Päikeseprillid või vihmavari

Tik-tak-tik-tak. Mul on halb olla. Panin kõik asjad kinni ja tuled kustu ja olin lihtsalt. Aga ei suutnud, nii halb on olla. Nina on kinni, sees keerab, rasvased mõtted on peas ja miski, mille kohta sobib tasutalauluks Goo Goo Dolls-Iris.

Mul on peas nii palju mõtteid ja ideid ja väljendusi ja ma tahaks neid kõiki kuidagi väljendada. Jagada seest välja teistele, puhastada end. Iseenesest poleks ju keeruline kellelegi lihtsalt kõik ära rääkida. Lihtsalt kõigile ju ei räägi. Kõik mõistavad asju omamoodi ja siis võidki olla nagu doup.. miks ma rääkisin.  Tihtipeale kipuvad mõtted ise suust välja. Ega siis teatud liiki ebaterved inimesed ei pane ju tähele kas nad räägivad iseendaga peas või valjuhäälselt. Üks töökaaslane just üleüleeile ütles mulle, et tema arvates on lahe see, kuidas ma valjult mõtlen. Aa..oih..

Ma looodan, niii loooodan, et kõik läheb korda ja ma saan terveks ja uni tuleb tagasi ja ilm püsiks ühtlane. Mitte nii, et hommikul jõuan paduvihmaga koju kleidis läbimärjana ning sama päeva õhtul kappan päikeseloojangu saatel kummikute ja kampsuniga koju. Nii palju siis neist ilmaäppide tõmbamistest, good job.


Olgu, osad mõtted saidki nüüd peast välja põgenetud. Tuleb järgmine katse uinuda. Tik-tak-tok.

Tegutsen siin

Hei!

Loen hetkel Connor Franta raamatut "A work in progress" ja selle lugemisega on mul tulnud soov tekitada siia miskit värvilisemat ja uuemat teksti. Here you go.

Loodetavasti pole mu blogimisoskus väga nadiks jäänud. Olen viimasel poolaastal teinud kõike muud kui kusagile midagi kirjutanud. Tavaliselt söön mõtted kõik oma ära ja vahepeal jagan osa teistega ka.

* Niisiis. Millest kirjutada?
Kirjutan sellest, et kevad on käes ja tärkava rohelusega olen ka mina hakanud rohkem naeratama. Jah, pole just palju rõõmu pakkunud elu viimastel kuudel, kuid läheb paremaks. Rattaga saab sõitmas käia, tiirutada mööda mereäärseid.
Maal saab rohkem käia, toetada seal elukest.
Tööl läheb hästi, isegi väga. Mõni päev tundub nagu oleksin bodypump treeningus. Keerutan siia-sinna, jooksen ühest baari otsast teise (nagu peata kana, sest ma unustan vahepeal mingid asjad ära) ja üritan sealjuures ise ülimalt casual ja normaalne välja näha. Eks vahepeal kukub see päris raskelt välja, aga siis lähen kassasse, näen oma lemmikuid püsikliente seal mulle naeratamas ja päev võibki rõõmsamalt edasi liikuda.
Kollektiiv on ka ülimalt tore. Sain võimaluse reedel koos kontoriinimestega ühel veidi fancy-mal üritusel käia ja noo, oli tore (tähendab: tasuta jäätis; tegin boamaoga pilti ja vihtusime bossiga tantsu). 10 kuud tiksus ka täis. Hurraaa!
Inimesed juba vaikselt tahavad mind tõmmata muudesse võrkudesse ja nii muuseas ütlevad ka, et ega ma ju 5 aasta pärast samas kohas olla ei taha. Mina oskan selle vastata nii, et kui arenguruumi on ning kõik mugavused on olemas, siis miks ma peaksin valmima midagi halvemat? Eks edasi liikuda on muidugi vaja, aga küll kõik tuleb omal ajal. Sisetunne aitab mind. So far, so good.

**
Üks mõte veel tänasest kui poes käisin. Eile oli emadepäev. Well, oma peas jõudsin arvamusele, et  me kõik oleme emad. Mitte ainult need naised, kel on lapsed. Ema on ka see noor naine/neiu, kes hoolitseb teiste eest ja miks mitte ka iseenda eest. Keegi, kes kannab hoolt keskkonnast kus ta viibib. Seega, kõik on tunnustamist väärt.

***
Alates sellest kui sain 20, on mul üks uus mänguasi juures. Peegelkaamera. Päris lahe on ka lõpuks enda oma omada ja tahaks palju klõpsutada, aga koledaid klõpse ei taha ka teha. Suvel on paar reisi ees ootamas, ehk siis saab kätt harjutada. Seega, suvel on, mida oodata.



Jeap, nagu aru on saada, siis mu elu on less exotic and a lot more chaotic. And spontaneous of course.

Sellega lõpetangi.

Ingrid