5

Ma lihtsalt ei suuda võtta pool tundi aega ning saata see e-mail ära. Ma kardan. Miks? Sest selle kirja vastus võib otsustada nii palju asju. Ma olen oma dreamile nii lähedal, kuid selle kirja vastusega võin ma sellest jälle sammu tagasi astuda. Alles nüüd ma mõistan, kui palju võib saatuslikuks saada enese soovide väljendamine. Kui ma ei ole piisavalt mõjuv, siis ma lihtsalt libisen sõela aukude vahelt välja. Seejärel jääb alles ainult õhk. 

Et asju liigutada, peab ise tahtma. Et muuta elus asju, peab ise tahtma. Ma mäletan kui tühi ma olin eelmine-üleeelmine nädal. Istudes kell 4 öösel aknalaual ning varjates pimeduses end maailma eest. Soovides täitmist nagu tühi mahlakann. Ja nädalavahetusel see juhtus.Tunnen end nüüd nagu apelsinimahla täis kann. Ja see sai sündida tänu sellele, et ma ise tahtsin seda. See ei paista väljast. Sa võid mind homme näha ja vaadata mind pingsalt, kuid sa ei märka midagi. Ma ei ole isegi rohkem naeratama hakanud. Sest muutus on toimunud südamehoiakus. Mu süda sai murtud kõigi nende emotsionaalsete tornaadode all. Kuid kui süda saaks naeratada, siis ta teeks seda. 

Ma arvan, et kõige lihtsam on elada siis, kui sul pole eesmärki. Kui sa elad tühjuses, teadmata kuhu poole pürgida. Vähemalt minu jaoks toimib see. Sest kui ma ei tea, kuhu poole suunduda, siis ma lihtsalt lasen juhtida. Ja ma arvan, et juhtimine viibki just sinna õigesse sihtkohta. Ise omale eesmärke püstidades ja hullult kuhugi poole joostes võin ma joosta peaga vastu seina või hoopiski eksida. Sellepärast olen ma hetkel rahul sellega, et ma lihtsalt lähen iga päev mind vedava vooluga kaasa. Go with the flow. 

Tegelikult mõtteid oleks veelgi.  Ja praegu peaks olema kodukas.. aga see ei toimu. 

Ja nüüd ma lähen poodi pitsat ja mahla ostma, sest ma täiega tunnen, et mu jalad flowivad sinna. 

Ingrid.

7

          

Minu inimesed.
Kas nemad on nagu iPod, mis on alati minu juures. Kas nemad on need, kes tulevad oma muresid kurtma, kui neil on raske. Kas nemad usaldavad mind, et jagada minuga asju, mida teistega ei jaga. Kas nemad räägivad minuga ükskõik millisel ajal ükskõik millest. Kas nemad kallistavad mind iga kord nähes.
Või on need inimesed, kes elavad minuga samas riigis, samade seaduste järgi.
Vahepeal tundub nagu oleksid nad kadunud. Kuulen ainult oma mõtetes neid hüüdmas "Inksuu!"
Või pole neid üldse olemas?

9

Mõni ütleb, et elu on lill. Paar tundi tagasi julgesin ma aga väita, et elu on päike. Päike, mis praegusel hetkel on sulatamas nii loodust, kui ka mu hinge.

Rohkem kui üle nädala olen olnud hommikuinimene, kes isegi nv-del lahkub kodust enne kui kell saab 9 või 10. Eriliselt on hakanud meeldima pühapäevahommikud kesklinnas. Siis on valge aeg, autosid on minimaalselt ning inimesed on kained ja ei töllerda ees.

Eelmine pühapäev käisin Tammedega Turismimessil. Ma lootsin sealt täiega pastakaid saada, aga võitsin hoopiski Hiiu Folgi passi. Yay, kui keegi täiega tahab folkima minna, siis ma võin selle ära kinkida. See on niikuinii Hiiumaal ja juuli keskel, kardan et samal ajal on mandril ka tegevust. Tšehhikad tulevad jälle Tapale ning sellel aastal ma lihtsalt niiii tahaks seal rohkem olla.

Töönädal, need 5 pikka päeva mõjuvad alati nii, et vahepeal suudab meeleolu justkui ameerika mägedel olla. Üles ja alla, üles ja jälle alla. Vahest läheb süda pahaks ka. Aga see nädal ma ootasin reedet. Iga päev oli mõtet üles tõusta sellepärast, et reede tuleks lähemale. Ning siis ta salaja öösel saabuski.
Päeval oli koolis spordipäev. Mulle (ja ma olin ka ainuke) see meeldis. Ma ei väsitanud end liialt ära, tuju oli chill, direktor õhutas möödasõidul nagu mingi kisakooritüdruk ning lõpuks oli mul parem aeg kui eelmisel aastal. Success.
Peaks ka ära märkima, et ajalugu kordus. Eelmisel aastal jäime mäletatavasti Marleeniga Trummi hiljaks ning pidime eraldi startima. Nii juhtus ka seekord. Kuigi meil lõppes kõigil samal ajal koolis tund, suutsime ikka meie neljakesi ühest või kahest bussist maha jääda ning pidime ka seekord hiljem startima. Ja seekordne bussisõit tagasi linna oli kind of similar sellele, missugune see oli eelmisel aastal. Aaah..müstika.

Linnas sain Lembituga kokku. Ma olin suht kutupiilu ning ta oli pidanud mind umbes 2 tundi linnas ootama, nii et heastasin selle talle enda juures väikese söögi ja mölapidamatusega.
Õhtul liikusime Põlevale Pirnile. Yeeaaaahhhhh!

Just sayin' et see on noortejuhtide konverents, mitte mingi lambipood vms.. ;)
Kõik need 3 päeva olid täiega super aeg lihtsalt. Ma arvan, et ma poleks osanud paremini oma nädalavahetust täita. Kuna see oli esimene aasta mul, siis ma ei osanud algselt midagi oodata. Tegelikult ma üldse ei plaaninud sinna minna, kuid see oli jällegist üks viimase hetke otsustest (tundub, et need mõjuvad mu elule hästi).

Mulle tundus, nagu vormilt oleksid need mini piiblipäevad. Ses suhtes, et koosolekud kusagil spordisaalis, täiega koos ülistamine, seminarid, klassides ööbimine jne..  Vähem on rahvast, ja mina tundsin ühtsustunnet (mida ma väga tihti ei tunne). Kõik oli lähedal, ei pidanud kusagile kaugele roomama. Laupäev olin isegi mingi... üle 14 tunni seal. Ilma majast lahkumata. Kuni lõpuks läksin viimase bussiga koju oma voodi magama. Aaah.. ma olin alati unistanud, et saaks nende suurürituste või laagrite ajal oma voodis magada. Nii, et mulle täiega meeldis Pirnil. Ma kindlasti täiega ootan järgmise aasta oma :)

Käisime reede õhtul jalutamas ja sain teada vanalinnas
tänavad, kus leidub sellist kallist silmailu. 

Seal olles mõtlesin, et ma peaks üritama oma inzide-zonest välja tulla ning tutvuma uute inimestega. Ning see töötas. Kuna mul polnudki konkreetselt kedagi, kellega kogu aeg koos olla, siis mul oli päris palju hetki kus ma lihtsalt läksin teiste üksikute inimeste juurde ja alustasin juttu. Ma ise ka imestasin, et ma suudan nii sotsiaalne olla. Nii jõudsin ma ka kõik teised kauged sõbrad Eestimaa otsadest läbi tervitada. Ühega jäime isegi peale söömist mingi pooleteiseks tunniks sööklasse rääkima. Usuteemadel on täiega lahe arutada kui sa räägid kellegagi, kes on ise täiega mõttes kaasas ja teab mida ta räägib. Väärt hetked olid need.

Ja siis kõik need seminarid, mille ajal ma lihtsalt kirjutasin märkmikulehti täis mõtteid ja kõike kasulikku. Ning õhtune ülistus. Vääov. Ma polnud ammu nii hingega asja juures olnud. Ma ei tea, ma naersinpalvetasinnutsin seal segamini ja lihtsalt olin vabalt.
Ma arvan, et üks asi mis mängis rolli, oli see, et polnud nii palju tuttavaid ümberringi. Muidu ikka kipud  mõtlema inimestele ja siis sa oled nagu mingi robot, kes liigutab suud ja teeb mõned teised liigutused veel, kuid ei ülista südamest.

Õhtud läksid pikale, sest kohvikuaeg on nagu must be, sest seal on huumor. Näiteks tegime Pirni Harlem Shake video. Suht fun oli. wolf.

*Oeh, tekst vajub vist juba pikaks nagu kaameli ila...*

Aga EV95 peab lihtsalt ära mainima. Megaraske oli pühap. üles saada ja õues oli megakülm, kuid ikkagist suutsin esimese linna poole mineva bussiga Toompeale jõuda ning lipuheiskamise ära vaadata. Sealt läksin edasi jälle TIKi ning sõin ja jagasin oma hommikust mittekvaliteetset energiat Jõgeva inimestele.
(Nemad olid alles ärganud, mina juba 2 tundi üleval olnud)

Viimane hommik läks kuidagi liiga kiiresti...lahkuda oli ikka kurb, sest kohe kui väliukse lahti tegime, nägime seda keskkonda, mille kiusatustele peame igapäevaselt vastu pidama. Aga.... saame hakkame.

 Täna võib ju värviline sini-must-valge päev olla, kuid homme on endiselt sinine esmaspäev.

10

Tuttav tunne? Jep, mulle ka. Samas mõtteid on nii palju ja kunagi ei tea, millised neist on õiged.
Vahest ma kardan, et kui ma inimestega liiga lähedaseks saan, siis tekib mul mingi klõps ja ma hakkan neid eirama. Või siis hakatakse mind eirama (kõike on juhtunud). Kardan inimestega suhelda, lähedaseks saada. Ma võib-olla olen liiga valiv. Nagu oleks juustuletis ja valiks endale juustu mida valida. A'la "see kõlbab, see mitte". Ma ei taha selline olla, sest see oleks ilmne diskrimineerimine inimeste suhtes ja isekas minust endale ise kaaslasi valida. Aga brghhhh ma ei tea mis overthinking vahepeal tuleb või miks ma hirmutan inimesed endast eemale. Auk&pauk.
Või ei oska ma signaale anda? Aga võibolla ei oskagi, sest ma pole kunagi signaale andnud ja ei jaga sellest teemast midagi. Elu on vahest liiga labürintne.

16

See kõik mõjutab mind liialt.

Ma tahaks selle eest ära põgeneda, aga ei suuda.

Ma tahaks varjuda, aga ei suuda. 

Üksinda olles ma tunnen seda, mida oled minu jaoks teinud.

Ma näen mis on õige ja mis on vale. 

Ma üritan seda meeles pidada, käituda edaspidi õiglaselt.

Kuid maailm.

Maailm halvab plaanid. 

Ja jällegist pean ma tunnistama, et olen liiga nõrk, liiga mõjutatav. 

Ma tahan tunda seda kõike mida varem.

Ja veelgi enam.

Ma tahan tunda, et kuulun Sulle ja et sina oled esimene mu elus.

Palju vigu olen ma elus teinud, neid kõiki enese pärast.

Ma ei suuda end valitseda, otsustada.

Liigun nagu loll kala vooluga kaasa.

See pole elu, mida soovin elada.

Ainult Sina mõistad mind.

Kuid kauaks.

Kas saan ma armu ka siis kui ma iga päev üha uusi vigu teen.

Ma proovin vastu seista maailmale. 

Kuid see ei muutu.

Mida küll peaksin tegema, et murda need ahelad mis mind lõksus püüdnud hoida.

Ma vajan tarkust.

Ma vajan tugevust.

Ma vajan Sind. 

17

Tunne on selline, nagu ootaks kedagi koju. Aga reality on selline, et kedagi pole koju tulemas.

Vahepeal tundub mulle, et ma võtan kõike seda siin liiga tõsiselt. Teen veidi sisekujundust (mida ma küll eriti ei oska) ja ostan siia asju juurde. Ma ei kujuta ette kuhu ma kõik need asjad panen kui ma kunagi peaksin siit välja kolima. Kõik oleneb sellest et kuhu ma siis koliksin. Mõtteid on peast käinud läbi igasuguseid. Ja see ongi asja võlu, et ma ei tea kas Jumala plaan on, et mu elu praegu soetatud asjadega jätkuks siin või kusagil mujal või siis liigun hoopis kunagi tagasi maale vanemate juurde ja hakkan hoppsassaa, talutütrekeseks. Ausalt öeldes, ega mul mõlema variandi vastu midagi poleks. Omad head-vead võlud-palged kõigel. 

Facebookis on mitmeid rakendusi. Üks nendest on  God wants you to know.  Seal tuleb iga päev mingi mõte ja üldjuhul on need alati täpselt sellised mida mul oleksi vaja konkreetsel hetkel kuulda. Tänahommikune oli selline: 

Today, Ingrid, we believe God wants you to know that if you feel too busy, you are. Give yourself permission to be un-busy. Give yourself an hour or a day to simply be. Allow yourself the luxury of a small retreat. Allow your spirit time to be restored. Even God took a day of rest.

Ja see reaalselt käiski minu tänase päeva kohta sest ma olin möödunud nädalast nii tüdinud ja väsinud, et ma lihtsalt tahtsingi logeleda. Tõesti on teinekord tore lihtsalt kellale vaatamata jõllitada seina, desktopi, põrandat või istuda tundide kaupa voodis, ilma et midagi ootaks tegemist. 

Ma olen sorgeldama hakanud. Võtan pliiatsi ja et tunde paremini mööda saata, sorgeldan vihikutesse igasugu elu. Jup, joonistan vihikutesse endale uue maailma ja kolin sinna varsti :))

Tegelikult pole tähtis kui kenasti sa joonistada oskad. Või kas üldse oskad. Peaasi,et sa tunneksid sellest heameelt.  

20

Teiste blogisid lugedes tekib tunne, et tahaks enda oma veidikeseks ära unustada...kuid ma olen üritanud siia 4 päeva postitust kirjutada... seega võtan jõu ja julguse kokku ning üritan publish nupuni ka jõuda.

Alustan möödunud neljapäevast, mis oli jällegist märkimisväärne päev. Sain üle mitme kuu rongiga sõita ning samuti ka pere ära näha. It wuz great, kuigi see-eest jäi meil kodukas ära.
Reede suurim saavutus oli kindlasti see, kui ma hakkasin oma ahju parandama. Liimisin mingit plastikjublakat vedela superliimiga kinni. Hoidsin seda seal siis mõnusalt kinni ning kui üks hetk tahtsin käe lahti lasta, olid 4 näppu ahju küljes kinni ning üleni liimised. Well, terve ülejäänud õhtu nokkisin seda noortekal maha -.-
Reedel sain veel skille näidata. Ära minnes üritasin ma 4 inimese järgi (sõbrad ofc) niimoodi sneakida, et nemad mind ei näeks. Well, vahepeal varjasin end vanalinna seinte äärde ja keerasin selja, kui lõppude lõpuks tuli tõdeda, et ma olen halb jälitaja.

Nädalavahetuseks oli suht palju üritusi. Piisavalt palju, et ma isegi ei teadnud kuhu minna ja mida teha. Väike soov oli küll õpilasfirmade laadale minna laupäeva hommikul, kuid ma magasin nii sügavalt ja nii kaua, et kui kell 13 üles ärkasin, ei leidnud enam vajadust teekonda sinna ette võtta. Tegelesin siis koduste toimetustega ja Oh imet! mu suurepärased oskused asjade parandamises jätkusid. Hakkasin pesumasinat parandama, et ta tihendist vett läbi laseks. So, liimi jätsin seekord kõrvale ja kasutasin muid vahendeid. Kokkuvõtteks: pesumasin ei läinud enam üldse tööle. Jeah... mul oleks meest vaja... Õnneks hiljem öösel uuesti proovides oli lugu hoopis teine. Siis keerutas ta rõõmsalt mu särke seal ning, Oh imet vol2 !, ei lasknudki enam nii palju vett läbi :)
Am.. lisaks viskasin ma ka hambatiku koos nuudlitega potti keema....

Pealelõunat, siis kui kõikidel oli juba pool päeva seljataga, lendas Helina laivi. Rääkis mulle kõik tippsündmused ära, sest ma olen hea kuulaja ning suure empaatiavõimega, ning sõime kooki.
Mina olin plaaninud minna Vabadus ülistus-ja palveteenistusele Nõmmele. Kuna ma olen mõnikord mõelnud, et tahaks jälle näha pilti kus oleks täiega palju inimesi koos südamest ülistavad ja palvetavad ühtse massina, siis mind täiega tiris sinna üritusele. Helinal selliseid plaane polnud. Well, läksime siis koos välja ning tema saatsin ta bussikasse ära, ise jalutasin edasi. Tegin vahepeal paar klõpsu:

Saage tuttavaks, Pelgulinn

ning siis kuulsin mingit müta-müta-mütat. Vaatasin taha ja Helina jooksis seal. Ahhoi, kopraonu!
Äkkmuutus, ta otsustas minuga kaasa tulla. Niisiis, kohapeal oli täiega vinge. Esiteks, seal väikeses koguduses oli lausa umbes 300 inimest kokku tulnud, mis tähendas seda, et uks oli lahti ja osad olid ka väljas ringi liikumas. Teiseks, ülistus oli võimas. Mul endal polnud kahjuks väga palju häält kurguvalu tõttu, kuid sealt ülevalt rõdult vaadata oli seda tõeline nauding. Lihtsalt see pilt, kui megapalju kristlasi on koos Jumalat ülistamas on nii chill. See on jällegist üks hetk, mida ei saa kirjeldada, seda peab ise kogema, sest need pole pelgalt mitte välised emotsioonid vaid sisemised lained mis paitavad su hinge. (deep lause, i know) 

Pühapäevaks oli mul samuti mitu kohta kuhu oleks saanud minna, kuid polnud kindlat tahtmist kuhugi minna. Seega kujuneski see päev selliseks nagu ta minutipealt muudeti. Hommikul käisin väikest tiigrikutsut hoidmas venna juures. Tädiks olemine ruulib ikka mönuga. Vahepeal olin jõunud ka selgusele, et jätan muud plaanid kõrvale ning jätkan vaimulikus suunas oma nädalavahetust. Koos Helinaga ning veel mõndade naiskadega liikusime Mähele sisterhoodile. Pean tunnistama, et mul polnud alguses üldse sinna mingit tõmmet minna, sest ma pole kunagi sisterhoodil käija olnud. Seekord oli aga teisiti. Ning ma üldse ei kahetse. See õhkkond mis seal valitses oli nii soe. Koos tegime suure kambaga süüa ning makroone. Jupjup, makroone, mitte makarone :)

meie grupi tehtud makroonid. Kes ilusaid makroone tahab näha, tumblerdagu ;) 

Jutluslik osa oli ka väga..... *mõtlen sellele sobivat sõna* .... kõrvadele paitav kuulata. Tommi ja Kärri rääkisid suhetest, armastusest. Valentinipäev on tulemas ja seetõttu oli sellest päevakajaline rääkida. Oeh, mu ajurakud on vist juba liialt väsinud, sest ma ei suuda siia selgelt enam asju väljendada..
Igatahes, ma arvan et teile piisab kui ma ütlen et seal sai täiega palju süüa ja ma ei kahetse, et ma sinna läksin. Bussiga linnasõit oli ka huvitav kogemus. Ma sattusin oma "mängin klouni-teie naerate-mina naeran" olukorda. :D

Ja nii kiiresti kui teil see ülevaade, läks ka minul nädalavahetus. Umbes kella 22 ajal istusin oma laua taha ja mõtlesin, et well, well, well.. kas tõesti peabki nüüd asjad kotti pakkima ja homme jälle kooli minema??

Busyd nädalahvahetused on head, sest siis on mida meenutada ning millest uueks koolinädalaks energiat võtta. Kuid samas röövivad need natuke aega, sest siis ma ei saagi pool päeva mölutada ega õppida. -.-


Täna, eile.. 12ndal, oli vastlapäev. Kuna see on liikuv püha, siis tuleb see alati üllatusena. Nagu "woo, kas täna on vastlapäev??!!" Ostsin karbitäie kukleid endale, kuid pärast kodus mõtlesin, et samahästi oleksin võinud saia ja vahukoort süüa....

Jup. Ja nüüd ma olen nii tõsiselt väsinud, et ma tunnen ise end ühe suure kuklina kes lihtsalt istub voodis silmad liiga vidukil, et veel 10 minutit üleval olla.


Soojust teile järgmise postituseni!

I., 

23

Panin arvuti kinni, olin voodis ning viivuks otstustasin aknast välja vaadata, et näha mida ilm pakub kella 2 ajal öösel. Läbi lumise udu nägin ma vastasmaja trepil komberdamas üht naabrinaise kuju, kes ei pääsenud tuppa. Ta komberdas ukse juures ning kukkus trepil pikali. Lõpuks ta roomas uksest sisse. Umbes minuti möödudes oli ta ukse juures tagasi, et seda kinni tõmmata. Pikalt küünitades sai silmnähtavaks proovikiviks talle lingi leidmine. Lõpuks sai ta ka sellest kinni ning mürtsatusega tõmmati uks kinni.

Kahjuks pole see esimene kord, kui ma näen naabreid seinast kinni hoides tuppa minemas (passin vist liiga palju akendel). Põhjus: alkohol. Miks joovad inimesed seda. Valu, kibestuse, murede, leina, lohutuse, üksinduse või harjumuse pärast. Hetkel jätan nimetamata tähistamised ja just-for-fun nädalalõpu dringitamised.

Miks peab keerulise olukordi lahendama alkoholiga. Kõigil asjadel on ju kaks otsa, rohkem valikuvõimalusi kui ainult üks. Probleemi unustamine ei lahenda probleemi. Järgmine hommik ärkad endiselt oma probleemiga. Ja kui joogid pole aidanud siis ehk võiks proovida lahendada asju teise nurga alt? Liiga vähe üritame me parandada asju selge mõistusega ja alandlikkusega.

Mõni võib arvata, et mida ma siin kobisen, kui ma ise olen olnud sama must lammas ning väljapääsu otsides endale suuremat auku kaevanud. Aga mina olen oma kogemused läbi elanud ja minu südametunnistus on öelnud mulle millal on piir. Ma pole alati olnud oma tegude üle uhke. Õigemini, ma polegi kunagi endaga piisavalt rahul olnud. Kuid ma ei lase sellepärast end käest ning ei anna alla. Ka mitte rasketel hetkedel.

Ma ei tea mida ma täpselt tahan öelda, kuid lihtsalt proovige lahendada muresid teistmoodi. Ja ma arvan, et te ei tahaks kunagi ühelegi naabrile silma jääda tuigerdades koju jõudmisega.

Ma tean, et see kõik oli siin kulunud jutt. Ega ma ei tahtnudki millegagi teid üllatada. Lihtsalt tahtsin need mõtted peast välja saada, et rahulikult uinuda.

28

Õues sajab lund. Pole küll mingi eriti suur uudis, kuid aegamisi loodame tegelikult kõik juba selle sulamist. Igatahes on lume sihitult taevas alla langemine rahustav. Mitte, et ma nüüd viimastel päevadel kuidagi eriliselt närvis oleksin olnud, kuid teatud asjad on hakanud häirima küll. Näiteks olen juba viimasel paaril päeval püüdnud vaikust otsida. Mind ärritab mõnikord müra. Ükskõik, mis laadi müra see ka poleks. Kord hakkab õpetaja vali hääl mu närve kõrvetama, teinekord on aga raske seista bussis inimsumina keskel. Kella tiksumine pole veel häirima hakanud, kuid kui seegi peaks tõeks saama, siis ainukeseks rahulikuks kohaks on jäänud vannituba ja teine magamistuba. Nendes pole tõesti mitte mingisugust häält, vaid ainult enda kõrvade kohin. Selle poolest igatseksin ma vanu aegu, just neid kus ma olin Läpil. Istusin suvel murul või siis seisin talvel lumes ning vaikuses vaatasin põlde, metsa. Vaikuses. Oh, ma poleks vist ise ka arvanud, et muutun selliseks õrnahingeliseks ning hakkan just sellist laadi asju taga igatsema. Ma olen olnud siin kõigest poolteist aastat, kuid ma hakkan juba vaikselt mõistma neid kes on pikki aastaid elanud linnas ning lõppude lõpuks kolivadki vaiksemasse linnaossa või sootuks maale.
Teine asi, mis kütab närve üles, on inimesed. Peale reedest vahejuhtumit bussis mind lihtsalt nii häirivad inimesed, kes on minust 5.m. raadiuses (v.a siis kui ma ise kellegagi koos olen). Ja siis nad kõik sahmerdavad, trügivad, peksavad kottidega ja lõhnavad (mõni baabuška aka. sibulamammi on otsustanud end lõhnastada terve bussitäie rahva eest kuid mõnel on lihtsalt promillid).
Reaalsus on see, et ma pean nende asjadega lihtsalt leppima, sest selline on minu keskkond. Pean kasvatama endas sallivust ning hakkama armastama inimesi enda ümber.

Kui juba korra siin olen mõtteid poetamas, siis võib ka nädala algusest rääkida.
Esmaspäeval oli koolis saksa keele päev. Tunniplaan oli mõnusalt sassi aetud ja pool päeva toitusin kommidest, mille meie klass viktoriinis võitis. Õhtul käisin aga sünnipäeval. Väike vennapojuke sai oma esimese aasta elatud. Wiiii, kõige armsam vennapoeg mul üldse :D Seltskond oli mõnus, kõikidel külalistel olid oma väikesed põnnid kaasas, välja arvatud mina. . . . Sellegipoolest ei puudunud mul tegevus, sest inimestega rääkida, pilte teha, süüa ja relax toas lösutada oli ka chill.
Õhtul jõudsin koju, hakkasin oma viimast 100 lehte "Isa Goriot-st" lugema. Näpistasin siis uneaega ja lugesingi väsinuna selle läbi. Well, täna läksin kooli ja sain teada, et raamatutöö on järgmine teisipäev. -..- no ma ei tea.. suht obsessed tunne oli. Selle tunde vastu aitab šokolaad. Aga juhtumisi pole seda, kui vaja oleks. Järelikult tuleb jälle kööki minna ning vaadata mida huvitab saab kokku seda kapis peituvatest asjadest.


" Üksindus? Hüüan sind, aga sa ei vasta; sirutan käed su poole, aga ma ei ulata sind puudutama; ma kuulan, aga minuni kostuvad ainult oma südame löögid - nagu hingekella kauge kaja. "


I. 

30

Hi there!

Mõnikord olen ma laisk nagu lauajalg. Siis aga tuleb boom-boom-bow ja ma muutun mingiks masinaks, mis töötab mitu tundi järjest ja teeb mitut asja samaaegselt. Oh, oleks neid töötan-masinlikult-perioode rohkem.
Praegune nädal on nii kiire olnud. Nagu ma algusest saadik teadsin, jäi mu uurimustöö esimese osa kirjutamine täpselt enne seda kui kukub esitamise tähtaeg. Niiisiis olengi ma iga päev koolist koju tulnud ja viivitamatult lugema-kirjutama asunud. Siis teinud süüa, koolitöid, vaadanud veits telkut ning kuni ööni lugenud "Isa Goriot". Yea, sinna vahele mahtusid veel koristamine, kodugrupp ja lahe olemine. Well,  I'm a woman, i can do many things at the same time, ya know :)
Teinekord tuleb vaenlane hoopiski muuta kasulikuks. Well, ma olen seda varemgi maininud, et coca+kohv= hyper energy. Nüüd oli seda õppimiste ajal hea ära kasutada. Siis ei vajunud silm raamatute vahele looja.  Kuigi see-eest sain ma kahel järjestikusel ööl ainult 4 tundi magada. Ilmselgelt oli hommikuti raske koolis olla.

Üks päev oli selles nädalas teistsugune. Skippisin ühe koolipäeva. Käisin vanemate juures. Jeah, finally jõudsin ka sinna. Oma iseloomu ja kiiret elu ette arvates teadsin, et varsti hakkaks teinegi kuu jooksma kui ma seal ära ei käi. Kuna meil eelmine nädal tulid kursuse hinded välja ning kontrolltöid ees polnud, siis oli teisipäev selleks väga super päev. Hommikul sain tunnikese väikest Davidi hoida ning seejärel juba sõitsingi maale. Jupjup, Jänedal oli chill olla. Seal olles haaras mu mõtteid täielikult suvi ning roheline park. Ohjah, seal on alati mälestusi mingi nurga peal. Sealt edasime saimegi juba koju. Tervitavad lumehanged ning koerad tõid päikesepaiste silma. Imelik on  tegelikult kirjutada, et vanemaid oli ka tore üle pika aja näha, sest kõik näevad ju oma ema-isa iga päev. . .
Mind üllatas ema positiivne suhtumine mu rohelistesse juustesse. Ahjaa, ma polegi vist siin maininud, et ma värvisin juukseotsad roheliseks. [Tundsin rohu järele väga puudust]. Ema reaktsioon oli selline "nii vähe siis värvisidki? Oleksid võinud ju ikka rohkem värvida *näidates näpuga poolde juuksepikkusesse*"  Well, well, well...
Edasi viis mu teekond veel Tapale ja Kundasse. Vana võõrkeelte õpetajat nägin ka, aga ta ei olnud kuigi naeratavas tujus ja pooleldi ignodes teretas mind vastu. Aga sellegipoolest oli tore päev. Vend ajas vahepeal küll mingit kelbast ja ostis mulle pulgakommi kuid finally saime ka temaga koos olla. Ja miks ma seda siin oluliseks märgin on just see, et mida vanemaks saavad vennad-õed, seda harvemaks jäävad nende kohtumised. Vaikselt minnakse oma elu elama ja iga üks ajab oma rada. Seetõttu soovitakski veel nautida seda aega kus te ühtse perekonnana koos elate.

Muide, üks soovitus teile kui te olete närvis ja teil pole rahustit. Mina läksin ühel õhtul oma uurimustöö pärast täiega närvi, sest ma ei osanud sinna enam midagi kirjutada ja ma ei viitsinud ka kõike seda jama emale telefonis seletada. Seega.. oli vaja end natuke rahustada. Aga suitsumees ma pole ja teed ei viitsinud ka juua. Ja siis lambist, laest, põrandast, ma ei tea kust, tuli mõte seista pea peal. Ajasingi siis jalad taeva poole ja vastu seina toetudes seisin veidi aega. Nii talitasin mõned korrad ja peale seda oli ka rahu majas. Vot ;)

Reede oli ootamist väärt. Tunde oli 5, siis läksime uisutama. (feil, mulle pandi sinna puudumine, kuigi ma olin kohal!!) Tundi andis meile direktor, sest õpetajad olid haiged. Well, well, well.. pidime sõitma slaalomit ja ringe ja ühel jalal ja õõõõ kõike sellist. Õhtul tuli Maarja külla. Oeh, ma polnud teda nii kaua näinud ja rääkinud ja siis see oli nii mõnus. Käisime noortekal kus sai nalja ja juttu ning täiega tore oli. Kojusõit riderideride oli ka chill. Comarket ja ninaverejooks ja nukkvõll ja oeh, teeemad olid väga laiahaardelised. Pitsat sõime-cocat jõime. Üks täiega lahe reede õhtu üle mitme nädala again.
Laupäeval nautsime koos päikselist hommikut. Jee. Ja ma sain teada, et ma magan.. veidralt.. tekk üle pea ja käed seda üleval hoidmas vms...

Naljakas, kui kiiresti võib väärtuslik aeg minna. Lihtsalt hetk, mida sa väärtustad, kaob nii kiirelt et seda ei jõua üldse märgatagi. Seetõttu jäigi meil ka minek ehk liiga viimasele minutile ning lahkumine oli kurvaltkiire.
Siis aga jooksin koju tagasi, Kribu tuli minu juurde, ning koos liikusime Pääskülla. Väikese pranki pandi ta ka.  Kristin: "nii palju kadakaid siin". (ta mõtles mände kadakate asemel) 
Seal toimus siis tänuüritus nendele, kes on Olevistes kuidagi noortetööle kaasa aidanud. See oli mõnus ja kuidagi väga relax oli olla. Tuju on ka viimastel päevadel paremaks läinud ja kõverdub postiivsuse poole jälle. Das ist chuul.
Mulle meeldib minna ülemeelikuks ja teha lahedaid hääli ja lollakaid nägusid. Üritan jätta inimestele esmakohtumisel kõige veidrama mulje endast.

Aga see pole okei kui inimesed naeravad, aga nende keskel on keegi, kes nutab. põmakipõmm.