Kommipaberid laual, ema laua kõrval.

Inimese eluperioodil tutvutakse mitmete erinevate inimestega.
Eks kõik on seda kogenud, et on neid inimesi, kes tulevad su ellu ja jätavad südamenurkadesse maha imetoredaid mälestusi. Mingil ajal sammuvad nad aga välja. Arvatavasti siis, kui neile isu ja fun täis saab. Nad on nagu külalised, lihtsalt.. ühekordsed.
Siiski on ka teistsorti inimesi. Neid, kes tulevad su südametuppa ning kolivadki sinna sisse. Istuvad seal mõnusalt diivanil ning on su elus ükskõik mis ka ei juhtuks. Ma arvan, et kõik nõustuvad sellega, kui ma ütlen, et neid kauaaegseid, südamesõpru, homiesid, väärtustame me rohkem. Me mõistame teineteist kahtepoolselt ning kõik jutuajamised, iga telefonikõne minut, kõik on nii väärtuslik.
Aga loll nagu ma olen, jään mina taga igatsema ka neid, kes on külalised. Kõik need, kes on mu elus mingil hetkel läbi käinud ning jätnud sinna maha midagi mäletamisväärset, nende peale ma mõtlen. Ma palvetan nende eest ning soovin neile südames kõike kõige paremat. Isegi kui ma tean, et nemad minu peale enam võibolla kunagi ei mõtle.


Teine mõte on see, et aina enam hakkavad mulle meeldima need inimesed, kes käituvad täiskasvanulikult. Ma ei judge kedagi, kuid argh.. lapsikus ajab mind endast välja. Rahumeelsed inimesed on need, kes on  minu masti tüübid. Inimlikkus ning tark jutt on üks asi inimestes, mida ma täiega hindan. Muidugi, see on ainult minu sõltumatu personaalne arvamus.
Ehk on see tingitud sellest, et minu eaklass on juba vanemaks jäänud ning hakkab ülikoolile lähenema või siis sellest, et ma ise olen ajaga kasvanud ning omandanud endas selle rahumeelsema külje, mis 85% ajast on ka domineeriv. Aga kes teab.. ehk on see isegi ajutine. Eks elu näitab.


Ingrid

Tindipudi

*võtan võiku kätte, draft notesid ette, istun laua peale ning asun kirjutama*



Ma nägin sind unes. Sa jooksid mulle järgi, nagu tahaksid midagi öelda. Ma oleks tahtnud seisma jääda ja kuulata sind, aga ikka ma kiirustasin mujale. Nii istusin ma autosse ja ei saanudki sulle öelda, et see on viimane kord, kui ma sind näen. 



Elu. Elu on hetkel selline, et siiberdan maa ja linna vahel. Paar päeva siin, paar päeva seal. Palju on asju, mida oleks vaja loetud päevade jooksul ära teha. Ja ma lihtsalt ei suuda end kokku võtta. Selle asemel istun ma voodis, teki sees ja mõtlen nende asjade peale. Mida ma olen aga avastanud, on see, et mõtte jõul pole ma suutnud midagi ära teha. Tuleb kätte võtta ja liigutada.  Kõige rohkem oleks ehk mulle vaja öelda, et mida peab kohe tegema ja millised asjad võivad paar kuud oodata.

Kalendrisse on päris jube vaadata, sest august on juba nädala aja pärast. Nagu whaaat. Seega üritan veel teha seda, mida jõuab. Käisin kinos Supervarast vaatamas. See oli päris funny ja armas. Sain endale ka ühe minioni ^-^  Ühel öösel jalutasin Pelgu Gümni taga staadionil jalkaringe....Stroomil käisin peesitamas.. kell 2 öösel...ja ühe haiglaasutuse akna all.... karusellile ei taha ma ka enam kaua minna...  it was kind of stupid night.
Aga leidub ka selliseid armsaid inimesi, kes helistavad kui on linnas ning tahavad mind näha. See teeb rõõmu, kuigi kui ma mõtlen nende tagamõtetele, siis jääb mulje, nagu me teed ei oleks ühised. Aga ma ei taha ju ka kellelegi haiget ka teha.

Well. Laagri aftekas oli eelmine nädal. See oli funny ja tore ja paljupalju oli videosid ning kõik lahedad tüübid olid kohal. Selline suur soojus tekkis südamesse. Sõin vahukomme nutellaga ja njomnjomnjom, niii palju oli head fooodi. Õhtu venis päris pikaks ja külmaks. Aga oli seda väärt ;)

Vihmased päevad ei meeldi väga hetkel. Viivad tuju alla. Tahaksin veel võimalikult palju käia päikeseprillidega ja lühikeste pükstega ja pikkade õhuliste seelikute ja värviliste särkidega. Pooled särgid on veel kandmata ju. Loodame, et august hoiab soojana.

Every night can be a Saturday night

Nii, nüüd istun ma lõpuks oma rohelises kotitoolis ja saan rahulikult kõik ära kirjutada. Kirjutada oma 10 järjestikulisest õnnistatud päevadest. 

10 päeva järjest so much fun-i. 

Kõik algas ühel pühapäeval, kui kohtusin lõpuks kauaoodatud tšehhikatega. Ja nagu, wow, nad on nii lahedad. Polnud ammu nii toredaid inimesi kohanud. Ja nad suhtusid ka meisse nii hästi, isegi minusse, kes ma suutsin juba esimesel kohtumisel väikeses seltskonnas istudes vaiksel hetkel krO0ooooksu teha.  See oli vist üks piinlikumaid hetki mu elus. 

Koos noortega Tšehhist, Tapalt ja veidi vanemate inimestega Berliinist, sain koos olla kolm päeva. Kaks neist kulusid meie outreachile ja õhtusele programmile. Päeva ajal käisime linna peal ja mängisime treasure hunting-ut. Wow, see oli nagu midagi täiesti lahedat. Lihtsalt haigelt lahe, kuidas Jumal kasutab meid ja puudutab inimesi. Me panime lambist kirja asjad, nimed, probleemid, iseloomustused, mis meile pähe tulid ja läksime gruppidega laiali. Ning bäow, asjad klappisid ja me leidsime inimesed, kel olid need probleemid, need asjad ja isegi see nimi, mis me olime varem paberile pannud. Need kogemused olid võimsad. 

Palju naljakaid-toredaid momente jäid meenutama neid päevi. Näiteks aeg, kui käisin 3 tšehhikaga linna peal ja ürtasin oma kandilises inglise keeles seletada, mis kohad on haigla ja juuksur. Nad said palju naerda :) Õpetasime ka ise neile veidi eesti keelt, mis oli tohutult armas. Täielik icebreaker.

Aeg nendega koos möödus nii vahvalt, et kurb, vägaväga kurb oli teisipäeva õhtul lahkuda. Rongis olin sunnitud lausa prillid ette panema, et pisaraid varjata. Ning ülejäänud päevad tundus kogu aeg, nagu kuuleks tšehhi keelt või näeks silmnanurgast neid. 

Igatahes, kurb oli olla linnas, teades, et nemad on veel Tapal. Öö oli raske, käisin poes, pakkisin, magasin 2-3 tundi ning siis juba jooksin Olli. Aitasime kraami tõsta (ja ma suutsin ilma logota laagri särkide kasti panna veokile, kus tegelt polnud nende koht). 

Ning algaski laager. Kuna olin seal päev varem, kui muud loomad, siis aitasin ka siin-seal ja sain grupijuhiks olemise koolituse. Öösel loopisime Tammerannaga oma jalatseid puu okstesse ja üksteise pihta, funfun :) 

Järgmine päev oligi siis käes see kauaoodatud laager. Sain endale grupi, kes oli tõeliselt vahva. Koos oli meil väga mõnus Sõna tundma õppida ja ka üksteisest veidi aimu saada. 

Laupäeval kadusid kõik laagrilised platsilt ära ning käisid erinevates kohtades teenimisprojektides. 

Mina koos Maarja, Johanna ja veel mõnega käisime Viljandi Hooldushaiglas. Ma pole küll selle nime õigsuses kindel, kuid algul nimetatud haigla ta küll polnud. Käisime seal siis vanade inimestega jalutamas. That's right, lugesite õigesti. Võtsime nende ratastoolid ja läksime õue kärutama. Mina sain endale täitsa toreda tädikese, kellega oli nii tore vestelda ja kuulda tema elulugu. Valisin selle tegevuse endale just seetõttu, et füüsilist tööd saab pidevalt teha kodus. Kuid vanade inimestega niisama jalutama ju ei lähe. Sain kogeda midagi uut ja midagi toredat. Ning mis peamine, minu jaoks oli nii väikene asi minna ja lükata seda tooli pool tundi. Nende jaoks aga oli see midagi suurt, sest neid niisama tänavale ei viida. Saime nii meie, kui ka nemad, rõõmuga täidetud. 

Laagrist veel veidi.

Toimus Nuutsakul. Hea oli üle aastate jälle seal viibida. Pikk ootamine tasus ära, peale sellist tšehhikatega koos üritust oli mõnus minna edasi laagrisse ja veeta mõnusalt aega. Ööd venisid pikaks, inimesed ütlesid 5 korda päevas, et ma olen veider, süüa sai ülearu, sain lohutust oma kõhklustele. Aga kahjuks kõik ei sujunud nii, nagu oleks tahtnud. Näiteks mu iPod, millega pidin hommikul muusikat laskma, ei saanud laadimist ja tegi restore. Ehk siis hetkel on iPod paljas nagu vastsündinu. Lootsin koju jõudes ühendada selle oma arvutiga ning saada kõik tagasi, kuid well, well, well, laagris oleku ajal oli kodus arvuti katki läinud. Püha vaim oli nii suur, et mu elektroonilised seadmed läksid rikki? :)

Seekord oli asi teisiti, laagrist tagasijõudmine polnud üldsegi kurb, sest Maarja tuli minu juurde. Koos veetsime ühe toreda õhtu laulu kirjutades. Jesh, kirjutasime ise laulu, laagri kohta. Teisel õhtul veetsime mõnusa õhtu põrandal ning sõime öhtusööki 2 tundi. Yeah, beat that. 

Kui tema lahkus, siis sai ka otsa mu 10 päevane mõnusus. Elu oli jälle kõigi oma koormatega mul seljas ning maailma kiusatused-mured pead vaevamas. Ma tõsiselt nautisin seda nädalat koos kristlastega ja vähese interneti kogusega. See kõik oli hoopiski täitvam ning rõõmsameelsem. Aga ma ei kurvasta, sest juba 2 nädala pärast saan jälle olla sellest elust eemal.

Nagu aru saada, siis hüvastijätte oli palju. Mõned rohkem kurvemad, teised vähem. Kahju on teada, et mõnda neist näen alles pika aja pärast. Aga Jumal parandab mu haavad ning annab mulle jõudu muude asjade arvelt.

Ja ma olen jälle kohvisõltlane.

Amen. 

Silmade hetk

Tol hetkel oli see lihtsalt üks tavaline silma vaatamine. Pikk, sügav hetk. Täiesti tavaline, ilma mingite tagamõteteta. Alles hiljem tundsin, et seda hetke tahaks veel kogeda. Neid silmi enda silmades. On see võimalik?

Another comics

Ma ei tea... ma lihtsalt leian mingit äratuntavat elu nendes koomiksites.

Ta...

... jalutab paljajalu rohul. Muru kõdistab ta jalataldu. Ta astub tuppa. Tunneb jahedamat õhku oma nahal. Ta istub. Ja kallab endale piima. Läbi kardina väikeste aukude vaatab ta otse ees õue. Roheline. Ta joob monotoonselt piima. Kuulab.  Inimesed räägivad, aga ta ei oska kommenteerida. Ta tõuseb. Ta seisab. Ta mõtleb. Ta.   

Piltides juuni

Jojou, tuli suuur kihk panna siia pildilaadung juuni kuust. Ma olen õnnelik, et nii palju jõudsin teha selle kuu jooksul. Tuleks nüüd juuli ka sama produktiivne... Kindlasti tuleb, sest juba eile sai ports minu elu esimesi pontšikuid valmis tehtud.

10 päeva pärast, isegi vähem vist, on suvelaager. Ning igat videot vaadates, igat regaja nime nähes, igat sellega seonduvat lauset kuuldes, ma lihtsalt naeratan mõtetes. Tean, et suure ootusärevuse all võib reaalsus hoopis haiget teha, kuid sellegipoolest ootan ma seda täiega.


Aga siin on viimast korda juuni ´13