96

Tuba on pimendatud, nagu üldjuhul kombeks on. Keegi istub köögikapil, akna all. Istumine on väga vaba, võiks arvata isegi, et ta lausa puhkab seal. Vaikselt krõbistab ta pruuni paberkoti kallal. Aeg-ajalt sealt midagi võttes, käib praksatus ning käsi liigub suu juurde. Pähklid... pistaatsia pähklid on need, mis teevad praksatuse ning seejärel sisu rändab suhu ja koored hunnikusse. Ilm on kaunis. Õues käib liiklus ning kohati on näha tuisku. Lumi on jälle maha sadanud. Järjekorras oleks ta selle talve teine lumi. Lumi on hea, sest lumi muudab kõik valgemaks ja katab kinni porimülkad.
 Mõtted selle aknalaual istuva inimese peas on veidrad. Kord mõtleb ta koolist, seejärel aga hoopiski pähklitest. Puudutama ei suuda ta jätta ka mõtet üksinduse ja mitte üksinduse teemal. Vahepeal, kogu selle suure närimise peale avastab ta, et midagi on aknalaualt puudu. Otseloomulikult on see juba aprillis purunenud klaas, mida omanik siiani polnud suutnud ära visata. Oligi too seal liiga kaua seisnud ning tolmu kogunud. Igatahes, nüüdseks on see siis sealt kadunud. Arvatavasti eilsed päkapikud koristamise käigus viskasid minema, mõtleb ta.
Tuul on vahepeal muutnud karmimaks. Tundub, et päris külmaks kisub. Vaikselt ohkab ta, kui meenub et peab mõne aja pärast õue minema. Hea oleks ju istuda soojas teki all, selg vastu küttekollet. Kuid elus on nii palju asju vaja teha ning puhkust selleks on vähe. Aega jääbki ainult korraks kott koju visata, süüa ning seejärel juba liikuda uute väljakutsete suunas.
Oma mõtetega minevikust on ta jõudnud mõtetega tulevikku. Tema ees hakkavad tiirlema variatsioonid järgmise päeva õhtust. Valikuid on palju ning kujutlusvõimel pole siinkohal piiri. Mõtted aina lendavad ja lendavad ning pähklite söömisest on vaikselt saanud justkui konveiertöö. Käed tegelevad pähklitega, pea mõtleb aga järgmisest päevast. Kindlasti ootab ta seda, mida ja keda ta silmad järgmine päev näha võivad.
Pähklid on otsa saanud. On aeg edasi liikuda.


Ingrid

See, kes kannab novembris toas päikeseprille

Vahepeal kipume me täiesti tahtmatult käituma/rääkima/talitama nii nagu inimesed, kes meile avaldavad mingil  moel mõju. See on veider, et me oleme võimelised nii paljusid asju kaasa haarama ilma reaalse tajuta. (okei, see oli keeruline lause...) 

Elu on võtnud naljaka suuna. Ma tunnen, et kõik pole selline nagu minevikus, aga samas mingit suurt muutust pole toimunud. Nagu oleks tunda, et muutuste laine on käinud üle pea, aga samas jällegist ma kahtlen selles. Tundub liiga ebanormaalne. 

Viimasel ajal on läinud suhteliselt kenasti. Tumbleri pildi sisud on ka muutunud veits lõbusamateks. 

Laupäev oli lahe. Sest siis oli mul väike mõte, soov... aga ma ei lootnud üldse selle täitumisele. Pigem mõtlesin, et kui kunagi isegi juhtub see, siis oleks see ime. Aga tuleb välja, et just neid kõige väiksemaid soove just kuuldaksegi. Ja neid täidetakse öösel, mis on veel ebareaalsem. 

Well, well, well....

Ma leidsin vahepeal oma naeru üles.

Nädal algas rõõmsalt, teisipäev keeras kividesse. Ja nagu täielikult.  Kõrvaklapid olid küll eriti feililt katki läinud... Anyway, aga ma olin just sinna õhtusse planeerinud enda juuste värvimise. Ma kartsin, et kui päev on ebameeldiv olnud, siis ega sellest värvimisest ka midagi lahedat tulla ei saa. Aga nii nalja pärast, värvisin ikkagist. Ja see oli disaster. Minu jaoks. Järgmine hommik oli kohutavalt raske kooli minna, sest mul oli mingi overthinking_explosion_level1000.

Nüüd aga olen täiesti harjunud ja inimeste kommentaarid on ka olnud kiitvad. Just nagu alati, kui ma teen oma juustega mingeid veidraid katseid. Aga vähemalt on lõbus mäkerdada end värvidega ja inimesi jälle veits šokeerida. Olen ma ju nii lillatukk, kui ka roosajuuks olnud. 

Kolmapäeval sai Karoga Twilighti viimane osa ka nähtud. Hehe, alles mäletan kui olin pisike ja käisin meeletult raamatukogust neid laenutamas ja olin täiega fänn :D Well, nüüd on siis sellega ühel pool. Piltlikult võiks isegi ette kujutada, kuidas ma selle oma peas kuhugi sahvrisse jätan ja unustustehõlma lasen vajuda, sest enam midagi uut sellest sarjast enam ei tule.  Film ise oli muidugi awesome. Naersime, ahastasime, karjusime, laulsime, meenutasime. Lõpp, see kus näidati kõiki tegelasi ja meenutusi eelmistest osadest oli küll täiega nostalgiline... isegi kurb... oh..suudaks ise ka midagi nii populaarset maailmale pakkuda....

Neljapäeval, ehk nüüdseks lõppenud päeval, oli töövarjupäev.

Algselt ei pidanud muidugi ma sinna minema, aga kuna Marleen ütles ära, siis peale kaalumist otsustasin ikkagist minna. 

Nimelt olin ma siis Jüri Gümnaasiumis ja varjutasin nende sealset sotsiaalpedagoogi. Minul oli täiega tore päev ja ma sain paremini aimu millega need sotsiaalpedagoogid siis õieti tegelevad. Käisime koolimaja peal ka ringi ja nii mõnigi nooruk ütles mulle "tere". Raudselt mõni arvas, et ma olen mingi lastekaitsetöötaja :D

Kuna see naine om ka karjäärikoordinaator, siis vestlesime me ka pikalt tuleviku teemadel ja ma sain nii mõnelegi küsimusele vastuse. 

Minu jaoks oli täiesti uus asi kedagi terve päev stalkida. Aga ma olen õnnelik, et pigem olin ma seal, mitte koolis kontrolltöid tegemas. 

Palju on ka pisiasju, mis muudavad mu külma ja jäist südant soojemaks. 

Näiteks: sinise Porsche nägemine; nädal aega taga otsitud laulu leidmine; 

vahukommid; inimeste armastus mu diivanite vastu; mulle öösel külla sadamine.

ja

 mu videvikuvalguses  kirjutatud romaan hakkab nüüd otsa saama. 

... 

Ingrid. 

Midnight in my room

Pilved sõuavad üle taeva. Suure pundina ja kindlalt, nagu läheksid nad sõtta. Nad lähevad mu muusikaga kokku. Iga uue lauluga, mis kõlaritest tuleb, liiguvad nad samas tempos edasi. Arvan, et ükskõik millise laulu ajal pilvi vaadata, nad sobituvad ikka lauluga.


***
Silmad kõnelevad inimese kohta paljut. Näitavad sisemist kurbust, mida näeb isegi kehalise õpetaja tunni ajal. Näitab õpetajale, kui mul on küsimuse jaoks oma arvamus olemas. Näitab rõõmu, kui see tõeliselt olemas on. Inimesed on nii palju asju mu silmade kohta öelnud. Ma poleks arvanudki, et ma nii läbinähtav olen.
 ***

Sügis on pime, üksik aeg. Kuid kevadel üksinda olla on hoopiski hullem.

Klassiõde salaja sirgeldas mind mata tunni ajal. 

Päikest pole ammu näinud. Koolis on päevad jubedalt pikad ja mõnipäev astungi koolimajast välja siis, kui Olümpia hotelli heledad tuled pimestavad silmi.
Nüüdseks on ka meil kõik uurimustööga seonduv paigas ja avaldused antud. Varsti tulebki hakata end ette valmistama 6 kuuseks pingutuseks ja raske töö tegemiseks.



Ma tunnistan, et paljusid asju ning eriti kooliasju, võtan ma suhteliselt kergekäeliselt. Uurimustööd aga ei hakka ma pekki keerama. Sellest sõltub ikka palju  ning kuna mu juhendaja on parim, keda soovida, siis üritangi lõpuks ka midagi hästi ära teha. Et kasvõi ise saaksin ma enda üle uhke olla, kui teistele see korda ei lähe.
Õpilasfirma dokumendid on ka juba ära antud ja ReflectoPoint´i tegevusluba on olemas. Varsti hakkab meie väikeseid tooteid tulema nagu väikeseid lapsi 9 kuud peale jaanipäeva.

Well, endiselt käib kodukas minu juures ja meil on coolilt naljakad neljapäevaõhtud. 

Tapakaid olen vähe näinud. See teeb kurvaks, sest kui nendega peaks ka mingi lõhe tekkima, siis olen ma..... üksinda.

Tihti mõtlen kas mu siiamaani tehtud otsused on olnud õiged ja mis mustriline oleks elu olnud teiste valikutega?

Midnight in Paris

Inksu-Indrek-Paul

deep inside she cry

killustatus

Tihtipeale ei suuda ma enam oma mõtteid kontrollida, rääkimata nende kirja panemisest ükskõik kuhu.

Ma kõnnin mööda tänavat. 

Ei taha, et keegi mind näeks.

Pimedus varjutab kõik päikesekiired.

Päev ilma päikeseta on nagu öö.

Öö muudab kõik õrnaks nagu klaas.

Mu pisarad on nagu klaasikillud.

Keegi ei suuda neid kokku liimida. 

Raske on mind mõista.

Maskid on langenud kõigile.

Need varjutavad meeldivust.

Mulle ei meeldi enam keegi.

Usaldus sukeldub merepõhja.

Istun üksinda pinkide vahel.

Atmosfäär imeb mu endasse.

Võõrdunud seltskondadest. 

Ajan keeruliselt seda oma asja. 

Ma ei hooli sinust, teist.

Halb, pahatahtlik, südametu, ülbe.

Nagu paralleelsed jooned.

Need, kes kunagi ei kohtu. 

Keegi ei loe neid ridu.

Ühekordsed, nagu piknikunõud.

Mõtted ei küündi nii kaugele.

Lähen oma teed. 

Üksik Aus.

Love is patient

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et käisin vene nelipühi noortekal. Seal lasti sissejuhatuseks seda videot. 

Ma olin seda vist varemgi näinud ning nagu minu puhul ikka, kuulasin, vaatasin ning mõne aja pärast unustasin ära. 

Täna aga hakkas poole päeva aeg see viis kõrvus keerlema ja video silme ette meenuma. Kodus otsisin ülesse ja kuulasin mitmed korrad. Imestusin veel, et Bruno Mars on selles laulus kaasa teinud... 

Okei ja nüüd reisis see video siia ka. Ja tõesti, video mulle meeldib. Ainult paljas laul pole pooltki sedasama. 

Selles videoos on lihtsalt jällegist üks mõnus mõte, mida tahetakse edasi anda. Diipi tujuga on eriti diip seda kuulata.."And I'll be by your side wherever you fall. In dead or night, whenever you call...."

Pilved reivivad

Me oleme igaüks see, kellena me end ette kujutame. Mõned meist arvavad, et nad on stalkerid, kes jälgivad kõike. Selle käigus avastame aga, et ka teised on samasugused, kui mitte just hullemadki. Ning siis uurid veel ning ühtäkki avastad, et kõik tuttavad on nuhid, jälitajad, piilujad. Tekib küsimus, et kas meid kasutatakse ära? Kas inimesed näitlevad meie ees, et kätte saada seda mida vaja? Kui palju on üldse inimeste jutus tõtt ja millised on tegelikult kõige selle tagamõtted? Ükski inimene ei suuda olla üdini aus. Ikka varjatakse, teeseldakse, lisatakse juurde või jäetakse midagi ütlemata.
Vahetevahel tekib inimeste vastu selline umbusaldus. Tekivad mõtted, et kõik on luureagendid, kes kasutavad iga saadud infojuppi ära. Umbusaldus on vastik. Eriti vastik on seda ära kaotada. Mis korra tuleb, jätab juba pikemaks ajaks pleki maha.

Nädal aega tagasi tuli esimene lumi. Küllaltki varakult. Terve Tallinna liiklus oli üks autoderivi. Ilm oli ilus ja must sügismasendus oli ka kadunud. Võin julgelt väita, et vähemalt pool päeva ma lihtsalt totakalt naeratasin kõige selle üle. Inimesed kõndisid libedust kartes nagu pingviinid, väike bobcat oli kõnniteed lükkamas ja autode rattad rullitasid ühe koha peal. Trollid ei sõitnud ning lumesajus jalutavad inimesed olid kõik nagu lumememmed ning kohati tundus, et mingi suur kaos on. Sama päeva õhtu oli ka meeldiv, venis küll liiga pikale, aga ikkagist mõnus.
Ja nii saigi vaheaeg läbi. Pean tunnistama, et oli mõnus vaheaeg. Magasin palju, õppisin vähe, olin maal, olin linnas ning kõikse lahedamad inimesed käisid mul külas. Hetkel tunnen küll, et puudu ei jäänud millestki.

Vaheajal puhkasin välja ning esmaspäeval alustasin juba uut veerandit. Siiamaani sujub asi endiselt väga seinast-seina. Mitterahuldavast eeskujulikuni ja pisaratest naeruni.

Tegelikult sooviksin ma, et inimesed mind rohkem mõistaksid. See on selles suhtes raske, et seda ei saa tekitada. See lihtsalt kas on olemas või mitte.
Armastus on ära kadunud. Armastus kõige vastu. Inimeste, loomade, söögi, suhtlemise, muusika.

Ingrid.