Võtame kokku

On mingi päev.. kolmapäev vist. Istun kohvitassi ja šokolaadiga ning otsustasin tulla lõpmatusse internetti oma elu sheerima.

Detsember on käes, aasta saab läbi. Kuhu ma aastaga jõudsin?
Well...
mitte kuhugi. Ma olen täpselt samas seisus, mis aasta tagasi. Lihtsalt targemana ja kogemuste võrra rikkama.
Seda annab ehk võrrelda igapäevase eluga. Hommikul ärkad kodus,voodis. Seejärel lähed välja, teed miljon asja, koged midagi, suhtled, õpid ja nii edasi, aga õhtu lõpuks oled oma voodis tagasi. Ringiga tagasi. Selline aasta oligi.

12 kuust 5 kuud olid kõige rõõmustavamad üldse. Ülejäänud 7 kuud.. not so much.
Osad neist 5 kuust võlgnen ühele kenale toredale noormehele ja ülejäänud kuud iseendale. Oma seina vaadates (piltidega seina) pean ikka ja jälle tõdema, et kui hea otsus oli pakkida asjad ja kaduda Norra metsade vahele. Olgugi, et ma ei teadnud mida tagasi tulles tegema hakkan, siis asjad loksusid nii paika, et "Love Life" tuli mu ellu tagasi ja kool jätkus samast kohast kus pooleli jäi.

Seega,  kool ja töö. Huvitavad exceli tabelid numbritega, joonised ja smuutid on igapäevane business. Nagu oli ka aasta tagasi.  Õnneks ma enan ei muretse selle pärast. Tean, et see periood, faas on elus selline resting time, mahlade imendumise aeg. Kord saab ka kool läbi ning siis tuleb võimalusi muuta  elu oma äranägemise järgi. Ning kes teab, mida uuesti aasta ring endaga kaasa toob.
Hetkel, chill.

Sellega ongi ring kokku võetud. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

I am strong

Ma ei suuda kuidagi kirjeldada seda, mis minu kehas toimub viimasel ajal. Veel raskem on lahti mõtestada seda, mis toimub peas. Kõik head ja halvad mälestused, kõik unistused ja tuleviku kõige mustema stsenaariumi mõtted segunevad peas. Liiga vähe energiat ja korraga energia üleküllus. Piltlikult öeldes tekib see, mis tekib erinevate värvide kokkusegamisel. Natuke sinist, punast, kollast, rohelist värvi kokku pannes tekib pori pruun. Miskit sellist on ka minu sees.

Ühte ma tean. Kõige selle juures olen ma tugev naine. Tugev, kindel, iseseisev. Ükskõik kui üksik ma oleks, mind ei murra enam miski. 

Peace! 

Kadunud aastaajad

Oli talv, kenam kui kevad

seda kõike nägid nemad.

Arvasin, et õige ja ilus on see

ühine võib olla tulevikutee.

Kogusin aega, et olla tark

tundsin seda, et oled kui märk.

Aga kevade soojus

tuli kui külm hoovus.

Pisaraisse jätsin oma elu

kõik eelneva kogetu.

Lahkusin suveks unustama,

südant terveks tegema.

Läkski  nii nagu soovisin ma,

unustusse kadusid mu elust sa.

Rahulolevana elasin siis

Soovisin, et jääkski nii.

Aeg ei peatunud,

lennuk ei oodanud.

Tulin koju tagasi

suvi sai läbi sedasi.

Nüüd sügise lehtedes

ja tagasi vaadates.

Valdab kurbus ja üksindus,

kõige suurem teadmatus.

Kas pidigi kõik minema sedasi,

et ei suuda minna eluga edasi....?

I.A.

Küllastused

Heii!

Palju ei räägi, mainin vaid ära nende piltide taustaloo.

Ühel õhtul pärast jalgpalli vaatamist tahtsin hullult oma emotsioonide üleküllust kuhugi raputada. Kuna aeg oli hiline ja kõik läksid magama, suundusin minagi tuppa. Õhk oli aga soe ning õige pea mõistsin, et pole ikka mõtet öösel niisama toas istuda. Võtsin kaamera ja astusin välja. Mida ma ei teadnud, oli see, et taevas oli imekena päikeseloojang. No ja sinna õue mu unetunnid kadusidki :)

Nowhere in Norway

Hei!

Kuidas läheb? - Hästi läheb ikka.
Mida teinud olen?  - Süüa teinud, puid tassinud, lilli korjanud, jalutamas käinud ja seltskonnaga aega veetnud.

Siis kui kõik teised magasid ja mina läksin statiiviga öösel jalutama.
PS: jah, meil ongi ööd hetkel nii valged :) 

Arvasin, et kool on ammu läbi. Aga oi, siis tuli e-mail, et üks lisaülesanne on vaja teha. Niisiis saingi youtuberi ametit proovida, statiiv kaamera otsas ja kaameraga rääkida. Vahepausina tegin paar selfiet ka. 

Üks kaunis õhtu järve ääres, as always

Veel metsa ja veel järve. Sellest ei tüdine ma kunagi vist

"Tule juba!"

Esindatud on: Brasiilia, Saksamaa, Filipiinid, Norra, Eesti

Soon to be blueberries

Tahtsime lõkkeõhtut, aga selgus, et lõket teha ei tohi. Seega, alternatiiv lõkkele oli selline.

Kes piilub mis pidi?

Jälle looduspilte

Hei-Hei

Siit tuleb veidi pilte esimese nädala kohta. 

 Tõenäoliselt tuleb varsti veel, kui aega on. Aega aga  kusagil toas arvutis passimiseks napib, sest alati on kellegagi midagi kuskil rääkida või niisama õues istuda. Kvaliteetaeg on siin, ning seda ei saa raisku lasta ;) 

Pildid on ka otse kaamerast -> blogisse. No filters, no photoshop. 

Valutavad käed, õhtusöök pagulastega, esimesed 48 tundi.

Hej!

Lubadus on täidetud. Nii uskumatu, kui see ka minu jaoks poleks, siis olen ma tagasi. 3 pikka-lühikest aastat on möödunud ning olen siin tagasi. Norras, Lia Gard keskuses. 
Tundub nagu polekski ma eemal olnud. Kõik oleks nagu ikka samaviisi. Mäed, mällu sööbinud vaated. Asjad asetsevad samades kohtades, majad on seest samasugused. Veider tunne on see. Inimesed on ainult uued. 4 inimest + 2 kassi on need, kes on samad. Ülejäänud inimhinged on vahetunud.

Esimesel korral võttis sisseelamine mul nädal-paar aega. Seekord võttis see aga vähem kui 24 tundi. Esimesel õhtul kohe filmiõhtu ja 48 tundi hiljem peale saabumist olen leidnud juba sõbrad, kellega on klikk juba ära käinud ning võib end vabalt tunda.  Ühel päeval mängisime pikalt võrkpalli. Nii mõnus oli, nii tore. Ja kuigi mu käed on alt vastuvõtmiste pärast ilgelt punased ja valusad nüüd, tasus see end ära. Inimestega koos olemine on miski, mis paneb mu suu jälle naeratama ja paneb tundma osa millestki. Eriti hea on veel siis, kui inimesed on sinu vastu soojad, isegi siis kui feilin haledalt.

Õhtu, kui saabusin, oli meil üks mikrobussitäis araablase välimusega noormehi. Tumedate silmadega ja nimedega Ahmed jne.. Selgus, et need on pagulased. Kuna olin saabunud äsja, ei hakanud palju uurima ega tea nendest väga midagi. Ainult seda, et iga kolmapäev on nad meiega. Seega, esimene õhtusöök oli koos pagulastega (kes oma välimuselt ajasid mulle veidi hirmu peale).

Olen nüüd paar päeva tööd ka teinud. Vahetused on 8 tunnised, mis oli umbes sama nagu boostis. Seega olen ajatajuga okei, ainult et jalad hakkavad peale 6 tundi valutama. Seda nagu eestis küll ette ei tulnud.

Maja, kus elan, on Barn. Veider on siin see, et siin on igal majal ja igal ruumil oma nimed, mis siiani mulle oma norrakeelsete häälduste poolest meelde ei jää. Nende jaoks on see väga loogiline ja kohe aru saada, mis kohast räägitakse, aga mulle mitte.  Eniveis, elan siis Barnis. (Saame sõpradeks, mina olen Barni, ma tulen magusa maitse maalt....) Jaa, et siis elan küll ühes magamistoas, aga ma olen terves majas siin üksinda. Ehk siis kolmekorruseline maja kahe suure saaliga, köögi ja mitmete magamistubadega on praegu ainult minu valduses. Varsti harjun sellega ära, aga siis lüüakse mind ka välja pisikesse majja koos teistega noortega. Saab olema lõbus.

Veel kodus olles mõtlesin, et Eesti pikki valgeid õhtuid hakkan küll igatsema. Well, tulin siis siia ja avastasin, et isegi öösel on taevas sinine ja õhtud valgemad kui teil seal. Loodus on traagiliselt kaunis. Üks õhtu oli äärmiselt kaunis ja pikk päikeseloojang ja jah, ma tegin sellest oma  70 pilti erinevatest kohtadest. Oh wow, imetlen seda siin iga päev.

Seega, kokkuvõtteks öeldes on mul siin hea olla. Tunduvalt parem kui kodus olles. Nagu oleksin väga haige olnud ja nüüd tulnud haiglasse, kus mind ravitakse ja enesetunne paraneb iga päevaga. Isegi mõtlesin, et hea, et elus asjad paar kuud tagasi nii läksid nagu nad läksid, sest muidu ma tõenäoliselt vist poleks siin. Või oleksin olnud vähem ning rohkem igatsuses kui siinset õhkkonda nautides. Leidsin negatiivsusest üles positiivsuse.

Love life

Tereeee!


Tahaksin jagada oma juhusliku valiku tulemust.

Miskipärast on nii olnud, et juhuslikud valikud mu elus on olnud just kõige vahvamad. 2.aastat tagasi töökohta otsima asudes oli Boost täiesti lambist võetud valik. Ma polnud kunagi ühtegi smuutit endale sealt ostnud ega tegelikult polnud nende konseptsiooniga üldse kursis. Juhtus aga nii, et läksin ja jäingi sinna... kuni eelmise nädalani. Möödus 1 aasta, 10 kuud ja 1 nädal ning siis sai see teekond otsa. Õigemini ma ise lõpetasin selle. Vahetan oma teekonnal suunda ja lähen veidikeseks kodumaalt eemalt. Sellepärast tundsin ka mõtteka otsusena töölt lahkuda, nii kurb kui see ka poleks :'(

Nende aastate sisse on mahtunud hunnik uusi tutvusi; sõbrannasid; palju naeru ja lugematul arvul mälestusi. Vaatasin läbi nende aastate jooksul tehtud pildid ning siin nad nüüd on. Meenutamaks seda erakordset ajajärku mu elus.

Vigased 2015

Balbiino jätsipidu

kodubaari lagunemine :'(

Õlle ja summer 2015 

Ossiga päikese all ns

Kodubaari aka. Krissu haihtumine :'(

esimestel töönädalatel 2014 suvi

superwomään

Lahedaimad Sollichillarid

Bossiga kallistamas ns

veebruar 2015

Suvepidu hipidena 2015 

pulmakleit koristuspaberist ;)

LOVE LIFE!!!