Aaagghhhhhh.....

No shit. Mitte midagi pole hästi hetkel. Koju saan täna, aga ka alles mingi õhtul peale seitset. Daah... Ma ei jõuagi kooli siis. Aga selle eest pean terve päeva kannatama siin kodus mingit moraalilugemist ja Õiendamist. Tahaks endale autot. Saaks ise otsustada kuhu ja millal minna. Võiks ju siis kellegagi vähemal kokku saada vms.. Siis pean jälle bussiga sõitma. Ja linnas kolama ja enda tuju üleval hoidma, mida on raske teha. Ega vist ei lubata terve päev kodus ka istuda. Aga njah kannatab ära. Ma ei julge tegelt inimest välja kutsuda. Nh neid keda tahaksin nagu kutsuda...
Suht nõme päev. Ma isegi kannataksin selle tunnikese koolis istumist, kui ei peaks siin olema. Linn viskab juba selles suhtes täiega kopa ette. Kodus on ploomikooki. Loodame et selle viimase päeva ikka kannatab ära. Siis on suvevaheajaga ja linnaga ka vast kõik. Tööl oli ka eile viimane päev. Ahjaa. Eilsest pole ma ju midagi rääkinudki teile. Hommikul ärkasin siis ülesse ja korter oli tühi. Kes tööl, kes lasteaias ja nii edasi. Mina panin siis ka ennast valmis nagu alati ja kui hakkasin välja minema, siis keeran seest poolt sneprist ukse lahti. Lükkan, kuid midagi. Uks ei läinud ikka lahti. Siis avastasin et väljast poolt on ka ülevalt lukku pandud uks. Nagu raudustel on ikka et pannakse ülevalt ja alt kinni. Nojaa eile oli ka ülevalt kinni pandud, aga ma ei saanud seda lahti. Võtsin oma võted ja proovisin mingi kahtlase augu kaudu lahti keerata seda, aga ei saanud. Ja siis ma jäingi sinna. Bussist jäin maha. Jäin ka teisest bussist maha. Lõpuks tuli vend ja päästis mu vabaks. Siis natuke hilinesin tööle, kuid sellest polnud midagi. Niikuinii oli ju viimane päev. Tööl läks ka siis natuke teisiti. Tavalisest rohkem inimesi rääkisid juttu. Tööd tegin seetõttu vähem. Ja nii see läks.
Õhtul käisin veel Sannu esinemist vaatamas, kuhu me muidugi hilinesime ja siis ei jõudnudki esineda. Aga see eest nägin teisi esinemisi. Olen jube kade nende peale kes oskavad nii kaunilt tantsida. Lõpuks sai siis see kõik värgendus seal läbi ja ka trenniajad küsitud ja suur hea hoolitsev tädi oldud.
Edasi tulevad sealt juba igaõhtused tegevused...

Wazzap!?

Wazzap sõbrad. Mina hõljun pilvedes... Täpselt ei teagi, et miks ja millepärast, kuid nii see on. ma pikalt ei hakka kirjutama tänasest. Ei viitsi toksida siin neid poole sentimeetri suuruseid tähti. aga siis täna või eile olin liiga kaua üleval ja slp sain magama mingi alles poole kolme aeg. Äratus oli varajane.. Ikka töö, nagu alati. Õnneks oli seal täna soojem. Panin ise ka endale salli kaela ja mitu pusa. Peale tööd sain siis ühe uue sõbraga kokku. Jalutasime nsm kaks ja pool tundi ringi. Vahepeal istusime ka Coca-cola plazas tema läpakaga ja kuulasime muusikat. Sain ka ise ipodi veidi uuemat kraami. Tegelt oli mõnus lihtsalt istuda seal ja nsm juttu ajada. Aga liiga kaua ei suuda ju ikka ühe koha peal passida. Lõpuks saime teada et meil on ühine kodutee. Ta läks ainult üks peatus enne mind maha. Koju jõudsin mingi kaheksa aeg. Tegin endale süüa, käisin korra netis, tahtsin sööma hakata, aga juba oligi vend ukse taga. Perega tähendab. nii kauaks seda rahulikku elu siis jätkuski. Natuke sai tvd vaadatud aga ei viitsind lihtsalt enam.. Tulin magama ära. Igatahes, olen endast märku andnud teile ja nüüd uut kraami kuulama :D

Jäätisepiduu

Täna oli siis pikk-pikk päev seljataga. Algas see kõik siis juba öösel kui ma ei saanud magada. Nägin siis unes enda versiooni afteka lõpust ja see ajas mind koguaeg ülesse. Lõpuks kui oli vaja ülesse ärgata, siis ma seda enam ei tahtnud, kuid ma sundisin ennast ärkama ja minema tööle. Ainult viimased päevad ka käia ju seal. Lõpuks kui tahtsin hakata liikuma siis vend ütles et ta viib mind ise ära. Okei. Jääb pilet alles. Tööl läks suht külmalt. Jällegi ei suutnud ma ennast sisse pakkida, vaid lihtsalt külmetasin end. Poleks siiis ime kui ma oleks kooli esimesel nädalal haige. Aga tööl ehmatati mind täna isegi lausa 3 korda. Ja kui mind selja tagant ehmatatakse, siis see on minu jaoks väga ehmatav. Esimene oli Mihkel. No see oli tõesti ehmatav. Teine kord olid tuttavad sealt muuseumist ja kolmandad olid kolleegid. Ja ma iga kord ehmatasin jubedalt. võõh. Lõpetasin ka töö varem täna. Vaja oli ju kodus käia, annuga kokku saada ja siis veel laulukale ka jõuda. Ja nii oligi. Muidugi suutis buss enne minu kohale jõudmist just ära sõita. Koju jõudes pakkisin siis ennast ikka korralikult sisse. Sall sada korda ümber kaela ja suur pusa seljas. Jup jälle nägin välja nagu some kind of gangsta. Tondi selveri juures saime Annuga kokku. Ta paps viis meid laulukale. Seal jagasime inimestele õunu, mida ta iss meile autost kaasa andis. Inimesed olid vägagi õnnelikud ja üllatunud kui me käisime mingi sepiku kotiga ringi ja pakkusime neile õunu. Kõige mõnusam oli õuna pakkuda vetsu-poisile. Vetsu poiss oli see, kes istus vetsude ees ja müüs pileteid seal. Seni kaua kui Annu käis oma jama tegemas, siis ma ajasin temaga juttu ja söötsin talle sisse Annu vanaema õunu. Kui õunad otsas ja ka šašlõkk söödud, siis pidime ju ikka jäätist ka ostma. :) see oli ju ikkagist jäätisepidu. Mõnus suvelõputsill oli. Kuulasime bändi ja niisama jalutasime pärast laulukalt kuni vabakani välja. :D Järgnevalt ka mõned, rõhutan sõna "mõned" pildid.

Annu on jäätise ootuse meeleolus...

...Balbiino telgis oli kõige suurem järjekord...

...kohe-kohe saame oma 3-palliga jäätist...



... ja siis me saimegi kätte need..

...all põhjas on šokolaadi, keskel vana tallinna ja peal mingi siiru-viiruline jäätis...

...Vahepeal oli ka Tannu esinema hakanud...

...wii. hetkel minu jaoks kõige kuumem mees, ehk siis the suni Borka... urr... ma lihtsalt ei suutnud talle mitte öelda, et ta on nii kuum ;D...
...pärast kontserdi võtsime ka teised jätsid. Seekord 2 palliga...

...ja siis hakkasime mööda mere äärt kesklinna poole jalutama...

...tee peal nägime ilusaid pulmakleite..

...ja nii me tuuritasimegi "Läbi öise Tallinna"...

Tegelt need pildid ei räägi poolti sellest lõbust ja seiklustest mida me läbi elasime. Nägime veel limusiini, rääkisime selle juhiga juttu. Tahtsime sõita. Tal oli see tühi, aga ta lihtsalt ütles et kui raha pole siis sõita ei saa... Nägime veel pealt fotosessiooni.. ja lihtsalt tsillisime mõnusalt.. :D

broken ingrid

Teil veab, et olen suutnud ennast nii pikka aega hoida tagasi kirjutamast oma emotsioone ja tundeid, kuid nüüd ma tunnen, et enam ma ei viitsi end tagasi hoida ja ma lihtsalt proovin kõik sõnadesse panna ja endast välja kirjutada. Mitte et ma nüüd mingi julmalt tahaksin tähelepanu või maitea mida veel. Lihtsalt mulle meeldib endast kõik vällja kirjutada. Õigupoolest ma isegi ei tea kust ma peaksin alustama. Arvatavasti sellest kõige esimesest tundest, mis mind vaevab juba mitu päeva, vahest võiks isegi öelda et mitu nädalat. Tegelikult ei tea isegi kui kaua.. aga ma lihtsalt tunnen end katkisena. Katkisena. Nagu mingi katkine mänguasi... jah, just, mänguasi, sest minuga ju mängitaksegi koguaeg. Inimesed mängivad ja elu mängib. Murtuna tunnen end. Ei, mul ei murtud südant. See on koguaeg killustatud. Ja mitte ainult süda. Kõik muu ka. Tunnen nagu mu käed-jalad, kõik oleksid murtud. Isegi pea on selle suure selgusetu jamaga katki aetud. Ma ei taha mitte midagi teha. Ma tunnen et ma ei kuulu kuhugile. Igale poole kuhu ma vaatan on inimesed koos. Nad naeravad, teevad koos igast fun asju jne. Aga mina tunnen et ma ei kuulu kuhugi.. pole sellist suurt sõpruskonda, pole ka noortekat, pole ka peret. Olen nii palju kodust eemal viibinud selle suve jooksul, et ma enam ei tunne isegi ennast perekonda kuuluvat. Linnas ju pole peret. Siin olen ma lihtsalt üks inimene. Külaline. Ma pole siin keegi. Ma tunnen et igale poole kus ma lähen või igal pool kus ma olen, tunnen ma end ikka mitte-akseteeritavana ja ennast kõrvalise isikuna. Ma lihtsalt ei kuulu kuhugi..
Kas see ongi siis muutus? või on see hoopis lõpp?
Katkine ja ei kuulu kuhugi..mida tehakse nende mänguasjadega ? Visatakse minema. Ka mina tunnen et ma olen juba poolel teel prügikasti. Õigemini, mitte poolel teel, vaid juba kaane peal. JA kui keegi kaane avab..., siis ma lendan sisse. Otse prügikasti. Ning siis on kõik.
Juba praegu on selline "kõik" tunne, sest enam pole midagi teha. Kõik on katsetatud.
Ja siis ongi, et kas elada edasi ja oodata Super Attack liimi, mis liimiks mind kinni. Või siis lõpetada see katkine olemine..
Lähen nüüd patja nutma.
Elu on masendav.
Ja mina olen katkine.
Katkine. . .
Ja siis veel kutsutakse mind emoks. See on solvav. Sest ma olengi nüüdsest eraklik.

Terekest kah

So... At now ma istun Hesburgeris. Selles mis asub siin Viru kõrval enne Viru tänavat. Joon oma suuurt jäätisekoksi ja kasutan linnawifit, mis on täiesti tasuta. Ainuke hea tasuta asi mida ma tean. Ja mida ma siin siis teen... Lihtsalt kulutan oma aega. Ootan kuni poool tundi möödub ja siis sammud balta poole, et Tapa tsikkidele vastu minna. Õhtul siis minek olli laagri afterpartyle. Vot nii. See peaks Vaga awesome tulema. Mida veel rääkida... Ahjaa seda et ma just tulin kinost. Käisin vaatamas filmi "Vampires suck" mis oli nagu tõesti kõva film. Mul isegi veda et ma sain seda vaatama, sest piletimüüja ütles mulle et ainult üks vaba koht on. Ja see on 4 reas. Koht nr 1. Mul oli suht suva koha suhtes. Nkn olin ju üksi. Viimasel ajal ongi hakanud meeldima kinos üksi vaatamas käia midagi. Aga Sellegipoolest oli see üks parimaid filme mida ma olen viimasel ajal näinud. Terve saal naeris suht vahetpidamatta. Tõesti see oli hea. Soovitan ka teil minna vaatama seda videviku paroodia teemalist muuvit. Kusjuures võin lisada et kohati tundus isegi selle Edward kenam kui real twilighti-Edward.
Ohjah. Istudes siin ja kuulates muusikat tunnen end suht mõnusalt. Kiikan ka vahest aknast välja ja siis võtan ka lonksu jäätisekoksi. Ma valisin vanilli. Nüüd on kõik järele proovitud viimase kahe nädala jooksul. Ja kõik on head. Kohati väga sarnase maitsega, aga ikkagist.
Ohhoo, isegi päike tuleb vaikselt vaikselt välja. Mm.. Aeg lendab mõnusalt. Ei tahagi vast enam ära minna. Need hessi koksid on nii kõhtu täitvad ka. :)
fain, nüüd seisis just üks inimene täpselt tänaval nii, et ta on mu päikese ja vaate ees. Eks ma siis pean leppima tema selja ja kanni vaatamisega. See ei tundu just väga vaatamist vääriv...
Aga dvj. Ma nüüd finish. 10 minuti pärast liikuma.
Olge tublid.

"Tuul puhub tissi vahele"

Wink-wink. Hommikul ajas mu aju mind kell 8 üles jälle. Ja lisaks sellele hakkasid kaks äratuskella ka korraga helisema teises toas.. pole siis ime, et ma jälle tegin kella 8 aeg on silmad lahti ja mitte millelegi ei osanud mõelda. Proovisin ennast sunniviisiliselt magama sundida, kuid see õnnestus alles peale 9, kui korteris oli rahvast vähemaks jäänud. Ja siis tuli ka hea magus uni, kus ma nägin et me Angelicaga olime riidelaadal, kus me ka käisime. Ja siiis nägin veel, et mina ja Annu ja Valeria olime metsas ja roomasime seal ringi. Śuht lõbus oli meil. Aga eniweis, mingi 10 paiku see uni lõppes ja siis oli ka aeg enda keha voodist välja vedada. 2 tunni pärast olin ma juba Magistrali taga ja ootasin Annut. Saime kokku ja tõmbasime Vabakale. Vabakal puhus tuul ka Annu tissi vahele :D Mis me seal veel tegime.. lihtsalt jalutasime, pritsisime veepüstoliga inimesi, see oli ai kui naljakas. Ja siis kui Annule tuli tuju ka endale veepüss osta, siis me läksime virusse seda otsima. Tiimarist juhatati meid teisele korrusele Kaubanduskeskuse lastemaailma. Ja sinna me isegi olekski jäänud, me mängisime seal tita-nukkudega :D see oli nii armas. Me plaksutasime käsi, siis hakkas ta nutma. Ja kui me ta sülle võtsime või põsele musi tegime, siis ta ütles "mama" ja naeris :D Aga lõpuks saime veepüssi ostetud ja ka ka muud, :D olime õues, pritsisime viru ees kõndivaid inimesi, kes said meie peale pahaseks ja siis käisime jäätist ostmas. Siis hakkasime lihtsalt jalutama ja jalad viisid meid Tammsaare parki. Seal siis oli midagi tsirkuse taolist. Tegelt reklaamiti seal laupäeval aset leidvat Jäätisefestivali. Me olime seal siis kaua aega. MIngi tund vist. Või natsa vähem. Seal nägime pingiivne ja muid tegelasi. Ülejäänud päev kulges riidelaadal, kus saime ka kraami endale. Õhtusöök, või lõuna oli meil hessis. Ajasime endale seda n-ö rämpsu sisse. Ja siis kõndisime selle baltasse maha. Saatsin Annu rongile ja ise koju. Vot nii. Ja koha magama. Bye.

saate kahe päeva jagu posti

So.. eile jäi post tulematta, sest mul vist polnud aega ja tahtmist.. liiga palju sai ka teiste inimestega juttu aetud.. Kuid kirjutan see-eest täna. Ja saate ka pilte. Eile oli siis väga kole ilm. Koguaeg sadas.. hea oli et vaba oli. Pool päeva istusin kodus. Siis vennaga kristiinesse koolistuffi ostma. Wii. Pärast kui olime suht asjad ära ostnud, siis pidime minema Sannu järgi trennilaagrisse Rocca Al Mare kooli. Ma käisin ka seal ja tõesti, see kool avaldus mulle muljet. Kena asukoht, klassid on vaatega merele, sisustus on nice ja söökla on ka kaunis. Vend ütles mulle, et uudista ringi senikaua kuni Sannu end riide paneb. Vend ütles ka, et vb tuled sinna hoopiski keskasse. Alguses mul oli, et nagu mkm, kuid kui ma olin seda kohta uudistanud ja vaadanud, siis muli tuli kuidagi kodune ja hea tunne seal. Isegi võiks öelda, et imelik. Mul tuli isegi pilt silme ette, kuidas ma vahetunni ajal seal jalutaks... tõesti, mul tuli isegi kohati suht suur mõte sinna teha sisseastumiskatsed. Muidugi olen ma kindel, et ema poleks väga selle asja poolt. Ja selle kooli maksumus on ka suht... kogukas. Aga maitea.. see on nii raske. Tahaksin ka mina u samas Tapale minna, aga see linna kool ajas kõik nüüd sassi...
Aga kui ma koju läksin, siis õhtul oli taevas selline hästi kena. Ma tegin pilti ka. Selle nimeks oleks "Taevas avaneb"

Tänasest siis ka natuke. Uni oli hästi hea ja magus ja sellepärast ma magasin ka sisse ja jõudsin tööle 10 minutilise hilinemisega. Aga täna tööl möödus väga kiirelt, vaatasin kella ja juba pool päeva läbi. Külalisi käis ka palju. Annu käis. Siis käis Hellu ja pärast veel Hellu ja peale tööd sain jälle Annuga kokku. Käisime siis koos Sex Shopi poe ukse taga uudistamas ja piilumas selle ümbruses.. Aga jh, selle sissepääs on alates 18, oli uksel kirjas... Aga rahvast seal käis küll. Tabasime ka ühe tüsedama vanamehekese suure spordikotiga sealt välja tulemas.. muide sealt saba ka privaatstriptiisi ja seal on linna kõige soodsamad dvd-d. Ainult 15 kr üks video ;D ma tean, et see on teile väga vajalik inff.

Käisime ka virus natuke ringi vaatamas, ostsime pirrukaid ja niisama longisime seal ringi.. Ja siis otsisime nr 3 trammipeatust. Leidsime, ootasime seda ja siis ma suutsin seal trammis või trollis jälle margi maha teha. Mängisin lihtsalt natuke vihmavarjuga ja kogusin endale liigset tähelepanu.. Lõpuks hakkasime magistrali juurest liikuma,et mind koju saata, aga tee peal otsustasime hoopis et ma peaksin tema koju saatma. Ja niii oligi. Ma siis ise jõudsin kusagil kolmveerand üheksa koju, ja kodus polnud kedagi. Ja muide pole siiani.. suht tore :D

A jaa, tahate värskeid uudiseid ? :D muidugi tahate. Teate, ma abiellun. :D see, kellega, jäägu veel saladusse. Ma ei taha, et ma veel niipea oma sõbrad kaotaksin... Aga see pulmapäev on siis 1 september..

Nii, siis midagi tahtsin veel rääkida, aga enam ei mäleta. Suva. Igatahes, homme siis Annuga kokku ja riidelaadale. Pärast saadan ka ta rongile.. nujah, hetkeks siis kõik..

Ärge siis väga imestunud olge minu üle. Ma luban, see läheb mööda. :D

piece.

Mis minuga lahti on???

Viimasel ajal toimuvad mu elus päris kahtlased asjad. Ma ei tunne enam ennast mõnusalt ega hubaselt. Olen pidevalt pinges ja mõtlen üleliia. Juba mitmendat päeva järjest ärkan ma hommikul vara. Täna ärkasin isegi enne 8, kuigi on vaba päev. Ja öösel istusin ipodiga kaua msnis... seal veel juhtus nii, et kui ma vastust ootasin, siis panin enda vidina kõrvale ja silmad kinni. Siis tegin jälle lahti, vastasin kirjale ja jälle silmad kinni, kuid ühtäkki silmad enam ei avanenudki. Jäin magama ja ipodi vaadata tuli mõte alles mingi 4 tunni pärast :D siis muidugi oli neid vastuseid palju ja mõni tahtis ka veel rääkida... ma siis vastasin kõigile, et sry ma magasin ja kohe põõnan edasi. Ja see 4 tundi oli kõige pikem aeg järjest kui ma sain ilma ärkamata magada. Muidu olen ma jälle unehäiretes. Jälle ei saa magada ning olen iga päev väsinud.

Käitun ka imelikult... mõnikord jään nii oma mõtetesse, et ei kuule ega näe mitte midagi. Okei, tean, see on tuttav jutt. Olen seda varemgi kirjutanud ja kirjutan ka vist edaspidi kui midagi ei muutu. Lisaks kõigele veel mu hormoonid ka möllavad. Te võite naerda, ega ma ei pahandaks eriti. Ma ei tea kas kirjutada siia milles asi täpsemalt seisneb või mitte.. aga nh suva, lihtsalt mul on ema hormoonid välja löönud.. ojaa, see kõlab naljakalt ja segaselt, aga viimasel ajal on lihtsalt väikesed lapsed nii meeldima hakanud, et tahaks lausa ise ka last.. Ei, ma ei taha olla 15 ja üksikema. Seda mitte, aga tahaks endale väikest lapsukest... Tänaval näen nii paljusid emasid lapsevankritega ja rasedaid naisi, ja siis ma lihtsalt tahaks nende asemel olla. Ma tean et lapse kasvatamine on raske ja kõik. Aga tõesti. Loodan et see lähen mööda. Ikkagist hormoonid ma arvan. Muidu üks võimalus on ka see, et ma hakkan oma vennale ja vennanaisele vihjama, et varsti võiks ju ka teise lapse saada.. :) KOhati tunnnen end ma ka väikestviisi perverdina, kes mõnikord lihtsalt jääb tänaval või bussis väikeseid lapsi jõllitama.

Oleks vist aeg juba see jutt lõpetada. Kisub liiga tundliseks.

Eile oli siis suht igav päev. Sain endale mitu liitrit vihma kraevahele. See polnud üldse mõnus. Terve päev jalutasin, jalad märjad. -.- Hommikupoole oli väga nõme muidu, pärast õhtupoole läks juba paremini. Nägin veel osasid ollikaid ning timukatega sai ka juttu päris pikalt aetud. wii.. mingi jobu sebis ka mind.. õõh.

Loodan tänasest paremat päeva. Ega midagi vist eriti teha pole.. vend pärast viib vast linna peale. Ostan vihikud ära. Hetkel vaatab "Jalgpallurite naisi" Ja hakkan sööma mingit puuvilja.. nime ei tea sellel.. Kahjuks eile lauraga ei saanudki kokku. Ta palavikus..

Aga siia lõppu siis pilte mis tehtud siis eelmine neljapäev-reede, kui olin Jänedal. Enjoy.

morning

Woah. Ma arvan et te ei usuks mind, kui ma väidaksin et kell on hetkel pool üheksa hommikul. Mul on raskusi isegi enda üles ajamisega kell 9 ja nüüd ma istun kell pool ühksa oma blogis.. kuidas on see võimalik ? Raske tõesti uskuda et ma juba kellla 8st ilma asjata üleval olen. Tegelt mitte ilma asjata. Sannu äratas mu ülesse.. nüüd on ta läinud, nagu ülejäänud tegelased. ÕÕh.. Vihma hakkas sadama :O Ja ma pean ju tööle minema mingi kolmveerand tunni pärast. Suht creepy. Ma ei taha ju vihmaga töötada. Eile õnneks oli vihmavaba. Thank God. PIlved on nii tumedad... okei, tegelt ma ei tahtnud teile mingi ilmaneiu olla. Te teate isegi mis ilm teil seal on.
Tegelikult ma ei oskagi midagi normaalset ja mitte-ajuvaba juttu teil siin nii vara hommikul rääkida. MUide, eile te ei saanud mu päevapostituse selllepärast, et ma ei tahtnud teid mingi negatiivse jutuga üle kallata. Eile oli jälle üks neist päevadest, mil ma olin täis enesehaletsust ja masendust. See on nii masendav, kui masendav ma võin olla. Mul oli juba new posti kast ees, kuid siis ma panin selle lihtsalt kinni. Ma ei osanud ja ka ei tahtnud midagi rääkida. Unine olen. Ma oleks pidanud ikka varem magama minema, mida ma ei teinud, sest ma unustasin end jutumullikesse. JA nii jäingi ma magama mingi mõned minutid enne kella 1te. Või siis oleks pidanud oma uneraasukest pigistama nii pikaks kui võimalik. Aga maitea. LIhtsalt tuli tunne et pean täna kell 8 üles ärkama... Okei, teen endale siis meigi ära ja otsin veel süüa ning kogun mõtteid mida siia edasi kirjutada. Ega hommikul need mõtted nii kiiresti ju ei šheeri.

Vahepeal müristas...ja nüüd paistab päike. Ma ei saa isegi aru, et mida ma nüüd peaksin siis selga panema? Parem igaks juhuks ennem paksult, kui vähem. Niigi ma olen töökohtade juures selle suvega nii hullult külmetanud, et enam ei taha külmetada. Ja muidugi täna ju saab hilja koju ka vist. Peale tööd lähme Lauraga kuhugi tšillima. Vend soovitas mulle kinno minna. LAsta end vabaks ja naerda mõne koomilise asja üle. Aga muide, eile ma nägin peale tööd Chris Kala. Mul oli pidavalt raamat kotis, lootsin teda näha ja siis raamatusse autogramm ka saada. Aga nüüd on raamat kodus, sest ma ei viitsinud seda enam tassida. Ja eile nägin teda. Läks Maci nagu minagi :D mina läksin ostma süüa endale. Ta oli seal kohvikuletis oma gängiga. Aga ma ütlen, mul oli koguaeg tunne et ma näen teda ja sellepärast ma hoidsingi raamatut seal, aga nüüd pole sellest enam kasu. Eniweis, suva see. Kuulsusi näen ma niigi oma töö juures iga päev. NO kes kõik pole sealt mööda jalutanud. Põhimõtteliselt kõik suuremad näitlejad ja ka palju palju väiksemaid näitlejaid. Kõige rohkem imestasin ma selle üle, et Piret Jävis nii lühike on. :O arvasin et ta pikem ikka... Ükspäev olid isegi Märt Avandi ja Ott Sepp sealt mööda jalutanud, aga ma olin siis sel ajal laagris olnud... no neid oleks tahtnud küll näha.
KUid mu jutt juba pikale veninud ja kell ka juba nüüd 9 läbi 12 minutit. VArsti bussile ja tööle....
bye,bye

Dark

Nüüd on aega tänasest ka kirjutada. Täna oli siis ütleme et suht sünge päev. Nii ilma poolest kui ka muu poolest. Äratus oli jälle vara. Oli ju tööpäev. Eile oli kooliaastapäev ning ka uhtelaulmine. Sain ka omal moel sellest osa. Aktusel läks ka hästi. Kõik tuli välja ja pabistama ei hakanud kordagi.
Tänasest veel niipalju et õues oli jahe. Ja terve päev on mind vaevanud sööviisu. Ma võin just lõpetada oma söögi kuid ma tahan siis ikka midagi süüa veel. Alles 10 minutit tagasi ma tegin endale võileiva. ja siis kallasom endale suu müslit täis. Piima sai ka peale endale kallatud ja siis veel kolistasin seal köögis ringi. Tavaliselt pole sellist isu koguaeg midagi mugida. Kuid täna see oli.
Kuna vend oli ja on siiani naisega kinos siis mul oli aega ära teha ka oma laagri postitus. Aega võttis sest oli ju vaja pilte laadida, korrastada, slaidiks panna ja siis veel jutt kirjutada. Aga võttis aga valmis sai. See on siis seal kusagil all pool.
Ja maitea rohkem ei oskagi midagi toksida. Magada tahaks juba. . .
Muide ma lisaks pildi ka aga ma ei saa voi veel ei oska seda ipodiga . . .
Aga magama siis ikka jah

LAAGRI POST ON ALL POOL !!!

Niisiis. Hetkel olen ma Julia juures. woala. Istun tema tooli, tema arvutis ning mu peas on roosa värv. LOl. Ma tulin hommikul vara rattaga tema juurde et me saaks ära teha mu pildistamise, kuid selle asemel hakkasime minu tukka ja juuksesalke roosaks värvima... Ja istun siin oma kleidisesega ja kondoom peas. Kondoomi all mõtlen ma kotikest mis kaitseb mu juukseid selle eest mu kleidike kokku ei saaks. Aga jep, täna siis ka kooli tagasi.. Kooliaastapäev, 25 aastat.. ja mina olen teadustaja. lalala eile käisin Viljandis. Möödusin ka laagripaiga teeotsast. See ajas mind nutma... ma igatsen teid nii väga. Lalala

Eile sai mõnusalt aega veedetud koos Angelicaga. Ja täna õhtul lähen ma jälle linna tagasi. Töö ootab ju mind...

Aga senikaua ma igatsen teid siis edasi ...

tsao

Tühjus mu hinges mis on täis elu...

Tänane päev on olnud väga raske ning koormav. Ma olen õnnelik et mul on iPod, tänu millele ma saan end ka öösiti blogi kaudu väljendada. Pean teile ütlema et arvutisse pole mul suht lootustki saada. Homme vara maale jälle. Seal siis Julia juurde pilte
tegema ja õhtul ka kooli proovi. Ning kui mul olekski aega istuda arvutis, siis ma ei saaks seda ikkagist teha sest mu koduarvuti oli vahepeal nende mitme nädala jooksul mida teda polnud käivitatud katki läinud. Nice. Asendusarvuti on ka maitea kus Tallinnas. Niiet mitu päeva enesehaletsust on ees. Võiks öelda et see kõik jama algas juba hommikul, kui ma ei leidnud töö juures pastakat. Väike asi, kuid küll mõni alles sai pahaseks... Ja lisaks sellele oli täna väga vihmane ning niiske ilm. Külmetasin terve selle aja mis ma seal seisin. Üldse seisin ma täna palju. Kokku seisin 10 ja pool tundi järjest jalgadel. Nagu reaalselt. Kella poole kümnest hommikul kuni kella seitsmeni õhtul. Pole siis ime et jalad haiged ja tuju halb. Kogu päeva oli tuju olnud halb. Kui hakkasin bussi peale minema, siis tuju juba paranes. Kuid looda sa. Tulin Estonia poolt ja mis ma näen. Minu buss, nr 23 keerab just tänavast välja. Nagu whaat. Ai küll ma siis vihastasin. Ma karjusin vaheldusmisi sõnu t*ra ja pu*si. Ja oi kui kõva häälega veel. Mul on siiani selle pärast halb olla, et inimesed nägid ja Kuulsid mind selliseid sõnu karjumas... Aga nu tõesti ajab sita keema kui buss sõidab minema ja siis pea järgmise bussini ootama 20 minutit. Ja kui ma sain sellele kauaoodatud bussile, siis see oli muidugi ilma lõõtsata ja puupüsti rahvast täis. Ning kusjuures taga oli vabu kohti aga kõik Ikka pidid seisma seal keskkohas kust ei pääse ise ka liikuma. No ja kui ma sain koju ja istuma siis tuli see väike pätakas ja ajas mu tuju nii segamini kui veel võis. Ta on hullem närvisööja kui õpetajad. Netis istumise aeg on ka selle lapse magama paneku pärast piiratud... Ja kui ma siin olen siis ma olen selgeks saanud et ma peaks vähe rohkem oma suu kinni hoidma ja mitte nii palju rääkima. Selle rääkimise tõttu olen ma ka oma soprusuhteid rikkunud ja mida kõike halba veel teinud. Samuti on inimesed ka minu vastu nii külmad mis ajab ka marru. Ma olen täna terve päev ainult omaette sajatanud ja haletsenud ja ennast noominud ja mida kõike iganes veel. Ma lihtsalt ei kannata enam ennast välja. Isegi korralikud sõbrad ei räägi minuga msnis. Kui nad isegi sees on. Mind on unustatud ja maha maetud. Selline tunne, kuigi neid mõtteid molgutades tuleb mulle meelde viimase ohtu jutlus laagris ja lause mida ütles Tõnis roosimaa. See lause oli see, et kõik me oleme vajalikud ja mingi mõttega siin ilmas. Me oleme kellelegi vajalikud. Ma nutsin kui Tõnis sellest rääkis, sest mina tunnen end koguaeg, iga päev kui ma olen oma silmad avanud, et ma olen kasutu ja mõttetu. Ma tean et see pole nii, aga tavaliselt saavad kurjad mõtted minust võitu. Seoses sellega tuleb mulle meelde lugu mida räägiti ka uue generatsiooni Seminaris. See on tõestisundinud lugu. Ja räägib see siis sellest et kooli kristlased otsustasid teha valentinipaeval oma koolis üllatuse ja kleepida kõikide kappide uste külge südamekesi erinevate kirjakohade ja lausetega. Kuidseal samas koolis käis ka üks tüdruk kes tundis juba kaua aega et ta on tähtsusetu. Tal polnud sõpru ja ta ei suhelnud kellegagi enda koolist. Ta mõtles päev enne valentinipäeva, et kui homme ei tule mingit marki selle kohta et ma oleksin kellelegi tahtis voi kui ma ei saa mõtte ühtegi kaarti, siis ma teen enesetapu. Ja valentinipäeva hommikul läks see tüdruk kooli ja avastas südame kujulise kirjakese enda kapi pealt. Seal oli kirjas, et '' sa oled tÄhtis'' tüdruk ei uskunud seda ja käis kõik teised sildid läbi lugemas, kuid mitte kellelgi teisel polnud silti kirjaga et sa oled tähtis. Seeiigutas seda tüdrukut. Ning ta ei teinud enesetappu.
See lugu on tõestisündinud lugu. See peaks olema ka uue generatsiooni kodukal. Kui ma leian siis ma panen siia ka lingi, sest ka
pole kindel kui tÄpselt ma selle teile jutustasin.. Kuid jutu point on selles et Jumal on imeline ja kui me tunneme et me ei tähenda siis JumLale me tähendame alati ja igal ühel on põhjus miks ta on siin ilmas. See teadmine on ka mõnd siiani elus hoidnud. Aitäh selle eest.

Lisaks koigele ma tunne et mu tuju hakkab ka paranema... 24 tunni pärast magan ma juba oma voodis.

Love, Ingrid

Olli laager yeppikajee

• Neljapäev (12.08)

Saabumise päev. Hommikune äratus mul oli kell 6. Ja uskuge või mitte, aga ma suutsin end üles ajada. See oli oodatust kergem. Rongile läks edasi minek. Tallinn-Viljandi. Reisi pikkusseks 2 tundi ja veel pool tundi otsa sinnna otsa seda loksumist. Mina sõitsin koos Jokiga. Selle aja me rääkisime, vaikisime ja ma suutsin isegi 15 minutilise uinaku teha. Uinakul ma tundsin koogi lõhna. Mm...Jaamas pidime kõigepealt oma raskete kottidega läbima värava, kus üks kena inimene meist pilti tegi, kuid mina olin unine ja siis ma lihtsalt panin oma pea alla ja silmad kinni. Nüüd kahetsen. Oleksin ikka pidanud tegema mingi poose ja smaili ka ikka :DLaagripaika jõudes me panime telgid ülesse ja sõime siis. Ja siis hängisime ka nsm laagripaigal. Tutvustasin seda jokile, kes oli seal esimest korda. Pärast kui telk oli püsti, jõudis ka Maarja kohale. Õhtusöök oli minuarvates super. Makaronisalat; sardell; kurgi-tomati salat. Ning magustoit oli kohupiima-jogurti-vaarikate vaht. See oli nii üli. Ja kuna kõtu sai nii täis, siis olime lihtsalt telgis ja lasime seda luusse. Oli ka aeg grupid valmis teha. Natukene olin ma pettunud, sest oleksin tahtnud saada teisse gruppi. Kuid tagantjärgi olen sellega ka rahul mis ma sain. Õnneks sain ma Jokiga ühte gruppi. Toimusid ka erinevad teatevõistlused gruppide vahel, kus sai õuna süüa ja enda nägu ka jahuseks teha. Joosa sai, hüpata sai ka kottidega ja naerda sai kõige rohkem. (Nerda teiste üle ma mõtlen) :)Õhtul algas esimene koosolek. Peale seda snäkk ja lõkkeõhtu. Meie veetsime oma õhtu lõkke ääres koos erinevate inimestega. Saime uusi tuttavaid ja magama saime kell 3 alles...

• reede (13.08)

Mina magasin hommikul sisse. Jube uni oli. Öösel ma pugesin Maarja kaissu... Ma magasin ja siis nägin unes, et ma magasin oma klassivenna auto tagaistmel. Olin seal ja siis läbi akna nägin ma teda auto juures. Siis kuulsin ma "Kummipea" laulu ja ma mõtlesin, et miks küll klassivend mulle "Kummipead" laulab... Kuid tegelikult oli see hoopiski meie laagri hommikuäratuse laul. Nojah.. ma olen kummipea, ma olen kummipea, ma olen kummi, kummi, kummi, kummi, kummipea. ma olen kummipea.... Ja seda lasti muide kell 8 hommikul. Teised ärkasid ülesse, kuid mina keerasin teise külje ja magasin edasi. Umbes tunni aja pärast kui algas hommikusöök, jõudsin ka mina oma sassis peanupukese telgi luku vahelt välja pista. Loomulikult päike paistis, mis oli hea. Peale hommikukrõbinaid olid seminarid. MIna valisin oma seminariks "Uus generatsioon". See oli hea ja innustav, sest rääkis usu levitamisest oma koolis. Ja mitte nii, et jalutad ringi, piibel käes, vaid teed midagi sellist, mille kaudu tõesti inimesed ise oleksid usust huvitatud ning tuleksid selle juurde. Peale lõunat toimus väike maastkumäng. Iga grupp pidi kaardi abil üles otsima oma grupijuhi, kes oli kuhugile käeraudadega kinnitatud. Meil käis see kiirelt. Tagasi jõudes käisime ujumas ning toimusid erinevad sportlikud üritused ja mängud. Näiteks mängisime võrkpalli veepommidega. :D See oli cool. Vahepeal käisin ka kiikumas ja rääkisin erinevate inimestega. Kuna meil oli ka palju vaba aega ning meil olid seal palju erinevaid viise, kuidas seda sisustada, siis tegime vahepeal Maarjaga sumomaadlust. Tõmbasime need suured oranšid kostüümid selga ja hakkasime siis üksteist välja puksima ringist. No võin seda öelda, et mina ikka võitsin suurema osa neist matšidest. Kuigi lõppkokkuvõtteks taidlesime me seal niisama ning inimesed lihtsalt pildistasid ja filmisid seda lollitamist, mida me tegime. Siis sõime, ning õhtuse koosoleku ajal näitasime ka oma grupi tutvustuse. Seal ütles igaüks oma põhiandmed ja siis mis talle meeldib. Mina ütlesin et mulle meeldivad soomalsed ja peale selle teadsidki kõik mind selle järgi, et mina olin see kellele meeldivad soomlased. Õhtul, või siis ütleme juba öösel, istusid teised kõik jälle lõkke ääres, kuid mina istusin oma telgi ees ja vaatasin tähti. Rääkisin inimestega juttu.

• Laupäev (14.08)

Hommikul olin mina see siis, kes oli esimesena meie telgist üleval. Ju siis oli õhtu liiga pikka ja väsitav teiste jaoks. Kuid püsti saime ikka kõik normaalseks ajaks. Normaalseks mõtlen ma seda, et jõudsime ka hommikupalvusele. Siis oli järjekordne hommikusöök ning teised seminarid. Meie valisime seminari "Ise olemine ja kaasas jooksmine" Ma pole küll kindel selle nime õigsuses, kuid nii see vist oli. See seminar oi siis väga hea. Ma arvan et selle tegigi just heaks see, et poole selle semiari ajast saime esitada küsimusi otse usklikule psühholoogile. Ja neid küsimusi tuli ikka igast telgi nurgast ja igast teema erinevatest külgedest. Võin öelda, et ka ise sain päris mitmele küsimusele vastuse ja täidetud uute mõtlemisviisidega. Peale selle oli meil pmst lihtsalt palju vaba aega. Mängisime sulkat, käisime ujumas, võtsime vist päikest ka (enam ei mäleta) ning nende vahele mahtus ka väga sisukas lõunasöök. See oli lausa suppervufferhea. Paljud käisid võtmas topeltportsjone. Nüüd teid kindlasti huvitab, et misasi see nii hea laagritoit siis oli. :D See oli makaronivormhakklihaga ning peale veel kastet ka. Magustoiduks oli kohupiima-vahukoore-küpsiste tükkidega hõrgutis. No teate küll seda, mis on niii hea ja kõik need asjad kokku segatud. Ma pole ausalt ka ammu nii head sööki saanud. Õhtul toimus siis meie laagri viimane õhtukoosolek. No ja see oli küll nagu tõesti väga liigutav ja väga hea. Pean tunnistama, et see tõesti liigutas mind ja ma hakkasin isegi nutma. See tõesti oli hea. Sellle viimase öö ma siis suuremast osast ajast veetsin üleval. Magama sain mingi kella 5 ajal. Ja no senikaua ma tegin siis mingit sünkroontantsu, tšillisin ühe sõbraga ringi, st. aitasin tal valvata. Ja istusime ka lõkke ääres. Lõpuks muidugi olime lõkke ääres ainult kahekesti. Kustutasime lõkke ja siis magama, sest uni juba tõesti ajas mind isegi tema õlale magama jääma.

• Pühapäev (15.08)

Pühapäeva hommik, viimane hommik. Mina magasin sisse nagu ka esimesel hommikul. Isegi enam ei mäleta mis kell ma tõusin. Igatahes olid teised juba lännu. Hommikusöögile ma õnneks jõudsin veel. Peale selle hakkas siis telkide kokkupanek ja üleüldine koristamine. Vahepeal kallas ka vihma. Kuid ristimise ajaks oli ilm soe ja päike paitas mõnusalt meie kuklaid. Ristitud sai siis 3 noort neidu, kelle üle on mul hea meel. Kui see oli möödas ning me suundusime järve äärest tagasi telgi juurde, ootas meid telgis üllatus. Seal oli suuur laud kaetud suure söögiga. Seal oli ikka kõike. Kartulisalatit ning vorstikesi. Oli snäkke, ja ka magusat palju. Lõpuks saime ka jäätist. See on lihtsalt siiamaani nii üllatav kuidas meid seal poputati . See on muidugi positiivne. :D Vahepeal sai muidugi väga märjaks kõik. Müristas, lõi välku ja vihma kallas ikka mõnuga. Kahjuks möödus aeg kiiresti ning oligi aeg bussidele sõita. Nendega Viljandisse ja sealt siis juba rongiga tagasi Tallinna. Tagasisõit möödus suht rahulikult minu jaoks, sest Maarja oli ju autoga. Ja Johanna jäi Viljandisse. Niisiis 2 tundi muusika kuulamist. Magada ei saanud, sest und lihtsalt ei tulnud. Baltas oli mul juba vend vastas. Ning seal see lõppes. Õnneks või õnnetuseks väga kiirelt, sest polnud ei hüvastujätukallisid ega ka midagi muud. Lihtsalt lõpp.

See oli siis see kauatehtud ja aina edasilükatud laagri jutuke. :D laaagri oli meid siis kuskil 200 ringis. Natuke vähem, aga meid tuli ja läks pidevalt. Kiirelt sai läbi. Kuid oli väga hea puhkus. 27 on afterkas ka. Loodan sinna minna ka, kuid eitea.. pole veel kindel.

Some kind of ... story...or rubbish

Vihma sajab, kõik on pugenud kuhugile katuste alla, et mitte oma firmariideid märjaks teha. Kuid alati leidub keegi, kes erineb teistest. Ka seekord polnud kõik pugenud katuste alla. Läbi vihma kõndis üks poiss. Välimuselt pakuks talle umbes 16. Kena poiss, kellele ei suudaks mitte järgi vaadata. Juuksed rokilikult segamini, mis tookord olid ka vihmast läbivettinud. Poiss kõndis rahulikult läbi kesklinna, samal ajal kui teised inimesed vihma varjus vaatasid seda kutti. Poisil polnud kuhugi kiiret. Ta ei tahtnudki kuhugi jõuda. Nii ta jalutas, kuni vihm lakkas. Tema jalad, mida katsid hallid alt kitsad teksased viisid poissi vanalinna poole. Poisil ei olnud sihti, kuhu minna. Ta läks sinna kuhu jalad viisid. Ja jalad viisid teda mööda vanalinna Hesburgerist, kus inimesed sõid isukalt oma suuri burkse ja jõid kutsuvatest punase kirjutest Coca-Cola topsidest. Mööda viru tänavat viisid tema sammud. Varsti oli poiss juba tänavas, kus turistid karjusid oma võõrapärast juttu nii paremal kui vasakul pool temast. Poiss jalutas mööda flaierdajatest kes püüdsid talle sokutada oma restorani või muuseumi reklaami. Ikka jälle pakutakse neid ja mõne meetri pärast on ees ootamas juba uus inimene, kes topib sulle näpu vahele seda paberikest. "Hello!" kostis jälle ning talle üritati sokutada flaierit, kuid poiss oli nii oma mõtetesse süvendunud, et ta jalutas temast lihtsalt mööda. Jõudnud raekoja platsile, jäi poiss seisma. Tal tekkis hetkeks sees mingi teistsugune tunne, mida ta polnud kaua tundnud. Ta tundis, et ta peab minema tagasi ja võtma selle flaieri selle tüdruku käest. Poiss oli segaduses, sest miski sundis teda äkitselt tagasi pöörduma sinna tänava vahele... kuid poiss ei teinud seda. Ta jalutas edasi. Möödus raemajast ning keeras vasakule peale maja. Jalad viisid poissi Vabaduse väljakule. Kohale jõudes ta äkitselt ehmatas ja pööras ringi. Klassivend, kes oli oma rulaga tulnud sõitma, oli poisi õlale patsutanud, kuid nii juhtub kui sa oled oma mõtetes. Peale väikest sõnavahetust, tõi poiss ettekäände, et aeg on minna koju. Sõpradele oli hea valetada, et peab koju minema, kuigi tegelikult ei soovinud poiss kohe üldse koju minna. Kodu oli viimane koht kuhu ta tahtis minna. Sellegipoolest võttis poiss suuna vabadus väljaku bussipeatusesse. Ta istus ühele neist pinkidest, mis olid tänavamustusega koos. Ta märkas et on jälle tüdrukute tähelepanu keskpunktis. Ta ei tahtnud seda, kuid tahes tahtmatta pidi ta harjuma, et naissugu teda alati vaatab, sest poiss oli lihtsalt nii pilkupüüdev. Bussid möödusid, inimesed liikusid, kuid jälle tuli poisi sisse selline kahetsustunne, mis käskis minna tagasi raekoja platsile. Kui poiss sulges oma silmad, tuli ta silme ette pilt tüdrukust, kes oli seisnud vanalinnas flaieritega. Raske oli seda pilti unustada.
Tunni aja möödudes, kui hakkas jälle tibutama, istus poiss lõpuks ühe bussi peale mis viis teda kodu ligidale. Bussist väljudes hakkas tema süda puperdama. Iga samm mida ta tegi kodu poole, oli vaevaline. Iga sammuga suurenes hirmutunne ja valutunne südames. Lõpuks ta jõudis oma koduukse taha. Ta pani võtma lukuauku ja keeras. Vaikselt. Tasaja targu. Käis klõpsatus. Poiss vajutas lingile ja astus tuppa. Oma järel ukse sulgedes, liikus ta vaikselt edasi. Tol hetkel oli poisi süda nii raske ja süda tagus nii hirasti. Ta tegi selle liigutuse ja piilus kööki. Rahu tuli poisi südamesse, kui ta nägi, et isa pole kodus. Vaikselt ja kiirelt liikus poiss edasi oma tuppa. Sulges ukse ja sukeldus interneti maailma, mis ka tookord ei pakkunud mitte mingisugust naudingut ega fiilingut. Jälle sebivad teda mingid ratetsikid, sõbrad räägivad oma rulatrikkidest või tüdrukutega peol öö veetmisest. See oli tema jaoks igav. Ta ei käinud pidudel, ega joonud. Meie poiss oli korralik ja vaikne, see oli ka vist põhjus, miks ta oli siiani üksik. Teda oleksid tahtnud paljud tüdrukud, kuid tema ise ei tahtnud kedagi neist. Poiss polnud siiani leidnud endale sobivat tüdrukut. Sulges arvuti, käis vannitoas ära ning seejärel liikuski poiss voodisse magama.
Möödus 10 minutit, möödus pool tundi, seejärel tund.... kuid uni ei tulnud. Poiss muudkui mõtles ainult sellele möödunud päevale ja miski vaevas teda. Pika mõttetegevuse tagajärjel sai ajul villand ja andis alla. Uni tuli ning püsis kuni lõunani, kuid ka öösel nägi poiss unes vanalinna ning flaierid.
Midagi oli selle kohaga, mis sega poisi elu...
Lõunal, kui päike juba kiirgas ning elu käis, pani poiss end kiiresti riidesse ja astus välja. Ta sõitis bussiga kesklinna ning sealt jalutas edasi. Ta jalutas ning siis ta nägi. Ta nägi seda tüdrukut, kes oli teda terve ööpäev kummitanud ning vaevanud tema südant. Pikad blondid pool lokkis juuksed, oranž miniseelik ning käes suur pataks flaiereid. Jah, see oli see sama tüdruk. Poiss hakkas tema poole liikuma. . .

ebaprofesionaalne (masepost nr5)

Elan oma elu. Teen kõike eluaeglaselt. Ma olen alati teistest maas, kui teised saavad midagi teada täna, saan mina selle teada ülehomme või hiljemgi. Süüa teen ma ka mitu tundi. Täna tegin ma näiteks kartulivormi umbes 3 tundi. Teistel on olemas, mina alles otsin. Igav elu. Parimad päevad on ka möödas. Sellega ma mõtlen laagrit. Kusjuures, seda et vabandan, et teil pole siiani juttu sellest, sest ma olen täna liiga nukras tujus, et kirjutada ja sorteerida pilte. See pole üldse nii kerge. Tuleb pildid telfast saata üksikult bluetoothiga arvutisse. Seal ümber tõsta. Siis netist mingist 3-4 kohast laagri pilte sorteerida, need panna kokku slideshowks, ja kirjutada veel jutt ka mis on mul hetkel käsitsi pooleteisel A4 paberil. Ja täna ma ei jõuaks ka. Kell juba palju. Ja mina olen masenduses. Ma ei oodanud, et ma seda ütlen, kuid nii see läks. MInd valdab segadus ja teadmatus. Segadus oma elu suhtes. Ma ei taha ju tagasi sinna kuristikku langeda, hakata tegema tegusid, mida ma vihkan. Ma ei taha ju seda. Teadmatus valitseb sellepärast, et ma ei tea mida teha täna või siis homme või nh ütleme otse, et teisipäeval. Praegu pole plaane, kuid ma ei taha terve päev kodus ka istuda.. see oleks liialt masendav. Aga keegi ei taha kokku ka saada. Peale Helina, aga ma olen teda liialt tüüdanud ja ta jõuab ka suht õhtul alles. Senikaua ongi teadmatus. Enam ei saa ka rahulikult masetseda. Homme saan endale energiapommi-Sannu. Brrr.. ma ei kujuta ette, kuidas ta mind võib hakata piinama, sest pole mind kaua näinud. Raske on isegi tädi olla, rääkimata siis teistest muudest asjadest...

No näete, i´m back :D Ma ei tea kui rõõmustav see küll on, aga eniweis tagasi olen. Muidugi kõik on mu eluga nii kursis et teavad et ma käisin laagris. Oleviste noorte suvelaager :D Nuutsakul :D awww. Ma tahaks täiega teile siin kirjutada sellest pikalt ja laialt, kuid ma tahan lisada ka jutu juurde sellise mõnusa slideshow, aga hetkel ei saa pilte telefonist arvutisse ja on vaja ka mujalt netist otsida neid pilte mida teised tegid, sest mul suht mõtetud pildid :D Ja jutt läheb pikaks ka. Aga ma tahan vara magama minna täna. Ma pole küll otseslt väsinud, kuid öösel sain ma magada mingi 3-4 tundi. Ning mul oli ka 2,5 tunnine rongisõit..üksi ka veel.. jube pikk tundus see.
Aga ma kirjutan hetkel siis lühisõnaliselt laagrist. See oli muidugi väga tore ning sain palju uusi tutvusi. Sain lihtsalt tuttavaid ning ma loodan ka et mõne tõsisema sõbra. Ma loodan et see laager andis mulle uut jõudu ja jaksu edasi minna. Kuigi juba praegu ma igatsen sinna tagasi...seda muusikat..neid inimesi..seda toitu....seda elu maailma elust eemal... oleks tahtnudki sinnna jääda, kuid juba homme pean ma pea ees sukelduma maailma ellu...and that´s not positive.
Hetkeks siis kõik :D (pole ammu nii lühikest posti teinud...)

Siia lõppu ka üks lause, mis oli kirjas laagri korraldaja särgil

GOD IS BIGGER, THAN RELIGION.

U N H A P P Y

Unhappy- see sõna iseloomustab mind just praegusel hetkel kõige paremini. Ja miks ma siis olen õnnetu, ei oska kohe kuidagi seda selgitada. See tuleb minu alateadvusest. Ma lihtsalt vaikselt-vaikselt vajun ära. Räägin vähem, mõtlen rohkem. Kui nüüd hakata filoseerima, siis ma pakuksin et minu tujulangus on kas 1)koduskäigust 2)homsest laagrist 3)igatsusest kellegi vastu, keda pole või siis 4)ma tunnetan et midagi juhtub. Kui nüüd tõsiselt ja sügavale mõelda, siis ma arvan et äkki kõik 4 põhjust kokku ?
Ei viitsiks siin hakata kõiki punkte lahti lahkama ka hakata. Nkn muutuks see jutt siis väga filosoofiliseks ja igavaks ning te lihtsalt keriksite edasi.
Aga jah, hoiatan ette ära, et lähen laagrisse ja siis te enam mu postitusi ei saa. Homme hommik siis minek. Ärkama peaksin mingi kell 6 hommikul. Rongiga Viljandisse ja sealt bussiga siis Nuutsakule, kus ma veedan oma ülejäänud päevad kuni pühapäevani, kui ma õhtul sealt tagasi tulen. Eks ma siis pärast laagrit kirjutan teile midagi põnevat. Aga senikaua lugege teisi blogisid või kui te tõesti tahate minu blogi lugeda, siis luban teil lugeda mu vanu postitusi. Mul on üle 130 postituse blogis, niiet minugipoolest lugege kasvõi kõik läbi.

Vahepeal kui ma mõtteid kogun, siis see pilt. See on slp siin, et Helina tahtis ka seda siia. Ja tegu on siis minu juustegaˇˇ Helina pani isegi sellele nime. Mingi lill-pats. Aww,

Ma ei taha isegi süüa. Suht nõme tunne on mul. Tunnen ennast nagu mingi outsider. Süüa ka ei taha. Magada ka ei taha. Tahaks olla terve öö üleval. Kusjuures see on nii koomiline. Tihtipeale tahaks just magada, et saada kõigest üle, kuid täna tahaks just terve öö üleval olla. LOL.
OKei, ma ei piina teid oma mõttetu ilaga.
Jään ootama velveti tulemusi. Kui teada saate, siis äkki messite need tulemused mulle ka (a) mu nr on 59055285, ja te võite mulle vahest ka nsm helistada. Siis saate ka oma doonuse mu päevakesest kätte.
Seniks kõike kaunist.

Kohtumiseni pühapäeval või siis esmaspäeval või millalgil mujal. !!!

by: Ingrid (Zinxü)

puhkuse päev

Täna oli siis selline päev, kus sain rahulikult hommikul magada ennast välja ning üleüldse terve päev lihtsalt logeleda. Unes ma muidugi nägin Maarjat ja et ta pidi linna tulema. Ma olin nagu Jänedal poes ja helistasin talle, ta oli mingi sõbrannaga koos. Ja ma kuulsin sõbranna naeru tagant. Selle peale ma saatsin maarja vihaselt perse. Nojah. Selle peale ma ärkasin ülesse. Võtsin padja alt telefoni ja helistasin talle. Muidugi, tark tegu. Ise veel pool unes. Midagi sogasin talle siis vastu ja leppisime kokkkusaamise kokku, kuid mis hiljem juhtus oli see, et seda ei toimunudki ning Maarja asemel lõbustas mu tänast päeva Helina. :D Meie tee oli kulges siis sedaviisi: Solaris-Viru-Hess-Vabakas-mingid X kohad-Stockmann-bussile. Väga lõbus oli ja värskendav. Käisime söömas, sõitsime lifidega. Raiskasime oma viimsegi raha ära. Ja pilte tegime ka. Muidugi kõige parem oli ikka vabakal seal üleval murul lebotada...

"Thuomas, i think she is not interested in you..."

Päeva masendavaim osa oli see, et Mammumusi, ei saanudki linna, kuna hüppas vale rongi peale. Sellepärast olin terve päeva kurb.. ning Vitat polnud ka, kes oleks juttu rääkinud. Ega oligi suht tavaline päev, külm oli tervepäev, tuul puhus, friiking venemaa poolt tuli hallid pilved (tulekahju), inimesed tahtsid ikka kallisid ja põsemusisid nagu alati, üks kutsus õhtul sööma ka.. kuid see mis oli šokeeriv, oli see, et üks sibul tuli, suits näpus, promillid sees ja hakkas vene keeles rääkima. Ma ütlesin, et ma ei räägi venekeelt. Ta siis hakkas mingi, et mjiina tian sjind. Ma tijan kusss sa jelad. Sina jelad sial Rahumjäel. Ma olin nagu nii umbes, et misasja. Kuidas ta teab sellist asja.. Ja siis ta veel ütles on näinud mind ja et ma ilus ja blä-blä-bläää jalutas edasi. Timukad tulid minu juurde ja siis üks neist ütles, et ta mingi narkomaan jah, mingi kahtlane tüüp.
Aga üks asi oli päeva jooksul veel põnevam, mis pakkus nalja. :D Mind tulid kaks soome noormeest sebima :D Üks täis, teine veel rohkem täis. Rääkisin nendega eesti keelt sest üks ütles kui ma hakkasin inglise keeles rääkima, et räägi eesti keeles, ma ümardan endale ümber :D Ümardab endale ümber :D niice. Nad veel õpetasid mulle kuidas öelda, et ma ei räägi soome keelt. "Minä ei puhuu suomi" või kuidagi nii see oli. :D Ja kui ma seda ütlesin, siis neil oli et a kle, sa just rääkisid ju soome keelt :D No ja siis andsin neile oma flaieri, rääkisin restoranist, nad küsisid kus asub mõni spordipood, ma juhatasin neid kuhugi nurga taga olevasse poodi, kui see on veel pood. Ja siis nad küsisid, et kas ma tean mõnda alkoholipoodi jne.. No ja neid huvitas ka see, et kas likööripood on meil sama mis alkoholipood ja kas meil on ka liköör alkohol. :D Ja igast niisama juttu ajasime. EInoo ja naersin ikka ennast suht krimpsu. Nad siis jalutasid minema. Flaiereid juurde võttes nad nägid mind ja siis üks küsis, et kas ma eesti keelt oskan :D
No ja seisin siis 5 minuti pärast ikka seal oma kohal tänaval ja siis nad tulid kood oma mingi veel 2 sõbraga. (kokku oi neid siis 4) Ja jalutasid mööda, aga see kes kõige rohkem oli lõbusas tujus. See jäi minu juurde seisma ja küsis minu käest et kas ma oskan eesti keelt :D ma siis jaa, et ma olengi eestlane ja nii. Teised olid muidugi mööda läinud ja siis märkasid ka et nende sõbrake räägin ikka veel minuga. See teine sõber, kellega enne rääkisin, see tuli siis, a ja vaheapeal pakkus sommi mulle juua ka. Tal oli koguaeg käes mingi lapik. Liöör vist :D No ja ta pakkus mulle juua, ma ei tahtud, siis tuligi ta sõber. Patsutas oma sõbrale (kes minuga lõbusalt vestles) õlale ja siis lausus tõsiselt: " Thuomas, i think she is not interested in you." Ja siis hakkas seda thuomast minu juures ära tõmbama. Thuomas muutus muidugi kurvaks. Tal oli, et really??? aga ma ei jõudnud midagi vastata. Sain teada ainult seda veel, et ta on 19. Ja blond. Ma arvan et ma vb isegi et oleksin tahtnud teda, sest mulle on viimaste päevade jooksul hakanud soome poisid meeldima :D aww...

täna oli ka karvane ja suleline päev :D

Täna oli siis karvane ja suleline päev. Kõik algas sellest, et ma magasin äratuskella maha. Ärkasin ja avastasin, et opaa, buss läheb nagu 15 mintsa pärast ju kuna täna pühapäev, siis on busside liikumine ka selline et tunnis korra.. Ja ma pidin kindlasti sinna bussile jõudma. So.. ärkasin ennast ehmatavalt kiirelt ülesse, ajasin kiirelt minika selga ning mingi pluusi peale (see oli vale valik muidugi, oles pidanud ikka teise pluusi võtma) ja siis vannitoas ka kiirelt tegin tšiki-priki. Muidgi, meik ka. Lol, Ja siis jooksin sellele friiking bussile, mis tuli muideks varem. Mingi 9:17 kuigi oleks pidanud 9:20. Daah... on need bussid ikka parajad pussyd :P
Õnneks jõudsin ilusti kohale. Jäi veel aega ülegi. Aga maitea, olin täna jälle mingis omas mullis kahtlaselt või sain ma lihtsalt päikesepiste. Muide mul on punane rant ka kaelal. Olen ära põlenud, ja siis ongi pool kaela valge -.- prfpf.
Igatahes, ma jalutasin väikesele poisile ratta ette. Hakkasin üle tee minema ja siis jalutasin talle otse kodaratesse... ja siis veel poisi vanemad õiendasid lapsega, et miks ta sõdab inimestele ette. . :S brr... mina ju astusin talle ette..
No ja siis teine juhus oli veel.. ma kopin selle nüüd forumist maha :D
Olin jälle tööl vanalinnnas onju. Jagan flaiereid ja siis üks naine koos mingi teisega või oli neid isegi rohkem, eitea.. küsis siis, et "Where is the train station?" või midagi sarnast, eniweis, tahtis nagu rongi jaama või peatusesse. Ja mina siis juhatasin ta kuidagi oma hädise inglise keelega vanalinnast kusagilt tänavaid pidi balti jaama suunas. No ja siis oli nagu finito.. Pärast ma liikusin teise tänava vahesse kus R-kiosk ja rääkisin nsm juttu selle müüja tüdrukuga seal. Ja nu vanalinnas sõidab ju see rong ka seal. See väikene, kahe vaguniga, kus turistid teevad 20 minutilise sõidu vanalinnas. No ja see peatus on seal samas ligidal. Ja räägin selle müüjaga juttu ja siis ta ütles et koguaeg tulevad inimesed tema käest küsima et kas tema müüb neid pileteid ja millal rong tuleb no ja siis laksas mulle kohale, et need turistid kes teed küsisid, tahtsid vist minna hoopiski sinna väikesele rongile, aga mina saatsin nad hoopis baltasse... aga ma pole kindel.. loodan et nad ikka tahtsid baltasse, muidu mul tulevad pärast süümekad...

No vot. Ja täna olen ma jälle üksi. Igal õhtul olen üksi olnud. Täna jällle. Vahepeal lõi välku ja müristas ja sadas ja tegi igast imeasju veel ...

yes, again one post. Oh dear... blogerff....

Topelt ei kärise. Ma tahtan lisada, et kesteab. Äkki see ikka on minu viimane postitus, sest see on suht selline teistest erinev ning siis kui ma publish post vajutasin, oli kell 0:00 on ju irooniline, või mitte. . . .


Siin siis mingi suht random pilt. Lihtsalt esimene ettejuhtuv ja sobib ka kujundusega minuarvates kokku.

Vikat küll, ma olen terve päeva mõelnud mida siia kirjuada ning proovinud koguaeg meeletult seda kirjutamist edasi lükata, aga kuna ma armastan oma blogi ning ma tahan tegevust et arvutis istuda, siis ma lõpuks otsustasin selle kätte võtta ja ära teha. Kuigi isegi pealkirja mõtlemisega läks tükk aega. Pfffkkk, ei ole vaja ju seda pealkirja. Saab ka ilma hakkama. Okei, ma proovin nüüd rahulikuks muutuda ja oma igast august väljuvat viha taltsutada. Ei, ma pole vihane. Ma olen lihtsalt meeleheitel. Just meeleheitel. Täna siis tööd, again, like always, but this time was it better. Yup. New place, better job. Ma arvan et see vahetus tegi mullle head, sest nüüd saan ma rohkem suhelda, rohkem inimesi näha. Samuti ei tee ma seda üksi enam. Pohh, teid ju nkn e huvita see. Peaks juba kohe otsad kokku tõmbama, kuid milleni ma tahan jõuda on see, et teate, ma arvan et see ei tule teile üllatusena, kuid teate, asi on nii, et ükskõik mida halba või isegi head teiega siin karmis ja ennastarmastavas maailmas juhtub, siis see kõik on esiteks põhjusega ning teiseks te saate kunagi hiljem aru sellest, et see tõi teile ainult head. Kõik sõnad, kõik alguses kahetsetud laused, on tegelikult head. Kõlab lollakalt, isn´t. Kuid tegelt ka. Võib mööduda kasvõi 50 aastat ja te mõistate seda alles siis. Mina olen hakanud nüüd mõistma. Näiteks, toon näite omast elust. PP2010. Ma oootsin seda ja vsjo, kuid ma olin sealt tagasi tulles isegikurvem kui alguses. Ja seda ainult tänu ühele inimesele, kes oli täielik fägöt-ütleme lihtsalt siis eesti keeles, et täielik siga minu silmis. Ma tean, et see inimene ei loe mu blogi ega pole seda ka arvatavasti mitte kunagi teinud, kuid võta teadmiseks, et ma ei solva sind. Lihtsalt su käitumine oli selline. No ja eniweis, ma kahetsesin kuni tänase päevani, et ma läksin sinna, kuid samas, kuid ma poleks seal käinud ega teda näinud, siis ma oleks tänaseni elanud maitea kus ja unistanud oma friiking lollakaid mõtteid. Täna ma mõistsin, et tõesti, tegelt oli see hea, et ma seal ikka käisin. Kes teab mis muidu oleks olnud. JA nüüd teine näide. Just paar päeva tagasi. Ma küsisin ühe inimese käest ühe teise inimese kohta arvamust. Ja ta vastas mulle ausalt. Ma olin siis solvunud ja masenduses ja mõtlesin, et miks ma friikingfakingsullamullamutika päralt ma pidin ma seda talt küsima, kuid täna ma jälle mõistsin, et kui ma poleks seda ühte küsimust küsinud, siis ma olekski arvanud sellest teisest inimesest niimoodi ja ma oleks jälle lootnud midagi mida pole olemas. Niiet, tõesti, kallid inimesed, palun, võtke teadmiseks et ükskõik kui halba või kahetsetavat asja te tegite, siis kunagi kasvõi surivoodil, te mõistate, et see oli tegelikult tagantjärgi ainult hea teie elu jaoks. Ja kui te mõtlete selle peale, siis tuletage endale meelde, et seda kes neid sõnu tookord teile siin öösel pimedas oma blogisse kirjutas, oli Ingrid Aus, 7 augustil aastal 2010, mõned minutid enne südaööd.





*mõttepaus*





Niisiis, kui te olete piisavalt selle üle mõelnud ning endaga vaidlust pidanud, siis teate, ma pean teile tunnistama, et ma olen täielikult käändunud üle selle poole, et minust saab vist tulevikus kahjuks vallaline naine, kes päevad läbi teeb tööd ning nädalavahetuseti käib õhtuti üksinda kinos. Ma ei taha endale sellist saatust, kuid oma senist elu vaadates mulle tundub, et kui halb või hea see ka poleks, siiis nii see ju võib ka tulevikus minna. Vaatame ikka maailmale otsa ja ärme pigista silmi kinni.

Ma saan isegi aru, et mõnes mõttes pole mu postitus väga loogiline ja mõnes mõttes on see vb täiesti loogiline. Eks igaüks vaatab seda asja oma silmamuna tagant omat moodi.
Ja ma pean teile kahjuks teatame, et see EI OLE minu viimane post ning ma veel ei plaani enesetappu teha.
Ma lihtsalt ütlesin, sest mu postitus kõlab vist nagu mingi matusekõne -.-

PÄeva teine pool

Niisiis, rääägin siin kiiirelt päeva teisest poolest, kuna aeg sunnib tagant. Esimese poole kohta te teate seda, et ma pidin muudkui ootama ja ootama ja ootama ja jälle ootama. Kella 4 ajal ootamine lõppes ning sain kokku lõpuks Lauraga. Yeey. Ostsime siis jäätist ning istusime Tammsaare parki murule maha. Istusime ja rääkisime päris pikalt sõime jäätist, kui äkki meie selja taga asuvast põõsast kuuldusid imelikud hääled. Ja see oli täpselt selline hääl, nagu oleks kellegilt põhja alt ära löönud. No see oli ikka väga rõve. Meil olid veel jäätised käes ning need jätsid sulasid järgnevad 5 minutit meie kätes, sest me lihtsalt ei suutnud naeru tagasi hoida. Otsustasime igaks juhuks endale uue koha otsida. Ja õnneks leidsimegi sellise koha, kus polnud põõsast ligiduses. Ning seal me veetsime järgnevad tunnid lihtsalt rääkides juttu. Ning siis läksime hessi. Neid friikaid sööma, mis polegi nii head kui näiteks maci omad. No ja siis me otsustasime kõmpida vabakale, et seal inimesi nillida oma piluga :D Seal oli suht igav peaks mainima. Lihtsalt passisime mida teised tegid nind slp otsustasimegi mõne tunni (vb vähem või rohkem, ei tea) sealt minema tõmmata. Virru, ja seal me nägime ukse ees kolme poissi, kes olid kõik lillas. Ja ma ei tea miks, kuid ma ei suutnud oma väärakat naeru ka seekord tagasi hoida. Olime juba jõudnud ustest sisse, kuid otsustasime tagasi minna välja ning vaadata, kas nad siis on "lillad" või mitte. Istusime seal tiba aega ning jõudsime otusele, et nad vist pole ikka pedekad. LIhtsalt lilla armastajad ? Ja ma vaatasin neid ja siis arvasin kohe, et nad võivad soomekad olla, ja pärast selgus, et see nii ka oli. Ja siis nad hakkasid liikuma, meie samuti. Ja nii me neid jälitasime. Ühest viru uksest sisse ja teiselt poolt välja. Nemad tõmbasid üle tee, meie jäime oma poole, ja siis maitea, lehvasime neile veel ja igast värki ja siis natuke jälitasime veel ja lihtsalt n-ö mängisime nendega. Lõpuks me kirjutasime paberi peale "Are you gay?" Ja siis ma lihtast suvalt jalutasin nende juurde. Muide nad istusid. Kusagil maitea kus kohas. Katuse all. Ja siis jäime juttu rääkima. Nad muidugi väitsid et nad ei oska inglise keelt, kuid nkn nad ju valetasid. Ja siis seal sai küll oi kui palju nalja. Kuna me üksteist ei mõistnud, siis saime vaheldumisi naerda. Nemad muidugi ajasid seal vahepeal mingit vittu teemat ja mida ignes veel. Ja siis meie Lauraga vahepeal irnusime ka. Me tahtsime saada kätte selle natukenegi teistest kenama poisi käest tema pluusi, aga no kus sa sellega. Ei andnud seda. No ja lõpuks sai asi niikaugele et nad said minu msni ja facebooki. Õnneks pani selle tasku nendest kõige normaalsem. Ja siis ma leidsin, et on küll nendega juba sõna vahetatud ning suundusime siis bussside peale, sest kell hakkas juba vaikselt 10 poole ka tiksuma. Nemad natuke jälitasid meid ja siis tõmbasid viru poole ära. Meie suundusime Lauraga eri bussikatesse. Mina neid enam ei näinud, kuid kui Laura helistas mulle, et mu pudel oli tema kätte jäänud, siis ta ütles, et nad olid veel kusagil seal läheduses kolanud ja pinkidel istunud, kuid õigepea kaotanud huvi. Vot.
Niisiis oli mu päeva teine pool hoopiski rõõmsameelsem ja täis erinevaid seiklusi.
Aga selle postisuse moto oleks et, "Soomlased on ikka soomlased!"

Head ööd ! (K)

Ootamine on raske

Ootamine on nii raske tegevus. Ja kahjuks pean ma koguaeg ootama. Terve elu ma ootan midagi. Näiteks hetkel ma ootan üht inimest. Nii nõme on lihtsalt istuda ja oodata telefonikõnet. Nii õnneks ma vahepeal pakkusin oma abi vennanaisele koristamisel ning sain sannu toa ära koristada. Aga see on ka tehtud. See ju pisike tuba ning niii ma tegin seda aeglaselt. Vahepeal mängisin ka mänguasjadega. Kuid nüüd pean ma jälle ootama. Ootama kõnet et sõbrannaga kokku saada. Palun helista juba. Masendusse ajab see toas istumine. Tahan õue juba minna. M vägev ma alles praegu avastasin et on ju reede. Nojah. Mul on kõik sassis nagu alati. Poh ma ei viitsi enam kirjutada ka. Eks ma ootan siis edasi...

Vaheduva eduga ...

Ma ei tea, ma olen lihtsalt üks väga ebamäärane inimene, kelle tujud vahelduvad nii kiiresti, et ma ise ka ei jõua järge hoida. Olin jälle mõtlemas oma värvilisi masemõtteid, kui ma klikkasin ühe velkus asuva teema peale. Ja see tekst mis sealt mulle vastu vaatas, ajas lihtsalt mind nutma. Ma polnud kaua aega nutnud õnnest ega heameelest, kuid kui ma seda teksti seal nägin, siis mul lihtsalt hakkasid ise pisarad voolama. Seal tekstis polnud midagi halba, just vastupidi. Seal oli kirjas paar rida, ainult mõned laused minu kohta, kuid need olid nii südantliigutavad, et need lihtsalt ajasid mind nutma. Tavaliselt ma ei hakka selle peale nutma, kui keegi minust midagi kenasti kirjutab, kuid täna oli see nii. Aitäh, Helina, et sa kirjutasid need paar rida minust sinna. Need tõesliselt liigutasid mind, sest minu kohta pole juba kaua aega midagi niisugust kirjutatud. Ma ei taha nüüd, et te kõik hakkaksite minust midagi ilusti kirjutama, lihtsalt ma tahan avaldada oma tänu. Ja ma tahan üldse tänada kõiki oma sõpru, et nad on mind ja eriti mu tujusid kannatanud. Ma tean et ma olen tihtipeale kellelegi kogematta halvasti öelnud, kuid ma pole seda ju tõsiselt mõelnud.

Pean tunnistama, et mul pole praegult mitte mingisugust sihti kuhu ma tahaks oma jutuga jõuda. Üldse ma pean tunnistama et vist pole sellel postitusel mõtet. Peaks juba ära lõpetama, aga ei taha. Tahaks veel ja veel kirjutada. Kirjutada ära kõik sõnad siit maailmast. Hah. Ma olen nii sassis endaga. Muide teadmiseks, et ma need esimesed read kirjutasin mingi üle tunni tagasi ja näete nüüd, kuidas tunniga võib kõik muutuda. Mul pistab sees ning pea käib ringi. Süda on paha ja ma muretsen liiga palju. Muretsen homse pärast. Muretsen laagri pärast. Muretsen suhete pärast, mida pole ollagi. Muudkui ainult muretsen. Kas sellele juba lõppu ei tule ? Ma muretsen end varsti niisuguseks, nagu ma olen üleeelmisel postitusel, kui ma nii jätkan.

Okei, ja nüüd on pisted isegi laienenud. Alguses valutas vasak pool, nüüd juba rindade alt ka. Äkki on see sellest, et ma sõin liiga palju arbuusi ?

Ma tunnen end ikka halvasti. Niis sisemiselt kui ka välimiselt.

Edu ööseks. . .

Täna nägin tutat lalalala :D

Voappa :D Alustame siis sellega et ma olen kohutavalt väsinud hetkel. Aga ma ei taha magada, kes siis magab kella veerand viie ajal. Väsind sellepärast et sai hilja magama (kuskil nelja aeg) ja ülesse sai vara. Muidugi olin ma siis tusane ja vihane ja üpris ärritatud meeleolus. Ja nii ma läksingi. Sain tutaga (helinaga) kokku. Kõigepealt kristiines. Ma kujutasin endale ausalt ette et ma seal istun ja ootan, kuigi ma ei pidanudki ootama. Lihtsalt ta jõudis ilusasti varakult kohale. Muidugi olin sutsu imestunud sest kujutasin teda ette blondina o..O Aga tema oli meil selline ilus helepruunikat värvi. Saime kokku ja siis hüppasime walkingusse, et osta ära kooli sisejalanõud :D ja nagu värk selgest taevast nägime me ilusaid odavaid pupusid, milllel on mingisugune täistallaga konts. Ja ostsime ära. MUidugi suurustega oli jama, sest nr6 oli ainult üks paar. 5 oli kaks paari alles. Aga 6 on ju parem kui 5. Koolis vaja ju talvel sokkki ka kanda ja nii. Ja nii tuligi välja me rüütellik Helina, kes lausus, et ma ise võtaksin nr6 ja küll tema nr5-ga hakkama saab. Mina olin siis nõus ja ostsimegi ära. :D yey. ühtekad oleme nüüd. (kõlab kahtlaselt i know...) Ja siis me lihtsalt tegime 2 tiiru kristiine teisel korrusel. Rääkisime ja ... rääkisime :D Kõht oli mul muidugi tõhi nagu alati ja siiis läksime prismat vallutama. :D JEE :D Me kolasime terve prisma läbi :) nuusutasime lõhnasid ja duššigeele ja deodorante ja mida kõike veel nuusutada andis. Mängisime mänguasjadega mis teevad häält (röhh-röhh; prääks.. ) Ja koolistuff ka muidugi , see lihtsalt jäi silma ja siis vaatlesime neid ka. Ise ostsime ainult pirukaid ja kõrrejooki :D lurts-lurts .Vaatasime inimesi (tore tegevus ;D) ja siis tõmbasime kesklinna. :D jalutasime solarises... maeimäleta enam mida me seal tegime... a raamatupoes käisime. ja midagi vist oli veel.... nu pole tähtis. Kahjuks oli tema aeg piiratud ja ma saatsin ta sinnasamusesse trolli või trammi peale. (Ma ei tea siiani kumb on kumb -.-) Ja mina olingi siis loner. Aga ega ma ka istusin solarises ja lugesin raamatut kuna koju ei saanud. Ja egas polegi midagi. Olen õnnelik. Ja nüüd maitea... lähen otsin süüa vist..

karvane ja suleline päev :D

Niisiiis. Täna oli väga teguderohke päev. Ärkasin täna endale üllatuseks vara. Tavalisest ajast 2 tundi varem. Ja seda ainult Julia pärast. Meil oli tänaseks jälle kokku lepitud fotosessioon. Ma olen ikka täiega õnnelik et mul on selline sõber nagu Julia olemas. Ta on minu meikar-stilist-fotograaf. Ma ei tea kuidas ta mind välja kannatab. :D
Kui ma sinna jõudsin, siis ta hullult kritiseeris mu riietust. Nujah, minu kapist leiab ikka selliseid värvisili riietusi. Musti asju on ka muidugi, aga mitte midagi gootillikku, nagu on julia kapp täis. okei, niisiis minu väikese meigikoti ta vaatas üle ja siis tegime mulle tavapärase musta meigi. Ta muidugi sundis mulle oma riideid selga. -.- JA siis kimasime aexi suruaia poole. Igaks juhuks panime päikeseprillid ka ette, et mõned autod me meiki nähes kraavi ei sõidaks. okei, nali naljaks, kusi kaljaks :D Surnuaias me siis mässsasime (vaikselt). Tegime mullle ilusa haava. :D meil oli suur kööginuga ka kaasas ja kui me sellega seal ringi jalutasime, siis tuli küll sarimõrvari tunne peale. Saime oma pildikesed tehtud ja surnuaias ringi kolatud. Ja siis tuli jäätise isu. Sõitsime poe juurde, mina muidugi rammisin juliat tee peal. :D ja siis hängisime aexi poe ees nagu mingid friiking aasotsiaalid... Leidsime ka poe juurest poisi, kellel on kogu aeg mark. (Ta nimi Mark) Väike 12 aastane tatikas :D mõnitas meid :D Ja ta ei teinud isegi verel ja värvil vahet.
Nonii, jõudisime siis tagasi Julia juurde. Töötlesime pilte. Ja siis sõime arbuusi. Nüüd käin iga 2 tunni tagant wc-s. JA arbuusi süües avastasin ma et isaseemned (need on need mustad) on maitsvamad kui emaseemned (need on need valged) Kui olime oma arbuusist jagu saanud, siis saatis Julia mind halastastamatult, täis põiega kodu poole. Ja ise veel naeris, et ma tee peal endal püksi ei teeks :D yea right :D
Eniweis, pilt ka siis siin. Ja homme on vast tore päev. Ma saan Tutaga kokku. Ning mul pole üldse asju valmis pakitud. Oh dear...
Aga ma loodan, et tuleb mõnus päev. Vara tuleb jälle tõusta ainult. Aga suva sellest :D

minu ..*khmm* ee.. reiditsemine, kuigi te ju teate et ma ei reiditse :D

Saate jällle mind "imetleda". Kui aega jääb õhtul, siis saate bändi tutvustuse ka. Aga hetkel siis minu emotsioone janiisama värki :D

Kell on 3:14 ja ma loen raamatut ....

Ma tean et kell on juba palju ning ma olen Väga imelik, et ma veel üleval olen ja loen raamatut, kuid ma lihtsalt leidsin raamatust nii hea koha, mille pean ka siin avaldama. Järgnev lõik pärineb siis raamatust "ebaõnnestunud!" lk 68.


"See on kohati kahtlaselt häiriv tunne, et ma näen ennast suhetes vaikselt kõikide naistega, keda kohtan või vähegi kokku puutun. Mitte, et ma nende koikidega nüüd hirmsal moel suhtes sooviksin olla, vaid ma lihtsalt loon omale elava pildi, mismoodi see välja võiks näha. See ei ole enam normaalne. Samas ma ei saa öelda, et see ka ebanormaalne oleks. Linnas ei saa enam normaalselt olla, iga hetk püüan luua kontakti enda silmade ning naiste rindade ja pepu vahel. Masendav on seda kõrvalt jälgida, läbi enese silmade on seda veel julmem näha, palju hullem aga tunda. "


Vot see lõik. Selle kohta on mul nii palju öelda, et ma arvasin et ma olen ainuke inimene kes poisse nii vaatab, aga vaatsa. Tuleb välja et ka poisid võivad tüdrukuid niimoodi vaadata ja siis endale lookesi seal peas keerata. Muide ma vabandab et eelmise postitused lõpp läks suht vedelaks, aga mu esijalgne lõpp oli kadunud jutust ning mul oli kiire ka. Vot nii. Head ööd teile !!!

woappa :D

Heips sõbranjed ;D

Ma tean et ma pole siia midagi kribanud, kuid ma vabandan end välja sellega, et mul on olnud tõsiselt kiire. No time. Ja midagi erilist ma teinud polegi, elan ikka oma igapäevast elu. Kuid muutus on see, et mul on hakanud paremini minema. Ma juba naeran ja teen ise nalja. Ma olen juba endine. Ja see peaks paljudelegi rõõmu andma. Ma olen saanud tagasi oma energia ja positiivsuse. Ma arvan et kõik sai alguse eilsest, kui mu vennal sai kopp ette minu masendusest ja vait olemisest. Ta lihtsalt ütles mulle, et täna lähme kinno ja teeme igast staffi koos. Käisime siis vaatamas "Kiskjaid". Suht norm oli. Kohati muutus film veriseks, kuid kannatas ära. Lõppkokkuvõttes oli tore, et mu vennal tekkis õe vastu hoolitsus ja ta viis mind eemale filmimaailma. Koju sain ma hilja. Magama sain ma veel hiljem. Aga olen sellega harjunud juba. M, ja mida veel huvitavat. A, seda et ma astusin ikka täiega ämbrisse eile. No mis on minu puhul suht tavaline. Eniweis, ma olin venna töö juures ja siis ta avastas et on siirupit juurde vaja. No muidugi mina läksin siis kõmpa-kõmpa solarise poole. Ja lähen siis ja näen, ohhei, minu töööandja seisab ukse juures. Pean tunnistama, et ma polnud just sellises tujus et tahaks teda näha, kuid midagi polnud teha. Ta oli juba mind märganud ja tervitas mind. Ta oli koos veel ühe kena poisiga. Muidugi pidas mu tööandja mind kinni ja rääkis juttu. Samal ajal ma avastasin, et see kena poiss on seesama keda ma olin tookord oma töökohas näinud. Ta on selline kenade blondide juustega ning siniste silmadega. Ma olin suht roosa, et ma nägin jälle seda komput. Aga siis lõppes me jutuajamine tööandjaga ära ning ma läksin endasi poodi. Käisin poes ära ja läksin siis tagasi venna juurde. Ta küsis et miks mul nii kaua läks, ma siis ütlesin et ma rääkisin oma tööandjaga ja ma olin siis suht oma mulli sees ning ütlesin automaatselt oma vennale, et ta oli ka koos ühe kena noor poisiga. Vend küsis, et kas see poiss on selline minuvanune. ma ütlesin et jaa, Siis ta küsis, et kas hakkas meeldima. Ja mina muidugi ütlesin automaaltselt oma peas oleva sõna, et "Täiega" sellise suht armunud häälega ka. Vend hakkas sellepeale muigama ja lisas, et see poiss on mu tööandja poeg ja et ta tunneb teda. See tõi mind küll reaalsusesse tagasi. Nagu What ? Kas ma just tunnistasin hetk tagasi oma vennale, et mulle meeldib mu tööandja poeg... Jea right. Ma olin omadega ämbris. Totally. Vend küsis, et kas ma tahan et ta teeb mind talle tuttavaks, kuid ma pigem vastasin ei. Õnneks me seda teemat pole peale selle enam puudutanud. Aga vot nii olid siis lood eile. Täna ma siis otsisin endale pükse, kuid ma ei leidnud. Lihtsalt pole selliseid, mida ma tahaksin. Kas asi on selles et praegu pole teksapüksi hooaeg ?

Nu ja kui ma olin kaotanud lootuse leida endale normaalseid teksaseid, siis ma sõitsin venna juurde. Tema viis mind enda kirikusse, Wineyardi. Suht tore oli seal, nägin vanu tuttavaid ja sain jälle positiivse laengu. Kui koosolek oli läbi ja peale selle läksin ma solarisse raamatupoodi. Ostsin endal ka raaamatu. Jej. Ja nüüd olen ma happy. sry et te täna bändi tutvustust ei saa, kuid teinekord. pole aega tegeleda sellega :D
Bye