64

Helo.

2012 aastast on jäänud veel alles umbes 8 tundi ja 45 minutit. Well, see aasta on kiiresti läinud. True dat, et mida vanemaks saad, seda kiiremini liigub aeg.

Mis meenub möövast aastast??

midagi kevadest, midagi suvest ja sügisest-talvest. 

Hakkasin siin oma mõtteid koondama ning friikin, tegelikult jäävad paljud head mälestused siia aastasse. Neid polnud küll võibolla palju, kuid see-eest olid nad tõesti mõnusad.

(nüüd tuleb tüüpiline-tavaline aasta kokkuvõte)
Aasta algusest eriti midagi ei meenu, sors.. ainult seda, et Helina oli pidev külaline siin. Nii mõnigi laupäevahommik tõid ta jalad just minu ukse taha. Chuul. Ja veebruaris sain endale vennapoja.  Ahjaa.. 17 tuul ja torm, saabus ehk siis sünnipäev mis oli awesome, Tapakad möllasid siin. Hoolimata raskest kooliaastast, lõpetasin kevadel 10nda klassi. Purgijoogid maitsesid hästi siis. Pidevalt oli tuba purke täis :D  Eksamite õppimise ajal nautisin aga kauneid päikesekiiri õues. Kevadest meenub ka päev, kui Tammed käisid mu maakodus ja siis koos käisime Angelica lõpetamisel. Peale kooli oli kohe PP. Sedapuhku siis Tartus. Sain Maarja päikeseprillid endale ja tuju oli mul super. Mäletan, et inimesed ütlesid mulle, et mu silmad säravad rõõmust. Umbes nädalake peale seda oli tripp Baierimaale. Saksamaa hakkas sealt alates mulle meeldima. Suvi oli küll pikk, kuid suuri sündmusi rohkem polnudki. Mäletan ainult maasikaid, mis olid pidevalt saadaval. Tööl käisin, aga see sakkis. Juulikuu olin haige oma kurgujama tõttu. Eestimaal ei saanudki ujumas käia, liiga jahe oli. Aga Stromkale jalutama ja chillima sattusin hoopiski tihedamini kui kunagi varem. Augustis liikusin siin-seal pow-wow ja muidugi Olli suur suvelaager. Sügis saabus kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Paljud plaanid jäid tegemata, lihtsalt seetõttu et mingi hetk oli suvi läbi.  Mäletan, et mõtlesin suvel kooli peale ja üldse ei pabistanud, sest aega oli ja 11ndat ma natuke isegi ootasin... Ohwell, sügist ongi meenutamas kool-kool-kool. No, okei, kodugrupi juhiks sain ka sügisel. Ja aasta sai täis elamist, üksinda. Ja nii vahetuski sügis talvega. Vähemalt detsember on küll läbinisti fun olnud. Igast nädalast oleks midagi põnevat välja tuua. For real. Aga kindlasti üks parimatest seda aastat meenutama jäävaks asjaks oleks Muse kontsert. Mmm....
Ohwell, ning jõuluball ning kõik need mõnusad chillimised, mis äkitselt on minu poole tekkinud.
Päkapikud mulle see aasta sussi sisse magusat ei toonud, vaid tegid mõni päev hoopis armsamat, näiteks koristasid köögi ära või viskasid postkasti paki šokolaadiga.

Palju asju juhtusid ka väga ootamatult ja näiteks sündmused, mida ma oleks osanud oodata eelmine aasta, realiseerusid hoopiski sel aastal.
Uueks aastaks ma lubadusi ei anna, sest mul pole isegi selle aasta lubadus täidetud....
kuid sellest hoolimata,

Head uut aaastat! 

71

Igal novellil on oma haripunkt. Nii on ka kogu jõuluperioodil haripunkt, milleks on jõuluõhtu. Hetkel olengi selles haripunktis. Ja kusjuures eriti nolifer polegi istuda jõuluõhtul arvutis. 

Meil on nii palju mõtteid. Varjatuid ja varamata. Mis oleks aga, kui me peas oleks auk, kust voolaksid välja kõik me mõtted?... sellise asja üle arutlesin endamisi oma peas. 

Siis aga jõudsin arusaamisele, et tegelikult on meil ju see auk olemas - suu. Suu on see auk, mille kaudu tulevad me mõtted välja. Iseasi on ainult see, missugused mõtted me laseme sealt läbi ja millised mitte.  

Mõnikord juhtub aga, et filter on katki ning siis lipsavad ka kõik halvad mõtted suust välja ja teevad paha. Vanasti juhtus seda minul sagedamini, kuid nüüd liikusin juba paremuse poole...kuni ühe õhtuni. Tegelikult tunnen ma ikka end veidi pahasti seetõttu, et ma ei suuda täielikult oma mõtteid ja lauseid kontrollida ning vahetevahel võin inimesele plärtsuda kõik näkku. See on äärmiselt nõme ja ebaviisakas minust. Ning iga kord kahetsen ma seda hiljem... Tänasel jõululaupäeval loodan ma,et kõik andestavad mulle need rumalused :) 

Mäletatavasti lõpetasin reedel siin oma postituse ära, mässisin end soojalt riide ning liikusin Olli poole. Seal oli mõnus jõulunoortekas. Ravast oli küllalt piisavalt ning valitsev meeleolu oli ka jõulune. Pärast sai nomnom-i ning chill jutuajamine oli inimestega. Well, siis liikus õhtu edasi ning osad sõbukad parkisid minu juurde. Wippi, juba neljandat reede õhtut järjest. Alguses oli meid 5, siis mingi hetk isegi 6. Aga Helena magas suurema osa ajast, nii et me arv kasvas-kahanes pidevalt. Üksinda oleksin ma ilmselgelt loner-boner-stoner olnud. So, oli tore et keegi tuli ja oli jälle minu juures. Rääkida ning lollitada on alati tore. 

Hommik saabus uniselt, sest ilmselgelt oli mul magamata öö, seetõttu ma ka magasin terve tee autos. Aga seda rõõmsam oli päikesepimestuse peale silmad lahti teha ja avastada end Jänedalt. Ainult ühe silmapilgutusega Tallinnast Jänedale, oh what a joy :)

Nagu eksinud laps, jõudsin jõuludeks koju. Nüüdseks on juba mõnus olla siin. Tegime emmega pepperkakke (piparkooke), küpsetasime jõuludeks koogi ning sööme kilodes manti (mandariine). 

Tapal käisin ka. Ohwell, mind ei tundnud osad inimesed ära. Liiga kaua polnud neid näinud vist :D

 

Aga jepsti, täna käisime perega kirikus ning rahulikult naudime jõule. Nautige teiegi!

Inxu. 

74

Hello from my bed.

See on läbi. Pool õppeaastast on läbi ja pool gümnaasiumi 3 aastast on ka nüüd läbi. Imelikult kiirelt on läinud see aeg, kas pole?
Talv sai samuti täna kalendri järgi alguse.

Well, möödunud nädal on läinud küll lipates. Päris palju ajast veetsin kooli aulas, valmistudes kooli muusikaliks, mis sai eile ka edukalt esitatud. Tundidest saigi seetõttu palju ka üle lastud. Oeh, viimane nädal ju ikkagist.
Täna oleks pidanud olema ka maailmalõpp, millest nii palju räägiti, aga ha-di-ha-ha, ei tulnudki seda, nagu arvata oli :D Lihtsalt ülitore moment oli see, kui keset aktust hakati sosistama, et kohe on kell 13:11. Ja sel hetkel avas just keegi aula ukse ning kõik pead pöördusid vaatama ukse poole. Pettumus misssugune, ei tulnudki sealt maailmalõpp, hoopis õpetaja :)
Oma esimese jõulukingi sain ka kätte. Kuna klassiloosis sai Marleen minu nime, siis ta küsis otse, et mida ma soovin. Well, kokaraamatut. Ja ma saingi. Ühe suure koogiraamatu. Oh, kuidas tahaks sealt juba kõike proovima hakata. Tänud sulle veelkord, ma olen õnnelik :)
Niisiiis.. vaheaeg. Järjekordselt pean tõdema, et ma pole seda väga suure innuga oodanud. Pigem olen mõelnud, et oh, saab kauem magada. Aga mis sellest kauem magamisest kasu on, kui päev läheb kiirelt looja ning niikuinii ei jõua mitte midagi tehtud. Ja kui keegi tunneb veel huvi, mis mu plaanis on, siis plaane pole. Arvatavasti liigun maale, sest seal pole ma käinud juba vägavägaväga kaua. Loen seal oma uurimustöö kirjandust ja ühte hea sisuga raamatut, millest tükikese avaldasin ka eelmises postituses. Ning teine nädal, 4-6 jaanuar olen Olli talvelaagris. 7ndal juba kool, nii et ega väga mingit tegevust siia ei mahugi.

Sellel sügisel on elu mind palju õpetanud. Näidanud halbu ja häid asju. Olen sattunud olukordadesse, millest poleks osanud mõeldagi. Olen tundnud pettumust, ümber sõrme keeramist ning iseendale piiride ületamist. Inimloomuse erinevaid tahke olen näinud/tundnud. Ja saanud teada, et osadel meist on saladused. Ma tean, et ma pole enam naiivne, kui seda olin varem ning üritan mõelda nüüdsest rohkem mõistusega ja kaalutletavamalt. Igatahes, imelikud asjad sünnivad.
Maeitea..

lähen joulunoortekale. 

78

Every woman was once a little girl. And every little girl holds in her heart most precious dreams. She longs to be swept up into a romance, to play an irreplaceable role in a great adventure, to be the beauty of the story. Those desires are far more than child's play. They are the secret to the feminine heart. 
And yet -  how many women do you know who ever find that life? As the years pass by, the heart of a woman gets pushed aside, wounded, buried. She finds no romance except in novels, no adventure except on televison, and she doupts very much that she will ever be the Beauty in any tale. 
Most women think they have to settle for a life of efficiency and duty, chores, and errands, striving to be the women they "ought" to be but often feeling they have failed. 


-from book "Captivating" 

79

Oh, lõpuks on mul ka aega, et rahus istuda voodil ning blogida, ilma et ma oleks koormatud. 

See nädal oli kõikidest eelnevatest erinev. Iga õhtu tõi kaasa midagi sellist, mille peale ma poleks osanud ärgates mõeldagi.  See on lahe, sest need asjad on nagu üllatused mis mulle ette prantsasid. Ning üllatused meeldivad ju kõigile, right :) 

2010 käisin HIM-i kontserdil, möödunud aasta oli 30STM aasta ning mäletan kuidas ma paar nädalat tagasi mõtlesin, et ohwell, see aasta ei saanudki ühelgi suurel kontserdil käia. See mõte oli aga ilmaaegu, sest keegi kes tunneb mu elu paremini, kui mina, oli ka sellesse aastasse planeerinud ühe suure kontserdi.
Kirjutan siis "veidi" pikemalt Muse kontserdist ning ülejäänud nädalast paari sõnaga ;)


Teisipäeval ärkasin ülesse, olin üliväsinud ja mõtlesin et oh, õhtuks plaane ju pole ja saab vara magama (jep, nii motiveerin ma end hommikuti üles tõusma). Käisin koolis ära, tulin koju ja nii muuseas helistasin vennale. Peale seda läks lahti möll minu peas ja arvutis. Ühesõnaga süstis vend minusse soovi minna õhtusele Muse kontserdile. Ma teadsin juba ammu, et nad tulevad aga polnud plaanis minna. Mõtlesin, et ehk kukub pilet sülle ja ütlesin ka klassiõele, et sinna mineku lootus sureb alles siis kui kontsert peale hakkab. Aga paar tundi enne kontserdi algust kasvas mu tahe nii suureks, et peale tunni ajalist otsimist leidsin ma endale pileti ning seejärel läbi kauni lumesaju jalutasin kiirkõnnis piletit ostma. Kaks tundi enne algust, päris spontaalne vist?
Igatahes, sain pileti, olin megaekstaasis. Ja ma ei mõelnud kordagi selle peale, et ma lähen ju sinna üksinda. Õnneks ma käin piisavalt palju üksinda, et mitte enam igatseda pläramokka enda kõrval. Jõudsin pool tundi peale uste avamist sinna ning siis istusingi seal ja soojendasin endale kohta. Alguses muidugi vales tsoonis. Ütlemata kiiresti läks aeg seal oodates ja vaadates kuidas all rahvas koguneb ja siis ringi jalutab. Mul oli teisel korrusel istekoht, nii et vaade oli mul igatahes hea. Keegi ei seganud, keegi ei sundinud õppima ega nõmedustele mõtlema. Ma juba ainuüksi nautisin seda, et ma sain seal istuda ja rahus olla. Lõpuks läks saal pimedaks ja soojendus tuli lavale. Well, polnud just kõige parem soojendus ja nende muusika käis veidi kõrvadele, kuid needki minutid kadusid ruttu ja vähemalt olid olemas trummid. (trummid on nõrkus). Ja siis oli muidugi lava üles panemine, mis tundus kõige rohkem aega võtvat, sest iga sekundiga lähenes nende lavale tulek. Aku muidugi tühjenes, nagu nendel nutikatel nutitelefonidel ikka ja twiitida sai aina vähem. Ja lõpuks! kui kell oli täpselt 21 ja saal oli pime.... käis tuhtuhdümdümbrrdümdümpahhpahh, kõik läks punaseks-valgeks ja siis seal nad olidki. Well, mul tulid küll külmavärinad ning sees läks nii soojaks, et ennist oma seljas hoitud jope pidin palavuse tõttu ära võtma.

Ohboy.. ma ei mäletagi enam vist kõike, sest ma lihtsalt vaatasin silmad pärani ja suu vaimustusest veidi lahti ning mitte ühtegi mõtet peale muusika polnud. See oli nagu super kõige superimas supermõttes. Nad mängisid kõik hääd laulud ka ära. Eriti Supermassive Black Hole'i, mis oli ka esimene laul mida nendelt kuulsin (aasta oli siis vist 2008). Tunnistan, et uue plaadi lugusid polnud ma kõiki kuulnud ning samas oligi huvitav.  Ma ootasin täiega, millal tuleks mu teine lemmiklemmik Undisclosed Desires. Ja kui selle esimesed noodid tulid, siis ma kiljusin küll seal päris pööraselt. See oli lives niii mõnus. Üle kõigi tunnete lihtsalt.
Nii, asi mis veel võlus, oli kindlasti stage ja selle layout. Ja kõik see valgustehnika oli nagu nii super. Võibolla on asi ka selles, et kõik mu suuremad kontserdid on toimunud suvel lauluväljakul ning Saku Suurhallis nii suurt kontserti polegi ma kaemas käinud. Aga igatahes, need laserkiired ja siis need suured prožed kõrgel, mida 4 meest lae all keerutasid. Need olid lihtsalt nii ägedad. Lava oli ka muidugi tore ning need suured ekraanid, mis liikusid ja näitasid tausta. Need, kes sellele show-le graafika tegid, on küll ikka vägaväga awesome tüübid. Kõige rohkem meeldis mulle laulu Panic Station graafiline kujundus. Ehk siis laulu ajal oli ekraanis lillad mehikesed, kes tantsisid selle muusika taustal. Well, nüüd iga kord kui ma seda laulu kuulen, tekib mu silme ette jälle pilt sellest lillast elukast. Päris arusaadav video sellest laulust on ka siin.
Ma ei mäleta mis laulu ajal see oli, aga igatahes äkitselt tuli lavale auk ning sealt tõusis välja klaver. Peale loo mängimist kadus see jälle lava alla tagasi. Funny :)
Ühe laulu ajal aga otsustas Matt lavalt alla hüpata ning esireas olevate inimeste kätt suruda. Ma arvan, et seda kätt poleks ma küll siis paar päeva pesnud :D
Ma ei oska öelda, palju nad laule tegid, sest ma ei lugenud ja ma ei julge netist leitud setlisti andmeid ka kasutada, aga kahe tunni jooksul tuli neid ikka päris korralik hulk. Hullult raske oli püsti tõusta lõpuks ning ära minna, sest ma täiega kaifisin seda. Aga kuidagi oli vaja ühistranspordiga koju ka jõuda, nii et liikusin oma totaka happy naeratusega koju. Ja see ekstaas kestis veel kaua, sest isegi öösel oli kõik unes nähtu seondunud bändiga ning kui keegi järgmiste päevade jooksul küsis midagi selle kohta, siis ma rääkisin sellest veel.. ja veel.... ja veel. Ma arvan, et nagu ütles ka mu vend, siis ma olen selle ära teeninud. See kuidagi süstis mingit tundmatut adrenaliini ja lootust. Samas ka heaolu, mille mõju kestab siiani. Nagu näha, siis isegi praegu kujunes see kirjeldus kilomeetripikkuseks :)
Need pildid siin vahepeal on siis näpatud netist ning need paar halvemat, kaugelt tehtud on siis minu enda omad, mis sai tehtud siis kui  teloaku mind veel armastas.












Kolmapäev oli siis 12.12.12.. Selle saatusliku hetke, kui kell oli 12:12, magasin ma küll maha, sest tol hetkel olin ma trammiga Kopli poole sõitmas. Käisime oma Sotshoolekanne tunnist siis jällegist külastamas ühte asutust ning seekord oli selleks supiköök. Väga hull polnudki seal olla, aga endal just tekkis tunne, et ma peaks ikka sajaga tänulik olema, et mul on kodu ja alati midagi söödavat.
Hiljem peale seda läksin veel kooli tagasi ning sii oli meil muusikali suur proov. Koju sain järelikult hilja. Kuid magama sain veel hiljem, umbes 4 aeg... Pean tunnistama, et mu tubli kella 23-ks voodis missioon sai juba paar nädalat tagasi oma lõpu.

Iga päev mõjutab aga teist ning kuna ma sain kolmap vähe magada, siis neljapäev magasin sisse ning ülejäänud päeva olin suhteliselt kott omadega. Õhtul oli kodukaga meil jõulukas ning tegime piparkooke koos. Nomnom, oli mõnus :)

Reede oli meil koolis õhtul Jõuluball. Was fun. Eva-Liisa käis ka minuga kaasa ning koos oli chill. Kõik olid kaunid kui printsessid ning  Uku Suviste tegi meile väikese kontserdi. Õhtu venis muidugi pikemaks,kui oleks osanud oodata ning lõpuks saime tüdrukutega alles kella 2 ajal koju. Seejärel täitusid diivanid jällegist inimkehadega.

Ma ei saa aru, kuidas Marleen oma kaameraga hakkab pilte tegema, sest
ta ei suutnud isegi kahte pilti teha nii, et ühel neist jääks Uku nägu näha.  :D
Igatahes, meil oli palju õhtupalle, millega tahtsime pilti teha, aga need lendasid just tuulega ette siis -.- 

Ja on elus asju, mis vajavad kaalukat läbimõtlemist enne otsuse langetamist. Pakkumine, mis saab olla kas mingi järjekordne petuskeem või siis hoopiski suur võimalus. Ilmselgelt olen ma hetkel segaduses ning mu peas asuv tulemüür scännib mõlemaid variante põhjalikult. 

Well, tahtsin juba lõpetada kuid meenus, et juba on kätte jõudnud 16.detsember. Siinkohal väike õnnesoov mulle ja sellele blogile, mis sai 3. aastaseks. Oh, kas tõesti olen ma juba 3 aastat talletanud siia oma elukäiku... 831 postitust on selle ajaga siis avaldatud. Tubli olen, mis muud ikka öelda.
Keep going!

87

Tere.. naljakas on alustada, sest alati loeb algus. Kui algus on põnev, sunnib see ka edasi lugema. Kas pole mitte nii? Varsti saab sellel blogil 3 aastat täis.. wow. Imelik on tegelikult ju mõelda, et mu 3 aasta tegevused on inimestele nähtaval.

Viimastel kuudel on mu postituste numbrid väiksemaks jäänud. Põhjustest siis. Esiteks on prioriteediks saanud kooliasjad ning arvuti "puhkus" jääb päeva lõppu. Teine ning olulisem põhjus on see, et mulle ei meeldi enam rääkida... tundub väga lollakalt, i know. Inimesed mu ümber räägivad kogu aeg. Ja räägivad kõike. Nagu absoluutselt kõike. Ja mul on sellest siiber. Ma sooviks mõneks ajaks, või siis üheks päevaks klamberdada kinni kõikide inimeste suud. Nii, et mitte ühtegi juttu ei tuleks kusagilt. Alles jääksid ainult helid. Ma ei oska aimata, kas põhjus on selles, et ma elan üksi ning vahemikus after school-next morning, räägin ma väga vähe. Või siis on põhjus selles, et mul pole lobisejat, kellega lobiseda. Ei, ma ei kõla üldse masekalt. Ma lihtsalt nendin fakti, et vanad bestikate ajad on möödunud ning inimesi kellega rääkida kõige mõttetumatest teemadest, on lihtsalt välja surnud. 

Ja millega ma siis tegelen lisaks koolile? 

Ühel nädalavahetusel oli meil grupijuhtide väljasõit. Minu jaoks oli see siis esimene kord. Põhimõtteliselt oli asi nii, et Olli kodugrupi juhid/abijuhid said kokku Olli ees ühel kaunil laupäeva hommikul. Seejärel sõideti autodega kesk-Eesti poole, kus tegime tööd ja õhtul peatusime turismitalus. Sealjuures harisime end loengutega, tore olemisega ning heade söökidega. Järgmise päeva hommikul jõudsime linna tagasi. 

Eelmine reede käis Johanna külas. See oli coolio. Meil oli üks mõnus tüdrukute õhtu, mille käigus tegime kell 2 öösel endale hommikusööki. Vot see on mahe mälestus. 

Teeviidal eelmisel nädalal sai ka läbi lipatud. See mulle ikkagist meeldis (kuigi ma käisin üksinda), sest kõik see mille kohta ma rohkem teada tahtsin, seda ma ka sain. 

Ja siis on palju kooliasju. Õpilasfirma tegevus ning uurimustöö teoreetiline osa. Lisaks veel KT-d, kohustuslik kirjandus ning igapäevased tööd. Ilmselgelt töötab mu aju 17 tundi ööpäevas 5-l päeval nädalas. 

Joulupukki aeg on ka käes. Esmaspäeval lasin endale jõuluehteid maalt saata ning enda eelmise aasta varud otsisin ka välja. Korter on nüüd punasema ilmega ning veits karda ripub siin-seal. See oli üks suuremaid asju, mis mind viimasel ajal rõõmustanud on. Selle aasta jõulud on üldse erinevamad kui varasemalt. Korralik lumi on praeguseks maas, ehted igal pool ning sisetunne on ka üpriski hää. Väike ootus on isegi sees, sest ma tunnen et jõuludel saan ma puhata. Hetkel on selline work-work aeg ja siis jõulud oleksin maal diivanil lebos filme vaatamas. Jep, seda vaheaega ma ootan.
 Ilma üle pole ma vist peale seda sombuaega üldse virisenud. Valge maa, viltu lendavad lumehelbed ja isegi tuisk. Kõik on kuidagi väga meeltmööda. Ükskõik kui unine ma poleks, ma ikka naudin seda valget ümbrust mis mind hommikuti ümbritseb.  Hetkel istun elutoas, selg vastu radiaatorit. Padjad on minu lähedal ning kommid samuti. Valgust annab aknal põlev jõuluingel. Lihtsalt chillllax friday night.

Igatahes, elu vajab elamist.

Esimene ...

...advent

ja 2.detsember it is.

and 93 to go....

96

Tuba on pimendatud, nagu üldjuhul kombeks on. Keegi istub köögikapil, akna all. Istumine on väga vaba, võiks arvata isegi, et ta lausa puhkab seal. Vaikselt krõbistab ta pruuni paberkoti kallal. Aeg-ajalt sealt midagi võttes, käib praksatus ning käsi liigub suu juurde. Pähklid... pistaatsia pähklid on need, mis teevad praksatuse ning seejärel sisu rändab suhu ja koored hunnikusse. Ilm on kaunis. Õues käib liiklus ning kohati on näha tuisku. Lumi on jälle maha sadanud. Järjekorras oleks ta selle talve teine lumi. Lumi on hea, sest lumi muudab kõik valgemaks ja katab kinni porimülkad.
 Mõtted selle aknalaual istuva inimese peas on veidrad. Kord mõtleb ta koolist, seejärel aga hoopiski pähklitest. Puudutama ei suuda ta jätta ka mõtet üksinduse ja mitte üksinduse teemal. Vahepeal, kogu selle suure närimise peale avastab ta, et midagi on aknalaualt puudu. Otseloomulikult on see juba aprillis purunenud klaas, mida omanik siiani polnud suutnud ära visata. Oligi too seal liiga kaua seisnud ning tolmu kogunud. Igatahes, nüüdseks on see siis sealt kadunud. Arvatavasti eilsed päkapikud koristamise käigus viskasid minema, mõtleb ta.
Tuul on vahepeal muutnud karmimaks. Tundub, et päris külmaks kisub. Vaikselt ohkab ta, kui meenub et peab mõne aja pärast õue minema. Hea oleks ju istuda soojas teki all, selg vastu küttekollet. Kuid elus on nii palju asju vaja teha ning puhkust selleks on vähe. Aega jääbki ainult korraks kott koju visata, süüa ning seejärel juba liikuda uute väljakutsete suunas.
Oma mõtetega minevikust on ta jõudnud mõtetega tulevikku. Tema ees hakkavad tiirlema variatsioonid järgmise päeva õhtust. Valikuid on palju ning kujutlusvõimel pole siinkohal piiri. Mõtted aina lendavad ja lendavad ning pähklite söömisest on vaikselt saanud justkui konveiertöö. Käed tegelevad pähklitega, pea mõtleb aga järgmisest päevast. Kindlasti ootab ta seda, mida ja keda ta silmad järgmine päev näha võivad.
Pähklid on otsa saanud. On aeg edasi liikuda.


Ingrid

See, kes kannab novembris toas päikeseprille

Vahepeal kipume me täiesti tahtmatult käituma/rääkima/talitama nii nagu inimesed, kes meile avaldavad mingil  moel mõju. See on veider, et me oleme võimelised nii paljusid asju kaasa haarama ilma reaalse tajuta. (okei, see oli keeruline lause...) 

Elu on võtnud naljaka suuna. Ma tunnen, et kõik pole selline nagu minevikus, aga samas mingit suurt muutust pole toimunud. Nagu oleks tunda, et muutuste laine on käinud üle pea, aga samas jällegist ma kahtlen selles. Tundub liiga ebanormaalne. 

Viimasel ajal on läinud suhteliselt kenasti. Tumbleri pildi sisud on ka muutunud veits lõbusamateks. 

Laupäev oli lahe. Sest siis oli mul väike mõte, soov... aga ma ei lootnud üldse selle täitumisele. Pigem mõtlesin, et kui kunagi isegi juhtub see, siis oleks see ime. Aga tuleb välja, et just neid kõige väiksemaid soove just kuuldaksegi. Ja neid täidetakse öösel, mis on veel ebareaalsem. 

Well, well, well....

Ma leidsin vahepeal oma naeru üles.

Nädal algas rõõmsalt, teisipäev keeras kividesse. Ja nagu täielikult.  Kõrvaklapid olid küll eriti feililt katki läinud... Anyway, aga ma olin just sinna õhtusse planeerinud enda juuste värvimise. Ma kartsin, et kui päev on ebameeldiv olnud, siis ega sellest värvimisest ka midagi lahedat tulla ei saa. Aga nii nalja pärast, värvisin ikkagist. Ja see oli disaster. Minu jaoks. Järgmine hommik oli kohutavalt raske kooli minna, sest mul oli mingi overthinking_explosion_level1000.

Nüüd aga olen täiesti harjunud ja inimeste kommentaarid on ka olnud kiitvad. Just nagu alati, kui ma teen oma juustega mingeid veidraid katseid. Aga vähemalt on lõbus mäkerdada end värvidega ja inimesi jälle veits šokeerida. Olen ma ju nii lillatukk, kui ka roosajuuks olnud. 

Kolmapäeval sai Karoga Twilighti viimane osa ka nähtud. Hehe, alles mäletan kui olin pisike ja käisin meeletult raamatukogust neid laenutamas ja olin täiega fänn :D Well, nüüd on siis sellega ühel pool. Piltlikult võiks isegi ette kujutada, kuidas ma selle oma peas kuhugi sahvrisse jätan ja unustustehõlma lasen vajuda, sest enam midagi uut sellest sarjast enam ei tule.  Film ise oli muidugi awesome. Naersime, ahastasime, karjusime, laulsime, meenutasime. Lõpp, see kus näidati kõiki tegelasi ja meenutusi eelmistest osadest oli küll täiega nostalgiline... isegi kurb... oh..suudaks ise ka midagi nii populaarset maailmale pakkuda....

Neljapäeval, ehk nüüdseks lõppenud päeval, oli töövarjupäev.

Algselt ei pidanud muidugi ma sinna minema, aga kuna Marleen ütles ära, siis peale kaalumist otsustasin ikkagist minna. 

Nimelt olin ma siis Jüri Gümnaasiumis ja varjutasin nende sealset sotsiaalpedagoogi. Minul oli täiega tore päev ja ma sain paremini aimu millega need sotsiaalpedagoogid siis õieti tegelevad. Käisime koolimaja peal ka ringi ja nii mõnigi nooruk ütles mulle "tere". Raudselt mõni arvas, et ma olen mingi lastekaitsetöötaja :D

Kuna see naine om ka karjäärikoordinaator, siis vestlesime me ka pikalt tuleviku teemadel ja ma sain nii mõnelegi küsimusele vastuse. 

Minu jaoks oli täiesti uus asi kedagi terve päev stalkida. Aga ma olen õnnelik, et pigem olin ma seal, mitte koolis kontrolltöid tegemas. 

Palju on ka pisiasju, mis muudavad mu külma ja jäist südant soojemaks. 

Näiteks: sinise Porsche nägemine; nädal aega taga otsitud laulu leidmine; 

vahukommid; inimeste armastus mu diivanite vastu; mulle öösel külla sadamine.

ja

 mu videvikuvalguses  kirjutatud romaan hakkab nüüd otsa saama. 

... 

Ingrid. 

Midnight in my room

Pilved sõuavad üle taeva. Suure pundina ja kindlalt, nagu läheksid nad sõtta. Nad lähevad mu muusikaga kokku. Iga uue lauluga, mis kõlaritest tuleb, liiguvad nad samas tempos edasi. Arvan, et ükskõik millise laulu ajal pilvi vaadata, nad sobituvad ikka lauluga.


***
Silmad kõnelevad inimese kohta paljut. Näitavad sisemist kurbust, mida näeb isegi kehalise õpetaja tunni ajal. Näitab õpetajale, kui mul on küsimuse jaoks oma arvamus olemas. Näitab rõõmu, kui see tõeliselt olemas on. Inimesed on nii palju asju mu silmade kohta öelnud. Ma poleks arvanudki, et ma nii läbinähtav olen.
 ***

Sügis on pime, üksik aeg. Kuid kevadel üksinda olla on hoopiski hullem.

Klassiõde salaja sirgeldas mind mata tunni ajal. 

Päikest pole ammu näinud. Koolis on päevad jubedalt pikad ja mõnipäev astungi koolimajast välja siis, kui Olümpia hotelli heledad tuled pimestavad silmi.
Nüüdseks on ka meil kõik uurimustööga seonduv paigas ja avaldused antud. Varsti tulebki hakata end ette valmistama 6 kuuseks pingutuseks ja raske töö tegemiseks.



Ma tunnistan, et paljusid asju ning eriti kooliasju, võtan ma suhteliselt kergekäeliselt. Uurimustööd aga ei hakka ma pekki keerama. Sellest sõltub ikka palju  ning kuna mu juhendaja on parim, keda soovida, siis üritangi lõpuks ka midagi hästi ära teha. Et kasvõi ise saaksin ma enda üle uhke olla, kui teistele see korda ei lähe.
Õpilasfirma dokumendid on ka juba ära antud ja ReflectoPoint´i tegevusluba on olemas. Varsti hakkab meie väikeseid tooteid tulema nagu väikeseid lapsi 9 kuud peale jaanipäeva.

Well, endiselt käib kodukas minu juures ja meil on coolilt naljakad neljapäevaõhtud. 

Tapakaid olen vähe näinud. See teeb kurvaks, sest kui nendega peaks ka mingi lõhe tekkima, siis olen ma..... üksinda.

Tihti mõtlen kas mu siiamaani tehtud otsused on olnud õiged ja mis mustriline oleks elu olnud teiste valikutega?

Midnight in Paris

Inksu-Indrek-Paul

deep inside she cry

killustatus

Tihtipeale ei suuda ma enam oma mõtteid kontrollida, rääkimata nende kirja panemisest ükskõik kuhu.

Ma kõnnin mööda tänavat. 

Ei taha, et keegi mind näeks.

Pimedus varjutab kõik päikesekiired.

Päev ilma päikeseta on nagu öö.

Öö muudab kõik õrnaks nagu klaas.

Mu pisarad on nagu klaasikillud.

Keegi ei suuda neid kokku liimida. 

Raske on mind mõista.

Maskid on langenud kõigile.

Need varjutavad meeldivust.

Mulle ei meeldi enam keegi.

Usaldus sukeldub merepõhja.

Istun üksinda pinkide vahel.

Atmosfäär imeb mu endasse.

Võõrdunud seltskondadest. 

Ajan keeruliselt seda oma asja. 

Ma ei hooli sinust, teist.

Halb, pahatahtlik, südametu, ülbe.

Nagu paralleelsed jooned.

Need, kes kunagi ei kohtu. 

Keegi ei loe neid ridu.

Ühekordsed, nagu piknikunõud.

Mõtted ei küündi nii kaugele.

Lähen oma teed. 

Üksik Aus.

Love is patient

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et käisin vene nelipühi noortekal. Seal lasti sissejuhatuseks seda videot. 

Ma olin seda vist varemgi näinud ning nagu minu puhul ikka, kuulasin, vaatasin ning mõne aja pärast unustasin ära. 

Täna aga hakkas poole päeva aeg see viis kõrvus keerlema ja video silme ette meenuma. Kodus otsisin ülesse ja kuulasin mitmed korrad. Imestusin veel, et Bruno Mars on selles laulus kaasa teinud... 

Okei ja nüüd reisis see video siia ka. Ja tõesti, video mulle meeldib. Ainult paljas laul pole pooltki sedasama. 

Selles videoos on lihtsalt jällegist üks mõnus mõte, mida tahetakse edasi anda. Diipi tujuga on eriti diip seda kuulata.."And I'll be by your side wherever you fall. In dead or night, whenever you call...."

Pilved reivivad

Me oleme igaüks see, kellena me end ette kujutame. Mõned meist arvavad, et nad on stalkerid, kes jälgivad kõike. Selle käigus avastame aga, et ka teised on samasugused, kui mitte just hullemadki. Ning siis uurid veel ning ühtäkki avastad, et kõik tuttavad on nuhid, jälitajad, piilujad. Tekib küsimus, et kas meid kasutatakse ära? Kas inimesed näitlevad meie ees, et kätte saada seda mida vaja? Kui palju on üldse inimeste jutus tõtt ja millised on tegelikult kõige selle tagamõtted? Ükski inimene ei suuda olla üdini aus. Ikka varjatakse, teeseldakse, lisatakse juurde või jäetakse midagi ütlemata.
Vahetevahel tekib inimeste vastu selline umbusaldus. Tekivad mõtted, et kõik on luureagendid, kes kasutavad iga saadud infojuppi ära. Umbusaldus on vastik. Eriti vastik on seda ära kaotada. Mis korra tuleb, jätab juba pikemaks ajaks pleki maha.

Nädal aega tagasi tuli esimene lumi. Küllaltki varakult. Terve Tallinna liiklus oli üks autoderivi. Ilm oli ilus ja must sügismasendus oli ka kadunud. Võin julgelt väita, et vähemalt pool päeva ma lihtsalt totakalt naeratasin kõige selle üle. Inimesed kõndisid libedust kartes nagu pingviinid, väike bobcat oli kõnniteed lükkamas ja autode rattad rullitasid ühe koha peal. Trollid ei sõitnud ning lumesajus jalutavad inimesed olid kõik nagu lumememmed ning kohati tundus, et mingi suur kaos on. Sama päeva õhtu oli ka meeldiv, venis küll liiga pikale, aga ikkagist mõnus.
Ja nii saigi vaheaeg läbi. Pean tunnistama, et oli mõnus vaheaeg. Magasin palju, õppisin vähe, olin maal, olin linnas ning kõikse lahedamad inimesed käisid mul külas. Hetkel tunnen küll, et puudu ei jäänud millestki.

Vaheajal puhkasin välja ning esmaspäeval alustasin juba uut veerandit. Siiamaani sujub asi endiselt väga seinast-seina. Mitterahuldavast eeskujulikuni ja pisaratest naeruni.

Tegelikult sooviksin ma, et inimesed mind rohkem mõistaksid. See on selles suhtes raske, et seda ei saa tekitada. See lihtsalt kas on olemas või mitte.
Armastus on ära kadunud. Armastus kõige vastu. Inimeste, loomade, söögi, suhtlemise, muusika.

Ingrid.

A silent hug means a thousand words to the unhappy heart

Hei, fellas.
Elu on Enda Lollakaks Unistamine. - sellised armsad mõtted tulevad siis kui öö on käes ja kedagi peale oma blogi pole kiusata.

Mõnikord on täiega tunne, et tahaks kellegagi täiega rääkida, ükskõik millest. Teinekord on tunne, et tahaks kirjutada, ükskõik mida. Ja sageli on tunne, et tahaks ükskõik keda siia, et ei peaks jälle tunde vaikima omas väikeses toakarbis.

Vaheaeg on endiselt in. Mina vaheaeg nautida ei oska ja lihtsalt istun kodus magades, filme vaadates, laule kustudes ja vanu pilte vaadates. Oeh, nii ägedaid leide olen leidnud tänu sellele surkimisele vanades mälestustes. Ilusaid, naljakaid, veidraid, väga akward pilte ja ka selliseid mis toovad pisarad näole. Väga suurt osa neist on näinud ainult paar silmapaari. Elus on ikka nii tohutult palju ilusaid hetki. Ma ilmselt ei väsi seda korrutamast.

Klassiõts ütles laheda lause. "Diip on tavaliselt siis kui mõelda diibilt, aga kui mõelda diipe asju lihtsamalt, siis need võivad olla ka lihtsamad"
Ja nüüd ma siin istungi... diibilt lihtsalt. Olles lihtsalt diip.

piip-piip-piip-olen diip.

Title

Esimene kooliveerand on läbi saanud, oktoobri keskjoon on ületatud, vaheaeg on nüüdseks juba alanud.

Vahepeal on jällegist midagi toredat juhtunud ja rida-realt saab ka mõned mõtted siia kirja pandud.

Neljapäeval lõppesid tunnid selleks veerandiks ja sai veidikene rahulikumalt mõtlema hakatud. Õhtupooliku veetsin magades, kuniks Marleen mind väga õigel ajal üles ajas. Sättisin end valmis ja lootsin jõuda Tenfold Rabbiti plaadiesitlusle. Jõudsingi, ainult et viimase laulu ajaks.... Saime Marleeniga kokku, jalutasime Draamateatrisse. Mulle meeldib täiega käia teatris, aga ma pean tunnistama et kunagi pole ma jõudnud sinna väljaspool klassi kohustusi. Okei, tegelt üks kord olen, vennaga, siis kui ma sain keka õpsi käest tasuta piletid. Aga muidu võiks veel rohkem käia. Seekord oli meil siis vaatamisel "Grönholmi meetod". Soovitan. Hiljem läksime kambakesti klassiõdede ja klassiõe poisiga sööma. Jaaah, jälle burksi sööma, jälle õhtul, nagu viimasel ajal juhtunud on. Aga koos oli tore aeg ja kõht sai ka mega täis, terve reede päeva jooksul ei pidanud sööma.

Reedel oligi meil siis veerandi lõpetamine, ainult aktus ja kõik. Ma mõtlesin küll, et huvitav miks meie koolil on ainult aktus, tavaliselt on ju tunnid ka... aga siis aktusel selgus, et meil oli ka kooliaastapäeva tähistamine, seetõttu vast meil jäetigi tunnid ära. Kas pole mitte tore :) 

Peale kooli otsustasin mina teha väikese shopingutuuri Kristiines, mis tegelikult muutus suureks shopingutuuriks, sest poest väljusin ma, pesukorv süles. Inimesed muigasid küll veidi, üldjuhul ei pannud keegi pahaks, et ma jalutasin pesukorviga linnavahel. Läksin siis trolli peale ja seal oli küll üks vananaine, kes ikka vaatas kas ma saan kuhugi ääre vastu oma korvikese toetada või et kas ma tahan istuda. Kuna minu teekond oli lühike, siis seisin rõõmuga seal. Üks hetk küsis ta minu käest, et kas ma lähen haiglasse... vastasin viisakalt ja enda naeratust tagasi hoides, et ei lähe. (huvitav, kas ta arvas, et ma viin haiglasse puhast pesu?)

Igatahes trollist väljudes patsutas ta veel mulle õla peale ja soovis ilusat päeva.

Pean tunnistama, et tema soov läks täide. Ülejäänud päev oli küllaltki ilus.

vihmane Comarket ja vihmane Telliskivi bussikas. Vihmane,vihmane,vihmane...

Noorteka skippisin ja selle asemel lendas Helina kohale. Väga plaanimatult. Istusime, iitisime, vaatasime "One day-d". Selle lõppedes tuli eksprompt mõte jäätist süüa, viskasin kella pilgule ning otsustasime õue poodi minna. Jõudsime Comarketisse ja avastasime, et meil on ainult minut aega poe sulgemiseni, aaaagh. Võtsime käbelt jäätist ja juua ning jooksime õue tagasi. Padukat sadas, tilkusime veest. Hakkasime siis tasapisi läbi lompide tänava poole tagasi jalutama, kui eikusagilt pakkusin välja mõtte Annule külla minna. Kuna ühel hommikul bussis nägin teda ja sain tema asukoha teada, keerasimegi otsa ringi. Seisime algul vale maja juures, kuid lõpuks saime kõik õnnelikult kokku. Helina oli muidugi ülevoolavalt rõõmus, sest tema polnud Annut näinud since maitea when. Rääkisime seal nii pikalt, et lõpuks hiljem koju tagasi jõudes oli jäätis oma kõige sulanumas olekus. Õhtu möödus naljade ja make-upiga. Tüüpiline girls staff ;)
                    Helina tulek ja olek oli meeldiv, sest kui ta poleks tulnud siis suure tõenäosusega oleksin ma oma reede õhtust igavust läinud rebastepeole peletama. Aga mis seal oleks olnud.... seda ei tea.
Helina lahkus alles hommikul peale hommikusööki.

Ice cream  mustache

jätsikoksid, woho 

Laupäev oli käes. Kuna õhtuks oli külalisi oodata, tegin õunakooki. Rõõmuga, tuduriietes.
Hiljem kiirustasin Nelipühisse. Vene noortekas oli seal. Egas ma muidu poleks seal olnud, aga Tapakad oli ka seal. Hästi tore oli ja tümps oli mõnus ja seltskond oli tore. Sasstranslation ruulis samuti.
Peale seda algas piiikkkkkkkkkkkk õhtu.
Paari lausega kokkuvõtvalt,  4 sõpra oli külas. Sõime palju, jõime palju (kohvi, teed, piima, cocat), rääkisime palju. Ja mitte ühegi õhtu jooksul varem pole ma näinud nii paljusid videoid. Hullusi sai ka tehtud, oma juuksuriannet proovitud ja stylo olekus oldud. Magada saime kõige selle juures ilmselgelt vähe. Kaks viimast, mina ja Johanna üritasime 6.35 ajal magama saada (tavaliselt ma ärkan samal ajal), AGA nagu Johannaga ikka, jäime jutustama ja seda vist umbes kella 8-ni. Johanna oli minu voodis ja mina voodi kõrval. Mingi aeg tuli uni ja magama jäimegi. Hommikul magasin mina põrandal. See on tohutult irooniline, sest tegelikult on mul  kodus 5 voodit ja ühte neist võiksime kasvõi kõik korraga ära mahtuda, aga weird nagu ma olen, magasin põrandal. Enda kodus voodi kõrval. yolo.
Oeh,  ja ma ei saa ka pühapäeva hommikut mainimata jätta. Hommikul oli üks unimütsidest igatahes kadunud....
Tegime hommikusöögiks pannkooke, kuigi hommikusöögiks seda vist nimetada ei saa, aga Lunner võiks vist öelda (lunch+dinner). Ja siiis lebo. Istusin diivanil ja vaatasin kuidas kaks inimest pesevad nõusid,koristavad kööki ning üks mängib klaverit. Iga päev mul sellist mugavust ju pole ;)
Õhtul saime veel ilusti autuga Baltasse ja siis rongiga koju.

Nädalavahetus oli jälle kordaläinud ning tore. Üleüldsegi pole ammu olnud sellist perioodi, kus mitu päeva järjest saab chillida ja inimestega koos toredalt aega veeta. Õnneks on nädal alles alguses ja võite veel mulle mingit tegevust pakkuda.
Nüüd aga lõpetan selle ilusa jutu ning bye-bye-bye.

Sisemine pehmus või sisemine karmus?

Inimeste loomuste kohta räägitakse paljut. Näiteks, et on inimesi, kes on pealtnäha karmi koorega, kuid neid tundma õppides võid avastada pehme iseloomu. Sõbraliku, hooliva ja südamega naeratava.

Kuid igal asjal on olemas ka vastupidine nähtus. Nii võivad inimesed olla sõbralikud ja naeratavad pealtpoolt, kuid sisimas just kanda üht morni hernehirmutist. Need inimesed pole kahepalgelised. Nad ei ole valetajad, nad lihtsalt ei näita oma õigeid tundeid välja. Isegi siis kui nad sooviksid näidata haavatust, on nad tugevad. Aga igavesti ei suuda ka vaiki olla, nagu on alati öeldud. Siis teatud hetkedel tuleb ka nendest välja see haavatus ja murenenud sisikond koos oma nukruse ja pisaratega. 

Meie ümber on palju inimesi. Neid, keda tunneme rohkem ja neid, keda tunneme vähem. Aga me ei pruugi kunagi kindlad olla mis on peidus tegelikult selle inimese sees. Kas ta on seltskondliku loomuga sisimas nukrutseja või siis välispidiselt karm ja seest pehme nagu karamellikompvek moosiga. 

Ingrid

Just give me a reason

Lovely. 

olenvõileib

Ma tunnen end nagu võileib võileivagrillis.
Ma olen pistetud sinna grilli, mis pigistab mind igalt küljelt kokku. Ning siis ma põlen seal, kõrben.. põlen nii kaua kuni lõpuks olen läbipõlenud. Ja siis ei taha mind enam keegi.

Ära vaata kuristikku kuhu langesid, vaid tippu kuhu pürid

Reede õhtu oli üks täielik segadus. Eelnev nädal oli raske ja keeruline ning äkitselt said kõik halvad asjad kokku ja tekitasid ühe suure segaduse. Nii ikka juhtub. Segadus oli nii suur, et ma isegi ei teadnud kuhu minna või mida teha. Otsustasin kodus olla, siis võtsin loosi mille tulemus oli ka koju jäämine, aga kõigest hoolimata läksin ikkagist noortekale. Olin seal, tulin enne lõppu ära. Jalutasin möööda vanalinna, suht midagi ei tajunud. Vihma sadas pähe, aga märjaks ei saanud....
Kartsin, et nii see jääbki. Aga piisas ainult ühest ööst magamisest, et hommikul ärgata teiste mõtetega.
Uni võib teinekord niii hea olla. Sõbranna ei pruugi olla pooltki nii hea murede eemale ajaja, kui on uni. Tavaliselt ikka mõtled ja mõtled ja võib mõelda lõputuni. Aga kui aju saab puhata, siis tõesti peab tõdema et hommik on õhtust targem. Kui hommik ja õhtu isiksustada, siis ma arvan et hommik oleks korralikum, vaiksem, viisakam. Hinded oleksid tal koolis 5-d. Õhtul samas oleks aga rohkem populaarsust, küll aga poleks ta nii kaine mõistusega isiksus.

Laupäeval olin ma jällegist teine inimene. Asjade üle, mille peale ma reedel kuravastusin, ajasid mind siis juba naerma.
 Like always, kulutasin aega maal.
Seal on nii palju lehti. Ja palju muda. Aga eelkõige on seal kõige kallimad. Mamps ja paps. Ma ei tea mida ma teeks, kui neid poleks. Ainukesed, kes mul veel alles jäänud on.

Õhtupooliku veetsin Tapal.

Ma olen oma elus kuulnud päris mitmeid loenguid suhete, poiste ja roosade asjade teemade kohta. Kuid kõikides nendes jääb ikka mingi auk sisse. Infot ja uusi mõtteid olen küll kaasa võtnud, aga tervikust on jäänud midagi puudu. Nüüd lõpuks kogesin ma ka seda tervikut. Ning lisaks sain poiste mõttemaailmast midagi teada ;)
Noortekas oli külaliseks meile Tartust kohale sõitnud üks Sassi tuttav ja temaga koos oli ka hr. Rebane.
Sassi tuttav rääkis meile siis juba arusaadavalt suhetest, aga ta rääkis kuidagi teises võtmes seda nagu teised inimesed pole rääkinud. See oli kui plaaster südame haavadele. Ma sain aru, et asjad mille pärast ma tihtilugu põen, ei oma tegelikult põhjust selleks. Samuti leidsin ma üles need positiivsed asjad, mida ma olen pidevalt otsinud.
Üks positiivne samm jälle edasi.

Õhtul emaga rääkides tunnistas ka tema, et tõesti linnas olen ma üks ja maal täiesti teine inimene. Rongis transformeerun ümber vist.

Nüüd olen ma siis jälle ümber kehastunud selleks linna-Ingridiks....
... nädala pärast on vaheaeg.


Btw, Felix hüppas kosmose piirilt alla =)

Kui ainult on alles jäänud unistamine...

Meil on seljas riided. Kui need meile ei meeldi, saame need seljast ära võtta ja teised asemele panna. Aga mõnikord ma tahaksin ronida rohkemast kui riietest välja. Mõnikord tahaksin ma iseendast välja ronida ning vahetada end kellegi teise vastu mõneks ära. Nii kauaks, kuni mu endine mina on end veidi kogunud, et temasse uuesti minna. See annaks vaheldust. Oleksime võibolla endaga rohkem rahul. Või siis mõjuks see hoopis pöördevõrdeliselt. Aga see oleks huvitav. Kasvõi korrakski...

Black milk

Scrolll... scroll.. scroll.. sinine taust figureerib põhivärvina kuvarilt.

Ma tahaks lund. Talve ja lumiseid tänavaid. Siis ma ostaks endale starterit, red bulli ja ehk mõnd head energijooki veel. Jooksin need ära ja jalutaksin terve öö lumises linnas ringi.  Kõlab lollakalt.
Aga just seda ma tahaksin. Olla koomiseliselt lollakas, teades ise et olen normaalne.
Muidugi saaks seda kõike veel kaunimaks muuta, aga minule pole veel sellist õnne jagatud, mis suudaks asju ilusamaks muuta.   (poolik mõte?)
Ma ei tea kas ma jõuan seda täita või möödub see täitmatult samakiirelt, nagu kõik mu suveunistused. Ohjah, mul oli talvel välja mõeldud nii palju sarnaseid ideid suveks. A'la öösel Stromkal istumine, ühes lemmikplaces päikeseloojangu vaatamine, jalutuskäigud ja mida kõik veel. Aga see aeg läks mööda ja tiris ka need täitmata jäänud unistused kaasa.
Eks paistab, kas kunagi ilmub ka see unistuste-täitja või mitte.
 Senikaua on mul olemas padi ning pime tuba, kus keegi mind ei näe.
 (liigalamplõpp, et jätta endast terve inimese muljet)

Liigalamplõpp

Liigalamp....

Liiga....

...lamp...

...lõpp.

Airsoft

***Istume Maarjaga põõsastes. Seljas on kaitseväe värviline vorm, et mitte silma torgata. Maarja istub minust umbes 5 meetrit vasakul, püss süles. Mina olen lamaskil mingisuguse mätta otsas, sihik metsa poole ning kogu mu tähelepanu on suunatud sellele, et näha ründavat vaenlast. Vaikuse katkestab Maarja, küsides:

"Kuidas sul läheb?"

-"Praegu või üleüldiselt?"

"Üleüldiselt." 

  See hetk oli sügav, nii armas. Sest kes ikka küsiks veel lambisemal hetkel sellist asja :) 

Laupäeval oli mul siis võimalus käia Airsofti mängimas. Kes ei tea, siis airsoft on wiki kirjelduse järgi taktikaline sõjamäng, mis imiteerib ehtsaid lahingusituatsioone. Kasutatakse tulirelvade koopiaid. 

Mina polnud kunagi sellega kokku puutunud ja sellest mängust kuulsin ma ka alles siis, kui see teemaks tuli. 

Peaks vist ära mainima, et tüdrukuid oli ainult 3. Ülejäänud olid poisid ja mehed. Igas vanuses ja igas suuruses. Oli ka neid, kes on sõjandusega varemgi kokku puutunud ning teadsid mida oodata. 

Ma pole ammu saanud sellist adreka laksu. See lihtsalt oli vinge. Mängisime nii hoone vallutamist, kui ka suurel maa-alal metsa sees. Esimene mäng oli selline harjumatu ja kummaline, sest äkitselt oli mul mask peas, püss käes ja jooksin läbi võpsiku poiste järele hoone poole. Teise mängu vaatasin pealt, aga peale seda mängisin kõik mängud kaasa, sest see oli lihtsalt nii lahe. 

Üritan siis kirjeldada ka lahedamaid hetki. 

Üks oligi kindlasti see, kui meid Maarjaga pandi platsi äärde valvama. Päris kaua kükitasime seal, üritades aru saada kust võiks keegi tulla ja kas on ta  siis vaenlane või oma. Kord kuulsingi mingit hiilimist ja hakkasin juba kõmmutama, Sass siis ütles, et see on tema. Nu, upsi.  Aga lõpuks hajus ikka tähelepanu ja sain vastu otsaesist paugu. Lasin laengu vastu ka, aga oli hilja juba :D 

Teine tore hetk oli see, kui me olime teise tüdrukuga metsa sees ründes. Saime kuuli, läksime minema, saime teada et meil on veel üks elu ja läksime tagasi. Hiilisime seal läbi metsa päris pikalt ja luurasime. Eemalt oli paugutamist, aga seegi jäi vaikseks. Päris kaua istusime puu taga. Lõpuks tüdinesime ära ja mõtlesime, et liigume. Siis aga hüüti, et mäng on juba ammu läbi, tulge välja. :D 

Mina suutsin kuidagimoodi lõpuks mängu nii süveneda, et mind ei huvitanud enam kui kole ma selle maskiga välja näen või kuhu ma kuuli saan. Ning kui esimese mängu ajal võpsikus nägin kummikut ja ehmatasin, et äkki on seal mingi laip, siis metsas ringi hiilides ei pannud ma enam jalgeesist üldse tähele ja nii jalutasin kord okastraadipuntrasse, kord mingi looma lõualuu peale. Viimase mängu ajal hoones olles avastasin ka, et seisin päris pikka aega klaasikilluhunnikus. 

Kui keegi tunneb huvi, kas ma olen nüüd sinikaid täis, siis kahjuks mitte. Need kuulid polnud üldse tugevad. Kord sain küll väga ootamatult nurga pealt umbes 3 kuuli jalga samasse kohta, aga seegi oli korraks valus ja õhtul oli ainult natuke roosakas laik. Niiet kahjuks võitlusarme ei jäänud. 

Lõpetuseks, 

Jah, mulle täiega meeldis see, kuigi ma sain iga mängu ajal surma. Tuju oli täiega fun kogu aeg ja polnud mingi mure üle 3 tunni püssiga ringi joosta. Ma pole küll mingi tapahimuline, aga lihtsalt kirjeldamatult põnev on tulistada. Ma olen õnnelik, et sain sellise mõnusa kogemuse juurde ja nagu ma ennist juba ütlesin, siis adrenaliini. Kõik oligi juba elus liiga tavaline ja rutiinne, aga see päev lisas täiega funki juurde. 

You better don't say anything or I will shoot you! 

Ingridipäev

5.oktoober on see päev, mil ma seda kirjutan. Päev on suhtelist õhtus juba ja õues on tavaline sügisilm, hallid pilmed, sademed ja hallisus. Kurb ilm, jah just nii nimetaksin ma seda mis on praegu seal seina taga.
5 kuud on jäänud sünnipäevani. 18 siis kukub ja alakastaatus tukub.
Kui kedagi huvitab, et kuidas mul läheb, siis mul läheb nii nagu ilmal. Kord sajab vihma (pisarad) ja kord paistab päike (rõõm). Vahepeal olen tuuline (tusatsev) ja vahepeal täiesti vaikne (tuimus) .
Ükspäev koolist koju tulles ja süüa tehes, mõtlesin...

...  et tihti me otsime ja katsetame erinevaid asju. Ja kui nende seast leiame millegi sellise, mis meile väga meeldib, siis mõtleme et kuidas oleme saanud siiani ilma selleta elada?!? Mainin igaks juhuks ära, et ma ei pea sööki siinkohal silmas. Just seda elu... ning neid meid ümbritsevaid asju. Näiteks leian vahetevahel uusi laule ja mõtlen et wow, leidsin alles pärli. Kuid siis ma kuulan ja kuulan seda ning juba 3 kuu pärast on see võibolla üks tavalise olulisega laul minu listis. Kindlasti ei suuda ma oma mõtetes haarata seda head muusikahulka, mida ma pole veel avastanud.
Meie silmad on niii tihti kinni teatud asjades ja kui me leiame midagi uut ja head, mis meile meeldib siis me suurustame sellega oma peas ja paneme selle erilise tähtsusega kohale. Olgu see siis ükskõik kas inimeste, toidu, muusikaga või millega iganes. Kuid asja point selle juures on see, et pikapeale kustub see suur tähtsus ära. Me harjume ära sellega ning meie "väga erilisest asjast" on saanud tahaplaanile jäänud asi. Miks on see nii. Miks me ei võikski jääda ühtesid ja samu asju väärtustama sama tähtsalt nagu me neid peale avastamist pidasime.
Mõned inimesed naudivad seda,  et nad uuendavad asju oma ümber, kuid mõned inimesed jälle naudivad seda et nad elavad kasvõi 10 aastat samade lemmikriietega või kuulavad samu lemmiklaule. Aga nende inimeste plussiks on see, et ka 10 aastat peale oma armastatu leidmist võivad nad teda ikka kohelda nii nagu oleksid nad alles kohtunud.
Ma pole siiamaani aru saanud, kes neist mina olen. Sest minus on nii üht kui ka teist. Ma annan endast kõik, et leida see kõigest kõige parim enda sees ning see  välja tuua, kuid tihtipeale see lihtsalt ei toimi...


Tunnen, et nüüd oleks vaja kiiresti lõpetada ja läpakas kinni panna, kuid ma ei oska mitte ühtegi ilusat kokkuvõtvat lauset siia lisada. Selle peate seekord ise juurde mõtlema.

Nüüd lähen võtan oma tiivad ja lendan minema.

Ingrid.

Toetav laupäev

Laupäevad on need nädalapäevad, millele võiks joonistada punase kasti ümber või siis mõnda muud märgistusviisi kasutades ülejäänud nädalast eraldada. Täiesti teine elutempo, täiesti teine seltskond, täiesti teised mõtted. Laupäevad meeldivad mulle.

Möödunud laupäev oli ka hää, kõigepealt algas see rongisliibiga. Rongisleep on mõnza. Jõudsin maakoju, tegime papsiga igast vägevaid asju ja õppisime veidi. Õhtul liikusin Tapale, eih, pärastlõunal ikka sest TVNK koosolek oli ju ka. Jõulude ajal saab vb vanasse kooli minna, sest peab hakkama vaikselt juba uuteks valimisteks promomistööd tegema. Aga see selleks, kui koosolek oli läbikäbi, kõmpisin mööda Tapa tänavaid Maarja juurde.
Oh kui hea aeg see oli. Ma sain vabalt rääkida ja tema näitas mulle oma joonistusi. Lahelahe. Siis möödus veel tunnike-poolteist-või isegi paar ja noortekas algas. Seekord oli meil külaliseks Immanuel Volkonski. Võibolla tuttav nimi? Võibolla oled isegi seda nime oma silmadega lugenud?
Tema on üks neist 4-st inimesest, kelle tunnistus on Jumal.net lehel üleval ja linnas igal pool ning mis on saanud viimaste nädalate jooksul suhteliselt suurt meediakajastust. Sass oli isklikult tema meile külla kutsunud rääkima. Ja see oli tõega lahe. Täpsemalt öeldes, rääkis ta oma üle 10 aasta kestnud narkarielust ja oma vangistuseajast ning kuidas läbi kõige selle sai ta kristlaseks. See on tõesti nii uskumatu lugu ja kõik need paar tundi me lihtsalt pinevusega kuulasime tema seiklusi. Elu vanglas pole just kõige kergem ning usklikuks olemine ei tee seda just kuigi kergemaks, kuid tänu Jumalale sai tema elus võimalikuks imed. Tema lugu ei piirdunud ainult vangla-ajaga. Nüüdseks on ta juba poolteist aastat väljas olnud ja selle aja jooksul on ta nii imeliselt saanud ära leppida oma sõpradega, kes kunagi olid talle vaenlased.
See laupäeva õhtu oli tõesti lahe ja seda real life lugu kuulata oli ka lihtsalt selline harukordne juhus. Peale seda olime muidugi kõik überõnnelikult ja kuidagi suuursuur positiivsus oli peal. Õhtuks ma taipasin, kui hea on olla väljaspool linnaelu ning üks õhtugi naeratada ja mõelda positiivsetest asjadest.
 Kui ma olin omadega juba poolel teel alla andmas ja kõigele siin elus käega löömas, siis laupäev andis aimu, et veel on liiga vara. On veel palju laupäevi mida oodata.
Õhtu lõppes kenasti. Sain ka emaga koos olla, kuniks ma olin nii kustunud, et ma ei mäleta isegi kellaaega mil ma magama jäin.
Pühapäev oli ka teatud mõttes õnnepäev. See oli ainuke päev möödunud nädalal, mil ma sain ka peale 8-t magada.

Õhtu vedas aga jälle oma rööbastesse tagasi, sest ma tulin linna. Rohkem ma nje komentarj.


Aga laupäevad, need on tõesti head päevad.

From the inside

I don't know who to trust your surprise
Everyone feels so far away from me
Happy thoughts sift through dust and the lies
Trying not to break but I'm so tired of this deceit

Every time I try to make myself get back up on my feet
All I ever think about is this
All the tiring time between
And how trying to put my trust in you just takes so much out of me)

Take everything from the inside and throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you

Tension is building inside steadily
Everyone feels so far away from me
Happy thoughts forcing their way out of me
Trying not to break but I'm so tired of this deceit
Every time I try to make myself get back up on my feet
All I ever think about is this
All the tiring time between
And how trying to put my trust in you just takes so much out of me

Take everything from the inside and throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you

I won't waste myself on you
You
Waste myself on you
You
You

I'll take everything from the inside and throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you

Everything from the inside and just throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you
Everything from the inside and just throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you
You


-Linkin Park 

3 sammu 4 päeva jooksul

 Tere, kes siin kõik veel alles on.
Räägiksin eelmise nädala lõpust. Sellest eelmisest nädalast, mis oli minu jaoks üks raskemaid nädalaid.

 Neljapäev tundus juba hommikul kuidagi hästi keeruline ja raske. Kool pani ikka tuima, nagu alati. Jõudsin koju ja olin nii vässu, et koduka jaoks ei suutnud mitte midagi teha. Õnneks on kodugrupp alati selline hästi neutraliseeriv. See viib teatud tundideks kõik selle halva minema ja teeb olemise soojaks. Peale lõppu oli Bertuška veel siin ja chillbillisime. Peale tema lahkumist jäi korter tühjaks. Tuju oli ka kadunud, sest mu plaanid õhtu Kadriorus veeta läksid minu jaoks tagurpidi. Istusin ja mõtlesin ning mõtlesingi välja.
Miks pean ma oma elu planeerima teiste inimeste plaanide järgi. Miks ei võiks ma lõpuks sellest teistest-sõltuva-isiku basseinist välja tulla? Teised on lihtsalt teised inimesed, minu ringist väljaspool olevad kehad. Õigupoolest on minu elu ju MINU oma ja keegi peale Jumala ei saa ega tohiks seda korraldada. Niisiis vinks-vonksasin end käbelt riidesse ja veel enne pimedat olin bussikas.
 Sel õhtul sain kogeda, et üks hullemaid asju Tallinnas on see, kui suuur hunnik rahvast tahab kõik trammidega Kadriorgu sõita. Kohe esimese peale ei saanudki. Järgmise peale kuidagi juba hakkas mahtuma. Ma ju väikene :)
Seetõttu, et olin üksinda, oli kerge rahva seas ringi liikuda. Nii ma seal siis kruiisisingi nende lillepeenarde vahel ja mõtlesin kõigist kõike. Jõudsin ka Outloudzi kontserdile. Lemmikud laulud said kuulatud. Üritus ise oli muidu väga armas. Väga kaunis õhtupoolik oli. Trammis tagasi kesklinna loksudes mõtlesin, et ükskõik kui suur rahvamass sind ümbritseb, ikka on võimalus end üksinda tunda. Ning teine mõte sellele järgi oli, et ma pole ainuke inimene, kes on üksinda.

 Reede oli jällegist see kohutav reaalainete päev. 7-ndas tunnis, mata KT ajal oli küll juhe nii koos, et ma sõna otses mõttes lõin tööle käega ja tunni lõpus marssisin uksest välja. Siiani pole olnud ühtegi reedet, mil ma oleks viimasest tunnist naeratades välja tulnud. Ma oletan, et sama mossis näoga jalutasin ma ka peatusesse koos Eliniga. Linn ja kool oli selleks nädalaks nii kibeda maigu jätnud, et peale paari tundi kodus passimist pakkisin asjad ja põgenesin maale. Noortekasse ei läinud ja soovisin selle asemel võimalikult kiirelt koju jõuda. Rongis oli muidu üks väga tore vanatädikene, kes rääkis minuga juttu ja pani mind mõtlema sellele, et milline on tunne omada vanaema (jah, mul pole kunagi olnud ühtegi vanaema).
Well, lõpuks jõudsingi koju. Maakoju, vanematekoju, Läpi koju, lapsepõlvekoju, teine kodu,  kuidas iganes seda nimetada. Maal oli really hea olla. Selline tunne oli nagu oleks olnud uus päev. Kõik see hommikune tumedus ja räme mata kt. oli unustatud. Maa on nagu võlumaa, kus on hoopis teised probleemid.


Laupäeval veetsin enamuse päevast Tapal. Teuk-ikad korraldasid Maastikumängu. Arvasin, et olen ühes punktis kohtunik, kuid kuid kuid, tuli välja, et ma pean hoopiski osalema, sest mõned punktid olid ära võetud. Ma olin muidugi ka oma vennatütre kaasa võtnud. Ja nii tuligi välja, et ma pean ise minema ka sinna metsa jooksma. Sain oma võistkonnaks 3 last. Yay. Ats sai päris palju irvitatada, kui märkas et mul on jalas kummikute asemel mu uued Niked. Tee pidi olema väga mudane. Ja oligi. Ja need väikesed, need kimasid ees ära nagu mootorsaanid ja mina siis nagu vana penskar käisin mööda teeääri, otsides muda asemel rohtu, kuhu astuda.

Höhö, ma pidin ka sinna puu otsa ronima ja üle köie hüppama.
Puu otsas minu väike ahvike. 

Õnnelikult tagasi. 

Tagasi jõudsime täies koosseisus ning tervelt. Kahjuks sain ma aga teada, et ma pole just kõige parem orienteeruja, sest ma suutsin mitu korda minna valesse suunda ning ühe korra ka päris ära eksida. Õnneks ilmus siis metsa seest välja Pärja, kes juhatas meid lõpuni :)
Peale seda läksime majja ja seal oli väike istumine ja autastustamine. Saime 2. koha. Wiii.
Kokkuvõtteks oli kõik täiega tore ja fun. Isegi oma Nikedega suutsin päris ilusti hakkama saada, kuigi õhtul küürisin neid ikka jupp aega koridori põrandal.


Pühapäev oli selline unine päev. Oli külm ja tõrkusin mõtteid linna minemisest. Kahjuks tuli aga seegi vastu võtta ning suunduda järjekordselt rongijaama. Õnneks nägin ma seal Muffinit (loe: Marjut) , kes tõi oma päikselisusega mulle naeratuse näole. Isegi õues tuli päike välja. Kuid linnas tuli ikkagi must lind tagasi, sest linnas olen ma ju .... üksinda.

Siis saigi nädal läbi ja vopsti.

Uus nädal on möödunud. Kuid isegi sellest ei taha enam rääkida. Ainuke lahe asi on see, et ma leidsin oma comfort zone. Selle kaheks märksõnaks oleksid: villane sall ja kõrvaklapid. Nii ma olengi elanud salli sees oma kõrvaklappidega. Täitsa mugav ja armas tunne on.

Nüüd aga, teen veel ühe sammu ja liigutan end voodi. Homme on jälle reede ning vaatab siis, kuhu ma seekord põgenen selle hullu nädala eest.

Ingrid.

Sügisöö-Tuuletöö

Well, esimene kord selle õppeaasta jooksul, kui ma olen peale kella 00.00 arvutis. Põhjendusi on kaks.
Esiteks see, et ma sain oma suure kunstitöö valmis. No, tegelt see pole mingi art work, kui te seda mõtlete. See on lihtsalt minu jaoks kunstiteos....
Teine põhjus on see, et ma tulin siia teile kirjutama oma luuletust mis sündis eile öösel. Nimelt oli eile väääga suur tuul ja see puhus vist minu unemati minema :( Niisiis und mul ei tulnud ja mida rohkem ma üritasin magama jääda, seda rohkem mõtteid pähe juurde tuli. Lõpuks kukkuski nendest mõtetest välja luuletus.
So, nautige kui oskate =)

Sügisöö-Tuuletöö

Ma kuulan kuidas laulab tuul,

nii tugevalt ja visalt.

Tal ühtegi sõna pole suul,

kuid tuules langeb leht nagu pisar.

Tuulel pole kordinatsioonitaju,

ta muudkui sasib ja räsib.

Vahepeal lennutab maju,

kas ta ka kunagi ära väsib?

Ma tuule naiseks tahaksin saada,

et endki õhtul lendu lasta.

Ja inimesed kõik ütleksid: "vaata,

ta pole muud kui üks hunnik tuulispaska!"

I.A. 

suve viimasel päeval........

Varjud õhus

Suletud pisikesse ruumi. Aken kaetud, õues pime. Hämar valgus koidab tillukeset lambist. Hääli pole, liikumist pole. Nagu puuduks sealt elu. On ainult üks tool, mis vahepeal liigub paremale-vasakule. Peegelpilt reedab sügavast kurbust. Õpikud, sukeldumine keerulisse arvude ja tähtede maailmasse. Selle puudumisel on tühjus. Aeg, mis kaob. Mõtted, mis kaovad. Keha, mis seisab paigal sest tal pole midagi teha.
Seal pole naudingut. Seal on varjud igal pool. Seintel, põrandal, laes, näos, kehal, õhus. Tahaks põgeneda inimeste sekka. Varjud on ära tüüdanud. Tekitavad pingeid. Isegi oma hääl ajab vihale.
Ma ei tea, kes seal elab.

Midnight run

Üks või mitu juppi on minu küljest jälle ära kukkunud. See muudab mind selliseks, nagu ma tavaliselt pole. Nagu mingi pomm oleks minu sees, mis vajaks plahvatamist.

Ühel õhtul kirjutasin oma Ipodi sellise lause: "Te ei kujuta ette kui mitu korda oleks elu kergem kui ma teaksin mida inimestelt tahta."

Jep, nii ta on. Paraku. Ma tahaks leida sellist inimest nagu mina. Kes oleks nii minu moodi, et ma tunneksin end temaga hästi, mugavalt, enesekindlalt ja vastupidi. Et me oleksime üksteist täiendavad. Need minu väikesed soovid..

Oma väikeste soovide poole püüdlemisega olen ma ka oma viimase aja kulutanud. Vaikselt need ehk liiguvad, kuid kunagi tulevad ka need võidud kätte. Ma olen selles kindel. Kuigi vahel on kahtlust, ja on palju kahtlust. 

Nädalavahetus möödus nagu plahvatus. Tagajärgi on tunda, aga need konkreetsed päevad möödusid nii kiiresti, et raske on neid nüüd meenutada. 

Laupäev oli pikk. Alustasin autotöökojas koristamisega ja õhtuks jõudsin maale kah. Vahepeale jäi väike munchimine ja poeskäik. Samuti väikeste lastega mängimine ja linna peal tiirutamine. Oli vast tegus päev. Pühapäeval oli Tapa päev. TMK oli aastapäev ja palju rahvast oli kohal. Isegi Martha ja Marcus. TEUK-ikatega jõudsime vahepeal õigeusu kirikus ekskursioonil ka käia. See oli täiesti uus kogemus. 

Ning nüüd, jällegist tuim kool. Tuimad õpikud, tuim klass oma vanade nägude ja uute naljadega. Need naljad ongi need, mis lisavad veidike vurtsu juurde. Ükskõik kui loll nali või tobe olukord see poleks, naerda võib ju alati. Ja see on niii hea. Naermine on üks lahedamaid tegevusi siin maailmas. Ja nii irooniline, kui see ka ei tunduks, siis koolis saabki just kõige rohkem naerda. 

Jee, ma üritan kõigest väest positiivset lainet hoida ja mitte jätta endast vana-masehunniku-inga maiku. 

Mõtlen, mõtlen, mõtlen. Aga välja ei mõtle midagi.

Uus päev ootab, et minust jälle paar tükki võtta ning õhtuks jälle väsinuna alla neelata - nagu iga päev.

ingrid,

Täiuslikkus saavutatakse, mitte siis kui pole enam midagi lisada, vaid siis, kui pole midagi ära võtta

Sõnaga "täiuslikkus" hüppas mulle praegu samaaegselt pähe ka sõna perfektsionist.
Ma tean, et minul on täiuslikkusega väga kauged piirid. Ja ma pean tunnistama, et ma isegi ei soovi selle suunas liikuda. See on nagu vikerkaar, mille otsani ei jõua kunagi. Alati jääb see kaugeks. Niisiis pole isegi mõtet vaeva näha ja otsida taga täiuslikkust.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mina olen üks neist inimestest, kellel läheb kõigega hirmus kaua aega. Asjade mõistmiseni teoorias ja selle väljenduseni praktikas. Mul võib minna koguni aastaid. Õnneks olen ma viimastel kuudel hakanud tajuma neid asju ning jõuan lõpuks selleni, mida olen isegi mitu aastat üritanud teha. Näiteks mu uus ajaplaan. Hetkel veel töötab see täiega hästi. Aga ma tean neid aegu, kui ma mõtlesin ja vaikselt ka üritasin, et ma saaks oma ajaga hakkama nii, et mul jätkub kõigeks piisavalt aega. Aga siis ma alati ikka jooksin puntrasse endaga ning pidin hakkama end vaikselt lahti harutama. Nüüd on see nagu iseenesest. Kõik tuleb üldse viimasel ajal nii iseenesest. Kõik soovid, kõik otsused, kõik tahtmised, kõik tegutsemised. Tunnistan, et on ka kõhklusi ja mõne asjaga peab mind veidi rohkem taga pushima, kuid ikkagist, seejärel tundub see loogiline ja elus edasi astumise samm. Inimeste vahelised suhted on ka peale pikkipikkipikki mõistatusi hakanud selginema. Suudan juba aru saada, kellel missugune roll minu elus on.
Ma ei kujuta ette ka, kas keegi üldse saab praegu veidike sotti ka teemadest, mida ma siin jahun või olen ma oma saladuste ja edasiastumiste-arutlus-keerdkäiguga omal maal....

Nagu näha, on minu kirjutamise vahemaad jälle pikemaks veninud. Ei, ma ei plaani neid jätta veel suuremaks ning lõpuks üldse ära kaotada. See oleks vale, liiga vale. Blogi on juba üle 2,5 aasta olnud minu elu lahutamatu osa ja ma ei suuda vist isegi oma mõtetes hallata seda hulka enda elust, mida ma olen siia internetiavarustesse 7-miljardile inimesele lugema jätnud. Okei, nüüd ajasin ma asja veidi melodramaatiliseks :D Esiteks, kõigil neil 7 miljardil pole internetiühendust ja neil, kel on, nendest oskavad eesti keelt ainult.. mõni miljon. Ja jällegi saaks seda ringi teatud faktitega koomale tõmmata. Kuid see oleks mõttetu, sest lõppkokkuvõtteks on Eesti väike ja kes iganes võib seda lugeda. Olgu.

Kaldusin jälle teemaga kraavi ning pean jätkama sealt, kus normaalne jutt pooleli läks. Ehk siis, mulle on sügisega ja ainuüksi viimase nädalaga kukkunud sülle tore hulgake igasuguseid tegevusi, plaane, tunde, töid. Ja mida kõike veel.. Mu mälukalender ei suuda praegu tuvastada lähimate kuude jooksul mitte ühtegi vaba päeva. Peale tunde kodus paari tunnisest power-napitamisest peab vist ka loobuma, sest enam lihtsalt ei jõua. Aga nagu iseenesest, olen praegu ikka veel joone peal ja jõuan kõigi asjadega tegeleda ka. Ilmselgelt on mul siin vaimseid abilisi :)


Plaanisin juba lõpetada, aga mõtlesin et viskan ühe laulu ka siia. Kõige selle elu juures on tohutult palju uusi n.ö pärleid minu iPodi jõudnud. Pea-aegu iga päev leian mõne uue ja laheda laulu. Kõige parem leid oli reedel, kui avastasin ühe ülihea Norra bändi. Mmm.. uued kõrvaklapid sain ka, millega seda kõike nautida (juhul, kui aega saab).

 Aga nüüd ootab mind sinine padi ja tekk. Ilusat homset!

Ingrid.

Oled seni noor, kuni jaksad näha maailma

Aloha, nüüd räägin ka teile veidi oma tegemistest ja esimesest koolinädalast.
Esmaspäeval oli aktus ja siis oli klassijuhataja tund. Oi kuidas ma närvisin kui ma kooli poole sõitsin. Suht jube oli. Aga õnneks möödus kõik hästi. Klassikaaslased on ikka chillid. Nii, veidi uuendustest ka. Enam pole ma 10b, vaid nüüd olen ma 11a või siis 11ab. Igatahes, meid pandi paralleelikatega kokku ja enam ei saagi ma Karo kohta öelda paralleelikas, sest nüüd on ta juba mu klassiõde.
 Nii, ja nüüdseks on esimene nädal läbi. Ütleme nii, et päris mõnus on olnud. Tunniplaan küll sakib, sest tunde on palju ja kõige hullemad ained on visatud samadele päevadele aga muidu on normaalne. Ma olen endale saanud mõnusa režiimi ka sisse ning proovin sellist elustiili võimalikult kaua hoida.  Koolis olen ka üritanud tubli olla, kuigi mõni tund küll reaalselt vahin tahvilist mööda ja unistan lilledest.

 Eile oli üle pika aja kodukas ka ja nüüdsest olengi mina grupijuht. Eva-Lota on minu väike abiline. Jeee =)

 Ingrid.