Tunneta töö eesmärki - ja vaeva nägemine muutub naudinguks

Laman kõhuli voodil, jalad üle voodi ääre. Tekk näo ees on nii pehme ja soe. Tunnen end nagu surnud kala. Mitte midagi ei viitsi teha. Ja tore ongi, sest ma naudin praegust hetke. Poolpime tuba, ainult õrn laualamp heidab valgusekiiri, aga see on ka sellepärast, et oleks meeleolu. Täna pole tahtmist isegi muusikat kuulata. Praegune muusika on ema sammud üleval korrusel, minu vaevalised hingetõmbed ja kell. Tik-Tak-Tik-Tak.
Suudaks ainult selle aja seisma panna. Siis ma heidaks jälle kõhuli oma voodile ja mõtleks. Mõtleks terve selle aja, kui aeg seisab. Ma mõtleks mälestustele. Laseks enda peast läbi voolata miljoneid kaadreid. Ja just neid kaadreid, mida mälu mulle ise ette söödaks.
Ma ei viitsi ennast liigutada. Surnud kala tundest on saanud ei-viitsi-ennast-liigutada-tunne. Ma mõistan, eks see kool ka suur karglemine terve päeva väsitabki lõpuks nii ära, aga kas tõesti nii hullusti, et ei viitsiks enam isegi liigutada... Ju siis.
Uni hakkab vaikselt tulema. Kuid ma ei taha magama jääda. Magama jäädes olen ma pärast unine ning kui ma magama jään, siis jäävad paljud mõtted olematta. Aga mulle meeldib mõelda. Mõtlemine on nagu teisel maal olemine. Kujutan end teistesse, huvitavatesse olukordadesse ja elan nendes. Nagu muinasjutumaa. MõtteMuinasjutumaa. Vähemasti minujaoks.
Kuid mõnikord jäävad ka muinasjutumaade asjad selgusetuks. Näiteks ei erista ma seda, kas sinu sõnad on tõsi või vale. Kas sa ütled seda selleks, et mulle ainult rõõmu teha või tuli see südamest ja asi ongi nii sa väitsid. Sellest ei saa ma kunagi aru. Ma võin selle peale mõelda tunde, kuid ikka ei jõua ma tõesele vastusele, sest ma ei tea tõde. Ja ma pole kindel, kas sa ise ka tead seda...
Kahju on tõdeda, et ainult sõnadega pole nii, vaid ka olukorrad, sündmused, hetked, tavalised tegevused. Ja ma ei saa aru. Teed sa seda meelega või alateadlikult.
Pikapeale on aeg edasi läinud. Õues on pimedam ning pehme tekk näo vastas ei tundugi enam nii pehme. Jalad üle voodiääre on ära surnud. Aegamisi ajan end üles. Silmi hoian pilukil ning vajutan laualambi kustu. Tuba haarab pimedus. Tik-Tak-Tik-Tak. Heidan voodile nüüd õigetpidi pikali, ja teki enda alt panen enda peale.
Keeran selja seina poole ja sulen täielikult silmad. Loetud sekunditega olen UneMuinasjutumaailmas.


-unistaja

Kerge kiitma, kerge laitma, muidugi ka kerge solvuma.

Head esimest adventi ja ilusat jõuluaega! Teile kõigile!

Ja nüüd räägiks paarisõnaga sellest megakiirusel möödunud nädalavahetusest. Eile sai siis jälle korralikult välja puhatud üle pika aja. Hommikupoolne aeg möödus õppimiseks ja Kalevipoja lugemiseks samuti. Sai ka mõned tunnid netis aega surnuks löödud ja siis hakkasin aegamisi ennast riide sättima. Poole kuueks jõudsin Jänedale. Külalistemajas oli meil noortekogu koosolek. Seal oli selline vabam õhkkond. Üksteisega tutvumine ja igaüks pidi ka pikema jutu endast välja mõtlema. Kella kaheksaks olid kõik jõudnud oma tutvustuse ära teha ja plaanid ära arutatud, siis ma tulin koju. Teised jäid sinna. KOdus oli hea olla. Sai siin veel üht-teist tehtud. Tuba koristatud jne. Siis käbe unemaailma ja sinna ma jäingi. Pühapäeva hommikul vara ülesse, tunniga ajasin ennast riide, tegin näo pähe ja sõin. Ja sidruniteed jõin peale. Ja siis jälle Jänedale. Seal oli koolitus. Hästi mõnus koolitus oli. Räägiti teemadest "Mina oma kodukandi heaks" ja "Sündmuse korraldamine" Ja saime ka ise siis n-ö korraldada mingisuguseid sündmusi. Meile anti teema või pealkiri või midagi sellist ja siis gruppidega pidime kirjutama kuidas me selle sündmuse teeme, kes esinevad, kus toimub, mis on asja mõte ja kõike nii. Ühesõnaga põhjalikult panime kõik paberile kirja, esitlesime neid jne. Siis oli igast muud tegevust ja juttu veel. Tegime ka pantomiimi.Kokku kestis umbes 4 tundi vist.. natuke vähem vist.. aga umbes nii. Siis sammusime Täku Talli. Seal saime praadi süüa. Ja siis läbi selle kohutava külmuse sammusime mõisa tagasi. Siis seal natukene arutasime ja lasti meid koju. Aga kuna ma pidin õues ootama, siis ma otsustasin liikuda, soojem kah. Ja liikusin siis vaikselt emmele vastu. Samal ajal rääkisin Annuga telefonis. Aeg läks siis kiiremini ja polnud nii külm ka, kui suu sai koguaeg rääkida. :)

Varsti jõudis emme ka vastu ja siis juba kähku koju sooja. Ning nüüd on õhtu. Istun siin ja imestan, kui kiirelt on see nädalavahetus möödunud. Vajaks lausa veel ühte päeva, lihtsalt magamiseks. Aga sellest võib unistada. :)

Anyways, olge soojad.

"Mina süüdistan seda patsiga tüdrukut!"

Olen jälle sattunud ajapuudusesse ning seetõttu on ära jäänud ka paar päeva blogipidamist. Neljapäev oli siis oma sisu poolest täiesti tavaline. Nagu ikka kool ja kodu ja voodi ja siis jälle kool. Neljapäeva kõige suuremateks saavutusteks jäidki vist peale tunde tehtud väike lõbupildistamine annuga pargis. (Pildid on eelmises postis.) Ja siis see väike ilutulestik n-ö, mis tekitati. :D Ma loodan et mõni õpetaja mu blogi ei loe, kui loeb siis.. jama. Aga ma räägin siis pikemalt selle jutu lahti. Et meil oli esimeseks tunniks tõstetud kunsta, mis tavaliselt on meil viies tund. Nujaa, siis õpetaja vahetas selle meie informaatikaga ära, et me saaksime kunstas ka arvutiklassis olla. Ja siis tund oli peal, meie kõik klassis ja õpetaja oli ka ja siis ta hakkas veel pliiatseid tooma ja muud kraami nagu paber jms, ja meie ikka istusime vaikselt seal suure ümmarguse laua taga ja siis võlus üks klassivend kusagilt lauaalt välja ühe pikendusjuhtme. Sellise, millel on veel punane nupp, et sisse ja välja lülitada. Ja ta hakkas seda nuppu sealt lahti kangutama ja siis ta veel lõhkus seda ja tükid olid igalpool laiali ja siis ta urgitses kuidagi välja sealt selle tillukese pirni.. Ojaa, ja siis ta toppis selle pirni need traadiotsad või midagi sellist kuhugile mujale. Tähendab kohta, kuhu poleks vaja neid toppida. (see oli mingi elekriline koht) Ja kui ta oli need sinna pistnud, siis käis selline surakas et wopsjee. Sädemed lendasid ja kõva pauk käis. Kõik muidugi kargasid ehmatusega juurest eemale. Ja siis tuli just mingi sekund peale seda õps sisse. Ja ta ei saanud mitte midagi aru, sest ta oli paar sekki hiljaks jäänud. Kähku pandi see juhe lauaalla ja kõik istusid lauaäärde. :D see oli nii feil. Ei, see oli lausa X-Feil.

M, rohkem sellest ei rääägitud. Ainult peale seda pauku lakkas arvuti töötamast ja nett oli arvutiklassist kadunud.

Igatahes, see selleks.

Reede oli ka selline väga typical päev. Hästi kiirest möödus kõik. Viienda tunni lõpus tuli ka Julia meile kooli külla. Ta veetis siis meiega koos viienda tunni lõpu ja teda lubati isegi meie viimasesst tundi, inkasse. Väga tore oli teda näha ja ma imestasin, kui naiselikuks ta saanud on. Ma isegi kadestasin teda, kui kena ta on. Sest ma ausalt polnud teda pikka aega sellisena näinud. Lahe. Respect, Julka

Temaga sai veel vanu aegu meenutatud ja valssi kooli saalis tantsitud ja ka võmmas käisime ära. Lahe, lahe, lahe.

Ja siis koolibussiga käbe koju ja kodus pmst kohe bussikasse, et Tapale sõita, noortekale. Eile siis olid sedapuhku meile külla sõitnud rongiga Jõgavakad. Meie Maarjaga käisime veel neil rongivastas. Ja peaks mainima, et meil klappis kohe algusest peale. No on lahedad tüübid.

Seal oli ka vanu tuttavaid, kellega eelmise suve laagris sai koos oldud. Kokku oli meid siis lõpuks kuskil 22-23. Ma täpselt ei suutnudki ära lugeda, kuid kudagi nii vast oli meid. Rekordarv. :D

Jagati sõna, täpsemalt Simo rääkis tunnistusi ja siis oli meil paar mängu. Üks oli tutvumismäng, kus iga üks kordas eelmiste nimesid ja ütles siis enda nime ka lõppu. Ja siis üht teist mängu mängisime veel, mida ma ei oska seletada. :D Ja pärast näksimise aega mängisime veel maffiat. :D Selline tore mäng, kus määratakse maffia, politseinik ja arst ja siis kordamööda hakkavad nad silmi lahti tegema ja siis mõrvatakse keegi ära ja nii :D Ma arvan, et seda peaksid paljud teadma, sest see suht popp mäng. Ja seal vahepeal on ka süüdistamise koht, ja siis üks Jõgeva poiss süüdistas mind ka, sest ma olin pidevalt punastanud (muidugi, kui minu kõrval istus nii kena poiss) ja ütles, et kui oli esimene mõrv toimunud, et ma olin siis nii tavalise näoga olnud. :D heh, aga tegelt ma polnud maffia. Ta ise oli üks maffiatest. See oli nii feil :D Mina olin hoopiski koos Maarjaga arstitädid. Aga me " ei jõudnud kunagi õigeks ajaks kohale".

Kahjuks ei jõudnudki me lõpuni mängida seda, sest tuli aeg, mil Jõgevakad pidid juba minema hakkama. Need tunnid läksid nagu megakiirusega ja nii kahju oli nendega hüvasti jätta. Hea meelega oleks veel mitu tundi nendega koos olnud. Lõpetanud maffia ära ja siis veel rääkinud, niisama chattinud ja muud sellist, aga aeg ei halasta. Niigi nad pidid rongile jooksma, sest rong oli juba ees, kui nad jaama jõudsid.

Siin aga üks pilt, kus näha minu pats. Selle järgi süüdistati mind ka. Kalvi süüdistades ütles: Ma süüdistan seda patsiga tüdrukut." Mnjaa, see pats jäi kõikidele silma. :) Maarja eile tegi mulle enne noortekat. Täiega kena, mul see siiani peas.

Aga vot nii. Päev on veel pikk ees. Pooleteise tunnipärast Jänedale, seal noortekogu värki-särki ja siis loodan õhtul koju saada. Olge mõnusad ja käige õues lumes hullamas ;)

lumefotosessiooon (minuga)

Neljapäeval sai peale tunde Annuga koos pildistamas käidud. Tema tegi jälle minust paarsada pilti ja mina vedelesin lumehangedes :D Tulemus on siin:

Midagi veidrat

Kool täna hommikul. Pilt on nüüd küll ühe õpetaja tehtud.. kuid selline see meie koolimaja on.

Oma kahte vaba tundi sisustasin kommisöömisega..

Hanged, hanged, hanged...

Ei, ma pole nii õela näoga, kui sealt pildilt paistab

24. november. Täpselt kuu aja pärast on jõulud.

Aga jõuludest on aega veel rääkida. Ennem räägin ma ära oma tänased tegemised-toimetused. Öösel läks magamine suhteliselt kehvasti. Öö jooksul ärkasin mitu mitu korda ülesse ning mul on harjumuseks saanud koguaeg kella vaadata, kui mul uni korraks läheb. Hakkasin siis ükskord jälle kella vaatama ja avastasin, et mul on uus sms.. Kell oli siis umbes poole kolme aeg. :D Aga see selleks. Hommikul oli kohutav tuisk õues ja tuul. Kahjuks polnud ka Valeriat tulemas kooli. Nii et siis pidin üksi vantsima bussikasse. Poole kaheksa ajal. Aga vopsti. Kohe uksest välja astudes ootasid mind ees suured lumevallid. Astusin edasi aiast välja ning seal olid veel suuremad hanged. Ja kuna õues oli poolpime, siis sai päris palju sumbatud. Lõpuks jõudsin suurele teele. Seal polnud küll valle, kuid oli lihtsalt tuul ja lumi.

Olin juba suht hiljaks jäämas ning kiirendasin sammu. Kuid nagu alati, juhtub kiirustades igasugu asju ja nii ka seekord. Libastusin päris mitu korda, kuid proovisin ikka püsti jääda ning mitte maha kämpla käia. Lõpuks jõudsin kohale. Tuli veek natuke sumbata paaris kohas, kuid jõudsin kohale. Ja siis jäin ootama. Ootasin mõne minuti, ootasin veel ja veel ja veel. Jalad olid juba päris freezed ning näpud samuti. Helistasin siis emale, et tema tõmbaks bussijuhile traati. Ja ema helistas siis lõpuks tagasi ning teatas, et koolibussi ei tulegi täna. !?!?!

Koolibuss oli meil katki läinud. Tore algus päevale. Just täna, kui ma olin juba niigi 20 minutit oodanud.

Ema andis nõu, et ma ootaks veel 10-15 minutit sest siis tuleb ju liinibuss. Yeap.

Kooli ma ju tahtsin. Ja polnud muud teha, kui oodata liinibussi ja samal ajal sisimas loota, et mööda sõidab mõni tuttav, kes võtaks peale, et ma ei peaks nii palju külmetama. Ja tänu Jumalale, tuligi. Mööda sõitis kooli huvijuht oma mikrobussiga, kes suundus ka ise oma lastega kooli. Õnneks olid nad nii head ja võtsid mind peale. Jeesssss.

Õues oli juba vahepeal selle 40 minuti jooksul märkamatult valgeks läinud.

Vähemalt sain õigeks ajaks kooli, kuigi kooli minnes avastasin ma, et kool on peaegu tühi. Üks põhjuseid oli kindlasti see, et koolibussi ei sõitnud, kuid paljud suured poisid läksid ka Tapale võistlustele. Ja siis oligi meid klassis ainult 5, mis on tegelikult päris hea, sest suurem osa klassides oli veel vähem õpilasi koolis.

Essa tund oli musa, millest pool möödus mul lauapeal istudes ja vaadates kuidas 3 poissi ja musaõps veavad ühte klaverit klassist välja ja teist tarivad sisse.

Teises tunnis oli tööd rohkem, sest pidime tv täitma. Muidugi osa ajast istusime lihtsalt netis. tore.

Kolmas ja neljas tund olid mul VABAD !!! Kuna töpaõpsi on ära välismaal ja ühe tüdruku pärast pole vaja võtta mingeid tunde, siis oligi nii, et istusin suvalt kaks tundi järjest diivanil, kirjutasin, kuulasin oma iPodist parimat muusikat, sõin kommi, mängisin pingviinikesega ja seletasin õpetajatele et mul on vabad tunnid.

Vahepeal käisid ka kadrisandid koolipeal uudistamas ja laulmas-tantsimas.

Ning viies, kuues tund olid jälle arvutis. Tegime paar harjutust ja siis oli n.ö vabategevus. Ja nii see päev mööduski. Sain veel vahepeal kõne, kus emps ütles, et läheb perega kodust ära ning saabuvad alles õhtul. Mina saabusin koju kella kahe ajal. Proovisin annule helistada, sest mul oli koolis kõrvaklapi kumm otsast ära kadunud, kuid ma ei saanud teda kätte. Ja siis ma võtsin suure kruusi, kallasin selle kisselli täis ning panin muusika tümpsuma. Mõnikord on lihtsalt vaja keerata põhja need kõllid ja suruda pea tümmikasti kõrvale.

Vahepeal läks aga liiga igavaks ja siis tegin endale mingi lambi meigi peale ja paar klõpsu ka. Ja siis mõni piljardimäng ka. Ning juba ongi õhtu käes. Varsti jälle unemaailma ning siis uus päev, mida saan 24 tunni pärast kommenteerida.

Olge tublid.

-unistaja

Isekus on kõige vildakamalt rakendatud tahtejõud

Üks järjekordselt väga kiirelt mööda saadetud päev, kus pole
mitte midagi uut õppida.

Olen viimasel ajal, ehk siis viimase nädala jooksul, pannud
tähele, et inimeste suhtlusvajadus on kuhugi kadunud. Ja kui keegi võtabki nõuks
midagi poetada, siis üldjuhul on osa jutust ikka negatiivse mõjuga ja süüdistava
auraga. Ja siis ma üritan ise olla hea, siis üldjuhul seda lihtsalt ei
aksepteerita või ei tehta välja. Ja mul on lihtsalt nii siiber
juba sellest, et ma koguaeg proovin ju olla hea ja abistav ja siis teha
endast kõik oleneva, et elu ja maailm oleks parem. Ja ma üritan ju teid
rõõmustada. Teen lolle nägusid, häälitsen, mõtlen kohapeal anekdoote välja, kuid
mis sellest kasu siis on ... ?

Ja miks siis nii paljud inimesed mind eiravad? Lihtsalt ei tee
minust välja, käituvad üleolevalt. See on ju nii vastikumalt valus..

Eniveis, eks ma elan kuidagi selle kõik üle ja
raskemad hetked lihtsalt neelan alla -klõnks.

Nagu näiteks ka selle, et ma suutsin täna endale estas "1"
teenida. Tegelikult teenisin ma neid isegi kaks tükki, aga lõpuks
kirjalikuks tehti ainult üks, eks ma loen siis need "Kalevipoja" peatükid
läbi, mis mul ennem jäid raamatu puudumise tagajärjel lugematta. Ja siis üritan
rõõmsa hooga edasi tuisata. Kuigi kool on jällegist
selliseks ebameeldivaks kohaks muutunud. Pole enam motivatsiooni ning kõik
see positiivsus on sealt kadunud. Ainult Annu pärast on kool hetkel
OK. Muidu poleks vist sedagi.. aga nüüd on kindlasti üllatav, et
kuidas ma seda kooli nüüd äkitselt nii vihkama hakkasin. Hinded on ju
ka kõik normaalselt, aga kõik ülejäänud.. uuh.
Lihtsalt mõnikord ajab nii pea keema kuidas inimesed
lihtsalt mõnitavad õpetajaid/teisi õpilasi ja siis lihtsalt ei taheta
õppida, logeletakse ja loobitakse nätsudega üksteist ja siis käib veel
kriidisõda (õnneks on kriiditahvel ainult kahes klassis veel). Ja siis millised
vürtsikad roppused kõlavad neis tundides. mmm.. no seda ma ootan tõesti
rõõmuga iga päev.

Ning mõned on meil lihtsalt sellised toredalt erinevad
meist, nagu näiteks puuakse oma käevart, siis kirjutatakse nagu üli suure
käekirjaga. Ja siis mõnel on lihtsalt närvid läbi, ehk siis 24/7 jalg
väriseb/tudiseb/tõmbleb...? (ma ei oskagi seda liikumist kirjeldada) No ja siis
on veel palju huvitava eripäraga isiksusi meie klassis. Sellest saaks kohe
eraldi pika postituse teha tulevikus.

Ja kõige selle juures ei oska ma öelda, et kas ma peaksin nüüd
nautima neid viimaseid 7 kuud nende omapäraste keskel, või siis
ootama kannatamatult pääsemist normaalsete hulka. Kuigi ma ei oska isegi praegu
ennast kujutada kusagile mujale. Sest mulle torkas laupäeval-pühapäeval selline
tore mõte pähe, et äkki ma ei peakski minema Tapale. Ma ju oleksin suuteline
toime tulema ka teistes koolides ning ma mõtlesin et tore oleks alustada täiesti
tühja lehe pealt. Lihtsalt astuda sisse kooli, kus pole ees tuttavaid, sõpru,
sugulasi. Kus keegi ei tunne mind. Mul oleks võimalus ennast uuesti avada, uusi
suhteid ehk isegi luua, ning ennast kohe alguses tõestada. Mul oleks ehk
võimalust isegi enda iseloomu muuta ja areneda ilma kõrvalise abita. Võibolla
läheb mu jutt kohati liialt filosoofiliseks või liiga arutluseks, kuid ma tahan
seda öelda, et oma sisimas ma ei tahagi Tapale minna. Minu sisemine mina tahaks
hüpata pea ees Tallinna, kusagile tasemega kooli. Ma nüüd ei väida, et Tapa
oleks mingi kehv kool. Ei, Tapa on täiest OK kool ning väga suure tõenäosusega
ma peangi sellega leppima, kuigi minu sisemus vajaks ehk sootuks
muud.

Good Night!

-unistaja

me oleme igavikulised inimesed

"Me oleme igavikulised inimesed" jäi mu kõrvu pidama eilsest jumalateenistuse ajast. Eile oli ka surnutemälestuspüha. Kuid eile oli eile ja täna on täna ja juba on käimas ka uus nädal. Uus nädal, mille suhtes olen ma pisut pessimist, sest mul on tunne et see nädal.. see nädal ei ole just kõige paremate nädalate top listis. Aga see selleks.

Täna on siis Ville valo sünna :D jeeei. Te ju teate ikka kõik, kes ta on. Ta on HIMi solist!! ja lihtsalt üks kuum soome mees. Ja ma olen teda ise ka oma silmaga näinud.. päris ligidalt...

Aga täna ärkasin tavapärasest varem. Eriti esmaspäeva kohta. Ja siis ikka venitasin ja venitasin kuni lõpuks vaatasin kella ja vooooov!! ma peaks juba väljas olema. Õnneks jõudsin õigeks ajaks. Koolis sai ikka sellist nalja, et jah.. Ma hakkasin tõsiselt Annule ühte asja seletama ja võiks öelda, et isegi natuke olin tema peale pahane, et ta nii kirjutas. Aaga no maitea.. ta hakkas naerma ja siis ma hakkasin naerma ja siis oli nii, et ma rääkisin et miks sa pidid nii tegema ja samal ajal olin naerust kõveras o.O Ma mõnikord ei oska seletada, mis lahti on... Tunnid läksid lebolt. Matad olid ainult piinavad. Neid oli 3 kokku... uuh.

Ja mingil vahetunnil kadusid veel mu juustud ära.. (juustud on mu kollased kingad) ja siis nende tagasisaamiseks oli vaja korraldada missioon :D See sai ilusti läbitud ja ma sain oma juustukesed tagasi.

Eelviimases, inkas kuulsin ma ühe klassivenna suust sellist lauset nagu " miks meie klass nii imelik on" Mnjaa.. olen isegi selle peale mõelnud pikalt ja pole ikka normaalse selguseni jõudnud. Ju siis lihtsalt peame olema koos, sellised 11 veidrikku, üks hullem kui teine :D

Viimane oli keka, kus oli vaja meil teha see tantsukava või vähemasti harjutada seda, aga nagu jälle oli meie harjutamine selline "päris viljakandev." MIna osa ajast õgisin Annu keedutaignapirukaid ja Hanna oli meie.. treener? juht? õpetaja? Igatahes, Hanna seisis maki juures, pani muusikat ja näitas samme. Mina sain need päris kenasti selgeks. Eriti see kahtlane jalgadeliigutus. See oli juba suvest tuttav õnneks ning tuli meelde tuletada. Muidugi on mul sellega see värk, et ma ei oska seda vasakule poole teha.. juhtub

Homme tuleb kurb päev. Annut pole siis..

Ja nii ongi.


Olen oma mullikeses ja lihtsalt olen. Ootan. Unistan.

- Unistaja.

Tervenisti solarise päralt

Nii. Kallikesed, üritan täna teha ühe sisuka postituse tänasest. Loodan, et jutt väga igavaks ja leboks ei kisu, sest võin mõnikord mõtetutest asjadest lobisema jäädagi...

Aga hommik algas mul kell 9. Polnud üldsegi väsinud- olin hoopis üllatunud, et õues nii valge oli. Ma ei tea, miks ma küll sellepeale imestasin, kuid nii see oli. Ja lumi oli ka kaudunud. Ainult akna alt paistis paar sombust hädist hunnikut (lund) :D

Ja siis kiiruga kiiruga nägu korda, välimus korda, ja ühte-teist veel. Ja siis sõidutas emme mind rongijaama. 2 km on ikka nõme hommikul vara jaama jalutada ma arvan :D

Ja Annu oli juba platsis, nagu alati. Alati on rongijaamas tema esimesena kohal ja mina teisena. Aga koolis on vastupidi. Koolis ma ootan ja ootan teda. Peaaegu iga päev.

Ja siis tuligi tšuhh-tšuhh. Koha leidmine tekitas raskusi, kuid sätitasime ennast ühe härrasonu kõrvale. Ta magas rahulikult niiet polnud karta üleliigseid pilke. Müüjatädile ütlesime et tahame Tallinna. Ja sinna saimegi. Wii. Aga rongisõidust ka siis niipalju, et rongis sõime kommi. Annul oli 2 pulgakommi ja mina sain maasikamaitselise kommi omanikuks. Ja vahepeal avastasime et teiselpool seda poolemeetrist vahekäiku on üks isa oma lapsega. See poiss oli nii armas ja ta tegi meile nii nunnusid nägusid. :D Ta lihtsalt võlus meid... Saime teada et ta on peaaegu 2 aastane ja ta nimi on Mati. TA oli ikka nii tore poiss... ma lihtsalt vaatasime teda ja siis tema tegi meile nägusid ja vahepeal korrutas sõna "kaka". :D nujaah. Rongis vahetasime ka Annuga oma rahakotid ära. Tema sai mu musta roosa väikese rahakoti ja mina tema seksika punase. Lahe.

Rongisõiduke möödus käbelt ning juba avastasime, et oah, ülemiste ju ! Ja polnud palju jäänud, kui peale ülemistet Balta. Balti jaamas maha ja hakkasime siis tippima läbi vanalinna ikka solarise poole. VAhepeal käisime ühes poes veel mütse vaatamas ja viskasime pilgu nukuteatri näidendile. No see, mis on seal väljas vitriini peal.

Ja möödusime ka tuttavatest kohtadest, nagu minu suvine töökoht ja kino sõprus, kus alles 2 nädalat tagasi sai trallitatud. Ja juba paistiski me deemant, solaris.. :D aeh. See oli nii tore. Ja astusime sisse ja saime sellise poitiivse laengu. Etterutates võin öelda, et sellest uksest väljusime alles mingi ... 4 tunni pärast vist, kui ma ei eksi. Aga vist ei eksi. Loodame vähemalt. Ja esimesena kiirustasime alla toidupoodi, sest nii mul kui Annul olid kõhud tühjad. Võtsime siis need suured lillad ostukärud ja hakkasime nendega rallitama seal poes. Esimesena otsisime siis joogi- 69 No kes teab, siis see on selline energijoogi moodi asi (ma tegelt ei joo energijooke, aga seda joon) ja see on lillas pudelis. Piiiiika kaelaga pudel. Ja sinna peale on veel pandud kleeps, mis väidab, et ei soovitata alla 18 aastatele. Ja võib tekitada seksuaalset erutust. Mnjaa.. No eks müügireklaami ole ka vaja ju. :D Jaa siis võtsime veel pirukaaid. Mina võtsin soolaseks suure pitsalootsiku, mis oli tõesti väga hea ja annu võttis viineripiruka. Magusaks võtsime ühed kaneelisaiakesed. Ja siis veel rallitasime seal poes ringi. Ei soovinud me siis turvadele silma jääda ja sooritasime ostu ära. Ning istusime kusagile sinna mugavatele toolidele, jälgisime inimesi ja lasime suul matsuda.

Kõtukene täis ja tuju super läksime edasi lifti, kus tegime ära ka selle asja mida facebook meile soovitas. Palun ärme mõtle vasakule. Tegime siis selle, et olime liftis. Siis karjusime "kallistame" ja siis kallistasimegi ja nii paar korda. :D olime jõudnud sujuvalt 3.korrusele. Tahtsime siis kinno minna. Alguses panime natukene mööda ja läksime kohe ülesse, aga seal ütles meile üks kena noormees, et pileteid saab alt. Seiklesime siis natukene tagasi ja ostsime piletid ära. :D ja koos piletitega saime kaasa veel mingi lehekese, kus olid peal poosid, täpsemalt siis sugulise vahekorra poosid ja veel kondoomid ka. Lahe. Saime tasuta lifestyle kondoomid. Mingisugused uued ja tugevamad ja lateksiga. Laahe. Ja siis jälle tillukese ekskalaatoriga ülesse ja jälle tervitasime seda toredat onukest seal, kes meie tõttu ajas ka mingi karbi mingeid vidinaid maha.. No juhtub, eriti tegijatel. Olime siis esimest korda Solarise kinos. Nii mina kui Annu. Ja võin öelda, et väga meeldis. Minuarvates on isegi see natukene parem kui Coca-Cola. :) Otsisime siis selle saal 6 ülesse ja astusime sisse. Natukene imestuses olime, kui märkasime, et see nii tillukene, aga vahet polnud. Võtsime oma kenad kohad seal tagareas sisse. Ja siis uurisime neid poose ja jõime oma jooki ja näppisime kondoomi. Film algas mingi pooletunnise hilinemisega. Ja muide saalis oli meid ainult 7. Ma polnud kunagi olnud nii väikese seltskonnaga kinos. Aga ma ei mäleta kas ma mainisin mis filmi me vaatasime.. vist mitte. Igatahes lõpuks oli see film "Häbimärk" mida otsustasime vaadata. Film oli iseenesest väga lõbus ja tore ja mina olin ainuke kes naeris pool filmi ajast. Rääkis see siis ühe tüdruku elust, kes valetas korra oma sõbrannale et ta nagu magas kellegagi, aga tegelikult ei maganud. No ja sellest pisivalest sai alguse suured muutused ja suured valed ja palju muudki. Igatahes väga vaadatav film oli. Ei kahetse.

Film lõppes, märgatavalt või mittemärgatavalt kiiresti ning siis astusime kohe kõrvalolevasse raamtupoodi. Seal olime ülejäänud kolmveerand tundi. Nägime palju, lausa ohhoo vägapalju huvitavaid raamatuid, ja sai soetatud ka mõni. Ma ei saa hetke huvides täpsemalt kirjutada, mis raamatud. Aga vot nii. Ja siis tsillasime veel sollis ringi. Käisime Apple poes ja veel jalutasime ringi ja jalutasime siis ka virru korra. Seal viskasime pilgu paarile poele ja ma nägin :D aaah.. te ei tea keda ma nägin. Ma nägin aksessuaaride poes, oma lemmikkirjanikku. Jah, Birk Rohelend oli seal. Ma alguses kahtlesin ja vingerdasin kuidagi seal poes, et ta nägu näha ja siis olin veel poe ees seismas ka et vaadata kui ta välja tuleb ja nüüd kui ma veel vaatasin ta pilte netist, siis jah

see oli tema.. aaah. ;D Nii lahe. Ma olen teda nüüd näinud. Ma nägin teda. Mmm.. Ja siis astusime me virust välja ning oli juba hämarik õues, et mitte öelda videvik. Ja kui hakkasime vanalinna poole kõmpima, käisime veel läbi hessist. Ja võtsime ühed friikad ning suure jätsikokteili. :D jaa, me sööme pool-talvel ehk hilissügisel jäätisekokteili, koos friikartulitega :D karm värk :D

Ja siis hakkasime tulema tipa tapa balta poole. Kelll oli tiksunud juba üle nelja ja meie tulime sealt matsudes ja imedes. Annu suutis ka paar pilti klõpsata ja siis juba imesime ennast balta poole edasi. Läksime siis rongile, kus oli istekohta päris kerge leida. Ja nuh ei me suuda ikka korralikult paigal püsida. Hakkasime lollitama, jalgadega peksma, ja siis tegime muud pulli seal nende jalgadega. Ja siis tegime veel koksi ka. Panime jäätisekokteili põhjatilkadele 69 jooki juurde ja siis saime ühe mõnujoogi sealt. Ma ei oskagi seda kirjeldada. selline kahtlane nagu oli.. Igatahes, kui mark oli ilusti täis tehtud, siis olime sunnitud kohta vahetama, sest Annu ei suutnud lihtsalt istuda seal.. tal hakkas vist liiga piinlik. :) Ja sattusime esimesse vagunisse, kus olid ka endised koolikaaslased. Ja siis äkitselt, meile märkamatult oli juba aegviidu ka möödas. No on alles lugu. Ja juba tõusimegi, panime saapad jalga, jopelukud-nööbid kinni ja tatsusime tamburiini poole. Ja põmm, uksed lahti. Ületasime suure kuristiku ja astusime perroonile, mis oli kaetud värske valge lumega. Ja siis meie teed annuga eraldusid. Mina istusin meie Hunday´sse ja Annu hakkas mötaki-mötaki (uus fraas) Jäneda poole vantsima. Talle tuldi ka vastu :D sest igatahes praegu ta räägib minuga, niiet ka tema sai õnnelikult koju, nagu minagi.

Niiet meil oli väga tore päev, kuigi ma vahest tunnen ikka natukene kurvameelt, sest täna on/oli ka ju Newsboys´i kontsert Soomes ja mind kutsuti sinna, aga ma ei saanud minna... :( Kahju sellest.. aga ma sain vähemalt veeta päeva koos Solarisega. Ja Annuga ka muidugi :D

Laguneb endistviisi edasi.

Niisiis. Ma ei teagi kuidas alustada. Peaks vist vabandama oma viimase postituse pärast, mis oli päris raevukas ning täis vihkamist. Ja eilse õhtu tegin ma endal ka suht imelikuks. Võtsin mingeid imbumax tablette, siis neid tilkasid, siis kaltsiumi ka ja küüslauku pidin ka meega sööma. See viimane muidugi ikka sellel eesmärgil, et pisikupoisid ei tuleks kallale, igaõhtune värk. Ja maitea, ma olin eile endaga suht sassis.. Uni tuli õnneks kiiresti ning oli pehme ja magus.

Koolipäev, kui vaadata nii oli suhteliselt normaalne. Möödus kiiresti, kuid see mis oli peale tunde... see on niimasendav. Üks väga hea sõbranna hakkab täiega suvalt nutma ja pärast heliseb telefon ja seal on mu teine parim sõbranna, kes ka nutab.. no kas on seda siis vaja.. Kaks head sõbrannat ja mõlemad nutavad. Ja mina nutan koos nendega, kui ma mõtlen neile või nende olukorrale. Õnneks pole mina süüdi nende seisukorras.. Mina ju tahan neid kõigest väest aidata ja toetada, aga mida teha, kui ka ennast ei oska aidata ega lohutada. See on nii kurvastav, et minu ümber on nii suured mured igal pool ja kõik nutavad pidevalt. Ma ei tea, mis siin elus on. Aga viimasel ajal on kõik jälle lagunema hakanud. Nagu hammas, mis laguneb..

Ma kardan, et see kõik on selleks, et mind valmistatakse millekski ette. Ma ei oska konkreetsemalt öelda, milleks. Aga mul on viimasel nädalal tulnud tunne, et aasta pärast on kõik hooopiski teistsugune. Hoopis teine elu.. sisetunne ütleb seda. Või on lihtsalt toimumas mingisugune muutus mu elus. Muutused mulle meeldivad, aga ainult siis, kui need on positiivsed.

Tänane pärastlõuna läks suht käest ära siis.. aga ma kirjutaks lühidalt ka teistest sellel nädalal olnud asjadest. Näiteks oli meil teisipäev käik arsti juurde, kus meid mõõdeti, kaaluti (ma olen vist suvega alla võtnud) ja kontrolliti nägemist, kuulmise kontroll unustati vist ära.. JA siis me saime veel süsti ka. MIngi vaktsiin. Käsi oli kuni eilseni valus. KUigi jah, koolikotti ei saanud isegi täna veel õlal hoida korralikult. Käsi ikka andis tunda. Paistes oli ka teine.

Ja eile sain ma kätte oma kauaoodatud kõrvaklapid. Netist, osta.ee´st ostsin. Need on mul siin pildil ka. Ainult 35 krooni + postikulu. Ja need on nii kenad roosad, kusjuures ma sain veel ühe paari selliseid kaasa. Oli kiri juurde lisatud, et need praak, kuna värvidefekt on seees, aga nad töötavad korralikult. NIiet juhhuu.. mul on hetkel 2 paari roosasid kõrvaklappe, mille sain ainult kokku 46 krooniga. :D hea on, sest mul lähevad need suht kiirelt läbi.

Ma vist rohkem ei kirjutagi hetkel. Lähen telekat vaatama ja siis vaatab, mis edasi saab. Homme tallinna ikkagist annuga. Täpsemalt ei oskagi öelda, mida teeme seal, aga ikkagist läheme. Saab tema kodust välja ja mina niisamuti.

ühest asjast hargneb järgmine.... miks ometi ?

Miks peab see kõik nii raske ja vastik olema ? Ma olen praegu nii vihane ja vastik ja kurb ja raevukas ja maitea mida kõike. Ma pole mina ise.
daah... no ma lihtsalt ei saa. Ma tahtsin minna koos Annuga laupäeval kinno ja minna vaatama The Social Network, aga täna kinokavasid uurides selgus, et meie ajale ei ole mitte ühtegi filmi. Igal pool, nii cinamonis, coca-colas kui ka kosmoses, igal pool näitab seda ainult üks kord päevas. Õigus, kosmoses ei näitagi. Aga teistes kohtades ainult üks kord päevas. Ja seda ka ainult õhtul. Coca-Cola Plazas algab kell 22.00 ja cinamonis, solarises, ka umbes midagi sinnakanti. Aga me oleme ainult päeval linnas ja me plaanisime pimedaks mitte kauaks linna jääda. Ja linnamineku üks põhjuseid oligi plaanitud see, et me lähme seda vaatama. Aga nüüd ... Pole mõtet enam. Ja ma olen nagu väikene ärahellitatud tatikas, kes tahab ainult seda vaadata, mitte midagi muud. Okei, et aega kulutada siis ma võiks ju ka vaadata mingisugust draamat. Aga ma ei suuda üldse praegu midagi mõelda või ette kujutada. Vaastiik.
Argggggggggggghhhhhhhhhh.... nõme, ma nutan. Jah, nutan, sest ma ei saa minna vaatama seda filmi, mida ma tahan. MIks ma üldse nutan sellise asja pärast ? Ei, asi pole ainult selles. Kõik need mitu asja on jälle kokku kuhjunud. Kõik see kool, koolistress, pingutused, püüdlused koguaeg elurõõmus ja happy ja lahe olla, kõik see piinab ja koormab ja nüüd, just täna kui on olnud nii kena päev, lumi maas ja klassiõe sünna ja täna sain ka oma kauaoodatud roosad kõrvaklapid kätte, just täna ma plahvatasin. Ma karjun ja nutan siin üksinda toas. Palun pange mind hullumajja. Ma ei ole seda elu siin elamiseks teeninud. Mitte ükski inimene ei ulu nii pisikeste asjade pärast. Aga mina ulun. Pole veel suureks saanud järelikult. Pean oma unistused mehest, lastest, perekonnast, kodust, ja kõigest sellest jälle kaugele tulevikku viskama. Ja ehk pean isegi minema lasteaeda tagasi. Alustama uuesti. Või siis tegema mälukaotuse. Kõik ununeks. Kõik mälestused, kõik vanad unistused, inimesed. Saaksin uuesti alustada. Alustada uuesti sõprust nendega kellega vaja. Ja jätaksin osad inimesed üleüldse oma elust välja. Kõlab väga vastikult õelalt ja isekalt. Aga äkki ma olengi õel ja vastik ja isekas. Äkki ma ei näegi enda suurest ninaotsast kaugemale. Äkki, äkki,äkki. Äkki lõpetaks need piinad ükskord ära ka. Ma lihtsalt vihkan seda kõike. Mulle pole ju niipalju koormust vaja. Ma ei jõua. Ma ei taha. Ma ei suuda. Kõik pole ju nii tugevad ja nii vastikult positiivsed ja nii sõbralikud. Miks ma ei ostnud neid valuvaigisteid, kui mul oli võimalus. Miks ma ei pannud suhkru sisse veel kaks lusikatäit suhkurt. Miks ma tahtsin minna vaatama just seda filmi. Miks see kõik just täna õhtul juhtus. Miks ma pean kõigile nähavama kui mul paha tuju. Miks ma pean kõik endast eemale tõrjuma, kui mul on mase ja paha tuju. Miks ma pean endale valu tegema, et valust jagu saada. Miks ma ei suuda mõtelda kainelt ja normaalselt. Miks ma pean enda elu ära rikkuma. Ja lõpuks, miks ma pean seda kõike just nüüüd siia kohe kirjutama et te hakkkaksite mind haletsema ja siis üldse lõpetama need sõprussuhted, kuna ma olen ju üks suur masehunnik ja emo, nagu te kõik juba mind kutsute. Fain, laske käia. Kutsuge mind nii kuidas tahate ja milleks tahate. Mul kama. Mul täiesti pohhui sellest. Lihtsalt kama sellest kõigest. Vahet pole. Olen noor, olen vastik, rikun enda elu, ja mida kõike veel.. ÄÄÄÄÄÄÄ.. nõme.

Ja miks ma pean nii andetu olema? Miks mul pole mingit lahedat huviala millega saaksin ennast välja elada. Ai kuidas ma tahaks praegu lihtsalt minna ja teha midagi, milles olen hea ja milles kõik mind kadestaks. Praegu on mul ainukeseks huvialaks masetsemine. Õujee. NOLIFER!
Ma pole kindel, kas ma saan ise ka aru, kui mõtetu ja ajuvaba see post on. Aga nagu mulle on soovitatud, siis parem on endast kõik välja kirjutada, kui endas hoida. Jah viimasel ajal on juhtunud jah seda ka, et ma olen hoidnud endas kinni, sest samas ma ei ole kindel, kas on mõtekas kõigest maailmale teada anda. Ojes... mul tulid praegu külmavärinad. Nii tore. Varsti otsime midagi sahtlist või riiulist, millega saaks piinasid leevendada. Ja oi, hmm.. äkki peaks köögikappides ka tuulama. Leiaks mingit unerohtu või siis midagi muud joodavat. Ja vanast ajast on mul sahtlis ka neid tilkasid, mis on väga vastiku maitsega, kuid pidid rahustama. Need otsime üles. Ja midagi kanget ka millele seda hulka lisada. Siis mõned valuvaigistid otsime ka ja saadame selle õhtu kiirelt minema. Pole mõtet enam siin piinelda. Kõik on niigi kaugele läinud. Eks vaatab mis homne toob, kui see tuleb.
Ja laupäev... eks me linna läheme ikka, Angelica pakkus välja, et me peaksime ikka minema kinno, aga vaatama midagi muud seljuhul. Hetkel ma tõesti ei oska öelda, kas sellest midagi välja ka tuleb või mitte, aga .. mdea.

Pff.. Ma ei suuda ikka sellest üle olla. Ma ei kujuta ette, kui pikk see post on. Arvatavasti üks minu pikemaid maseposte. Wow. Täielik emotsioonide väljaelamine ja väljakirjutamine. Avalikustamine võiks ka ehk selle kohta öelda. Aeh, mida siis veel kirjutada. Niigi olen täna siia üht-teist pihtinud. Ega hullemaks ikka ei anna minna. Kes vihkas mind, vihkab rohkem. Kes haletses, haletseb rohkem. Kes armastab, armastab nüüdsest vähem. Kui üldse keegi armastab, peale selle vaimse armastuse. Mjah.. võibolla on ka see üks põhjuseid miks kõik nii on. Ma tunnen puudust. Tunnen sellest puudust. Armastusest. Tunnen puudust ja igatsusest et keegi mind armastab. (No tõsine pubeka jutt). Eitegelt ma ei imestaks, kui kellegi arvamus minust peale selle lugemist muutuks. Ega mul midagi järelikult kaotada pole ka ju. Ainult parimad jäävad püsivateks ja ustavateks. Mõnede puhul olen ma juba seda järeldanud, et nad ei viitsi mu sõbrad olla. Aitäh. Parem ongi üks tõeline ja hea, kui palju neid teisi, kes polegi ehk tõelised sõbrad. Aga siin tekib ka küsimus, et kas see üks ja tõeline suudab ikka olla see üks ja tõeline. Kui ka temal saab minust villand. Siis. Siis olen ma üksik. Üksik lammas keset hundikarja. Aga kaua lammas üksinda ikkka huntide seas vastu peab. Varsti süüakse ta lihtsalt ära. Ja nii ongi.
Ka mina tunnen, et elu näksib mind vaikselt siit ja sealt.

Ma tunnen, et ma peaksin lõpetama, kuigi seda mida siia kirjutada, seda oleks mul veel siiin palju. Palju oleks kirjutada endast välja. Palju seisab veel sahtlites ja lehtedena vihikute vahele või riiulis ning osa on ka juba tuhastatud. Oh mind vaevatud hinge

Hüvasti.

photoss!!!! (events)

Mõtlesin et üritan siia kiiresti mingi susserdi kokku keerata ja siis valmis, aga jah.. meenus mulle et mul ju täna tehtud pilte ja ka teistel päevadel tehtud pilte telefonis. Ja ka mujal arvutis. Tegin siis kiire üleslaadimise arvutisse ja lisan siia pigem siis pilte, kui mingisuguse pika maseteksti.. oujeah, ma olen ikka massive masehunnik (ma mõnitan ennast praegu, kes aru ei saa) :)

Esimene pilt on siis pärit reedest. See on siis meie Tapa Valla noortekogu. Mina olen esireas.. vasakul pool.. musta pluusiga ja tumehallide pükstega.. ehk siis dark. Ja suur tagumik on ka taga mul.

Siin väike unistuse moment.. vist tehtud .. esmaspäeval. Pildil juba teisipäev. Peale tundide lõppu paistis ilus vikerkaar ning kooli aknast üritasin seda telefoniga jäädvustada ka. Muide, pildil ka veel lasteaia mänguväljak. Muide võin veel lisada seda, et vikerkaar tuleb täpselt sealt poolt, kus ma elan :D
Ja see on mõned tunnid hiljem.. ikka teisipäev. Aga siis oli ilm juba tüki süngem. Pildil on õunapuu ja õunad täiesti puuotsas!!! :D

Ja kui hakkasime Annuga õunapuu juurest kooli poole tagasi sammuma, siis katsetas annu veel oma kaamerat ja pildistas mind. Selline ehmatanud näoga olen siin.

Ja oleme jõudnud kolmapäevani. Emme tõi täna kommi ja mul tekkis keemiat tehes suur vajadus neid komme pildistada. (Muide, paber kommide all on see, millest on ka facebookis pilt)

Ja komme peab ka ikka mitut erinevat moodi pildistama. Ma ei väidagi et mul oleks mingit fotoannet, aga mulle lihtsalt meeldib teha selliseid poolveidraid pilte.

Akhaa, nüüd minek.

Hommik..

Ma tean, et ma olen igavesti tropp sellepärast, et ma mõtlen nii tihti, et kas panna oma blogi kinni või siis mitte. No õnneks on see veel lahti.. Teie õnneks muidugi. Hetkel koolis. Jubelahe. Tulime koOli ja saime teada et essa tund vaba. Ootamas on ees kaks tööõpetust ja veel koledaid tunde. Tahaks koju magama. Käsi ja valutab sittakanti. Eile saime arsti juures süsti. Ja nii käsi valutab. Terve öö valutas ja nüüd valutab vist pool päeva ka. Õnneks jääb keka ära. Ja mõnel on siin koolis veel paha tuju.. Ja pooled õpetajad on ka koolitustele kadunud. No on see elu selline. Jääme paremaid päevi ootama.




See ya !

Piku :P

Jajah.. piku... Ma ei tea isegi, mida see Piku tähendab. Täna lihtsalt kusagilt kostus selline sõna ja hakkas külge. Tegelikult on see ühest hüüdnimest, aga vahet pole. :D

Olen täna väga väss ja laisk. Magada sain vähe, uni tuli alles peale poolt kolme öösel.. Ja hommikul tegin ka toreda feili. Emme tuli mind äratama ja mina vastasin talle "Võibolla järgmises elus näeme" :D hahah... ma naeran siiani selle üle, kui ma sellele mõtlen. Ma isegi ei kujuta ette kust ma võtsin selle lause.. sonin siin öösiti unes.

Kool oli täna väga masendav... kõikidel nagu KÕIKIDEL õpsidel, kellega meil täna tund oli, kõikidel oli paha tuju. No annab olla ju.. Ja oma paha tujuga rikkusid nad ka meie tuju ära..

Ja õues on hetkel mingi räme torm... oujeah.. peaasi, et elekter ära ei kaoks. Siis on lõpp.

plaplaplah.. ma olen täna nii palju mõttetut plära suust välja ajanud, et isegi siia kirjutamiseks on sõnad röövitud.. Aga ma siis kirjutan teile parem lõigu oma lemmikraamatustˇˇ

Pia ohkas.

"Armastan..."

Ta vaatas tühjusesse, silmis seletamatu pilk.

"Miskipärast on minu puhul armastus alati valuga seotud. Mida rohkem armastan, seda rohkem kannatan. Kui tahaksin õnnelikult elada, peaksin ma elama nii, et minu elus polekski armastusel kohta. Ma armastan lihtsalt valesid inimesi. Või ei - ma ise olen vale."

"Mismoodi sa vale oled?"

"Mul ei ole keha, millega armastada päriselus nii, nagu ma hinges armastan. Mind justkui polegi olemas nende inimeste jaoks, kellest ma päriselt hoolin. "

Ta kortsutas kulmu.

"Ja üldse... Mis elu see tema kõrval oleks? Ta on parasiit! Ta elab ainult teiste arvelt, mitte teistega."

Ta pigistas käed rusikasse.

"Ma ei taha olla kellegi ori!"

"Enesetapjad" -Birk Rohelend

lk 214

Kas halvad mõtted polegi nii halvad?

Mul on nii lahekoomilised ja lahetähenduslikud unenäod. :D Nimelt täna nägin ma unes mingit terroristi, kellega sain ma sõbraks. Me tulime koos linnast rongiga aexi ja siis aexist tulime meie liinika peale, et sõita ... Tapale või siis Läpile. Ja siis bussis hakkas keegi teda mõnitama, et ta on terrorist ja siis ta võttis oma automaaadi kätte ja hakkas tulistama.. Õnneks mitte mind, sest mina tema sõber :D Aga teisi bussis olevaid isikuid ja kusagilt ilmusid pildile ka hiinlased kelle ta koheselt veriseks tulistas. Njah.. selline unenägu. Aga ma tänasest rohkem ei kirjutakski. Lisaksin siia ainult tänase päeva mõtte.
Ja see on...

Häirivate mõtete tõrjumine võib olla kahjulikum kui nende edasimõtlemine, näitab Case Western Reserve´i meditsioonikooli uuring. Teadlased panid kokku ajutegevust simuleerivaarvutiprogrammi Metabolica.
Uurides neutronite tegevust ning eritatavaid kemikaale, jõudsid teadlased järeldusele, et mõtlemine kulutab märksa vähem hapnikku ning energiat kui mõtete tõrjumine.
Niisiis suurendab halbade mõtete tõrjumine aju verevarustuse kiirust, mida omakorda peetakse näiteks Alzheimeri tõve üheks soodustajaks.

www.connect.ee/uuring/220954745/ PALUN TÄITKE SEE KÜSIMUSTIK. AITÄH. =)

Mäleta mind kui tüdrukut kes alati naeris, kuid harva oli õnnelik .....

Kirjutades googlesse minu nime, saab sealt väga mõnitavaid vastuseid. Nagu näiteks
Our Ingrid  sex pics and Ingrid porn galleries. Ingrid also has sex videos. NO mida ? Päeva lõpp on tõsiselt ära vajunud.

Hommik oli veel super, sain magada 12 tundi jutti, nagu mulle meeldib. Unes nägin veel et ma olin nii peenikene, et ma võisin endal vabalt kahe käega ümbert kinni haarata. Voodist sain välja alles kella 1 ajal. Siis jõin teed, sõin ja lihtsalt istusin. Hakkasin ka õppima ja õnneks olin ma täna nii tark ja suutsin kõik ära kiiresti teha, nii esmaspäevased kodutööd kaasaarvatud mata, kui ka teisipäevase kodutöö sain tehtud ja päevik täidetud ja mida kõike veel.

Ja arvutis olen veetnud ülejäänud õhtu. Koostan siin küsimustikku, mida saate õigepea juba lahendada ja siis lihtsalt ootan, et minuga räägitaks. Lahe, ma ei oska enam ise inimestega juttu alustada. Haha, väike tont olen.

Muusika on põhiline. Ja minu tujulangus ka. Ja siis FB tuli mulle ka üks väga tore lause seal. See on siin üleval suurelt ja rohelisega ka märgitud.

Nojaaaaaaaah.. ja nüüd kui ma otsustasin oma kõlarid "natukene" kõvemaks panna, tuli siit kohe Willy Wonka laul.

daaaaaahhhh..... ma ei oska enam ühte postitust siduvaks jutuks teha. No see vajab ikka annet.

Tahaks karjuda. Või tegelt ei tahaks ka, sest ma ei oska karjuda. Mul jääb siis tavaliselt hääl kinni või tuleb sealt ainult mingi mezzosopran välja. Sellega seoses tuleb mulle meelde üks olukord, kui me olime Juliaga Viru katusel ja ma tahtsin karjuda, aga jälle ei tulnud midagi välja. Hale. Ja teisena hakkab mind kummitama laul Scream, Avenged Sevenfoldi esituses.

Tõsiselt tegijad vennad ikka.

Vb video pole kõige parem, aga vahet pole.

Mulle meeldib igatahes.

You know I make you wanna scream,

You know I make you wanna run from me, baby

But no, it´s too late, you´ve wasted all your time ...

Mõtlemine on inimeseks olemise eeldus, tunnus ja vastutus

Kirjutan lühidalt tänasest. Kuna on õhtu, siis saan öelda et
möödunud päev kulges täitsa toredalt. Pean tunnistama, et ikka üle poole
päeva
olin pabinas õhtu pärast. Täna õhtul käisin siis esimesed Tapa
noortekogu
koosolekul. Ja pean tunnistama, et mul polnud midagi karta.
Suuremalt osalt
istusime, kuulasime, arutasime ja siis tutvustasime ennast.
See polnud ka midagi
hullu. LIhtsalt nimi ja päritolu. Niiet kokkuvõttes
läks väga kenasti. Pärast
tehti ka pilt vallalehe jaoks. Sain
kingituseks ka Tapa valla tassi. :D
cute. Ainuke feil, mida ma suutsin
seal koosolekul teha oli see, et ma ei
saanud veepudelit lahti.. jah,
sellega sahmerdasin tõesti liiga kaua.. jõud on
kadunud..

Igatahes, olen nüüd täieõiguslik tapa nooretkogu liige. Ja
ma ausõna tunnen ennast nüüd rohkem täiskasvanum, sest seal on nii suured
inimesed koos ja me hakkame ka konverentsidel käima. Ja 4-5 detsember ongi
mul
kinni, sest siis toimub kahe päevane konverents/koolitus kusagil. Koht
on veel
otsustamisel.

So.. tänasest veel niipalju et lõpuks ongi see kauaoodatud reede
käes. Ma tahaks juba nii väga voodisse pugeda ja ärgata alles siis kui ma
ise
tahan üles tõusta. Õnneks ei pea ma homme kusagile minema ka, niiet aega
on
magada :D

Ja kena ööd siis teile, kuigi ma ei tea kes seda
üldse
loevad.. statistika näitab küll kurbasid numbreid.. aga vahet pole.
Blogi pean
ma ju endale ennekõike. Ja siis teile, kes te seda loete.

ÖÖD !!!

Viha on torm, mis purustab ümbrust vihkaja purunenud hinge kildudega.

Õhtust. Nagu paistab, olen ma täna üritanud siia lisada mõned pildid eilsest. Eile ja üleeile jäi siis blogi kirjutamata ja ma nüüd siis natuke räägin nendest ka. Kolmapäev oli see impäev, kui Tima (ehk Tiina) oli oma kiharad maha ajanud. Ju siis tundis ennast liiga naisena juba..

KOlmapäev polnud ka klassiõde Sirli koolis, mis tähendab, et olime Valdisega töpas kahekesti.. Lõpuks said need läbi ja siis edasi läks suht lõdvalt. Bio on alati meeldinud ning esta venitas ka välja. Ja musa, mis oli eile tõstetud viimaseks tunniks, oli ka tore. Seal oli meid ainult 4 sest teised läksid Haljalasse mälumängule ja me lihtsalt terve tund laulsime. Kuid enne tundi läksime musa klassi ja ootasime seal. Ja siis õps küsis, et kas me õhtul diskole ka tuleme. Nh koolis toimus kostüümipidu või midagi sellist.. meie vastasime, et ei tule et meil pole kostüüme ja polnud plaanis küll tulla. Ja üleüldsegi polnud ma kooli diskodel käinud maeitea mis ajast.. Ja siis lihtsalt rääkis musa õps meid pehmeks. Ennem ta ei lõpetnud, kui oli meie käest saanud selle Jah sõna, et me tuleme õhtul. Sest ta oli linnast toonud DJ puldi ja mingisuguse tossumasina, mis laseb sellist auru vms..

Lõpuks me siis otsustasimegi Valeriaga, et läheme sinna..

Läksime bussiga koju, mingi poolteist tundi oli meil siis aega ära õppida, riided vaadata endale ja vanematele teavitada et me partyle läheme.

Kella 18 ajal saime Valeriaga tee otsas kokku ja suundusime bussi peatusesse. Buss muidugi hilines ja üleüldse jõudsime kooli mingi pool tundi hiljem. Aga nh, nagu öeldakse, moodne on hilineda.

Meie siis jätsime selga tavalised riided ning ei hakanud ennast kostüümidega ehtima..

Kuna ma pole mingi eriline tantsuloom ja teised meie seast ka, ja nagu jänedakad ikka, sellised rahulikud ja tagasihoidlikud, oli tantsupõrand alguses suht .. tühi. Muusika käis ja mõned algklasside lapsed keerutasid jalga.

Pärast liitus rohkem inimesi ning lõpuks olid ikka paljud muusika rütmis ja muusika rütmist väljas tantsimas. Ja nagu lubatud, oligi kohal Dj pult, kus keerutas plaati musaõps ning pärast ka 7.klassi poiss ning kaheksandast keegi ja Sander meie klassist. jah.. kohati oli muusikavalik liiiga aeglane, aga elas üle. ;D

Ja tossumasin oli ka kohal. Sellega lasti sellist mõnusat tossu meile, ja selle tossuga tuli veel kaks korda jama ka. Ühesõnaga signa hakkas tööle. Kaks korda veel. Suitsuandurit piiksusid seal muusika tasutal.. hah, Jäneda kooli disko (Y)

Aga tegelikult oli päris lahe. Saime ka natuke süüa ja mängiti ka vahepeal ning minuarvates oli täiesti OK. Sellise tehnikaga polnud kunagi meie koolis olnudki diskot. Vähemalt kuulsin nii, kuigi ega ma polnud ka mingi algklassidest saadik käinud neil.

Pärast oli siis rahvas täiesti meeleolus juba ja vehiti kätega ja jalgadega. Ja meie tantsukunn- Kaio ilmus ka kusagilt nurgatagant. No ma ei imesta, meie klassi poiss ikkagist. Viieline ja puha. Pole siis imestada, et tüüp reivib nii kus jube :D (pilt on ka all pool)

Party lõppes kella 21. ajal. Ja siis koristasime ja aitasime tehnikat kokku panna ja nii, sest meid Valeriaga lubas huvijuht koju viia.

Ja siis mina, Valeria ja Eliisa istusime bussi, selline mikrobuss,eksju. Ja huvijuhi tütar oli bussi juba käima pannud, et mootor soojeneks ja kõik nii. JA ta ise läks veel koolimajja kõrvitsat tooma. Meie kolmekesti istusime siis seal bussis taga ja uks oli veel lahti. Rääkisime juttu ja siis Eliiisa ütleb rahulikult, meie jutu vahele, et teate et see buss liigub.. Ma vaatan küljele, ehk uksest välja ja WHAAT? Musa õpsi auto nagu liiguks.. Aga ei. MEIE JU HOOPIS LIIGUME ! tahapoole. Valeria esimene reaktsioon: kiljub peenikese häälega

Minu reaktsioon: hüppasin bussist välja. :D Ja siis Eliisa kargas ette ja tõmbas kässari peale. Paras šokk oli see küll. :D Muideks, taga oli kraav, niiet kui me poleks märganud, et buss liiigub, oleksime ükskord lihtsalt pea ees ja tagumik püsti kraavis olnud. :D aga nii õnneks ei juhtnud.

Koju jõudsin, lõpetasin veel kirjandi ära ja siis magama kähku.

Täna olin siis terve päeva unine. Nagu reaalselt oleksin vahetunnis magama jäänud.

KOju jõudsin, kohe magama.

Aga koolis oli täna suht normaalne. Kuigi peaaegu kõikidel klassidel lõppesid tunnid ühest ära, oli meil ikka tunnid kella kaheni.. no normaalne. Ja täna oli meil ka autahvli pildistamine. Isegi sellest ei teatatud ette. Lihtsalt öeldi, et nüüd toimub ja finito. Ja täna muidugi polnud kellegil normaalset krimmi ka peal. Lihtsalt kammisin siis tuka endale ette. Loodame, et tuli midagi normaalset. Viimane pilt ikka selles koolis ju.

Täna oli neljanda tunni ajal ka loeng meil. Noor sõdurihärra, (päris kobe) rääkis siis kaitseväest, mereväest ja õhuväest ja nendest kõikidest ja nendega seotud asjadest. Saime veel tasuta sõdurilehe ja joonlaua ka. :D täitsa pro värk ju.

Ja nüüd ma lihtsalt kirjutan neid viimaseid lauseid siia ja iga kord kui ma kella poole vaatan, suureneb minu hirm ja ma hakkan pabistama. Homse pärast. Homme on siis Tapa Noortekogu esimene koosolek ja ma kardan seda. Ausalt, ma tunnistan et ma kardan. Uuh.. Ma tean et ma ei tohiks karta ja üle mõelda selliseid pisiasju, nagu mulle öeldi, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma lihtsalt mõtlen üle. Mõtlen palju, mängin läbi ka kõige hullemaid stsenaariumeid ning siis lihtsalt pabistan end kapsaks. (-.-)

Aga seee post on niigi pikaks veninud, tahaks teed juua...

Anyways, GBY ! And good night !

nii muhe, ma tegin praegu vist üle tunni aja oma blogi kujundust.. otsisin, vahetasin, mässasin, värvisin ja mida kõike veel.. lõpuks võttis silme eest nii kirjuks, et mul oli otsustamisel vaja annu abi. Loodan, et nüüd on selline sobiv, mis ei käi kellelegi silmadele ega ole väga dark.. MUide, see on mul juba kolmas kujundus.. esimest teavad vist ainult need followerid, kes on lugenud seda juba alates detsembrist kuni mdea.. sinnani kuni pruuni ja rohelise kujunduse kasutamisest ära tüdinesin.

Aga kui midagi häirib, võite mainida.. (blogi juures, offkoors)

Aga plaanis oleks sinna ülesse üks pilt ka panna, aga ma ei tea kas see õnnuestub, sest pilt on valge ja .. mdea, eks sellega mässamiseks kulub ka üksjagu aega. Aga seda hiljem, kui mul on luba kasutada seda pilti, sest see pärineb laupäevasest fotosessioonist ja vaja veel selle kasutamisõigust mul ;)

Aga tänase posti saite juba päeval koolis... niiet õhtust pole midagi kirjutada. Õpin ja kujundasin blogi. Muud midagi. JA refreshisin annu blogi. :)

Jeah, homseni siis.

Hateful.. Sad, but true.

Daah... Halb, paha, tujurikkuv. Kõik. Kõik on nii nõme ja vastik minu jaoks. Kõik see on mind jälle rivist välja löönud. Ma tunnen et ma vihkan seda maailma. Ja seda kõike mis siin toimub. See flirtimine, roppused, lollitamised, mõtetult oma elu maha raiskamine ja need suitsetamised ja joomised, oma elu rikkumised, kurjus, see kõik on minu jaoks nii vastik ja rõve. Nõme, rõve, vastik. See kõik paneb maailma vihkama. Ja neid inimesi, kes teevad neid tegusid.
Aga ma ei taha vihata seda maailma. Ma ei taha lihtsalt sellises maailmas olla. Ma tahan olla maailmas, kus on rahu ja õnn ja sõbralikus ja võrdsus. Ja head inimesed. Rahu.
Ma tahan välja astuda sellest ruumist. Ja sulgeda see kõik oma selja taga. Aga seda pole võimalik selles maailmas, sest just kõik see, mis on mulle vastumeelt, just kõik see toimubki iga päev minu silme ees ja minu ümber ning kohati isegi minu sees.
Ainuke koht, kus ma saan seda rahu ja seda kõike mida ma vajan, on kodu. Kodus pole seda õelust ja kurjust ja halba. Kodus on rahulik, mõnus, soe.. Ja on ka msn, läbi mille saan ma ka rääkida.  Nendega rääkides tunnen ma end hästi ja vabalt. Nad räägivad tarka juttu , mitte lihtsalt ei kirjuta " tsau, mis teed?" ja siis vaikus. Nad on teistsugused. Tahaks neid rohkem näha ja nendega suhelda...

Et kõik nii nõme on, sellepärast ma istun ka praegu siin, teistest eemal, üksinda. Kuulan muusikat, et neid ignoreerida. Ja kirjutan. Mulle meeldib kirjutada. Ja ma plaanin ka muutusi. Blogi vajab muutust ja mina ka. Plaanis oleks juukseid natukene ühtlasemat värvi teha, sest praegu on mul siiani mingi vikerkaar peas, aga selleks pean ma ka oma ema kõvasti veenma. Ja ma pean iseloomu ka muutma. Tagasihoidlikkuses ja Vaikuses pole ju midagi halba. Ma tean, et ma olen suur lobamokk, kuid ma olen nii paljude inimeste peale juba pettunud, et mul polegi kellegagi midagi rääkida. Ma lihtsalt ei taha nendega ise rääkida, sest ma ei taha endale piinasid ja valu ja ma ei taha neid vihata. Sellepärast valin ma lihtsama vastupanu ja lihtsalt ei räägi nendega nii palju. Mul polegi vaja rääkida nendega. Ma saan
rääkida emaga, isaga, Jumalaga ja saan kirjutada blogisse ka. Ja mul on iPod, nagu praegusel hetkel. Ja mul on õnneks veel Annu, kellega ma saan vabalt rääkida ja siis veel mõned msnist, niiet mul polegi tarvis nende teistega rääkida. Nad saavadki siis ise omakeskis rääkida neid lollusi, ja teha seda kõike
mida tavaliselt, lihtsalt minuta.

Ma olen nüüd siis siin ise edasi.
Bye.

laupäääev :D 6.nov. Da one of the bests (segane pealkiri)

Täna on esmaspäev, minu viimane postitus pärineb laupäevast, kui ma tartu bussikas kirjutasin mõne lausega laupäevast. Lubasin ka pikemalt kirjutada, kuid ma mõtlesin et ma ei hakka seekord suurt kirjandit kirjutama, nagu tavaliselt. Ja kuna ma terve laupäeva kirjutasin vaikselt märksõnu ipodi, siis ma otsustasin, et ma lihtsalt kannan need märksõnad siia edasi.


* Annul oli kaamera kaasas.. selline suur ja lahe. Sellega sai palju pilte tehtud,
* 7 üless
* kell 8 rongijaama
* terru tuli kaaa rongi peale
* rongis oli palju rahvast
* istusime sõduritüdruku vastu
* sõitsime mu majast mööda
* Tapal istusime teisse kohta
* vaatasime mu telfast pilte
* sõitsime Jõgevalt mööda
* otsisime pool tundi Taskut
* nägime Justin Bieberit (koopiat)
* fotosessioon oli ülikõva, sain ka pilte endast
* fotograaf oli naine
* bussis kole vanamees. Arvatavasti pervert :)
* sain tasuta pintsaku endale :D wiii Seppälä kampaania :)
* seppäläs olime tund aega
* saime endale trussikuid
* saime käekummid
* mina sain endale sinise pusa jeee !!!
* ostsime burksi , tartu bussika burksi
* nägime Postimehe-müüjat, ehk lehepoissi
* nägime palju kenasid poisse/ mehi
* annu magas bussis
* Sõime kuivatatud ehk, kortsu tõmbunud õunu
* bussis oli igav
* Annu sai endale roosad siidised tudupüksid
* vastasime küsimustele tänaval
* õues oli pime terve päev
* õpetajad olid rongis
* bussis on kena valgutus. Rohelised lambikesed
* Annu isa tõi väga head šokolaadi mida me sõime
* me oleme ÜLILAHEDAD ( annu kirjutas )
* mängisime asjaga, mis oli annu kotis :D
* hullasime lõbusalt
* tegime margi täis naiste ees, kes istusid meie ees, aga seda positiivselt õnneks
* jalutasime bussikast solarise juurde
* taisto buss
* nägin R.
* nägin M, vana head sõbrantsi, kes polnud kahjuks kõige kainemas olekus...
* kohtusime uute huvitavate inimestega
* Solaris on parim Tallinnas !!!
* ammu jalutas sokkides solarise juurest baari juurde
* Tallinn Dolls kinos sõprus, see oli nii hea.
* kleidid olid kenad
* moeshow oli niii hea
* viinakoks oli ka mõnus, koostisained: liköör, õunamahl, vodka
* nägime palju kuulsusi
* nägime ženjat ja ta smailis ka meile :D
* õues oli külm
* vanalinnas oli palju inimesi
* vanalinnas oli palju politseisid
* kõik vahtisid meid
* annu jalad valutasid terve päeva
* venna tuli järgi
* polnud üldse õhtuks väsinud
* magama sain poole kahe ajal, ja siis oli uni nii hea





OKEi, see oli minu kokkuvõtlikud sõnad, laused, igatahes, pikka kokkuvõtet saate lugeda annu blogist, ehk siit

Ja siia alla Tallinn Dollsi kokkuvõttev pilt, koos disaineritega.

Tartu bussikas

Täna on nii kena päev olnud. Hetkel istun koos Annuga Tartu bussikas ja nägime õunu. Umbes kolmveerand tunni pärast võtame suuna Tallinasse. Ja me saame sinna ainult 50.krooni eest. Nagu täiega lahe. Mm. Ma olen õnnelik, sest nii palju toredaid asju on juhtund. Aga mis need kõik toredad asjad on, sellest kirjutan pärast pikemalt. Peab ju natukene pinget ka hoidma :D
saan vaid öelda niipalju, et ma saan ikka õhtul minna moeshowle. Wiiiiiiiiiiiiiiiiii
okei, mõni käib siin burksiga ringi ja meie tahame ka. Niiet läheme burki otsima ja ma siis hetkel lõpetan. Annu on muide väga super sõbranna. :)




Cheese !!!

Kes ilu näeb, on Jumalalt saanud paradiisi võtme.

KOhutavalt nõme tunne. Miski närib ja painab. Ja igav on ka. Ma ei saa aru, miks Annut sisse pole tulnud. Meil oleks ju üht-teist arutada vaja, aga teda pole sees.. aarrghhhhh... bullshit.

Täna oli siis reede, viimane koolipäev nädalas. Muidugi olid kõik väsinud ja ootasid tundide lõppu ning sellest tulenevalt oli ka selline närviline päev koolis. Toit oli ainult hea. Makaronid hakklihaga. nomnomnom. Kõhu sai täis ja pole siiamaani tühjaks läinud. Hea seegi.

Koju sai täna varem. Buss tuli kell 14.00 ja umbes poole kolme aeg sain koju. Ja siis oli plaan sööma hakata. Kooki ja teed, aga laua taga istudes mõtlesin, et sellest saaks nii ilusa pildi. Haarasingi oma telefoni ja see jäi mulle kätte järgnevaks 3 tunniks.. kõab väga creepylt. Ma lihtsalt pildistasin asju. Pildistasin ja pildistasin kõike. Ja kõike must-valgelt. Istusin oma laua taga, vaatasin laua peal ringi ja hakkasin klõpsutama. Ja kui laualt olid asjad otsa saanud, siis hakkasin ükshaaval sahtleid avama. Muidugi sai mu telefoni aku täiesti tühjaks ja viimased pildid tegin juba nii, et juhe telefoni taga. Mälu sai mul mingi kolm või neli korda täis. :D siis kustutasin osa ära ja vanu pilte ja videosid ja salvestasin osad mälukaardilt telefoni mälllu. Mässasin siis nii nendega ja lõpuks vaatasin, et aitab küll. Hulluks olen juba läinud. Pilte sai siis tõesti tehtud nii kõlaritest kui ka mu laual laiutavast raamatuhunnikust. Jah, need on mu õpikud.

Ma peaks mainima, et mul seda erilist fotograafiannet pole, aga mõned pildid mulle meeldivad. Kahjuks pole mul ka kaamerat, ega digikat. Muidu ma arvan, et ma tegeliksin sellega fotograafiandusega rohkem. Aga mu kõike pilte, staffist ja muust tilu-lilust saate näha siit -> http://fotoalbum.ee/photos/zinxu/sets/1078407/ Mõni värviline pilt peaks ka olema seal. :)

Hoh, kui kiiresti võib tuju muutuda. Annu, kallikene tuli sisse ja arutame homset. Vist tuleb vääga pikk päev sellest. Hommikul Tartusse, elan kaasa Annu fotosessioonile ja siis otsime mulle sinist pusa, MA PEAN SELLE SAAMA ! ja siis Tallinnasse ja õhtul moeshowle. Aeh, päev tuleb väääga pikk oletan. Tegelt, kui ma selle peale mõtlen, siis mul tuleb kuidagi creepy tunne sisse. Selline imelik, veider..

Tegelikult, kui mõelda, siis on juba paar päeva olnud sellised.

Jah, kunagi ei tea, milline postitus võib jääda esimeseks, kui mu blogi aadress lahti võtta.

Siia pole midagi kirjutada.

Siia ei oska ka midagi kirjutada. Ainult seda, et ma armastan oma iPodi ja teid armastan ka.

lalala. ma minema. pakaa.

Kalli-kalli

Inx

tundeküllasus

Otsin ja otsin ja otsin. Ja ikka ei leia seda õiget. Jutt käib siis blogi kujundusest. Tegelikult tahaksin ma kõik suht samaks jätta. Toonid ja kõik. Lihtsalt need tuleleegid vahetaks millegi muu vast välja. Ja jätkuvalt jääks põhivärvideks must-oranž. Aga ma pole leidnud sellist.. aga eks ma siis otsin veel ja küll ma lõpuks ikka leian.

Tänasest siis ka natukene. Päev möödus kergelt öeldes kohmakalt. Iga hommik on sama. Mitte midagi uut. Ainult mõnikord on tuuleiil suurem ja tugevam. Ainult muresid on tänase päevaga juurde kogunenud. Ma ei tahaks neid, aga neid on alati ja juhtub ka nii, et tuleb neid juurde. Aga loodan, et jõuan ka nendeni.

Täna oli kooolis rahulik. Meid oli ainult 8 koolis ning 8.klass oli üleüldse Tallinnas õppekäigul. Annu ei läinud sinna ja siis tuli kooli. Alguses oli üksi, kuid pärast tuli ka talle üks klassivend seltsiks. Küll me pidime Annut veenma, et ta koju ei läheks, sest tal polnud ju tunde. Õnneks ta siis ühe tunni oli koolis ja pärast oli ta kadunud. Kahju.

Ülejäänud möödus kõik suht lebolt. Tunde oli ainult viis. Inka, kirjandus, mata, informaatika ja kunsta. Peale tunde oli meil Valeriaga umbes n-ö kaks ja pool tundi vaba aega. Istusime siis lihtsalt diivanil ja lasime väsimusel endast võitu saada. Alguses mingi tunnikese vaatasime youtubest videosid ja paroodiaid, aga siis sai aku tühjaks ja laiutasime seal niisama.

Räägime siis muredest ka. Kes negatiivset ei taha lugeda, siis võite kohe viimase lause juurde oma silmad libistada. Üle nendest sõnadest, mis peaksid väljendama minu ... emotsioone.

Niisiis. Vaikselt olen ma kurb, sest on niii palju asju ja värki-särki ja toimetusi ja kõike et uuh, jube.

So... mul on aega umbes mingi 20 tundi või umbes nii, et saada kokku kusagilt peaaegu kilo (tuhat, kes seda slängi ei tea -toim. ) Ja ma peaksin selle kokku saama ilma emalt ja isalt ja vanaisalt ja vennalt laenamiseta. Ja sms-laene ma ka ei harrasta.. Hah, aga jah.. pangaröövliks ma pole ka sündinud, niisiis jääb vist mu reis Soome, Newsboys´i kontserdile koos J-ga ära. Sest ma pole ka kahjuks võlur, et alla ööpäevaga võluda kaabu seest endale see money. Aga ma ju nii tahaks minna sinna.. Arrggghhh... täiega.

Ja siis veel... ma kuulun nüüdsest esimesse Tapa Noortekogusse. See on siis selline nagu noorte volikogu vms.. ja siis ma olen see, kes koos Kaioga esindab Jäneda kooli või nii. Koolis oli siis ka valimised. Õpilasomavalitsuse õpilaste seas. Kandidaate oli 3. Ja 2, kes rohkem hääli said, need siis lähevad sinna. Mina siis n-ö võitsin need valimised. Väga ülekaalukalt, st. et Kaio sai ainult 1 hääle ja see kolmas, kes jääb meile tagavaraks, see ei saanudki midagi. Ema kutsub mind nüüd poliitikuks. daah.. Ja ma olen seal siis nüüd 2 aastat järjest. Kusjuures ma ei oskagi eriti öelda , mida ma tunnen. Kõige rohkem tunnen vist kartust. Sest seal pidid olema 13-26 aastased. Ja mina, kui selline vaikne, siis ma kardan, et ma olen tervete nende koosolekute ajal vait ja ei aita kaasa enda kodukandi heaolule või siis, et minust jääb lihtsalt vale mulje. :S

Nii liigume oma probleemidega edasi.. (see kõlab nii nõmedalt)...

Meil on siis plaan minna Annuga minna mõnda kohta. Jõuluvaheajal, aga täpselt samale ajale jääb ka vist Ollikate talvelaager. Tore oleks sinna minna, aga nh.. mdea.. Ja siis me peame Annuga mõtlema, et millal meie saame siis oma plaani teostada.. järelikult jääb see siis 2011 aastasse. Aga see on õnneks kaugem plaan.

Hoopiski lähedamal asub laupäev, kui Annul toimub fotosessioon Tartus ja siis me kell 8 juba rongiga sinnapoole teele ja siis me peaksime veel pärast vb bussiga Tallinnasse sõitma, sest Annu läheb Tallinn Dolls moeshowle. Ma tahaks ju ka täiega minna. Aga mul pole piletit. Jälle üks mõnus mure. Kust saada pilet. Osta, njah, kuid mitte siis oma raha eest :D ma loodan, et äkki ma võidan selle. Kui ei võida, eks siis tuleb natuke vennale traati tõmmata ja talle halada oma murest. Jah, olen vennakas.

M.. Need olid siis põhilisemad ja suuremad murekesed mul. Need väiksemaid pole põhjust siia kirjutada ja need juba isiklikumad ka. So.. Päev hakkkab lõppema, minu postitus samuti. Olge tublid ja kallli-kalli!

A, ja siin on ka üks pildike, mis kirjeldab ka nagu minu elu. KÕik on laiali ja samas üksteisel hunnikus. Ja pealtnäha ei lähe miski kokku. Rohkem polegi sõnu vaja. Sest nii ongi ;)

in my life

Sinuta tuisaku lumi, murdugi tormides puud.
Mingu või maailm hukka, minul on mõeldagi muud...

Esmaspäeval ja teisipäeval jäid postitused väga kesisteks ja napisõnalisteks. Proovin täna seda heastada, aga nh kesteab mida ma tunni aja pärast teen. Aga ma vähemalt proovin.
Seletan siis seda ka, et mida tähendab esimeses postitus see minu missioon. Minu mõte oli siis selline, et olla terve see nädal positiivne, aga nh, praeguseks hetkeks pean tunnistama, et sellest ei tulnud midagi välja. Juba eile murdsin ma oma lubadust olla nädal aega positiivne.. No ma lihtsalt ei suuda. Alati sekkub midagi või keegi vahele mu rõõmudele. Tavaliselt on need lihtsalt mõtted, mis sekkuvad ja rikuvad selle rõõmumulli.


Mina pean mõtlema sinust, üksindus pureb ning sööb.
Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös...

Ja viimastel päevadel on suhted ka nii sassi läinud. Mitte, et ma oleksin tülis, vaid et nagu mu peas, ja südames. Nendes on suhted sassis. Ei tea, keda armastada. Ja ei tea miks ma tunnen nii segaseid tundeid nende vastu, kelle vastu ma ei peaks tundma.. Seda on raske seletada.. Isegi raske tunda. Mõnikord ma lihtsalt nutan sellepärast, sest ma ei leia seda otseteed. Ja mõnikord ma lihtsalt ei suuda. Ma tahaksin ju olla tavaline. Ilma nende fall-in-love tunneteta. Okeih, õnneks on hetkel kergem olla. Mõni päev on küll nii, et kõiki inimesi armastaks nagu tugevalt. Aga hetkel õnneks mitte. Nii on kergem olla.. aga hetkel valdavad mind hoopis teistusugused tunded, seletamatud.

Sinuta kevad on tühi, kõik kas möödas või eel.
Unetust piinab vaikus, koidik on kaugel ees.
Kellal on ükskõikne süda, kiretult tunde ta lööb.
Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös.



Nii.. tegemistest siis niipalju et ärkan igal hommikul kell 7.20 või umbes nii lahkun ma kodust ja sinna tagasi jõuan umbes 16.15 või kuidagi nii.. Terve selle vahepealse aja veedan ma Jänedal, kallis koolimajas. Õpin, söön, naeran, kirjutan, ja õhtu lõpuks tavaliselt vajun enda mulli. Seda lihtsalt ei saa vältida. See lihtsalt tuleb ja on. Tavaliselt siis, kui me istume igal õhtul bussi oodates seal 3-sel diivanil üksteise kuhjas.. mingi nelja-viikeseti ja siis kõik siplevad seal ja siis minu mõtted muudkui rändavad ja rändavad ja rändavad ja rändavad lõpuks sinna kaugele maailma, kus pole teisi. Kus olen ainult mina oma muredega ja mõtetega. Ja nii see on igal õhtul. Ja bussis kõik see loksumine ja karjumine ja see kõik panebki mind õhtuti vaikselt endasse tõmbununa üksi olema ja jätab mulje, nagu Ingrid oleks jälle mingi friiking-nõme-masehunnik. Aga ma ju pole. Ma olen lihtsalt oma mõtetes.
Okei, aga koolist siis veel seda, et ma kuulun ka nüüd kooli õpilasomavalitsusse ja seal olen ma ka presidendi abi, ehk siis vist ka asepresident. Ja homme toimuvad ühed tähtsad valimised ka. Tunnen end nagu poliitik. Valimised. Valimised Tapa Noortekokku. Ma ausalt ei oskagi ise öelda, kas ma tahan sinna või mitte. Ma lihtsalt lasen Jumalal seda otsustada. Las läheb nii kuidas peab minema. Kusjuures nii olen ma viimasel ajal paljude asjade kohta öelnud. Et las läheb nii, kuidas Jumal juhatab. Siis pole nagu ise ka seda meeletut nõmedat paanitsemist.
Aga tunnid lähevad siis suhteliselt kõik toredalt. Normaalselt. Täna oli meil siis jälle tööõpetus. Ja veel 6 korda on. Ma ei taha seda meenutada.. Me lihtsalt lugesime jälle minuteid tunni lõpuni. Ma ei saa aru, miks meid piinatakse sedaviisi... :(
Ja esimene oli meil täna muusika, väga tore oli. Laulsime seal seda "Kaks kuukiirt minu toas" ja see on alates kella poole üheksast hommikul kuni siiani mind kummitanud. Nagu terve päeva. Aga mulle õnneks meeldivad need sõnad. Sellised sügavamõttelised. Ja need sobivad minu reavahedele ka :D

Aga igatahes, ma siis minema. Olge tublid ja muide, mina olen New Yorklane , kes käib pidevalt ka Las Vegases.
kes teab, see teab ;)

Sry, aga ma ei viitsi täna midagi kirjutada
siia :D väss on suur.. ja mõttetööd on paaalju.

Ma lihtsalt andsin teada, et te ei
ootaks siit midagi =)

Be cool, love your school !!!

XOXO-INGRID

missioon: positiivne nädal

Hola, beibi.

Niisiis. Algused on rasked. Aga õnneks on täna alustamine kerge, sest tänasega tuli nii palju uusi algusi.

Esiteks, algas uus kuu

Teiseks, algas uus veerand

Kolmandaks, algas uus nädal ja ma võtsin endale selle nädala missiooniks: positiivne nädal.

Ja õnneks see nädal ongi alanud üpriski positiivselt. Esimesed viied on kätte saadud ja uudised ja palju muudki. Üks uudis on näiteks see, et ma VIST tõenäoliselt saan Tapa noortevolikogu liikmeks.. Nüüd igaüks võib ettte kujutada misasi see on ja siis naerda minu üle. Yeah, Baby.

Aga hommikul on selline tore asi et juba 9-ndat aastat järjest olen ma iga päev koolis esimene. Lihtsalt buss jõuab nii vara. Ja esimene asi oli see, et diivanid olid alla toodud. In your face. Lahe.

Ja siis meil oli arvutiklassi ukse taga surnud rott. Tõestuseks pilt ka siin :D

mhh.. maitea.. aeg lendab. ja ma pole suutnud siia midagi normaalset kirjutadagi.. ja peab juba minema.. kohutav

Aga ma siis kirjutan kähku, et täna sõin õunu ja olen pastakatädi ja nii edasi. :D naersin pool päeva.... hah, okei, magama siis

Juba R. käib ka pinda, et ma magama, niiet kohe lähengi.

Teinekord pikemalt ! =D