3 sammu 4 päeva jooksul

 Tere, kes siin kõik veel alles on.
Räägiksin eelmise nädala lõpust. Sellest eelmisest nädalast, mis oli minu jaoks üks raskemaid nädalaid.

 Neljapäev tundus juba hommikul kuidagi hästi keeruline ja raske. Kool pani ikka tuima, nagu alati. Jõudsin koju ja olin nii vässu, et koduka jaoks ei suutnud mitte midagi teha. Õnneks on kodugrupp alati selline hästi neutraliseeriv. See viib teatud tundideks kõik selle halva minema ja teeb olemise soojaks. Peale lõppu oli Bertuška veel siin ja chillbillisime. Peale tema lahkumist jäi korter tühjaks. Tuju oli ka kadunud, sest mu plaanid õhtu Kadriorus veeta läksid minu jaoks tagurpidi. Istusin ja mõtlesin ning mõtlesingi välja.
Miks pean ma oma elu planeerima teiste inimeste plaanide järgi. Miks ei võiks ma lõpuks sellest teistest-sõltuva-isiku basseinist välja tulla? Teised on lihtsalt teised inimesed, minu ringist väljaspool olevad kehad. Õigupoolest on minu elu ju MINU oma ja keegi peale Jumala ei saa ega tohiks seda korraldada. Niisiis vinks-vonksasin end käbelt riidesse ja veel enne pimedat olin bussikas.
 Sel õhtul sain kogeda, et üks hullemaid asju Tallinnas on see, kui suuur hunnik rahvast tahab kõik trammidega Kadriorgu sõita. Kohe esimese peale ei saanudki. Järgmise peale kuidagi juba hakkas mahtuma. Ma ju väikene :)
Seetõttu, et olin üksinda, oli kerge rahva seas ringi liikuda. Nii ma seal siis kruiisisingi nende lillepeenarde vahel ja mõtlesin kõigist kõike. Jõudsin ka Outloudzi kontserdile. Lemmikud laulud said kuulatud. Üritus ise oli muidu väga armas. Väga kaunis õhtupoolik oli. Trammis tagasi kesklinna loksudes mõtlesin, et ükskõik kui suur rahvamass sind ümbritseb, ikka on võimalus end üksinda tunda. Ning teine mõte sellele järgi oli, et ma pole ainuke inimene, kes on üksinda.

 Reede oli jällegist see kohutav reaalainete päev. 7-ndas tunnis, mata KT ajal oli küll juhe nii koos, et ma sõna otses mõttes lõin tööle käega ja tunni lõpus marssisin uksest välja. Siiani pole olnud ühtegi reedet, mil ma oleks viimasest tunnist naeratades välja tulnud. Ma oletan, et sama mossis näoga jalutasin ma ka peatusesse koos Eliniga. Linn ja kool oli selleks nädalaks nii kibeda maigu jätnud, et peale paari tundi kodus passimist pakkisin asjad ja põgenesin maale. Noortekasse ei läinud ja soovisin selle asemel võimalikult kiirelt koju jõuda. Rongis oli muidu üks väga tore vanatädikene, kes rääkis minuga juttu ja pani mind mõtlema sellele, et milline on tunne omada vanaema (jah, mul pole kunagi olnud ühtegi vanaema).
Well, lõpuks jõudsingi koju. Maakoju, vanematekoju, Läpi koju, lapsepõlvekoju, teine kodu,  kuidas iganes seda nimetada. Maal oli really hea olla. Selline tunne oli nagu oleks olnud uus päev. Kõik see hommikune tumedus ja räme mata kt. oli unustatud. Maa on nagu võlumaa, kus on hoopis teised probleemid.


Laupäeval veetsin enamuse päevast Tapal. Teuk-ikad korraldasid Maastikumängu. Arvasin, et olen ühes punktis kohtunik, kuid kuid kuid, tuli välja, et ma pean hoopiski osalema, sest mõned punktid olid ära võetud. Ma olin muidugi ka oma vennatütre kaasa võtnud. Ja nii tuligi välja, et ma pean ise minema ka sinna metsa jooksma. Sain oma võistkonnaks 3 last. Yay. Ats sai päris palju irvitatada, kui märkas et mul on jalas kummikute asemel mu uued Niked. Tee pidi olema väga mudane. Ja oligi. Ja need väikesed, need kimasid ees ära nagu mootorsaanid ja mina siis nagu vana penskar käisin mööda teeääri, otsides muda asemel rohtu, kuhu astuda.

Höhö, ma pidin ka sinna puu otsa ronima ja üle köie hüppama.
Puu otsas minu väike ahvike. 

Õnnelikult tagasi. 

Tagasi jõudsime täies koosseisus ning tervelt. Kahjuks sain ma aga teada, et ma pole just kõige parem orienteeruja, sest ma suutsin mitu korda minna valesse suunda ning ühe korra ka päris ära eksida. Õnneks ilmus siis metsa seest välja Pärja, kes juhatas meid lõpuni :)
Peale seda läksime majja ja seal oli väike istumine ja autastustamine. Saime 2. koha. Wiii.
Kokkuvõtteks oli kõik täiega tore ja fun. Isegi oma Nikedega suutsin päris ilusti hakkama saada, kuigi õhtul küürisin neid ikka jupp aega koridori põrandal.


Pühapäev oli selline unine päev. Oli külm ja tõrkusin mõtteid linna minemisest. Kahjuks tuli aga seegi vastu võtta ning suunduda järjekordselt rongijaama. Õnneks nägin ma seal Muffinit (loe: Marjut) , kes tõi oma päikselisusega mulle naeratuse näole. Isegi õues tuli päike välja. Kuid linnas tuli ikkagi must lind tagasi, sest linnas olen ma ju .... üksinda.

Siis saigi nädal läbi ja vopsti.

Uus nädal on möödunud. Kuid isegi sellest ei taha enam rääkida. Ainuke lahe asi on see, et ma leidsin oma comfort zone. Selle kaheks märksõnaks oleksid: villane sall ja kõrvaklapid. Nii ma olengi elanud salli sees oma kõrvaklappidega. Täitsa mugav ja armas tunne on.

Nüüd aga, teen veel ühe sammu ja liigutan end voodi. Homme on jälle reede ning vaatab siis, kuhu ma seekord põgenen selle hullu nädala eest.

Ingrid.

Sügisöö-Tuuletöö

Well, esimene kord selle õppeaasta jooksul, kui ma olen peale kella 00.00 arvutis. Põhjendusi on kaks.
Esiteks see, et ma sain oma suure kunstitöö valmis. No, tegelt see pole mingi art work, kui te seda mõtlete. See on lihtsalt minu jaoks kunstiteos....
Teine põhjus on see, et ma tulin siia teile kirjutama oma luuletust mis sündis eile öösel. Nimelt oli eile väääga suur tuul ja see puhus vist minu unemati minema :( Niisiis und mul ei tulnud ja mida rohkem ma üritasin magama jääda, seda rohkem mõtteid pähe juurde tuli. Lõpuks kukkuski nendest mõtetest välja luuletus.
So, nautige kui oskate =)

Sügisöö-Tuuletöö

Ma kuulan kuidas laulab tuul,

nii tugevalt ja visalt.

Tal ühtegi sõna pole suul,

kuid tuules langeb leht nagu pisar.

Tuulel pole kordinatsioonitaju,

ta muudkui sasib ja räsib.

Vahepeal lennutab maju,

kas ta ka kunagi ära väsib?

Ma tuule naiseks tahaksin saada,

et endki õhtul lendu lasta.

Ja inimesed kõik ütleksid: "vaata,

ta pole muud kui üks hunnik tuulispaska!"

I.A. 

suve viimasel päeval........

Varjud õhus

Suletud pisikesse ruumi. Aken kaetud, õues pime. Hämar valgus koidab tillukeset lambist. Hääli pole, liikumist pole. Nagu puuduks sealt elu. On ainult üks tool, mis vahepeal liigub paremale-vasakule. Peegelpilt reedab sügavast kurbust. Õpikud, sukeldumine keerulisse arvude ja tähtede maailmasse. Selle puudumisel on tühjus. Aeg, mis kaob. Mõtted, mis kaovad. Keha, mis seisab paigal sest tal pole midagi teha.
Seal pole naudingut. Seal on varjud igal pool. Seintel, põrandal, laes, näos, kehal, õhus. Tahaks põgeneda inimeste sekka. Varjud on ära tüüdanud. Tekitavad pingeid. Isegi oma hääl ajab vihale.
Ma ei tea, kes seal elab.

Midnight run

Üks või mitu juppi on minu küljest jälle ära kukkunud. See muudab mind selliseks, nagu ma tavaliselt pole. Nagu mingi pomm oleks minu sees, mis vajaks plahvatamist.

Ühel õhtul kirjutasin oma Ipodi sellise lause: "Te ei kujuta ette kui mitu korda oleks elu kergem kui ma teaksin mida inimestelt tahta."

Jep, nii ta on. Paraku. Ma tahaks leida sellist inimest nagu mina. Kes oleks nii minu moodi, et ma tunneksin end temaga hästi, mugavalt, enesekindlalt ja vastupidi. Et me oleksime üksteist täiendavad. Need minu väikesed soovid..

Oma väikeste soovide poole püüdlemisega olen ma ka oma viimase aja kulutanud. Vaikselt need ehk liiguvad, kuid kunagi tulevad ka need võidud kätte. Ma olen selles kindel. Kuigi vahel on kahtlust, ja on palju kahtlust. 

Nädalavahetus möödus nagu plahvatus. Tagajärgi on tunda, aga need konkreetsed päevad möödusid nii kiiresti, et raske on neid nüüd meenutada. 

Laupäev oli pikk. Alustasin autotöökojas koristamisega ja õhtuks jõudsin maale kah. Vahepeale jäi väike munchimine ja poeskäik. Samuti väikeste lastega mängimine ja linna peal tiirutamine. Oli vast tegus päev. Pühapäeval oli Tapa päev. TMK oli aastapäev ja palju rahvast oli kohal. Isegi Martha ja Marcus. TEUK-ikatega jõudsime vahepeal õigeusu kirikus ekskursioonil ka käia. See oli täiesti uus kogemus. 

Ning nüüd, jällegist tuim kool. Tuimad õpikud, tuim klass oma vanade nägude ja uute naljadega. Need naljad ongi need, mis lisavad veidike vurtsu juurde. Ükskõik kui loll nali või tobe olukord see poleks, naerda võib ju alati. Ja see on niii hea. Naermine on üks lahedamaid tegevusi siin maailmas. Ja nii irooniline, kui see ka ei tunduks, siis koolis saabki just kõige rohkem naerda. 

Jee, ma üritan kõigest väest positiivset lainet hoida ja mitte jätta endast vana-masehunniku-inga maiku. 

Mõtlen, mõtlen, mõtlen. Aga välja ei mõtle midagi.

Uus päev ootab, et minust jälle paar tükki võtta ning õhtuks jälle väsinuna alla neelata - nagu iga päev.

ingrid,

Täiuslikkus saavutatakse, mitte siis kui pole enam midagi lisada, vaid siis, kui pole midagi ära võtta

Sõnaga "täiuslikkus" hüppas mulle praegu samaaegselt pähe ka sõna perfektsionist.
Ma tean, et minul on täiuslikkusega väga kauged piirid. Ja ma pean tunnistama, et ma isegi ei soovi selle suunas liikuda. See on nagu vikerkaar, mille otsani ei jõua kunagi. Alati jääb see kaugeks. Niisiis pole isegi mõtet vaeva näha ja otsida taga täiuslikkust.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mina olen üks neist inimestest, kellel läheb kõigega hirmus kaua aega. Asjade mõistmiseni teoorias ja selle väljenduseni praktikas. Mul võib minna koguni aastaid. Õnneks olen ma viimastel kuudel hakanud tajuma neid asju ning jõuan lõpuks selleni, mida olen isegi mitu aastat üritanud teha. Näiteks mu uus ajaplaan. Hetkel veel töötab see täiega hästi. Aga ma tean neid aegu, kui ma mõtlesin ja vaikselt ka üritasin, et ma saaks oma ajaga hakkama nii, et mul jätkub kõigeks piisavalt aega. Aga siis ma alati ikka jooksin puntrasse endaga ning pidin hakkama end vaikselt lahti harutama. Nüüd on see nagu iseenesest. Kõik tuleb üldse viimasel ajal nii iseenesest. Kõik soovid, kõik otsused, kõik tahtmised, kõik tegutsemised. Tunnistan, et on ka kõhklusi ja mõne asjaga peab mind veidi rohkem taga pushima, kuid ikkagist, seejärel tundub see loogiline ja elus edasi astumise samm. Inimeste vahelised suhted on ka peale pikkipikkipikki mõistatusi hakanud selginema. Suudan juba aru saada, kellel missugune roll minu elus on.
Ma ei kujuta ette ka, kas keegi üldse saab praegu veidike sotti ka teemadest, mida ma siin jahun või olen ma oma saladuste ja edasiastumiste-arutlus-keerdkäiguga omal maal....

Nagu näha, on minu kirjutamise vahemaad jälle pikemaks veninud. Ei, ma ei plaani neid jätta veel suuremaks ning lõpuks üldse ära kaotada. See oleks vale, liiga vale. Blogi on juba üle 2,5 aasta olnud minu elu lahutamatu osa ja ma ei suuda vist isegi oma mõtetes hallata seda hulka enda elust, mida ma olen siia internetiavarustesse 7-miljardile inimesele lugema jätnud. Okei, nüüd ajasin ma asja veidi melodramaatiliseks :D Esiteks, kõigil neil 7 miljardil pole internetiühendust ja neil, kel on, nendest oskavad eesti keelt ainult.. mõni miljon. Ja jällegi saaks seda ringi teatud faktitega koomale tõmmata. Kuid see oleks mõttetu, sest lõppkokkuvõtteks on Eesti väike ja kes iganes võib seda lugeda. Olgu.

Kaldusin jälle teemaga kraavi ning pean jätkama sealt, kus normaalne jutt pooleli läks. Ehk siis, mulle on sügisega ja ainuüksi viimase nädalaga kukkunud sülle tore hulgake igasuguseid tegevusi, plaane, tunde, töid. Ja mida kõike veel.. Mu mälukalender ei suuda praegu tuvastada lähimate kuude jooksul mitte ühtegi vaba päeva. Peale tunde kodus paari tunnisest power-napitamisest peab vist ka loobuma, sest enam lihtsalt ei jõua. Aga nagu iseenesest, olen praegu ikka veel joone peal ja jõuan kõigi asjadega tegeleda ka. Ilmselgelt on mul siin vaimseid abilisi :)


Plaanisin juba lõpetada, aga mõtlesin et viskan ühe laulu ka siia. Kõige selle elu juures on tohutult palju uusi n.ö pärleid minu iPodi jõudnud. Pea-aegu iga päev leian mõne uue ja laheda laulu. Kõige parem leid oli reedel, kui avastasin ühe ülihea Norra bändi. Mmm.. uued kõrvaklapid sain ka, millega seda kõike nautida (juhul, kui aega saab).

 Aga nüüd ootab mind sinine padi ja tekk. Ilusat homset!

Ingrid.

Oled seni noor, kuni jaksad näha maailma

Aloha, nüüd räägin ka teile veidi oma tegemistest ja esimesest koolinädalast.
Esmaspäeval oli aktus ja siis oli klassijuhataja tund. Oi kuidas ma närvisin kui ma kooli poole sõitsin. Suht jube oli. Aga õnneks möödus kõik hästi. Klassikaaslased on ikka chillid. Nii, veidi uuendustest ka. Enam pole ma 10b, vaid nüüd olen ma 11a või siis 11ab. Igatahes, meid pandi paralleelikatega kokku ja enam ei saagi ma Karo kohta öelda paralleelikas, sest nüüd on ta juba mu klassiõde.
 Nii, ja nüüdseks on esimene nädal läbi. Ütleme nii, et päris mõnus on olnud. Tunniplaan küll sakib, sest tunde on palju ja kõige hullemad ained on visatud samadele päevadele aga muidu on normaalne. Ma olen endale saanud mõnusa režiimi ka sisse ning proovin sellist elustiili võimalikult kaua hoida.  Koolis olen ka üritanud tubli olla, kuigi mõni tund küll reaalselt vahin tahvilist mööda ja unistan lilledest.

 Eile oli üle pika aja kodukas ka ja nüüdsest olengi mina grupijuht. Eva-Lota on minu väike abiline. Jeee =)

 Ingrid.

Dialoog laua taga

On 6.september 2012 ja kell on 19:29.Helina on minu juures ja istume koos söögilaua taga. Tema istub mu kõrval. Tegin kergeks vahepalaks ühe peadpööritava krooksu oma tagasihoidliku häälega. Helina räägib oma heast ja mõnusast eesti keele õpetajast. Nüüd oskab Helina ka rääkida ilusalt ja konkreetselt ning kasutada mahlaseid väljendeid. Hetkel vaatasime mu blogi ja muljetasime minu kirjutistest. Helina sõnul on need väga head ning nüüdseks olen veendunud, et Helina on minu suur fänn. Kirjutiste osas, ma mõtlen. Ta lisas veel, et talle hullult meeldib minu juures olla. Siin saab ta oma mõtetest vabaks.Ja nüüd rääkisime puudest. Täpsemalt sellest, et peale seda kui Tõnna meil maal puid kookis, on puud läinud täiega sihvakaks ja kasvanud pea-aegu meetri jagu kõrgemaks.Jeaa.. arutame diipi teemat. Nostalgia ja vanad ajad. Vanad sõbrad ja vanad mälestused, koosveedetud ajad.  Jeap, kes meist ei tahaks vanu aegu tagasi.  Mõtted ühtivad siinkohal 500%.Helina tahab inimsuhetesse selgust.  Aga kahjuks need on nii kaugeks jäänud. Miks küll inimesed meist eemalduvad? Miks ei võiks suhted kesta samamoodi näiteks 10 aastat jutti, ilma muutusteta?Taustaks kõlab Coldplay – Fix You.Räägime juba asjade seljataha jätmisest ja järskudest muutustest. Liigne spontaansus pole ka hea. Me oleme see teatud inimeste tüüp, kes ei saaks kunagi alustada uuelt leheküljelt, sest  me võtaksime eelmistest asjadest pool kaasa.  Hetkeks on ka lood juba vahetanud. Hetkel oleme Coldplay lainel. Mõnus muusika just praegusele hetkele.Esitasin küsimuse, kas R. On Helinat muutnud ka. Nüüd räägib ta mulle sellel teemal. See on nii huvitav kuidas teine inimene võib teist muuta. Paremaks. Ma kujutan ette, kui imeline tunne võib olla see, et saad olla kellegagi täiesti avatud-nii nagu on nemad.Jõudsime praegu otsusele, et igal asjal on rohkem kui üks võimalus. *krooooks*Nii, teema on jõudnud järjekordselt ringiga tagasi muutuste lainele. Woho, teema muutus. Liikusime ajas tagasi ning meenutame Olli talvelaagrit. Lumi oli siis maas ning paksud riided seljas, heh :D Ja nüüd liikusime veel ajas tagasi. Isegi rohkem, kui aasta tagasi. Kõige paremad mälestused ehk siis 30 seconds to marsi kontserdi ajal. Huh, isegi praegu veel hüppame rõõmust ringi ja peksame lauda. Kuumajutt käis praegu seest läbi. Maailma parim kontsert oli see. Ja järjekordselt teemamuutus. Kaitsevägi. Kinnitatud otsus, kaitsevägi teeb poistest mehed.Jee, teema liigub kallistamiste teemadel.  Karukallid, tugevad kallid, õrnad kallid ja ka sandwitchi kallid. Kallisi on nii erinevaid ja kõik inimesed kallistavad nii erinevalt.Helina tõusis püsti. Ilmselgelt hakkab ta juba vaikselt settima. Nüüd kadus ta vetsu. Annan igast ta käigust teada niikaua kuni ta uksest välja läheb. Funfun.Okei.  Juba libistab ta saapad jalga ning kaugel pole ka salli kaela panemine. Muusika sai ka otsa ning nüüd tundub, et meie õdus vestlus saab otsapeale. Lähen koridori tema juurde.Näitasin talle oma uusi kingi ning tegime veits fashionit. Üks karukalli ka ning uks sulgus. Selleks korraks on jutustamistega kõik. Lõpuaeg 20:29. 

No colours

Kas teile vahel tundub, et elu on hallides toonides või siis sootuks musta värvi. Värviline Karlssoni elu on seljataga ja eksisteerib ainult sünge kast, mille sees istume. Kelle jaoks hall, kelle jaoks täiesti lootuselt must. Selle "halli maailmani" jõudmiseks on palju teid. Näiteks siis kui aeg läheb, aga midagi ei toimu, läheb veel aeg edasi ja ikka midagi ei toimu. Mina nimetan seda eluvärvide luitumiseks. Täpselt nagu riided luituvad sajakordsel pesul rääbakamaks. Või siis äkiline pauk. Midagi harjumatut su mugavasse elutugitooli, mis purustab õrna koorekihi healt elult. Või kellegi kaotus..

 Siis pole rõõmsat kollast, mis paneks naeratama. 

Kirgast punast, mis näitaks tundeid.

Värsket rohelist, mis annaks energilisust. 

Puhast valget, mis näitaks muretust. 

See on nii jube, sest nagu oleks öö, kus ei paista mitte kusagilt mitte ühtki valget akent ja sul on tunne nagu oleksid sa teiste poolt maha jäetud. Tee kaotus. Enese kaotus. Eksimine. Tühjus. Üksindus. Ilmetu pimedus. Värvide tühjus. Ning kogu su alles jäänud ruum on ainult sind ennast täis. 

Sa tahaksid vabaneda, põgeneda rõõmsate värvide maale, kuid midagi hoiab sind kinni. Kartus, pelgus, kohmetus, oskamatus. Sa lihtsalt jälgid eemalt neid värve. Sa tead, et need on olemas, aga sul lihtsalt puudub jõud, et minna ja haarata enesesse neid  nii palju kui jaksad. 

Sa tahaks neid värve püüda, aga ei suuda. Sa annad alla ja ootad, et ehk leiab mõni rõõmus värv ise sinu juurde tee ning teeb sinu halli olemisega extreme makeover-i. 

Aga kui seda ei tule, jäävad ainult ootuse ja nukruse pisarad. Kuid isegi nendel pole enam värvi. 

Ingrid. 

Aloha

Summer is over and school has begun,

days are not busy, there is not so much fun,

jne..

Ah, mis sellest ikka. Põhikoolis sai seda peaaegu igal sügisel uuesti pähe õpitud ja esitatud, nüüd on see juba täiesti peas ja just viimastel päevadel enne kooli sosistaks justkui keegi seda pidevalt kõrvadesse. 

Niisiis, suvi. Möödunud suvi. Kõikide jaoks oli see täiega lahe ja mõnus ja parim suvi üldse. Noh, siinkohal erinen mina jällegist sellest suurest massist ja ütlen otse, et see suvi oli küll lahe, aga mitte parim. Üleüldse, mida ma sellest suvest mäletan? PP, Saksamaa reis, paar nädalat pubis, Olli laager, paar nädalat lapsi hoidmas. Üle poole suvest olin haige ka, aga see ei kuulu tegevuste juurde, sest haigeks olemine pole ju tegevus, nevermind.. Ja see on kõik? Jah, see on kõik. Ma ei oska öelda, mida ma tegin ülejäänud nädalatel või kus ma olin. Maal ma nagu vist ei olnud, sest mul on tunne, et maal olin ma üldse väga vähe aega. 

 Ilmad olid kehvad. Eestis ujuma ei jõudnudki. Grillli sai ka ainult kaks(?) korda. Ja kleidiga käisin ainult Annu lõpetamisel. Jeee. Ma ei vingu. Ma lihtsalt olen natukene kurb. Ainult natukene. Mõned lahedad asjad olid ka ikka :) 

Aasta linnas sai täi. Lõpuks ostsin selle puhul endale koogi ka ära. Jeee :) Tegin väikest statistikat ka ja kiirel ülelugemisel külastas mind selle aasta jooksul 41 erinevat inimest. Sinna hulka kuuluvad ka venna sünkari inimesed (üle 10), vanemad ja ka kõik lapsed (umbes6). Yay. 

Homsest siis algab kool. Lükkame selle 11-nda klassi käima ja vaatame, milliseks aasta kujuneb. Veidi on mul kartusi ka selle ees ning üldse selle sügise ees, sest suvel olin ma loder ja nüüd tuleb äkitselt hakata töötama ja mitme erineva asjaga toime tulema. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas ma hommikuti üles hakkan saama....