Ainult minevik on surematu

Keerasin täna kalendrit. Mihklikuu vaheldub Viinakuuga. Septembrist saab oktoober.. Sügis on juba täielikult käes. Õues on hommikuti külm, näpud külmetavad ja puud hõrenevad. Lehed lebotavad meenteedel ja pargivahel. Kõik on kollane ja oranz. Üks aastaaeg on sellega läbi saanud ja talv on ukse ees. On sügis ja on sügismasendus.

Kõik head mälestused on möödas. Soojus on kadunud. Nüüd valitseb külmus ja kargus. Inimesed on muutunud tuimemaks ja külmemaks. Kuumad tunded on kadunud. Alles on ainult mälestused.

Iga sekund langeb lehti maha. Ja nad ei saa enam tagasi puu otsa. Kahju on nendest. Appikene, kui kahtlast teksti ma ajan.. Kirjutan kui kahju on mul lehtedest, mis on maha langenud. Isegi mulle on see sügis vist mõjuma hakanud. Tegelikult oli mul päeval kena jutuke valmis mõeldud ja ma teadsin täpselt mida ma siia kirjutan. Aga sellest on mitu tundi möödas ja kõik on kui pühitud. Kahju. Mu mõtted on pühitud nagu lehed puult.. No ma ei saa, iga asjaga seonduvad puulehed. Ju ma siis peangi tänase postituse tegema sellise sügisese.

AUsalt öeldes, ei tea ma praegu üldse millest rääkida, või mis teema siin tõstatada. Kõik päevane soga mis peas oli, on läinud. Enda arvates oli see hea, aga ju siis polnud seda siia vaja. Tegelikult poleks ju seda posti üldse vaja, aga ma lihtsalt tundsin et ma pean siia kirjutama. Blogerff möllab. Pilte ei saa ma ka kahjuks ülesse. Küll on ikka kurb lugu. Sain täna vanna käest digika, mille ta mulle laenas. Mina hakkasin muidugi koheselt sellega ilusat ja masendavat sügist pildistama. Sorteerides leidsin isegi 4 pilti, mis sobiksid siia, kuid neist ülesse olen ma saanud ainult ühe ja ainukese. Teistega on ssuuremaid komplikatsioone, kuid ehk pärast õnnestub. Igatahes pilt on siis maja teise korruse aknast tehtud. Meie maja tagatagune ja suur tee ka. Tore punakas aed on ka peale jäänud.

Igatahes, suva saate need pildid hiljem vb. Aga mida ma siis teinud olen see aeg, kui ma pole endast märku andnud. Ikka koolis käin ja iga päev ma mõtlen ühele inimesele. See on nii halb, et ma temale mõtlen. Ma ei tohiks temale mõelda, aga ma ikka teen seda. See on nii kohutav. Mõned tunded lihtsalt tahavad mind purustada. Vägisi kokku suruda ja ära süüa mind. Pean tõdema, et ma pole väga maitsev. Üks rasvane ja karvane pallikene olen. Tunded on nii painavad. Ma pole aru saanud, et miks ei võiks me kuulda üksteise tundeid või neid tunnetada. Kõik oleks siis kergem. Kohe väga-väga kergem. Poleks seda salatsemist ja nuputamist ja neid poolunetuid öid. Aga ma ausalt proovin talle mitte mõelda. Ja ma proovin mitte talle ja talle ja talle ka mõelda.. oehh, neid on nii palju, kellele ma ei tohiks oma mõtteid raista, sest ma tean, et need ei anna tulemust. Ikka on kõik endine. Nukrutsemine ja masendus. Lõpp on alati sama. Pisarad lõpetavad kõik. Always.

Kurb, see ongi see elu. Olen viimasel ajal olnud õnnetu ja kurb. Alateadvuses ma igatsen, igatsen ja igatsen. Igatsen ennast lõhki. Tegelikult on küll tunne, et lähen lõhki, sest juba üle 24 tunni olen ma lihtsalt valudes olnud. Ribid valutavad. Kui ma köhin, siis on sees kohutavalt valus. Nagu pistaks või midagi sellist. Ja jalad on ka valusad. Reied... õõh, kohutav. Juba vastik on trepist üles minna koguaeg. Ma arvan et spordipäevast, aga pole kindel. Muud seletust ju pole. Ma ei usu, et mu valuvaigistitest tuleneksid need valud. Valuvaigisti peaks ju valud hoopiski ära võtma !!! Aga mul ei võta.. iga päev 1 tablett ei tohiks ju halba teha. Pigem annab see mulle hea tunde. Mul täiesti kama, kui te arvate et ma olen hull ja kes iganes veel. Ausalt suht suva. Tegelt ma ei usu, et paljud silmad seda kirja üldse loevad. Keegi ju nkn ei viitsi sellist pikka teksti lugeda, mis algab sügisest ja lehte langemisest. Hah. Petsin teid ära. Teid ja ka ennast. Ma olen ennast viimasel ajal nii palju petnud. Valetanud iseendale. Iseendale haiget teinud.

Daaah.... Miks ma olen oma eluga nii teinud ? Ma olen nii kaugele läinud, et ma ei tunne enam ennast kusagil kindlana ja rõõmsana. See põhjustabki seda, et ma olen koguaeg õnnetu ja siis inimesed arvavad, et ma olen mingi julm masehunnik. Pekki küll, ma pole masehunnik. Lihtsalr ma ei suuda ennast rahvaga ühendada ja siis olen nagu outsider ja loner ja siis arvataksegi nii. aga mul suht kama, kedagi ju nkn ei huvita. Ja kui üldse huvitabki kedagi, siis võtku ise midagi ette. Ma olen andnud endast nii palju kui ma suudan ja tahan, aga ikka jääb midagi vajaka.

Tegelt ma arvan tõsiselt, et ma peaksin lõpetama. Aga ma ei taha. Tahaksin veel kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Mulle meeldib kirjutada. Mulle meeldib kirjutada enda tunnetest. Kirjutada tunnetest mis haaravad mind. Kirjutada neist tunnetest, mida ma igatsen. ...

MA IGATSEN SIND VÄGA !!!

:(

võsa pets sõitis meie külas ringi :O

Tegelt mul pole üldse tuju siia midagi pikka kirjutada. Tegelikult polegi midagi erilist kirjutada. Elu kulgeb ikka nii kuidas kulgeb. Igavalt ja masendavalt. Täna oli väga tuuline ja meil toimus spordipäev. Täiesti masendav. Ma olin hommikul nii pahane ja vihane ja masendunud, sest mul polnud mitte mingisugust tuju minna täna õue spordipäeva tegema minna. Kahjuks aga pidime. Pallivise, kaugushüpe, 60m jooks ja pikamaajooks. Pallivise läks kõige normaalsemini. Seal oli tuul täpselt palliga samas suunas ja siis tuli hea vise :D Ülejäänud alad tulid suht kohutavalt välja. Pikamaajooks oli ka selline suht koht normaalne, sest suutsin tulla kolmandaks :D waow.

Aga täna koju tulles nägime Võsa petsi autot valdisega :D

Käis seal meie kandis sõitmas :D lalala

Ma ausalt ei kujuta ette mida ta siin tegi... haah..

aga ma siis finish.

Olge tublid :D

erakordne päev

Kindlasti olete juba harjunud lugema mingeid rämepikki postitusi, kuid nüüd saate vaadata. Nädalavahetus möödus koos Angelicaga. Hommikul rongiga linna, muide rong tuli valelt poolt. See oli väga kahtlane. Ja päev möödus ka kahtlaselt. Hommikul käisime kinos Step Up 3D vaatamas. Muidu oli film nagu ülikõva, ainult poole filmi ajal tuli pissikas peale ja annul ka :D Ja kannatasime, kannatasime kuni enam ei jõudnud kannatada. Ja siis umbes mõned minutid enne filmi lõppu jooksime sealt välja ja kohe vetsu.

Kahjuks teisele filmile ei jõudnudki, sest see seanss oli ära kadunud. Või tähendab meie olime seda lihtsalt vist endale ette kujutanud. Ja pileteid ostes tahtsin ma ennast vägisi sokutada seansile mis algab 15.15 Aga jahm.. lõpuks tegi müüja mulle raskelt selgeks, et seansile 15:15 oleme me umbes 2 tundi hilinenud..

Suht tore. Ja nh pmst me siis kolasimegi mööda kesklinna ringi (juuube tark). Ja siis meil olid käes veel mingid väga kahtlased "Free HUG!" Või "Tasuta kallid" sildid käes. Davaj, kallidega meil eriti ei vedanud. Aga järgmine nv proovime uuesti. :)

Kallisid me siis ei saanud, aga saime endale kampsunid ja saime ka süüüa :D Käisime Hessis mitu korda. Sõime mõnuga friikaid, burksi jäätisekokteile ja pildistasime soomekaid, kes said natukene vist pahaseks selle peale...

Vabakal olime ka väga sagedased külastajad. :D Lõpuks lennutasime neile ka ühe meie endise kalli sildi, mis oli lennukiks tehtud.

Kõige ägedam oli mingeid suvakaid kleite selga proovida. Ja proovisime neid ilusaid kleite. Mina läksin oma kabiini tagasi ning hakkasin riideid selga tagasi panema. Olin parasjagu rinnakate väel, kui kuulen itsitamist. Vaatan ülesse ja Annu irvab mulle vastu. Ma olin šokis. Ausalt. MA ei lähe enam mitte kunagi Annuga samal ajal riideid proovima. See oli ausalt ka šokk. Aga ma tegin talle tagasi. Ma pildistasin teda siis kui tema oli ka poolalasti. =) haha

Õhtu lõppes masendavalt kahjuks. Peaaegu. Eniveis, kui me jõudsime baltassse, siis tablool oli kirjas, et rong tuleb alles 2 tunni pärast. Ja mitte ei tule, vaid hilineb. Me proovisime enda aega siis sisustada lõbusalt. Selleks läksime R-kioski ja ostsime sealt endale hääd. Šokolaadi ja limonaadi ja pulgakomme. Annu ostis endal ajakirja ka, mis pärast osutuks venekeelseks. Totally x-feil.

Ahjaa. Vahepeal tulid mingid kahtlased joodikud meie juurde. Üks tuli juttu ka ajama, aga ma panin kogu oma hääle kõlama ja karjatasin üle Balta "Üks samm tagasi!!! Muidu ma sinuga ei räägi" No ta tegi kähenemiskatseid, või nh tegelikult ta tuigerdas lähemale.

Õnneks saime mingi varasema rongi peale. aga rongis läks alles trall lahti. Alustasime vaikselt naermisega ja lõpetasime üle vaguni naermisega. Imesime neid pulgakomme ja naersime. Meenutasime seda XXX-FEIL päeva ja lihtsalt naersime. Alguses naersime, siis hakkasime puristama. Keelt näitama ja käega peeru häält tegema või midagi sarnast. Lihtsalt lollitasime ja kõva häälega ja kogu südamest. Ja siis mingi a´la tsikk viskas mind tossuga. Ma pihta ei saanud, aga nu see lendas täpselt minu selja taha. Paahhhhhhhhhhh........ no on selliseid vaja ??? Aga sellised juba meie tuju kord ei riku. Me lagistasime edasi kuni Aexini välja. Ahahahahahahahahahahahhahahahhahahahahhahahahhahahahhahahahhahahahhahahahha

Nii. See oli minu LÜHIKOKKUVÕTE laupäevast. Angelica kokkuvõtet saate lugeda siit --> http://angelicatiik.blogspot.com/2010/09/te-olete-kaks-tundi-hiljaks-jaanud.html

Sellega lõpetame ja siis tsekake ikka pilte ka ning kommentaarid on ka alati oodatud.

9.klassi katsumine

Täna oli 9.klassi, ehk meie klassi katsumine. See on selline tore üritus, kus 8 klass paneb 9 proovile, et kas me ikka oleme valmis 9ndikud ja kas me sobime õpetajate päeval õpetajateks. Aga ma alustan siis hommikust ja proovin mitte midagi vahelt välja jätta :D Hommikul ei kuni esimese tunnini ei toimunud midagi erilist. Oli kõik nagu ikka tavaline. Siis tuli tundi 8 klassi õps ja jagas meile kõigile sellised kenad mütsikesed. Auto pildiga. Panime pähe ja siis loosi tahtel tehti ka grupid või sellised 3-liikmelised võistkonnakesed. Saatuse tahtel sain mina kokku Indreku ja Kristjaniga. Meie moodustasime võistkonna "Löö mind". Jah, kahtlane nimi, aga elu ongi kahtlane. So.. Essa tund sai läbi ja siis tulid 8ndikud ja meie pidime oma võistkonnad kokku võtma. Ja siis seoti meie käed kinni. Meie tegime nii, et igaüks pani oma parema käe keskele ja siis teine pani oma parema sinna peale ja siis seoti me käekesed tugevasti teibiga kinni. Suht koomiline oli ringi käia, kui üks käsi on mingis suure teibihunniku sees teiste käte vahel. Jeap, mul juhtuski nii, et minu käsi jäi keskele ja siis oli mu kätukesel suht palav. No mitte suht palav, vaid ikka täielik aafrika, sest alt soojendas mu kätt Kristjani käsi ja peal oli Indreku käsi. Nojah, sellest me rohkem ei räägi.

Ja siis liikusime klassist välja. Ja toimus esimene võistlus, ehk sõnaseletus. Meie võistkond oli esimene. Ikka olid meil käed kinni ja siis pandi meile pulgakommid suhu. Ja anti ette sõnad, mida pidime seletama. Suht tore oli seletada neid, endal nomnom pulgakomm suuus :D

Pärast seda algas meil tund. Venku. Tundide ajaks võisime me muidugi ennast lahti võtta, aga kus sa sellega. Muidugi tahtsime me veel olla kiniseotult ka tunnis.
Siis ei pidanud me ka tunnis niipalju kaasa tegema. Esiteks sellepärast, et me istusime ühe laua taga ja siis suht jutustasime seal. Ja kui tuli aeg teha vihikusse kirjalik ülesanne, siis peale ühe lause kirjutamist ühe vasaku käega õpetaja märkas me käekirja ja siis ütles, et me teeksime selle hoopiski kodus ära. :D vedas, eksju. Pilt mu käekirjast on ka siin. :D Mõnus mälestus vihikusse. Ei meenuta kohe üldse vene keelt. :D heh. Aga igatahes siis meil vaba aega, kuna tunnitööd me teha ei saanud.

Ma otsisin kotipõhjast välja oma markeri, jah sellesamuse special õllesummeri markeri, ja sellega tegime ennast natuke rohkem nähtavamaks. Kristjanist sai wannabe "Harry Potter" Ja Indrek oli niisama Hitler. Mina sain endale otsa ette kirja LÖÖ MIND. Õnneks ma ei pidanud ülejäänud päeva jooksul ühtegi lööki tundma. Olen selle üle õnnelik.

Siis sai alguse vahetund ning allkorrusel ootas meid sõnaseletusmängu teine pool. Nimelt need, kes esimesel vahetunnil ei jõudnud seletada. Meie siis muudkui arvasime ja arvasime :D ja nemad pulgakomm suus proovisid neid kooliga seonduvaid sõnu seletada meile :)

Siis algas tund. Geo vist. ei teinud seal tööd. :D wippii. Selle asemel mängisime tähemängu. Meie klassi lemmik :P Tund möödus kiirelt ning mõnusalt. Korra võtsime ka käed lahti, et need õhku saaks ja siis sidusime veel tugevamalt kinni tagasi.

Peale seda oli suur vahetund. Ja meid ootas all korrusel jalka. Õhupalliga, mitte jalgpaliga. :) Ja meil pidid ikka käed olema kinni seotud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et kuidas see võiks välja näha... proovime kujutleda. Kolm inimest on seotud käedpidi kinni ja teine grupp kus on ka käed kinni, ajavad õhupalli taga ja üritavad seda väravasse saada. Heh, ega seda vist ei anna hästi ette kujutada enne, kui pole näinud.

Meil õnnestus ka mõned punktid saada ning mitu korda oma käed lahti tirida. No kogematta juhtus..

Aga no meil oli ikka tõsine jalkaprode tiim ka :D

Õnneks seal "hunnikuta vahelisest pealesurumises" meil vigastatuid polnud. Ainult pall vahepeal läks katki :D aga saime jälle uue ja mäng jätkus :)

Peale seda tuli meil ajalugu. Seal istusime ka veel koos. Selleks ajaks olime me ka ainukesed, kes olid ikka kinni üksteisega. Tunnis jällegist töö puudus. Mina sodisin vasaku käega oma vihiku viimast lehte, et oleks vähegi näha, et ma midagi kirjutan.

Kui see tund lõppes. Siis saime kätte oma tunnistused, et oleme ikka tublid 9-ndikud. Ja siis saime süüa ka. Kahjuks meile midagi sisse ei söödetud. Meil oli lihtsalt söögivahetund. Kahjuks oli sellega ka kõik lõppenud, sest 8nda õps pidi lahkuma ja osad meie klassist ka.

Niiet saime siis oma parema käe ka tagasi enda valdusesse ja kahjuks pidime siis ka tunnis tööd tegema. Mata oli tõsiselt koormav. Nagu alati. Aga õnneks saime inkast varem ära. Ning peale sellle oli lihtsalt selline regulaarne bussi ootamine esikus. Tahtsime Valeriaga veel joosta liinikale, aga kui jõudsime peatusesse, siis nägime just bussi otsa lahkumas. Tema otsustas jala minna. Mina aga suundusin nukralt kooli poole tagasi ja järgmised poolteist tundi olin ma sukeldunud oma iPodi maailma :D winkwink.

Annu tegi veel minust pilte. Aga kuna need kõik pildid olid nii kenad, siiis ma lisasin suurem osa neist. Kuigi ma ei pruugi igal pildil väga kena olla, aga mis tähtsust sel on. Tähtis on hetk, mitte nägu :)

Sellline oli minu tänane päevakene. Selline armas ja väheke feil. Muide mulon nüüüd uus lause ka. WINK WINK VINKU VIINER !!! Täiega tore lause. :D Kristjan nuputas selle, kui ma käskisin enda käe peale kirjutada winkwink.

Aga jah, sain nüüd mitme tunni lõpuks selle tänase päeva kirja, et ka teie saaksite sellest osa ja et seda saaks ka tulevikus meenutada. Homme siis Annuga Tallinna vallutama ja Coca-Cola Plazat. Me omame selle ära. Täielikult, aga eks näis mida homne kaasa toob.

Olge kallid!!!

Ingrid.

zügiz

Täna sai alguse sügis. Päris masendav. Nüüd on isegi ametlikult suvi läbi.. Ja mulle tundub et koos suvega kadusid ka minu soojad mõtted ja soojad tunded. Ei, ei see ei tähenda nüüd, et ma mingi külmavereline oleksin ja ükskõikne ning mingi suur-suur pohhuist. Vaid lihtsalt sügisesed tuuled toovad kaasa sellist kurbust ja --masendust. Muidugi mitte koguaeg. Vahest harva, aga ikkagist toovad. Aga lisan siis siia mõned pildid ipodist. Arvutist ma ei leidnud mitte mingisuguseid ägedaid pilte. Aga küll ipodist neid ikka leiab :) Proovisin panna sellised pildid, mis sobivad kokku mu tunnetega ja emotsioonidega ja lihtsalt kõigega. :D enjoy and good night !

Ma tõsiselt ei oska muud kirjutada oma päevast, kui seda, et ma sõin täna väga väga palju. Päev ise möödus kiirelt. Tunnid olid normaalsed. Pool päeva (õhtu kodus) olin ma valudes.Kahjuks olen ka jõudnud sellesse staadiumisse, kus neelan tablette et valu leevendada. Isegi südamevalu. Masendav... -.- Sellepärast lisan siia mõned naljad. EDU!


*** Elas kord noor mees, kes juba lapsest
saati unistas saada suureks kirjanikuks.
"MA tahan kirjutada tekste, mida loeb kogu maailm,
tekste, mis panevad inimesi nutma, karjuma ja meeleheites peast kinni haarama."
See mees töötab Microsoftis ja kirjutab veateateid.

*** Microsoft teatas, et esitas hagi Tomagotchi mänguasju
tootva firma vastu, nõudes 54 miljonit dollarit kahjutasu.
Tarkvarahiiu teatel rikub Jaapanist pärit populaarne mänguasi
intellektuaalset omandit kaitsvaid seadusi.
"Tarkvara, mis nõuab pidevat tähelepanu
või muidu annab see otsad? Kõlab kahtlaselt Windowsi moodi,"
kommenteeris hagi Microsofti kõneisik Eric Longford.

*** Bill Gates astub pärast surma Peetruse ette.
"Ma ei tea, mida sinuga peale hakata-
sa küll täitsid kodud arvutitega ja aitasid ühiskonda edasi,
aga sa lõid ka selle kohutava Windows Vista. Tead mis,
ma lasen sul nii taevast kui põrgut külastada ja siis saad ise
otsustada, kus sinu koht on."
Gates alustab põrgust. Seal on kaunid liivarannad,
palju lõbusas tujus näitsikuid bikiinide väel ja mõnus mahe ilm.
Niisiis otsustabki Gates põrgu kasuks.
Kaks nädalat hiljem läheb Peetrus endisele miljardärile külla.
Gates on koopaseina külge aheldatud,
kisendades lakkamatult piinamise ja kuumade leekide käes.
"See on uskumatu!" karjub Gates. "See ei ole ju sama põrgu,
mida ma kahe nädala eest külaastasin. Mis juhtus nende liivarandade
ja paljaste naistega? "
" See oli demoversioon," vastab Peetrus.

"Rebin välja oma südame"

Rebin välja oma südame,
Sa ei armasta mind.
Sind tahaksin endale,
kuid sa väldid ju mind.
Su nägu- ja nime,
neid näen ma pidevalt.
Sa kummitad mind,
vajan lootusetult,
ainult Sind.
Kardan öelda oma tundeid,
tee seda Sina.
Ära vaheta muljeid,
vaid lausu see sõna.
Miks pole sind siin,
kui ma sind vajan ?
Iga hetk ma otsin,
aga sinust järgi,
on ainult kaja.
Ma ootan, et tuleksid
ja embaksid mind,
et minu juurde jääksid
ja saaksin hõljuda nagu lind.
kahjuks ainult unistus on see,
kuid kui jõuad mu juurde,
võib olla lõppen´d see tee.
Seepärast välja rebin oma südame,
sest sinu jaoks mind pole.

by: I.A

My bed is so possessive. Every morning it does not want me to leave

Hommikused äratused on kõige raskemad. Siis mõtled alati, et täna õhtul lähed vara magama. Aga iga õhtu mõtled jälle, et küll ma jõuan. Ja nii see nokk kinni-saba lahti-saba lahti-nokk kinni olukord kestab. Aga tegelt kuna ma eile kirjutasin nii pikalt ja põhjalikult eilsest, siis tänasest kirjutan ainult niipalju, et oli tore päev. Klassis oli meid ainult 6. POisid käisid jalkat mängimas Tapal. Ja ühiskond jäi veel ära . So kell 13.oo olime juba vabad :D woala. Ja nii see päev kulgeski. Mitte midagi huvitavat ega erilist ei toimunud. Lalal. Okei, ma nüüd lõpetan selle ja siis vb saate mu luuletuse :D aga seda vaatab alles. Ärge midagi lootke, onju. vähemalt mitte veel (:

Muide, kas te teate, kuidas jänest püüda ? :D
Te võite vastuseid kommentaaridesse kirjutada. Ma siis tulevikus vastan. ;)

täielik fail,fail,fail päev..

Täna on olnud üks hullemaid päevi. Ausõna. Nagu kõik on nii vastik ja halb olnud. Juba hommikul kui ma lugesin koolis ipodiga teiste blogisid mõistsin ma, et mu blogi on nende kõrvalt ikka täielik crapp. Jah, lohutan end sellega et ma pean seda ikka enda jaoks, mitte teiste jaoks :) aga ikkagist tunnen ma, et mu blogi on nii .. tühi.. (?) Juba sõnavara on ka teistsugune. Muidugi need, kelle blogisid ma lugesin, nad on vanemad minust. Aga poisid samas. Ja ka on ta tüdrukuid, kelle blogi ja blogipidamist ja kirjutamist ma nagu tõega kadestan. Siis helises koolikell. Holaa. Esimene oli ajalugu. Muidugi. Nädala esimene tund ei saa kunagi olla fantast. Ei ma lugenud oma käekirja välja ja siis oli mul veel pooled laused puudu ja mida iganes veel. Suutsin selle üle elada õnneks. Hea oli veel see, et mul oli töövihikust tehtud need asjad mida õpetaja andis tunnis teha. MA lihtsalt olin kodus need juba kogematta ära teinud. Niiet pool ajalootundi ma lihtsalt istusin ja kritseldasin... JA ega järgmised tunnid paremad polnud. Esta tunnis õpetaja lihtsalt proovis tundi teha, aga see ei tulnud välja. TA tegi veel tahvlile ka mingeid kritseludsi samal ajal, aga ei saanud neist aru. Teeb seal midagi ja siis tõmbab jooned peale. Ja tv harjutustest ka ei saanud mütsigi aru. JA ta ei seleta ka. JA siis meie tore klass veel jutustab ja naerab ja teeb mis imeasju veel. Esta tunnis hakkas pea ka valutama. Ja kõht korises.. Venkus sai üleüldse klassiõde nätsu juustesse. Kas te pole ikka lasteaiast välja kasvanud ??? mhm..

Lõuna oli ka suht "super". Mul oli kõht nagu rämedalt tühi. Tuli siis lõuna ja mida ma avastan. Kalasupp -.- Ma vihkan kala ja kalatoite. Ma sõin kähku selle tillukese kohupiima löraka sealt taldrikult ära ja tõmbasin sealt minema, sest see kalasupi lõhn oli nii kohutav minu jaoks. Siis oli meil jälle mata ja kirjandus ja inka. Matas ma suht olin väga nõme. Pea lõhkus otsas, kõht oli still tühi ja see kõik tundus minu jaoks nii mõttetu. Nii ma sodisingi vihaselt oma tv kaant. Klassivend ees vaatas mind küll nagu psühhot. LOl. Sodisin ja siis peksin õpikuid ja üritasin oma viha taltsutada. Inglise keel oli juba natukene normaalsem kuni selle maani mil me pidime kleepima oma tunnikad vihikusse. Mina muidugi lõikasin veel teise lehe pooleks. Arvasin et seda on vaja ka kleepida. Klassivend sama moodi hakkas pooleks lõikama. Ja õpetaja pistis muidugi möllama. Pärast tunni lõppu pidin veel mingi 10 minutit istuma õpetajate toas ja paljundama seda. Muidugi õpetajal oli see mingi imelikus formaadis ja mina pidin tegema täpselt nagu täpipealt samasuguse. See läks nii mitu korda sassi. Ta polnud isegi rahul, kui kiri oli teistpidi. Meil kulus mingi 10 lehte vähemalt ära, et saada selline nagu tema tahab. Mul algas veel keka ka. Ma ütlesin talle ilusti rahulikult, et õpetaja, mul algab kehaline. Ta ütles et ja ta teab, aga ennem ta mind ära ei lase kui ma olen talle täpselt samasuguse tagasi teinud. Shit happens ausalt. Sel hetkel ma seal õpetajate toas ma lihtsalt vägisi surusin kõik sõnad alla mis üles tulid ja lihtsalt naersin selle lolltotaka olukorra üle. Ja kui ma lõppude-lõpuks vabaesin sealt õpetajate toast siis ma kiirustasin võmmasse. Teel võmma avastasin ma õpetajat kes oli õues. Karjus et tund toimub õues. See oli muideks 8 tund. Sain siis võmmasse, gardekas tegin ühe oma elu kiireima riidevahetuse. Ja siis hakkasin juba õue tagasi jooksma, kui ukse juures avastasin, et OI kõrvarõngad oleks ka ju pidanud ära võtma. Tegin siis kähku kiire kannapöörde, mille tagajärjel ma libastusin ja käisin käntsa. OI kuidas ma siis sajatasin nii kõvasti kui suutsin. Õnneks polnud neid palju ma loodan kes seda kuulsid. Lõpuks jõudsin õue ja esimene asi mille ma sin oli padukas. Kena, teised olid juba kusagil kaarte lugemas. Saime siis kõik kohe juba minutiga läbimärjaks. Õnneks ei pidanud me midagi mängima, vaid hoopiski orienteeruma. Kõmpisime seal siis vihma käes ja päikese käes metsas. Ühele poole ja teisele poole. Teel kohtsasime veel rästikut. Õnneks suht tunni lõpust juba möödas hakkasime ka kooli poole kõndima. Kõndisime siis ja jõudsime lossi juurde ja hakkasime sealt alla koolipoole tulema ja mida ma kuulen. Tüdrukud minu kõrval jäävad seisma ja kiljuvad täiest kõrist. Vaatan ka siis maha ja otsin põhjust miks nad kiljuvad. Ja mida ma näen. Seal maas ilutseb üks kena priske kakajunn, kellest lendavad kärbsed välja. Okei. Suht tore. Muud seal polnudki. :D ja nemad ikka kiljuvad. Kahju neist kärbestest, kelle õhtusööki me rikkusime. Kindlasti on need kärbsed nüüd kurdid... Igatahes, jätsime selle saatusliku kakajunni sinna ja tatsusime edasi koolipoole ja sealt veel võmmasse ka. Võmmast kooli poole tulles ja kella vaadates olin ma suht kindel, et olen nii koolibussist kui ka liinibussist maha jäänud, aga jalutan rahulikult kooli ja nurgatagant paistab koolibuss :D woaw. Isegi oodati mind ära ja ma ei pidanudki kõmpima. Suht tore, et on veel inimesi kes mind mäletada püüavad. Kuigi ikkagist tundub koguaeg, et mu elu muudkui laguneb ja kukub kild-killu haaval kokku. Lihtsalt masendav on olla ja tunda ennast kuidas ma kokku lagunen. Kõik hea kaob ja vajub kord unustuse hõlma. Ning halb säilib. Päev-päeva järel tunnen ma kuidas midagi minust jälle maha jääb. Koguaeg jään aina õhemaks ja õhemaks, kuni lõpuks pole minust järgi mitte midagi...

Täna oli jälle üks järjekordne päev, millal ma tundsin, et ma jälle kukun kokku... (vaimses mõttes)

Sõida kaine peaga :)

Juba veerand tundi istun siin, vaatan seda blogikastikest, kuhu kirjutada ja mõtlen, et mida siia siis üldse kirja panna. Mis pakuks teile huvi, aga poleks samas ka jälle liiga imal... Kuid eks ma siis lihtsalt annan väikese päevaülevaate. Õhtul või öösel tegelesin oma luuletusega ja magama jäädes haaras mind rahutus. Ma ei tea miks. Lihtsalt rahutus. Õnneks oli õige pea juba uneliiv silmas ja silmad kinni nagu naksti. Unes nägin ma, et mutt tuli maa seest välja. Ajas endale hunniku ja siis ilmus sealt ise ka nähtvale. Siis jalutas paremale-vasakule. Rohkem ma ei mäleta. KÜll on ikkka kummalised unenäod mul... Kui empsi ja papsi jutt hakkas köögist kostuma, siis esimene asi mida ma tundsin, oli see, et liigutades oli kael niiiii valus. Keerasin teise külje ja panin pea teisele poole ning põõnasin oma 10 minutit edasi. 10 minuti pärast olingi jälle teadvusel ja keerasin jällegist teise külje. Enam õnneks kael ei valutanud. Ju siis magasin ta tagasi. JA nii magama-ärkvel-magama olekus olin ma kaua aega, kuni lõpuks mõtlesin, et mida ma siin ikka ennast keerutan. Vaja ju täna Jänedale ka jõuda. Kell oli alles õnnetuseks pool üksteist. NIi masendav, et ma laupäeval nii vara ärkan.
Pooleteise tunni pärast olingi ma juba Jäneda Sügislaadal. Trotsisin seda vihmasabinat ja üritasin rahva seast edasi trügida. Tegelt polnudki rahvast palju, kuid ikka natuke oli. Ütleks et piisavalt.
Alguses olin emaga, siis sain Julaiga kokku ja kahekesti jalutasime Annu maja juurde. OOtasime teda seal vihma käes ja siis ta tuli. Õnneks koos vihmavarjuga. Jalutasime siis tagasi ja hakkasime seda laata risti-rästi läbi jalutama.
Kõige toredam oli vast see suur telk, kus oli swedbanga staffi ja auto mis käis üle katuse. Seal sai istuda autosse. Siis autot keerutati mitu korda üle katuse ja siis õpetati sealt välja tulla. Kahjuks mina sinna autosse ei jõudnudki, kuna enne tekisid mingid tehnilised viperused, aga me olime nsm seal telgis. Värvisime, mängisime arvutimängu ja ajasime nende tädikestega juttu. Lõpuks saime ka endale taskud staffi täis. Saime käepaela, helkuri mis käib ka käe ümber ja rinnamärgi mis kõik olid kirjaga "Sõida kaine peaga" :D veel saime oma taskud swedbanga komme täis ja kätte saime veel viimased õhupallid mis neil olid. flaieri saime ka :D vist sai kõik mainitud. Ega me eriliselt midagi ei ostnudki. Mina ostsin endale mingi tillukese peegli, mida saab meigikotti mõnusalt visata või koolikotti. Pirukaid ostsime ka. Mingi suht soodsad olid need. A ja mina kauplesin veel 25.- krooni maksvad pähklid endale 15.- krooni peale. wink wink.
VAhepeal käisime ka Angelica juures joomas kodus, sest meil oli janu peale pirukate söömist. Mina läksin siis netti ja vaatasin laada välilava kava. Ja leidsin, et just praegu esinevad Tapakad. :D nujaa.. ajasime ennast kiiresti sealt toast jalule ja jooksime lava poole, aga ainult Teno laulis seal. Neid keda näha tahtsime, neid ei näinudki. Fain.
Ja nii see päev kulgeski. Käisime ringi, proovisime asju mida sai proovida ja siis jälle jalutasime edasi. Kuigi mõnikord tundus, et oleks pidanud teise tee jalutamiseks valima.. näiteks siis, kui mul oli mu kena valge swedpanga õhupall käes ja jalutasime annu poole. Siis tulid meile vastu tuttavad (täpselt ei tea kes seal olid) klassivend ja siis noorematest klassidest rahvast ja siis üks aexi tattnina, kes tegi mu õhupalli katki. NAd tulid vastu, laususime mõne lause ja tema, see väike (ma ei hakka avalikult ropendama) tuli ja torkas mu õhupalli katki. Ai kui vihane ma olin.
Eniweis, lõpuks sain koju. Tore oli et sain. Muidu oleks pidanud jalutama mingi kolmveerand tundi koju vihmaga.

Heh, lugesin teksti algust ja mõtlesin sinna, et ma kirjutasin "väikese päevaülevaate" :D ma oskan ikka väikselt tõesti kirjutada..


Okei, aga ma siis lõpetan ja palun ikka rääkige minuga, et ma masesse ei satuks. Aitäh. :D

thank you, come again, bye-bye !

newsboys - born again

Lihtsalt tahtsin katsetada, et kas ma ka oskan videot siia panna :D

Lugu siis Newsboys - Born again

Täiega hea lugu :D tänx Joss, et andsid mulle kuulata seda :D

"Lase mõtted vabalt rändama"

Huvitav on olla koolis ja siis kuulda, kuidas kuskilt eemalt keegi ütleb teistele, et luges minu ägedat blogi. :D Enam ei peagi ise promoma oma blogi. Klassivennad teevad töö ise minu eest ära :)

Lugesin eelmine nädal uut "Tarkade Klubi" selle kuu osa. Ja leidsin sealt ühe huvitava artikli. Artikkel räägib siis mõtlemisest. See artikkel pakkus mulle küllaltki palju huvi, sest ise mõtlen kogueag ja minu mõtted lendavad igale poole laiali alati. Ja unistan ma peaaegu iga hetk. Ja otsustasin ka siia lisada mõned lõigud artiklist.



" Vanasti peeti unistamist vaimse enesevalitsuse puudujäägiks või isegi millekski hullemaks. Freud märgistas selle tegevuse lapsikuks ja neurootiliseks. Psühholoogiaõpikud hoiatasid, et see võib viia psühhoosini.
Kuid nüüd on teadlased neid uitmõtteid analüüsinud ja leidnud, et unistamine on märkimisväärselt tavaline - ning tihtilugu üpris kasulik. Rändav mõte suudab kaitsta vahetute ohtude eest ja hoida pikaajaliste sihtide kursil. Mõnikord on unistamine küll takistuseks, kuid teinekord ergutab see loovust ja aitab probleeme lahendada.
Ekslevad mõtted on psühholoogide määratluse kohaselt üks alamkategooria unistamisest, mis on üldtermin kõigi juhuslike mõtete ja fantaasiate kohta, mil sa tegelikult viid end mujale, kujutledes loteriivõitu või Nobeli preemia pälvimist. Kuid kui sa püüad teha üht asja ja libised samal ajal "eesmärgiga mitteseotud mõtteisse", on see mõtete rändamine.
Ärkvel olles ekslevad inimeste mõtted umbes 30% ajast, lähtudes psühholoogide hinnangutest, kes on inimesi päeva vältel seganud küsimustega, millest nad mõtlevad.
Inimesed arvavad, et mõtete ekslemine on halb, kuid kui me seda igava tegevuse ajal teha ei suudaks, oleks elu kohutav. Ainus võimalus oleks vaadata seisvaid autosid, mis on vaimutegevusena märksa nürim kui unistame liivarannast ning märksa vähem kasulik, kui arutlemine, mida ummikust pääsemise järel tegema hakata.
Kui mõte on mujal, samal ajal kui silmad libisevad üle raamatu sõnade, raiskate iseenda aega. Parem on raamat käest panna ja teha midagi nauditavamat või kasulikumat kui "mõtteta lugemine", nagu teadlased seda nimetavad.
Võrreldes silma liikumisi ekraanil oleva tekstiga, suutsid teadlased öelda, kui kellegi lugemine aeglustus selleks, et keerulistest fraasidest aru saada, või liikus see mõistmata üle ridade. Nad nägid, et kui mõtted ekslema läksid, võis see kesta kuni kaks minutit.
"Loovuse jaoks on tarvis, et mõte rändaks, " räägib teadlane Schooler, "kuid selleks on tarvis ka märgata, mil mõte eksleb ja püüda mõte kinni, kui see pähe tuleb.""


- allikas: "Tarkade Klubi" september 2010, lk 44-45

bumtšiki bumm bumm

Nii. Nüüd sain aega, kuid seda on ka kahjuks vähe. Kasutame seda siis mõistlikult. :D
Täna on siis suhteliselt tavaline päev olnud. ÜKs tund läks hästi, teine jälle halvasti ja nii see asi käis. Matas oli TK, see sakkis. Kunsta oli jälle väga lõõgastav ja tore. Juba ainuüksi sellepärast, et tunni alguses saime vaadata kuidas Andres ja Martin kaklesid koha pärast. Ja see käis neil nii, et Andres istus toolil ja Martin tema süles. Ja nii päris pikalt :D õpetaja samal ajal rääkis anekdoote ja tegi seal selliseid armsaid "lilla märkusi" :D :D :D
Inka oli ka normaalne :D sai varem ära, kuna oli viimane tund. jess :D
Ja peale viimast tundi läksime me Angeligaca tema juurde. Tema läks tuppa ja mina jäin esikusse ootama. Umbes 10 minti pärast ta tuli ja tuli koos MIKUGA!!! Miku oli ilusti kombekasse ära pakitud ja siis panime ta vankrisse ja sõit algas. :D Kärutasime teda läbi Jäneda. Muidugi mina olin see põhiline kärutaja. ;D tegelt oli nii armas vankrikesega jalutada seal. Väike beebi sees magamas... ;D ja siis me tegime Annuga nii, et mängisime, et mina olen ema ja tema on isa ja siis Mikk on meie laps :D Mängisime peret :D meie dialoog oli siis selline
Annu (isa) : "Mida me täna süüa teeme õhtul?"
Mina (ema) : "Teeme täna makarone hakklihaga ja juustupalle."
Annu (isa): "Kas peab poodi ka minema?"
Mina(ema): " Vist peab. Hakkliha oli vist otsas."
Annu (isa): "Aga ma ostsin eelmine nädal 4 hakkliha. Kas sa oled kõik ära söönud?"
MIna (ema): "Ma ei tea täpselt. Vb sügavkülmikus on veel..."
Annu (isa) : "Aga makarone peaks ikka olema kapis."
Mina (ema): "Jah, neid vist on. Aga juustu pole. "
Annu (isa) : "Kuidas pole. Ma tegin endale võileiba ja siis oli juustu."
Mina (ema): "Aga ma tegin endale enne õue tulekut võileiba ja siis kasutasin kõik juustu ära. Ja niikuinii on piima ja leiba ka vaja. "

:D umbes nii see oli ja natuke läks veel vist edasi ka.
Kuid aeg liigub alati halstamatult kiiresti ja mul oligi juba aeg kooli poole suunduda, et bussile ka ikka jõuaks ilusti.

"Näe Miku, pardid !!!" :D

"Miku on magama jäänud... ja ta on magades nii armas.. " :D

Kodus ma sõin moosisaia ja lõpetasin oma kunsta töö ära. Ülejäänud õhtu on kulgenud vaikselt. Telekas, arvuti, telekas, arvuti. Ja kommide mugimine, mille ma avastasin oma alumisest sahtlist... tegin suvalt sahtli lahti ja avastan KOMMIPAKK!!! :D
Muidugi õpppinud olen ma ilusti... :)

Aga ma ei piina siis teid enam..
Päikest !!! ;D

UUs küsimus mul siis paremal pool :D
vastake siis ausalt ikka.

Aikule :D sest ta on lahe :D

Lubadusi on raske hoida. Aga kui oled korra midagi lubanud, siis ega seda murda ka ei saa. Mina lubasin suvel Aigarile et ma teen temast blogisse postituse. Ta ise tahtis seda väga. Ja siis ma ütlesin, et okei. Aga nüüd on suvi veninud sügiseks ja postitust pole ikka. Täna tuletati seda mulle meelde ja no eks ma üritan siis sellega hakkama saada. Muidu on mul sellega raskusi, sest ma ei tunne ju teda eriti. Aga tean siis niipalju, et ta on mu klassivenna vend. :D Aiku on üks väike lambake, kellel on hullult nunnud blondid lokid. Tal on ka kenad sinised silmad.

Nii. Ühiseid mälestusi on vähe. Suurem osa kohtume koolis. Siis viskame üksteisele ruskat ja ütleme tsau. VAhest ka tuleb pikem jutuajamine, kui aega on. Aga seda harva, kahjuks.

Tegelt mul on hetkel julmad süümekad, et ma ei oska oma sõbrast midagi kirjutada. Vaat kui kohutav. Kui ma käiksin samas klassis, siis ma teaksin rohkem, aga vaat. Tema pidi ikka sündima aasta hiljem, kui oleks hea olnud.

Aga ma tean seda, et talle meeldib tunnis magada ja naerda palju. Mulle ta naer meeldib. Saaks, siis paneks telefonihelinaks isegi :D Selline muhe ja suleline naer on tal. Naeratus on ka kena. ;)

Üldistest iseloomuomadustest veel seda, et ta on väga sõbralik. Ta on omapärane. Ta paistab hallist massist kohe silma. Teda on võimatu mitte märgata. Fotogeeniline on ta ka. Isegi väga. Mul oli kohati isegi raskusi siia pildi valimisega, aga lõpuks sain isegi kaks pilti siia. :D
Mulle jääb ta alati meelde, kui lõbus inimene, kes on hästi sportlik. Teeb nalja. Tähendab suure huumorisoonega inimene. :D

Kahju, et see on viimane aasta meil samas koolis käia. KUid ma loodan, et me suhtleme ka edaspidi. :D

Kalli-kalli

Ingrid

Istun ja istun... Koolis...

Mina istun juba pikemat aega siis kooli esikus ja lasen muusikal enda kõrvu täita. Nii. Enam polegi üksi. Just sadas uksest sisse mu klassiõde koos klassivennaga. Aga Ühesõnaga ma lihtsalt ootan bussi. Daaah mingi tund veel. Inimesed tulevad ja lähevad. Kuulsin et ühed meie koolist olid saanud trahvi joomise eest. Mõned oskavad ikka oma kallit elukest rikkuda. Minul on nüüd kindel plaan oma elu päästa. Kusjuures ma lugesin enne kirjutamist ühe tuttava blogi ja see postitus lõpuaegadest ja elust oli niiii hea. Kahjuks ma siin ei viitsi selle lingi lisamisega mässta, muidu oleks selle ka siia pannud, et ka Teie saaksite mõelda selle üle. Aga ma siis hetkel lõpetan. Kahe tunni pärast veel juuksurisse. Ja õhtul on vaja mul ka ühe inimese kohta postitus teha. Daah nagu ma teaks ka mida tema kohta kirjutada...
Aga täna oli siis koolis suht tavaline. Ainult vett polnud meil vahepeal ja siis üks kirjanduse tundidest toimus ka raamatukogus. Valeriat polnud jälle... Ei tea miks ta küll puudub. :D õpetaja pani juba talle prognoosi, et Valeria on haige ja väga raskelt haige. No ma ei tea kust õps selle versiooni võttis, aga kuna mul polnud ka kindlaid andmeid, siis ma ei hakanud midagi ütlema ka. Las siiis olla nii.

papah-papahh

Eijaa.. see koolielu on ikka raske. Ja nii raske oli ennast kella 7.20 ajal üles ajada. No ei viitsinud tõusta ja jälle minna sinna auku... Aga peab. See on mu kohustus ja iseloomu peab ju ka ikka kasvatama. Aga küll oli raske. Täna kõige pikem päev-8 tundi. Ja terve päev oli selline unekas peal, et kohutav. Eks ma siis üritasingi puhata tunnis, kui õpetaja ei märganud. Aga palju seda aega polnud. Üldse olid me tunnid täna nii lärmakad. Küll tehti lennukeid, laevukesi, siis õpetaja sai pastakaga p***e ja mida kõike veel ei juhtunud. Viimane oli keka. Hüppasime kaugust. No tere-tore. Ja siis kaks korda kolmest ma veel varastasin kaa. Hull elu ikka. Msni pole ikka sisse saanud, aga ma otsustasin endale teha asendus msni. Tegelt mitte ei otsustanud, vaid juba tegin ära ka. wink_wink13@live.com vist oli nii. Selle kaudu saab niikaua suhelda, kuni teine tehakse lahti. Õfff... Ma ei oska midagi enam kirjutada, sest ma olen nii väsinud ja lihtsalt pole enam pikemat aega midagi põnevat minuga juhtunud. Ainuke põnev asi on see, et kellegil pole eriti õunu, aga meil on kodus nagu täiega palju õunu. Ma lihtsalt koguaeg söön neid. Söön nii, et kõht valutab...

Nii palju on asju mida ma kahetsen. Nii paljud asjad peaksid olematta olema. Nii paljud laused peaksid olema luku taga. Me mõtleme alati liiga hilja. Pidevalt me tahame olla parimad. Me ei mõtle teistele. Seda elu elada nii, et sa ise ka õnnelik oled- seda üksi ei oska. Paljud ei oska seda elu nii elada, et nad ise ka rõõmsad oleksid. Nad lihtsalt ei saa aru, et tegelikult on nende elu hea. Neil on asju ja omadusi mida teistel pole. Aga ikka pole me rahul.

Ma tean et ma elan valesti hetkel. Ma pole oma elu pühendanud kindlale alusele. Ma nurisen vahetpidamatta ja olen kurb. Ma võin teha head nägu, ma võin naerda. Kuid see hetk on kõik mu peast pühitud. Kui fiiling läbi saab, olen ma hullemas olukorras. Ma olen nagu narkar. Ma vajan koguaeg mingit kaifi, mingit elu mis vallutaks teised mõtted. Aga ma ei oska seda saada.

Ma olen proovinud nii palju asju, millest ma olen püüdnud abi saada...kuid tulutult. Ma ei ole leidnud seda õiget teed. Vaikselt hakkan ma kustuma. Ma varjan enda olemust riiete ja meigi ja väliste omaduste taha. Kuid nii olen ma feik. Endalgi on mõnikord halb olla sellepärast. Nii palju olen ma inimestele halba teinud. Ma kahetsen seda südamest.

Tõeline mina on peidus minu sees. Selline nagu ma olen siin pildil... täiesti töötlematta.

Ma püüan liikuda sinnapoole, et ma suudaks ka ükskord olla õnnelik ja rahul oma eluga. Ning mitte korraks vaid terveks eluks. Olla teistele eeskujuks. Armastada kõike mis on mu ümber. Olla real... not feik.

einohh.. allakäinud ühiskond..

Tegelikult lähevad mu pealkirjad alati jutuga kokku. Lihtsalt paljud ei mõtle vist sellele, et need tegelikkuses ikka lähevad kokku.. Ma alguses mõtlesin panna siia video minu ja annu kiikumisest, kuid ma ei suutnud neid keerata õiget pidi ja siis ei suutnud ma otsustada, millist lisada. VÄhe koom ju. Aga tänane päev on üldse koom olnud. Näiteks näitas Valeria bussile keskmist näppu nh, aga bussi taga oli vanamees ja kui buss keeras tänavale ära siis Valeria keskmine näpp jäi täpselt vanamehe vaatevälja ette. Oi kuidas me saime naerda. Ja see vanamehe nägu :D icc... pole kaua nii naernud. :D Aga söögivahetunnis sai ka vähe nalja. Kõigepealt läks lusikas mul plärtsatusega supi sisse. Supp oli mööda lauda laiali :D ja siis kui õunakisselli sõin, siis mingi õunakooreriba selline pikk ots nagu oks, see oli mul nii et pool oli suus ja teine ots väljas :D Siis ma nägin ka ülikoom välja. Ja siis oligi, et peale söögivahetundi ma lihtsalt muigasin omaette vaikselt terve päeva. Aga sai ka kõvemini muiatud. Nii, et teistel oli nagu "mida sa tarvitanud oled ?" Aga igatahes ülejäänud päev möödus kiirelt. Inkas sain isegi luuletuse ilusti vastamise eest 5+ :D
Peale tunde läksima Valeriaga poodi. Ostsime jäätist, kuigi mul kurk haige ja nina kinni. :D Ja siis läksime külalistemaja taha kiikuma. Ja kiikudes mõtlesime, et lähme parem ja istume selle künka otsa, mis meie kõrval on. Ja nii tegimegi. Istusin seal klassiõega. Närisime soolapulki, nautisime vaadet ja istusime niiskel murul. Arutasime tulevikust ja naersime mineviku üle. See oli tõeliselt tore ja isegi puhkuseks saab seda nimetada. Elu oli siis küll nagu muru. Aga kaua sa ikka istud, kui soolapulgad on ka juba otsas. Kell oli ka tiksunud juba kaugele ja siis meiegi tiksusime koolimajja. Õues mängisime veel Linka ja Merkaga 7-t. Ja siis käisime bussi ootama.

Muidugi peab miski ikka meele mõrudaks tegema ja siis kodus istudes hakkasin ma vaatama, et mis smsi see EMT mulle päeval saatis. Seal oli kirjas, et teie ettemaks on alla 10 krooni. Mul oli nagu missasja, sest ma polnud kellelegi helistanud. Hakkasin siis oma telfoni uurima ja avastasin, et mul polnud päeval klahvilukk peale pandud ja seetõttu tegi telefon mulle ise arveid. Näiteks helistas ühele klassivennale ja ühele inimesele oli saatnud koguni 14 tühja sõnumit!! Nagu kogu mu kõneaeg kadus sinna. Seda oli vähemalt mingi 30-50 krooni. Ja see lihtsalt kadus. Enda süü. Kuigi ma ei saa aru, kuidas sai ta ise saata neid... müstika. Igatahes, nüüd ma ei saa enam pikka aega helistada ja messida. X-Feil.

Tegelt on muidu ka nõme reede õhtu siin kodus istuda. Tavaliselt olid noortekad reede õhtuti, aga nüüd lükkusid need ka pühapäeva õhtutele. Tegelt oli tore iga reede peale koolipäeva lõppu koju tulla, süüa ja siis bussiga Tapale sõita. Aga nh eks mõnes mõttes ole see pühapäevane ka parem. Kuigi ikkagist on kõikidel sõpradel noortekad reedeti. Ausalt öeldes mulle reeded meeldivad ja see meeldis ka et noortekad olid siis, kuid egas harjub ka ära nende pühapäevastega. LIhtsalt tuleb nüüd reede või laupäev ära õppida. Need pildid on siin siis niisama. LIhtsalt kontrastiks ja et keegi ei saaks öelda, et ma pole pilte lisanud siia. Korjasin need lihtsalt oma arvutist albumitest. Enda arvates on need kõik julmalt naljakad, aga eks seda otsustab igaüks ise ma arvan.



Aga kena laupäeva siis teile!!!

NB: Ärge siis ennast nii sisse tõmmake nagu käsna-onu siin. Lõbutseda võite, aga ikka piirides. Ikka piirides. ;)

No hetkel on ikka täiega masendav seis. Ma ei saa msni sisss. Olen juba tund aega üritanud, aga nothing. Ja siis veel see ka, et eile kustusid mu uued laulud ipodist ära. No mida jama nagu ? Maitea... suht karm elu. Njah, laen endale küll uut albumit, kuid see võtab ka mingi ilgelt kaua aega. Ja msni pole ma siiani saanud. Ah, sellest suht suva ka. Nkn keegi minuga ei räägi seal eriti. Olen ka kuulnud, et paljudel on nii, et on kinni, aga pärast saab ikka sisse. Ma ei taha endale uut kasutajat teha ja siis lihtsalt ootan nii kaua kuni sisse saab.... Loodame siis, et sellega väga kaua ei lähe.
Aga siis natuke ka teile niisama tegemistest, kuigi ega midagi erilist polegi kirjutada. Iga päev pmst käin koolis. Ainult kolmapäev oli kõigil meie kooli omadel vaba, sest õpetajad olid ise ka mingil pikal koolitusel. Aga muidu jah iga hommik seitsmest ülesse ja rattaga kooli. Mingi kella nelja paiku saan koju tagasi. Rattaga on mõnus koolis käia. Eks ma niikaua naudin seda, kui võimalik. Aga teate mida, kuna meie klass on koolis kõige vanem, siis meie saame olla 5 oktoobril õpetajad. Ja muidugi kõik hakkasid juba varakult ütlema, kes nad tahaksid olla. Mina võtsin endale rõõmsa meelega 1.klassi. Neil vähe õpilasi ka (4 tüdrukut ainult) ja vähe tunde ka. Vanematega ma ei saaks ju nkn hakkama ka. Aga vb ma olen mingi aineõpetaja ka. Eks vaatab seda, kui puuudu jääb millegist, siis eks ikka asendame teisi :D Muide, 5 oktoober on minu nimepäev ka. wink-wink.
Ega rohkem polegi kirjutada. Muudkui õpime ja õpime ja õpime. Ja vabandan, kui ma lihtsalt ei jõua siia koguaeg midagi kribada. Lihtsalt aja puuduses olen... ja haige olen ka. Perekond Ausidel on mingi epideemia. Kõigepealt oli ema see, kes aevastas ja köhis ja tatistas jne. Siis oli isa järgmine. No ja ega mina ka siis saanud terve olla. NIi olemegi kõik siin kolmekesti kodus, köhime ja nuuskame (prügikastid on taskurätikuid täis).
X-feil

Luuletus minu suvest.

Kevad oli just möödumas,
kui ilus suvi saabus.
Siis õnn tuli mu õuele,
ma sain tööd sadamasse.
Pikk seelik seljas ringi käin,
iga välismaalane seal mind on näind.
Paar sõna neile laususin ma
ja saatsin pubisse sööma.
Seal nädalaid viibisin,
siis vanalinna hüppasin.
Ei miskit muutunud minu töös,
seal ringi pidin kõndima ja
rahvast sööma kutsuma.
Kui kell siis tiksus õhtusse,
ma jalutasin Virusse.
Seal ringi vähe seiklesin,
nii mõnegi uue riide sain.
Ma polnud ainult töö-rügaja,
vaid lõbutseda oskasin ka.
Nii mõndagi kontserdit jälgisin ja
vahepeal laagris puhkasin.
Ka jäätise pidu ma nautisin
ja sõpradega tšillisin.
Nii kiirelt see suvi möödus
ja uus kooliaasta saabus.

Ingrid

zuur zuve kokkuvõte

Niisiis. VAheaeg on üldjoontes juba ammu lõppenud, kuid kokkuvõtte kirjutamisega pole aega leidnud. Lõpuks te saate selle, nagu ka kõik teised asjad mida ma olen teile lubanud. Raske on alustada. Ei teagi, mida siis kirjutada ja mida mitte. Üleüldse olen ma kokkuvõtete alustamisega nagu kana metsas.

Kuid alustaks siis sellega, et suvi oli tegelikult küllaltki lühike, kuid erinevaid asju sai tehtud suhteliselt palju. Näiteks jõudsin ma selle suve jooksul ära lugeda 6 raamatut. Need raamatud olid siis (teadmiseks ka teile):
"Nullpunkt" - Margus Karu

"Sefiirist loss" - Ketlin Priilinn

"Lõputu Seiklus" - Annely Veevo

"Laske lapsukesed" - Peter Tremayne

"Valgekihv" - Jack London

"Ebaõnnestunud" - Chris Kala

Kõik olid hästi huvitavad ja tasusid ära seda ajaraiskamist.
Tegelikult oleks võinud neid olla ka rohkem, kuid teised asjad, nagu töö, soovisid ka oma aja ja oma osa sellest suvest. Tööd sai siis tehtud väga mitmesugust. Küll kodus aeda värvides, kui ka Tallinnas ametlikult raha teenides. Ja Tallinna töö oligi siis see, et ma jagasin flaiereid. Esialgu sadamasNorde Centrumi juures ning pärast vanalinnas. Neid töid tehes avastasin ma, et lisaks sellele, et ma andsin inimestele flaieri, pidin ma neist suurema osa juhatama ka kohta kuhu nad tahtsid minna. Muidugi peale minu reklaamitava restorani külastust. Tavaliselt sadamast juhatasin ma neid kesklinna ja vanalinna ja vanalinnas olles juhatasin ma neid erinevate asutuste ja vaatamisväärsuste juurde. Muidugi käis jutt turistidega in english.

Selle suvevaheaja kõige parem muusikaelamus oli 100% HIMi kontsert. Muidugi polnud see ainuke kontsert. Neid oli paar tükki veel ikka. 15 juuli 2010 jääb mu mälestusse igaveseks. Ma ei suuda siiani uskuda, et ma tõesti nägin üht oma lemmikbändi ja Villet samuti. Seda mälestust on raske unustada. Too päev läheb minu elu-ajalukku ka sellega, et kohtusin Laurakesega. Laurast sai selle suve jooksul üks paremaid sõpru, kellega sai ikka jäätist süüa ja niisama lebotada kuskil. Teine inimene, kellest sai mul suve jooksul väga hea kaaslane ja sõbranna oli Helina. Tema aitas mul mitu tundi töö juures kiiremini mööda saata ning ikka temaga sai veedetud neid päevi lihtsalt linna peal chillates. Kuid mitte ainult Laura ja Helina polnud mu uued sõbrad. Neid uusi tutvusi tuli ikka õnneks päris ilusti. Kõige suurema "saagi" sain ma laagrist. Sealt sain ma ohtralt uusi tuttavaid. Ning isegi peale laagrit olen ma mõnega lähemalt tutvunud. Kui jutt juba laagri teemadele läks, siis jätkamegi sealt. Sellel möödunud suvel sai siis käidud ainult ühes laagris, kuid mis oli see-eest ka väga super laager. Ainuke, kuid parim. Oli siis see Oleviste noorte suvelaager ja toimus Nuutsakul. Nuutsaku on väike kohake Lõuna-Eesti kandis. Ajastus oli siis augusti alguses ning sellepärast oli ka terve juuni-juuli selline mõnus praadimine ja ootusärevus.

Kuid liikudes natuke suve alguse poole tagasi, siis ka seal oli üht-teist märkimisväärset. Nagu minu fotosessioon, mille võitsin, muide, kalender 2011 minu piltidega on võimalik veel tellida. Lisainfot saab ingridaus95@gmail.com või telefoninumbril 59055285 või siis msni (YayMeInga@hotmail.com) või mõne muu suhtlusviisi kaudu. Fotosessioon oli siis selline mõnusalt tore ja vabaks laskev protseduur, kus sain ikka heaga poseerida :)

Enne juuli lõppu sai ka uuesti jalg koolimajja tõstetud. Sõbrannal Julial oli siis põhikooli lõpetamine. Mina olin aktusel teadustaja. Nagu ka augusti lõpus, kui toimus kooli-aastapäev. Siis pidin ma jälle koolis olema. Kui nüüd teha arvwstus, siis võin öelda, et sellel koolivaheajal külastasin ma kooli lausa neljal päeval sellest suvest. Umbes sama palju külastasin ma ka kino. Tavaliselt ma käin suht harva kinos, sest vaadake kus ma elan. Aga suvel sai ikka käidud küll. Koos vennaga ja sõbrannadega ja ka mitu korda üksinda.

Tavapärasest rohkem külastasin ma ka mac-e ja hesse. Peaaegu iga päev käisin kusagil sellises kohas. No, okei, nii tihti vist tõesti ei käinud, aga suht tihti ikka. Peale tööd võtsin jäätiskoksi või juustuka. Ja siis mugisin seda.

Kuid kõigi nende suurte heade asjade ja inimeste vahele mahtus ka minu suvevaheaega päris palju masendust. Ma ei eita seda. Jah, umbes poole suvevaheajast ma olin masenduses. Täpseid põhjuseid ma ei hakkaks siin avaldama. Jutt muutuks liiga igavaks ja nõmedaks. Kuid nagu te isegi võisite märgata, siis oli ikka päris korralikult neid mase hõngulisi postitusi. Vähemalt minu, kui nende postituste autori arvates.

Aga igatahes, like always, suvest leidus nii rõõmu,- töö,- kui ka kurbusekillukesi.

Pilte siis parimast laagrist ja lihtsalt üks teine pildikene ka lõpetuseks.

Always yours, Ingrid

Tere :D

MA tean et te tahate minult poste :D aga pole olnud aega ja on ka olnud väikeseid puudusi, mistõttu te pole minust midagi kuulnud. :D aga mul on teie jaoks üks suur suvekokkuvõte. :D Niiet oodake, oodake ja oodake veel natuke :D

kool !!!

Wii, istun Julia juures again ja siis kirjutan vähe. Paar lauset, et teada anda et ma ikka olemas olen. Wii, eile sain siis koju. Olen selle üle õnnelik. Rongiga küll, aga vahet pole. Täna algas kool. Nagu ma olen nüüd 9.klassi õpilane. M... HUvitav ja hirmuäratav. Meie klassis on ka uus poiss. Okei, suht kõik siis. :D olege mõnusad ja armastan teid. Isegi teid, tüdrukud.

Ps. Lac tervitab