Alati on miskit, mis annab rõõmu ning alati on miskit, mis annab veidi kurbust.
Hetkel annab rõõmu see, et koolis läheb hästi, olen aktiivne ja energiline. Puuduvad väsimuse tundemärgid ning muresid pole. Tööl on ka asjad chill. (Või siiski mitte... pean oma armsast, mälestusi peitvast Kristiine baarist lahkuma üsna varsti ning ei näe seda enam kunagi. Mau.) Üldiselt on aga asjad selged mu peas ning rahu südames.
Kurbust annab see, et viimasel ajal on üha rohkem mu mõtteisse ja Tumblr-i otsingukasti sattunud sõna "norway". Eile tuli kassasse üks välismaine noormees, kellel oli armas aktsent inglise keeles ning ta ütles, et pole eurodega veel harjunud. Küsisin siis, et kust ta pärit on ning vastuseks sain Norway. Täiesti iseenesest pahvatasin ma rääkima, et kui väga Norra mulle meeldib, kus ma käinud olen ning kust riigi otsast tema pärit on. Raske oli teda kassast ära lasta, aga ta veel tuli tagasi ja tänas maitsva smuuti eest. Armas :) Sellegipoolest ei jäta igatsus mind rahule.
Kõike ei olegi võimalik mõista. Kõiki mõtteid pole võimalik seletada. Ka rõõmu ja kurbust, selliseid abstraktseid mõisteid ei suuda lõpuni lahti mõtestada. Need tulevad ja lähevad ja mitte kunagi ei püsi. Eks igaüks ole seda kogenud.
Aga seniks,
mau.
