Oli talv, kenam kui kevad
seda kõike nägid nemad.
Arvasin, et õige ja ilus on see
ühine võib olla tulevikutee.
Kogusin aega, et olla tark
tundsin seda, et oled kui märk.
Aga kevade soojus
tuli kui külm hoovus.
Pisaraisse jätsin oma elu
kõik eelneva kogetu.
Lahkusin suveks unustama,
südant terveks tegema.
Läkski nii nagu
soovisin ma,
unustusse kadusid mu elust sa.
Rahulolevana elasin siis
Soovisin, et jääkski nii.
Aeg ei peatunud,
lennuk ei oodanud.
Tulin koju tagasi
suvi sai läbi sedasi.
Nüüd sügise lehtedes
ja tagasi vaadates.
Valdab kurbus ja üksindus,
kõige suurem teadmatus.
Kas pidigi kõik minema sedasi,
et ei suuda minna eluga edasi....?
I.A.
