Tuesday, April 27, 2010

summ-summ


Summ-summ-summ lendab mesimumm. (Minu toas) Aga ma kutsusin issi ja tema lasi selle mummu välja. Aga jh. Ma leidsin, et blogil pole mõtet, kui see on kinni. Sellepärast ma tegin selle jälle lahti. Nii, mida veel rääkida... nh emaga olin suht tülis. Aga enam mitte. Esmaspäev oli nõme päev. Ja täna oli väga västav päev. Oehh. Ma ei oska enam midagi rääkida. aa. seda on öelda, et PP-ni on jäänud 3 päeva. Ja ma ei tea, kas seda oodata või mitte. Hard. Emme tuli koju. Homme on vennanaisel sünna. Ägens. Ja mul teeb arvuti mingit imelikku häält. Nagu uriseks või nii ...
Tegelt tahaks julmalt midgai kirjutada, aga nh ma võin öelda seda, et ma sõin täna oma selle aasta esimese murulaugu :D
Lase end õhku, sest õhus on armastust. Ja armastus on mul käsnakalle vastu :D Sellepärast on mul siin ka see pilt. Juhtusin täna kogematta vaatama rootsi keelset käsnakallet. Ja nüüd ma mõtlengi koguaeg käsnale. :)
Yey. käsn ruulib. (:

Friday, April 23, 2010

22-23 aprill


Räägin teile siis, (kui te lugeda viitsite) oma eilsest ja tänasest päevast.

Alustan siis neljapäeva hommikust, kui mind äratati eriti jõhkralt üles. Ema torkas mulle näpuga paar korda kõhtu ja ribide vahele ja juba ma olingi üleval. Tegelt oleks julmalt tahtnud veel magada, aga kuna ma mind väga vihastab, kui mind magades torgitakse, siis ma lihtsalt vihast tõusin üles. Hommik oli üldiselt ka mase. Isegi päikest ei paistnud. Ja esimene tund mata. TÄiesti kohutav ju. Õnneks suutis muusika tund mu tuju tõsta. Kuid kaks järgnevat keemiat olid jällegist igavad ja venivad. Kahjuks oli ka lõunasöök meil mitte kõige isuäratavam. Kalasupp. Enamus inimesed teavad kuidas ma kalasse ja kalatoitudesse suhtun. Aga see selleks. Mu neljapäeva viimaseks tunniks osutus inglise keel. Õps möirgas seal natuke jälle. Oli endast väljas. Aga mina polnud selles süüdi. Lõpuks venisid ka viimased 45 minutit mööda ja tunnid olid läbi. Juhuu. Jama on ainult selles, et teistel klassidel olid veel tunnid. Otsustasime Valdisega võmma minna. Õnneks oli seal just keskmine uks, mis on tavaliselt kinni, seekord lahti. Meie läksime sisse. Ainult ehitajad olid seal ja külmus. Otsisime palli ja pumpasime selle täis. Mängisime võrku ja niisama kõksisime palli. Varsti hakkas soe. Umbes poole tunni pärast või nii sadas sinna veel paar inimest ja veel poole tunni möödudes veel mõned inimesed. Meie läksime Valeri(a)ga minema. Suht igav oli juba ka. Aga koolis oli veel igavam. Asjaolu tegi raskeks ka see, et bussini oli aega päris korralikku paar tundi. Ühtegi õpsi polnud ka, kes laseks arvutisse. Meie Valdisega läksime õue ja avastasime.....et......arvutiklassi aken.....oli......lahti. Noh ja ilma mõtlemata tegin ma Valeriale pätikat ja upitasin ta aknast arvutiklassi. Ise jooksin vaikselt kooli sisse. Valeria tegi mulle seest poolt ukse lahti. Ukse keerasime me muidugi lukku, et keegi sisse ei tuleks. Saime seal päris mõnusalt arvutis salaja istuda, kuni keegi katsus ust...
grrrr....
Mõtlesime et mingid tatikad tahtsid vb arvutisse ja ei hakanud midagi erilist ette võtma. Lihtsalt istusime seal edasi. Poole minuti pärast keeras keegi võtit. Meil oli nagu, et uupssss.....
Ja tuli välja, et need olid 9.klassi tüdrukud, kes tahtsid arvutisse. Me ei hakanud midagi ütlema, miks me seal olime ja miks uks kinni oli. Keegi õnneks ei küsinud ka. Olime ikka rõõmsalt meie arvutis edasi ja lõpuks ilmuski kusagilt meie kiuste pikapäevarühma õpetaja. Ja muidugi oli ta küsimus, et kuidas me arvutiklassi saime. Njah, ja muidugi olen mina "super valetaja". Ta ütles ainult, et kas asi on nii nagu ma arvan ja mina noogutasin. Misteha. Ta lahkus ja lausus ainult veel seda, et me siis arvutid kinni paneksime. Kusjuures sellele samale õpetajale jäime me ka Valeriaga sügisel õunaraksus käimisega vahele. Proffid oleme (Y)
Aga igatahes saime varsti teada, et buss tuleb varem ja et me ei peagi kauem koolis mökutama. Ja õigepea olingi ma kodus teki all ja vaatasin lakke ning kuulasin vihma sabinat. Ülejäänut õhtut ma ei hakka kirjeldama. Lühidalt ainult niipalju, et sõin, arvutis olin, vaatasin telekat.
Reede. 23 aprill.
Päev pole veel läbi. Sellepärast kirjutan sellest, mis on toimunud. Ja toimunud on see, et koolis toimus meil Jüripäeva jooks. Mina koos Valdise, Julia ja Annuga olime ka kusagil metsas mäe peal kohtunikeks. Vot nii. Koju sain ma Julia empsiga. Varsti hakkan bussile minema. Et siis bye-bye
PS: PP ON NÄDALA PÄRAST !!! JUHHUUU :))

Wednesday, April 21, 2010

Ära vihasta, ainult imesta !!!

Jeap. Nii ta on. Ära vihasta, ainult imesta. On alanud minu allakäiguspiraal. Mitte alanud. Juba käes tegelt. Patja nutmine ei aita ka. Ma ei oska enam midagi teha. Pea enam ei võta isegi koolitarkust. Söön küll igast vitamiine ja kaltsiumit, aga ma ei tea. Ma koguaeg ju õpin. Ja ikka tulevad halvad hinded. Kujutate ette, ma ei suuda enam isegi hommikuti üles ärgata. Täna magasin nii kohutavalt sisse, et kui ma aknast välja vaatasin, siis just tuli buss. Magasin sisse. Kõmpisin empsi juurde. Lohutuseks sain ma paar minutit loengut, et miks ma sisse magasin. See on ju inimlik asi. Aga minu emps hakkas kohe mölisema, et miks ma siis endale normaalset äratust ei pane jne. Ja küsimusele, kuidas ma kooli saan, sain ma vastuseks, et mine rattaga. Fain. Mul on esimene keka tund. 8 tundi kokku. Koolikotis peaaegu kõik õpikud. Lisaks suurele raskele koolikotile on mul on vahetusriietekott. Ja ema arvates peaksin ma rattaga minema. Teretore. Teine võimalus oleks, see et et ma oleks bussiga läinud. Aga ma ei taha bussiga minna. Niikuinii ma jõuaks hilja kooli ja ma peaks maksma veel 10 krooni selle 4km eest. Parem siis rattaga. Liigutasin end kiiresti kiiresti. Rattaga sõitsin nii kiiresti kui jõudsin, sest kell oli juba päris palju saamas. Aga kui kiiresti saab sõita, kui kummid pooltühjad ?!?

Õnneks jõudsin kooli. Isegi õps polnud veel tulnud. Lootsin et kekas jooksma hullusti ei pea, sest see oleks juba liig mu pekistele jalgadele.

Peale söögivahetundi tuli Tapa Muusikakool külla kontserdi andma.

Lõpuks said tunnid läbi. Hakkasin kodu poole väntama. Seekord poole kergemalt kui hommikul, sest vahepeal käis vend koolist läbi ja võttis mu koolikoti ja dressikoti.





Hetkel tundub mulle küll, et mu masendus tuleb tagasi. Kõikid inimestega on midagi juhtunud. Mõned on muutunud. Mõned on eemaldunud. Mõni ei räägi enam sõnakestki. Mõni on langenud masendusse. Mõni hoiab niisama eemale. Isegi kellegagi pole rääkida. Normaalset juttu. Mõistlikku ma mõtlen. (Sry, kui ma kedagi solvan)

Ma ei tahagi enam olla siin. Tahan uut elu. Uut võimalust.
9 päeva ...

Monday, April 19, 2010

vahepeatus

Tagasivaade kolmele eelnevale päevale.

Laupäev oli tore päev. Hommikul äratas mind kena päikesepaiste, mis silitas mind aknast. Kuidagi kööki komberdades sain teada, et ennem süüa-juua ei saa, kui pole lehed ära toodud. Niisiis ma ajasingi oma ratta "garaasist" välja ja asusin teele. Õues tabas mind kurb tõsiasi. Päike on petlik. Aknast vaadates oli nii suur tung joosta kohe õue päikese kätte. Kuid õue jõudes tuli välja, et õues on kole-kole külm. Tuul puhus näkku ja püüdis iga hinna eest mulle nahavahele pugeda. Õnneks sain seekord õnnelikult "Postimehe" ja muu rämpsu ära toodud. Kõigepealt ma muidugi lugesin ise uudised läbi, et maailmaga kursis olla ja selleks ajaks oli ka toit valmis. Möödus paar tundi logeledes. Siis istusin õue trepile ja jäin päikest nautima. Varsti ilmus ka vend autoga maeiteakustkohast. Ja noh edasi suht istusingi õues ja toas ja siis jälle õues ja siis olin toas. Natsa netis ja niisama vedelesin...
Varsti jõudis kätte õhtu. Emps ja vend jõudsid ka tagasi. Ema hakkas kiiruga-kiiruga süüa tegema. Mina ei mäleta enam mida ma tegin......eks ma vist arvutis olin. . . :)
Õhtul kui oli juba päris pime käisin issiga õues. Tal oli abi vaja traktorite juures. Õues möödus see tund nii kiiresti, et enam ei märganudki, et õues oli kottpime. Toas ootas juba soe toit ning kohupiimakook... *njämm*




Ärkasin mingi ema järjekordse telefonihelina peale. Ja peale seda ma enam uinuda ei suutnud, sest mu vend norkas nii jubedalt, et seda polnud võimalik isegi ignoreerida. Misteha, pidingi siis üles tõusma.
Pühapäev möödus nii nagu iga eelminegi. Käisime empsiga Tapal. Pärastlõunal olin Maarja juures. Aitasin lauda katta ja siis sain ise ka süüa. Aja viitmiseks läksime ülesse. Seal vaatasime videosid ja niisama mulisesime. Koju sõites oli see tore, et ma sain jälle ise ka autuga sõita :D yey.
Õhtu oli meil emmega suht tore. Issit polnud kodus. Issi pani Tallinnas pidu :D ei nuh tegelt mitte nii otseses mõttes. Ta lihtsalt käis Metallica kontserdil. Aga ikkagist olime me emmega kaheksesti ja vaatasime telekat mõnusasti pool õhtut. Teise poole õhtust veetsime arvutis. Vaatasime niisama asja ju naljakaid videosid ja siis ma lugesin talle velvetist õpetajate naljakaid ütlusi ja muid selliseid naljakaid asju. Naerda saime küllaga.
Kui emps avastas, et kell on juba kohutavalt palju (tema arvates) hakkasin ma otsi kokku tõmbama. Aeglaselt panin arvuti kinni ja aeglaselt oma õhtuseid toimetusi tegema. Voodisse jõudmise ajaks olin küllaltki väsinud. Kuid magada ma sellegipoolest ei saanud. Sest Valdisel hakkas koer klähvima ja klähvis nii et ma ei saanud magama ka jääda. Kui ta lõpuks vait jäi, siis ma lihtsalt ise ei saanud magama jääda, sest südames oli juba raske tunne. Nagu mingi koorem või mdea misasi oleks olnud. Vaimselt muidugi. Niimoodi ma lebotasingi päris pikka aega voodis ja oma raskele südamele vastust otsides. Minu ärkvel oleku ajal jõudis ka paps koju. Mina temaga ei rääkinud ega teda ei näinud. Ainult kuulsin läbi ukse. Ma arvan et issiga kaasa Tallinnast tuli ka härra Unemati, sest peale seda kui issi koju jõudis, tuli mul selline uni, et ma jäingi kohe magama.

Esmaspäev oli kohutavalt raske ärgata. Ma lihtsalt ei suutnud sealt voodist tõusta ja hakata end liigutama. Lõpuks tuli ema ja lihtsalt peksis mind ülesse. Õnneks jõudsin ilusti kooli. Kooolis oli nagu ikka. Igav ja väsitav. Õpetajad karjuvad ja kõik teised ka. Kuidagi aegamööda suutsin ma selle kohutava päeva üle elada ja õnnelikult koju jõuda. Kodus sai süüa (: ja söömise vahepeal pajatas isa mulle oma muljetest kontserdilt. Nagu ma aru sain, siis tallle meeldis seal kõik.
Edasi läks minu tavaline päevareziim. voodi-telekas-arvuti-seal vahepeal söök- muud toimetused -magama.

So.... bye-bye !


PS : see pilt on ühe bändi albumi kaanepilt, mitte mingi porno ;)






Friday, April 16, 2010

jou

Üritan siis normaalset juttu ka kirjutada. Koolis on asjalood nii et hinded on kehvakesed üsna. Aga nh küll küll korda saab nagu alati.
See pilt, mis kõrval, see olen mina. Oma esimese fotokaga. Mina tegin emmest pilti ja emme tegi samal ajal minust. Sellega meenuvad ka vanad head ajad, kui probleeme polnud. Koolis oli kergem ja sõpru rohkem. Inimesed olid ka rõõmsamad. Aga kõik peavad kord suureks saama.
Nädalast veel niipalju, et ma ei tea, kui palju taskurätipakke ma olen sellel nädalal kulutanud. Igatahes väga palju. Ja kurk ka suht valus koguaeg. Ja ühel ööl ma isegi värisesin ja sonisin jne. Ja nh ma siis otsustasin täna, et ma ei lähe noortekale ka. Olen kodus ja puhkan. Leian uusi tutvusi.
Varsti algab kelgukoerad. Läheks seda ka vaatama.
Muidu see nädal on on mul üllatavalt vähe masendust olnud. A nh ma siis lendan minema.
bye-bye

Monday, April 12, 2010

again and again

Ma ei kujuta ette, mitu korda ma olen üritanud oma elu muuta. Kuid mida rohkem ma püüan, seda sügavamasse auku ma uuesti kukun. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkan vihkama enda tegusid ja oma elatud elu.
Laual seisab Jaan Krossi elulooraamat. Öökapil "Tarkade Klubi". Õhtuti teen kõhulihaseid ja joon õunaäädikat. Proovin arvutis vähem istuda ja teen kõik kodused ülesanded ära. Tunnis kuulan hoolikalt. Proovin vähem roppe sõnu kasutada. Proovin olla rohkem rõõmsam ja vähem masendunud ning üritan mitte täielikult muutuda melanhoolikuks või flegmaatikuks. Kuid kas see kõik aitab või on veel midagi vaja? Arvatavasti on isegi alguseks see päris hea. Kuid kas PP-ks saab kõik korda? Kas ma muutun seal? Kas see muudab mu elu? Kas ma suudan sealt tagasi tulles teistele näidata, et ma olen muutunud? Kas ma suudan oma jõu säilitada? Kas muudab see sündmus mu elu paremaks ja täisväärtuslikuks? Või ehk seal saan ma pettuda ja mu illusioonid varisevad lõplikult kokku? Aga mis juhtub, kui ma kaotan oma viimased jõuraasud? Arvatavasti juhtuks see, et ma kaotan oma elu mõtte ja oleksin sügavas masenduses. Kuid kui ma oleks masenduses ja istuks üksinda trepil nuttes, kas keegi tuleks siis mind lohutama? Arvatavasti mitte. Kuid kas keegi üldse tuleks minuga rääkima ja küsiks mult siiralt "Kuidas sul läheb?" Ma ei tea. See oleks võimalik kindlasti minu kujutlemates, kuid kas ka päriselus? Raske uskuda.
Kas on üldse võimalik, et PP ajal tuleb masendus? Kas on võimalik, et ajalugu kordub ja sellest saab mu üks värvikamaid kogemusi? Kuid kas ma suudaksin samast ämbrist nüüd mööda astuda? Kas ma suudan seal üldse normaalselt käituda? Kas ma suudan kasvõi korrakski inimesega nii rääkida, et ma ei muutu peediks ja ei hakka kokutama ning ei teeks oma marki täis?
Miks üldse tüdrukud koguaeg vigu teevad? Miks ei võiks kordagi poisid vigu teha ja siis nende pärast punastada?
Miks tekib inimesel üldse nii palju küsimusi, millele ta ei oska vastata? ○_○

Thursday, April 8, 2010

Raske

Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Koguaeg on kiire, kiire, kiire. Pole aega isegi blogis käia. Pole isegi aega arvutisse jõuda. Sellepärast ma siin istungi. Puhaüksi. Vaba aega pole üldse. Koguaeg kooliasjad ja õpiabitunnid ja järelvastamised ja kõik muu ... Ja kodus on kodu ülesanded. Isegi pole aega endale mõelda. Kuigi täna ma keemia tunni ajal lihtsalt tahtsin natukeseks oma mõtteid mõlgutada. Kahjuks jäi seda aega väheseks. Aga seegi hea. Täna oli õnneks natukenegi normaalsem päev. Voi nh kui nüüd kella vaadata siis juba eile, sest reede on juba katte jõudnud. Mõne tunni pärast on äratus. Ja egas ma pikalt kirjutagi. Ipodi aku juba poolenisti tühi. Aga nüüd on vähemalt teada, et ma olen ikka elus. Kuid jäägu minu lõpulause täna selline : MUL ON VALUS VAADATA, KUIDAS MA ENDA ELU HÄVITAN. . . . . . . . . . . . . . .

Monday, April 5, 2010

ei mõista midagi ega kedagi

Hääh. Nõme päev. Nõme mina. Kõik on nõme. Ja mina pidin olema egoist, kellel on suur tähelepanuvajadus. On see siis tõesti nii? Ja miks kõik minu kallal vahetpidamatta vinguvad ja mölisevad? Ise arvatakse, et on suured kujud. hah. Ja kõik need jutud mida räägitakse minu selja taga. See kõik lihtsalt tõukab mind siit minema. Mul pole enam isegi jututuju. Juliale sai iseloomustus kirjutatud.
Täna proovin Lucid Dreamingut. Loodan, et tuleb välja. Ja kui ei tule, siis ma üritan niikaua, kuni ma seda oskan. Mul on nii paju kohti, kuhu ma tahaks "minna".
Homme on kohutav päev. Seitse tundi. Neli matemaatikat. Ning peale tunde veel käsitöö. Ohh. See elu ajab hulluks. Siin hoiab mind ainult kaks inimest ja teadmine, mis saaks siis, kui ma otsustaksin ise siit lahkuda...

Saturday, April 3, 2010

The story

Oli kord üks tüdruk. Ta oli kurb. Kõik oma päevad veetis ta üksinduse. Ta tundis end tühisena. Ta elas oma elu rahulikult ning emotsioonitult. Ta elus polnud kohta armastusele ega tõelistele sõpradele. Ta nautis üksindust ja muusika kuulamist. Ta väljendas oma tundeid, kirjutades lugusid ja joonistades pilte. Need lood olid temast ja tema tunnetest ning pildid olid mustad. Kuid alati jõudsid need pildid ja jutud prügikasti ning sealt otseteed ahju, kus need söestusid ja kus neid enam keegi ei näinud.
Jalutades oli ta pilk maas ja ta ei pannud ümbrust tähele. Ainuke, mida ta tunnetas oli üksindus. Algul tegi üksindus haiget ja valu... kuid tüdruk harjus sellega ära ning enam ei tundnudki ta üksinudust, sest tema ise oligi üksindus. See tüdruk ainult unistas, kuid need unistused purunesid kiiresti. Lõpuks otsustas ta, et ei unista enam kunagi ning ei looda enam millelegi. Maailm oli muutunud selle tüdruku jaoks nii valusaks. Ta tundis end siin, kui väike täpp, keda ei märka keegi. Tihtipeale leidis ta ennast istumas aknalaual, kus ta valas oma kibedaid pisaraid vastu aknaklaasi. See tüdruk ei tahtnud enam elada. Ta soovis minna ning enam mitte kunagi tagasi tulla. Ta teadis, et niikuinii teda mitte keegi igatsema ei jää. Tema jaoks polnud maailmas kohta. Tüdruk tegi endale haiget, kuid mitte kunagi nii kõvasti, et see oleks ta elu lõpetanud. Ta oli selle jaoks liiga arg. Ta soovis nii surra.Sellepärast ta valasgi oma pisaraid...
Aeg möödus. Midagi ei muutunud. Tüdruk langes üha sügavamasse masendusse...
Ühel täiesti tavalisel päeval tuli nende kooli uus poiss. Tüdruk ei märganud teda. Ta polnud kedagi märganud. Ja teda ei huvitanud see ka. Tüdruk ainult masetses endamisi edasi.
Kui see poiss nägi seda tüdrukut, tundis ta kohe mingit imelikku tunnet. Tüdruku masendus läks poisile hinge ja tüdruk ise puges talle südamesse. Poiss hakkas tüdrukuga suhtlema. Nad rääkisid ja rääkisid. Lõpuks leidis tüdruk inimese, kellele ta sai rääkida oma kurbusest. Poiss ja tüdruk armusid teineteisesse. Tüdruk polnud enam kurb. Kui nad olid kolm päeva koos olnud, otsustasid nad, et saavad pärast kooli kokku.
Tüdruk jalutas koju. Seal sõi ta oma kõhu täis ning tegi end poisi jaoks ilusaks. Tüdruk pani selga kleidi ja tegi endale soengu. Tüdruk oli nii ärevil, et hakkas enne kokkulepitud aega välja minema. Ta oli nii rõõmus. Ta tundis, et miski tema seest sai vabaks. Tüdruk väljus majast. Ta kõndis mööda tänavat. Kui ta tahtis hakata teed ületama märkas ta teisel pool teed poissi. Ta hakkas jooksma poisi poole, kuid unustas vaadata paremale-vasakule. Poiss hüüdis midagi, kuid sellest ei saanud tüdruk enam midagi aru, sest äkitselt tabas teda meeletu löök ning kuulda oli ainult veoauto pidureid. Kõik käis nii kiiresti. Peale seda oli asfaldil maas suur punane loik, kus ujus tüdruku surnuks sõidetud keha.
Tüdruk suri, nagu ta oli ise seda kunagi nii väga soovinud. Tüdruk ei saanud kunagi öelda poisile, kui väga ta teda armastas ning et poiss oli see, kes viis minema tema kurbuse ja masenduse.

Friday, April 2, 2010

Nagu ikkah

Täna Suur Reede. Vaba päev. Magasin mingi poole üheni. Ja pool üks läksin magama ka. Niiet magatud sai ühtejutti kaksteist tundi. Unenägu oli ka pikk. Kõik keerles soome laagri ümber. Ja siis mul oli veel kass ja siis oli laevaga probleeme. Ning ühesõnaga palju asju, mis kõik olid seotud omavahel soome laagriga. Üles ma muidugi ei viitsinud tõusta. Jalad ka valutavad. Siis ma kulutasin oma ipodi akut mingi pool tundi. Siis veel lugesin ja oleks veel lugenud, kui ema poleks tulnud ja ütelnud, et toit juba külm. Tegelt kõht oli suht tühi, niiet korises juba suht kõvasti. Peale sööki vaatasime perega tunnikese telkut ja siis ma leidsingi uuesti tee oma tuppa. Ja siin ma nüüd siis igavlen. Jube.
Möödunud nädalast siis niipalju, et koolis oli kunstinädal. Esmaspäeval olid töötoad. ma käisin paela punumas. Teisipäev oli ilupäev. Koolis oli meikar. Pärast käisid kõik meigitult ringi. Seda oli nii tore vaadata. :P Kolmapäev peale keka tundi olid koolis Mihkel Mattisen ja Indrek Sarap. Rääksid meile muusika loomise moodustusest läbi aegade. Nad ise mängisid ka muusikat meile. Neljapäev oli moeshow koolis. Teemaks oli taaskasutus.
Täna tegelt vist õhtupoole Tapale ka. Aga mdea. Hetkel suur mase janiiedasi. Ma ei saa aru, miks kõik koguaeg õiendavad. See kõik pole ju nii kerge, kui paistab. Ja mul pole ju aega ka kõigi asjadega tegeleda. Raisk!

Thursday, April 1, 2010

cool

_____?Rosy?
____?Rose?Rose
___?Rose?Rose?R
___?Rose?Rose?R
__?Rose?Rose?Ro
_?Rose?Rose?Ro
_?Rose?Rose?Ro
_?Rose?Rose?Rose?
?Rose?Rose?Rose?Rose
?Rose?Rose?Rose?Rose?Ro
?Rose?Rose?Rose?Rose?Ros
_?Rose?__?Rose?Rose?Ros
___?Ros____?Rose?Rose?
___?Ros_____?Rose?Rose
___?Ros_____?Rose?Rose
____?Ros____?Rose?Rose
_____?Ro____?Rose?Ros
______?Ro__?Rose?Rose
_______?Rose?Rose?Ros
________?Rose?Rose?Ros
_______?Rose?Rose?Rose?Ro
_______?Rose?Rose?Rose?Rose?
_______?Rose?Rose?Rose?Rose?Rose
_______?Rose?Rose?Rose?Rose?Rose?R
________?Rose?Rose____?Rose?Rose?Ro
_________?Rose?Ro_______?Rose?Rose?
_________?Rose?Ro_____?Rose?Rose?
_________?Rose?R____?Rose?Rose
_________?Rose?R_?Rose?Rose
________?Rose?Rose?Rose
________?Rose?Rose?R
________?Rose?Rose
_______?Rose?Ro
_______?Rose?
______?Rose?
______?Rose?
______?Rose?
______?Rose
______?Rose
_______?Ros
_______?Ros
_______?Ros
______?Rose?
______?Rose?Rosy