regret

I don't belong here we gotta move on dear...

Kui inimestel on palju tegemisi, on nad tihtipeale väsinud ja ajapuuduses ja muredes. Kui aga inimestel pole üldse tegevust, lihtsalt eksisteerib palju vaba aega, siis pole nemadki rahul, sest nende elu on igav ja tühi. Kesktee oleks olemas, aga ka see poleks rahuldav. Miks peab inimesehakatis nii palju nõudma oma elult? Miks?

Kui sul polegi kedagi kes kätt hoiaks, siis hoia seda ise

Kui sul polegi kedagi kes kätt hoiaks, siis hoia seda ise.
Kui sul pole kedagi kes jalutama tuleks, jaluta üksi. Või siis koos kohvitopsiga. Nagu mina teen.

Tahaks kirjutada hästi palju, aga kõik oleks jälle klišee ja igav. Korduv, nagu suurem osa mõtetest. Sellepärast äkki inimesed ongi vahepeal vait. Sest nad ei oska midagi uut öelda. Ja selle asemel, et ise rääkida, lasevadki nad tunde järjest teistel rääkida ja kuulavad neid.

*** Mul on sõbrad külas käinud, nende naeru palju näinud
Nad ajavad mind ka naerma, kurbuse ära viivad. ***

*** Kes haigutab, kes haigutab - inimene haigutab.
Mis nimi, mis nimi - Ingrid tema nimi ***

Vahet pole, millest ma kirjutan või mida ütlen. Peaasi, et teie mõtetes püsiksin ma rõõmsameelse ja veidike hullumeelse Inksuna. Nii oleks õige.

Elan sisse, et elada end välja

Heeeey.
Olen vahepealsete nädalate jooksul mõelnud päris palju sissejuhatusi ja terveid blogitekste välja, aga need on kõik lõpuks ikka ainult peas ja siia pole mitte ühtegi geniaalset lauset pole siia kirja tulnud. Tavaline.

Tegelikult on süda rahul. Ma olen mitu kuud oodanud seda aega, kui saaks rohelust, vaba aega, koolis pisteliselt käimist ja välitegevusi. Nüüd on see aeg käes ning isegi kohati juba läbi saav. Mõnus, selline chill aeg on olnud (välja arvatud eksamite aeg).

Ma olen pehme. Nagu.. igas mõttes.. aga põhiliselt pean silmas seda, et iseloom on liiga pehme. Veits probleemne olen selle koha pealt.

Aaaaaah.... pea läks tühjaks ja inimene tuli külla.
Ok, byeeh