Going better

On esimene advent. Selline kaunis päiksepaisteline lumeilm kus miinuskraade on päris palju juba.

Mina kahjuks pean toas istuma. Eile juhtus väike õnnetus ning nüüd on paar päeva voodirežiimi. Õnneks on piisavalt tubaseid tegevusi mis ei nõua palju ringi liikumist. 

Eelmine nädalavahetus oli mul hea võimalus võtta mõned vabad päevad töölt ja sõita külla oma kallile Rootsi sõbrantsile. Päris vägev ja vahva aeg oli. Sattusime jäähokimängule; imetlesime mäe pealt linnatulesid; käisime kirikus Aafrika laste õhtul kus nad tantsisid ja rääkisid oma storysid; käisime erinevates söögikohtades, jne...  Ainuke hetk, mil ma tundsin kurbust oli lahkumisminutid. Ja veidi tegi meele kurvaks öösel 2 tundi tuule ja külmaga bussiterminali uksetaga seismine. Aga kõigest hoolimata tulin tagasi rõõmsama ja puhanuna ning mõnusate mälestustega. 

pealpool pilvi on alati päike 

Espresso House is my new favourite coffee shop now 

Jõuluaeg on päris lähedal. 

Ja tulge ka Boosti Chai smuutit ostma kui jõulushopingut teete :)

Excited and scared

Muusika, jõulutee, kapi koristamine, pakkimine, elevus ja väike kartus. Plaanide läbimõtlemine sammhaaval, detailideni. Tahan tihtipeale olla spontaanne, aga kui asjad on planeerimata siis lähen vaikselt närvi. Mitu erinevat nägu, as always.
Mm.. ahjaa, pistaatsipähkleid nosin ka mõnuga. Nii mõnuga, et huuled liigsest soolast juba kipitavad.

Jah. Mis seal's ikka. Tee on juba jahtunud ja asjad peaaegu koos. Raamat ootab samuti lugemisjärge.

See ya soon.

Puudulik

Ühiskonna surve,

nõuavad oma printsiipe.

Sirgu löön selja,

tugevana näitan end.

Loon illusioone,

mida isegi juba usun.

Kus on mu süda?

sedagi ei tea.

Alles on tühi tuba,

seal end mõtetes...vean.

Tahame teha suuri asju

jätta end meelde.

Mitte 90 aastasena kuulda,

et suurim tegu

oli poekoti tassimine.

Elu on (....)pisar

No dårlig vær, bare dårlig klær. 

Ei ole halba ilma, on halb riietus. Seda väljendab ka see veidrate tähtedega lause siin mõni sentimeeter ülevalpool.  (Sobib siia koerailma hästi, hah)

Nii lähedal, aga samas nii kaugel. Kui saaks, siis ma ostaks endale tükikese Norrat, tuleksin õhtuti koju ja vaataksin seda. Oleksin seal või kujutleksin, et oleksin seal. Tegelikult on ju lihtne panna end mõtetes elama teises kohas teist elu. Mhm...
 Where is my piece of Norway??? Where are youuu?



Leidsin tumblerist selle pildi.

Ei, see ei ole tavaline pilt. See ei ole lihtsalt ilus pilt. See pilt on paljuütlev, tähendusrikas, unistama panev, kadedust tekitav, lootust andev, sooviv, mälestusi tekitav. See pilt nagu ütleks mulle, et Ingrid, okei mine võta oma raha, osta kaamera ja üheotsapilet Lofoteni ning ELA.
Ilmselgelt ma pole elaja inimene, olen unistaja. Nagu sa seda ei teaks eksole. Well, well, well...
 Mäletad kui olid talveõhtud ja käisime koos öösel jalutamas, suured hanged kahelpool. Jah. See oli ka elamine.
Küll kunagi on aega kahetseda kõike oma vigu ja tegemata jätmisi. Ning lisaks ka kõiki lolle ja segaseid blogipostitusi. Lihtne on elada kui sa ei "koti" kedagi ja sind ei "koti" ühegi arvamus.


Ületöötamine noori inimesi ei tapa. Seega,  keep going!  :)