3003

Vajadused vajavad rahuldamist. Kirjutamisvajadus vajab samuti rahuldamist... Te ei pea seda läbi lugema, sest ma lihtsalt tahan kirjutada midagi. Lihtsalt tänase päeva tegevustikuline kirjeldus..  just sayin. :)

Hommikul veidi enne 9-t vaevaline äratus.. pea valutas, keha valutas, kõhulihased tõmbusid. Tunne oli nagu pohkamas oleks, kuigi pole üle poole aasta tilkagi alkoholi tarvitanud. Paramax sisse.. jooki peale. Riided selga ja piima-müsli segu samuti.  Selline.. väga tuim reede hommik. Jalutasin välja ning buuum ja olingi äkitselt koolis.   Tundides oli täna kuidagi kerge istuda. Meedia läks suhhtekorralduse teemasid arutades, sotstöödes oli külaline, kes rääkis oma tööst ja erinevatest juhtumitest, millega ta tegelenud on. Selle tunni ajal mõtlesin ka mina mitmeid kordi kuulamise vahel, et äkki valiks ka enda elu kandvaks ametiks midagi sotstööga seonduvat. Kuulasin, kuulasin ja mõtlesin et päris narkomaanide ja joodikutega tänavalt ei tahaks tegelda ning kodus käivaks sotsiaaltöötajaks ka mitte. Niisiis.. kuulasin edasi ja sain teada, et selle valdkonnaga on seotud ka paljud terapeudid, psühholoogid, nõustajad ja sellised oma teemat jagavad inimesed, kes aitavad suheldes inimese mõttemaailma lahti muukida. Nu see mõte juba meeldis. Rääkida on tore. Inimesi kuulata meeldib ja inimesi aidata samuti. Ainult et veidi suurte inimeste elu uurides sain aru, et palk väga tasemel pole. Kuid.. kui töökoht meeldib, siis mis see palk ikka loeb. :)

Keka... oli mõnus. Kõik olime valmistunud võrkpalliks, aga saali jõudes nägime saalihoki väravaid ja siis oli küll nagu whaat.. Saalihoki. Poisid-tüdrukud pandi kokku. Aga jama oli selles, et kuidagi oli osa võtvaid poisse ainult 2. Ja siis õpetajad küsisid, et kas teeme segavõistkonnad või poisid-tüdrukute vastu. Nad valisid teise variandi. Lootsid kahekesi 5 tüdruku vastu saada. Hah.. Lõpuks oli skoor 15-4. Meie võit. Ma enda löödud väravaid ei lugenud, kuid tundub et Jänedal salka mängimisest on ikka abi ka olnud. Ajeah. Tuju oli täiega up. Keha oli ka väga võimekas. Jooksime seal kogu aeg ringi ja lõpuks tegime veel võrguharjutusi ka. Ning kui tund lõppes, siis oli selline adrekas ja spordikas sees, et oleks kunsta asemel veel ühe tunni kekat teinud. 

Kunstas lasime lebo.. Kelli laulis vahetpidamata "sunshine reggage" :)

Tunne oli hea. Liigagi hea. No stress, no väss. Klaver pidi ka olema. Otsisin õpetaja koolimaja pealt ülesse, aga täna oli tema 4 tunnisest scrabbeli turniirist nii väss, et lükkasime edasi. 

Fain.. siis veidi linna peal poodides ringi jooksmist ja täditütrele kingi vaatamist. Vahepeal ostsin Starteri ja sõna otseses mõttes kallasin pool sellest automaatselt kurku poest väljumisel. Teine pool kahaneb ka hetkel. Jõudsin veidi aega tagasi koju. Hull energilaks on peal. 10 minuti pärast liigungi välja. Sünnale ja eks vaatab kas jõuab täna Ollist ka korra läbi astuda or not. Kui ei jõua, siis ega pole ka midagi hullu. Mõtted selles suhtes on muutunud veidikene.. 

Aga olks, viimane starteri põhi sisse ja kihutame jälle edasi oma energiat tühjendama. Chao. 

soovid

Ilmselgelt ootan ma sellelt elult liiga palju. Näiteks:

• Inimeste suhtumist minu vastu inimlikul viisil
• Tunnustust
• Õpetajate teavitust tunniplaani muudatuste korral
• Leebemat hindamist
• Klaveripalade kohest välja tulemist
• Olla milleski tõsiselt hea
• Armastust minu vastu
• Vahel kurvas meeleolus olemist
• Abi pakkumist ja koostööd
• Laiskuse lõppemist
• Haavade kiiret paranemist 
• Kedagi enda kõrvale

 Aga ilmselgelt on need liiga suured soovid....

Mitte elu ei väsita, vaid rumalused.

don´t tell GOD how big your storm is. Tell your storm how big your GOD is.

Üks, kaks, kolm. On kolmapäev. Istun põrandal korteris ühe seina ääres, toetan pea vastu valget seina ja kogun mõtteid. Muusika aitab sellele jõudsasti kaasa. 

Ma tunnen, et üha enam hakkab tekkima neid hetki, mil ma tahangi istuda ükskõik kuhu saab ja kuulata muusikat. Viimasel ajal olengi nii teinud. 

*

Teate, mis on kõige halvem küsimus mida minu käest küsida selle nädala ja lähiaja jooksul? See on see kõige iidsem küsimus "kuidas sul läheb?" 

Kui ma seda küsimust kuulen, siis ma tahaks kohe teha soliidse kannapöörde ning kaunil liugleval sammul eemalduda. Ilmselgelt on selle küsimuse sisuline mõte kuhugi kaugele ära jooksnud, sest see on juba liiga retooriline küsimus. 

Aga kui minult seda küsitakse ja ma ära pole jooksnud, siis ma hoiangi veidi 3-4 sekundit pausi ja lasen kähku viimased emotsioonid ajusoontest läbi. Ning kui ma jõuan kiirjärelduseni, siis tihtipeale tundub, et kohe üldse ei tahaks valetada ja öelda, et hästi läheb. Kuid alati pole ju kõik ka halb. Aga kui tõesti juhtud teinekord inimestele ütlema, et ei lähe kõige paremini, siis nad leiavad kohe vestluse jätkamiseks uuringu, et miks siis ei lähe hästi. Ning siinkohal tekibki nii mõnikord tunne, et doup.. miks ma pidin seda ütlema, sest alati ei taha ju kõigile kohe oma muredest kurta. Mõndasid teravamaid asju tahaks teinekord just enda sees hoides siledamaks saada enne kui neid jagada. 

tegin endale pop-porni

 Nädala algus on sujunud siiruviiruliselt. Esmaspäev oli tore. Liiga tore isegi, sest olin ju oma pea ära löönud ja seetõttu ei tundnud naeru ega lolluste ega rõõmu piire. Kuid.. millegipärast pole maailmas ikka muutunud asjaolu, et peale head tuleb midagi halba. Ning seetõttu oli teisipäev üks nõmedamaid. Juba enne seda, kui jõudsin magama, aga kuupäev näitas teisipäeva, oli kõik sassis. Ja päev tõi üha uusi ebameeldivaid üllatusi. 

Ma arvan, et ma oleks ehk sellest päevast ka midagi positiivset suutnud noppida, kui mul oleks selleks tahtmist olnud. 

Täna on olnud keskeltläbi päev. Praeguseni on naeratusi-mossitusi olnud samapalju. 

Koolis olid kõik lahedad kadunud ja siis oli vahetunnil nii massiv olla. Sõin ja pelasin oma tiny towerit. Lõpuks sai ka sellest kopp ette päeva lõpuks ja viimaseks tunniks valisin enda ohvriks Andree, kellega ma terve tunni jutustasin ja teda segasin. Tuletasin eelmisest aastast "wink-wink", "oink-oink", "puiakaa" ja suuga põristamise hääli meelde.  Vähemalt oli mul lõbus, kui temal polnud :) 

Kohutavalt kurb nägu.. Aga pmst.. näen välja ju nagu ploom :) 

Olen kaks viimast päeva üritanud oma mõtteid eemale viia kõigest, mis võiks meenutada seda lollust, mida ma korda saatsin. Selle jaoks leidsin endale kooli ja õppimise. Viib päris hästi mõtted mujale ja on kasulik ka, yeah. 

Nüüd aga kodukasse. Kirjutame mõni teine päev, kui sa seda hetkel näed.


I.

mingi viirus tüütab. on kolmapäeva hommik

Sõnad on need, mis jäävad kummitama..

 I can´t be your superman, yo

Raggamuffin

Hellooo.. jälle siin. Jälle oma muresid ja rõõme kurtmas. 

Nädalavahetus oli paar päeva tagasi. Olin laupäeva ja pühapäeva Tapal Isa süda konverentsil. TEUK-is.  Hästi tore aeg oli. Soomest olid külalised ja Paidest. Jagasid sõna ja ülistust ja täiega worshipp oli. Kaks megalahedat päeva oli. Oma lahedate tapakatega sain ka koos olla. Mõnus. Nad on nii armastavad ja hoidvad. :)

 

Kodus oli mõnus olla. Armastavad vanemad ümberringi, koer minu kaisus ja soojad mõtted peas. Ise ei pidanud süüa tegema. Aega oli palju, et teha seda mida tahtsin. 

Aga kuna vaheaeg oli läbi saamas, siis tulin ka mina pühapäeval linna tagasi. Kuigi peale mitmepäevast mujal olemist mõjus see suure hüppena. Ja mitte väga positiivse, kuigi üksindus ja rahu olid kohati ka mõnusad. 

Kuna pühapäeva öösel keerati kella tund aega ette, siis oli ajavahe jälle pekkis ning lisades veel vaheaja, siis.. und ei tulnud. Ja kui see öösel ka tuli, siis see polnud väga kosutav. Õudukad koolist, hirm sissemagamise ees, Maasu kadus kogu aeg käevahelt ära, telefon lendas padja alt nagu tuumapomm põrandale ja palju muud. Jube öö oli. Aga kui oli vaja tõusta, siis oli väsimus laes. 

Koolis lõin ma teise tunni ajal pea vastu lauda ära.. ja siis.. peale seda ma naersin ja tegin igast feile nii palju, et te ei kujuta ette kui rõõmsaks äkki mul see esmaspäev muutus. Marleen samal ajal kogu aeg rääkis teistele, et ma lõin täna pea ära. Ilmselgelt lõin ma vist midagi rohkemat, kui ainult pea...

Igatahes neid väikeseid "ämbreid" oli mul päris palju. Näiteks viimases tunnis füüsikas ma teatasin üle klassi, et see rakett on nagu inimene, kui õpetaja rääkis miniraketil tagant vabanevatest gaasidest.. oo ja siis ma veel vahepeal rääkisin, et mu käsi ei liigu (kohast, kust ta ei peagi liikuma). Jne.. :D Teate küll ju mind.

Õues päike paistis, ilm oli soe ja nii see päev mööduski. Kuni hetkeni, mil päike kadus ära... 

Õhtu on jube olnud. Jubedad õppimised, kordamised, kodutööd. Ilmselgelt see maa haaras mu mõtted nii sügavale maapõue sisse, et ma isegi ei mäletanud hommikul mis kell bussid läksid... -.-

Nüüd on aga kõik tehtud, kuigi kell on juba 1 läbi.. ja ma tahan iga hetk magama minna. 

Ainult, et .. mu väike must seinakell lõpetas täna töötamise.. ja kui nüüd seda kõrvutada mu praeguse olukorra ja mõttemaailmaga.. siis see ajab mu aju nii sassi, et ma ei tea enam mida ja miks ma kellelegi öelnud olen. 

 

Nägens. 

Last friday

Mul oli täiesti selge, et täna on reede. Aga kui ma nägin Valeria blogist lauset, et täna on reede ja ees on lühike nädalavahetus, siis mu nägu oli vist umbes selline --> O-O
Appikene.. homme on laupäev, siis pühapäeval lähen juba linna tagasi ja esmaspäeval on ju kool !!! apppi, Inksu??

Minu päevad mööduvad väga sisutihedalt. Magan, söön, mängin tiny towerit  ja muid iPodi mänge ning passin tuimalt oma kirjanduse kodutööd, mis seisab juba teist päeva laua peal tuimalt lahti.. Oh vaene mina, miks peaksin ma tahtma vaheajal tööd teha..  Ega tahagi. Sellepärast olingi suurema osa ajast täna hoopiski teisel korrusel. Vaatasin rõdul horisondilt paistvat Jänedat ja mõtlesin roheliste mälestuste peale. Selline vaikne ja väheste mõtetega päev oli.

Helina helistas vahepeal. Siis, kui olin võtnud esta õpiku kätte, et mõnigi küsimus ära vastata. Hea meelega vestlesin ma temaga. Naeratus ilmus mu silmile, kui kuulsin oma muhedat vana värisemas. Imelik, kui kaua pole Helinat, seda Tuta-mutakest näinud. Ta on nii energiline ja mul on tema üle hea meel. Aga tore oli tema häält kuulda ja seda, et ta igatseb mind. Kas tõesti polegi ma nii kasutu?

Õhtu muutus küll veidi kurvemaks. Kell sai pool seitse.. mina olin telekat vaatamas ja mõtlesin, et kui ma ainult saaksin praegu hoopiski Olevistes olla... oeh.. ja siis tulid uudised, et väike tüdruk Varvara, kes oli kadunud, leiti surnuna... kurbuselaine hõlmas mu keha ning hetkeks koondusid mõtted ainult sinna, kui julm on maailm. Ma ei suuda mõeldagi, mida vanemad võivad tunda. Loodan vähemalt, et ta pääses õigesse kohta.
Kodutunne ajas ka pisarad silma.. ja see, et saate alguses mu sisetunne ütles, et see mees on vist tänaseks surnud ning tõestus selle kohta saate lõpus. Hirm tuli.
Maailm on nii karm... Inimesed on julmad. Õiget teed tunnevad ainult vähesed. Aga liiga vähesed. Oh, miks küll ei võiks kõik olla Jumala kuulelikud ja elada seda valget teed ilma patukoormateta..
Aga kui me kord oleme siin, siis pole muud teha, kui elada seda nii hästi ja õiglaselt kui saame, sest see mis tuleb peale elu.. seda näeme ainult siis, kui me elu lõpeb. Aga siis enam tagasiteed pole. Praegu saab veel kõike muuta, inimesed. Aga seal enam ei saa. Kui sul on vähegi aru, siis mõtle hetke selle peale, et kuhu sina läheksid ja miks sa just nii arvad. See ei ole lihtsalt nii, et kõik teadvus saabki läbi ning sa ei tunne enam midagi. Sa ei mõtle enam midagi. See pole see, et sind enam lihtsalt pole. Jah, keha polegi, aga vaim elab edasi !

Kõik need mõtted on mind viinud hetkel ülistuslaulude joonele. Ja ennast üliväikeseks tehes ma lähen ja poen sinna joone sisse.

[tuli tunne, et pean siia ka ühe lingi viskama. Selle sama laulu, mis praegu kõrvus on   Jesus Culture - Your love never fails ]

Peace.

bad start, worst finish

Bad start, worst finish. - muud pole tänasega meelde jäänud. Isegi koht, kus seda lauset kuulsin, on ununenud. Võibolla veel see ka, et isa tegi tähelepaneku. Tsiteerin: "vaatan, et kuidagi rõõm on sul ära kadunud..."  Jah isa, see on kohati tõsi, sest mida mul ikka naeratada, kui ma näen kogu aeg sama asja unes. Elu on elatav, aga see ei rahulda. Kripeldavad asjad on endiselt sees.

Maal on muidu üldiselt rahustav olla. Tunnen, et olen paljudest asjadest eemal, näiteks kiirest elust ja mürast. Ka pole üksindustunnet, sest isegi kui kedagi pole, siis koer on ikka minu kõrval.  Täna päeval oligi selline armas hetk, kui ma nukralt kaua aega olin õppinud, siis koer tuli ja hüppas mulle sülle ja pani enda pea raamatu peale ning vaatas mulle lohutavate silmadega otsa.

Samas on kõik nii kaugeks jäänud.. ma tean, et ma olen selles ise ka süüdi, aga.. aga.. aga kas ma üldse igatsengi seda? vist mitte, sest muidu oleks ma need kaugele jäänud asjad endale lähemale tagasi toonud. Või siis ikka mitte ja ma ootangi kuni mägi tuleb ise Muhamedi juurde. Siinkohal olen mina Muhamed Ingrid ja sina mägi.

Võiks olla ju leplikum ja mitte vinguda nii palju. Võiks ju olla tänulik. Võiks ju ise midagi ära teha. Võiks ju üldse suureks kasvada...

Pole mõtet püüda elu mõista; püüa pigem elu elada

Ta ei taha peeglisse vaadata. Ta ei julge unistada. Ta on ükskõikne. Ta on ilma sõpradeta teistsugune. Ta muundub pidevalt. Ta tahabki üksi olla. Ta ei taha enam kuuluda massidesse. Ta ei taha, et teda märgatakse. Ta tahab olla rõõmus. Ta tahab juba maal olla. Ta tahab olla enda kõrvaltvaataja. Ta tahab korraks lahkuda enda kehast, et näha asju väljastpoolt.  Ta tahab osata elada seda elu. Ta tahab teda saladusi. Ta tahab teada, kuhu see elu viib. Ta tahab näha, mis on aasta pärast. Ta tahab näha tulevikku. Ta tahab kuuluda Sulle.
Ta tahab, et keegi ütleks talle õigeid vastuseid, kuid nii, et ta ise avastaks neid.
Ta tahab väikest pausi. Sellist, kus kõik kaob hetkeks ära. 

totakalt rõõmsad hetked

Tegin endale kakaod.. vahukoore koorest.. ehk selllest rasvasest koorest. Jõin ühe tassi ära koos šokolaadiga. Teine tass on hetkel kõrval ning mõtlen, et kas julgen sellest veel paar rasvast lonksu võtta preaegusel kellaajal või mitte..


Niisiis, kaks väga lahedat päeva oli. Esmaspäeval käis Angelica nelikkatsetel GAG-is. Kuna need kestsid mitumitu tundi, siis läksin kohale umbes selleks ajaks kui ta lõpetas. Jalutasime mäkki.. Puhkasime jalga, tegime oma sõjaplaane järgnevateks tundideks.
[***öääkk.. süda on paha.. jooksen minema** ]
Huh.. sellest kakaost ma enam ei räägi.. igatahes, siis Annuga esmaspäeval peale mäkki läksime kaupsi, proovisime kalleid kleite selga :D
Hiljem liikusime minu poole. Pildistasime, Angelica sattus mu riietest vaimustusse. Pildistasime veel ja tegime lasanjet. Aga kuna me olime piima ära kulutanud ja limonaadid ära joonud avastasime, et pole midagi juua ja läksime poodi. Jooksime sinna. Maja juurest kuni poeni välja. Ja kusjuures nii tundub pood isegi hullult lähedal. Mingi minuti kaugusel ainult. Igatahes, Comarketis sai nalja.. palju. Esiteks see, et mul olid jalas mingid imelikud punased ööpüksid. (jah, ma käin ööpükstega poes). Siis, kui olime oma vajaliku kätte saanud, läksime kassajärjekorda. Seal läks onudel Saku sixpäkk katki. Hakkas lihtsalt lambist purksama valget vahtu (jah, õllest räägin). Okei, sellega sai korda. Aga siis.. meie taga luuras üks väike hiinlane. Ta ostsis hommikuhelbeid, neid kelloggse vist :D Aga siis kassas leidis ta veel midagi põnevat. Uuris ja puuris seda ja siis vaikselt ostis ära ja peitis kohe tasku selle pakikese ning kadus poest kiiresti-kiiresti. Hah.. ja kassas oli veel naljakaid inimesi. :D  Kui poest väljusime, arutasime nagu väikesed lapsed terve tee seda kuidas väike hiinlane ostis väikeseid kondoome....
Õhtul vaatasime filmi. Annu jäi vahepeal magama :D siis ärkas ülesse ja läksime koos suurde voodisse magama. Jeah, mul on siin suur voodi kuhu mahub kolm inimest vabalt magama :)

Brrr.... Siis algas üleöö kevad !!!   Mõnus.. ilmselgelt minu lemmik aastaaeg =) 

 Teisipäeva hommikul käisime Westholmis. Angelica tegi katseid. Ma oootasin ukse taga.. Väääga palju rahvast oli seal. Oeh.. mul kõik see katsete trall juba läbi ja kindel olla. Elan päev korraga seal koolis kus praegu olen ja kui on vaja, liigun jälle edasi.
Õues oli ilus ilm. Soe ka. Jalutasime veidi ja jalgu puhates leidsime, et see oleks super pilt pildistamiseks. Ja vopsi, kaamera välja ja klõpsutama. Mõnus ja naljakas oli. Kõht jõudis ka selle ajaga tühjaks saada. Läksime siis Solarisse pirukaid ostma ja niisama nillisime seal ringi..
Hiljem jälle minukale ja mängisime lauamänge. Sõime jäätist. Mõnusmõnus aeg oli. Täpselt nagu vanasti, kui olime kahekesti ja meil oli nalja Antarktikani välja. Tundub nagu neid mitut kuud, kui me olime üksteisest pikalt eemal, nagu neid polekski olnud seal. Kuidas me küll vahepeal suutsime teineteiseta olla.. dunno...
Aeg liikus kiiresti. Pidin jälle ta Baltasse ära saatma. :(
Mina tulin koju. Tühja koju. Likvideerima homseks seda möllu.
Ja siin ma nüüd olen..

Ja mul on selline tunne, et mu hea tuju ja positiivsus jäi kõik seal Balti jaamas rongi alla.. -.-
Teiste üle on mul alati hea meel.. aga iseenda üle pole. Vahutasin peas jälle üht mõttelõnga ennem ning mõtlesin, et mina ei tahagi kedagi.. Ma olen liiga armukade, et endale kedagi saada -.-
Mul on tunne, et kõik blokivad, eiravad ja käituvad minuga liiga halvasti.. ego on liiga suureks siin linnas läinud..

Süda on paha.. ilusat vaheaega.

tavaline.

Siit tuleb midagi tavapärast. Kolme päeva kirjeldused hetke emotsioonide ja mälu alusel.

Ma tean, et ma ei rääkinud teile reedest. Sellest viimasest koolipäevast. Vedas õnneks, sest oli lühike päev lebode tundidega. Osa ajast sai teistega naerdud ja  niisama vedelat lastud. Keka oli lahe. Õpsid muudkui istusid pingil kommenteerisid nagu spordisaates. Väga muhedad olid. Viskasid nalja ja niisama. Pioneeripall ruulib. Varsti tuleb võrk ja aiiiisiiis hakkab nalja saama ;)
Pundiga koolist minema, Kikuga jalutasime kosmose kanti. Ma liikusin käbelt koju, pioriided selga ja siis tegin väikese Kosmos-Tondi-Kesklinn tripi. Jõudsin õigeaegselt kohale ning kell seitse algaski draamateatris etendus "Võlanõudjad". Esimene vaatus oli segane, teine oli juba lahe. Näitlejad olid väga head. Väga korralikult oli ette mängitud. Meeldis. Ainult, et veidi pikaks venis... lõppes mingi 21.40 ja siis ma veel olin veidike Karoga Viru ümbruses ja pidin veel enda bussi ka ootama ja argh.. lõpuks jõudsin koju hilja ja üliväsinud. Üksinda elamise pluss on see, et kedagi pole tülitamas peale pikka päeva. Saab lihtsalt rahulikult olla. Relax. Keegi ei sega.

Laupäeval.. käisin jalutamas. Olin kurb, võtsin koti kaasa, panin klapid pähe ja läksin õue. Jalutasin, uudistasin ümbruskonda, käisin jälle teid, mida polnud varem tallanud. Mõtlesin, et jõuan Koplisse välja, aga ei. Jõudsin täpselt sinna, kuhu ma tahtsingi jõuda-Selverisse. Koju jõudes sain smsi Angelicalt.... olin mingi tunnikese kodus, siis läksin linna ja saime Solarises kokku. Istusime pingil ja mängisime UNO kaarte.. Lõbus oli. Siis läksime välja bussi ootama, hullult naljakas oli. Ostsime vahepeal sees jäätist ja tulime õue tagasi. Trippisime Ülemistele. Ikka naerdes. Veendudes, et ta on nüüd oma isa kindla pilgu all, sõitsin mina bussiga linna tagasi. Jalutasin terminali ja jesss. Minu 40 oli ees. Sain kohe bussikale ja koju. Tegin pannakaid ja vaatasin telekast filme. Laiskvorst nagu ma olen.

Pühapäeval oli kindel otsus minna Olevistesse. Ärkasin isegi väga varakult ülesse. Kõik oli tore ja mõnus. Ainult, et kui ma bussi pealt maha hakkasin astuma, siis õuest tahtis üks vanaproua bussile astuda, aga mina oma kiirustamisega ehmatasin ta uste avanedes oma tulemisega nii ära, et ta oleks mulle äärepealt käekotiga vastu pead virutanud.. :D  yeah.. :D
Ollis oli tore. 12-sel teenistusel polnud käinud.. eemn.. eemn.. väga kaua. Palju tuttavaid oli ka. Mõnusad sõbralikud naeratavad/kallistavad/teretavad inimesed. Kirik oli awesome. Jalutasin pärast välja, siis nägin veel Priidut ka. Lehvitasin talle kaugelt ning sammusin ise mööda vanalinna kivimügarikke raekoja poole.

Kodus oli väike mõistatus. Ma ei teanud mida teha :D ja siis hakkasin enda tuba koristama. Nkn Angelica homme minukale ja siis ei saa tuba sassis olla.
Tegin endale jälle süüa. Nomnomnom, kellegagi jagada polnud, pidin ise kõik ära sööma :D
Õhtul oli jälle moovikas mul siin. Oeh, filmid on viimasel ajal saanud nii lohutavatest kaaslasteks.
Põmm...
Jep.. homme kooli ei pea minema, on vaheaeg. So... chillin youtubes edasi.

byeyellos ! 

õed meie ümber

Nii. Muljetan ühest asjast, mis juhtus just tiba aega tagasi.
Alustame siis sügisest, kui ma nagu igal hommikul bussi oodates märkasin, et mõned inimesed sõidavad samuti hommikuti sama marsuuti nagu mina. Nende seas ka üks tüdruk, selline tumedamate lühikeste juustega. Ning tavaliselt saab ta veel bussipeatuses oma sõbrannaga kokku ja siis nad räägivad ja naeravad hommikuti seal hästi kõvasti. No alguses ma ei arvanud neist midagi... mõnikord kui mul oli paha tuju, siis ainult mõtlesin et daah.. mingid pubekad orsth. :D
Ühel esmaspäeva hommikul, kui ta oli jälle oma tillukese venna ja sõbrannaga bussis sõitmas, olid nad mulle päris lähedal. Nii lähedal, et kuulsin nende juttu. Rääkisid midagi oma toitumisest ja söömisest jne.. :D  ja siis kui nad just parasjagu arutasid, et millal nad viimati sõid, siis ma kuulsin kuidas see väike poiss ütles "me sõime eile hommikul kirikus ka". Mul oli nagu.. *kirikus..? kas ta ütles kirikus, kas nad on kristlased :O * ojaa.. ja siis nad hakkasidki usuteemadel rääkima. Mul oli nagu whaaaaaaat.. poleks arvanudki, et nad võivad kristlased olla :D
No ja nüüd kui ma täna hommikul just veidi aega tagasi tulin Olevistest tagasi tuli tema ka Vabakalt bussile. Ühe teise sõbrantsiga. Nad seisid küll minust veidi eemal, aga ma ikka kuulsin sõnu "kirik", "pühapäevakool", "Jumal". Mõtlesin, et päris cool värk :D
Tulin siis bussi pealt maha. Vaatasin, et ta tuli ka. Üksinda.. ma olin tast mingi kolm sammu eespool ja siis ma pöörasin äkitselt ringi ja ütlesin "jou, sa oled kristlane?" :D ta (veidi) kohkus ära.. ja siis ütles, et jaaa. :D  Ja siis ma veidi rääkisin, kuidas ma kuulsin seda jne.. ja vestlesime niikaua kuni ühist teed jätkus. Ta elab mu kõrvaltänavas. ;)
Vot siuke lugu tänasest hommikust =)

emmega sheerime mõtteid

Mu ema on täiega minu mõtete lugeja.. meil see ema-tütre vaheline üksteisest arusaamine toimib ka 80 km kaugusel. Siin on tõestus.

Telefon heliseb *ring-ring*

Mina: Halloo, rääägi!
Ema: tsau, oled sa kodus?
Mina: eee.. ei ole.
Ema: poes jah?
Mina: jaa!
Ema: mune ostmas jah?
Mina: *vaikselt muiates* jaah, mõtlesin õhtul pannakaid teha.
Ema: okei. Aga räägi, sa homme Olevistesse ka lähed?
Mina: *juba naerdes* tead, ma just täna hommikul mõtlesin, et ma peaks homme minema.
Ema: *muhevil häälega* no seda ma arvasin. 

Lisaks küsis ema, et millal ma Angelicaga kokku saan. Täpselt nagu ta teaks, et ma saan täna temaga kokku. (kuigi mina seda tol hetkel veel ei teanud.)


:D  Imelik, aga ma täiega kaifin seda värki :D

"You don´t stop playing because you grow up. You grow up because you stop playing" 

-Lause pärineb videost, sest ma elan jälle klapid peas vimeo maailmas.

Omadega keldris

Neljapäevad pole enam üldse toredad. Pikad, venivad, kurnavad, nõmedad. Isegi klaveritunni aja lükkasin nüüdsest reedesse, sest ka õpetaja arvates on mul neljapäeviti juhtmed sassis ja lood lähevad kõik keldrisse.
Oeh.. ma olen hetkel nii pettunud endas. Tahaks muuta. Eraldada need väikesed hallituse laigud elult.
MAEIOSKAMIDAGITEHA. Ega midagi tahta.. see on see kurbus mu sees.

PuhkusMugavustsoonis 16 tundi ööpäevas

Teeere.. jälle.

3 päeva on möödunud nagu ...aevastus.

Kirjutasin viimane kord öösel, et tahan puhkust. Seda ma ka olen võtnud. Ning pean tõdema, et päris edukalt on läinud. Kõik üleliigse olen maha raputanud. Elan ainult päev päevas. Hetk hetkes.
Koolis elan muusika kuulamise ja iPodi mängude maailmas. Sealt tulen koju ja lihtsalt... olen. Joon midagi lahedat, mis on külmkapis; mängin klaverit; magan päikese käes diivanil; õpin. Suht chill on olnud olla. Oma kodusviibimistega olen selle suutnud enda jaoks nii mugavaks seapesaks muuta. Tekid, puldid, telefon, päevik ja palju muud staffi diivanil ja diivani vahel. Enda toas kõik vajalikud asjad maas, et oleks vajadusel võtta.

Võtsin ka üks päev enda õhupallid alla. Sidusin kokku suureks pundiks ja riputasin enda tuppa lakke.. ja nüüd on see nagu mingi veider hunnik lambiselt keset seina. Hommikuti on armas vaadata seda... Jepp. Ma ei maga hommikuti. See nädal on mul jälle unehäirete nädal. Öösel keerlen, vähkren, näen imelikke unenägusid ning vahetpidamata läheb uni ära. Siis vaatan jälle kella ja jään tunniks ajaks uuesti sliipi. Ning hommikuti passin oma pildiseina ja õhupalle. Päike paistab hommikuti minu tuppa ja siis on kõik nii värviline ja kena..  aga juhtub ka nii, et jään liiga pikalt unistama ja tukastan veidi ja siis ärkan megahilja ülesse ja nii olen ma kahel päeval bussist maha jäänud.Õnneks pole hullu, sest busse on veel.

Trololoo.. mis veel 3 päeva sisse mahtunud on.. mm.. esmaspäeval tuli tuju Sikupilli minna. Peale kooli liikusingi sinna poole. Tegin väikest shopingut seppäläs. OnOffis käisin ka. Seal on hullult palju staffi, mida tahaks endale. Näiteks muusikakeskus, tolmuimeja, printer, röster, sirgendaja, pq-d ja veel träna. Silver Laas jalutas ka seal ringi.. vist tütrega..  Prismast tahtsin purgilimpsi võtta pärast, aga sattusin ostuhullusesse ja ostsin hullult kraami kokku endale. Juuksehooldusvahendeid täiega palju ja siis veel jäätist ja kinder suprise ning külmkappi ka väikest joogivaru.
Ega ma nendel "puhkamise e. eemaloleku" päevade ajal polegi eriti normaalselt söönud. Milka, kohukesd, karastusjoogid, jäätis ja veidi puuvilju.. Suht tore, eks. Kedagi ei huvita ka mida või kui palju ma söön, niiet vabalt lasen siin.

Mulle tundub, et minu puhkus on sattunud just väga õigele ajale, sest nagu iseenesest, on ka emaga jäänud telefonikõned 10 korda lühemaks (40st min on saanud 4 min pikkused), keegi pole õnneks avaldanud soovi külla tulla ning õnneks pole mulle ka ülesandeid antud, mida oleks vaja kindlasti täita.  Passin lihtsalt kodus ja relaxin. Piiblit olen lugenud. Mõtlen taevale.. klaveril üritan ülistuslugude viisi kätte saada... Naudin neid 16 tundi, mis olen siin üksinda.

Millegipärast on mul tunne, et iga päev muutub midagi. Nii minu ümber kui minu sees. Ükskõiksus tekib teatud asjade suhtes. Ja vajadus teha seda, mida pähe tuleb. Kuidagi väga vabalt olen hakanud ka end tundma. Mõnes mõttes isegi häbiväärselt vabalt. Kuid kodus ju võib tunda end just nii nagu seda on kõige mugavam. Täna näiteks käisin kleidiga ringi. Nii mõnna oli. Päeval paistab päike just elutuppa ja siis on üle 23 kraadi sooja toas. Ojeah. Ega kevadki kaugel pole. Iga hommik olen koridoris vaatan, et mida pekki ma peaksin täna jalga panema. Nii olengi ma iga päev käinud erinevate asjadega, et leida nüüd need õige ilma jalatsid. Päike on soe. Täna tuli tahtmine isegi päevitama minna.

Jojojoo.. kuulan hetkel mingit väga lambist musa. Peaks asjad kotti pakkima ja voodi poole liikuma. Neljapäev ja reede veel ning siis juba vaheaeg. Ma üritan kuni vaheajani veel madalat profiiili hoida, puhata, energiat koguda ja siis edasi vaadata, mis saama hakkab.

Olge mõnusad.

Unistuste platvormil

Ma ei taha väljuda. Tahan just olla selles dreamlandis, kus elu käib minu käib minu unistuste ja minu soovide tasandil. Tahan olla ja jääda. Miks on vaja panna see suur lihatükk voodisse pikali ning kaduda reaalsusest, sest  siis tuleb see kiiremini jälle tagasi. Parem magada ärkvel oma unistustemaailmas, kus aeg ei oma tähtsust. Sest unelmad ei küsi seda. Nemad lihtsalt on mulle toeks, kui ma seda kõige rohkem vajan. Need viivad mind kaugele tegelikkusest. Tiirlevad mu ümber ja tekitavad mu ümber ringi, mille seinad on mitmekordsest õrnast niidist läbi põimitud. Nii kaunid, nii lihtne purustada.
Siin on ohutu olla. Siia ei tule kellegi võõra näpp torkima ning minu unistusi mikserdama. Siin saab olla rahulikult. With myself.
See on niikauaks,kuni on öö. Kui kõik teised on padjamaailmas ja meie, vesiste nukrutsevate otsivate ootusärevate lootvate öökullisilmadega otsime endale meelepäraseid viiteid. Päeval peab kodust välja saama. Päeval peab selle ringi endaga koos kaasas kandma. Lootes, et keegi seda ei murra. Kool on jama. Sealne õpetatu ei pane tundma hästi ega targana. See on koorem ning kohustus mida peab täitma, sest kõik normaalsed inimesed ju teevad seda. Südametunnistus ei lubaks jääda peitu. Tema leiab meid igast kohast ülesse ja peab moraali niikaua kuni endal hakkab paha ja ainult tema, südametunnistuse, pärast tõmbad oma jalad kokku ja koondad mõtted hullumajast välja tsivilisatsiooni.
Hoopiski lahedam oleks elada öösel oma mõtete maailmas koos süvenduma panevate videotega ja parema  muusikaga. Ning päeval lennata välja neid täitma. Joosta kõrgustes. Teha spagaate. Hüpata üle kuristikkudest. Olla sellejuures ülimalt õnnelik ning nautida oma adrenaliini ja samas olla tuim oma keha vastu. Miks peaksin ma seda hoidma? Mille jaoks peame käima rahulikult, vältima ohtlikke kohti. Hoidma ekstreemsustest kaugemale. Pole mõtet. Kui kukun, siis kukun. Kui saan haiget, teeb see mind ainult tugevamaks. Tundubki, nagu elaksime me liiiga penoplasti sees. Kõik kaitsevad end millegi eest. Väldivad haigusi ja haavu. ... Ma tahaks just lennata ja kukkuda. Lebada, tunda valu, teada et ma saan järgmine kord seda teha uuesti ja paremini ning sõimata põrumist. Väljendada emotsioone kõige ehtsamal ja passiivsemal kujul. Valada endast välja valu ja viha.
Lennata kõrgustes.. tunda pilvi. Ning katsuda maad oma jalgadega ning hüpata uuesti üles. Joosta, keerelda, pöörelda. Kuni õhtuni. Ja siis võtta salavõtmeke ning sellega käivitada tiirlevate unelmate töö.

Juba mitu, isegi mitu-mitu päeva on mu peas üks mõte. Paus.
Ma tahan teha pausi. Ma tunnen, et ma vajan seda. Rebida lahti end nendest grrrhhhh.. asjandustest ja puhata. Neid asju oleks vaja palju. Neid inimesi on palju.
Perfektsel võimalusel võtaks kõigest pausi. Aga perfektseid võimalusi pole olemas. Mitte kunagi. Niisiis ei saa ma ka võtta pausi koolist, söögist, internetist, telefonidest, lähiinimestest. Küll aga saan ma teha valiku ning jätta teised asjad. Elada ainult vajalikus. Ja ainult vajalikkude inimestega.
Seda ma teengi. Otsus, mida olen mõelnud päevi. Puhkus elust. ELUST.
Keskendumine muule. Sellele, keda teie ei mõista ning keda te peate muinasjutuks. Mul on täiesti, nii kohutavalt ükskõikselt savi mida teie arvate. Sest teie arvamus ei maksa midagi. See on tühipaljas teie enda ego. Teie arvamus võib olla teie jaoks kõige tähtsam asi teie elus. Aga minu jaoks, andke andeks, maksab isegi valge paberileht rohkem.
Keskendumine Jumalale. Nagu mulle kirjutati laagris postkasti kiri. "Võta aega veidi ringi vaadata ja näha Jumalat." Liiga vähe olen seda teinud. Suurlinna tuled ja kired on varjutanud otsimaks õigeid väärtusi.
Seega, teen pausi, keskendun Jumalale. Lülitan end inimestest välja. Lülitan end välja mittekohustuslikust asjadest. Et leida endas hoolimine ja näha teiste hoolitsust minu vastu.


Ma ei taha enam blogisse kirjutada. Sest te ei jaga neid mõtteid ja neid tundeid. Te loete need üle rea kiiruga läbi, et leida mingit gossipit minu elust. Aga mõnikord, kui ehk oleks vaja, ei keskendu te ridadevahelisele tekstile. Keegi naerab, keegi mõtleb et olen hull. Keegi leiab paar head lauset. Keegi varastab ideid.
Ja palun, kui te ei saa aru. Ja kui te ei taha aru saada, siis ärge lugege. Sest ma tõesti olen siin hingega ja kui te kusete sellele peale, siis leidke endale paremat.
Ma ei tea ka, paljudele teist see avaldab midagi või kellele mitte. Nii, et ma ei saa panna peale piirangut mis laseb sinul ja sinul lugeda, aga sinul mitte. See piir on teie enda südames.
Niiet, ma palun:
ärge lugege mu blogi. (kui te just tõesti pole filosoof minu elu mõistmaks)


-Ingrid, kelle tunded on segased ja mõtted loksuvad peas nagu 10 viinapudelit. Kruvid logisevad ning tundub, et varsti kukub ka seegi mõttemaja kokku. Ta unistab liiga kõrgelt ning seetõttu kukub. Kell on 2.48.

hunnik pilte

laagrist tulles

ükspäev korrastasin veidike kappi ja.... leidsin jalanõud

ilmselgelt Mustamäe

Mii güstaaa 

naistepäevaks

kollased.. need on kollased! Need meeldivad mulle tohutult !!!

ülizuum änd üliveird..

M&M

wörkshopp and dayshopp

Yoo, Fellas!.. (mulle meeldib see sõna peale seda, kui ma Helina kasutuses kuulsin seda. Anna andeks) :)

HeiHei, Hetkel... närin pulgakommi ja kuulan alt kostuvat klaverimuusikat. Viibin Tapal Kivisildade pool, ülemises keskmises toas.
Hommikul ärkasin täitsa loogiliselt vara ja ajasin end riide. Tapa Gümnis toimus meie TVNK korraldatud koolituspäev valla koolide õpilastele. Algselt, vähemalt mina küll, kujutasin ette seda mingi hullu massüritusena. Aga kahjuks oli rahvast veidi vähevõitu, mis oli iseenesest veidi kurb, sest üritus kui selline oli vinge.
Minu ülesandeks pidi olema regamiselauas olemine ja ürituse jäädvustamine fotokaga. Aga hommikul selgus kurb tõde, et selle kaamera aku oli tühi ja noh... jah..
Aga regamiselauas olin  ikka ja siis jooksingi ja tegin igasuguseid jooksvaid kiireid asju, mis teha oli vaja.
Kui esimese töötoa aeg oli peal ja selliseid hädavajalikke ülesandeid polnud, siis mängisime niisama all kaarte ja passisime. Teise töötoa aja otsustasin ise ka jala kuhugi sisse tõsta ja mingi teemaga end harida. Otsustasin selleks võtta meedia. Töötoa juht oli siis Märt Treial, kes rääkis väga lahedalt meediast ja sellega seonduvast. Päääris paljud asjad olid tuttavad, sest ega koolitunni meedia tund ka väga palju oma olemuselt ei erinenud sellest.  Lisaks näitas ta meile kahte filmi. Ühte polnud näinud, teist olin. Aga kuna mu mälu on selline nagu ta on, siis ei teinud paha ka korrata ning uuesti vaadata kurbade silmadega seda poissi, kellest film rääkis.
Lõuna oli ka meil. Ning siis oli suur loeng kõigile, kus rääkis Alar Sikk. No tema on see mees, keda kutsutakse alpinistiks ja kes on vallutanud Mount Everesti ja palju teisi mägesid veel. Tema rääkis väga huvitavalt oma reisist ja üldse kogu sellest mägede asjust ja sellega seonduvast. Hullult palju fotoalbumeid oli ka tal kaasas.

Peale seda jalutasin siia. Siia, kus ma praegu olen. Kohvitasime Maarjaga ja kurtsime üksteise muresid ja rõõme. See oli nii hea.
Siin möödub aeg nagu kiirteel ja nüüd nad ongi all ÜG proovi tegemas. Ma ei jäänud sinna üleliigseks kõrvaks ning tulin ülesse arvutisse.

Nädalavahetus on peaaegu et möödas. Vähem kui 24 tunni pärast olen jälle linnas. Oeh.. enam ei tahagi siit ära minna. Laiskus ja tahtmine paigal olla on hetkel soovituimad tunded. Mõnda filmi tahaks ka mingi aeg jälle vaadata, niiet kui on mõtteid, siis.. filmikas kellagagi, millalgi???
Viimasel paaril päeval olen ka mõelnud igasuguste erinevate ekstreemsete asjade peale.. tahaks ju nagu nii väga teha midagi omapärast või midagi, millest saaks adret või üleüldse teha midagigi, millega saaks enda närvi rahustada. Mõtlen kogu aeg, et ojee varsti sulab lumi ära ja siis on tegevusi hullupööra.. aga nagu me kõik teame, siis tavaliselt me "ettevõtlikud mõtted" saavad ka koos lume sulamisega lõpu.
Inimloomus on nii üllatavalt keeruline..

Täna öösel nägin jälle mingit imelikku und. Püstol... inimesed... veri... laibad... pange ise vajalikud sõnad asemele. Ja siis põgenesin, et politsei mind kätte ei saaks. Täielik hullumeelsus. Isegi ärgates pidin veenduma mitu korda, et ma ikka tõesti olen voodis ja ma pole kedagi öö jooksul teise ilma saatnud.
....

Nii.. ongi pulgakomm otsa saanud ja varsti hakkab vist noortekas ka. Eks ma siis jooksen alla.
Bye, Fellas!

Vana tuba on nostalgiline

Hellohello baby-helllo, i feel so yellow...

I wanna caaaar, to fly so faaaar..


-mu mõtted on kaugel. Isegi Tallinnast kaugemal. Isegi üle mere.. need mõtted küündivad nii kaugele kus ma pole eales käinud. Maa on jätnud kõik reaalsed ja normaalsed mõtted väljaspool levipiirkonda. Isegi unustan kogu aeg ära, mis päev parasjagu on..

Kuna seoses streigiga on pool nädalat vaba olnud, siis olen maal. Rahunen, puhkan, laman.. loen, kuulan musa, mõtlen, magan.
Siin on mõnus olla.

jeap.. Helinaga on meil mingi diil, et iga 10 like pealt pildile minu seinal, saab ta kohukese.. hetkel juba 16 like.. mul on tunne, et selle taga on mingi rõõmsalt kuri plaan Helinal... :)

trololo.. väsimus on suur. Tahaks magada. Aga homme ei saa. Siis on juba wörkshopp ja ma pean seal olema. Massive. Tundub, et nädalavahetus libiseb kiirelt käest ära ja varsti olengi oma nelja seina vahel matemaatikat õppimas. Hetkel siis naudingi koeraga koos olemist ja lumiseid hangi.

Teisipäev ja kolmapäev käisin päris kevadiselt juba väljas, aga maale tulles mu kevadeunistused said hõreda mõra, sest siin maal on ikka julmalt palju lund veel... nagu tõesti. Mõni hang on lausa aiani. ... samas täitsa tore. :)

Aijah.. elu on nagu lumehang..  päris extreme on siin olla. Imelik mõelda, et 16 aastat olin siin ja nüüd viibin kusagil mujal kogu aeg. Muide, minu viimasest koduskäigust oligi möödas nii umbes kuu aega, niiet päris right time oli siia tulla.
Koerad on armsad. Ja voodi on mõnus. Mets on lahe. Maa on nostalgiline..

HeadÖÖD

naistepäev

Täna peaks olema naistepäev.. soo... Ilusat naistepäeva! 
Ma loodan, et te saate rohkem lilli, kui mina :)
Mina olen endaga suht stuckk

Some day is too mainstream

Täna on kummitanud lause.. "in the middle of nowhere". Ilmselt ma vahel tunnengi end nii.. seal. kusagil ei tea kus.

Kuna toimub streik ja non school aeg on, siis magasin hullult kaua. Plaanis polnud mitte midagi. Vaatasin telkut, tegin piroškeid ja siis hüppas Tuta läbi. Veits passis minukal ja siis liikusime õue. Õues paistis päike. Ja minul olid jalas hommikust jäänud põlvpüksid ja tennad. Mõnus oli. Tundsin päikest oma naha vastas. Lippasime Paavlisse. Teel sinna leiutasin ma ühe toreda laulu ja naerdes laulsin seda. Helina lindistas ka seda ja nüüd me kuulame mõlemad seda terve öö... Igatahes, Paavlis midagi tarka ei teinud, kuid sobrasime niisama ja nägime ilusaid inimesi. Minule jäi näiteks silma üks kena poiss... trololo :D aga jep, lõpuks mingid imelikud püksid, vist ööpüksid, ostsin endale. Tutaga scrollisime end Selvusse, ostsime jäätist. Mina ostsin mahlakat ja liikusime bussikale. Sõitsime Nmmele, aga et mitte seal pool tundi oodata, hakkasime jala liikuma Palmikute poole. Tee peal sai palju nalja ja naeru. Ma kukkusin paar korda lume sisse. :D hehe..

Päev oli täitsa tore. Toetan õpetajate streiki ning leian, et selline tänuväärne töö vajab ka tänuväärset palka.
Today:

kohutavalt lamp, mahlajäätisega.

tossud välja!

Täna, 6nda märtsi hommikul oli mul kiire, sest olin sisse maganud. Kiirustasin koridoris ning äkitselt mõtlesin, et fuuuuu, ma ei taha neid suuri pakse talvesaapaid jalga panna. Ja ma ei taha ka neid halle karvaseid saapaid panna. Ega ka mitte midagi nahast ega üldse mitte mingisuguseid saapaid.
Tõmbasin kapi lahti ja oiii mida ma nägin. Mu lemmikumad, kõige kantumad, kõige lagunevamad tossud, mida ma olen kandnud umm... aastast 2009. Igal kevadel, sügisel ja ka suvel. Ma ei tea kui mitutuhat korda on ema soovitanud need ära visata, kuid ma olen ikka suutnud neid alles hoida. Ilmselt ma ka tulin nendega Tallinna.
 Ning ma lihtsalt võtsin need ja torkasin päka ja seejärel kanna sinna sisse. Ja jooksin välja. Te ei kujuta ette, kui mõnus tunne oli käia üle pikkade kuude jälle tossudega. Mõnusad ja kerged. Jää peal libisevad ka päris korralikult. Oeh.. super tunne oli see. Tahes-tahtmata hakkan juba kevadeks valmistuma. Mis sellest, et välistegurid minuga ehk ei nõustu. Mina streigin ikkagist talve vastu.

Ilmselgelt ei saanud ma sellest pilti tegemata jätta. Jalanõud tõesti suudavad inimeste tuju tõsta.

Stuck at 17

Jouuu.. ma ei tea millest alustada. Mitu päeva on möödas ning selle ajaga on väga palju juhtunud. Hästi palju sündmusi on toimunud just seoses sellega, et üleöö sain 17.

Ütleme siis nii, et tähisamine on kestnud 3..4 päeva juba.  

Kogu möll algas siis laupäeva hommikul, kui Tapalt saabusid mulle esimesed külalised.  

Megamega lahe süntari päev oli. Koos sai palju söödud, nalja tehtud ja mängitud. Kõlarid  tassisime ka elutuppa ja kuulasime musa. Väga vinge ja lahe oli. Hästi palju sai übernaljakaid ja feile momente ka. Nagu näiteks siis, kui ma hakkasin laulma Adele "Someone like youu...." ja käisin samal ajal koos diivaniga tagurpidi. Või siis kui me mängisime midagi ja naersime tõesti nagu mingid idikad. :D
Helina joinis ka meiega vahepeal.
Ning keset möllu ja lärmi said chikid teada, et neil on võimalus veel pikemalt linna jääda õhtuni. Wuhuu. Selle uudisega kaasnes meile veel mitu tundi ning otsustasime maokottidel veidi seedida lasta ja läksime jalutasime Stroomi. Seal oli just päikeseloojang lõppemas ja taevas oli hästi kena. Käisime jää peal, veetsime mõnusalt aega ja jalutasime romantiliselt tagasi. Õhtul enne nende äraminekut jõudsime veel veidi Eesti Laulu vaadata. Siis saatsin nad Sõle Statoli ära ja ise runnisin tagasi. Tulin koju ja koristasin hullult. 

hetk enne laulmist mulle ;) 

Pühapäeval ärkasin vara. Isegi ei tea miks, kuid lihtsalt ärkasin. Koos päikesekiirtega jälle. Sõin, pakkisin kingituse ja sõitsin bussiga kesklinna. Saime Annuga Solarises kokku. Oi kui kaua polnud me kahekesti midagi teinud. Vanad ajad tulid meelde. Ning kui aus olla, siis tõepoolest terve päev oligi nii nagu vanadel aegadel. Täielik vaba õhkkkond. Feilid hetked, margid naljad, oma inside joked jne jne..
Kokku saades vahetasime kinke ning hängisime veidi Sollis. Siis läksime kinno. Seal oli funfun. Ma panin ühe muheda krooksu maha enne filmi...:D Ja angelica tahtis vahepeal vetsu minna, aga ta katsus valet ust, mistõttu ta pidi pool filmi kannatama. Ning siis lihtsalt lambist kohati hakkasime naerma. Ma ajasin Coca topsi ümber. Ja jepjep. Mõnusalt epic oli. Naerda sai. Pärast käisime poodides, nuusutasime, katsusime, proovisime.. Ning surfasime minu juurde. Sõime.. lebos olime. Ning siis saatsin ta Baltasse ära. Rääkisime perroonil juttu niikaua kuni äkitselt läksid lihtsalt uksed kinni ning Annu oli teiselpool klaasi. Jalutasin veel veidi rongile järgi ja siis pidin jälle üksinda kodu poole kõmpima.

no pic, no proof. Ta tõesti tuli ainult minu pärast linna ja me veetsime
koos megalaheda pühapäeva. 

Esmaspäev oli siis mu õige sünnipäev. Julia ja Valdis (ja Tima) äratasid mu üles.
 Aga maitea... see tundus just tavapärasem päev olevat. Kool sakkis täiega. Tagastatud tööd ajasid vere keema ja pea oli segane. Tuju oli ümber pööratud ning mu sünnipäeva headest üllatustest said mitte nii head üllatused. Aga sõbukad ja šokolaad aitasid.
Uus keemia õps oli ka eile. Tundus teine hetkel suht normaalne olevat. Vähemalt mitte biaaaaaatch.
Koju tulles läks tuju paremaks.
 Vaatasin oma kinke, sõin, möllasin pildiseinaga, kuulasin musa. Mõnus 17 tunne oli. Isegi peeglist vaadates tundus vanus silma paisvam. Ning teatud egokõrgendus vist kasvas ka. Samas, suureks saada on veidi imelik. Viimane aasta noorust.. siis on 18 ja minu isiklik elu muutub veel isiklikumaks. Ning siis tuli perekond. Suur kamp rahvast koos koeraga jälle minu pool. Oli tore. Polnudki vanemaid kaua aega näinud. Aga ka nemad pidid üks hetk lahkuma ja siis ma olin jälle piiratud kollases kurbuses. Tundsin, et mõned asjad mu peas on liiga valesti...

***
Teisipäev möödus rahulikult. Koolis oli pikk päev. Püüdsin oma tundeid tagasi hoida. Ükskõik kas oli see siis rõõm või kurbus või viha või naer.
Peale tunde jalutasin Vabakale bussi ootama ning äkitselt seisid minu seljataga Helina ja Tõnna. Kuna nad pididki mulle külla tulema, siis nad orgunnisid end minu teadmata just samal ajal bussikasse. Sõitsime koos minu poole ning ma toitsin oma armsaid Tammekaid hoolikalt. Hästi tore ja fun oli. Mina naersin jälle üleloomulikult ja teised läksid ka sellega kaasa. Oli tore koos aega veeta.

Tammed

Kokkkuvõtteks läks mu sünnipäev ning kõik sellega kaasnev trill ja trall ikka päris ilusti. Lausa üleootuste lahedalt. Peaaegu ja põhimõtteliselt olid kõik oma kingid ise teinud, mis avaldas mulle täiega muljet, sest mind täiega liigutab see, kui keegi on minu jaoks aega veetnud ja vaeva näinud. Iga kingituse avamisega kaasnes jälle üks "WoooW" ja silmi naeratama panev ilme. Kõige lahedamad olid vist pildid. Näiteks see pilt kollase raamiga, kus on minu ja Annu pilt ning teine pilt, mis oli Tapakate poolt tehtud. Täiega vinged. Suur seinapilt Luigega oli ka üliarmas. Vaatan seda iga päev. Angelicalt sain veel lisaks ühe karbikese.. ja seal sees on rullikeeratud paberikesed. Ma nagu tõesti olen alati tahtnud endale midagi sellist ja nüüd saingi. Nii megamõnus. Ning kinkekaardi sain ka. Kinkekaardid muille meeldivad. Siis saab ise valida sobiva kraami endale. Märkmiku sain, ise kaunistatud. Suppper ja 17 muffinit Helina veel. Need olid niiiii head. :D Siis sain veel kõrvarõngad ja pärlitest ämbliku. Hihii. Ning hunnnnnnnnniku šokolaade. Kui kõik grammid kokku arvestada, siis kokku sain ma 1,2 kg :D neist paar tükki juba ära söödud, niiet üks kilo šokolaadirasva ootab mind ;) Ja Marabou šokolaadi sain ka. Mul oligi juba pikemat aega olnud selle isu ja siis Marleen oli tähelepanelik ja tõi mulle (vist Rootsi laevast) selle.
Kõik kingitused olid üliarmsad ja lahedad ja kõigile suured tänud nende eest.

500g milkat....

Üks päev mõtlesin siin just, et ma olen ikka nii kuhjaga õnnistatud, et mul on nii palju häid sõpru. Just neid, kes vaevusid minu pärast linna tulema või lihtsalt minu poole jala sisse tõstma. Kokku oli neid inimesi 11. Suuuur-suuur aitäh teile kõigile mind meeles pidamast ;)

Tegite mu 17 saabumise väga sweediks :D 

vaikselt tuleb...

... kevad !!!

Esiteks, iga hommik on aina valgemaks läinud. Kooli on kogu aeg aina mõnusam minna.
Veehunnikud tekivad ka vaikselt juba maapinnale.
Linnulaulu olen kuulnud mitu korda. Või tegelt ma ei tea ka.. linnas on veidi imelik kuulda linnuhääli.. maal oleks see normaalne olnud, aga siin paneb kahtlema, et kas tõesti olidki linnud õues, või siis hoopiski minu peas.

Täna jalutasin jälle Olli noortekale. Ja kui ma olin just parasjagu Balta juures seal kusagil pargis, avastasin ma et woow, õhtud on ka valgemaks läinud. Yeah, vanasti ma mäletan et Annuga sai valges mindud Olli ning isegi valges sealt tagasi tuldud ( nii valges, et megalahedaid ja häid pilte sai teha kohe tuhat tükki tehtud)  ja koju Läpile jõutud. Nüüd aga päris pikka aega pidin üksinda pimedas jalutama. Aga läheb jälle valgemaks. Goood.

Ja liikudes veel Olli poole edasi mõtlesin ma lahti selle, miks on talve vaja. Talve on vaja selleks, et nende kuude jooksul saaksime me lumest ära tüdineda ja hakata üha kasvava innuga suve ootama. Kui kogu aeg oleks suvi, siis kammoon, kes seda ikka nii ootaks ja sellest rõõmu tunneks :D Liiga tuim oleks siis. Aga kuna meil on ka sügis ja talv, siis selle aja jooksul jõuame jälle hakata soojasid ilmasid igatsema.


Vot need olid vist kõige targemad mõtted, mis täna kogu selle väsitava kooli ja koduse sahmerdamise juures pähe hiilisid.
Noortekas oli ka täna muidu väga khuuul. Olegi tunnistus oli vägev. Ja selle viimase poisi oma ka. Lahe ;) Ja ülistus oli ka väga eriline.

Ba Dum Tsssssss...


Headööd. 

nagu rummisai kirsiga

Mulle hakkas täna nii meeldima oma elu võrdlemine rummisaiaga peale selle söömist. Neil on lihtsalt nii palju ülekantud tähenduses sarnusi. Ning kui lisada et see rummisai oli veel kirsiga, siis ma sokutasin ka oma ellu need kirsid ja leidsin et tõesti, ega üks pirukas ja elu polegi nii erinevad. Valmimine; küpsemine; igal ühel erinev sisu; ükski pole identne. Head ja halvad asjad. Soolase ja magusa maigud. Ning lõpuks saavad mõlemad ikka siin maa peal otsa. Kuigi pirukas jätkab oma elu meie seedekulgas ja meie hing taevas, või siis põrgus.

Spontaalsed teod, käigud ja mõtted jätkuvad. Teen ikka kõike olukorrast lähtuvalt.
Jätsin täna klaveritunni ära. Lebotasin umbes pool tundi koolis koridoris pingil koos klassiõdedega. Laiskus oli nii totaalne. Lõpuks võtsin jalad ja koti selga ja marssisin jälle kesklinna poole. Liiga tavapärane teekond juba. Otsustasin minna RoccAl Maresse. Polnud seal kaua käinud. Ning vajadust paar asja osta oli ka. So.. jõudsingi sinna. Tegin hullu koondamist oma pangakontole. Passisin kalu lemmikloomapoes ja kalapoes. Uurisin nende kasvatamisest ja akvaariumitest ;)
Muidugi sain ka oma kõige tähtsamad asjad ostetud. Ja lisaks veel siis käisin ka toidupoes. Kus ma ei leidnud üles ühte asja.. toiduasja. Aga kuna ma olin päris väsinud ja ei viitsinud niisama mööda suurt Prismat ringi jooksma siis tõmbasin Helinale traati ning voala, tema juhenduste järgi leidsingi oma vajaliku kuiviku ülesse ;)

Ning ülejäänud aja suplesin jälle oma mõtetes. Rummisaia mõtetes....

Leap year

Yeah, on 1 märtsi öö. Möödunud päev oli siis 29 veebruar. Liigaasta. Ning sellest päev tagasi, 28ndal sai mul 6 kuud täis. Elatud Tallinnas. Üksinda. Iseseisvust. (Kommenteerimatud tunded) 

Vahepeal on juhtunud paljupalju imelikke asju.. minuga. Minu mõtetega, minu tegudega. 

Nädal algas küll normaalselt, kuid mind painas ikka terve päev tunne, et no miks ma pidin kooli minema... shuutamuuta. Tegin esmaspäeval pitsat. Nomnom oli. Kuigi... ma vist tegin ikka midagi selle juures valesti, sest peale seda olen ma selline... wiiirdo.

Teisipäeval oli meil suusapäev. Tättsa rõõmsalt läksin sinna. Paanikata. Isegi siis oli kõik korras, kui me jäime hiljaks Marleeniga ja me pidime poistega startima.
Siis läksin koju. Ja õppisin täiega südame ja hinge ja peaga psühholoogiat paar tundi. Päris arusaadav oli. Siis ajasin jalga punased püksid, kõige karvasema mütsi panin pähe ja sõitsin kooli.
Peale viimast Aieseci loengut tuli mul täiesti lambist tuju kohukesi osta. Trololo, jalutasingi Solarisse. Ostsin kinderit, kohukesi ja veel söödavat külmletist. Pluss šokolaadi. Elu nagu bueno.

Hakkasin siis suuna võtma kodu poole.. aga ei. Otsustasin teha vanalinnas ringe ja jalutada muudmoodi koju. Nii siis jäigi. Aga vältimaks rutiinsust, otsisin ma tänavaid, kus ma polnud varem nii palju jalutanud ja püüdsin tallata lund, kus pole jälgi. Läbi nende seikluste jõudsin ma ühte ilusassse kohta kusagil majade vahel, kus on ka tilluke vaateplats Balti jaamale. Seal polnud ma küll kunagi varem käinud, aga nüüdsest on plaan sinna veel sattuda. Jalutasin sealt trepist alla.. astmed olid nii lumised, et vahepeal komperdasin. Jalutasin mööda müüriäärt künka peal. Äärepealt oleks alla libisenud. Vaade oli kena. Jõudsin välja Toompea vaateplatsile. Seisin seal ka mõned minutid. Ja jalutasin jälle edasi. Kokku marssisin niimoodi koos muusikaga tund aega ümber Toompea. Lõpuks tuli mõistus koju ja suunasin jalad kodu poole. Aga tõesti, väga lahe oli kord eirata oma tavalist koduteed ning valida mingi täiesti teistsugune tupik. Chill.

Kolmapäev, see liigpäev liigaastas möödus.. ka väga weidralt ja kohutavalt pikalt. Keemia õpsiga oli viimane tund meil. Ja psühhos oli suur kontrolltöö. Ja ma üldse ei kartnud seda. Vot see on tase. Ma pole kunagi elus läinud KT-le vastu nii, et ma ei kardaks seda. Alati ma pabistan mingi asja pärast. Kuid nüüüd.. tuimalt.
Vedelesin oma tunnid ära. Sõitsin jälle Trummi. Viimast korda. Tegin selle ilusa ilmaga 3 ringi suusatamist ära ja jalutasin minema. Poe eest mööda jalutades tahtsin jäätist. Astusin sisse, ostsin ühe rammusa ja sõin ära. Jäätis on häää.. Eriti peale suusatamist.

Buss sõitis Üliõpilaste tee peatusest mööda. Pidin Nõmmel maha minema. Bussi oodates tekkis mõte maasikaid osta. Aga ma taun ei saanud lahtist turu ust lahti ning kui see tehti lahti, siis enam kedagi sisse ei lastud, sest sulgemise aeg oli. Niisiiis jäi üks spontaalne isu täitmata.
Kodus aga täitsin teise spontaalse isu. Kohvi. Tegin endale parajalt kange kohvi. No ja võtsin siis külmikust piima ja.. pekkiiiiii.. ilmselgelt oli see seal juba enne laagrit olnud ning enam kohvile ei kõlvanud. Piima taipasin ära visata kuid kohvi mitte. Olin oma mõtetega nii kaugel planeedil, et loopisin mõnuga mitu lusikatäit suhkrut sisse ja jõin selle musta ja kange kohvi ära. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Ma joon ainult piimaga pooleks tehtud kohvi tavaliselt. :D (Ilmselgelt olen ma ka praegu sellepärast üleval) 

Kohvi andis mulle sellise laksu, et tegin endale süüa ning siis jäin täielikus vaikuses diivanile kirjandust õppima. Kolmeks tunniks!!! nagu.. apppiiiii, kes suudaks istuda kella 19st kuni 22ni ja õppida renessansi kohta. (ma ei taju ikka mis juhtunud on) Jah, mulle meeldis seal istuda ja kirjutada ja lugeda. Millal küll see kiiks käis mis pani mind KT-deks mõnuga õppima.

Seal istudes ning vahepeal ringi vaadates tuli mul jälle üks "tore" mõte. (Eih, need vist ei saa niipea otsa). Ma tahan minna loomapoodi. Ja osta endale.... ühe sõbra. Kõige feilim on see, et tavaliselt need olevused mulle ei meeldi, aga nüüd tahaks täiega endale üht koju. Ennekõike peaksin ma vist veidi uurimustööd tegema tema kasvatamise jaoks.. loodetavasti ei kustu siis see mõtteplahvatus seniks mu peas ära.

Ja täna, tulin alles kell 00 arvutisse. Ja seda ka enda sundimisel, et näha ekooli.. (kammmoon, see pole enam küll normaalne). Uni vist hakkab vaikselt tulema juba.. parem oleks.

Ahjaa, seda tahtsin ka mainida, et võõrad inimesed on ka nendel imelikkudel päevadel olnud just kõige sõbralikumad ja paremad ja kenamad. Kõik naeratavad, teevad uksi lahti. Pakuvad abi jne jne jne.. ja just võõrad. Tavaliselt kõnnivad kõik minust nagu porilombist mööda, aga nüüd vaadatakse otsa, naeratatakse. Antakse teed autojuhtide poolt ka seal, kus pole vaja..
Samas, need tuttavad, lähedased.. nende sõbralikkuses olen ma viimastel päevadel hakanud just kahtlema.

Ei tea mis toimub. Ei taju. Liigume märtsisse. Ehk on seal midagi huvitavamat?

suvaline tädi suvalise maja suvalisest aknast suvaliselt
 sisse vaadates suvalist klaverit suvaliselt mängimas.

ilmselgelt ei suutnud otustada, kumb on kenam. Kõik on mu peas nii sassis....

Jälle vene kirik. Jälle need kaunid laternad seal.