Life belongs to the other side

See hetk, kui ma loen kellegi blogi ning mõistan tema mõtteid nii väga, et hakkan nutma.
Või siis lihtsalt loen ja nutan, sest ma tahaks midagi muuta. Muuta nii väga, kui väga see ei ole minu teha. Või siiski oleks?
Sosistan läbi pisarate, et ta ei teeks seda. Lootes, et ta kuuleb seda. Palun. Mina olen alati Sinu jaoks olemas. Ka siis kui ma ei taha, ma tegelikult just tahangi.
Loen seda jälle ning iga hetkega muutun aina kurvemaks. Klõpsan ristist selle kinni ning lähen löristan klaveri juures edasi.

talvelaager

Jou, jõudsin ka pikalt reisilt tagasi.

4 päeva olin siis eemal. Kaugel-kaugel Häädemeestes. See asub siis Pärnust mingi eh, 30-40 km veel lõuna suunas. Minek oli neljapäeval õhtupoole. Ma muidugi suutsin end pakkimisega täiesti ära väsitada ja hulluks jooksutada, aga kui kord juba bussi pääsesime Helinaga, siis oli meil mingi 3 tundi pikka bussisõitu.Laager toimus ise Häädemeeste keskkoolis. Selline mõnus ja hubane kool. 

 Vastuvõtt oli armas. Pildistamisega ka jälle ja puha :D 

keegi piilub meid ülevalt paremast nurgast..

Siis oli söök ja õhtune koosolek ja selline mõnus sisseelamine. Toa, ehk klassiruumi, leidsime ka endale väga hubase. Meid oli ainult 6. Esimesel õhtul oli 5, teisel päeval sebisime ühe juurde. 

Tunne esimesel õhtul oli küll alguses veidi külm, aga siis sain sellest üle. Viskasin huumorit, rääkisin oma pükste kohta saladuse välja ning sain endale uueks nimeks Indrek. Ja muide nii kutsuti mind ka terve ülejäänud laagri aja. Ning mitte ainult mõned sõbrad, vaid pool rahvast kutsus mind Indrekuks. Fun :D

Aga igatahes, 24nda veebruari hommik oli pidulik. Magasin oma õndsat und, kui äkitselt hakkas kostuma kolin ja mürin. Tundus nagu rong, ainult et kohutavalt lähedal ja koos inimeste karjumisega.. ning sõnaga "äratuuuuus". Õige pea läks ka meie toa uks lahti ja Anete koos poti ja kulbiga tagus seda tervest oma jõust. Muidugi peale sellist 10 minutilist trampimist polnud võimalus enam magama jääda, kuigi kell oli 7 alles. Ajasime riided selga ja kapsasime õue. Seal oli meil mõnus hommikuvõimlemine n.ö porilombis, sest sula oli suur. Ja peale seda ka hümni laulmine lipu ümber. 

Päev ise möödus mõnusalt. Seminarid, söömine. Vahepeal käisime ka õues lippude vallutamist osadega mängimas. Lumesõda sai jne.. oli täiega mõnus. 

Õhtune koosolek oli juba veidi elavam.Veljo jutlus oli väga selge ja kosutav. Ülistus oli super hea ja võimas. Ning seal seistes mõtlesin, et võiks ka eespalvele minna. Otsisin pilguga vaba inimest ning nägin Gerlit, kelle juurde ma ka vaikselt hiilisin. Ta oli täiega nõus minu eest palvetama. Ja see oli nii hea. Ta ütles mulle asju, mis tegid mu meele rõõmsaks ja südame panid hõiskama. 

Peale koosolekut ja õhtuosa oli meil veidi aega ja siis enne ööd kogunesime veel õue kõik. Meid jaotati gruppidesse ning siis liikusime oma gruppidega ja tõrvikutega staaadionile, mis asus veidi eemal. Läksime sinna ja palvetasime, sest selle matka eesmärk oligi palverännak. Külm hakkas mu varvastel veidi... Matka ja õhtu lõppedes ning veidi ringi trollimist jäime Mirjega lihtsalt trepi käsipuudest alla laskma. Suhtlesime inimestega, kes olid ka veidi unetud või liikusid just toa suunas. Lõpuks leidsime ka meie tee oma tuppa enda magamiskottide alla. 

Teine hommik oli teistsugune. Olin mõttes end valmistanud jälle suureks lärmiks, kuid oh imet, sain rahulikult kuni poole üheksani sliipida. 

Teisel päeval oli meil siis veel spordimänge, veel seminare ning vaba aega. Kuid lisaks oli veel maasikumäng, millest küll kahjuks väga palju osa ei võtnud, kuid need, kes võtsid (nagu ka mina) võisid sellega rahule jääda. Mõnus väike ringi liikumine läbi aleviku. 

Eva-Liisaga kommipilt

Peale seda oli saun. Seekord siis naiste oma. Aga mina ja Helina ja toakaaslane Mmm...mirje või merje (ei mäleta enam) hakkasime piparkoogimaja kokku panema ja kaunistama.Sellest vb veidi lähemalt. So, laagri alguses said soovijad endale karbi, kus sees oli olemas tükid maja jaoks. Ja paar kaunistust. Vaja oli need siis kokku panna ja ära kaunistada. Meie küll ei võtnud seda karpi, kuid toakaaslase sugulane ei saanud seda oma poisiga teha ja siis andsid selle meile. Selle tegemine oli ka väga mõnus. Saime köögis olla ning Oleg aitas ka meid veidikene. Ma polnud alguses väga eksaasis mõttest seda kokku panna, aga kuna tüdrikutel oli abi vaja siis jäin ikka aitama. Ning selle tegemine oli väga funfun. Kaunistasime seda kogu hingega. Tegin sinna risti. Helina ja Merje kirjutasid "onoored" ja "jumal" sinna peale veel kummitähtedest. :D

Auhind esimesele kohale oli ka. Selleks oli autoritele õhtusöök Häädemeeste parimas restoranis. Ilmselgelt tore auhind, kuigi mina selle peal väljas polnud. Tegin lihtsalt seda südamega.

Aga kui õhtul oli koosolek ning autasustamine, siis saime 2 koha !! me Helinaga koha peal täiega kiljusime ja karjusime, sest me olime niiiii õnnelikud. Osalejaid oli vist muidu 7...  

meie oma on siit kohe teine, mida hoiab üks kaunis tütte

Aga õhtune koosolek, viimane õhtu. No see oli küll täiesti super. Pastor Rein Uuemõis käis rääkimas. Ja jutlustas meile väga tähtsat ja karmi teemat pattudest ja Jeesuse tagasitulekust. Pani täiega mõtlema.

Ja ülistuse osa. Väga vägev. Ülistada ja palvetada sai täiega. Käisin ise ühe inimese eest palvetamas ning siis läksin oma kohale tagasi. Aga hiljem tuli minu juurde Veljo, kes palvetas minu eest. Ja see oli küll vägev. Sain täiega sõna ja kinnitatud ja olin ka veidi hämmingus, aga ainult positiivselt. Sain täiega täidetud ja energiat juurde. 

Õhtul pidasin paremaks istuda toas, kui ringi jalutada. Aga toas muutus jsut asi hulluks. Kõdistamised ja pikali maas naermised on ehk põhimärksõnad, mida silmas pean. Wuz funnny

Viimane hommik.. oli imelik, sest öösel kell 4 aeg käidi meie toas. Keegi pani nagu midagi mulle peale, aga ise ei saanud aru. Saime teada, et naabertoa sõbrad tüdrukud olid käinud inimesi pasteerimas. Nojah, õnneks mul mingit märget küljes polnud, kuigi öösel ma tundsin, et midagi oli peal. 

Ja see viimane päev kujunes väga lõdvalt ja laisalt. Sõime, kuulasime koosolekut, ülistasime veel koos, tegime ühispilti,  pakkisime asju, koristasime klassiruumi, lasime veel trepi käsipuudest alla ja tegime kentsakaid nalju. Bussi ootamine oli vist kõige raskem. Ning tagasisõit, sest see oli lihtsalt nii kurb. Need neli päeva seal olid nii toredad ja nii täitvad vaimulikus mõttes, et seda ei kaalu mitte miski üle. Need emotsioonid ja tunded on kordumatud. 

Tõnnaga chattimas

Üldse ei tahaks kooli minna, aga elu tuleb edasi elada. Nüüd aga on aeg hakata evangeliseerima ja praktiseerima kõike seda lahedust. Ning hetkel puhata veel mõned tunnid homseks välja. 

Miinussiinus

Täna veidi kiire ja mõtted lendavad peas nagu peata kanad ja sellepärast teen ühe kiire kokkuvõtliku lõigu tänasest. Ärge siis neid koledaid kirjavigu ja häirivaid mõttesegadusi tähele pange ;)
So.. täna oli täiega bad face day. Ärkasin halvas tujus, läksin halva tuju pärast meelega hilisemale bussile ja oma halva tujuga läksin kogemata Solarises ka vale bussi peale. Siis jäin 2 minta tundi hiljaks. Aga see ei tõmmanud mul üldse tuju alla, sest mu tuju oli juba sajaga all. Uni oli ka niiii metsik, et mingi osa keemia teooriast tükeldati unemütside poolt ära. Aga egas siis unist pead tuleb sajaga kasutada ja sellepärast tegimegi psühholoogias IQ testi. Õnneks koosneb see mitmest testist, ehk siis neid tuleb veel. Muidu ainult selle põhjal otsustades võiks arvata, et ma ei tea isegi enda nime -.-
Inkas olin ikka pahas tujus. No ja nii ka kõik teised tunnid. Majanduses üritasin ilusamat naeratust saada, aga oeh.. nothing. Ikka sama tumepunane punnis kriips nina all.
Aga voala, matas vist juhtus mingi ime.. keelepaelad hakkkasid vaikselt gaasi andma. Siinused ja koosinused  ajasid vist pea lahti :D
Ja siis said tunnid läbi ja oipähhhpähh, koolimajast välja tuisu kätte ja bussiga Nõmmele suuskama. Seekord siis üksinda.
Tegin kaks ringi ära, tahtsin veel veidi ja siis tegin ühe pooliku veel. Muidugi juuube halb oli suustada. Lumi kõik talla all kinni .. -.-
Tagasi jõudsin läbimärjana ja väsinuna. Puhkasin veidi diivanitel ja uurisin välja, et mida edasi teha. Liikusin Nõmmele. Ootasin külmetades bussi ja siis sõitsin Palmikute juurde. Kuna meil niikuinii pidi kodukas toimima kell seitse, siis kodust tagasi teist korda Nõmmele poleks ma väga jõudnud, kuid kodukasse tahtsin täiega. So, Anetet ennast polnud kodus, kuid vanemad olid ja siis ma nende lahkel loal läksin Anete tuppa pikutama. Kuulasin musa, sirvisin raamatuid. Aga kuna tal on on niiii mõnus ja suur ja pehme voodi, siis uni lihtsalt täiega tuli. Ning ma täiega hakkasingi magama jääma, kuniks Eva-Liisa jõudis kohale. Siis pikutasime kahekesti teki all, chattisime. Vahepeal jõudis ka toa omanik ise ka koju ning Eva-Lota ja Berta ka. Yea. Siis läks tuju ka täiega uperkuuti ning endise toriseva tuju asemel oli midagi magusamat. Jõime teed, iitisime, naersime, rääkisime. Arutasime talvelaagri asju ja värki-särki. See on juba bomme!!  Uuh, it´ s gonna be soo awesome ;)

Anete tegi siis tšikipriki ja ühendas üks hetk läpaka telekaga. Oli plaan vaadata Newspringi jutlust, aga kõik olid liiga väsinud selleks. Siis kuulasime lihtsalt youtubest ülistuslaule ja vaatasime kristlike kuulsuste tunnistusi. Täiega innustavad olid. Eva-Liisale tegin vahepeal ka mudimise asja õlgadele ja ta tegi mulle ka. Mõnusmõnus oli. Eriti peale nõmedat keppidega rapsimist täna päeval.
Ja õhtu lõpetuseks vedas meil kõikidel täiega, sest Anete läks jälle linna peale ning sai issilt selleks auto. Sai meid kõiki koju visata. Jeejee :D
Nu ja kui ma lõppude lõpuks ise kah koju jõudsin, siis vaatasin Top Geari. Tahaks magada.. aga noup. Ei anta rahu. Inkat on vaja veel homseks õppida. Pakkida täna arvatavasti ei jõua ja ei viitsi ka. Küll homme koolist tulles leiab selle pool tunnikest, et asjad kotti visata.

Ja kes ei tea veel, mis pakkimisest on jutt, siis homme algab Oleviste talvelaager. Jejeee, neli päeva olen ära kaugel Häädemeestel ja tagasi alles pühapäeva õhul. Hea võimalus ka netimaailmast veidi eemal olla. Ootustest nii palju, et ainult 1 ootus on.  Ja see on see, et tagasi tulles oleksin täis uut energiat ja võitlusvalmidust selle kooli ja eluga. Kõik ülejäänud jätan Jumala kätesse. Eks paistab siis mis tuleb.
Ning sellega panen ka punkti tänasele loole.
 ;)

Vastlapäev

täna kaks söödud + koolis 1
Homme hommikul läheb viimane.
Siis olen ka ise paras vastakukkel. 

Normaalsete eludega inimestel on praegu juba 22 veebruar, nagu ka mu blogis. Kuid minul, kui ebanormaalsel inimesel, on alles teisipäev ning veel vastlapäev. 

 

So.. vastlad möödusid ilusti. Kahjuks kelgutama ei saanud, sest passisin täna 9 tundi koolis. 9 tundi.. massive. Asi läks nii pikaks seetõttu, et täna oli jälle Aieseci loeng. Mis noh, küll seekord loeng polnud. Kuna Chrystal oli viimast korda (laupäeval sõidab Hiinasse tagasi), siis mängisime terve see 2 tundi mänge. Maffiat, mida oli inglise keeles kuidagi imelik mängida, sest olen eesti ja tapakatega harjunud seda mängima. Aga muidu täiega lahe oli. Kõige naljakam oli üks silmad kinni teise torkamise mäng, kus me tõesti naersime megalt palju. :D  

Oeh, niiet oli tore. A ja isegi peitust mängisime. Aga ainult teise korruse peal. Hihi, jooksime koolimajas ringi ja pärast saime õpetajate tuppa jooma minna. Teate, seal on masin, mis annab külma mullivett ja see on niiiiiii hea. Õpetajate toa awsomenessi level :D 

Oeh. Niiet oli tore. Kirjakese saime ka mälestuseks ning hiinakeelse järjehoidja. Ja hiinakeelseid lauseid õppisime kaa :D ojaa. Näiteks üks eesti keelne ropp väljend tähendab neil "palun vabandust" Nagu.. mismõttes. Me kõik lihtsalt naersime end tooli alla kui kuulsime seda. :D 

Kui finally suutsime asjad kokku pakkida ja koolimajast väljuda, oli kell viis ning võtsin suuna Solarisse. Nägin Lillekest. Käisime koos toidupoes mulle vastlakukleid ostmas. Ja siis hakkasime koos välja minema Viru poole, aga EMT ees tulid juba Sauekad vastu ja siis ta joinis nendega sünnipäevale. So.. mina jalutasin oma valge karbiga bussikasse.

Tee peal tuli täiega palju inimesi vastu samasuguste karpidega, või siis veidi teistsugusematega. Aga kõige coolim on see, et sa tead mis nende karpide sees on. Kord aastas on selline päev, kui sa tead mida sisaldavad kõik valged karbid. Kas pole mitte tore. Jah, on küll :D 

Kodus sõin käbelt ühe ära ja siis lihtsalt lebos olin. Wiiiiiiiii. Nicht möödus niisama mõnusalt. Kirjutasin oma esimese artikli. Koolileht ilmub neljapäeval ja ma olen uudiste toimetuse juht. Kahjuks küll ainult üks kuu, sest järgmist koolilehte teeb juba järgmine klass. :) 

Hiljem vaatasin "Fast and furioust", mis ajas mu vere nii keema. Ma ei tea what kind of girl ma olen, kes autosid ja kiirendussõite nähes tahaks ise olla see, kes istub seal roolis ja kimab mingi 300 km/h tunnis mööda long roade. Aga see lihtsalt niii meeldib. Autod, musa, ringrajad, võidusõidud jne.. see on lihtsalt nii põnev maailm ja ma nii tahaks seal olla. Nagu ma juba ennist Helinale pikalt msnis kirjutasin, siis ütlen siin lühidalt,  et tahaks olla proffesionaalne driftija või kiirendaja. Sõidaksin läbi öiste linnade, niiet tuled mööduvad nagu ühtlane jutt, mitte nagu post siin ja post seal. Tahan kihutada sellistel teedel, mida pole Eestis olemas. Dreamland, dreamland, dreamland. Aga ehk kunagi ma saangi mõne tuunitud auto ja sellega kuskil eksootilistel teedel rallitada nagu boss. Dreamland again... ja nüüd ma jäängi sinna. Liiga kena ja kaunilt ohtlik maailm, et sellest väljuda. 

Yeah, want some ??

T A H A N !

Tahan suve ja pikka rohtu. Tahan jalgrattaga sõita mööda kruusateed. Tahan kiikuda külalistemaja taga platsil ja magada selle tillukese munakünka otsas. Tahan süüa Jäneda poest ostetud jäätiseid. Tahan sõita Kalijärvele. Tahan istuda Jäneda kooli ees hallil kivist trepil. Tahan väikest sinist koolibussi oodata. Tahan näha Valeriat kandmas minikaid ja naeratamas, kui läheduses on keegi A. Tahan tunda Angelica kaamerat mu keha pildistamas. Tahan vahetundide ajal maal kasvanud rohul magada kuni õpetajad tulevad tundi ajama. Tahan kuulda neid poiste hääletämbreid, mis olid minuga 9 aastat.  Tahan välja siit tumedast nelja seina ja ühe aknaga ruumist. Tahan olla maal ja istuda kuuri taga koos oma nunnu bernhardiineriga. Tahan olla minevikus ja nautida neid hetki. Tahan olla 9 klassi lõpetaja.  Tahan jalgrattaga kooli sõita. Tahan olla lahe maakas. Tahan teada, et sina oled minuga alati ja igavesti. Tahan suvist Pärnu trippi Kihlepale. Tahan veel jäätist süüa. Tahan Angelica toast ajalehti seinast kiskuda. Tahan aega peale tunde, kui ootasime Valdisega koolibussi. Tahan kevadise Jäneda vahel jalutada. Tahan olla Jäneda laval ja seista seal.  Tahan koolis aknast välja vaadates näha metsa ja staadionit, mitte kriiskavaid autosid. Tahan näha värvilist ilma, mitte halli. Tahan kuulda linnulaulu. Tahan kuulda poise statalt jalkat mängimas. Tahan kuulda Ainzi karjumas. Tahan kuulda mudilaskoori tuhat korda kuuldud laule. Tahan vana muusikaõpetajat. Tahan elada mälestustes. Tahan silmad kinni panna ja mõelda, et ma olen seal hetkes kus on kevad Jänedal. Tahan blonde juukseid. Tahan kevadisi reede õhtuid Tallinnas. Tahan Läpi küla. Tahan Jänedat. Tahan Tornimäge. Tahan ema traktoriga vuristamist. Tahan peendramaad maja taga. Tahan vana kunsta õpsi.  Tahan aega, kui Valeria ja Angelicaga sai Rakveres möllatud. Tahan aega, kui koolis oli tasuta wifi. Tahan magada.

-lihtsalt avasin enda mõtted ja kirjutasin kõik järjest ülesse mis pähe ja südamesse tuli. ööd.  

crystal clear tear

Meil igaühel on keegi selline, kellest me ei saa kunagi üle. Mõnel on see kes, mõnel on see mis. Aga kõikidel on  midagi, mis jääb südametesse pikkadeks pikkadeks aastateks. Ja ükskõik kuidas sa prooviksid mõnikord tast lahti saada-see ei õnnestu. Miks see nii on, ei tea. Eks igalühel ole oma põhjus..

Täna on tervis parem. Sain öösel paremini magada. Ei köhinud kogu aeg ja salfakat otsida polnud ka iga tund vajadust. Seetõttu ehk magasingi poole kaheni. Siis võtsin Hamleti ja lugesin seda. Vahepeal tegin süüa ja tegelesin paari teise asjaga aga muidu istusin jälle kuni pimedani voodis teki all. Soe ja mõnus oli.
Siis veidi tegelemist teiste õppimistega ja nagu võluväel on öö käes. Tegelikult isegi kahetsen veidi, et magasin terve päeva maha. Oleks tunduvalt varem ärganud, oleks tunduvalt rohkem asju jõudnud teha. Samas oli hea üks päev voodis olla. Järgmist sellist võimalust ei tule kaua aega.
Sest homme on kool.
Need kaks päeva haigusega laisklemist on mõjunud nii, et suuremat tungi homme kodust jalad välja saada polegi. Ei viitsi end jälle korda seada.
 Tegelikult võtaks hea meelega ühe puhkepäeva veel, sest tunnen et päris kõbus ma veel pole ja köhimisega hirmutaksin ka kõik eemale.. aga tööd on. Töid on vaja teha! KT, lugemiskontroll, sõnadetöö, parandustöö. Argh.. ja neid ei saa ka kuhugi edasi lükata, sest see nädal on totally kinni ja järgmiseks nädalaks ei saa ega taha jätta. Niisiis peangi homme oma valge tükeldatud keha kooli vintsima. Raske see saab olema, sest juba praegu on kell 2.18 ja ma olen ikka arvutis.. msnis.. blogis..

Hard life. Tahaks nutta, sooviks naerda. Kumbagi ei saa aga teha, sest pole põhjuseid.
Olen kinni oma inimeses/inimestes, keda kannan kaasas päev-päevalt mõtetes. Ja isegi unenägudes...
That´s my life.

discuswishion

Väike kell seina peal teeb *tik*. Suur kell seina peal teeb *tok*. Kell köögis karjub kajades *tiktok*.

Loen "Hamletit".. proovin sellest aru saada ning end temaga samastada. Kuidas võib küll keegi tulla mõttele hakata hullu mängima ning olla sealjuures nii veenev. Ma ei suuda olla isegi pisiasjades veenev. Ikka tundub, nagu ma oleks feik. 

Soovin olla küpsem. Mitte vanem, mitte kogenum, vaid küpsem. Omada ratsionaalset mõtlemisvõimet, mis lennutaks mind asjade tuumani. Leida vastuseid küsimustele, mis kraabivad inimuksi. Saada aru, et mis on reaalsus ja mis on ulme. Käituda nii nagu on kohane. Lõpetada oma kaheotsalised naljad, rääkida nagu mees mehega. Olla tõsine. 

Jah, võibolla seda ma vajangi. Olla tõsine. Saada aru labasusest ning tunnetada õigsuse piire. Praegu ma pole tõsine. Praegu olen ma kurb. Kurb pole tõsine. Tõsine pole kurb. Kurbus on asjade mõistmatus ning lootus jääda ootama seda, mida ei ole!!! 

Radiaator susiseb. Tahaks panna oma kõrva vastu seda valget rauast konarlikku kuuma ning kuulata mida on tal mulle öelda. Kas on õige otsida küpsust. Või on see juba kohal, lihtsalt märkamatult luurab minu selja taga ning mängib minuga hide and seek, kuni ma lõpuks märkan teda ning püüan ta kinni on haaremisse. 

- ... lihtsalt mõned pähe tekkinud mõtted, mis vajasid kajastust ja näputundlate all veelkord läbi mõtlemist. 

Lähen nüüd kööki kartulivormi tegema. Ning kuulama mida on külmkapil mulle öelda.

Piece. 

Üksi oma teki sees

Tere kaunist laupeva hommikut!

Ma ei tea, kas minu blogger viskab mingit vimkat ja ei näita blogiuuendusi või siis ei kirjutagi enam keegi midagi... igatahes, mina kraapisin oma mõtted kokku ja postin need siia ;)

David Crowder Band - How He loves us  

Niisiis.. Neljapäev oli selline mõnus rahulik ja kiire. Õhtul oli mitu tundi Sannu külas ja siis mängisime ja rääkisime  ning sõime moosisaiu. Nomnom ;)
Reede hommikul ärkasin ülesse ja mu kurk oli niii kohutavalt valus. Neelata oli valus, rääkides tuli hullem köhakolli hääl välja. Nina oli kinni ja kui nuuskama hakkasin ja veidi õhku vahele lasksin ninna, siis luristasin jälle kaks minutit järjest. Jube. Tundides oli ka nii raske olla. Ootasin lõppu. Varsti see saabuski ja siis lohistasin end klaveritundi. Seal nägi õpetaja kohe, et ma olen haige ja väsinud väljanägemisega. Mängisime paar korda oma kolme lugu läbi ja siis ta ütles, et ei piina mind ja laseb mind koju. Armas. Teel koju proovisin mõelda artiklile ja tähtsatele asjadele, et mitte mõelda sellele millal ma lõpuks koju jõuan või kuidas mulle ei meeldi peavaluga rahvast täis bussis seista.
Kodus oli hea. Puhkasin ja mängisin Top Geari leheküljel mänge niikauaks kuni Helina tuli minu juurde. Siis veidi saime olla minukal ja jooksime juba Olevistesse, kuna tema oli tervitaja. Mina soojustasin end muidugi ennem hästi ära, et mitte veel rohkem külmetada.
Noortekal läks eile kiiremini kui viimased korrad. Jutlus oli lühike, kuid hästi sütitav see-eest.
Hiljem kohvilaua juures olime Paulaga koos ja närisime porgandeid ja tikuvõileibu, mis olid niiiiiii nommnommid.
Kui fuud otsas ja rahvas laiali, siis lahkusime ka meie Helinaga. Alguses võtsime suuna trammitee poole, aga lõpuks jalutasime ikka mööda Mere pst. kuni Vabakani. Vahepeal nägime veel Sauekaid ja muid karvaseid tüüpe, kes ootasid bussi. Ja siis mul hakkas.. igav. Ma lihtsalt ei osanud midagi enam öelda või teha ja siis ma tõukasin korra Helinat väga õelalt ja hakkasin mingit pudikeelt ajama. Pudikeeles rääkimine tekitas naerukrambid. Ja palju muudki.
Õhtul vaatasin filmi. Sõin krõpse ja šokolaadi pähklikomme.

Täna on laupäeva hommik ja olen linnas. Siia ma ka jään, sest olukord on veel hullemaks läinud. Magada eriti palju ei saanud. Ja kui sain, siis nägin nii segamini asju koos (lasteaed, traktoriga sõitmine, Jäneda, Angelica, etc..) Igatahes kurk on megavalus ikka. Nohu ja aevastused käivad käsikäes. Palavikku pole õnneks, aga peavalu on. Väike kurbuseputukas on ka hinges. Terve nädalavahetuse pean üksi siin mööda saatma. Õppima ja lugema Hamletit, sest esmaspäeval on mingid nõmedad kontrolltööd kohe. Õrrr..
Ja ma isegi oskan arvata, kuidas see haigus mulle külge sai. Esiteks koolis on kõik köhised ja tatised. Teiseks ma käisin suusatamas ja siis vist veidi külmetasin end. Kolmandaks olen ma viimased päevad palju olnud venna ja Sannuga koos, aga vennanaine on haige, niiet sealt kaudu võisid ka mingid pisikud tulla.
 ***

Mõtlen siin haiguse plussi ja miinuseid..
+ vaikus on majas st. pole segajaid
+ saan puhata nii kuidas tahan
- ei saa Tapale kelgutama noortega
- vend pole Eestis, et võiks mulle mingeid rohte tuua
- üksi on nii nõmedalt loner olla
- pea ei võta õppimist, kuigi õppida on vaja 
 - Helina on Jänedal ja neil on seal kindlasti mingi üüberkadestamisväärselt lahe olla.
- aeg läheb nii kiiresti ja ma pole kindel, kas ma jõuan üldse midagi täna tehtud
- pean ise jalad alla võtma ja süüa tegema. 

Stupid risks make life worth living

Kell on tiksunud 1 ja 38 minutit üle südaöö. Päevarežiim on sellel nädalal ikka täielikult tuksi läinud. Magan millal ja kus tahan. Õpin millal tahan, näiteks kell üks öösel. Söön millal tahan, mis tähendab seda, et viimasel ajal siis, kui Anelle juba magab. Ärkvel olen kindlasti rohkem kui peaks magama ja kõik tegevused asuvad oma normaalsest ajakavast täiesti väljas.

Kartes, et ma võin ka kolmapäeva sisse magada, kirjutasin eelnevalt twitterisse abipalve, et keegi mind hommikul üles ajaks. Ja oh sa imet. Kui ma olin enda äratuskellad kõik kinni lükanud ja jätkasin magamist, helises telefon. Ning kuna Julia mulle väga tihti just ei helista, siis mu esimene mõte oli, et aa.. täna vist on sõbrapäev.. :D Muidugi oli sõbrapäev juba 6 tundi möödas ning telefoni oma zombi häälega vastu võttes sain teada, et tema ja Valeria ongi need toredad sõbukad, kes viitsisid mind hommikul üles ajada. Wii

Kuigi pannes tähele oma väsimuse taset, ei pidanud ma isegi võimalikuks kuni lõunani üleval olla. Aga õnneks ma suutsin. Ma isegi ei jäänud mitte üheski tunnis magama.

Peale tunde pidime suusatama minema. Ja kuna ma olin suutnud Paulat terve päeva koolis hoida, siis tema ja Katiga hakkasimegi minema. Nõmmele sõit oli nii pikk.. ja sealt veel Trummi jalutada oli ka mingi megaväsitav.. see supp seal maas ei teinud ka liikumist kergemaks.

Kohale jõudes olime õpetajat posiitivselt üllatanud vist. Polnud ta meid kaua aega näinud. Aga sellest hoolimata ajas ta meile suusad jalga ja seletas ära, missuguse ringi pidime meie tegema. Wuhuuu, esimene suuskamine 2012 aastal. Kuna ma polnud seal neverever käinud varem, siis esimese ringi tegime Paulaga koos ära ja teise tegin peaaegu üksi, sest Paulal oli tervis veidi käest ära. Aga sellegipoolest oli ta väga armas ja ootas mind raja ääres ära, kuni ma oma teise ringi lõpetasin. Yay.

Kui me tagasi majja tagasi läksime suuski ära andma, küsis õpetaja meilt Paulaga, et kas me ei tahaks õhtul teatrisse minna. Õpetajal oli välja pakkuda kaks tasuta piletit Vana Baskini teatri lavastusele "Üllatuskülaline"

Alguses kõhklesime, siis aga võtsin piletid ära. Veidi hiljem selgus, et Paula ikkagist ei saa minna ja siis hakkasime mulle kaaslast otsime. Tegime paar telefonikõne.. aga keegi ei hakanud eriti vedu võtma, kuna ainult kolm tundi oli ettevalmistusaega. Sobrasin siis ka mina oma aju läbi ning jõudsin lõpuks oma venna juurde. Võtsin telefoni ja tõmbasin talle traati. Peale 40 minutilist ootamist sain ma ta käest ka vastuse kätte ning ta oli meelsasti valmis minuga koos tulema.

Niisiis sõitsime pool tunnikest Paulaga kesklinna tagasi. Ma läksin koju, korrastasin, sättisin, otsisin riideid ja aeg läks nii viuh-väuh, et varsti oligi vend ootamas.

Näidend ise oli naljakas. Vend kõrval kogu aeg itsitas. :D Olin väga õnnelik, et kasutasin juhust need piletid võtta, sest et iga päev õpetaja tasuta pileteid ei paku ning vennaga teatris käimine pole ka just eriti traditsiooniline meie perekonnas. Aga mulle meeldis. Ja vennale ka. Kiitis pärast seda näidendit veel autos.

Hilja, väga hilja, mingi pool üksteist jõudsin koju.. siis vaatasin mõnusalt veel Top geari pikalt ning tegelesin vene keele plakatiga.. mõtetu värk. Nii mõtetu... Aga ära teha oli vaja.

Ja praeguseks hetkeks olen ma suutnud kõik tähtsamad asjad ära teha ja ootan pikkisilmi hetke, millal läpakas ära panna ja silmad kinni vajutada.

Tõsiselt pikk päev koos kooli, suusatamise, teatri ja pikale veninud ööga. Aga igas päevas on midagi huvitavat, niiet ma isegi olen täitsa rahul. Ja täna oli neid huvitavaid asju isegi palju. :)

Olgu.. aga ma ei tea enam millal mu jutt kaotab mõtte, niiet .. chao.

sõbrapäeval pudeliga pähe

Täna on teisipäev, täiesti tavaline teisipäev, kuupäevaga 14 ja sotsiaalmeedias nimetusega sõbrapäev. 

Alustuseks on selle aasta n.ö sõbrapäev totally kardinaalselt teistsugune kui aasta tagasi. Ja ma teadsin seda juba eile õhtul ning seetõttu suhtusin tänasesse suhteliselt külmalt. Esimese sõnumi sain juba pool seitse hommikul ning peale selle tilkus päeva jooksul neid veel juurde. 

Kinke ma ei saanud... aga ma sain Marleenilt šokolaadi, mis oli ka vägaväga armas. Eriti kuna tol hetkel oli mul kõht tühi. =) 

Koolis oli täna chill. Ilmselgelt oli täna kogu koolis viibitud kuude jooksul päev, mil ma kõigekõige rohkem naersin. 

Füüsika ajal saime teada, et üks paraleelikas sai pudeliga pähe.. ja terve koolimaja on verd täis. Ja asja kõige feilim osa on see, et ta oli juba paberid välja võtnud ning tuli kooli selleks, et venku õpsile sõbrapäevakaart tuua. No cammoon, kes saab ikka korraks kooli tulles pudeliga pähe, nii et pea verine.. :D okei, enam ei tundu see naljakas, aga kui me teada saime siis oli küll et nagu štoooo.... what kind of sorcery is this? : D 

Füüsika läks muidu ka lõbusalt.. istusime neljakesti laua taga ja kolm neljandikku sellest seltskonnast tegi tööd ja üritas täiegatäiega asja selgeks saada. Ja üks neljandik .. ehh.. ehk siis mina *muig* olin see, kes ei üritanudki  neist arvutustest aru saada.. Ma naersin, kirusin seda füüsikat ning mingi aeg keerasin ülesannete lehel teise poole ja lasin kogu oma mõttemaailma sinna valla. Tund oli küll juba lõppemas, kuid mõned read sain ikkagi kirja. Kuidagi juhtus ka see, et õpetaja oli siis mu laua juures ning luges kogu selle värssromaani läbi. Sai ka väheke muiata.. 

Jah oh missugune õnn. Vene keele tunni ajal toimus gümnaasiumirahvale näidend. Improteater tuli külla!! Ja te ei kujuta ette kuidas me naersime. Kes pole asja näinud, ei oska seda ette kujutada, aga asja mõte oli selles, et mitte mingit lavastust pole ette valmistatud ning kõik käib neil koha peal improviseerides. Meie andsime neile lauseid, mõtteid, sõnu, olukordi. Ja nemad panid need väikesteks šketsideks kokku. Ning kuna kõik toimuski right here and right now, siis kukkusid mõned naljad küll peadpööritavalt naljakad välja. 

Uurisin hetkel veidi infot ja sain teada, et kuni märtsini käivad nad veel mõndades Tallinna koolides oma kordumatuid näidendeid andmas. Näiteks 32.kk lähevad nad ka, niiet beware Valeria, saad varsti metsikult palju naerda. Igatahes minul küll kõht ja põsed andsid tunda.. :D 

Peale naerust pakatavaid tunde pidi meil toimuma järjekordne Aiesec-i loeng, aga meie klassi omad pidid minema kirjandit järelevastama, siis olin ma ainuke, kes sinna läks. Ning kui ma auditooriumisse kohale jõudsin, siis ma avastasin, et isegi paralleelikatest pole kedagi ja nii olin ma seal.. alone. No päris alone ka polnud, sest me workshopi juht ja see eesti korraldajast tüdruk olid ka. Aga muidu kuulajatest kedagi teist polnud. Aga loeng ära ei jäänud ja mulle tehti ikkagist presentatsioon Chinast. Kuna me workshopi juht on ise ka hiinakas, siis sai vabalt inglise keeles sai mõnusalt suheldud ja küsimusi esitatud ja ma sain täiegatäiega palju uusi asju Hiina kohta teada. Ma sain ka šokolaadi ning kirjutasin oma nime hiina keeles. A ja oma hiinakeelse nime sain ma ka teada :D Wuz funfunfun.

Kuna meil midagi peale teema arutluse midagi plaanis polnud, siis lihtsalt istusime, rääkisime ja mina ning see Eesti esindaja õpetasime Christalile eesti keelt. Ta mõndasid lauseid ja sõnu juba oskas, aga me aitasime teda hääldusega ja õpetasime talle mõned uued sõnad ära. Seal sai ka muidugi naerda, sest ta hiina aktsent oli ikka päris tugev ja ta pidi mitu korda "Ma armastan sind" ütlema, et ma aru saaksin :D :D  Samas, "Ma vihkan sind" tuli tal poole paremini välja... :D 

Hiina keeles "Ma armastan sind".
Ise kirjutasin =)

Kui ma alla gartsa jõudsin, oli just Marleen ka seal. Ta oli terve see aeg kirjandit kirjutanud.., õõäää..

Koos jooksime bussikasse, aga sinna jõudes ta otsustas, et läheb ikka jala. Nu mina ootasin bussi.. piinasin oma telefoni.. sõitsin Virusse, et minna Tiimarisse A3 kartongi ostma, aga wuuut... Tiimarit pole enam Virus.. nagu arghh.. jooksin siis ülesse Rahva Raamatusse, aga seal olid mingid ülisuured ja ülikallid.. fain.

 Vaatasin kella ja mõtlesin, et olgu pealegi, teen siis väikese tripi Solarise Apollosse, aga siis saan vähemalt oma asjad aetud. Kuid.. jõudsin sinna.. jalutasin seal kahtlaselt 5 korda kõik letivahed läbi ja kammooon, ma ei leidnud ka sealt omale vajalikku paberit.. Aih, kui kurb ja vihane ja väsinud ma olin. Läksin alla esimesele korrusele ja vaatasin, kuidas all 0 korrusel tehti pilte.. Paarikesed, sõbrannad, sõbrad.. onu tegi neist paar klõpsu ära, näitas neile pilte ja siis läksid juba järgmised, kes tahtsid. Aga mina ei saanud pilti. Mul polnud sõpra :/ 

Väsimusest, kurbusest, tuimusest, palavusest, külmusest, valust tingituna otsustasin õue minna ja kruiisida end  peatusse. Bussisõit venis nagu teisipäeva õhtune ummikus seisev buss (mida ta ka oli).. Finally sain ka koju. 

Aga kodus pole ma naernud.. sest siin on asjad tõsised. 

Lahe teisipäev oli. 

Here isn´t nothing more to say. 

ootame-ootame kevadet !

Heh, ärge üldse imestage kui te ükspäev näete mind kollase särgi, oranži teksaseeliku, paljade säärte ja gladiaatoritega. Sest, et nii väga tahaks soojasid ilmasid ja mõnusat lõõskavat päikest ning kollasid särke ja väikeseid kleidikesi ja siputavaid varbaid näidata.
Ja kuna see kevad tundub niiiiiiii kaugel olevat siis pole midagi muud teha, kui ennast kevadesse mõelda.

In a world where you can be anything... be yourself

Kui ma ütlen, et ma olen rõõmus, kas ma olen ka siis ka tegelikult alati deeply-madly-truly rõõmus? Ja kui ma ütlen, et ma olen kurb, kas siis ma olengi tegelikult kurb või tahan alateadlikult endale kaastunnet?

Inimesena kardan ma võtta väljakutseid. Tahan käia sellel kindlal laudteel, mis on matkarajal olemas ning kardan astuda sellelt laudteelt mööda, et katsetada kas seal ka ikka maapind kannatab. Aga kui ma mõnikord sealt astun mööda ja ma tõesti ei vaju sisse,  saan niimoodi mõndade uuemate tunnetuste võrra kogenumaks.
Need mõtted käisid mul peast läbi siis kui ma mõtlesin jälle selle üle, et kuidas ma ikka suutsin siia linna end sikutada. Ma kardsin kodust lahkuda. See oli mu pesapaik, kus ma nutsin ja olin ema tiiva all. Kõik oli nii sõnnamõnna ja kartsin sellelt kindlalt koduteelt kõrvale astuda. Aga kui ma kord võtsin selle riski ja tegin otsuse, et okei, see vist ongi see plaan ja katsetakse teistmoodi elu ka, siis ma tõesti ei kukkunudki sisse. Ma ei ole veel halvale teele läinud. Siiani olen täiesti elus ja terve.
Kindlate sammude kaudu ei ole võimalus väga ära eksida. Kuid oma teed minnes, võid suunast mööda panna ning marjametsa asemel jõuda seenemetsa. Sellepärast valisin mina vahepealse tee. Ma kõnnin/kõndisin mööda seda laudteed, kuid vahepeal katsun ka laudee kõrval käia, et katsetada seda maapinda ning ma ei lähe kaugemale, et ma ei eksiks ära ning et mul oleks alati võimalus tugeva põhjaga aluse peale minna.
/veidi segane ehk teie jaoks, kuid minu jaoks nii naeratamapanevalt selge.. /

Veidi nädalavahetusest...

Laupäeval oli tuba valge, nii valge ja mõnus. Ning täiega puhkepäeva tunne oli. Nautisin seda kuniks sain ja siis läksin juba rongile. Kuidagi jõudsin ma sinna liiga vara... pool tundi oli rongini aega.. selle ajaga oleksin jõudnud koju jalutada ja tagasi ka veel tulla.. nõmedik. Läksin Coffee In-i. Ja nüüd teie, kes te olete kõik kohviprofi klubikaardi omanikud, siis joooooookse (soovitavalt koos minuga), sest 13-15 veebruar saab kaks Creamy Caramel Lattet ühe hinnaga. Mmm.. ning klubikaardi liikmetele on terve veebruari kuu seesamune CCL 30% soodsam. Ja te ei kujuta ette kui hea see on. Mu uus lemmik, kohe kindlasti ;) Teie lemmikuks võib see saada siis, kui teile maitseb mõnusaltmõnusalt karamelline latte.. ning veel selline, kus on  vahukoort peal paksult..  

**Tallinn-Tapa**

Ja seda topsi hoidsin ma terve reisi ajal enda kõrval.. vahepeal nuusutasin seda ülihead karamelli lõhna ja kuulasin muusikat. Tore ja mõnus rongisõit oli. Vahepeal vedurijuht ajas Kehra Kohilaga segamini, aga selle üle sai vähemalt mõnusalt kõvasti jälle itsitatud.

Tapal saime Jokiga kokku. Käisime kõik Tapa lahedamate söögikohtade aknatagused läbi, aga igal pool oli mingi rahvas sees ja lõpuks pidime ikka ise kooki ostma ja tema juurde teed jooma minema.

Noortekas oli K. juures. Vähe meid oli, viis ainult, aga me mängisime Salomot. See on siis selline piibli kohta käiv mälumäng n.ö. Päris mitu tundi sai seda pelatud. Pastor Toomas mängis ka ja tõlkis meile soome keelest seda mängu. Aga muidu täiega fun aeg oli ja ma imestasin, et kuidas ma nii vähe asju tean.. täielik kartulikott-pudrupott on mu pea ikka :D


Maakodu on saanud mulle ainult öömajaks.. olin seal  umbes kaksteist tundi, veidi rohkem, aga sellest mingi 10 tundi läks magamisele.. ülejäänud aja mängisin koeraga ja patrasin niisama mingit pudru suust välja, nagu tavaliselt. :D


Täna hommikul käisin jälle Tapale. Muud elu polegi nädalavahetusel maal kui Tapa külastused :D
TVNK koosolek oli.. ikka arutasime 10 märtsi asja.. mida lähemale tuleb, seda suurem see üritus tundub olema.. kindlasti kõik Tapa ja Jäneda inimesed kuulevad sellest ka varsti varsti ;)

**Tapa-Tallinn**

.. massive rongisõit koos muuusika kuulamisega ja lakke vahtimisega. Rongide laed ja lambid on päris põnevad, kui neid puurima-uurima hakata..

Kodus viskasin jalad radikale ja sõin krõpsu. Kuulasin vaikuse häält ja pidasin endaga monolooge.. kujutledes, et need on dialoogid..

it´s choc a bloc

Hehe.. see tore pealkiri on tassilt, mille ostsin kolmapäeval Paavlist. Mõnus kollane tassikene, kust oli täna nii mõnus kakaod juua peale õhtust kojujõudmist.
Reede oli üldse selline.. mõnus. Vastand neljapäevale. Hommikul magasin veel pool tundi peale kella edasi. Ehk siis kella üheksani rahulikult välja. Mõnus oli. Oleks isegi veel olnud, aga pidasin ikka targemaks liigutama hakata. Aga liiigutada ma just ei viitsinudki. Tegin kõike mingi megakaua. Soengut tegin mingi veerand tundi vist.. selle aasta rekord.
Tundi jõudsin 10 minutilise hilinemisega. Siis passisin 30 mintsa seal veel ning kogunesime alla gardekasse. Seal tuli järgmise tunni alguses sotsiaaltöö tunni õps ja koos läksime kogu(enamus) klassiga Nõmme tee turvakeskuses. Seal on siis need noored, kellel on mingi tõsine sõltuvus kas alkoholist või siis narkost või millesti muust. Saime veidi maja peal ringi ka vaadata. Ja mõned olid küll seal küll ikka nii väikesed. Aga igatahes seal oli küll huvitav. Räägiti selle maja eesmärkidest ja tegemistest. Ja lugusid.. Igatahes, see käik sinna oli väärt.
Ja kuna see oli tundide vahel, siis põhimõtteliselt oleks meil pidanud veel kaks tundi tulema. Aaga.. nojah.. bussiga tagasi tulles kukkusid mõned tee peal vist maha, niiet kooli tagasi jõudis meist ainult 7. Epic feil.
Kunsta oli lebo.. joonistasime sõbrapäevakaarti. Südamed ja hellokitty roosa värv olid silme ees. Peale saksat sai koju. Jalutasime Ingliga Sollist korra läbi ja siis juba bussile. Päike paistis täna nii ilusasti. Mulle sajaga meeldis see.
Õhtul käisin noortekal. Väga puudutavad 4 inimese lood olid. Naerda sai ka üksjagu. Kuigi.. Tammed naersid rohkem. Mina olin lihtsalt tausta irvitaja :D
Ohjah.. tore oli. Ülistus oli ka megahea. Vno... see on seda alati, aga laulud olid täna eriti head. Just need mida on aastate vältel Tapal palju lauldud.
 Meeldis. Tore õhtu oli. Kuigi külm.. bbrr.... külm on isegi pähe hakanud ja üldse enam ei mäleta, milline see päikese soojus oli.

Aga nojah, it´s choc a bloc!!

Täna märkasin üht ümmmargust arvu... not bad :)

Echelon

Kannan särke üksteise peal.
Kuulan nigga-nigga muusikat.
Ei kiirusta enam kuhugi, sest täiesti kama kas jään hiljaks või mitte.
Tuba on sassis.
Ei tõmba enam rulood alla, kui särki vahetan.
Söön krõpsu, kommi pirukaid, burkse ja ei mõtle, mida see mu kehale teeb.
Kasutasin silmalaineri tühjaks.

-Mõned uued harjumused minu puhul?

So put that smile back on my face

Neljapäevad peaksid teoorias olema lahedad ja mõnusad. Ja tavaliselt need ongi sellised olnudki. Lihtsalt tänane imes sajaga. 

Lahkusin küll kodust positiivsetel meeleoludel, kuid koolis sain ikkagist juba gartsas olles, keka õpsilt mõnusa mölina. Põhjus selles, et pole kordagi suusatamas käinud. Jah, ma üritan järgmine kord minna. 

Kolm kontrolltööd oli ka täna. Matas, inkas ja siis geos riikide peale töö. Üks kolmest on feil, teised kaks läksid väga hästi. 

Nevermind, ma tean, et teid ei huvita see, so... täna ootasin koju jõudmist. Niiii väga. Sest kodus on söök ja kodus on rahu ja vaikus.  Seda ma ka sain. Sest täna õhtul sain ma lõpuks ometi üksi siin olla. Ning eriti tore oli asjaolu, et homseks pole õppida. 

Kahjuks, aga see mõnus õhtu ei olnud üldsegi mõnus. Korraks viskas oleku nii sassi, et ma isegi ei kujuta ette, kes tol hetkel minu sees oli, kui ma siin hüsteeritsesin. Lihtsalt... lihtsalt... ma ei tea. Keeruline värk.

See laul on mind juba kaks..eih, kolm päeva järjest kummitanud ja transsi viinud. Ma lihtsalt korrutan seda viisi ja lõpuks hakkabki tekkima tunne,  "cammoon, kus seened on"

Muidu pole eriti mu lemmik style ja üldse need mustad onud... kuigi viimasel ajal kuidagi eriti nende musa meeldima hakanud. Epic.

Laulame siis üheskoos: "So what we get drunk, so what we smoke weed, we´re just having fun, we don´t care who sees. 

So what we go out, that´s how its supposed to be, living young and wild and free."

kolmapäeva rutiin

"
Teisipäeva lõunaks on mul tõsine rutiin,
ma hüüan mõttes appi, ma tahan ära siit.
Kolmapäev venib kui tipptunni tramm,
siis neljapäev lõpuks on käes,
astuda jäänud vaid viimane samm ja nädalalõppu ma näen.  " 
See hull lugu on iga nädal vähemalt korra kummitanud. 


Tõsi on see, et teisipäeval ma ka mõtlesin, et ma tahan ära. Ning tänane kolmapäev venis tõesti.

Eile siis käisime maal vennaga. Papsil oli sünna. Emps söötis meid täis nagu verd täis sääski ja siis oli nii lebo olla. Vaatasin telekat ja mõtlesin, et shuuut, ma ei viitsi õhtul linna tagasi minna. Ja ma tõesti ei tahtnudki, sest maal oli nii mõnus olla. Ilutulestikku lasime ka õhtu poole. See oli eriti vinge. Aga minu arvamus eriti ei kottinud kedagi ja nii me siis kärutasimegi linna poole tagasi. Emps tuli ka kaasa. Autos viskasin klapid pähe ja lootsin veidike magada, aga und ei tulnud. Seiklesin oma mõttemaailmas ja üritasin vältida hääli, mis ei kuulunud minu muusikale. 


Linna jõudes olin sunnitud päeval tegemata jäänud kodutöid tegema ja empsiga vestlesin ka veidi. Siis võttis väsimus maad ja peale tillukest netitiiru oli terve korter rasket norinat täis. 


Hommikul lahkusin uimaselt. Nii uimaselt, et suusapüksid unustasin kaasa võtta ja isegi salli unustasin kaela panna. Koolist ei hakka rääkima, liiga mainstream. Kuulasin, kordasin, kummitasin oma peas ühte laulu ja mõtlesin samu mõtteid. Diiiiiiiip.
Otsustasin keka juba kolmandat nädalat järjest üle lasta. Hale olen, ma tean. Selle asemel läksin koju, sõin ja siis jooksin juba Virusse. Blinkaritega ja Helena ja Roosiga saime ka kokku ja läksime koos Kopli kanti. Algues Popovi kaltsu ja siis juba Paavlisse. Ja nagu alati, siis keegi ei pidanud lahkuma tühjade kätega. Ma sain endale ühe maheda särgi. Veidi suur jällegist, kuid muidu armas :)
Trololo, siis tühjade kõhtudega suundusime kesklinna tagasi. Istusime Hesburgerisse ja chattisime seal veidi aega. Oli tore. 
Ajee, ja nüüd olen tänasest päevast niiiii friiking väsinud, et ma ei jõua isegi kellegi msni kasti lahti võtta, et paar sõna juttu rääkida. 
äädööd.

sidrun, mandariin, arvuti

Nii väga tahaks midagi kirjutada, aga mitte miski ei tekita seda mõnusat tunnet.

Nädal algas sujuvalt. Hommikud on rasked, pärastlõunal läheb kergemaks ja viimased tunnid on jälle raske istuda. Siis ma hakkangi lambist hullumeelselt itsitama keset tundi või lihtsalt piinan oma pinginaabreid. Aga isegi see pole see, mis oleks tunduks õige. 

Selline run away tunne on pidevalt peas. Tahaks püsti tõusta ja joosta mööda tänavaid. Nagu mõnes muusikavideos. Mingi dupstep või metal oleks taustaks. Jookseks hingetuks end.  

Täna hommikul võitlesin voodis mõttega, kas minna kooli või mitte. Kuna ma niikuinii plaanisin viimastest tundidest ära tulla, siis kaalusin üldse terve päev kodus olemist ja magamist. Aga ma ei suutnud. Läksin ikkagist kooli. Pidime esta tunnis kaks tundi järjest kirjandit kirjutama.... ma ei oska enam üldse kirjutada. 

Ajaloo ja füsa olin ka veel ära ja tulin nüüd koju. Varsti tuleb vend ja siis maale. Kuigi ma kohe üldse ei viitsiks. Hoopis parema meelega magaks, kuulaks muusikat ja teeks oma kurja-masendunud-tuima nägu. 

There´s always a lemon at the end of a bottle. You may eat it. 

Sidrunivesi ja failide transportimine. 

...külm, milles viibime praegu...

Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult külm, milles viibime praegu...


Jah, tõsiselt jääaja ilmad on olnud. Öösiti vist -30 kraadi.. päeval ka vähemalt -20 C.
Ja siis ma jäin mõtlema ja imestama, et kuidas keegi viitsib selliste ilmadega õues olla. Ja eriti veel õhtul kusagilt kaugelt kellelegi külla tulla. See ajas mul täna korraks mõttemaailma täiesti segi.  

** Mulle öeldi eile üht ilusat asja. Öeldi, et ma oskan silmadega naeratada. Ja see made-s täiega mu pühapäeva :D** 

That´s all. Goodbye.

PQ.Squeeze.Lemon. 

Dramallama

Vääga bisid 30 + 6 tundi on olnud. Eile olin jällegist koolis venimas nagu tatt ja ootasin kannatamatult iga tunni lõppu. Ainukesed tunnid, kus ma kogu aeg kella ei vaadanud, olid sotstööd, kus oli rääkimas üks tark onu, kes rääkis väga tarka ja huvitavat juttu. Kedagi kipat ka polnud ja üleüldse rahvas pidas külmapühi.
Peale tunde oli klaver. Ja siis jooksin koolimajast rõõmuga välja. Kodus oli nii hea olla. Täielik nädalalõpu tunne oli. Inspiratsioon tuli ka peale ja siis kirjutasin veidikene. Plaanisin veel veidi puhata, süüa teha ja siis 18.13 bussiga Baltasse minna. Aga ma jäin täiesti tundmatult magama ning kui miski (arvatavasti püha vaim) pani mu silmi avama, siis telefoni kell näitas täpselt 18.13. Feil. Ma magasin sisse.
Mõtlesin hetkeks isegi, kas minna selle külmaga veel noortekale või mitte. Mul oleks aega olnud ainult 15 minutit, aga ilmselgelt mingite ümberistumistega või jalutamisega poleks ma sinna jõudnud. Mõtlesin ja otsustasin ikka kohale minna. Miski sundis mind sealt seestpoolt jälle. Siis toimus jälle väike ringijooksmine mööda korterit (miks see ei võiks väiksem olla, oleks vähem jooksmist -.-). Igatahes, lõpuks jõudsin kohale 18.49. Õnneks jõudsin ma täpselt selleks ajaks, kui Siim rääkis hilinemisest. :D
Noortekas oli hea. Seda võib järeldada sellest, et lõppes see alles veidikene enne kella 21. Hea, et tegin otsuse ikka kohale minna, mitte otseülekandega leppida.
Koju jalutades piinas mind väike süütunne. Sest ma tundsin, et ma tegin ühte asja valesti. JA siis ma lihtsalt mõtlesin-mõtlesin-mõtlesin selle peale. Nii kauaks kuni jõudsin koju ja hakkasin end filmivaatamisse süvendama.
Siis aga hakkas telefon helisema ning järgmised veerand tundi toimus tihe kõnedevahetus minu, ema ja venna vahel. Kogu loo lõpppunkt oli see, et hakkasin jälle korteris ringi rapsima ja asju kokku panema. Poole tunni pärast oli vend all ning ma istusin autosse. Sõitsime vurrvurra läbi linna ja peatusime mu venna maja ees.
Eilse öö olin venna juures. Kuna ta viis kell 1.00 naise haiglasse sünnitama, siis keegi pidi olema teise lapsega kodus ning ta hommikul riide panema ja värki-särki.
Olin ka mina öösel üleval ning eriti magada ei saanud. Ärevus oli sees. Lõpuks helises kell 8 hommikul telefon ja vend ütles, et kell 7.25 sündis laps ära. Ma olin nii õnnelik. Soe jutt läks kõrvust sisse, tegi tiiru ja jäi südamesse pidama.
Äratasin siis Sandra ülesse. Ta oli muidugi väga imestunud, et kus on emme ja issi ja miks mina nende juures olen. Lõpuks kui ma suutsin selle unekoti ülesse äratatud, siis ajasin ta riide ja korda. Ning poole kümne aeg tuli vend järgi ja läksime VHK-sse esimese klassi sisseastumiskatseid tegema.
Siis sain mina koju. Puhkasin veidi ja hiljem läksime haiglasse beebit vaatama.
Nii nunnu poiss on :D oeh.. ootan täiega aega, kus ta suureks kasvab juba.
Siis veidi tiirutasime vennaga linna peal ringi, käisime kummitöökojas ja lõpuks saime hakata ilma probleemideta sõitma. Mõtlesime maal ära käia, kuna empsil homme sünna.
Maal oli megamega külm. Nagu tõesti kohutavalt külm. Brr.. Toas oli soe :D
Sõime, rääkisime, vanemad olid õnnelikud, et lapsed kõik kodus ja pere koos. :)
Mingid tunnid olime seal, jutustasime nii, et suud kuivasid ning kui meil oli lõpuks kõhud täiega pungil ja kell oli ka piisavalt palju edasi liikunud, istusime vennaga jälle autosse ja linna poole minema. Brrh.. Maal oli vist üle 30 miinuskraadi. Igatahes kohutavalt mitu korda külmem kui ennem. Aga mida linnapoole sõita, seda soojemaid miinuskraade hakkas linna pool näitama.
Koju jõuda oli mõnus. Kindel soe tuba ning mitte mingisugust autos istumist enam. Homme saab terve päev magada :D

jejee.

Aga nüüd muuvikaid vaatama ja sujuvalt pühapäeva vastu võtma.

byebye

Sidrun Inksoor

Täna võtan lühidalt mõne pildiga paar viimast päeva kokku. Igatahes, õues on kohutavalt külm olnud. Kogu aeg. 

Ahjaa, sidrun olen ma sellepärast, et Helina nimetas mind sidruniks... 

Olen siin paar päeva õppinud. Uus hoog on sees. Geos sai Euroopa riike sai ka meelde tuletatud.. 

Kolmapäeval külma ilma ja suure kodutööde hulga pärast ei hakanud kaugele Nõmmele kodukasse minema.

 Olin kodus. Ning õhtul tuli isu, vajadus midagi küpsetada. Võtsin oma kokaraamatud lahti ja leidsin küpsised. Voala, kella kümne ajal olingi köögis. Üks käsi hoidis telefoni ja teine sõtkus tainast. Ja väga normaalsed küpsikud tulid. Veidi kõrbenud rosinatega, aga muidu head. Eriti kakaoga.. mm.. 

Neljapäeval suutis Helina mu välja meelitada oma kooli moeshowle. Käisime, nägime, naersime. (Võinoh.. mina naersin Kevin Juhansoni üle.. ) ja oli tore. Siis ma pidin minema vanematele kinke ostma ja meelitasin Helina kaasa. Mwahaha. Ta tuligi. Squeezes mu kõrval k o g u a e g . Aitas mul veidikene kinke valida. Ning  ma otsustasin talle abi eest ja minu naerma ajamise ja moeshow pileti eest jätsi välja teha. Ta võttis mingi.. valge.. ma võtsin selle kollase, banaani oma. Ja kui me neid sööma hakkasime, siis juhtus selline apsakas, et Helina torkas oma jäätise minu jäätise sisse. Ja siis ma võtsin enda jätsiga ka tema jätsi maitsta.. ja nii me olime seal... söömas neid.

See on sidruni kämbla jälg ;)

Hiljem otsustasin ma oma koduteekonda pikendada... sõitsime jälle vabakale. Ja ootasime seal bussi. Fun oli. Ma naersin talle näkku nagu jõuluvana and etc..  

Koju jõudsin mingi väga lambisena. Õnneks kütteasjad olid korda saadud ja tuba oli juba soojaks aetud. Nice. 

Istusin siis telku ette koheselt ja vaatasin EMA-d. Ewert and the two dragons sai endale kuhjaga auhindu. Ja iga kord, kui nende nimi jälle välja hõigati, olin mina tundevõrra õnnelikum. Head tegijad, hea musa. Kenad mehed. Ja pealegi on Ewert Tapakate sugulane. Seetõttu on ka tema mõnikord TEUK-is ringi liikunud ;) 

Ja nüüd offi, sest ka sidrunid tahavad magada. Eriti sellistest külmadest päevadest.

PendulumSlam

Juba külmadest hommikutundidest saadik, kui ma ärkasin, on mind kummitanud erinevad Pendulum´i laulud. Ja nii terve päeva vältel. Ehk koos nende lauludega saingi ma õnnelikult ja enam-vähem positiivselt selle päeva lõpetatud. 

Vahepeal aga surfasin veidi juutuubis ringi koukisin Pendulumi laule. Leidsin häid ja paremaid. Aga vot see video jäi mulle kõige rohkem silma. Ja seda sai isegi korduvalt läbi vaadatud. Selline mõnus.. tõmbas endal ka mõnusalt keha kaasa šheikima. : D 

Enivei, veebruar on juba käes. Aeg jookseb nagu mõni aafrika šokolaadikarva jänes. 

Suured asjad on loendamatute pisiasjade summa.

Miks ei võiks mul olla kodus kedagi, kelle kõrval ma saaksin istuda. Silma vaadata. Ja koolist tulles oma rõõmud ja mured üles lugeda?? Palun ära jäta mind. Ole minu kõrval nii kaua kui saad. Kuula mind, talu ära minu tujud. Ole mulle toeks. Palun? 

Kuidas ma peaksin pidevalt taluma seda üksinda olemise tunnet. Lükkama endale klapid kõrva, et kõva muusika ja võõrad hääled hajutaksid need kurvad mõtted minu peast, nagu hetkel? Otsima alati ja igalt poolt väljapääsu teed põgenemaks selle kummituse eest kes minu taga pidevalt hiilib?

Ma lihtsalt tunnen sellist nõrkust oma hinges, et tahaks oma südame visata aknast välja õue külmuma. Pisarad voolavad mööda põski alla nähes oma vigu. 

Need katsumused, mis siin on, need lihtsalt peksavad mind nagu tänavapoissi ning ma tahaks nii hirmsasti alla anda. Aga kui ma alla annaksin, siis ma kunagi ei tea, mis võib juhtuda.  

Tahaksin öelda, et kõik saab korda. Sest seda ma korrutan mõtetes kogu aeg teistele. Ja ma tean, et päeva pärast ehk tunnengi ka mina end paremini. Aga see on ju ainult  korraks. Pikema aja jooksul koguneb see tolm jälle minu peale ja siis ma tunnen end kui kõige mustem inimene maailmas.