Haiglaid olen kartnud viimased paar aastat. Ema küsib, miks kardad neid kes tahavad sind aidata? Aga ma ei tea. See kartus tuleb kusagilt seest. Mulle ei meeldi see vaatepilt, mis seal avaneb. Haiglad on inimesi täis. Igaühel oma vaevad ja hädad. Aga,
Miks jookseb ema sülelapsega lastehaigla EMO ustest sisse? Miks peab mõni 18 aastane käima uuringutel iga väikese aja tagant? Miks peab alles 20 aastaseks saanu käima iga nädal arstide juures ja uuringutel. Teadmata, mis võib viga olla või kas üldse midagi on. Üks arst paneb diagnoosi, teine välistab selle. Lasta end pidevalt mõõta, torkida, jälgida. Miks peavad 21-aastased käima operatsioonidel, rääkimata siis veel keskealistest? Ja miks peab alles aasta tagasi elujõuline pensionär olema nüüd voodis ja elama oma viimast vaatust. Miks peavad inimesed olema nii haiged, et ühe eriarsti vastuvõtul on käinud kõik 4-liikmelise pere osalised?
Kõige raskem on see, kui ma näen ise seda kõike pealt. Tahaks nagu midagi teha, aga ma ei saa. Sest ma pole ei arst ega Jumal. Ma ei suudakski ette kujutada, mis tunne on teada, et kõik kus oled oma elu jooksul käinud, sinna enam ei lähe. Kõik, mida oled teinud, on nüüdseks tehtud. Mõtled elus saavutatu üle ning puhkad. Magad oma viimaseid öid, sööd viimaseid õhtusööke. Näed ehk viimast korda lapselapsi. Mõtled ehk, mis saab neist tulevikus või kuhu nad jõuavad. On see valu, on see rahu, on see ängistus, on see kurbus või äkki on see rõõm, mida need inimesed tunnevad?
Mulle ei meeldi arstid, sest minu jaoks on parem elada teadmisega, et ma olen terve.
Rahu sulle!
