Vaheaeg on abstraktne mõiste

Vaikus on huvitava kõlaga. Magedus on tundmatu maitsega. Vesi on kirjeldamatult märg.  Vaheaeg on abstraktne mõiste.

Tuli, eksisteeris imelikul viisil ning lahkus jälle. Imelik on isikustada vaheaega, aga just nii ma seda kujutangi. Mingi tundmatu persoonina.
Igatahes, viimane paus koolist. Nüüdsest läheb kõik aina jubedamaks iga nädalaga. Nagu mingi halb jutustus, mis hakkab arenema ning kulmineerub eksamite ajal. Siis läheb rahulikumaks ning lõpulause tuleb lõpetamisel.

See möödunud viimane nädal ongi ainuke, kus midagi reaalselt toimunud on. Ülejäänud aeg enne seda on nagu valge leht. Käisin nagu koolis ja peale tunde tegin ka midagi, aga muidu täiesti tühjus. Nüüd siis vähemalt on, mida meenutada.
Tallinn, maa, Tartu ja veel mõned väikesed linnakesed olid kohad, mis said külastatud. Üritasin igal pool võtta ajast kõike, mis sain.
See sai ka vist täidetud, sest suutsin üle aastate ära näha Anette ja Anelle. Oli tore kokkusaamine nende neidudega.
Üllatuslikult suutsin vähem kui nädalaga külastada 3 uut noorteõhtut. Tallinnas Jaani, Tartus Kolgatat ja Salemit. Pingerida ma ei hakka tegema (nagu Johanna soovis), aga seda võin öelda, et kõik olid huvitavad ning võimalusel läheks uuesti. Salemis oli ehk kõige naljakam see, et keegi ei tundnud meid väga ja siis arvati nagu oleksime uued kusagilt tänavalt. Muigasin vaikselt omaette seal.
Mõnus oli vahelduseks teisi kohta külastada, kuigi oleksin võinud sotsiaalsemas meeleolus olla ja rohkem tutvusi luua, aga... well.

Tartu on muidugi lahe linn. Avastasin selle huvitavaid külgi ja tänavaid jällegist. Mu lemmikuks poeks sai vist Annelinna Prisma. See on mõnusalt suur (nagu 83 minu korterit) ja me olime neidude Vooglaidega reede õhtul ühed viimastest poekülastajatest. See oli üpriski koomiline lugu, lihtsalt tuli suur kanakoibade isu ning otsustasime ikkagist 15-20 minutit enne poe sulgemist seal ära käia. Jõudsime kohale ja mida nalja, soe kraam oli letist ära korjatud. Well, aga mina teadsin, et ilma kanata ma ei lahku ning leidsin enesele paki kanasnäkke. Yay!  Jalutasime veel seal ringi ning wow, kui hea tunne on käia inimtühjas poes.

Üldiselt oli tore aeg. Nii siin, kui seal ja seal. Igalpool. Maa rokib ikka veel, seal oli täitsa muhedalt palju lund siis :)


"Tomorrow is a mystical land where 99% of all human productivity, motivation and achievement is stored."

Tulen, kui kevadtuul. Olen, kui leht su unistuspuul

Kes on su sõbrad, see oled sa ise. Nii vähemalt räägitakse. Kui mu sõber on raamat, kas olen ka mina siis raamat? Järelikult.

Minu eluraamatus on läbi saanud üks peatükk ning olen asunud talletama memuaare 19-ndasse peatükki. Soovin, et see tuleks murranguline ning erinev eelnevast. Ootame ju tavaraamatultki, et see muutuks põnevamaks, mitte igavamaks.

Praeguse hetkeni on küll kõik olnud huvitav. Isegi kui olen mõelnud, et peale tunde lähen otsejoones koju magama, siis ikka kukub olukord nii välja, et peale tunde satun õue kondama. Või  satun raamatupoodi, kus umbes tunnikene on mu nina erinevates raamatutes. Eriti tore oli ükspäev välja tulla 5 raamatuga (mis kahjuks polnud minule). Enesele soetasin täna märtsikuu raamatuks "501 must-visit wild places" raamatu. Ma olen üsna kindel, et peale selle lehitsemist on mul iga kord tahtmine kuhugi reisida.
Juba ongi minu peas on käima läinud jällegist üks unistus. Suur ja teostamatu, nii tundub see mulle. Elu on seevastu näidanud, et midagi pole võimatut ning ka suured ja teostamatud unistused võivad olla varsti täidetud. Kuid tahes-tahmata tundub, et pean selle nimel midagi ohverdama.

Oma aega olen viimasel ajal päris palju ohverdanud. Ükspäev ühele, teine päev teise asja jaoks. Nii juhtuski, et olin peaaegu nädal aega ringi rapsanud ning isegi veidi haigeks jäänud. Nüüd olengi üritanud paar päeva lihtsalt olla ja ravida end tee-mee-ja sidruniveega. Kuigi nagu mainisin, siis on juba raskeks muutunud päikselisel ajal toas üksinda olemine. Ega klassiruumidki väga kutsuvad pole...  Käisin aga ülikoolis tudengivarjutamas ning seal oli küll hoopis teine tunne.

Ehk siis, kõik märgid nii looduses kui elukäigus annavad märku, et kevad on kohal. Kui jätta ka kõrvaklapid kotist välja võtmata, võib kuulda mahedat linnulaulu. See meeldib mulle.

Made to go

Jäin ükspäev midagi siit otsima ning märkasin, et veebruaris sai ainult 2 korda siia postitatud. Üritan nüüd asja paranda.

***

Kõik koolipäevad pole õnneks ainult 8.00-14.35 tunnis istumised, vaid vahepeal saab ka mujal ringi käidud. Ühel teisipäeval olime hr.Ratase kutsel oodatud riigikokku. Mõtlesin, et no mis seal ikka, lähen käin siis kolmandat korda seal ära. Kohale jõudes selgus, et saame ka Pika Hermanni torni minna. See oli oojee, sest mõnigi hommik ikka bussiga sõites jälgin seda lippu seal või siis kuulan hoopiski hommikul-õhtul lähedal kajavat meloodiat lipulangetamise ajal. Nüüd sai siis seal käidud... (ja Olli tornis on ikka veel käimata...)
Õnneks oli telefon taskus ning üritasin midagi päälinnast kaamerasilma ette ja sisse ka saada.

See jääväljak seal all on suht cool, nagu peegel või midagi sellist.. ;)

Somenothing

Don't come too close, I don't give away my heart.
lyrics & beat & video