37

HILISÖISED MONOLOOGID

Meine weirde dantse move

Liigun veidrate liigutuste saatel mööda tuba ringi. Võiks öelda, et tantsin, aga see ei paista just kuigi tantsimise moodi välja. Mingi hetk kargan ringi, siis aga jookseb juhe kokku ja istun voodisse või põrandale. Selliseid kunstlikult tekitatud rõõmu filtreid võib teinekord minu puhul esile tulla. Viimasel ajal üha enam, sest ikka pole läinud väike must kurbus üle. Keeruline on see kui keegi hakkab perekonnast rääkima. Mingitest headest koosveedetud õhtutest või deepidest jutuajamistest. Siis ma tahtlikult sunnin enda mõtteid mujale, sest iga päevaga üha enam sulandun ma üksiku inimese ellu, kes nägi oma vanemaid viimati eelmisel aastal. (sadtext)

Mul võiks kaksik olla.... või siis teine mina, kes mõistab mind ja kes oleks minuga koos siis kui ma kedagi endasugust siia tahan. Istuks koos viinamarjaveega minu kõrval põrandal ja kuulaks mind. Kuulaks, jah, kuulaks, sest inimesed üldse ei taha teisi kuulata. Alati räägitakse endast, oma tegemistest, mõtetest. Aga siis kui sooviks, siis ei küsi keegi sinu mõtteid. Ja isegi kui juhtub, et sa saad jutuga alustada, siis segatakse vahele. Inimesed on endas kinni. Teinekord ehk isegi liiga palju. Millal küll see kõik ükskord muutub?

 Oeh, ja kui palju täitmatuid unistusi võib ühel inimesel küll olla.

Kodugrupp
Neljapäeviti on meil kodugrupp aka. terve korter tüdrukuid täis. Sügisel ma kartsin veidikene selle juhtimist üle võtta, sest ma ei teadnud kuidas ma sellega toime tulen. Nüüd olen aga umbes 4 kuud sellega tegelenud ja tunne on päris hea. Keegi pole õnneks veel ära läinud ning ebahuvitavuse üle pole ka keegi kurtnud. Viimane kord oli eriti special. Teemad liikusid kuidagi saladuste juurde ja siis sai iga üks end avada. See oli veidi keeruline, sest ma olen viimasel ajal harjunud just asju enda sees hoidma, aga läbi pinnimiste rääkisin lõpuks oma head-ja-vead ära. Lõpptulemusena arvan ma, et see oli kasulik, sest selle läbi õppisime üksteist rohkem tundma ja usaldama. Raske oli aga ehk see, et läbi vanade asjade rääkimise tõusid kõik mulla alla maetud kondid jälle üles ja siis terve ülejäänud õhtu ma põdesin üksinda oma mineviku pärast. Aga minevikku ei saa ju muuta. Puberteediea eksimused on möödas ja nüüd on aeg nooruspõlve vigade jaoks, mida 20ndates meenutada.

talvelaagrist

Laupäeval oli mu kodo muudetud aga filmistuudioks, kui nii võib öelda. Saksa keele jaoks oli jälle vaja animafilmi teha ning selle jaoks ühendasime Marleeniga jõud ja pühendasime oma kallist laupäevast 4 tundi joonistamisele, lõikamisele, kleepimisele ja pildistamisele. Saime tehtud ning jälle ühe toreda kogemuse võrra rikkamaks. Naljatasimegi, et niimoodi võime ehk isegi BFM-i või EKA-sse sisse saada. Meie rõõmu katkestas aga uudis mõned tunnid hiljem, et osad pildid on kadunud. Ja nüüd on mingi megajama kõigega. Argh... vahest lihtsalt lähevad asjad nässu. Nagu keegi keeraks nuppu, mis muudab asjad tagurpidiseks. Rõõmust saab kurbus, edust saab ebaõnn ja kõik hea läheb lihtsalt kaugemale. Oeh, loodetavasti suudame õpetajale siiski esmasäevaks mingisuguse filmi üle anda. *fingers crossed*



Mind pole kunagi kummitanud filmid unes. Täna aga nägin unes aasia tüdrukut, keda olin kolmapäeval näinud  inimkaubitsejate filmis. Ta nägi välja sama must, nutune, kurb ja hüljatud, nagu filmiski. See ehmatas hommikul mind päris raskelt. Selline väike psühholoogiline creepy hetk oli ärgates.

 Jepjep ja nüüd on õhtu jällegist käes. Elu liigub mingil jubedal kiirusel ja ma ei suuda selle ajaga mitte midagi teha. Kõik tööd on tegemata ja mul on freaking rosina tunne. Tahaks teha midagi produktiivset ja sellist mis mulle endale ka rõõmu tooks.. aga ei, olen siin edasi rosin.

41

Ootused purunevad liiga suure ootuse all ja plaanid lähevad tihtipeale luhta. Selline ongi elu, vähemalt minu elu. 

Mäletan seda, kui uue aasta saabudes lobisesin vennaga telefonis ja ta siis ütles, et olgu ma terve aasta rõõmus. Viskasin ühe naeru telefonitorru ja ütlesin, et 365 päeva ma küll seda ei suuda. Tõesti, kuid rohkesti üle 2 nädala jõudsin küll. Siis aga juhtus.. midagi.. vist...  Enam polegi seda säravat yeaah-mul-läheb-superhästi-tunnet. 

Ma ei taha, et keegi mulle midagi ette heidaks. Ehk just ka seetõttu olengi mõnikord eraldunud ning ei otsi ise suurt kontakti. Mida vähem inimesi meie ümber, seda vähem ka probleeme, kas pole mitte nii?

Ükspäev kui Julia oli minu juures, istusime mu köögilaua taga ja jõime teed. Meenutasime katkendeid nooruspõlvest ja põhikoolist. Siis lausus ta: "tead, mis mulle Jäneda aegadest selgeks sai?  (paus) see, et inimesed pole sellised nagu nad välja paistavad." Nii ta ka kahjuks on. Tõde. Kuid erinevates kohtades ei saagi ju samamoodi käituda ning end esitleda. Mingi osa tuleb näidelda ikkagist just sellele seltskonnale kelle ees sa oled, kuid teine osa on just see pool mis on sul veres ning seda just hetkega ei muuda. Oma tunnetevalitsemist ja sõnavalitsemist olen viimasel ajal arendanud paremuse suunas. Nii palju on hetki, kus ma lihtsalt tahaks öelda inimestele välja, otse halvasti. Aga see jätaks märgi maha ning siis läbi ohakate hoian ma suud kinni ja naeratan. Samas on inimesi, kellele võib kõik ette laduda. Isegi oma kõige räpasemad arvamused. Inimesed pole samasugused ning seetõttu ei saa neid ka kohelda samamoodi. Tahes-tahtmata peale mingit osa teesklema. Sest selline ongi elu ja sellised on suurem osa meist. Vaata enda sisse ja tunnista, et ka sina teed nii vahetevahel.  

Aeh.. okei, vahet pole, ma ei tea ju kunagi mida inimesed tahavad. Ma võin arvata, et neile meeldib üks või teine asi, kui tegelikkuses nad isegi ei oma mingit tunnet selle kohta. Nagu must maa oleks. Samamoodi ei tea me teinekord et kas inimesi, kellel on eeliseid teiste ees, kasutatakse lihtsalt ära või ei? On see jälle üks feikimine? 

 

Well, ja kuidas mul läheb?

Täna siras-säras õues juba päike. Märtsi tunne tuli peale. Kevad hakkab vaikselt saabuma juba iga päevaga aina lähemale. Seda näitab ka see, et hommikuti on juba valgem ning nüüd on õhtuti ka kella 16 aeg valge. See on see väike positiivne asi, mis mida võib leida iga päev. Jess.

Well, samas levivad viirused, kõik on haiged. Terveid inimesi võiksin ma vist näppude peal üles lugeda. Minagi tuigun kahe pooluse vahel. Kord olen tervem, siis haigem. Nohunaator töötab pidevalt ja kurguvalu niidab häält. Selle pool-haige olemise juures on hea see, et und pole. Peale 5-te tiksun üleval ning väikesete suigatustega jään jälle unne tagasi. Raske on, aga vähemalt ei maga ma sisse. 

Elu käib muidu nagu kellavärk. Kooli-koju-chillimine-toitumine-puhkamine-magamine-kool-and so on.. mitte midagi uut, et sellest saaks siia pika huvitava posti kirjutada. Kuid samas elame kõik väikeses maailmas, väikeses Eestis kus on võimalusi suhtlemiseks miljoneid. Keegi ei keela kunagi minu peale mõtlemast või ühendust võtmas. Minu arvates sakib see, kui inimesed lihtsalt ei räägi üksteisega. Ollakse sõbrad, aga ei suhelda omavahel. Ja isegi kui ma olen kurb, kuri või üleolev siis sul on just see võimalus muuta mind paremaks. 

Ahjaa, lõpetuseks, mu mõttemull tuli tagasi minu ümber. Varsti vaevlen jälle selle koleda overthinking asja käes. 

See ya. 

Inx

47

Where is the moment we needed the most?
You kick up the leaves and the magic is lost

You tell me your blue skies fade to grey
You tell me your passion's gone away
And I don't need no carrying on

You stand in the line just to hit a new low
You're faking a smile with the coffee to go

You tell me your life's been way off line
You're falling to pieces every time
And I don't need no carrying on

'Cause you had a bad day, you're taking one down
You sing a sad song just to turn it around
You say you don't know, you tell me don't lie
You work at a smile and you go for a ride

You had a bad day, the camera don't lie
You're coming back down and you really don't mind
You had a bad day, you had a bad day

Well you need a blue sky holiday
The point is they laugh at what you say
And I don't need no carrying on

Sometimes the system goes on the blink
And the whole thing turns out wrong
You might not make it back and you know
That you could be well oh that strong and I'm not wrong

So where is the passion when you need it the most?
Oh, you and I, you kick up the leaves and the magic is lost
Daniel Powter

51

Chillstepin.. Arvasin, et mul on arvutis hunnik pilte mida siia panna, aga lähemal uurimisel leidsin et nahhh, ainult paar pilti...  siis hakkasin neid lisama ja kirjutama ja leidsin veel mõned. Nüüd ongi päris segamini sahtel siin.

Well, ma vist avastasin, et  mu blogist on vist elu kadunud... vähemalt mulle tundub nii.. Oeh, ma ei tea.. viimasel ajal tundub mulle üldse hästi palju asju. Seda ja toda ja nii ja naa.. 

Ühel päeval enne laagrit oli Helina minu juures hullu panemas ja siis me põletasime mu vannitoas säraküünlaid nii nagu oleks seal säraküünlaorgia olnud. Selleks õhtuks oli mul vannitoavärskendajaks tossuhais. 

Ühel hetkel panin ma ta seina äärde seisma ja hakkasin klõpsutama. Kooslus mu roosast pusast, pildiseinast, capist, starterist, ja veidrast toolist ning poosetavast Helinast meeldis mulle. Meeldib siiani. Ohjah.. ja pildiseinale võiks vabalt pilte juurde panna, kui oleks mida panna... 

Ja päev peale viimast pilti oli juba laager. Ma tegingi laagris vist ainult ühe pildi.. sellesamuse siin all..

Palju papusid. Aga minu papu oli eriti õnnelik, sest sain sealt seest kommi ja kirjakoha kui ükskord hakkasin seda jalga panema. well, well, well naah :)

Ma olen hetkel päris väsinud ja kirjutan siia mingit pudru.. Aga kui ma olen juba alustanud, siis ega ma veel lõpetama ei hakka..

Kui värvid ei tule minu suhu, siis panen ma need ise enda suhu. Ehk siis söön jaanuaris värvilisi kodu marju. 

 Ma vist sümpatiseerin Helinale, sest ta on vabatahtlikult isegi peale kodukat lõppu minu juures kuni ta sisetunne ütleb millal koju minna. Suht chill võimis :D

Mulle meeldib põrand. Põrandal on mugav ja nagu näha, siis ega pildidki kõige jubedamad ei tulnud. 

Mul polnud täna eriti töötluse tuju.. aga punase tuju oli küll. Tore pilt, toredad juuksed, toredad jalad, tore asend. Lihtsalt mina. 

 m.. meie jälle siin...heey!

Ja lamp..

.. ei nagu, see ongi lamp. Laelamp. Tal on ufo nägu...

Ja jõudsime siis nädala lõppu. Käisime reedel uisutamas. Picture-proof on ka. Käna ei käinudki, kuigi naljakas pardi tunne oli vahepeal.. hiljem oli karu tunne ka.. ja igast muud naljakad tunded. Kuid tore oli kruiisida seal jääl vaikselt ja muusikat kuulata. Ilm andis ainult veidi soovida, sest tuisk lükkas ise hoogu.. 

Oh, kooli oli nii raske jälle sisse sulanduda. Raske oli, aga hakkama sain. Päev-päeva, öö-öö kaupa tuleb elada. 

Sellest nädalast veel postiiivseid märksõnu. Näiteks täiesti suvalt nägi Valeria mind. Ohwell, teda polnud kevadest saadik näinud. Väike akward miiting :)

Reede oli hull päev. Kestis kokku 24 tundi. Raske hommikuga, keerulise päevaga, naljaka õhtu ja veidra ööga. Mõnikord on naljakas olla 17, kui teised su ümber on täiskasvanud ja siis nad naeravad ise nende mitmeaasta taguste aegade üle kui nemad olid 16-17. 

 Mulle vaikselt jõuab ka kohale, et ma olen young and free. Wild ma pole, ega üritagi olla. Aga noorus on tore. Ma imestan, et ma seda ütlen, aga nii see on. Või siis vähemalt praegu on olnud. Eks seegi mõjutab nüüd edaspidist. Nt seda et võtan asju kuidagi vabamalt. Jap, olen hetkel oma overthinking zonest väljas. Lihtsalt teen, elan, olen ja ei mõtle. Mõtlen ainult siis kui asi nii lähedal, et võib mu alla ajada. 

Ohjah.. tore on kell 4 selliseid muretuid asju kirjutada. Kuulata muusikat ja chillsteppida. 

Pildid on enamasti näpatud teistelt. Mõned jubedamad on minu tehtud (4) ja ülejäänud on Helinalt. Viimane uisuoma on jääkaru Jeti pilt :) okeiokei, tegelt Marleeni pilt on, kui kedagi kotib :) 

Jep nüüd on autoriõigused märgitud ja ongi lõpp.

Gut. 

54

Tahaks karjuda. Või siis teha suu lahti ja lasta kõigel iseenesest välja voolata. Blööö...

Mõnikord lähevad osad asjad südamesse. Näiteks täna tuli uudis Cattiva's Closet blogija lahkumisest. (Ma pean tunnistama, et ma pole seda blogi jälginud ning Kärdi haigusest sain ka paar nädalat tagasi teada) Kuid sellegipoolest see uudis on mind täna terve päeva varjutanud. Terveid tunde koolis ma mõtlesin surma peale ja kannatuste peale. Ma mõtlesin kui jube oleks kui keegi minu sõpradest satuks sellisesse olukorda.. või siis ma ise. Ma ei tea. Ma ei tundnud teda ja mulle pole kunagi varem surm nii hinge läinud kui täna. :/ Sotshoolekande tunnis näidati filmi, mis rääkis inimkaubandusest ning hingeliselt pani see ka väikese põntsu, et kui haige on see tänapäeva maailm ja mis iganes võib inimestega juhtuda. Kuid kõige selle värgenduse kokkuvõtteks jõuavad mu mõtted ikkagist tänulikkuseni, et mina olen veel terve ning elan rahulikult üksinda nagu printsess. Seega pole päev kuigi naeratav olnud, pigem just mõtlik ning vaiksem. 

Aga ilusaid asju leidub ka endiselt, kui neid otsida. Mulle nii pööraselt meeldib see, et iga päev läheb tibusammu võrra pikemaks ja valgust hakkab rohkem nägema. Ootan seda hetke, mil päike tuleb jälle külastama (viimati oli teda näha laupäeval Häädemeestel). Aga kui päikest ei tule, siis ootan lumesadu. See kuidas lumi lendab nagu reaktiivlennuk mulle näkku või langeb salaja juustesse, see on nii freakin armas. Ja tunni ajal jõllitada lumesadu on ka peace. Minu soovi kohaselt ongi nüüd puud jälle paksu lume all ja tänavad valged, thanks God ;) 

Eelmisel nädala lõpul oli siis talvelaager. Üritan võimalikult emotsioonikalt rääkida sellest ka. 

Esmalt videokokkuvõte mida ma olen täna juba 4 korda otsast lõpuni vaadanud.

Ma ei tea kust alustada... ma tahaksin hoopiski minna tagasi ja teha selle enda jaoks paremaks. Sest mõned asjad jõudsid mulle liiga hilja kohale. 

Kes pikkade juhtmetega on, siis mainin ära, et laager oli Häädemeestel.

Seekord ma bussirahvas polnud. Läksin ja tulin autoga, jaaap meil oli veel atv tagakärus. Chillax. 

Kõik õhtud olid mahedad. Ülistus, videod, jutlus ja ülistus. Ööd olid tavaliselt samuti chillimised. Kuna vaheajal olin harjunud hilja magama minema, siis ega laagriski uni enne 4 tulnud. Esimesel õhtul oli meil enda klassiruumis olevate tüdrukutega oli mõnus diib talk night. Saime tuttavaks ja istusime seal ringis rääkides nagu padjaklubi. Vahepeal lasime Bertaga magamiskoti sees trepist alla... lampi... teisel ööl jällegist käisime Evaga nussasaiu õpetajate toas söömas. Nom...

Päeval enamasti ma olin niisama lahe. Spordist ma osa ei võtnud.. seminaridest ja söömisest võtsin. Ma pean tunnistama, et mõlemad seminarid olid mõtlema ajavad. Üks siis gruijuhtide oma ja teine see, kuida oma emotsioone vaos hoida. Maastikumängu lasin ka Evaga klassis passides üle. Aga ma arvan, et temaga rääkimine oli sama hea kui maastikumäng mida teised pimedas paar tundi mööda Häädemeestet korraldasid.

Troloyolo.

 Eriliselt palju sai lauamänge mängitud ja lõbus oli ka, täiegaaah. Oeh, ma pole kunagi varem nii palju lauamänge mänginud. 

Tavaliselt rohkem rääkisin ma ka inimestega, kellega ma muidu ei suhte. Üldjuhul olengi laagrites või noortekatel oma teatud inimestega ja suhtlen nendega, aga laagris polnud väga sellist, kellega kogu aeg koos ringi hängida ja seetõttu olin ma ise avaram uuteks vestlusteks ning see andis täiega palju mulle juurde. Seeläbi sain ma ka umbes 3lt erinevalt inimeselt massaaži ja soenguid. 

Laupäev oli uni. Hommikul oli megaraske kõvalt põrandalt paari tunnise unega üles saada. Mäletan, et mõtlesin endamisi et oh, üks päev veel siin magada. Aga ülla-ülla, jälle viis mu õhtu sinna kuhu poleks arvanud. Nimelt lõpetasin õhtu ma hoopiski oma kodus, oma voodis. Asi siis selles, et päeva jooksul tuli paar ebameeldivat uudist ja siis parem otsustasime end autosse pakkida ja peale õhtust koosolekut ära tulla. Käisime Pärnu McDonaldsis Drive In-is autot mängimas ja siis sõitsime juba kodu poole. Ööseks olin kodus. Üritasin hoolega mitte mõelda sellele, et teised on veel laagris.... aga ma tean et seal olles oleksin ma samamoodi vastupidiselt mõelnud. 

Pühapäeval, siis kui oli laager lõpetamas, olin mina kodus vaheajast välja magamas.Mõnes mõttes oli hea, et ma sain oma pikast chillimisest puhata ning enne kooli ühe rahuliku päeva võtta. 

Nüüd aga on kool jälle peal ning vaikselt tundub, et hakkan juba praegu hulluks minema. Tahaks tagasi vaba aega ja pidu & pillerkaart. Felladega/Houmidega koos aja veetmist ja kõike seda.....

niuniu.. ainuke lohutus on paks tekk ja pehme padi. 

Hoidke mind ikka rõõmsana ja rääkige minuga, see annab positiivsust juurde.

57 (mõtted inimestest)

Hilisöised mõtted enne kooli algust

 Ma tunnen end mõnikord rumalalt. Inimesed, keda ma vanasti mõistsin nii hästi, neist ma ei saa enam midagi aru. Ma ei suuda end samastada nende mõtetega ja nendega samale tasandile viia end. Ning inimesed, kes olid mulle lihtsalt nägupidi tuttavad, nendega saan ma just rohkem tuttavamaks ja avastan ühiseid teemasid. Asjad vahetaksid nagu vaikselt kohta. Pöörlemine, mida ma ei tunne, kuid mille tagajärgi ma näen.

Mul on tuttavaid, keda olen tundnud aasta, kaks-kolm või rohkemgi. Kuid tegelikult suurt osa neist ma ei tunne. Ainult võib-olla kümmekond inimest neist. Alles nüüd, kui ma olen viimasel ajal hakanud tihedamalt läbi käima inimestega, keda ma varem arvatavalt tundsin, olen sellest aru saanud. Näinud nende varjul olnud poolt erinevates situatsioonides, üllatuste puhul, kuulnud sõnavara mida kasutatakse rääkimisel parima sõbraga. Näinud erinevusi suuremas seltskonnas ja väiksemas seltskonnas koos olles. Pidanud dialooge, leidnud üles punkti kust nad kardavad kõdi. Või siis näinud seda hetke, kui asi üle vindi keeratakse ja väsimuse emotsioonid pääsevad valla. Joobes, kainena, murelikuna, naerusuisena, igatepidi. Ja ma pean tunnistama, et nii on hoopiski kergem minul olla. Teades, kes on mu sõbrad tegelikult. Nii mõnigi mõte mis mu peas seisis nagu müüt, on saanud seeläbi ümberlükkamist. Sa võid inimest aastaid tunda, kuid kui sa ei ole temaga tihti koos erinevates olukordades, siis sa ei tea temast täielikku tõde. 

Mul on jäänud mulje, et kõikidel inimestel on kaks isikut. Selle kohta võiks vast öelda hea ingel ja halb ingel. Esialgu nähakse muidugi seda head poolt ja paljude tuttavate jaoks ongi see ainuke, mida ma näinud olen.

Mu silme ees on pilt kahest pallist. Üks pall on täis argipäevaelu ning seda, mida näevad kõik teisedki inimesed. Teine pall seevastu on aga täis saladusi. Saladusi, mis avalduvad ainult neile, kes saavad heita pilgu sinna palli sisse. Täpselt sellised pallid oleme ka meie. Üks osapool on meist see lihtne, tavaline, pakend mida serveerime kõigile. Teine aga see mida me ei avalikusta ja kes saavad sellest osa peale pikemat koosviibimist, tundma õppimist, aeg-ajalt saladuseloorist läbi nähes. Põhjus on selles, et me käitume erinevalt erinevates olukordades ja algselt tuttavaks saades me ei või kunagi teada, kui palju me võime iseennast avada. Seetõttu ehk hoitaksegi end vaos ning avatakse ainult nendele, kelle usaldus sul olemas on. Usaldus aga kasvab ajaga ning seda sealjuures kogu aeg läbi katsudes. 

Alati pole muidugi hea kõike teada. 

Kardetavasti poleks meil nii palju sõpru, kui me räägiksime kõike kõigile. Ma mõistan inimesi, kes ütlevad, et nad valetasid sellepärast, et teist inimest kaitsta. Selles on tõetera sees. Ma usun, et ma ei suudaks teada kõiki asju nii nagu nad on. See tekitaks liiga palju valu. Ausus on raske asi. Ma ei taha inimestele haiget teha ja seetõttu olen minagi nii tohutult palju asju muutnud või jätnud rääkimata. Ma tunnen kui ebaõiglane ja vale see on, aga ma ei taha et inimeste südamed saaksid haiget. 

Well, nüüd sain kõik need mõtted peast välja lennutatud. Talvelaagrist chillstep postitus jääb vist ikkagi järgmisesse korda. 

Parimat jätkuvat õppeaastat!

Ingrid. 

61

Kui süda soe ja mõtted head, siis küllap tuleb aasta hea. 

On kõik ju enda teha see, mis ootab uuel aastal ees. 

2013 is here. 

Aasta vahetus seekord siis Rohuneemel sõbra suvilas. Sinna jõudmine oli päris cool. Läksin marsaga, üksinda, õigesse peatusesse. Ning hakkasin umbkaudsete juhiste järgi liikuma. Mitu korda kahtlesin, kas olen õigel teel, sest ma polnud kunagi varem seal olnud ja seal oli metsik. Pime tänav, jääga kattunud tee, ümber mingi võpsik ja kõrvaklappides muusika. Aga oma kangekaelsusest üritasin ise selle koha üles leida ning leidsingi. Success. 
Väga suurt seltskonda sel õhtul meil polnud. Mina ja veel 4 sõpra. Täpselt parajalt. Istusime, lamasime, magasime, tormasime, naersime, sõime juustupallikrõpse. Huvitav oli.  
Keskööks läksime kai peale, sealt oli hea vaade saluudile. Vihma küll kallas nõmedalt ja linna poole oli nähtavus halb, kuid sellest hoolimata lasti sel aastal ikka palju rakette.  Yeaah, vaatepilt oli ilus ning mina olin viimane kes sealt lahkuda tahtis. 
Öö oli raju, nagu tavaliselt, sest unerežiim on totally sassis. 
Aasta esimene päev möödus lebos. Istusin puhurite juures ja mugisin küpsiseid. That's all.  Õhtuks leidsin ka kodutee ülesse. Nautisin aasta esimest päeva röömuga. 
Möödunud täna, ehk siis afsdjfnsj, kolmapäeval, käis Helina külas. Tuju oli hommikust peale kahtlaselt rõõmus. Küpsetasin siis dinosauruste piparkooke ja Helina jõudes tegin pitsat pizzat. Õhtu möödus selle aasta kõige suuremas lollitamise hoos. Hetkel tunnen selle pärast suhteliselt nõmedalt end :D  
Helina aitas vähemalt mul asjad laagri jaoks ära pakkida, sest homme algabki ju juba talvelaager. Lisaks oli ta megaarmas ja korrastas mu kapimajanduse ära. Seal oli olukord juba päris hull.. 
Muide, ma nagu teeks whatever, et ma ei peaks nädala aja pärast kooli ronima... fuhh... tahan veel vabadust ja chillimist. Kool on lihtsalt üks orjakoht ja sellega kaasnevad ainult mured. 
Well, praegu oleks tegelikult soovitav magada, sest Helina on juba mitu tundi teises toas õndsat und näinud. Mina aga vaatasin filmi, kiusasin twitteri inimesi ja rahuldan Valeria stalkimisvajadust.  Kell on 3.45... btw... 

PS.  Helina, sorry et ma magama pole läinud. Aga hetkel tunnen ma end väga hästi ning õige varsti loojub ka minu silm. Loodetavasti suudan su ikka mõne tunni pärast üles äratada ning siis ma vajun maa all häbist, mille ma endale õhtul kaela toppisin. 


Inksu

Spamlololololooooooooooooooooooooooool