Üks nädal seitsmes päevas

Hei!

Ükspäev raamatupoes raamatut sirvides tuli mõte jäädvustada enda nädalat. Ehk siis teha igast päevast üks pilt ning lõpuks koos mõttega siia panna. Lihtne ju. Esmaspäeval alustasingi ning täna, pühapäeval, lõpetasin.
Võib tunduda igav või mõttetu, aga ega kõigel peagi mõte olema. Midagi võib niisama ka teha.



Esmaspäeva õhtutundidel bussipeatusesse jalutades kuulen kedagi Draamateatri akna all hüüdmas "Ingrid!!!"
Seekord polnud see küll minule mõeldud, aga oleks võinud ju. :)

Teisipäev. Boost. Tühi kõht. Näritud tops. Kokkusattumused.

Kolmapäev oli kõige maalähedasem. Garaaži katuse värvimine, peesitamine ja emaga mulisemine. Mitte just iga päev ei saa sellist luksust.

Neljapäev. Sain mingi hetk teada, et Kadriorus kõnnib valgus. Käisin ka vaatamas. Ilutulestik oli mõnus, soovisin naljaga pooleks inimestele juba head uut aastat :)

Reede. Üks neist tavalistest kodus passimise ja ruudulise särgi päevadest.

Laupäev. Pildil on puu, sest see päev oli ikka täiega mental breakdown päev.

Pühapäev. Lehed sahisevad juba, saapad sai välja otsitud ning juba põleb ka esimene küünal minu laual. Kurb igas mõttes.

Juhtum õhtusest bussisõidust ja eestlastest

Mõni päev ei aja pead valutama ja mõni päev ajab kohe täiega pea valutama. Tänane ajas.
Õhtul, täpsemalt esmaspäeval, juhtus minuga alljärgnev lugu.


Olin lõpetanud töö Solarises ning väsimusega jalutasin uksest välja bussipeatuse poole. Peas ikka tavapärased mõtted kõigest massist, mis mind ümbritseb. Udupea nagu ma olen, ei märganud ma eriti midagi enda ümber ning ootasin ainult kojujõudmist. Bussini oli veel kella järgi 3 minutit aega. Võtsin siis telefoni ning hakkasin lugema sõnumeid, mis viimaste tundide jooksul saadetud oli. Ütlen otse, draama all the way. Hakkasin siis tekstidesse süvenema ning märkamatult oligi buss nina all. Astusin bussi, piiksutasin kaardi läbi ning viskasin kiire pilgu ümberringi, et kas tuttavaid ka silman. Poolt bussi täitnud inimestest ei näinud ühtegi tuttavat, kuid keset bussi, lõõtsakohast tahapoole jäävate toolide vahekäigus oli mees pikali. Lihtsalt pikali risti üle põranda. Liikumatult, ebamäärases asendis. Kuna olin ka eelmisel nädalal bussis näinud sarnast vaatepilti kus bussi tagaotsas magas põranda ja toolidega diagonaalis üks välimuselt alkohoolik/asotsiaal, siis ei pööranud ma sellele härrale tähelepanu ning istusin ja jätkasin draamade lugemist, pilk ja mõte telefonis. Tagantjärele mõeldes külm ja kalm tegu, lihtsalt ignoreerida ja muude asjadega tegeleda. Murdsekundi jooksul käis peast läbi, et äkki peaks midagi tegema... aga siis mu isekas ego lükkas selle mõtte tagasi. Buss sõitis edasi, järgmisesse peatusesse Vabaduse väljakule. Seal tuli samuti õhtune kogus rahvast peale. Nende hulgas ka noor maitseka stiiliga neiu kes istus minu kõrvale ja üks keskealine vene naine. Erinevalt kõigist teistest märkas too vene naine maaslamajat ja tõstis kohe häält. Otseloomulikult märkas alles siis ka ülejäänud rahvas abivajajat ja teavitasid sellest bussijuhile. Järgnevalt jooksis osa rahvast bussist maha, mõned läksid mehe juurde ning suurem osa passis pealt. Kõlarist tuli teade, et kiirabi on kutsutud. Ütlen ausalt, et olukord oli segane ning silmaga vaadates hingamismärke polnud. Minutid tiksusid, inimesed liigutasid teda, keegi targem keeras külili ja pani käe pea alla ning üritati pulssi leida. Buss edasi ei liikunud, kuid bussijuht välja ka ei tulnud. Ootasime ja vaatasime. Segadus. Tol hetkel lõi pähe see "sa vastik isekas inimene. Tegutsesid telefonis teiste intriigidega selle asemel, et kohe appi minna. Mis inimene sa oled, Ingrid. Oled sa üldse inimene. Kas sul tundeid polegi??" Mul oli häbi. Mul oli häbi enda ees, mul oli häbi bussis olnud rahva ees, mul oli häbi eestlaste ees. Sest lõppude lõpuks oli märkaja ikkagist vene rahvusest isik, mitte meie rahvuslane. Vahetasime kõrvalistuva neiuga paar informatiivset lauset ja ootasime. Siis jõudis bussi taha järgmine nr.40 buss. Keegi väljast hõikas, et järgmine buss tuli ning hetkega jooksid inimesed bussist välja. Mina ja kõrvalolev neiu jäime oma kohale istuma. Samuti ka vene naine ning bussi tagantotsast üks naine. Kokku 4 inimest, kes jäid bussi, et oodata ära kiirabi ning lükata edasi oma kojujõudmine.
Möödunud oli varsti juba 15 minutit, kuid ei kiirabi polnud tulnud ega ka bussijuhti oma kabiinist välja. Me ei suutnud ära imestada, et kas sellised ongi inimesed meie ümber. Aega läks veel umbkaudselt 5-10 minutit ning vahepeal jõudis vene naine ka ise kiirabisse helistada. Kuigi me olime terve see aeg ikka seisnud Vabaduse väljaku peatuses, võttis kiirabi tulemine aega umbes 20 minutit. Kas pole see mitte liiga pikk aeg õhtul kesklinnas abi saamiseks?
Vähemalt abi saabus ning kiirelt hakkas tegutsemine mehe teadvusele toomiseks. Ja siis, alles siis, tuli bussijuht välja ning jäi meedikute kõrvale vaatama. Pärimisele, et mis juhtus, bussijuht vastata ei osanud. Venekeelt kõnelev naine ka eesti keelt ei osanud, seega rääkisin ise nii palju kui teadsin. Veel mõned minutid sagimist, voolikuid ja meditsiinilisi väljendeid, kuid härra bussi põrandal lamas ikka samamoodi edasi. Lõpuks toodi kandekott ja taheti meest välja viia. Meessoost meedik küsis siis, et kas siin meesterahvaid ka on, bussijuhti või kedagi. Bussijuht tema selja tagant siis vastas mokaotsast vaikselt, et bussijuht on. Ausalt öeldes ta eriti abivalmis polnud ning kuidagi nii muuseas võttis kandekotist ühest servast kinni.
Lõpuks oli süda kergem, sest abivajaja oli viidud kiirabiautosse. Bussijuht naasis siis ka bussi ning üllatusena tuli see, mis ta meile ütles. "Minge välja, pole mõtet mul enam seda ringi teiega sõita". Me kõik olime kohkunud. Mismõttes pole mõtet sõita... me ootasime kuniks inimene saab abi ja lasime silme eest mitu kodusuunal sõitvat bussi ära minna. Tema aga vaevus välja tulema alles kiirabi ajaks. Ega's midagi. Pidime siis õue minema ja uut bussi ootama jääma.
Jõudsin koju ja olin raevunud. Kuidas saavad inimesed sellised olla. Kuidas saan mina selline lammas olla. Miks me ei hooli enda ümber olevatest inimestest. Räägime küll, et hoolitseme jne, kuid sellises reaalses olukorras ei läinud keegi appi. Oma tegemised on alati tähtsamad. Ka see inimene on ju kellegi poeg ja kellelegi ehk isa. Kas me tõesti tahame, et kui meie oma tuttavad või me ise oleme kord hädas, et ka siis inimesed lihtsalt külmalt pealt vaataksid. Ei, ma ei usu, et keegi meist seda sooviks.
Olgugi, et ma võiksin praegu endale kümme ettekäänet tuua, ma neid ei too ja kahetsen, et ma kohe ei läinud appi. Ma ei tea kas see oleks teinud asja paremaks või mitte, kuid vähemalt oleksin ma suutnud näidata, et on ka hoolivaid inimesi olemas. Minu suhtumist ja mõtteid raputas see sündmus küll.

I promise...

Ma luban, et ühel päeval on mul väike majake mägede vahel, järve ääres. Ilmselgelt Norras. 

Unistused on loodud täituma. Annan oma parima ja teen kõik, et ükskord seal olla. 

See oligi kõik, mida tahtsin öelda.

Peace. 

/ikka veel eksisteerimas, Ingrid/