Pildimägi Norrast

Veidi kiiksuga pilte. Sest maailm on ju üks suur kiiks. 

Kõik minu tehtud.

tema (mitte midagi loogilist)

Kui ta tunneb end kurvalt, 

kui teised ei näe ta sisse.

Ta üritab hakkama saada,

leides tugevust endas.

Kui elu teda maha surub,

ta ikka võitleb lõpuni.

Hoolitseb ta teiste eest,

et olla päästerõngaks.

Ta ei palu kelleltki almuseid,

sest inimesed ei salli nõrku.

Vaatab ta peeglisse süvenedes,

kinnitab, et saab hakkama.

Ei anna vihjeid pärimiseks,

oma elu ta varjab kiivalt.

Kuid kui keegi leiab ta nõrga koha,

laseb ta pisarad välja.

Tugevus tuleb läbi nuuksatuste tagasi,

ja ta on jälle valmis.

Valmis teiste eest muretsema,

sest teised on alati olulisemad,

kui tema ise. 

29/09/13

Elukäigud villasokihooajas

Elukäigud on teema, mis mind viimasel ajal on väga puudutanud.
Kunagi väikesed teismelised olles ja koos põhikoolis umbes 6-liikmelise grupina nalja visates poleks ma osanud üldsegi aimata, kuidas me teed kujunevad. Kujunesid nii, et üks on juba kahe lapse ema, teine kes oli klassis õppeedukuselt viimane, astus nüüd ülikooli. Kes on kolinud kaugele ära ja kellest ei tea üldse midagi.
Eelmine nädal saabus ka väga (väga) üllatav sõnum ühelt tüdrukult, keda polnud nii umbes.. 3-4 aastat näinud. Käisin tema töö juures kohvil ning nägin ta beebit. Ilmselgelt poleks ma kunagi osanud arvata, et ma hoian kunagi tema last süles. Samuti sain ma teada, et ühest party-chikist on saanud kodukana.

Kõik need sündmused lihtsalt ei jäta mind puudutamata. Ma kõrvutan minevikku ja olevikku ja olen nagu wow. Need muutused on toimunud vähem kui 5 aasta jooksul.  Ma olen kindlasti elevil, sest ma arvan, et palju üllatavat võib veel meie eludes juhtuda paari eesoleva aasta jooksul. Nii minu, kui sinu elus. Nii palju asju ja unistusi on võimalikud. Ja isegi kui sa nendesse ei usu, siis hakkad mõne aja pärast uskuma.


Villasokid. Ohjah, külm sügis on kohal. Minu pärastlõunad ja õhtud mööduvadki pusa ja pleedi sees, konnapükstes ja villasokkides istudes. Õpin, kirjutan, naeran, nutan, vaatan kodumaist rämpstoodangut telekast ja üritan võimalikult vähe haige olla.
Kõik suurüritused, mis vahepeal linnas toimunud on, on vahele jäänud.
Kodukanastun samuti?


Oma paki Norrast sain ka kätte. Ma olin nii ülevoolavalt rõõmus, kui ma avasin selle ja leidsin nii lihtsad, kuid minu jaoks sügavatähenduslikud kingitused.
Samal päeval sain ka oma pildid kätte. 45 pilti ootab seinale panemist ning üheks saamist selle suure mosaiigiga. Omaette pusle ning ajutöö on see, et panna need kõik nii värviliselt kui ka mõõtudelt klappima. Vähemalt on mul nüüd mitmeks õhtuks tegevust.


Vot selline elu-melu.

Tahaksin õrna sadavat esimest lund. Ma istuks pimedas toas, vaataks aknast välja, kuulaks taustaks vaikset muusikat.  Unustaksin mõtted või mõtleksin üle ja nutaksin. Probably oleksin ma üksinda, kuigi sooviks kedagi juurde. Ma vaataksin kuidas lumi katab maa ning see oleks ilus ja muretu.

Aftershocks

Kaua aega oli pime. Kuid siis hakkasid kaugelt paistma väikesed kollased täpikesed. Mida rohkem pilt edasi avanes, seda suuremaks läksid kollased täpikesed, muutudes kogumikeks. Varsti sai juba eristada majaaknaid maanteevalgustitest. Läbi kollase-täpilise-helendava maapinna nägin hetkeks punast kirja - Selver. Muigasin omaette ning tõdesin, et olin nüüd jõudnud Eestisse.

Nüüdseks olen juba mõned päevad tallanud Eestimaa teid. Keeruline on selgitada, kuidas ma tunnen end siin, sest mõtteid on palju ning kõik tundub veel segasem olema, kui varem.

Enne äraminekut veetsin ma seal aga väga meeldivad viimased päevad. Oma viimase vaba päeva käisin jälle poes, viisin taarat ja pappi kogumispunktidesse, lugesin muinasjuturaamatut ning maalisin. Avastasin ühest ruumist lauad ning kõikvõimalikuid kunstitarbed. Mitme tunni tagajärjel oli mul valmis üks pilt loodusest ning teine pilt Sophiele lahkumiskingituseks. See oli väga spontaanne ning selle üleandmine oli vist viimane kord kui ma reaalselt südamest üle kere naersin, sest ma feilisin jällegist. Kuid tema lahkumiskingitus mulle.. well, ma suutsin ta plaani nurjata. Aga me leppisime kokku, et ma actin, nagu ma ei teaks midagi selle kohta. :)

Ühel õhtul otsustas Sophie teha oma šokolaadikooki. Alguses oli see lihtsalt mõeldud kui väike kook, kuid lõpuks kujunes sellest välja lahkumispidu leedu paarile, sest nad lahkusid järgmine päev edasi Euroopat vallutama. See õhtu oli üldse rõõmuskurb. Sest pole võimalik pisaraid mitte tagasi hoida kui sa istud pimedas kirikus ning sulle mängitakse klaveril kurba lugu. Aga see oli mälestus, hea mälestus. Kui Lisanna palus mul reedel öelda 3 asja, mis olid meeldejäävamad, siis see hetk oli ka nimetatute hulgas.

Kui minul oli viimane õhtu, siis tehti ka minule lahkumipidu. Ma ei soovinud ega oodanud seda, sest ma pole kunagi olnud pidude inimene. Minu õnneks oli see aga hoopiski väike koosistumine tee ja krõpsudega, mis oli täiesti aksepteeritav, sest väikesed koosistumised on just my cup of tea. Ning lisaks nad palvetasid kõik minu eest, mis oli nagu parim asi, mida kaasa anda mulle.

Ja viimane hommik. Kõik läks normaalselt, naersin ning ei olnud sees üldse sellist tunnet, et lahkun. Alles rongis jõudis kõik see kohale. Muide, rongi vahetamise ajal tutvusin ühe hiina tüdrukuga, kes oli tulnud Norra ülikooli. Kõigepealt ta ei teadnud kus Eesti asub ning siis imestas ta meie hariduse ja kooli puudutavate asjade üle. Ja kui ma rääkisin lühidalt mida ma Norras tegin ja et ma olen 18, siis ta oli väga üllatunud. Kahju, et ma mingeid kontakte temalt ei võtnud, sest äärmiselt huvitav ja kaunis tüdruk oli ta. Aga well, mõned inimesed ongi mõeldud ainult korraks kohtuma.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ma veetsin seal oma elu parimad nädalad. Kindlasti kasvasin ma seal ning tulin igas mõttes rikkamana tagasi.

Ja nii ongi. Aamen.

Jeg elske oppvask

Saving the last piece of summer

Ongi september. Wut wut Suvi on läbi, aga samas nagu ei ole ka. Suvised ilmad on otsas, lehed juba langevad puudelt ning suvekuid enam pole. Kuid ma olen ikka veel Norras, mitte koolis, seega suvi nagu kestaks veel minu jaoks.

Jah, vahet pole. Igatahes tunnen ma meeletut rõõmu, et saan veel veidi siin olla ning ei pea koolis olema. Mitte kooli vihkamise pärast, vaid siinolemise armastuse pärast. Ma reaalselt pole mitte ühtegi kohta elus vist nii nautinud nagu seda siin. Nüüd olen olnud siin üle kuu aja ning see on nii koduks saanud mulle.

Palju on juhtunud jällegist. Tegelikult, kui aus olla, siis juhtub iga päev midagi põnevat. Üks õhtu oli teeõhtu valges majas. Läksin siis ning olin koos 5 täiskasvanuga, kes kõik olid norrakad. Well, aga nad armastavad mind piisavalt palju, et kogu vestlus inglisekeelsena hoida. Rääkisime poliitikast, ajaloost, metsloomadest, jalgpallist ja veidi Tallinnast jällegist. Smartass tunne oli.

Kiired ajad on olnud jällegist ning nüüd on iga päev maja rahvast täis. Just nii, nagu mulle meeldib :)

Ühel päeval saime teada, et järgmine hommik saabuvad helikopteriga paar tähtsat isikut. Olime Sophiega nagu woow, soooo awesome. Läksimegi siis järgmine ennelõuna juba veidike varem jalgpalliplatsile. Heitsin murule pikali ja olin nagu awyeah, sest mina olin muru sees lebotamas ja teised istuvad koolis, mwahah. Tundsin rõõmu. Tegime paar pilti ja siis nägime juba kopterit. Tõusin igaks juhuks püsti, sest lennuk pidi just sinna maanduma, kus ma olin mõnusalt vedelenud. Ja minut hiljem oligi tuuleiil juustes ja väike nunnu must helikopter jalkaplatsil.

Samal päeval oli meil õhtune vahetus. Seega, looong day. Aga kuna meil oli palju külalisi ja neil oli viimane õhtu ja love-meal, siis nad sõid poolteist tundi. Vahepeal pidime meie teises ruumis teisi külalisi vastu võtma. Lõppude lõpuks, kui me saime köögi suletud, ehk kõik asjad pestud, vahetatud jne, siis läksime õue loomi toitma ja komposti viima ning meie üllatuseks oli väga soe õues. Tähistaevas oli ka võrratu. Ja kuna mina olen sageli väga ekspromp-mõtetega inimene, siis tegin ettepaneku süüa õues mustikakooki, mis oli lõunast järele jäänud. Järgmisena juhtuski see, et külmkappi minek, väike koogi ja vaniljekastme röövimine ning õue minek. Ning seal me siis istusime, veidi enne kella 23, maja ees pingil ja sõime mustikakooki. Aaah, mis võiks veel parem olla. Sophie nentis, et see on nagu „saving the last piece of summer“ ja ma olin nagu jep-jep, I agree.
See.oli.võimas.päev. 

Sain ükspäev teada, et siin olijatel on igas kuus nädal, kus neil on kaks day off päeva. Minul on see õnnelik nädal nüüd. Kui ma sellest kuulsin, siis olin väga elevil. Mul oli kaks plaani. Käia linnas poes ja all järve juures. Mõlemad on nüüdseks ühe päeva tehtud ning peab mõtlema, mida teise vaba päevaga teha. Aga nii mõnus oli shopata. Minu üks kindel plaan oli osta teed ning kätekreemi. Tee ma sain. Aga kätekreemi ei leidnud sobivat. Siis aga nägin vaseliini huulte jaoks, mis oli päris soodne. See oli kollases karbis ning kirjaga Made in Norway. Kuigi see on lõhnatu ja maitsetu, siis juba ainuüksi karbi pärast tasus see osta. Olen õnnelik.
Jalutuskäik järve juurde üksinda oli ka tore. Leidsin tee sinna paadikuuride juurde, mida pidevalt aknast piidlen. Ilm oli ka ilus ning 3.5 tundi loodusesse imbuda oli mõnus. Erinev argipäevast. 

Ja meile saabus uus poiss. From deutshland.  Tegeliku saabus teine veelgi, kuid teisega pole ma veel jõudnud midagi korda saata.  See, kes varem jõudis, sellega otsustasime ükspäev teha peale tööd ühe lauatennise mängu. Ja kui me olime natuke mänginud siis ma kummardusin laua peale palli võtma (kõht vastu lauda) siis käis kirtskärtspaukmürts ja laud oli maas segamini. Mul oli nii piinlik, aga samas oli see nii naljakas, et hetkeks me lihtsalt vaatasime seda hunnikut ja naersime. Ta nägi kurja vaeva, et see uuesti püsti saaks ja parandas seda päris pikalt. Aga korda sai. Seega, tublid noormehed need sakslased ;)

Mul on arvutis hetkel umbes 1500 pilti kogu reisist ning baaaah, kui raske on valida siia midagi näitamiseks...

sattusin mustikahommikusöögi tsüklisse. 

dat moment, kui 6 hobust võtavad su ümber ringi ning sina oled ringi keskel...

viskas jalad püsti.