Dream bigger #JC13

Pakkumised, kutsed. Neid tuleb meie ellu ette sageli. Kellel rohkem, kellel vähem. Osade kohta oskab kohe süda öelda, et ei, sinna pole vaja minna. Teiste kohta on jälle kindel teadmine, et jah, sinna ma lähen. Ning siis tuleb asju mille kohta mõtled ja mõtled, kas minna või mitte. Mul oli täpselt nii nädal tagasi. Jutt siis konverentsist, kus käisin. Üks osa punnis vastu, teine sundis ikka minema. Lõpuks jäi peale see viimane, otsustasin ja läksin. Ning ma ei kahetse. 

Veidi seletavat infot. 

Mis? - Jesus Conference

Kus? - Tartus Elu Sõna Koguduses

Miks? -  loe edasi ja saad teada

Väikeste prillidega tüdrukutega linna peal burksi jahtimas

Mõtlesin seal olles ühel õhtul, et kui ma poleks tulnud, kui paljust ma oleksin siis ilma jäänud. Paljustki, vastaksin mina. Siis mõtlesin aga, kui paljust jäid ilma need, kes ei tulnud... 

See oli üks äärmiselt hea nädalalõpp. Ma sain nii ülesehitatud, täidetud ja kõrgele tõstetud.

See pilt, mida ma seal nägin, seda olin ma kaua oodanud. Seda võiks võrrelda sellega, nagu ma oleksin kaua aega otsinud mingit kindlat asja paljudest poodidest, kuid seda mitte leides. Ning siis juhuslikult kuhugi sisse astudes leidnud selle. Umbes nii see oligi. 

Jõudsin reedel kohale, esimeseks hommikuseks teenistuseks. Räägiti unistustest ja nende täitumistest ja sellest teekonnast ja ma olin amazed, sest mu täitunud unistused ongi just nii arenenud. Okei, siis tuli järgmine koosolek ja selle lõpus oli niii niii hea näha, kuidas terve saal liikus lava ette. 

Inimesed on näljased Sõna järgi. Nad on janused eluvee järgi. Olgu, meil kõigil on "kõrbe" perioode ja neid vaikuse hetki, kus mitte midagi ei kuule ja kus Jumal nagu istuks kusagil paadi tagaosas. Just siis ei tohigi me alla anda, vaid peame otsima veel rohkem ning hoidma kinni sellest, mis meil on. Sellepärast oligi nii hea näha inimesi minemas lava ette, et saada uuesti täidetud! 

Viimasel õhtul oli jällegist täiega hea ja vaimne ning kui ma siis pead pöörasin ja ümberringi vaatasin, märkasin, et enamus noori nutavad. Mitte kurbusest, vaid sellest, kuidas Püha vaim võib inimesi puudutada. Lihtsalt wow. Muuta südameid ja mõtteid. See tundus heas mõttes nii ebareaalne. Inimesed, noored, kes otsivad midagi enamat kui see hall mass. Inimesed, kes on siirad oma mõtete ja tegudega ning on piisavalt julged, et maha panna oma uhkus ja teiste eelarvamused ning järgida ainult südant. Täiega respect neile. 

Kõige selle vahepeal oli meil ka aega päeval chillida ning inimestega tutvuda. 

Üks mõnus teisel päeval oli see, kui jalutasime Kristiniga poest tagasi ning tee ääres oli raagus õunapuu, kus oli veel viimane rohekaspunakasoranž õun rippumas. Hüppasin ja karglesin seal rohu sees, et seda kätte saada ning siis tuli üks tore onu ja aitas selle alla. RÕõm väikestest asjadest.

Ma poleks osanud arvata, et ma kohtun seal nii paljude säravate isiksustega, kes ongi sõna otseses mõttes säravad. Ma sain nii paljude inimeste poolt inspireeritud. Eelkõige olid need muidugi jutlustajad, kes rääkisid asju nii selgelt, piltlikult väljendades, siiralt ja eelkõige huvitavalt, et neid võikski kohe kuulama jääda. Ja muidugi tuli välja, et kõik külalisjutlustajad olid Norrast. Ma ausalt ei teadnud seda enne, kui ma kohal olin. Väike punane lipp lehvis ka lava peal ning seda vaadates tuli alati soe tunne sisse :) 

See dude from Norway, tema jutt oli nagu  aah.. kullasadu.
Sain kalli ka temalt ;) 

Mainimisväärt on ka pisiasi, et ühel õhtul juhtus ka nii, et tegime ´09 aasta Soome laagri väikese kokkutuleku ühe lauatäie inimestega. Mõtlesime sellele suvele 4 aastat tagasi ning mis kõik muutnud on selle aja jooksul. Üllatusi tuli palju. 

Sain nende päevade jooksul ka 3D koguduses käidud-nähtud. Oli huvitav. Pidime siis peale seda koju tulema, aga bussile ei saanud. Kõik olid välja müüdud. Kohtusime bussijaamas veel Helenaga ning otsustasime võtta piletid bussile, mis loksus üle 3 tunni läbi P-tähega linnade. Nagu Puurmani, Põltsamaa, Paide. Ppppikk reisu oli. 

Kokkuvõtteks, oli hea olla. Tagasi tulles tunnen end jälle nagu oleksin üksinda tagasi tulnud, kuigi patareid on nüüd täiega laetud mõneks ajaks. Ma tean, et Tema tuli koos minuga, aga nii raske on mul seda üksinda kogeda. Sellel kallal peab töötama. 

Seal oli hea õhkkond ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et oma rahvavähemuse ja tõsise õhkkonnaga suutis kõik minu jaoks olla paras. Polnud üleliigseid tuttavaid, häirivaid faktoreid, meelitusi jms. Pean tõdema, et mitte üksi PP ega laager pole mind veel vist nii väheste päevadega suutnud muuta. Aga see konverents oli midagi täiesti uut. 

See toob mind tagasi alguse juurde, et öelda, et mõelge alati kõik pakkumised väga läbi enne kui te süda üht või teist arvab. Sest teinekord ongi parimad asjad just need, kust tahetakse meid kurja poolt eemale hoida.

There's a cloud in my head

Ja see pilv minu peas räägib paljusid asju.

Üldiselt annab see teada, et kui on kooliaeg, siis on mu elu hallide pilvedega varjutatud, kuid kui on vaheaeg, siis on elu särav päike.

Hetkel on vaheaeg, seega on kõik ilus ja hästi. Nautisin sügist maal ning käisin Tapal. Ja see oli nagu asdfghjkl kui lahe. Ma nägin üle 3 kuu oma armastkallisttoredat Johannat, kes on vahepeal saanud tubliks Tartu tudengiks.  Kõige naljakam oligi see, et juulis Suvelaagri viimasel päeval Viljandi rongijaamas hüvasti jättes oli õues palav ning kallistasime ja mõtlesime, et oh-heldust, me näeme ju alles septembris, kui mul on juba Norra tripp tehtud ja kui tema on juba tartlane. Well, nüüd oli sellest rohkem kui 2 kuud möödas, minul ammu reisitud ning õues sadas lörtsi, kui me jälle üksteist trehvasime. Elu elu elu.

Tartus jõudsin ka käia. Mis on minu puhul uudis, sest sinna kanti satun ma tavaliselt kord aastas. Aga ülla-ülla, juba mõndade tundide pärast hakkan jälle Tartu poole sõitma. Eelmine kord sai siis konverentsil abistamas käidud ning toredate inimestega vesteldud. Lahekas.

Kui ma viimases postituses kirjutasin nukralt, et olen kodusistuja, siis vaheajal on kõigil jälle aega ning sotsiaalsus on tagasi tulnud. Halleluuja. Kuigi, aeg tundub, et lihtsalt libiseb käest ära ning kõik kodused toimetused ning õppimised lükkuvad kogu aeg edasi, sest midagi põnevamat on ees.

Something more? Jap, Kristin Tammerand ei võitnudki seekord facebookis, vaid hoopiski mina. See tuli väga suure üllatusena, kuid  ma olen nüüd uue telefoni omanik. Jeeee. Ausalt öeldes oligi uus telo üks asi, millest viimasel ajal vaikselt mõelnud olin.

Teised mõtted küündivad aga tahes-tahtmata iga päev, iga kord, samasse auku. Ja nii leiangi ma end mõtetes, mida olen mõelnud juba eile, üleeile ja eelmine nädal. Paar painavat asja jooksevad vist peas ringi. Well, well, well.

Valimas käisin esimest korda. See oli huvitav. Kõige huvitavam ehk oli see, et sain jällegist oma vanasse kooli sisse astuda ning avastasin, et uksest välja minnes vaatan ikka vasakule peeglisse, mis on seal koha peal juba vist aastakümneid olnud. Oh, nostalgiat :)

Rõõmu tunnen ma aga selle üle, kui keegi on täiskasvanuks saanud. Nagu, mitte vanuse poolest vaid just vaimselt. Küpsus ruulib.

Tegin maal vana telefoniga veel mõned viimased pildid sügisest.

Teel ajakirju pakkima, tegime Helinaga mõne pildi ka uue mänguasjaga.

Post title

Tahaks kirjutada, aga ei tea mida kirjutada.

well, well, well.

3 tunni pärast peaksin ma teoreetiliselt olema kesklinnas. Praegu on kell 3:33

Keha ütleb mine magama, mõistus lubab veel veidi üleval olla, ise elan kartuses, et magan sisse. 

Kuulan The Scripti, James Morrisoni ja muud sellist rahulikku kraami. 

Eelmine nädal oli õpetajate päev. Andsin 2.klassile inimeseõpetuse tundi. Oli lõbus. Väikesed poisid tahtsid tähelepanu ja kõik tüdrukud olid lihtsalt armsad. Teised kaks tundi lohisesin kõikides klassides ning rääkisin kolleegidega juttu. Klassivend tegi end naiseks. See oli vaieldematult päeva nael. Kõigele lisaks kasvas ka meie populaarsus algklassides. 

Tore on olla abiturient (kuigi ootan juba lõpetamist). 

Väljas pole väga käinud viimasel ajal. Pigem olen selline diivanisoojendaja olnud kõik vabadel hetkedel. Küll aga käisin mõned päevad tagasi KUMU-s filmi "Capote" vaatamas. Nüüdseks juba vana film(2005), kuid tõestisündinud loo põhjal valminud ning seda 1950 aastate Ameerikat oli nii tunda. Kasulik vaheldus Hollywoodi masstoodangu vaatamisele. 

Elu koosneb õppimisest ja magamisest. 

Igatsen suviseid tegevusi ja inimesi. 

Pimedad õhtud ja tuledes linnad pole enam nii lahedad.

Üks soov saab veel kirja pandud ning üks pilt sügisest. 

Soov on see, et saaksin võtta kogu oma korteri kaasa ning kolida mujale.

 Sest lihtsalt... põmm...