I am feil.

Nunii. Päeval mõtlesin, et täna õhtul on mul rohkem aega, sest pole millegist blogisse kirjutada. Päeval ma olin kõige õigem laiskloom ja lihtsalt .. laisklesin. Veidi rõdul mõned tunnid ja siis maasikapeenras... Saate ju aru, mida see sõna tähendab :D Ja kui ma veidikene õhtu poole istusin oma laua peal ja samuti laisklesin, helistas Angelica jaaa teatas, et ta saaks ikka õhtul vaatama minna meie kohalikku näidendit. Käbelt riidesse, nägu pähe, ratas välja ja johhaidii Jänedale.

Käisime siis vaatamas .. näidendit. Pealkiri on liiga pikk minu jaoks, et see välja kirjutada. Eriti veel siis, kui see on pildi peal olemas.. niiet jah.. :D käisime Annuga seda vaatamas. Oli esietendus ja kohalikele tasuta. No muidugi ei saanud me jätta kasutama võimalust ja läksime ka uhket näidendit vaatama. Mille peaosas veel Merle Palmiste. AGA me ei suuda ilma feilimata olla.. ja see on kõige feilim. Läksime ja istusime. Vaatasime ja naersime. Olime seal üle tunni aja. Mingi poolteist vist. Siis oli mingi plaksutamine ja kõik rahvas vooris välja. Meie ka. Nägin veel hästi palju tuttavaid. Muidugi tasuta asjad kutsuvad rahvast kohale nagu murdu ju :D Ja Hanna oli ka seal... Jäi Annuga rääkima ja hakkasime siis kolmekesti vaikselt majade poole liikuma, sest meie jaoks oli kõik.. läbi. Võtsime mu ratta, käisime kiikumas ja siis otsustasin koju tulla, sest kõht näpistas. Aga vot mida meie nägime, autosid oli ikka Jäneda täis. Ja liikusime siis veidi edasi ja kuulsime, et Pullitallis sees ikka räägitakse..

Jeesh... näidend kestis edasi. Ennem oli lihtsalt vahepaus. Ja meie arvasime vahepausi ajal, et näidend sai läbi. (Y)

Loo moraal: Oleme maakad ja pole varem näidendit vaatamas käinud.

Homme uus päev. Ja uued feilid.

Ilusat päeva jätku !!! :D

sain päikest =)

Heya,

Täna oli õues palav.

Ärkasin kümne aeg. Angelica helistas, selle peale. Muidu oleks edasi maganud, aga ei. Pidin kiiresti tegema, aga Jänedale jõudsin ikka poolteist tundi hiljem.. see olen mina. Hoidsime Mikku. Ja siis õue. Jäätist sööma ja kiikuma. Kogu oma raha raiskasime jätsi peale :D wiii.

Saime mõlemad ühe rammusa šokolaadi koonuse jäätise ja siis veel mahlapulga. See oli nii perv, aga samas jälle hea :D Kellukest ostsime ka. Sellega sai palju nalja.

Ja siis istusimegi paar tundi külalistemaja taga künka peal ja lamasime maas. Jõime oma kellukest. Klõmm-klõmm. Mmm..

vot see on üleprahi laiskus. Lihtsalt mitu tundi künka peal magada ja chättida. Mina muidugi s

ain ka päikest. Kõrbesin veidi ära ka-YUHUU !!! Nüüd olen ilusti ka punakas. :D pole enam valge albiinokas. Ema oli ka nii positiivselt üllatunud, et wooa lõpuks hakkas lapsele ka päike peale.

Muidugi täna oli ka erakordselt suur UV kiirgus olnud, ma kuulsin. Aga no.. ehk ei teinud see mulle midagi. Ma pole ju eriline päevitaja ka :D

Jalutasime veel ringi. Tegelt mina jalutasin, sest Angelica võttis minu ratta kohe enda valdusesse ja andis selle tagasi alles õhtul, kui ma koju tulin. Mõjuvõim :D

Siis vahepeal chillsime jälle toas. Annu tegi mulle eriliselt hea võileiva. Ja andis eriliselt head mahla ka peale.. Njomnjom. Kendraga sai ka madistatud ja .. jah :D jätame selle lause poolikuks.

Pärast hiljem läksime uuele rongile kiikuma. Selleks olin mina nii läbi omadega, et lihtsalt istusin seal maas ja tegin mitte midagi. Lasin oma suul ainult liikuda ja saatsin sealt sõnu välja päikese poole.

Annu pildistas end nii ülevalt, kui ka alt poolt... minu telefoniga muidugi

Ja minu kena päikesepuudutatud näokese sai ta ka peale...

Kodus ja Võõrsil ajaks kodu tagasi.

Aga väga lahe päev oli. Saime üle pika pika pika pika aja jälle kahekesti olla ja rääkida. Suht mõnus oli. Kiikuda oli ka nii mõnus ja lebotada.. aah.. super tore päikseline päev oli.

Palju päikest teilegi ! :)

I fell apart, but got back up again,
And then I fell apart, but got back up again,
And then I fell apart, but got back up again !!!

tujust out.

Pöö. Tulen ja valan oma masendust siia teile, sest mul endal on sellest juba nii grfasdfdifdsifisdjfsdka* ja kellegi muu tunnetele seda valada pole, isegi kui tahaks.. Eks te ise tea, palju loete ja millest lasete lihtsalt silmadega üle. Blogi juures on hea seegi, et ma saan lihtsalt kirjutada ja kirjutada. Ja ma ei pea ootama, millal keegi mulle vastaks (nagu msnis) või siis üldse arvama, et inimesed ei tahagi minuga rääkida. Ja lugema neid mõttetuid napisõnalisi vastuseid, mis tekitavad mõnikord pahameelt. Okei, saan aru. Ega mu jututeemad pole ka sellised, millele oleks võimalik romaanipikkune vastus kirjutada. Aga ikkagist...! (inimestele meeldib end sellega õigustada)

Igatahes, olen terveks saanud, või vähemalt arvan, et olen saanud.. Täna käisin metsas maasikal ka ja põllul tuulekaera korjamas, aga mul hakkas süda nii puperdama ja nii palav oli, et tulin kähku tuppa peitu päikese eest ja istusin maha. Mulle lihtsalt ei meeldi need palavused. Eriti nüüd, kus ma olin just haige ja ma ei taha mingit kuumarabandust saada. Muidugi tarbin ohtrasti vett. Oh minu kustutamatut janu ja täitmatut hinge.

Peaksin endale mõne huvitava tegevuse leidma. Sest hetkel on küll mingi väääääga nõme. Keegi ei viitsi rääkida ja kõik lahedad on palavuse käes kõrbemas (krillkanad**). Lisaks on mul tekkinud umbusaldus inimeste vastu. Ei hakka pikemalt pablama sellel teemal. Niigi mul jamasid küllaga nende inimeseloomadega. Poleks ehk vaja uut riidu alustada. Olen õnnelik, kui saab kasvõi ühegi maha maetud, aga nagu zombid, tõusevad nad ikka sealt aegade hämaruse alt üles. Peaks vist rohkem mulda peale kraapima ja lillekesi peale istutama... Hullukene olen, aga elab ehk üle. Ise olen küll juba harjunud, et ma ei sobi siia tsivilisatsiooni ja pigem sobiksin vist eraklikuks unistaja hingeks.

Ja mis mulle siis täpsemalt muret tekitab ? Seda te ei tahaks teada.. sest absoluutselt kõik tekitab. Internett tekitab, facebuuk tekitab, inimesed tekitavad, ilmastik tekitab, blogid tekitavad, telekas tekitab, mets tekitab, juuksed tekitavad, näpud tekitavad, silmad tekitavad, sõbrad tekitavad ja kõige suurem muretekitaja olen mina ise. Sest ma, munad ja viiner küll, ei suuda asjadega leppida ja kougin igalt poolt masendust külge.

Tahaks jäätist..

Tahaks ühe teatud poisiga autoga sõitma minna (mis sest et ta praegu veel vist ei või sõita), sest ma lihtsalt ei suuda taluda seda, et ta mulle meeldib.

Aaah... ma olen niii vihane hetkel. Kõik mu sees käärib nagu pahaks läinud mahl. Veidi pärmi juurde ja PUMMM !!! I'm gone..

Ja ma olen nagu armas väike tüdrukutirts, kes on digimuutunud vastikuks väikeseks jõmpsikaks ja jonnib ja karjub ja nutab. Piripill. Ei, Piripill on veel armsasti öeldud.. Pigem... Jonnipunn. Selline tore ja eestimaine, tugev, karvane sõna. Junnipunn. Mädapunn. Väike roosa junn. Trolololo.O

Notes:

*grfasdfdifdsifisdjfsdka - sõna või häälitsus, mis väljendab tungivat pahameelt; raev.

*krillkanad- kirjutasin meelega krillkana. Tunnen küll õigekirja, niiet te ei pea hakkama mind parandama.

Kriitilisi kommentaare pole vaja jätta!!! Aitäh ja nägemist.

Uni

Sellest ajast saadik, kui ma jäin haigeks, olen ma hakanud nägema väga eriskummalisi unenägusid, mis kõik tunduvad nii tõetruud, nagu oleks see mu teine argipäev. Eile nägin ma, et ma olin haige ja kodus, nagu praegu olengi, ja siis tulid mulle külla kõik eelmise aasta lõpetajad. Ehk siis 21.lennu vilistlased. Eriskummaline oli see, et ainuke poiss, kes nende klassis käis, puudus minu unenäost. Ehk siis only girls. Nad mäslesid minu toas. Vaatasid asju, näppisid asju. Rääkisid ka minuga juttu. Aga keegi ei teadnud, et nad mul külas on. Ja siis kui vanemad pidid tagasi tulema, siis ma läksin nii närvi, et kuidas nad nüüd kodust minema saada.. sellega see ka lõppes. Aga see oli nii reaalne.

Eile oli ka üks unenägu sellest, kuidas ma sõitsin Tapa vahel jalgrattaga ringi. Päris teostav, eksole.

Aga tänasele unenäole mõtlen ma küll nüüd vist terve ülejäänud päeva.. See lihtsalt... ma ei tea millisest aju osast see mul silme ette mängima hakkas, aga jaahm :D ... Kahjuks ma ei saa seda siin avalikult kirjutada, sest osad teist tunnevad seda inimest ja teiseks, ma ei oskaks praegu seda veel kirjeldada.

ohjah.. muidugi neid unenägusid on veel. Koeraga näiteks. Ja selliseid õues jalutamisi.. ja igast muid. Ootan põnevusega, mida järgmised magamajäämised toovad :D

Aga mis peamine. Mul on alati neid unenägusid nähes selline tunne, et see toimubki nüüd päriselt. See tunne on kuidagi nii.. kindel, aga samas kui sa ärkad, tead, et see oli ikkagist üks meelepete. Ning neid ilusaid kaadreid ei ole ega ka tule..

kas ma peaksin veel ootama ???

Kui mulle meeldib üks inimene, aga ma ei julge ise temaga msnis rääkima hakata, ega vestelda. Ning ainult mõtlen tema peale ja ootan, et tema teeks esimese sammu, kas mul siis tasub üldse midagi oodata...

Kui ma proovin ikka teda vabaks lasta endast, aga ta tuleb ikka tagasi mu mõtetesse, kas siis on ka ikka veel mõtet oodata...

Kui ma ei leia kunagi sobivat teemat ja aega, millal alustada lähenemist, kas siis peaksin ma ikka ootama temapoolset lähenemist...

Kui kõik tundub juba nii lootusetu, kas siis ikka tasub oodata...

Kui ma enam ei jõua oodata, kas ma siis ikka peaksin lootma, et ta tuleb ja nagu muinasjutus võtab mu endale...

Kas ma peaksin veel ootama?

Või proovima juba nüüd täielikult temast üle saada ?

kole kõhugripp

Kurb, masendav, kurb, masendav, kurb. Õues paistab jälle päike ja kõik praegu on noortekal.. Ja mina olen ikka haige ja passin siin paksu teki all oma kampsuniga (mul on külmavärinad !!!)

Eile õhtul hakkas kõik juba nurmaliseeruma. Ja oligi OK. Hommikul ärkasin kell .. 6.38 siis oli ka kõik OK. Olin pool tundi üleval. Või rohkemgi. Ja siis peale kümmet ärkasin uuesti. Ja siis oli nii valus ja paha olla. Nõrk olin ka.

Ja peale selle oligi kõhuvalu, wc-s istumine, peavalu, väsimus, nõrkus, magamine, kahtlased unenäod ja sonimine. Ja siis kõik jälle uuesti.

Ma kõike ei hakkaks siin detailselt kirjutama, aga jah.. suht halb oli olla.

Ei saanud kirikusse ja jälle ei saanud noortekale ka.. SHUUUT !!! Ma pole 3 nädalat Ollis käinud ja nüüd 2 pühapäeva Tapa noortekal. Jama, jama, jama. Tahaks muidu täiega olla kusagil..

Aga jah.. igatahes, mina olen ikka haige. Põen siin oma kõhugrippi. Ning eelduste kohaselt peaksin juba teisipäevaks terveks saama. No elame, näeme :D

Aitäh kõikidele, kes mõtlevad minu peale ja tunnevad ikka huvi minu tervisest :D

Night !!!

hullumeelne pere e. hoidke Ausidest eemale

Niih, kui te teaksite kui palju on juhtnud, siis teil vist läheks ka süda rütmist välja nagu mu emal täna... Et asi saaks algusest ära räägitud, pean alustama kolmapäevast, kui mu ema helistas mulle ja teatas, et on haige. Nii.. siis neljapäev läksin koju ja tal oli juba õnneks parem. Reede oli kõik korras. Kõigil. Aga eile õhtul läks vend ära ja jäi öösel haigeks. Sama lugu oli isaga, kes jäi ka mul öösel haigeks. Niiet hommikul oli suht toredad uudised üles ärgates. Vend Tallinnas haige. Ja isa teises toas haige. Ja mul endal oli hommikul ka veits halb olla. Kõht valutas ja selg.

Ema läks õue. Mina jäin tuppa. Läksin magama. Kella kahe aeg ärkasin. Ja tundsin end superhästi. Sõin šokolaadi ja siis õue empsi juurde. Hakkasime koos kodu poole tulema kartulapõllult ja mul kõik nii käis ringi.. Pilt oli kõigepealt udune ja siis hakkas kõik ühtlaseks roheliseks taustaks muutuma, mis muutus kohe edasi valgeks. Jäin ühe veoauto kasti kõrvale seisma. Ema oli eemal. Ja siis on must auk. Ning märg rohi. Ise midagi eriti ei mäletagi. Tean seda, et olin seal maas olnud, ema käte vahel ja püüdsime vaikselt koju tulla. Kuigi ma minestasin veel kaks korda ära. Kuidagi jõudsin koju. Siis voodisse pikali. Ja ema kutsus kiirabi, sest mul ikka oli meeletult paha olla ja pilt virvendas ja nägu oli valge olnud. Ja huuled sinised. Ka olin ma hingeldanud. Noh, õhku ahminud.

Rakvere kiirabi vaatas mind siis üle ja mõõtis-käperdas. Ning õnneks lubati mul koju jääda. Ja mis mul lõpuks viga siis on, seda ei teagi. Aga arst arvas, et vist on mingi viiruse algus. Niiet, pean palju puhkama ja jooma palju.

Aga jah.. masendav seis on küll kodus. Kõik haiged. Niiet, hoidke Ausidest eemale !!!

tegelt.. ärge hoidke :D

Aga jah, loodame, et homme olen ka mina jalul ja enam seda minestamist ei tule.

mõned aforismid

Johannake ütleb mulle mõned aforismid :

• ära kunagi lakka naeratamast , sest kuskil leidub keegi , kes võib sellesse naeratusse armuda
• Õnn on kui liblikas, mida taga ajades kunagi kätte ei saa. Kuid kui istud vaikselt..tuleb ta ise sinu juurde
Eks me näe" hüüdis pime ja jooksis peaga vastu seina.
• True love doesn't have happy endings, true love never ends.

• When you were born, you were crying and everyone around you was smiling. Live your life so that when you die, you're smiling and everyone around you is crying!
• A good friend is like a computer: he Enters your life, Saves you in his heart, Formats your problems, and never Deletes you from his Memory.
• The best friend you can have is one you can sit on the porch with and not say a word, then get up and feel like that was the best conversation you've ever had.
• Mulle meeldib kui vihma sajab, sest siis ei tunne ma, et nutan üksinda.
• Üritada unustada kedagi keda sa armastad on sama, mis üritada mäletada kedagi keda sa iial kohanud pole.
• The hardest thing to do is watch the one you love, love somebody else.
• Aju on elund, millega me mõtleme, et me mõtleme....
• Naudi alati seda aega, kui ootad midagi äärmiselt tähtsat, sest niipea, kui see kätte jõuab, on see ka läbi.
• Ära esita kunagi küsimust, kui vastusest midagi ei sõltu.
• "Elu" on sugulisel teel leviv raske haigus, mis lõppeb alati surmaga.

Ingrid ütleb:
õõh see elu kohta on.. karm

Johannake ütleb:
jah, aga polegi nii mõelnud

Ingrid ütleb:
mhm.. tuleb veel ?

Johannake ütleb:
• Armastus on nagu liblikas peos, kui liiga õrnalt hoiad, siis läheb lendu, kui liiga tugevalt hoiad siis puruneb.
• Paljud kõnnivad üle su südame, aga on üks, kes sinna oma jäljed jätab.
• Jumal andis meile kaks silma et näha, kaks kõrva et kuulda, kaks kätt et tunda, kuid miks andis Jumal meile ühe südame? Sellepärast, et teise me ise ülesse leiaks.
• Tervele maalimale võid sa olla mitte keegi, aga kellelegi võid sa olla terve maailm.
• Pakkuda armastuse asemel sõprust on sama, mis asendada lokid parukaga.
• Et naeratada, on vaja pingutada seitseteist näolihast, et kortsutada kulmu, neljakümmend kolme.
• Tõelised sõbrad on nagu hommikud. Sa ei saa neid kogu päevaks, ent võid alati kindel olla, et nad on olemas, kui üles ärkad. Homme, järgmisel nädalal, järgmisel aastal, igavesti.
• Kui uksest välja saad, on raskeim osa teekonnast seljataga.
• Haamriga mehele paistab kõik naelana.
• Kui hukkub üks inimene, on see tragöödia, kui miljon, on see statistika.
• A foolish man tells a woman to stop talking, but a wise man tells her that she looks extremely beautiful when her lips are closed.
• Inimene tegutseb kolmel juhul: kui tahab, kui peab ja kui ei tohi...
• Võtmehoidja on välja mõeldud selleks, et sa kõik võtmed korraga ära kaotaksid.
• When somebody hurts you , cry a river , build a bridge and GET OVER IT !
• Õhulosside ehitamisel on üks tore omadus – materjal ei saa kunagi otsa.
• Esimesena ei tervita mitte kultuursem, vaid see, kellel on nõrgemad närvid.
• Mu naine ütleb, et ma ei kuula teda. Ma arvan vähemalt, et ta nii ütleb.
• Naerata ja see paneb inimesi huvi tundma , millest sa mõtled .
• Head mälestused raiu marmorisse, halvad kirjuta liivale...
• Optimist laulab isegi siis kui tema laul on lauldud.
• Ära anna oma suudlust armastuseta, sest esimene suudlus ei kordu iialgi.
• Mulle meeldib jalutada vihma käes , sest siis ei tea keegi , et ma nutan
• Sõbrad on nagu tähed-neid ei ole koguaeg näha, kuid nad on alati olemas.
• See kiri on seepärast nii pikk, et mul polnud aega teda lühemalt kirjutada.
• Eile öösel saatsin ingli su und valvama. Ta tuli tagasi varem, kui oodata oskasin.
Kui küsisin miks? Ta vastas: Inglid ei pea teisi ingleid valvama!

• Kui sa oleks mu pisar, siis ma ei nutaks kunagi, sest kardaks sind kaotada !
• Kõik on hea, mis on uus - aga sõber või sõbranna on hea, kui ta on vana.
• Kui sa arvad , et maailm on pööranud sulle selja , siis sa pead hoolikalt vaatama , tõenäoliselt oled sa maailmale ise selja pööranud.
• Parim kink , mida võid anda , on kallistus : Üks suurus sobib kõigile ja kellelgi ei ole kunagi midagi selle vastu, kui selle ka tagastad.
• Kas päike tuli välja või sa lihtsalt naeratasid?
• Smile, & let the world wonder why

vabaks lastud

Heyoo!

Olin siin paar päevakest isekeskis arutanud seda vabaks laskmise värki. Noh, et ei võta endale enam muresid ja lasen ka TEMA oma peast välja ja ise ka proovin kõike vabamalt ja "nii-peabki-olema" suhtumisega olla.

Ja täna hommik üles ärgates tundsingi, et täna on see vabaks laskmise päev. I know.. sounds little bit weird.. but.. who cares =)

Nüüd on ka kool läbi ja kõik tõsisemad asjad ja ehk äkki ma suudangi muutuda vabamaks ja tolerantsemaks :)

Igatahes esimene päev on küll hästi välja tulnud. Ootan põnevusega homset !!!

Veidi pilte laadides arvutisse leidsin ka ühe reidikese pühapäevast ja tegin sellest 4 erinevat varianti. Veidike siis postitust ka värvikamaks ;)

Good night, my moons !!!

=)

sweet home

Eile läksin magama jällegist mingi kahe aeg, kaks tassi kohvi olid ikka parajad ärkvelhoidjad. Sai veits emotsioone väljendatud ja mõteldud ja msni kulus ka omajagu tunde. Ega siis iga päev ei saa ju üksi linnas venna korteris olla. Okei, koer oli ka. Ja kuna hilja sai magama, siis sai ka täna hilja ülesse. Kell oli siis 11.30 kui vastu seina kopsiti ja mehine hääl ajas mu uneavarustest välja.

Tulin täna koju ära. Home, sweet home !

Koju tulles tundsin end nii hästi. Selline harmoonia ja soojus ja sõbralikkus ja rahu ja aah... nii mõnus kõik. Tundsin, et see oli mulle vajalik.

Ma armastan oma kodu. Kodus on hea olla!

suure tüdruku tegemised

Nunii.. Veits tegemistest ka.
Eile õhtul saime hilja, hilja koju. Ehk siis tegelt Helina koju. Öösel veel käisime bensukas poes. Ostsime pitsat ja 2l Sprite. Tee peal mängisime õhupallidega... chill oli.
Siis pitsa soojaks, veits nomnom sest kõht oli alates päevast saadik jube tühi olnud.. Sõime, lugesime kroonikat ja siis mingi 2 aeg tuttu.
Mina ärkasin kell 6. Teised magasid.. endal oli ka jube uni. Ja siis silmad kinni vedelesin kuni poole seitsmeni. Siis kähku üles, riide.
Jalutasin bussikasse, ootasin bussi. Kell oli siis mingi 7. 05 Õues oli kena, nautisin seda üksildust ja jalutamist.
Venna juurde siis. Last oli vaja hoida. Vend oli ammu läinud ja Maria läks ka just tööle. Ma jäin jälle Sannu ja koeraga tuppa.
Veits fb, kus kedagi polnud ja siis jäin diivanile magama... tunnikeseks umbes.. koer oli kaisus ja sandra istus jalguotsis ja vaatas telkust multikaid. Ka ma kuulsin läbi une neid.
Pärast, et oma koormust vähendada, läksin tädile külla. Jõin seal ära 2 suurt tassi kohvi. Sõin palju maasikaid ja kooki. Ja jõin veel teed ka. Ning sõin mitu arbuusi tükki. Kohe näha, et lapsel oli kõht tühi kontserdist. Kodus ei söönud hommikul midagi.
Tädi juures istusin suht normaalselt. Puhkasin seal vaikselt. Jõin oma joogikesi ja olin lummatud vaatest kesklinna peale, nagu alati. Ootasin aega, mil Angelica helistaks, et teada saada millal koju lähen. Aga selgus vahepeal, et ema oli mul kodus haigeks jäänud (kõhugripp vist, seda liigub siin suht palju). Ja ta soovitas mul veel ühe öö linnas olla. Et ma oleks ka muredest vabam ja puhkaksin seal rahulikult. Sest maal ma niikuinii oleksin hakanud muretsema ja rabelema. Nii ka otsustati. Kui kõik juba õue hakkasid minema, otsustasin ma veits linna poole minna. Nii mõnus oli üksi jälle bussiga sõita, muusika ainukesena mu kõrvus.
Alguses jooksin täiega vetsu, sest ilmselgelt olin ma tädi juures vedelikkude ja arbuusiga liialdanud. Ja siis läksin ülesse raamatupoodi. Olen taas avastamas neid hetki, mil oled oma mõtetega täiesti teisel orbiidil. Kahjuks tõi kellaaja vaatmine mu reaalsusesse tagasi ja ma teatasin Angelicale, et saaksime kokku, et ma saaksin ta staffi üle anda. Stocki ees saime kokku. Ja siis bussiga jub tagasi Energiasse. Bussis nägin ka üht vana tuttavat. Mõnus oli rääkida. Inimesed läksid ka kodust ära. Olen täista alone siin..
Ainukesteks kaaslasteks ongi olnud telku, hillsongi laulud, blogi ja msn. Jäätis ka muidugi. Ja magav koer.

Igatahes, homme saan oma koju. Oma armsate tekkide vahele ja loodetavasti saan seal magada niipalju kui uni laseb.

Aga kui nüüd päev kokku võtta, siis :
nr 23 bussiga olen sõitnud täna 4 korda
viiendale korrusele olen täna roninud 8 korda

Ja siin üksinda olles, kuulates Hillsongi ja kurtes oma muresid, murdusin ma täielikult.. Tundub, et suur tüdruk pole ikka veel suureks saanud......................

best concert (30STM)

Daah.. veidi kontserdist ka. Oli väga ooossom (kui aru ei saa, loe: awesome).

Kohe mainin ära, et pilte ma ei viitsi panna. Esiteks sellepärast, et ma ei taha midagi oma venna läpakasse tõmmata ja teiseks, mul poleks teid nkn milllegagi üllatada. Niikuinii tõmbaksin need netist.

Eile hommik.. oli selline.. ootusärev. Aga samas see oootusärevus ka kadus nii kiiresti, et ei saanudki aru, millal või kuidas see juhtus. Vihma sadas hommikupoole kõvasti. Ning selle vihmasajuga pidime koos Sandraga veel minema Helina juurde. Läksime suht rõõmsatena sinna, sest tüdrukutel pidi mulle mingi üllatus olema, aga suprise !!! ma ei saanud üllatusest aru. -.-
Mingi tundmatu kell hakkasime kesklinna poole sõitma. Helina veel unustas oma pileti koju. Feil. Aga meie käisime Angelicaga Virus ära. Ostsin endale mingid prillid, millel surusin hiljem klaasi välja.. eitea mis imelik tuju mul tekkis... aga vahet pole. Helina jõudis ka piletiga tagasi. Ja mingi Angelica tuttavaga koos juba lauluka poole.
Saime suht käbelt sisse. Ja õnneks, ma kordan, õnneks, olid mingid topeltväravad, et kõigil oleks võrdne võimalus saada lava ette. Ka mina kimasin täie rauaga kusagile sinna rahva sisse. Muidugi oli mu asukoht iga poole tunni pärast juba erinev, sest rahvas tegi mingeid laineid (ma usun, et te olite ka seal ja teate kui rõve see oli). Ja nii suur pushimine oli, et aah.. Varbad olid valusad. Keha oli muljutud. Minu lahtised juuksed läbisid ka mingi imeliku hõrenduse. Ehk siis mul on juukseid peale eilset tunduvalt vähem peas kui ennem.. aga see selleks. Järgmine kord ma siis ei jäta neid lahti lihtsalt.
Kontserdi juurde tagasi. Soojendusbändid olid suht nii ja naa.. Vahepeal oli mul isegi täiesti norm koht, koos õhuaukudega ja ma nautisin seda, aga jah.. mitu tundi seal oodata peaesinejat oli suht põnev. Lisaks olin ma üksi ka. Helina läks välja ja Angelica kadus ka kusagile rahva sekka ära, niiet olin täitsa üksi seda kõike nautimas.
Kui nad lõppppude-lõppppuks kohale jõudsid, oli rahvas meeletu. Aga me kõik jumpisime seal koos ja screamisime koos ja mega lahe oli. Iga järgnev lugu oli veel rajum ja ma koguaeg mõtlesin, et kas ma tõesti olengi siin reaalselt nende kontserdil ??
Mmmm.. igatahes lõpuks oli mul suht hea koht olemas. See.. kus see pikk rahva sisse tulev lava oli (nagu poodium) siis ma olin seal otsas. Suht ligidal. Nägin Jaredit. Awwwiiii :D
Jaa, mis ma ikka öelda oskan. Kõik kes käisid, teavad kui mega see oli. Või noh, minujaoks oli see küll üks parimaid kontserte ever. Sry Ville, aga sa jäid kõõõvasti alla eelmine aasta. Sinu koha võttis nüüd üle Jared :p Ja need, kes ei käinud, need peavad lihtsalt kurvastama, et jäid nii heast kontserdist ilma.

Mis veel.. M. Soojendusbändide ajal jõudsin ma palju mõelda. Paljudele teemadele.. üks oli see, et ma hakkasin mõtlema, et kes oli see hea inimene, kes soovitas mul seda bändi kuulata.. aga ma mõtlesin ja mõtlesin neid aastaid tagasi ja ma avastasin, et ma ise olingi ju see geenius, kes aastal 2009 oli suur MTV vaataja/kuulaja ja avastas sealt ühe hea video, millel oli veel parem laul. See oli "A beautiful lie". Tänu sellele ma avastasingi selle, niiet saan ainult enesele tänulik olla :)
-sry, vastik ego olen.

Ja Jared armastab Eestimaad. Ta arvab, et eesti naised on kenad ja kui ta oleks varem teadnud meie armsat kodumaad, siis ta oleks varemgi siia jala tõstnud.
Mulle meeldis see, et ta suhtles palju rahvaga ja tegi mõned inimesed südamest õnnelikuks kutsudes neid lavale. Ja üldse oli ta nii vaba. Nii rõõmus ja kohe oli näha, et ka tema kaifib meid. Me vist oleme tema narko..

Midagi veel lahedat ? .. jaaa.. valgusshow oli cool. Ja need paberi lipikud ja suured punased pallid ja lava oli ka lahe.
See oli ka mõnus, et jagati topsikutest vett. Isegi ma sain mõned lonksud täiesti võõrate inimeste käest, kes olid nii viisakad, et ise võtsid ühe lonksu ja siis sheerisid topsi oma kõrvalseisjale edasi. See oli lahe. Ausalt.

;)

Aga jah.. nüüd vist on kõik öeldud. Super kontsert oli. Jepjep...ma koeraga nüüd outt.

again nõõme

Nüüd ma olen küll pettunud. Nagu tõsiselt. Aargh.. nõme, nõme ja veelkord nõme. Alguses üks asi, siis teisel saidil teine asi ja allapoole kerides tuli ka kolmas nõme asi. Fain.
Tundub, et tuleb üksildane ja masendav õhtu. See you sooon. In here.

And all what I want to say is "you never know tomorrow ... or ... today!!!"

Tuta lõpetamine in Tallinn

Okei. Kuna mul pole palju aega arvutis istuda, siis teen lühidalt. Hommik oli nõme. Nii väsinud ja tuju oli ka tuim. Lisaks olin veel sisse ka maganud. Aga sellegipoolest kähku riide, Jänedalt koolimajast läbi ja siis ka rongijaama. Sõit Tallinna. Kestis tavapärasest kauem. Jep, olin ilma Annuta ka.. Ta pidi veel mulle Baltasse vastu tulema, aaga ta magas sisse. Niisiis jalutasin edasi ka kesklinna üksi. Vahepeal nägin veel tuttavaid eelmisest aastast, kellega sai tööl vanalinna tänavatel palju pläkutatud. Peale väikest jutuajamist olingi juba Viru poole teel. EMT esinduses saime kokku Annuga. Ta suutis mind selja tagant üsna ära ehmatada.. :s
Aga koos juba Fotomeistrisse, kus ta tädi tegi meist pilte. Mulle õpilaspileti jaoks ja Annule passi jaoks. Lisaks saime ka koos mõned lahedad pildid koos tehtud. Siis 15. min Kaupsi toidupoes süüa ostmas ja tagasi Fotomeistrisse piltidele järele. Saime tasuta :D jeeei
Siis läksime mu kooli. Liivalaiale. Viisin dokumendid sisse. Muidugi oma mõistmatusest pean ma veel sinna korra minema, sest unustasin ühe tähtsama asja maha-lõputunistuse. Aga muidu olid endiselt seal kõik nii sõbralikud ja ma tundsin end ikka hästi seal koolis. Varsti chillingi seal ringi juba..
WC-s saime ka riided vahetatud. Et rohkem korrektsemalt minna Helina lõpetamisele. Ostsime ka lilled ära ja Ühisgümnaasiumi poole teele. Aktus oli pikk. Üle tunni aja suvalt plaksutamist. Aga vähemalt oli ilus aktus. Peale aktust leidsime õnneks Helina ülesse kah ja saime lillekesed ära antud. Ta oli nii kena ja nii õnnelik. Nii tore, et mul on selliseid lahedaid sõbrannasid. A, Andra S. nägin ju ka ära. Ta oli oma soengut muutnud. Väga lahe ja kena. Alguses muidugi ei tundnud ma ka teda ära, aga õigepea tuvastasin ta isiku :D
Koos Helina ja Annu ja ta vendade Tõnise ja selle väiksemaga läksime nende poole. Mõnus oli. Sai veits puhata.
Ja siis jälle linna peale. Suht mõnus oli. Saime naerda ja mina sain ka täieliku südamerabanduse, aga tänu Jumalale. Juhtus ime ja kõik läks kuidagi imeliselt hästi. Ma isegi imestan, et kas tõesti ? Aga ju siis. Olen kindel, et see oli mulle õpetuseks, sest see oli teine kord kui mul selline asi juhtus. Aga oleme siis targad, õpime oma vigadest ja ma loodan siiralt et ma enam ei ole nii kitsi.
Uueks lemmikuks sai meil Sikupilli keskus. Seal oli niii lahe. Prisma ja Novalux ja Hesburger. No on üle prahi koht. Pole midagi vinguda.
aaah... aga aeg läheb mingi megakiirusel ja plaanisime igaüks oma kodu minna. Ning olimegi juba minemas, kui ma avastasin, et mu rahakott jäi ju Annu kätte. Püüdsime Tutaga seda veel pääästa, aga Angelica oli kusagile juba kadunud ja ma mõtlesin, et vahetpole. Mida ma ikka öösel selle rahakotiga teen. Bussipilet on mul ju olemas ja homme hommikul saame nkn kokku Tuta juures. Ja lisaks sadas veel palju vihma kaaa. Olime lahedalt märjad. Mulle meeldib vihm.
Mina jäin kaubamaja kõrvale oma 23 ootama ja helina läks oma teed. Tänaseks.
Ma veel ligunesin vihma käes, rääkisin empsiga ja siis juba nautisin bussisõitu venna poole. Aah.. varsti saan juba linna jäädes oma uues kodus ööbida... ootan seda.
Aga olgu, ma nüüd lõpetama.
Kokkuvõtteks: Helina lõpetamine oli lahe. Väga kena ja armas ja ma olen õnnelik sinu üle. Tuult tiibadesse sulle !!!!!!!

501

Daah.. ma alles nüüd avastasin, et mu lõpetamise postiga sai ühtlasi ka 500 post.. aah.. okei. see on siis 501. Nii palju olen ma teile kirjutanud. Sellest saaks raudselt mingi 300 lehelise päeviku :D

Lõpetatud !!!

Pole parata, tähelepanu saades hakkan ma punastama ja pabistama ja kõiksugu imelikke asju tegema. Kuid just sedasama tähelepanu olen ma eilse ja tänase jooksul saanud nii palju, et isegi sünnipäeval ei saa ma nii palju tähelepanu... kuid järelikult need ongi need lõpetamised.

Eilne hommik oli veel selline tuimus, et jube. Magasin meelega 2 tundi sisse. Sest ma lihtsalt ei tahtnud ärgata. Ja niii väsinud olin kaa.. Aga lõpuks peksti mind ülesse ja kiiresti kiiresti korrastama end.

Kooli läksime veidi varem. Helina oli kaa seal :D Ta tuli Jänedale !!! Ma muidugi suutsin don´t know how oma kleidi katki teha. Kuid õnnetus ja õnn käivad käsikäes. Nii see ka läks. Õnneks sain selle õigeks ajaks parandatud.

Aktus oli selline.. tavapärane. Isegi imestasin, et ma seal alguses nii tavaliselt istusin. Polnud nagu midagi erilist kuni hetkeni millal mina sain oma tunnistuse ja paberid kätte. uuuh.. ja siis hakati õnnitlema :D

Tädi lastega ja onu perega ja vend oma perega ja muidugi vanemad. Aga lisaks oli veel palju sõpru ja teisi armsaid isikuid, kes tulid ja tõid mulle lilleõiekese :D väga armas minu jaoks =)

Sain lahedalt palju lilli :D Praegu kõik aknalauad lilli täis ja põrandal on ka mõni vaas :D

Peale aktust oli pildistamine. Aah.. nii palju kaameraid sähvis korraga. Klassipilte mingi mitukümmend ja siis õpetajatega pilt ja siis vanematega ka. aah.. nii palju pilte :D

Peale pildustamist vankrisse. Seal sai nomnom süüa :D Jooksime ka õues ja siis jälle sõime ja siis tegime pilte ja sõime jälle kooki ja siis istusime ja täiega lahe oli :D mulle meeldis. Olin nii happy :D

Siis õhtu poole läksime minu poole. Ma vahetasin riided ära. Helina ja Annu tsekkasid mu toa ka üle. Ja ma jagasin neile oma pusasid, sest neil oli külm. Veel vaatasime kitsekesi. Üks kits näitas veel meile keelt.. Ja siis õues mängisime veits palli ja jala jänedale tagasi. Muidugi poole tee peal tegime pilte ja chillasime niisama. Siis Antsuka juurde. Vaatasime oma 700 pilti üle ja siis õue. Nii lahe oli õues :D kiikusime ja jooksime ja jalutasime ja siis Helina käis kusagil muda sees käna ning ta tossud ja minu pusa oli mudaga kõik koos.. Otsustasime metsa ojja neid solgutama minna. Et saab ehk veidi puhtamaks need. Kalijärve poole minnes ongi seal väike allikas. Aga et sinna ligi pääseda, toppisin ma soki oksa otsa ja siis solgutasin seda seal vees. Esimesega sain hakkama. Aga teine.. argh.. see lendas oksa otsast ära :D ja ujus minema. Aga jäi vahepeal kinni kusagile. Püüdsin ära võtta, aga siis kui olin peaaegu kätte saanud, lendas see jälle otsast ära ja ujus veel kaugemale.. õnneks jäi see puupaku taha kinni. Aga seda ei saanud sealt muidu kätte, kui ma viskasin jalatsid jalast, keerasin sääred üles ja ronisin sinna ojja. Mind vool ära ei viinud :D

Sain selle soki kätte sealt ja olingi HERO :D

Tutvustasime veel jänedat ja siis Annu juurde. Minu 700 pilti oli juba mälupulgale ära laadinud ja kuna kell oli palju ja teised magasid.. siis kutsusin ka mina empsi järgi ja kodu magama.

Enne veel vaatasime emaga kella üheni pilte. Neid mis koolist saime ja neid mis mälupulgal olid.

Pühapäev..

Ehk täna. Ärkasin vara. Niiet hetkel olen väsinud. Magada olen saanud mõne tunnikese. Sis Tapale. Kirikussse. Sain palju õnnesoove. Ja šokolaade ka palju :D ning veel lilli :D wuhuu :D

Ning teenistuse ajal lauldi ka mulle. Eile nad laulsid aktusel kõikidele lõpetajatele, aga kuna mind eile tapa koolis polnud, siis mulle lauldi täna kirikus. Ja siis veel anti lillekimp ja sain koguduse poolt ka hästi kena hõbeketi =) Lihtsalt nii armas, et nad mind ka meeles pidasid :D

Täna noortekat ei toimunud ja sain kohe koju.

Aga kodus olles helistas Sass ja küsis kas ma ka kodus olen. Muidugi olin. Ja siis ta tuli kaTapalt ja tõi mulle suuure lillekimbu :D Rääkisime veel siis tema auto juures veits juttu. Ja siis sõitis ta tagasi. Aga see oli ka lihtsalt nii megaarmas, et ta tuli :)

Ja nüüd.. aah.. vaatasin pilte pilte ja lisasin fb ka mõned :D

Aga jah.. homme linna. Tuta lõpetamisele ja siis teisipäev juba kontsert !!! :D

Ja ma olen praegu õnnelik. Sest on nii palju inimesi, kes teevad mind rõõmsaks ;)

feel the rain in your skin

Täna on järgmine reede, mil mind pole Olevistes. Väike igatsus hakkab juba tekkima.. aga ehk siis saab järgmine reede minna ?

Aga täna olid mul teised tegemised. Ärkasin hilja. Ja siis ikka oli vastik väsinud tunne ja tüdimus ja aahh.. kõiksugu hädad mõtetes.

Lõuna paiku läksin Tapale. Vallamajas pidi mingi tänuüritus toimuma, aga kuna ma jõudsin varem Tapale ja mul oli veel pool tundi aega, siis läksin Kivisildade juurde.

Koos Maarja ja tema paralleel-klassiõega ning Mihkliga jalutsime vallavalitsusesse. Toimus seal siis selline.. tänuüritus, kus autasustati selle õppeaasta tublimaid. Alguses oli mul küll nagu say whaaat?? sest ma pole ju mingi tubli ja eksamid tulid mul **** välja. Aga siis kui öeldi, et autasustatakse ka nende tulemuste eest, mis keegi on olümpiaadidel saanud, siis mõistsin, et jaa.. sügisel kirjutasin ju uurimustöö "Minu muusika". Ja sain sellega maakonnas hea koha. Sellepärast olin ka mina sinna kutsutud. See üritus oli suht väike. Oli tuttavaid nägusid ka seal. Isegi Johanna oli seal. Saime siis oma tänukirjad ja siis veidi näksimist ja bussiga koju ära.

Niitsin täna muru kaaaa. Kui homme veab ja Helina saab ka korra Läpit näha, siis tasus see niitmise vaev ära küll =)

Aga kui juba homsele jutt läks...

... siis..

Homme on mul lõpetamine. Trolololoo. Ja nüüd teid huvitab, kuidas ma end tunnen. -.-

Aga ma ei tunne end mitte kuidagi. Tuim tunne on. Pole ärevust. Pole ootust. Pigem just pelgan kõike seda. Üldse ei tahaks minna homme mingi kooli ja istuda seal tund aega ja naeratada. Ja pärast veel mingi istumine.. Pff. Parem võtaksin auto ja sõidaks kaugele minema. See oleks poole lahedam. Aga ei saa. Pean oma lõpetamisel olema ja seda.. tähistama. Argh. Igaüks lõpetab ju kooli. Pole eriti suur sündmus. Lihtsalt vaikselt koolist lahkuda oleks poole normaalsem. Aga nüüd on see lõpetamine saanud üheks elu osaks. No ausõna pole mul mingit tahtmist ennast nüüd homme eriliselt üles lüüa, et saada see tunnistus kätte. Ja see aktus.. mhh.. ma kardan, et ma käin oma kontsadega seal käna või siis murdub konts ära või juhtub midagi muud piinlikku.. Õnneks ma ei pea seal ees kaua olema. Ema-isa on ainult. Vend tuleb ka. Tädi oma lastega. Ja onu hilineb paar tundi, ehk siis jõuab õhtul kui istumine on. A ja Helina, Angelica, Julia ongi sõbrannad, kes õnnitlevad mind. Juhtus nii, et Johanna peab juba kell 15.00 Tapal häält lahti laulma, et Tapa aktusel esineda. Niisiis ei saa ka tema ja Sass tulla. Ja rohkem sõpru mul pole.. kes tuleksid homme.

Aah.. hea meelega oleksin vaikselt selle asja ära ajanud, niiet keegi eriti ei tea midagi. Ongi mõnusam ju.

Pörrrrapörra. Igatahes, elutsen vaikselt edasi ja proovin mitte mõelda sellele lõpetamisele.

Jätkuks hommikusele..

Ma pikalt ei hakkaks seletama, kuid asi selles, et ta hakkas juuksuri juurest minema teise juuksurisse, Grossi kaupluse tagaosas, sest too kus ta alati käib oli kinni. Ja siis sealt trepist alla tulles kukkus ta. Pea ees. Leidis ta üks poe töötaja, kes kuulis mütsatust. Vanaisa ise oli teaduvuseta. Alles kiirabi kanderaamile tõstes tuli ta teadvusele. Aga siis oli ka tal peapõrutus ning osasid asju ta ei mäletanud. Ta sai mitu peahaava, mis vajasid õmblemist. Ja ka pöial oli viga saanud..

Õnneks on vanaisa nüüd omas kodus. (meie kõrvalmajas elab ta)

Aga kurbus jääb ikka...

tear down the walls

Miiiks ???

Ma ei jaga enam pointi.. mis juhtunud on ? Miks pead just need asjad nii minema ?

Täna hommik olen üksi olnud. Ema ja isa ja vanaisa läksid Tapale mingeid omi asju ajama ja minule jäeti koerake valvata.

Olin ilusti siin. Koristasin lauapealseid asju. Vihikud saatsin kapipõhja ja mõnuga tõmbasin tunniplaani tahvlilt alla. Ja saatsin prügikasti. Kellel seda ikka vaja on. Nüüd on ju kõik läbi.

Mingi kellaaeg helistas emps ja küsis kuidas mul edeneb. Ütles, et nemad ei saa veel koju tulla, sest vanaisa pole tulnud. Vanemad pidid ise koos käima linna peal ja siiis vanaisa üksi oma juuksuris ja poes, nagu alati. Ja kokku pidid nad saama Grossi ees. Aga vanaisa ei tulnud ega tulnud. Ootasid siis juba tund aega teda. Käisid otsimas ka aga ei midagi. Lõpetasime kõne ära ja mina tegin omi asju edasi. Muret polnud eriti. Läksime koeraga õue umbes tund peale seda kui ema oli helistanud. Ja siis õues olles helistas ema veel. Teatas kurva uudise.. ütles, et nad olid igal pool käinud teda otsimas ja siis läksid ka kiirabisse ja sealt öeldi, et jah. Leiti küll selle nimeline mees tänavalt pikali ja viidi Rakvere haiglasse. Ema ja isa sõitsid ka Rakverre järgi...

;(

Ma lihtsalt olin vait. Istusin maha ja hakkasin nutma.

Miks ??

Miks täna? Miks nüüd? Miks just minu vanaisa? Tema on ju ainuke mul. Mul pole kunagi olnud mitte ühtegi vanaema ja vanaisa peale tema..

Niigi on kõik nii vastik. Nii talumatu. Piin. Ja aina rohkem tuleb asju ja muresid juurde. I so hate it all.

Mu elu pidepunktid on varisemas. Usk? Sõbrad? Perekond?

Ma ei taha enam mitte midagi teha. Tahaks lihtsalt minna magama ja unustada kõik. Pugeda paksu vatiteki sisse. Ma lihtsalt ei jõua enam elada. Ma ei jõua hakkama saada kõigi nende asjadega mis tulevad minu pihta. Ma pole ju nii tugev.

Ma ei oska midagi teha enam.

Hillsong United - Tear down the walls

kolmas ja viimane exam

Tänasega algas lõpuks ka minul vaheaeg.

Pingeline aeg ja suur töö on läbi.

Suudaksin ma ka ainult sellest siirast rõõmu tunda..

Valikeksamiks valisin bioloogia. Aga vist läksin sellega alt.. sain 4.. ei hakka siinkohal kommentaare jagama..

Edasi möödus päev Angelica juures.

Aitasin tal veidi vanu ajalehti seinalt maha kraapida ja panime seina ka uued ajalehed mille peale läheb tema tapeet.

Mängisime tapeediliimiga, mis on niiiii awesome asi.

Kõht läks tühjaks.

Siis pesin jalad ära.

Tegime friikaid.

Sõime vaikides.

Läksime ja mürasime voodis.

Rääkisime vähe, enamus ajast vaikisime.

...

Toimus veel midagi, mida ma ei oska kirjeldada...

Kedagi polnud ikka kodus.

Vihma sadas.

Double rainbow oli !!!

Siis sai kell palju ja ma tõmbasin kojuu.

Suht massive on olnud kogu see aeg.

...

Täna on kaks korda küsitud, et kas ma tarvitan narkootikume ja ühe korra küsitud, et kas ma lõigun ennast.

Huvitavad asjad.. ja huvitavad inimesed, kes selliste asjade peale tulevad.

Huvitav õhtu.

Huvitav inimene.. olen.

Edu teile.

Nägemiseni !

5 thoughts

1) Kui ma mõtlen endale ja maailmale, siis jõuan ma alati järeldusele, et ma ei kuulu siia maailma...

2) Kui ma mõtlen armastusele, siis ma mõtlen, et kas keegi kunagi üldse on suuteline mind armastama nii, et ma ei läheks tal meelest ja ta teeks minu heaks kõik...

3) Mõnikord võib juhtuda, et ma olen nii kuri, et sööksin kasvõi terve maailma ära...

4) Ma pole eriline võitleja tüüp. Ja kui mult tahetakse keegi/miski ära võtta, siis ma kahjuks ka lasen sel juhtuda, et näha mida toovad tagajärjed...

5) Mina ei lähe teie juurest ära. Teie lähete minu juurest minema...

by.. me.

...

Las kallab.

Jah, enam pole vahet, mida kallab. Kas on see siis kommid taevast või ketšup või vastikud märkused või mõni hea sõna või paberilehed või puulehed või sitt mida koguaeg mulle krae vahele tuleb või siis hoopiski vihm nagu täna.

Ja täna ka tuli lõpuks ometi vihma. Ja minuarvates oli see nagu märk. Mille kohta märk, selle ma jätaks mainimata. Aga märk. Märk, märk märk.. nagu märklaud.. minu pihta. -.-

Okei. tegelt räägin siis tänasest.

Vihma sadas (no ma ei saa seda mainimata jätta) ja kooli oli väga rets sõita. Tahtsin rattaga minna. Ei tahtnud emaga minna. Ja spetsiaalselt sellepärast, et ma saaksin rattaga minna, läksin ma veidi varem. Pool kümme, kuigi koolis algas konsuldatsioon alles kell 10.

Läksin rattaga. Eemalt kaugelt müristas. Sõitsin sõitsin, lootes et ei juhtu midagi. Umbes poole tee peal hakkas tibutama. Siis lisasin kondiauru ja väntasin veel kiiremini neid pedaale, et saaks armsa vihmapilvekese alt välja. Ja ei hakanudki sadama. WOHOO. Sõitsin veel ja juba müristas ligemal. Siis veel ligemal ja lõpuks müristas juba peaaegu pea kohal. Kui Jänedale juba päris ligidal olin, no või siis juba peaaegu Jänedal olin, lõi eemal ka välku. Karjusin "No Wayy" ja siis kimasin nii kuidas suutsin kooli juurde. Praegu muidugi kahetsen. Oleks võinud asja rahulikult võtta ja lasta kõikidel ilmastikuoludel mu enda embusesse võtta. Kuid see on see tagantjärele

tarkus. Kui olin juba kooli juures. Ehk siis autoparklas, vot siis hakkas tulema ja tulema ja tulema seda padukat. Aga kui padukas jõudis kätte, oli mu ratas juba seina ääres ja ise jooksin koolimajja sisse.

Bio konsuldatsioon oli suht edukas. Tegime töölehti ja arutasime värki ja eksameid ja õpetaja andis nõu meile ja see 70 minutit seal möödus kiirelt. Siis veel viimased õpikud tagastada ja juba koju. Siis ilma vihmata...

Kodu on see turvapaik. Kõige parem koht. Kuid varsti on mul uus kodu.. varsti seda vaatama. Olen täiega exited, et saan seda näha, sest siis tekib juba ettekujutlus mul ja saan ka mõelda mida kõike ma enda uude koju vanast kaasa võtan. Asukoht pidi ka super olema. Aga teid see ei huvita.

Omas kodus ma vaatasin Superstaari kordust. Suht põnev oli. "Closer to the edge" laulu ajal

laulsin koos Artjommiga kaasa. Kuigi .. Ta peaks veel palju selleks harjutama. AGA selle esituse,

minuarvates, kõige paremad kohad olid need trummikohad. Ma lihtsalt panin nendel hetkedel läpaka eemale ja lasin puldist volüümi juurde, sest mulle nii meeldisid need trummikohad. Väga efektsed olid. Ausalt.

Reklaamipaus oli ka lahe. Nii meeldis mulle. Eriti see Nestle Cini Minis reklaam. Tekitas kohe krõbuski isu. Ja need väikesed krõbuskapoisid seal. Armsad.

Aga ma lõpetan oma värdja postituse. nüüd.

Niiet, elage oma elu edasi ja las kallab. Nii vihma kui raevu.

viha

Ei, ikkagist pole kõik nii nagu ma lootsin. Argh.. nõme.

Olen viimase.. kuu aja jooksul.. leidnud tõestust faktile, et inimesed tüdinevad asjadest kiiresti ära ja otsivad vaheldust. Vaheldust sõprusele ja vaheldust asjadele.

Muudame oma toa kujundust, otsime endale uusi sõpru ja vanad jätame mälestusteraamatusse, otsime uusi iseloomujooni, soovime vaheldust oma igapäevaellu, tüdineme kõigest kiiresti. ON ju nii ?? Või kui see teie arvates pole, siis palun muutke seda. Sest võibolla kõik pole nii püsimatud ja nii vaheldust otsivad. Mõnele meeldivad just pikad suhted. Sõbrad kes on sul pool elu. Mitte ainult aasta.

Aitäh.

( Kuigi ega keegi ju sellele niikuinii ei mõtle -.- )

TEUK 79

Eile oli pühapäev. Pühapäevad on head päevad. Sest seal on palju rõõmu ja hea tunne on sees. Isegi kui seda head tunnet alguses pole, nagu mul eile hommikul, siis see tuleb.

Nii nagu mainisn, siis hommik algas segaselt. Ma ei leidnud endale riideid, mida selga panna, sest oli ju eile meie koguduse 79 aastapäev. Paljude külalistega. Ja siis ma olin nii aaaaaargghhhh, et mida selga panna. Aga kuna tuli kiirustada, siis ma jooksin ema juurde ja küsisin tema käest nõu. Ta muidugi eriti ei viitsinud selle pisipobleemiga tegeleda, aga lõpuks ta ütles, et aa pane see kleit. Siis saingi ühe mure lahendatud. Aga teine mure. Juuksed. Nendega oli ka selline jama, et mine pekki. :D Mul on neid nii palju ja siiis ma katsetasin neid mingeid keerulokke ja siis kui ma need lahti kammisin siis oli lisaks mu enda lokkidele veel suurem kahupea peas. Ja oi kui tige ma siis olin. Sest ma ei osanud midagi tarka nendega peale hakata. Ja see ajas mu suht keema. Ja selle jama tõttu ei jõudnud ma ka süüa. Ning äraminnes olin tusane. Võtsime Annu ka peale. Ja Tapaleeeeee!!!!!!!!!!

Majas aitasime veits võileibu vorpida. Määrisime, tükeldasime, segasime. Ja siiis Grossi juua ostma. Sai mõnusalt veel ilusalongi trepi peal juttu ajada.

Koosolek oli ka hea. Ülistus oli ka mega. Me ÜG on ikka tegija. Veidi enne koosoleku lõppu pidime jälle üle tee asuvasse majja minema, et seal aidata toite välja tõsta. Veidike abistamist teeb ju endal ka tuju rõõmsamaks. Ja et kiiremini liikuda ja mugavamalt ka, sellepärast viskasin oma kingad jalast minema ema eeskujul. Ja siis lasin seal palju jalu ringi. Nii mõnna oli.

Seal majas ja ka hoovis chilläksisime suht paar tunnikest. Rääkisime veel juttu. Poisid ka vahepeal tulid meie juurde. Ja siis lahkusid teatades, et lähevad palli mängima. Meil oli et ooodake, me tuleme ka. Ja siis viis Aleks meid oma uue autoga Kivisildade juurde.

Kivisildade juures ei hakka ka mitte kunagi igav. Seal oli juba rahvast ja chilli. Me ka alguses istusime niisama päikeses, kuid siis kutsuti ka meid kõksima. Võtsime ringi ja harjutasime ülevalt kõksimist. Suht naljakas oli. Päike küll küttis ja paistis nõmedalt silma, kuid saime hakkama. Pärast kui seltskond laiali valgus, istusime veel. JA siis algas veesõda. Aaah.. :D see oli naljakas. Ma võtsin kastekannu ja pritsisin Aleksi täis. Muidugi polnud see sõda ainult meie vahel. Seal said kõik pmst märjaks. :D aah.. ja pärast märgadena sõitsime jälle Sassi autoga noortekamajja. Seal oli juba kõik ära koristatud ja algas noortekas.

Alguses ajasime juttu, siis sõime arbuusi ära. Arbuus oli muidugi megasuur. Aga järele ei jäänud midagi. :D Siis ajasime veel laagri juttu. Panime kuupäevad paika. Peaaegu on ka koht olemas. Ja jaotati tööd ära. Meie Angelicaga peame mõtlema auhinnad mängudele ja siis ka 3 lõkkeõhtu kava ja tegevuse. Suht koom. Mul pole õrna aimugi kuidas me nendega hakkama saame :D

Siis palvetasime ka. Ja veel veidi. Ning siis kavatsesime õue minna mängima.

Mihkel tõi kodust freesbee ja jalkapalli. Ja siis jälle ringi kõik ning kõksisime ringis jalkat. Ning samal ajal ka mängisime lendava taldrikuga. Vahepeal pidi küll ette vaatama, sest võis juhtuda et jalgadesse saad palliga ja taldrikuga saad näkku või kõhtu :D Aga väga koom oli vaadata kuidas kahte mängu mängitakse korraga. :D

Siis tehti ettpanek jalkat mängida. Johan määras kapteniteks minu ja Kristi. Minu võistkonnas oli peale minu veel Sass, Mihkel, Maarja ja Angelica. MEGALAHE mäng oli. Nii kaua pole saanud nii head jalgpalli mängida. Ja ma lõin lausa kaks väravat!!! mis sellest, et ma olin heleroheka kleidiga, valge booleroga ja palja jalu :D aww, see lihtsalt oli nii mega. Muidugi mul nüüd paar varbaküünt valutavad, sest põrutasin palli ikka täiega :D Või noh, üritasin täie rauaga lüüa :D

Veidi jalkat, aah kuidas jalka on mulle meeldima hakanud. Eriti meie Tapakatega mängida. Nii awesome :D ja mu tiim oli ka supper. Aga jah.. siis muudeti veidi koosseise, sest me olime liiga tugevad ˇˇ

Ja ma sattusin uude tiimi, kus kapteniks oli Sass. Ja mina olin siis väravas. wuhuu. tegelt mulle ei meeldi üldse väravas olla.. sest saan palliga pihta või siis lasen värava sisse -.-

Aga lahe oli ikkagist. Pall vahepeal lendas ka veel kõrgele puu okstesse ja siis Sass ronis sellele järgi. Kõrgele. Kõik mingi all jõllitasid ja karjusid, et ära alla kuku või raputa nüüd oksi :D haha

Lõpuks saime palli tagasi ja Sasssi ka tervelt.

Veidi tõmbus ilm pimedamaks ja tuulisemaks, aga sellest polnud viga. Saime hakkama.

Sass tahtis meid ka eile ära viia. Ja nii oligi. Käisime viisime Angelica Jänedale maja juurde ära ja siis ma veel näitasin, kus mu kool on. Ning nad tahtsid ligemalt ka näha (mul ju laupäev lõpetamine) ning siis sõitsime veel kooli juurde. Kooli eest läbi ja siis alles Läpi poole tagasi. Kooli ees muidugi nägin Tuultepesa poisse. Ka kaio koos nendega toksis korvi. Suht muhe oli. Nad vaatasid küll nagu *wtf-sa-sõidad-kooli-ees-mingite-sõpradega*

Aga see selleks

Siis Läpi peatus. Ja mina lahkusin nende meeldivast seltskonnast. (Autos olid veel Johanna ja Kristi ) ;)

Kodu sain 22.30 aeg umbes. Ja siis oma mustimusti jalgu pesema. Olin ju ikkagist 9 tundi paljajalu ringi chillind.

Aga üleprahi päev oli see 12. juuni =)

=)

piktsöörs about me.

Angelica oskab ilusaid pilte teha. Väga ilusaid. Väga-väga ilusaid. Tema suudab mindki pildil kenamaks võluda. Ning muidugi Tuta karjumisoskus. Tema karjus mulle, mis poosi ma võtma peaksin. Koos nende väga hästi toimivale koostööle ongi sündinud need kaunid pildid, mis tehti eelmise nädala reedel. 3. juunil. Ainult viimane pilt pole nende tehtud. See üldse mitu mitu nädalat tagasi ühe teise inimese jäädvustatud.

Aga need pildid siin.. need on vist suuremalt osalt sellised emotsiooni-väljendus pildid. Ja mõned niisama.. erinevate valguste ja tehnikatega ja poosidega proovid. Mulle endale meeldivad kõik, sellepärast need ka siin on.

Ja need pruunikamad töötlused, need on Maarja tehtud. V.A ühel see punane kiri, see on minu mõeldud ja pandud sinna juurde (sry, vajas mainimist)

Oooh... tegelt tahaks iga pildi kohta kirjutada veel selle pildi pealkirja minu nägemuses ja räägiks veel iga pildi kohta midagi juurde, aga ma vist ei jõuaks ja lõpuks läheks mu jutt ka lohisevaks.

Ning muidugi olete te minu lobas tüdinenud. Seega vaadake pilte, kus ma vaikin.

Enjoy !!!

PS. Loodan, et pole palju =)




































Lahedad olete, kes te lõppu jõudsite ja kõik korralikult läbi vaatasite.

Ning kui te vaatasite need korralikult läbi, siis nüüdseks peaks teil kindlasti olema kohale jõudnud, et Angelica Tiik on super fotograaf.

Aitäh Sulle !