu kõrvale ehk kindlasti on piisavalt hea. 

Ja nii läkski.. magasin 25 minutit, sest 6.45 ajal tulid J&M mind juba üles ajama. 

stiilinäide bussis vahekäigus  magamisest..

.. ja veel vahekäigus magamisest. 

7.päev

Hommikusöök läks väga uniselt alla. Õnneks sain oma 25 minutilise une korvata 15 tunnise bussisõidu ajal läbi Baltimaade. Kogu see aeg  ma ei maganud, aga noh.. umbes poole sellest ajast küll. 

Jalka esimese poolfinaali lõppedes jõudsime juba Tapale. Emme oli vastas. Wiiii :) 

Eestisse jõudes tabas meid karm tõde. Siin on sääsed ju :( Terve nädala polnud ühtegi sääske näinud ja siis tulid kõik söööööma.. õõh.. jube.  

Eestis oli ka päris palju jahedam kui me juba harjunud olime..

Aga üldiselt oli hea koju jõuda.

Tripp oli tõesti võimas ja ülilahe. Ma olen niiiii õnnelik, et ma sain selle reisi. =) 

Eestimaale jõudes tervitas meid loojuv päike. 

 PS. Kui keegi on huvitatud kõikidest minu lohakalt pildistatud piltidest, siis need on siin lingi all.