Ingrid, Chuch and cooking

" Chuck Norris ei pea käima kokakoolis, et teha süüa. Ta oskab seda iseenesest. "

- vot sellised mõtteterad tulevad söögi tegemise käigus. Kui ma mõtlesin enda pealeˇˇ. Ja nüüd oleks õige aeg öelda, et "Ingrid Aus ei pea käima kokakoolis, et süüa teha. Ta õpib seda ise" :D
Ma hakkasin armastama söögitegemist :)

Ingrid ütleb:

 ma tunnen ennast vahepeal liiga suurena..

Mämmu ütleb:

 mis mõttes ?

Ingrid ütleb:

 korteriga seoses  ja üldse. KÕIK asjad peab ise tegema..

  Mämmu ütleb:

 isegi PRÜGI viid ise välja ?!?  

  Ingrid ütleb:

   ära mõnna -.-

* Naerukates... *

Uued tuuled

Pühapäev, esmaspäev ja täna. 3 päeva, millest igaühest annaks kirjutada metsikult palju. Aga kuna ma unes nägin, et Anette kirjutas mulle, et ma kirjutan liiga pikalt, siis nüüd ma kardangi pikalt kirjutada.. Ja 1 follower on ka langenud.. so, üritan kirjutada ainult kõige tähtsamat ja üleliigsed kirjeldused jätta suusõnaliseks. 

Alustame siis pühapäevaga, kui oli üks suur liikumise päev. Esimesena liikusin Tapale. Noortekogu istung toimus ka lõpuks. Lõpuks sellepärast, et terve suvi ei jõudnud keegi liigutada ennast nii palju, et teha koosolek. Aga siis pühapäeval saime lõpuks kokku ja panime paika ka 2012 aasta 5 üritust ja kohad, kus on meie käpp sees. Aastakene ainult veel... siis uued valimised. Huvitav, kas peaksin ka kandideerima või otsima uut kohta, kuhu end sisse libistada ? Eks seda siis näis.

Peale koosoleku lõppu liikusin kirikusse. Vähe oli küll rahvast, aga sellegi poolest oli tore olla. Kes teab, millal jälle satun sinna. Maarja ja Johanna olid ka kohal. Nii sheff. Ja peale koosolekut nendega poodi läksimegi. Ja siis jätsime Grossi ees Johannaga bye-bye ja meie Maarjaga jalutasime tema poole. Tee peal veel rääkisin oma patustamisest ja siis sõime krõpsu, sest hommikul oli mul kõige pakkimise ja muu sehkendamise juures ununenud söömine ning kõht ikka megalt korises...aga siis üleval toas sai ka veidi muresid välja jagatud. Ja all sai süüa. Ning kui olin lõpetanud, tuli vend ja võttis mu peale. Sõitsime siis kõik ilusasti koju, kus oli väike õnnitlemine (minu vanematel ja ka vennal-vennanaisel on 28.08 pulma-aastapäevad) ja minu stuffi viskasime ka peale. Ja vurasime linna. Tädil oli ka samal päeval sünna, tegelt onul ka, aga tal oli Paides vist oma pidu. Ja siis tädi korraldas ka väikese peo. Istusin seal paar tundi sugulastega ja siis korterisse. Vend käis ka vaatamas. Ja vennanaine. Neile meeldis vist. Veidi olid ja siin jäin mina oma viimaseid asju lahti pakkima. Ja ma tõsiselt tunnen riiulist puudust. nagu.. böö. tahan riiulit ! 

Esmaspäeval oli suht tore hommik. Trollisin ringi korteris ja siis keetsin putru. Suht söödav oli  :D Ja mingi aeg liikusin õue. Vihma sadas koledasti. Aga lõpuks jõudsin Kristiinesse kohale. Veidi tuuseldasin seal ringi ja siis tuli Andra ka. Koos oli lahe. Käisime koolistuffi ostmas ja niisama.. chillimas. Ma sain mõnusad soojad sussikesed ka. Nunnud on. Ja siis kui peale teist kordset Prisma külastust hakkasime istumiskohta otsima, aga minu silmad märkasid hoopiski üht tuttavat siluetti. Täiega meenutas mulle Simot. Ja siis vaatasin, vaatasin ja lõpuks märkasin tema kõrval olevat Ahtot, kes koheselt ka mind märkas. Viipasime siis üksteisele ja ma hakkasin Andra poole pöörduma, aga Ahto jooksis minu juurde ja siis teatas mulle mõnusalt, et tema elab nüüd Tallinnas. Ma ütlesin, et lahe, ma elan ka nüüd Tallinnas. Kutsus mind endale külla. Ma lubasin minna. Juba samal õhtul. Ja siis ma-ei-tea-kuidas läks jutt kooli peale. Ja ta küsis, et mis kooli ma lähen. Ma vastasin, et Liivalaia. Ta karjus üle Kristiine „Mida p****?!?!!?!!!?!!!“ ja siis esimesest üllatusest toibununa küsis ta paar sekundit hiljem, et mis klassi. Ma ei saanud eriti pointile pihta ja ütlesin, et 10, sest ta on minust aasta vanem. Tal oli, et Ei, mis suunda nagu. Ma vastasin, et aa, sotsiaalmajandus. Ja see hetk. Ahto mingi täiega hüppas mulle kaela ja siis ta karjus, et me oleme samas klassis. Mul oli nagu whaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaat.  See oli lihtsalt mingi unbeliveable. Ma isegi ei tea, mis reaktsioon mul oli. Suur üllatus vist. Andra oskab ehk paremini minu olekut kirjeldada. Ta seisis kõrval. Simo tuli ka vahepeal tere ütlema. Aga ja.. Ahto oli mingi sajaga sillas. Karjus, et ma olen tema klassiõde nüüd. C´mon..  massive.. Leppisime siis kokku, et pärast saame kokku. uuesti. 

Ma saatsin siis Andra ära, jalutasin Kristiines veel, nägin tuttavaid ja siis mingi aeg Ahtoga tema poole. Olime seal. Simo tuli ka vahepeal. Ahto tegi süüa. Väga Okeid makaronid olid :D ja siis jalutasime õues. Vanalinnas ja kesklinnas ja niisama chillasime. Sain igast huvitavaid ja mittehuvitavaid asju teada. Ja ma pidin päris mitu korda teemat vahetama. Lõpuks olin ma nii toss, et sõitsime koju. Või noh, eraldi kodudesse ikka. Ta saatis mind veidi. Ja siis oligi kõik. Vaikselt jäin kodus magama ka. 

Teisipäev algas telefonikõnega. Ajasin end siis ülesse, proovisin kähku oma asjad ära ajada ja juba oligi vend kohal. Läksime koos asju ajama. Ajasime koos minu asju ja siis ajasime tema asju ka. Näiteks ostsime talle uue pesumasina. Koju jõudsin mitu-mitu tundi hiljem. Kahe kotiga. Üks oli Säästukakott. Ahjaa, käisin täna poes endale fuudi ostmas ja siis juba pidin vene keelt rääkima. Ja mingi kilomeeter oma rasket poekotti koju tassima. Kusjuures ma polnud üldsegi kindel, et ega ma ära ei eksi.. aga ei eksinud. Õnneks. Ma arvan, et see ongi vist linna elu :D Igatahes, teine kott oli vidinate kott. Sain endale täna 2 netipulka :D nagu wihii :D aga hetkel mõlemad lihtsalt prooviajaga. Ühe ostab siis välja. Siis sain endale uue paketi. Ei ole enam mingit valusat mindfukki selle kõneaja laadimisega ja rotikatega. Ja siis digiboxi sain ka. Jeesh nagu :D saan nüüd telkut vaadata. Ning pesumasina sain ka täna. Lahe. 

Süüa tegin kaa. Kuigi seda teavad nüüd vist kõik. Kooki tegin ka. Selle üksikasjad on kusagil twitteri avarustes. Suht söödavad tulid need asjad jällegist. :D  Järelikult ma nälga ei jää ja need, kes külla tulevad, need ka mitte. 

Pärast vaatasin muumisid ja nautisin seda, et saan nüüd vaadata telekat ja olla ka netis. 

Õhtul läksin ka krimka lainele ja olen siin armuvalus vaikselt.. varsti magama ka vist. Homme vara ärkama. Helinaga kokku ja kooli õpikutele järele. Ja muudki teha. Eks näeme siis ;)

pakaa. 

Elutempo

Helina mainis, et ta tahaks saada ühte korralikku postitust. No ma ei tea ju milline on see korralik, aga eks ma siis kirjutan ühtejutti ära terve nädala istumised. 

Kuni neljapäevani siis istusin niisama. Pakkisin jälle. Ja tegin süüa. Ükspäev küpsetasin ka pannkooke, mis jah... läksid veidi kõrbema ja õliseks ja niisama metsa. See vajab veel harjutamist :) Aga muud sööki tegin ka. Nendega sain hakkama :)

Üks päev kirjutasin ka jutu. Ja siis ülejäänud vaba aja ma lugesin ramatut ja piiblit. Ja iPodiga trollisin.. ja siis veel....noh, ütleme ausalt et ajast esmaspäev kuni neljapäevani ma lihtsalt logelesin. Ja mõtteid keerutasin ka. Ja igast jama keerasin kokku. Palju segadusi tekkis ka. Ja palju asju sain teada. Mõni pani kohe päääris pikalt mõtlema. Isegi siiamaani... 

Ärkasin ka igal hommikul vara. Umbes 9 ja poole10 vahel. Ja magama läksin hilja. Imelik, et nüüd, viimased päevad mil ma saan kaua magada, pole üldse tuju pikalt magada. Massive. 

Reedel siis ikka otsustati, et kui ma loobun osadest asjadest ja pean leppima mõndade teiste asjadega, siis ma saan linna. Ja kuna ma üldjuhul olen suhteliselt paindliku meelega, siis eile oligi linnaminek. Käisin Fotomeistris ja sealt liikusin edasi Kaubamaja Kodumaailma. Ja ma tõesti ei tea, mis jõud mind veab sinna, aga seal on nii lahe käia. Sain enda koju uued värvilised kahvlid ja lusikad ka. Ning Kaubamaja all käisin raamatupoes. Ostsin naksu ja ühe mõnusa musta tindika. Saab nüüd oma memuaare jälle kirja panna ja siis pärast musta tindisitta vaadata. hehe. 

Nuuh ja siis liikusin vist Apollosse. Tund-poolteist istusin, lugesin jälle oma raamatut.. Ja siis.. mm.. vist jalutasin vabakale. :D Oma jäätise ja mahlaga. Magasin Musumäel tunnikese. Ilus ilm oli. Tasuta linnawifit kasutasin ka :) Kirjutasin ja vaatasin inimesi. Wuz fun.

Ja mingi aeg hüppasin sealt samast bussile ja kärutasin koju. Korterisse. Pakkisin asju lahti ja sõin ja siis poole seitsme aeg Oleviste poole. 

Veljo tegi hea jutluse. Välja minemise/ välja läkituse teemal. Aga sellest veel enam meeldis mulle ülistus. Sest esimesed 3 laulu, olid vanad laulud, mis mulle täiega meeldivad ja vahest kummitavad peas, aga mida me polnud oma koguduses juba väga kaua laulnud. Ja siis oligi niiii hea lemmikuid kuulata. 

Ja pärast kohvilaud läks ka suht pikale. Jällegist jäime Markusega jutu peale seal neljakesti, pärast kolmekesti  ja siis lõpuks kui oligi, et ups kui palju kell on, siis ta oli nii lahke ja viskas meid koju ära. Awesome. 

A. Peaks vist mainima, et nüüd olen ma enam-vähem juba oma stuffi lahti pakkinud vaikselt elan sisse. Ning Angelica käis ka esimest korda eile külas. Olime seal. Jõime teed, ta leidis huvitavaid raamatuid. Luges neid. Ja siis panime mulle risti ka piltidest seina peale kokku. Nii lahe. Ma olin täiega excited, kui ma seda tegin ja neid seina peale panin. Alguses tundus, et vähe suur on, aga tegelikult võtab see seinast päris väikese osa. Ja värve annab ka palju juurde. Igatahes, öö hakul pugesime meie ka tekkide vahele ja jäime hommikut ootama. 

Mind äratas siis päikesekiirekene. Ja Angelicat äratas vist minu jalutuskäik vetsu... Millaski liikusime poodi ka. Ja siis tegime hommikusööki. Võikusid ja kohvi. Kohv tuli kange. Päris kange. Angelica samal ajal istus laua taga ja vaikselt naeris pihku, kuidas ma kokkan. Sest ta nägi mind esimest korda elus söögiga tegelemas. wow. Ja tema arvas kõige minu tegemiste kohta seda, et nädala aja pärast ma lähen Rimisse ja ostan endale valmistoitu... Nojah, eks näis kuidas selle kokkamisega siis jääb. 

Mitu tundi hiljem olime me juba lahus. Tema kusagil oma kaamera ja mingi tädikesega ja mina olin Pirital Laura juures. Pidime küll jäätisepeole minema, aga noh.... tema kodus oli põnevam. Siis istusin mina laua taga, trimpasin oma mahlakoksi ja tema tegi ahjuvõikusid :D 

Arutasime täiega palju teemasid läbi ja rääkisime minevikust ja tulevikust ja noh, üldkokkuvõttes täiega lahe oli. Aeg möödus megakiirelt. Ning lõpuks saatis ta mind ka bussile ära ja siis ma vurra-vurra Solli. Vaido oli seal. Ja 0 korrusel mingi kontsert.. Apollos 3.korrusel oli Angelica. Temaga jälle kokku ja siis CoffeeIn-ist läbi ja Baltasse. Ning mingi pika ja väsitava rongisõiduga koju. 

Nujah. Ja siin.. suht midagi.. olen sajaga väss.. aga ma kulutan oma netiaega täiega veel, sest ma ei kujuta ette, millal ma jälle saan oma armsasse blogisse naasta. =)

Lisa lõppsõna, kokkuvõte
Kuigi jah.. tegelt mulle ei meeldi selline elutempo. Et istun neli päeva tuimalt kodus, siis ühel päeval lähen linna, ajan seal asju ja järgmisel kiirel ja väsitaval päeval sõidan juba maale tagasi. Aeh.. oleks siis ka mingi vahe sees nendel sõitudel. Aga ei. Ja homme jälle linna tagasi. No on kreisi elu alles...

Aga eks siis näis.

Nüüd ma lahkun.

BYE. and G.B.Y

breath into me

And this is how it feels when I ignore the words you spoke to me
And this is where I lose myself when I keep running away from you
And this is who I am when, when I don't know myself anymore
And this is what I choose when it's all left up to me

Breathe your life into me
I can feel you
I'm falling, falling faster
Breathe your life into me
I still need you
I'm falling, falling
Breathe into me
Breathe into me

And this is how it looks when I am standing on the edge
And this is how I break apart when I finally hit the ground
And this is how it hurts when I pretend I don't feel any pain
And this is how I disappear when I throw myself away

Breathe your life into me
I can feel you
I'm falling, falling faster
Breathe your life into me
I still need you
I'm falling, falling
Breathe into me
Breathe into me
Breathe into me
Breathe into me

Breathe your life into me
I can feel you
I'm falling, falling faster
Breathe your life into me
I still need you
I'm falling, falling
Breathe into me

Breathe your life into me!
I'm falling, falling faster
Breathe your life into me!
falling, falling, falling
Breathe into me
Breathe into me
Breathe into me
Breathe into me 




Ma arvan, et ma ei pea ütlema, kuidas ma tunnen, et iga rida siin väljendab just täpselt seda, mida mina oma kana-ajuga ei suudaks välja öelda. Kuigi süda karjub neid sõnu minu sees. G.B.Y

Igatsus

Vaatasin (jälle) laagri pikka kokkuvõtvat videot. Ja hakkasin nutma. Lihtsalt nii armas ja nii super aeg oli see 3 nädalat tagasi. Oh kuidas ma igatsen sinna tagasi.
Muud polegi öelda. Tahtsin lihtsalt jagada oma igatsuse tundeid.

p.i.l.d.i.d

Kuhu sinu redel viib? 

Millised võtta, millised jätta? 

Kaks nunnukat. Võtta kaasa or not ?

Fotomälestused

Mõni räägib, et oleme emaga sarnased.. tema pildil 15-16 a. 

You are my last berry

ajalugu kordub mõndades ridades

Võtsin huvi pärast lahti aasta tagasi kirjutatud postituse, et teada saada mida ma tundsin aasta tagasi. Need rohelised on siis 2010 aasta augusti 23 ja 24 kuupäeva lõigukesed. Ja kui ma olin need segased jutud läbi lugenud, avastasin, et ega väga erilist polegi muutunud. Ajalugu kordub taas.
Eelmine aasta samal ajal olin ma linnas tööl, see on ainuke suurem erinevus. Aga igatahes, mõni näide siis.

Ma arvan et te ei usuks mind, kui ma väidaksin et kell on hetkel pool üheksa hommikul. Mul on raskusi isegi enda üles ajamisega kell 9 ja nüüd ma istun kell pool ühksa oma blogis.. kuidas on see võimalik ?
Jaa, hommikused salapärased une kadumised on ka samad. See nädal on uni 9 aeg minema läinud. Tavaliselt magan ikka lõunani.. Aga nüüd olen vara üleval ja nii tekivadki pikad ja mõtetud päevad. Massive minu kohta.

MUide, eile te ei saanud mu päevapostituse selllepärast, et ma ei tahtnud teid mingi negatiivse jutuga üle kallata. Eile oli jälle üks neist päevadest, mil ma olin täis enesehaletsust ja masendust. See on nii masendav, kui masendav ma võin olla.
Iga-aastane augustilõpu monohooaeg??

Ikkagist hormoonid ma arvan. Muidu üks võimalus on ka see, et ma hakkan oma vennale ja vennanaisele vihjama, et varsti võiks ju ka teise lapse saada.. 
Heh. Eelmisel aastal oli mul ka see hormoonide möllamise värk ja unistasin väikesest lapsest.. oijah.. igatahes, nüüd aasta hiljem on muutunud see, et mu vend ja vennanaine saavadki lapse. Edasijõudmine.

Sain endale mitu liitrit vihma kraevahele. See polnud üldse mõnus.
Naljakas, kuid ka täna jäin ma vihma kätte.. ajalugu kordub vaikselt..


Niigi ma olen töökohtade juures selle suvega nii hullult külmetanud, et enam ei taha külmetada.
Mäletan veel seda, et eelmine aasta, ka enne jäätisepidu oli mul nohu ja kurk valus. Käisin veel vennanaise suure ja paksu lilla salliga ringi. Nüüd on asi sama. Salli küll ei kanna, kuid kurk on tiba valus mõni päev. Noh, nohu on nüüdseks krooniline juba. Kõrv on ka vähe valus.. I know, olen samasugune vinguja nagu mõni tatikas..


OKei, nüüd lõpetan kah.
Mingi päev saate paar pilti ka siia. 

Rahu & Rõõm [story]

Täna õhtul kirjutasin siis jälle ühe mini-story. Võite arvamust avaldada kommentaariumis.

" Oli õhtu. Kell oli saamas alles üksteist, kuid Lea tundis, et tema noor, 16 aastane hing vajab juba puhkust.  Ta tundis südames valu ja tühjust ning otsustas magama minna.  

Lea sulges silmad, kuid kohe peale seda avas ta need koheselt, sest ta tundis end kaitsetult. Nagu võiks teda keegi kohe rünnata.  Ta oli selili oma voodis, tekk peal ning vaatas lakke. Seda puitu mis kunagi oli sinna suure vaevaga pandud. Kuid ta mõtted olid hoopiski kaugemal . Need liikusid ja liikusid.  Ta mõtles oma koolile. Oma klassikaaslastele.  Ja ta avastas, kui palju on inimesed talle haiget teinud. Kui paljud on talle valetanud. Kui paljud sõbrad on tema eest asju varjanud.  Ta tundis ennast tühjana. Kild-killu haaval meenusid talle korrad, kui talle on haiget tehtud. Nende meenutamine ajas teda vihale. Ta proovis oma mõtteid eirata ning jääda magama. Kuid ta ei suutnud ikka silmi kauaks sulgeda. Justkui oleks need asjad vaja lõpetada. Kuid ta ei saanud aru, kuidas, sest  tema jaoks  oleks nagu kogu rõõm temast välja võetud. Vastumeelselt  liikus ta oma mõtetega ajas ringi ja pisarad tulid tema silmadesse, kui ta mõtles kõikidele neile valusatele hetkedele mil ta oli pidanud üksi oma koormat kandma.  Kuid et oma südamesse rahu saada, üritas ta oma mõtteid suunata positiivsetele laintele. Hetkedele, kui ta tundis oma elust rõõmu. Ta meenutas oma lennukaid kinoskäike tädiga ning tunde, kui ta istus oma koera juures, kallistas teda ning jagas temaga oma mõtteid. Ta oleks soovinud jälle uuesti korrata neid tunde, kui ta luges mõnda juturaamatut ning kujutas ennast tegelaste asemele. Ta soovis alati, et tema elu oleks ka nagu mõnes raamatus. Kuid alati nende unistuste lõppu lisas ta, et need on tema muinasjutud. Õnneliku lõpuga muinasjutud. Muidugi lootis ta salamisi ise ka, et kunagi on tema eluraamatu lõpp õnnelik. Ta lasi oma mõtteid edasi, pilk endiselt lael, ning talle meenus tema viimane hea mälestus. See oli kolm päeva tagasi, kui ta viskas pehmele murule majaseina kõrval pikali ja magas õndsat und paar tunnikest.  Mitte keegi ei seganud teda ja mitte keegi ei tundnud tema vastu huvigi. Mõtted unest ajasid vaikselt ka Lea silmad unisemaks ja meeled segasemaks.  Ta oli juba valmis magama jääma, et jälle mõneks rahulikuks tunniks põgeneda siit, kuid mingi asi kripeldas südames. Ta avas jällegi silmad ja kuulatas. Kõikjal oli vaikus. Ta kuulis oma südametukseid. Lea mõtles, et kui kaunid ja siirad on need. Südametuksed. Need ei suudaks kellelegi liiga teha. Sõbralikud. Andestavad.. andestavad ? Lea peatus sellel mõttejoonel ning mõtles sellele sõnale. Andestus. Jällegist oli uni eemale aetud ning midagi sundis selle sõna juures peatuma. Nooruki arvates pidi just see ehk kõigele lahenduse andma. Teistele andestamine. Jah. Ta pidi oma meeled vabastama vihkamisest ning andestama kõik need valetamised ja pettused. Inimesed ju ka eksivad, mõtles Lea. Ta mõtles kõigi nende inimeste peale, kes talle kunagi on halba teinud ja andis oma südames neile andeks.  Ta otsustas, et hommikul ta ärkab ja ei pea enam kellegi vastu vimma ning kirjutab ka neile kirjad. Kuid ta ei tahtnud enam oma mõtteid nendele teemadele jätta.  Kell oli juba palju saanud ning väsimus oli suurem kui kunagi varem.  Mõne minuti pärast kostiski toas vaikset nohisemist.

Ja Lea, kes magas, nägi unes, et ta istus ilusa suure maja ees. Tema ümber olid suured puud ning inglid laulsid tema ümber. Seal oli kõik nii ilus, nii hele ja puhas. Ta polnud varem nii ilusat loodust näinud. Seal oli palju lapsi, kes mängisid üheskoos ja olid nii rõõmsad. Sinna ta tahtiski jääda, sest see kõik oligi nagu muinasjutus, selline elu nagu ta oleks endale soovinudki. Seal oli ta süda rahul. Ning sinna tema süda jäigi.  Sest öösel jäid tema südametuksed seisma ning siia ellu ta enam ei naasnud.  Ja kuigi need, kes olid talle haiget teinud, ei saanudki teada, et Lea oli neile andestanud, oli ta oma südames need asjad lepitanud ja võis rahus puhata. "

The End

mõtted meie ümber

Võtsin bloggeri ette ja klõpsasin lahti kõik blogid, kes olid midagi uut kirja pannud. Kokku tuli neid siis 6. Ja lihtsalt nii naljakas on lugeda erinevate inimeste blogisid ja vaikselt jälgida, millest igaüks kirjutab. Teemad liiguvad seinast seina. Mõni meenutab vanu aegu; mõni kirjutab kiiruga viimaste päevade suursündmustest; Mõni kirjutab oma masendusest; mõni arvutimängust; samas mõne postitus koosneb ainult moe ja meigiteemadest; mõni jagab maailmaga oma tundeid/unistusi/mõttelõngakesi.
Inimesed meie ümber on ikka nii erinevad. Ja see kuidas keegi mõtleb, see on veel erinevam.
Ilusat päeva jätku!
 I.

Ole lubadustega ettevaatlik!

Soovidega tuleb olla tähelepanelik, seda oleme kindlasti varem kuulnud. Kuid, et uueaasta lubadustega peab ka tähelepanelik olema, selle peale ma varem polnud tulnud. Sest alati on need lubadused meelest kadunud. Kui selle aasta jaanuari alguses sai jälle mõeldud uueaasta lubadusi, siis ma mäletan, et kusagile ma kirjutasin, et ma soovin saada rohkem iseseisvamaks. Arvan, et see koht oli velvet, aga kiirel kontrollil ma ei leidnud seda uueaasta lubaduste teemat ülesse. (Kuid vb ma ei kirjutanud ka seda sinna...) Igatahes, kui ma seda lubasin, siis kindlasti ma ka unistasin sellest. 

Ja nüüd, mingi 8 kuud hiljem mu lubadus saabki täidetud. Hetkel pakin asju. Ja valmistun vaikselt lahkumiseks. Ma poleks kunagi elus osanud arvata, et ma nii varakult pean lahkuma. Nagu, ma mõtlen, nii meeletult pakkima ja siis kogu oma tränaga sõitma teisse kohta ja ennast sinna sisse lülitama. Arvasin alati, et selline kolimise teema on päevakohane alles siis, kui on pulmad või kui tõesti pere kolib teisse kohta. Moshh-Goshh-Doshh. 

Kujutasin ette, et võtan oma väikese punase spordikoti, panen sinna mingi osad riided ja hädavajalikumad vidinad ja küll mul on aega siis teisi asju kodus hoida. Aga jah... pole need asjad sugugi nii kerged. Ikka kogu staff kaasa. Ning praegu ma ka alles mõistsin, et kõik mida ma kokku pakin, pean ma varsti lahti pakkima. Ja siis neile uued kohad otsima.. mmmhh.. siis pean ma vist küll Angelica või Helina või kellegi muu aktiivse isiku appi võtma. 

Igahtahes, tahtsin oma pika seletusega öelda seda, et kõik mida te soovite või lubate, siis mõelge, kas te olete valmis oma lubadust ka täitma? 

 

Täna võtsin ette oma blogi telgitagused ja uuendasin profiiliinfot. Mõned asjad tundusid liiga muld olevat. Ja kui ma juba seal ringi tuuseldasin, siis võtsin ette ka blogi alapealkirja muutmise. On jah lemmiklause, kuid mulle tundus, nagu ma tõmbaksin sellega siis endale seda lõpmatut kurbust ligi. Igatahes, panin sinna siis selle lause, mis tiirles mul peas. "Elan oma mõtete segaduses". Ning selle surematu lootuse, mis on positiivne asi, selle võtsin ka kaasa. Nüüd olen rahul :)

long days

On olnud väga awsumm aeg, mil pole siin käinud.
Neljapäeva õhtul lendasin Angelica juurde Jänedale. Kolmveerandtunnise hilinemisega. :)
Aga seal oli väga tore. Vaatasin, kuidas Annu kooki teeb, ajasin teda naerma ja õhtul vaatasime filmi ka. Ning veel õhtul chekkasime pilte.. Ja siis veel hiljahilja öösel magasime. Tudusime. :) Tore oli kahekesti olla...
Reedel saime mingi aeg ülesse, istusime siis tund aega köögis, süües kooki ja juues kohvi ning pläkutades nagu vanaemad. Lõuna ajal rongile. Tallinna oli nii tore sõita.

Viisime pildid ära printimiseks fotomeistrisse ja jalutasime ringi. Joosepiga sai veidi räägitud. Ja tema sai ka lõpuks teada, et ma linna tulen. Ta esimene küsimus oli muidugi, et kas ma tema naabriks. But naaat. Siis Solarises trollisime ja saime Joeliga ka kokku. Polnud teda mingi.. PP ajast saadik nännu. Igatahes wuz fun.

Poole seitsmeks liikusime Olevistesse.. Seal oli seekord niii tore. Ülistuses olid uued lood. Ja T. Vardja jutlus puudutas ka täiega. Ta rääkis sellest, kuidas me igapäevaselt teeme nalju teiste kulul, mis tegelikult võivad mõnedele teha vägaväga haiget (Punasteks naljadeks kutsusime neid). Ja kuidas see lammutab seda enesehinnangut ja nende vaimset olekut nende kannatajate sees. Ja tegelt on ka nii, et me võime jutu sees teha mingi enda arvates ilgelt laheda nalja, kuid keegi teine solvub selle peale rängalt. Olen ise seda kogenud ja ise ka korduvalt teistele nii haiget teinud. Palun väga vabandust selliste olukordade pärast ja proovin ka edaspidi jälgida, mida ja kuidas ma kellegi/millegi kohta räägin või siis naljatlen. Ja lisan ka siia selle, et seda saab kõige paremini parandada veel nii, kui me hakkame teiste kohta hoopiski head rääkima (Seda kutsusime rohelisteks naljadeks). See ehitab neid. =)
Niisiis. Pärast, kohvilaua ääres jäime ka pikalt inimestega suhtlema. Ühe ja teisega ning lõpuks jäime M. Vardjaga arutama põhiteemat. Läks päris pikale. Jutt muidugi liikus ka teistesse teemadesse.
Anyways, lõpuks tegin ma ühe telefonikõne ja jätsin teistega hüvasti.
( Pilte ka eilsest noortekast, tuli südamesse tunne jagada. pildid )


Ise liikusin koju. Uude koju. Olin seal eile esimest ööd. Ja ütleks siis, et veidi harjumatu. Okei, mitte veidi, ikka päris harjumatu. Kuid ma loodan, et kui minu staff saab sisse veetud ja ma olen seal veidi pikemat aega olnud, siis on kõik superhästi. Eks kõik uus vajab harjumist. Aga muidu on kõik endiselt väga lahe ja lilleline ja  ootan oma toas asjade paigutamist. It´s gonna be great ;)
Laupäeval, täna, hommikul oli muhe. Sõin, sain üksi harjuda seal olemisega ja mässasin oma piltidega ka. Mul on nüüd täielikult olemas visioon, kuhu ja kuidas ma teen piltidest risti kujutise. Kui valmis saan, siis luban pilti ka.

Pidin Annuga ka kokku saama. Ta pidi külla tulema, aga tal juhtus õnnetus (ise ütles ta selle kohta õnnetus) ja siis saime hoopiski kesklinnas kokku. Trolosime seal veidi ja siis jalutasime Sikupilli. Muidugi Novaluxi pärast.  Ja siis sealt edasi Ülemistele ka. Tegime paaris poes veidi shopingut. Ja läks täiega edukalt. Lõpuks hüppasime ka mäkist läbi. Aga läbi hüppamise asemel me hoopis jokutasime seal sajaga, sest meie burgereid tehti hoolitsusega, aeglaselt ja korralikult. Ning siis kui me need kätte saime, siis jooksime täiega. Sest rong oli perroonil. Õnneks oli rongijuht nii tore ja lasi veel tuuuuuut kui me trepist komberdasime ning vaikselt jalutades rongi poole sammusime. Ning kohe kui me olime rongi jõudnud ja koha leidnud, ütles mahe naisehääl "ettevaatust, uksed sulguvad"
Ja nii ma jõudsingi maale =)
Olles õnnelik ja soovides palju õnne kallile kodumaale taasiseseisvuspäeva juubeli puhul. 

weird pics from last friday

Eelmisel reedel, enne aftekat sai veidi Solarise katusel freaky oldud...

... ning sellises olekus olin siis, kui Annu saabus...

...ja sellises olekus olin siis, kui Tuta saabus...

... päeval käisime koeraga jalutamas...

... yay, kutsu on suureks kasvanud ...

... Nõmme metsas käisime hinge rahustamas ...

... ja imelikes kohtades seismas ...

... wirdod jalad ... 

... tagasi Solli katusel ...

... mõtlemas ulmelistest asjadest ...

... hulluke, nagu alati olen olnud ...

... Helina on minu seljataga :D ...

... mingi nädal värvisin juukseid ka.. 

... suht lahe punakas toon jäi ...

.. nomnom ...

... üks hullem kui teine ...


... The End

paistes kolmapäev

Täna ärkasin ülesse. Silm rämedalt valutas. Vajutasin näpuga peale ja ooi-oi-oi kui valus oli. Haarasin suurest uudishimust peegli ning see vaatepilt oli ikka massive. Mu vasak silm oli nagu täiega paistes. Odraiva. Järelikult sain ma liiga hilja seda ravima hakata... Peale ehmatust läksin voodisse tagasi. Lõpuks kutsuti mind sööma, aga ma ütlesin, et ma ei saa, sest mul on silm paistes. Daash.. veidi põdesin veel, aga siis ajas tühi kõht  riided selga ja sööma. Ema oli ka muidugi šokis. Silm punane ja paistes nagu halva lapse peps.

Nüüdseks on juba tagasi tõmmanud ja ei näe peksa saanud joodiku moodi välja.  :D

Päeval veidi chillaxisin ka õues. Sõin õunu ja õunausse, kes ei jõudnud õigel ajal tee pealt eest ära roomata. 

Lugesin oma terve silmaga piiblit ja Hollandi juturaamatut.

 iPod on ka parim kaaslane olnud.. ja siis unistan veel veidikene tulevikust. 

Siinkohal ka väike loetelu teemadest, mis paeluvad mind viimasel ajal enim: lennukid, lapsed, pulmad, kool, korter, koogid. 

Mnja.. teemasid seinast seina. 

Aga olgu, mis ma siin ikka. Järgmine post on ehk veidi huvi pakkuvam. 

Lisan veel siia lõppu ühe laulu enda muusikalistist.  

=)

Jou.
Sebisin ka endale veits aega, kus on mu tuju normull ja tulin kirjutama veidi igapäevaelust.
Pühapäeval käisin kirikus ja noortekas. Oli laheee. Pärast Kivisildade juures tegime kooki ka. Ja kärsatasime selle ära kah. See oli siis noorteka jaoks, mida polnud kaua aega toimunud. Seal sai palju arutatud ja mõtteid kirja pandud. Maffiat mängisime ka. Mind lasti esimesena maha.. massive.  Aga muidu oli jälle nii hea teha tapakatega mingeid inside-joke nalju ja oma tuntud seltskonnas olla. Hoopiski teine dimensioon mis Oleviste noortekas. Ma täiega loodan, et ma saan sügisest ka ikka jätkata oma tõugukestega (teuk-tõuk) ;)

Mõni päev tegelen küüntega ka..

Pühapäeva õhtul hakkas ka silmalaug valutama.. Esmaspäevaks polnud valu kadunud ja siis uurisin vanemate käest oma valu põhjuseid. Tuli välja, et odraiva hakkab tekkima. Ofc polnud ma midagi sellest varem kuulnud. Aga õnneks see midagi tõsist pole. Vähemalt mitte niikaua kuni seda tõsiseks ei lase. Hetkel pean lihtsalt oma silma kuldsõrmusega hõõruma. See aitab.

Sain ülisooja ja ülimõnza
hommikumantli linna jaoks.

Töötame me ka siin kõik.. külas on alanud viljavõtu hooaeg. Kombainid mürisevad siin-seal. Ja kõik kodus olevad isikud on hädavajalikud. Sama ka minuga. Küll olen ma kord söögitegija, siis koeravalvaja või jooksupoiss. Aitan nii, kuidas suudan. Egas vaba aega palju polegi, kuid kui seda juhtub olema, siis ma koristan oma sahtleid. Jaaa, mul on neid kokku toas 7 + veel riidekapp ja kummut.. niiet, on mida korrastada.  Mulle on hakanud korrastamine ja samuti ka koristamine meeldima. Sahtlitega on veel see pluss nüüd juures, et samal ajal saan ka visata vana sodi minema ja välja võtta asjad mis rändavad minuga linna. Wooop, ainult nädal aega veeel :D

Täna ärkasin (veidi) varem ka. Kui tavaliselt on mind näha liikumas alles peale 11-12 siis täna olin juba 9 ajal üleval. Olen tubli.

Hehe, saate musi kui ära arvate mis võtmed need on :)

Kumm

Uurisin veidi netist oma odraiva kohta ja sattusin leheküljele, mis palus mul selle ka kõigile teistele teatavaks teha :D

Olen siis hooliv kodanik ja jagan lehte ka teiega.

Ja muide, seal paremal pool on ka üks video. Vaadake seda ka. Kartma ei pea, seal on ainult jutt, mida räägivad kuulsused :)

Kumm on seks!

something bad

Mis siis, kui sa ühel ilusal päeval astud voodist välja ja sa ei kujutagi ette, milliste mustade mõtetega võib su õhtu olla täidetud. Sa lihtsalt teed midagi, et igavust peletada ja siis äkitselt peale pikka mõtlemist saab uudishimu sinust võitu. Sa ei oska midagi aimata. Kuni ühe hetkeni. Tol hetkel muutub kõik. Sa ei oska enam midagi arvata, sest kõik su mõtted ja unistused on kaotanud oma lootuse. Sa oled pettunud endas ja asjaosalistes. Kõik on mattunud sopa alla. Ja kõik mida sa küsida oskad, on " Kas see oligi märk?" 
Ja sa mõtled, et kas tõesti pidi see asi just nii lõppema. 
Vastiku avastuse ja pettumusega. 

2 kuud 1 nädal ja 6 päeva

Kaks lemmikut pilti siia, millel oleme meie Angelicaga. 

Esimene pilt on tehtud 30 aprill, PP ajal. Pildi autor on Helari Hellenurm.

Ja see teine pilt on tehtud 12 august.

Suvelaagri afterpartyl Oleviste kirikus. 

Ja mis on siis muutunud nende 104 päeva jooksul ?

Meie näoilmed.

Meie asendid. Esimesel pildil on ta minust paremal pool, nüüd vasakul.

Meie juuksevärvid. Angelicast on saanud punane ja Ingrid on ka läinud rooste värvi. 

Siis puutusid meie peanupud kokku, nüüd mitte. 

Kevadest on saanud suvelõpp.

Minu naeratusest on saanud imestus.

Angelica on ka hakanud suud rohkem avama.

Juuksed on pikemad.. okei, PP ajal olid need mul seljataga.

Siis olime Pärnus, nüüd olime Tallinnas.

Mis on endiselt samamoodi?

Angelical on ikka midagi musta seljas.

Angelica on ikka pikem minust.

Angelicale meeldib ikka pildistamise ajal mu kaela/õlga puudutada.

Angelica kannab ikka tukka samal poolel.

Mina olen ikka pildil eespool.

Minu käed on endiselt kusagil pildi all peidus.

Me oleme endiselt sama vanad.

Aah.. Annu, sa oled ikka nii hea. Mis sest, et ma pidevalt käin su kodust asju toomas ja ma pidevalt tujutsen. Aga nii tunnengi, et ma olen olemas. Ja tänud sulle, et sa ka eile õhtul olid minuga. 

=)

Daaahhhhhh

No nüüd ma küll ei oska öelda, kas asi on ilmades või inimestes või tujudes või milleski muus salapärases, kuid tundub, et ma pole ainuke, kes juba teist päeva mossitab. Olen lugenud ja kuulnud siit-sealt, et on teisigi, kelle tuju on viidud allmaailma.
Ise.. olen ka tusane. Ei taha praegu kedagi näha. Ega midagi rääkida.
Kõik mõtted viskasin ma eile õhtul minema ja nüüd olen ma täiesti tühi. Nüüd ma isegi ei suuda mõelda midagi, mille peale ma saaksin mõelda. Rääkimata veel mingi jutu arendamisest. Mõni mõte on jäänud ilusatest aegadest iPodi, aga .. need jäävad paremaid aegu ootama.
Moshh... Mono...

You can make all things new

Õhtust.
 Loodan, et nüüd jõuan ma ikka korralikult oma postituse ära lõpetada. Hommikul alustasin ka ühte, aga see jäi draftide maailma. Las ta siis uneleb seal edasi. Ja lisaks olid hommikul olid ka täiesti teistsugused mõtted peas, kui nüüd.


Mis siis vahepeal toimunud on, võiks küsida. Olen olnud eemal blogist ja reaalsusest. Tunnen nagu hõljuksin kusagil eemal ja ei oska üldse seletada seda, mis toimub minu peas ja minu sees.


Eile päeval unelesin voodis ja mõtlesin armastuse mõtteid. Lugesin raamatut, piiblit ja tundsin ennast vabalt. Kuid õhtul saadeti mind Tallinna. Polnud eriti suurt tahtmist siia tulla. Kuid nagu käsudki ütlevad, siis kuula oma vanemate sõna. Ja kui on vaja minna, siis tuleb minna. Mitte mingit kauplemist.

Igatahes, saabusin siia. Olin väsinud, tuim, mõtetes. Ja tahtsin täiega magama minna. Aga nagu tavaliselt, jäin ma oma armsakese, iPodiga, voodisse mõneks tunniks juttu ajama ja muusikat kuulama. Vahepeal veel unne jäädes ajas FB ka mind oma teavitustega ülesse.. aga see selleks. Jälle lisan siia ebaolulist infot, millest võite silmad mööda saata.

Hommik algas kell 8. või siis.. tegelikult oli kell ikka 9 saamas. Saatsin kodused ära ja jäin koeraga magama tagasi. Soe oli magada, kui koer lebotas jalgade peal. Polnud üksindus tunnet.

Siis päeva ajal käisime õues jalutamas. Koera ja Angelicaga. Alguses oli veidi raske ... aga siis läksime Nõmme metsa ja seal saime kõik sõbralikult jalutada.
Korteris veits puhkust ja siis läksime vennanaisega linna. Kesklinna nagu. Ma ajasin veidi asju ja läksin Solarise katusele. Angelica ja Tuta jõudsid ka sinna vaikselt. Pärast läksime veel Baltasse. Johanna ja Kristi tulid Tapalt ka Tallinna. Special suvelaagri afterparty jaoks. Lahe =)
Siis chilli ja Hessis ja siis Olli.

Aftekas oli suht lahe. Sai ülistust ja naeru ja pikk video oli ka.. kõik oli nagu olemas..kuid minu jaoks jäi vist ikka midagi puudu.. aga noh, eks see ole juba minu mure.
Ja nagu eelmise aasta aftekal, oli ka see aasta snäkk õues. Oli tore. Sai süüa, kuigi kõht polnud õõnes. Tegelt õõnes oli ta küll, aga hoopis milleski muust. Ma isegi ei tea mis see on... tean lihtsalt seda, et seda ei saa süüa.
Seisime seal päris pikka aega. Ja siis otsutasime lahkuma hakata. Aga see lahkumine võttis ka mingi pool tundi aega. Omad mõtted-omad mõtted.
Läksime Angelicaga koos. Sõitsime nr 3 värgiga ja siis ta saatis mind korterini ära. Saime tee peal täiega rääkida. Ja ma sain veidi kergemaks tunnet enda sees. Kuigi samas tekkis ka nii palju küsimusi juurde, et täiesti creepy.



Minu sees on midagi haput. Ma tean seda.. Lihtsalt ma ei oska sellele seletust anda. Ja kui ma isegi proovin kusagilt mõttelõnga otsast kinni haarata ja seletust leida, siis toimub pooldumine ja ma leian uue selgituse jälle kõigele sellele kammajaale.. aga see tundub ka kuidagi veider ja siis leian jälle uue selguse ja.. lõpuks on ikka selgusetus.
Feil.
Ma tunnen nii paljusid asju ja nii palju mõtteid on. Tahaks vabaneda. Või siis, et kõik muutuks jälle uueks. Jah. Ma loodan viimase peale, sest Jumal suudab kõik uueks teha. Isegi kui minu keha jääb ikka selleks samaks vanaks pekitükiks, mis ta on siiani olnud....

Olgu.
Head ööd.
Punkt.

Chris Tomlini laule

Täitsa lõpp, kui palju on ilusaid kristlikke laule. Tegelikult ma tean seda ammu, aga mõnikord ma lihtsalt avan oma kõrvad ja siis üllatun jälle. Ja need sõnad, mis igas laulus on, need on alati nii õiged. 

Täna lisan mõned Chris Tomlini laulud. 

Loodan, et ikka mõni viitsib neid kuulata ka. :D 

Kumises täna terve päev kõrvus...

TEUK-i laagrist jäi meelde...

Lemmik.

Sügis tuleb rõõmuga

Täna on siis 10.august. Nagu.. mõelge. 10 august !!! Vaheaega on alles täpselt 3 nädalat. Siis on juba september. 

Kuid sellegipoolest on juba tunda sügist. Eile ja täna õues ringi jalutades tundsin, et kuidagi teistsugune lõhn on õues. Mitte, et keegi oleks kusagil tossutanud, vaid, et õues on selline vana muru ja äraõitsenud lillede lõhn. Ka aiamaal on peenrad kuidagi teistsugusemad kui kuu aega tagasi. Herned on õitsenud. Punatäpilisi maasikaid pole. Porgandipealsed proovivad kuidagi oma päid püsti hoida ning kaalikad koos peetidega proovivad veel viimseid nädalaid oma suurusele mõõtmeid lisada. Kõrvitsad on igasse ilmakaarde oma varred laotanud ning kõrvitsad ise on nagu suured kollased õunad nendes roheliste lehtede rägastikus. Tundub kuidagi nii imelik mõelda, et juba hakkabki suve ring täis saama. Praegu veel on mida nautida, kuid kuu aja pärast on samal kohal veel viimased viljad, mis on maha jäetud või siis mustad üleskaevatud peenrad. 

Siis tuleb sügis, koos kõigi oma tuules tiirutavate lehtedega ja pärastlõunaste päikese soojusvalingutega. 

See on tulevik minu mõtetes. Kuid veel lähemas tulevikus umbes nädala pärast, või nii, on õues kombainide müra ning veoauto tiirutamine. Vili tuleb enne sügist ka maast ära korjata. Et siis saaks sügis tulla ka põldudele ning põllumehed saaksid hakata valmistuma sügistöödeks. Tuleb ju ennem suvetööd ära lõpetada, et saaks asuda sügistööde kallale. Kuigi neid töid on ka siinmail nii palju, et korraldada oleks vaja lausa töötalgud, kus võiksid osaleda kõik onoored :) saaks palju töid tehtud :)

Aga see selleks.

Sain oma mõtted nüüd rahus välja öeldud, kuigi oma mõtetes oli mul plaanis hoopis kirjutada oma mõttesegadusest ja mind jälitatavatest unenägudest.. kuid ju siis pidin jätma need mõtterajad kirjutamata. 

Õhtuni !

Luulerajad jätkuvad

Jällegist väike luulerada.. kuid seekord mitte ainult minu. Alguses on segane.. vahepeal on suht mõistetav, kuid  lõpp läheb vist jälle kaugele.. :)


  Täna ma koristasin tuba.
Alles märkasin, mis kell juba
ühepajatoidu sees oli uba 
olles valmis sööma, hoidsin käes nuga..
Ma tahtsin lõigata, aga ema ei andnud luba.
 Läksin õue ning tusas loopisin muda
 Kuid sellele järgnes pikk mõttejada
 sain aru, et mu pahameel on kasutu ning jama
 Läksin tuppa ning jõin enda rahustuseks tassi kama
 Vabandasin ema ees, et oleksin süütundest vaba
 Kuid tema arvas, et see on juba unustatud jutusaba
 seejärel nautisime koos pada
 Ja olime edaspidi tülidest vaba.
 Õhtul lebasin voodis, tekk vastu naba.... 
 Ja unistasin, et mis saaks kui tema tunneks minu vastu sama.. 
 suundudes unistustesse hülgasin hetkeks maailma vana
 ja soovisin, et oleksin sama muretu, kui kana 
 sundisin keha, et kujutlusvõime küüsist vabaneda, lama..
 ning tahtsin jääda unemaailma
 lastes selleks looja oma silma
 ja mitte lasta oma mõtteid laia ilma
 ning sügavas unes tundsin rõõmu ma
 sest karmist reaalsusest olin vabanenud enda hingega
 kuid teadsin sisimas, et vaid hommikuni võin puhata
 et siis jälle uue hingamisega päevale vastu astuda
 ärgates aga tundsin end ikka veel väsinuna
 ja ei tahtnud üldse oma keha voodist välja liigutada
 mõistes aga, et see on vajalik, tõusin istuma
 ja komberdasin ikka veel unisena hambaid pesema
 peeglisse vaadates meenus mulle aga õhtune mõttelennu rada
 mille peale ma lasin silmad piinlikkusest maha
 kuigi sellest teadsin vaid üksi mina
 oleksin ma soovinud, et ka sina teaksid seda
 jah, Sina, kui Sa vaid oskaksid märgata
 aga sa alati proovid minu eest põgeneda
 joosta kaugele, olla kättesaamatu, peituda
 ja mulle enda mõistatamisega valu teha
 Sa võiksid pigem mult küsida: " ehk olen see mina?"
 või on see keegi teine, kes pole veel mind leidnud 
 küsimuste rohkuse tõttu mus süda on nurka aetud
 ja rõhuva üksindustunde kihiga kaetud
 hinges hüüan, päästke mind muredesse maetut
...

Kunagi väiksena luuletasin Norrast

Norra

Kui Norras on hommik,

 ei söö norrakas kommi,

sest pudru laual on pea.

Kui Norras on lõuna, 

ei söö norrakas õuna, 

sest heeringas lauale kantakse pea.

Kui Norras on õhtu,

sügab norrakas kõhtu ja ütleb,

et kommid ja õunad on head.  

I.A.

suvelaager Elu Kutse

3-7 august olin Pilistveres. Ühes kaunis maalähedases kohas, kus toimus selle aasta Oleviste suvelaager. 

Minek oli üheskoos kolmapäeva varahommikul Balti jaamast. Saime kõik kokku ja rongiga Türile.

Rauno kaameraga veidi vusserdamas. Kristel seljataga

Rongis oli chill. Veidi sai feilitud, naerdud ja laagri tunnet tekitatud. Oli mõnus sõit, mis lõppes Türil.

 Türil ootasid meid suured bussid, kuhu ladusime ennast koos suurte kottidega sisse. Sõit möödus küpsiste ja pildistamise ja apelsinimahlaga, kuniks bussid seisma jäid. Mustlane tuli bussi ja küsis raha. Muidugi pärast tuli välja, et see polnud päris mustlane. Väike nali jälle meie kulul :)





Kohale jõudes ootasid meid suur rahvahulk juba ning õhupallid. Igaüks, kes bussist maha tuli, sai õhupalli. Sinna peale saime kirjutada oma head soovid laagri jaoks. Õhupallid lendlesid igal pool.Väga armas vastuvõtt.

Ainult osa üle 200st noorest, kes olid laagris

 Pilistvere on häästi kaunis koht. Iseenesest on see väike külakene. Järve ja jõega. Külapood on seal ja kirik. Ning kiriku juurest viibki otsetee suure maja juurde ja laagriplatsi juurde. Põllud on ka seal. Ning metsad. Isegi surnuaed. Ning meie laagriplatsist veidi maad edasi on suur küün, kus toimusid meie igaõhtused koosolekud.

küün

kirik

Telkide kokkupanek

Juba rongis jagati meiel käepaelad, mille järgi jagati meid gruppidesse. Ning kohale jõudes ja peale telkide püstitamist ja kohaga tutvumist võetigi grupid kokku ja tehti tutvust. Mul oli lahe grupp. Teadsin peaaegu kõiki. Ainult ühte tüdrukut ei teadnud, kuigi tema polnud ka Olevistest. Ülejäänud on.Grupi juht oli Jaan. Korra Tapal kirikus ka käinud. Ning käib ta Nõo Reaalgümnaasiumis, kuhu läheb ka mu endine klassivend. Mingi tarkpeade kool. See selleks, meie grupi number oli siis 8 ning grupi nimeks sai Forever *kummuli 8* Ma isegi ei tea, kuidas see nimi tuli. Lihtsalt maastikumänguks oli vaja ja siis võtsimegi sellise nime. Teisel päeval toimuski siis maasikumäng. Mis algas varakult ja lõppes hiliselt. Võisteldi gruppide kaupa. Meie startisime viiendatena. Kell 11.40 ja tagasi laagriplatsile jõudsime umbes 17.30, niiet umbes 6 tundi matkamist. Räägin sellest ka veidi pikemalt. Nii, kokku oli siis 11 vahepunkti, mis tuli kõik läbi käia. Ning igas vahepunktis oli ka ülesanded meil, mida pidi lahendama. Näiteks: vikatiga niitmine, piiblitegelaste ära arvamine, piiblitaimede meelde tuletamine, maatehnika ja tööriistade äratundmine (ma ruulisin selles), lõhnade ära tundmine, asjade otsimine, küsimustele vastamine, pallide viskamine, õhupallide katki pumpamine ja palju muud. Matkama pidime mööda teed, mööda kruusateed, mööda põlde, läbi metsa, läbi võpsiku, läbi järve.Lõpus pidime ka mingi 800 m jooksma. Siis jäi mul küll hing kinni. Pole kevadest saadik jooksnud ja mul oli kott ka. Ning jalanõud, mis ei kannata jooksmist, sest need tulevad jalast ära. Niisiis oli teekond pikk ja väsitav. Kuulsin, et kokku oli see umbes 10 km.. Meil oli veel nii, et meie grupp tahtis otseteed ning hakkkasime minema oma sisetunnete järgi suvalt kusagile. Lõpuks, kui läbi raske metsa tuli meile jõgi vastu, siis üks võttis telefoni, gpsi ja kuidagi oma asukohta määrates vaatasime, et me panime ikka sajaga mööda :D Egas midagi, raskelt tagasi ja jõudsime ka meie oma soovitud sihtkohta. Muidugi oli kaks tiimi meist juba ette jõudnud selle ajaga :) 

Aga muidu oli lahe. Sai palju räägitud. Üksteist tundma õpitud ja kilosid kaotatud. 

Meie Forever *infinity* grupp. Magnus puudub...

Õhtuti toimusid koosolekud. Küünis siis. Esimesel ja teisel õhtul jutlustas Peep Saar ning järgmine jutlustaja oli Oleviste enda noortepastor Veljo Kaptein ning viimasel õhtul rääkis meile Meego Remmel usuimedest. Kõikide õhtute jutlused olid megalahedad. Ja igast lausest on midagi meil õppida. Kindlasti kasvatasid need jutlused minu usku ning palve väge. Jutlused läbisid teemat elu kutse. Elu kutse oli ka meie laagri peateema. Ning isegi õhtused meelelahutus osad olid sellele teemale rajatud. Õhtut juhtisid muidugi kaks koomikut. Siim ja Mart. Mulle meenutasid nad oma huumori ja olekuga Otti ja Märti :D Aga see selleks.
Õhtu lõppes alati ülistusega. Mis läks iga päevaga aina paremaks. Lihtsalt nii head ülistuslaulud ning nii heade häältega lauljad. Ning nii võimas Jumal kogu selle ülistuse keskel. Lihtsalt niii super laager niii super ülistusega oli. Rahvas täiega elas kaasa ning viimasel õhtul kestis ülistus lausa 2 tundi. Ja see aeg läks lihtsalt nii kiiresti seal lauldes, nagu oleks ainult pool tundi ülistanud. Super. Mina olen alati arvanud, et ülistus on laagri parim osa.
Ja mulle meeldis ka see, et sellel aastal oli sellele pandud väga palju rõhku. Otseülekanded ning helitehnika koos valgustehnikaga. Woaah

Helitehnika laud oli awesome :)

Laagris oli meil päeva ajal ka suhteliselt palju vaba aega, mida sai kasutada oma äranägemise järgi. Näiteks oli võimalus mängida võrku ja sulkat või pinksi. Veel sai ujumas käia. Järvel oli ka suur veebatuut.
Ning aias oli ka tavaline batuut. Ja võrkkiik. Ja siis oli veel kohale toodud kiiking !! nagu wohooo :D täiega lahe. Ma kahjuks ise ei käinud veel seal. Jäi puudu veidi julgusest. Ning lisaks olid seal ka koguaeg silmapaarid uudistamas. Ja ma kuulsin osadelt, et ikka jõudu peab ka olema, et kätega sealt kinni hoida ja põlvedest õigel ajal siis kükki lasta või püsti tõusta. Ohjah. Oli alles värk see. Aga tundus, et teistel oli lõbus. Ja ma olen õnnelik ka nende üle, kes said seda tasuta proovida.
Lisaks oli meil ka inglipost. Tähendas see siis seda, et sai üksteisele kirju saata. Vot selline lahe asi oli see. Ma saatsin ka kirju. Ning ma ise sain ka mõned armsad kirjad. Muidugi ainuke jama oli see, et need olid liiimiga kinni kuidagi pandud ja siis vahepeal hakkasid need ära kukkuma seina pealt..

Päeva ajal üldised tegevused olidki siis seminarid, sportlikud mängud ja chill. Seminaridest käisin mina ühel päeval "Unistustest reaalsuseni" ja teisel korral "Inimkaubandus ja seksiorjus". Peaks mainima, et see teine seminar oli ikka väga hea. Pani nii paljudele asjadele mõtlema. Veidi tähelepanelikum olema ning hindama seda head elu, mis meil hetkel siin on. Muidugi olin ma peale seda seminari mitu tundi vait ja kurvas meeleolus, sest see, mis tegelikult meie ümber ja teistes riikides toimub ning kuidas osade inimeste, naiste ja lastega käitutakse, see lihtsalt pole aksepteeritav. Meie ainus lohutus on see, et Jumalaga koos olles ei juhtu neid asju.

kirjaposti sein

kiiking

Ühel õhtul tulid laagrisse ka laagripusad. Ja kohe kähku olime ka meie selle ostu järjekorras. See aasta oli see ka must, aga ilma lukuta. Ees on siis kolmnurgad, mille tühi auk moodustab risti kujutise. Ning all on kirjas sõna kutse. Selline lahe pusa. Yeey, nüüd mul on olemas kõik kolme aasta pusad, millal ma käinud olen. Wii. Veits sai siis pilte ka tehtud, kui üks õhtu kandsime seda pusa.

Tegelikkuses olid pusad head, sest õhtuti oli meil niiii külm mõnikord, et brrrh... Näiteks esimene öö. Mina veel unustasin ka oma madratsi maha ja nii ma olingi ainult magamiskoti ja padjaga. Pusasid oli mul siis seljas kaks. Ja ma ikkagist kell 3.03 ärkasin öösel ülesse, tõusin istukile ja lõdistasin hambaid.
Aga teisel ööl läks õnneks palju soojemalt. Leidsime endale uue magamiskoha vastas telgis. Seal oli palju nalja ja paks madrats ja soe olla. Kolmandal ööl oli ka veidi soojem, kuigi siis olin ikka omas vanas telgis. Aga ma olin vist lihtsalt nii väsinud, et ma ei jõudnud külma tajuda. Ja siis olin ma ka täiesti pea sees magamiskoti sees. (see läheb riimi, btw )
Ja viimane öö oli ka mujal. Soojas telgis. ;)

TEUK-i tüdrukud pusadega 

pusadega, wiii

Viimasel päeval oli pühapäeva hommikul jumalateenistus kirikus ning peale seda oli ristimine. See aasta oli ristitavaid kohe eriti palju. 8 noort, kes tahtsid oma usku lasta kinnitada ristimisega. Oli tore vaadata ja kaasa elada. 

Ja siis hiljem, peale lõunasööki tulid bussid ning pidime jälle lahkuma. Oeh.... alati on see muidugi olnud kurb sündmus, kuid see aasta ma isegi ootasin veidi koju saamist, sest igatsus kodu järgi ja sooja vee ja voodi järgi oli nii suur. Kuid nagu ikkagist, venis minu kojujõudmine 5 ja pool tundi. Alguses siis Pilistverest bussiga Türile, sealt edasi rongiga Tallinna (Btw, rongis oli tore musa kuulata) ning siis poolteist tundi Baltas ootamist, Schnelli tiigi ääres jalutamist ning jällegist tunnine sõit rongiga Aegviitu. Seal oli mu emme vastas ning finally, kell kümme õhtul jõudsin koju. Siis Fb korra, veidi piltide vaatamist ja pessu ja magama. Niiii hea oli. Muidugi tekkis siis ka väike igatsus telgikaaslaste järgi. Kuid siin on mul ka ahv ja Maasu ja madrats, mida laagris polnud.


Kokkuvõtteks, oli super laager, suve tippsündmus,  mis ületas ootused sajakordselt. Tänud neile, kes korraldasid seda ja kes olid minuga laagri ajal koos.

Vaatan ja mõtlen, aga ikka ei saa aru. On siis või ei ole ???