elu nagu igav seebikas

Vahest tundub, et elu on nagu üks pikk igav seebikas. Eriti minu puhul. Ja sain täna palju häid uudiseid, kuid ei puudu ka halbu uudiseid. Pole head ilma halvata. Ja alati on keegi kes rikub tuju ära. Ja ma ei saa aru, kas inimesed ei mõista, et sorry pole sõna millega lahendab kõik.

Aga põhjus miks mu elu on nagu halb seebikas on see, et.....*ohe*...ma ei suuda tegelt seda kirjeldada. Aga tegelt. Te mõistate seda isegi, kui te vaatate seda, ehk siis jälgite seda. Algul võib küll see tunduda sellise kenana nagu need seebikad alguses kõik, kuid siis läheb kõik käest ära. Ja ma ei tea miks. Aga ma arvan et põhjus on ikka minus endas. Minus on muidu alates eilsest selline kummaline tunne. Või nh seda ei saa isegi tundeks nimetada. Tavaliselt on inimestel ikka mingid tunded. Näiteks rõõmus, kurb, armunud, masenduses, jne. Kuid alates eilsest pole minu sees enam mitte ühtegi tunnet. Ma olen tundetu. Minus pole rõõmu, pole ka kurbust, pole ka masendust. Midagi pole. Ja see on nii imelik tunne. Tühjuse tunne. Nagu Su sees poleks midagi. Mul on selline tunne nagu vee pudelil mu laua peal. See on tühi ja läbipaistev, kuigi mina pole läbipaistev. :)

Vahest on mul selline tunne, et see elu pole väärt, et seda elada. Ja mis kõige naljakam on see, et sa mõistad asju ja oma vigu ka. Kuid ma kordan neid vigu ja teen neid samu asju jälle uuesti ja uuesti. Ja see on lausa halenaljakas.

Homme algab märts. Märts on teatavasti paastukuu. Ja märtsis peaks lumi sulama, kuid meie ilma vaadates ja ilmateadet kuulates tundub, et see lumi ei tahagi sulada.

Aga mis sellest ilmast ikka. Ma lähen magama. Homme oootab kool. Pean sellel nädalal end kõvasti käsile võtma.

Aga pmst siis head aega ja kenasid unenägusid.

Ingrid.

Mase jätkub

Niisiis. Pidu läbi ja jälle kooli. Koolis oli suht "soe" vastuvõtt. Sõimati natuke ja möliseti. Olen suutnud asjad ise ka nii kaugele ajada, et nüüd ei räägi enam paar inimest minuga. Ma olen ikka nii tore ....
Aga pmst eile oli ka siis Vabariigi 92 sünnipäev, mida ma unustasin mainida.
Ja ma lisasin siia pildi kontserdipiletist, kus ta eile käis. Nii kahju, et ma ei saanud minna:( Seal oli olnud julmalt äge tulevärk ja nii. Ja laulja oli ka igast värki teinud ja seal oli kirst ka lavale toodud. Uudistest veel tsekkisin ja seal öeldi, et kunagi pole Saku Suurhallis nii suurt tehnikat veel olnud. Ma ikka julmalt kahetsen, et sinna ei saanud. Paps kirjeldas küll, et seal olid vahepeal suht suvalt mingid paugud kõinud ja nii. Mm ja vahtu lasti ka ning koguaeg oli hull tulepritsimine. A koju jõudis iss alles mingi kell kolmveerand kaks. Ma kujutan ette kui raske oleks mul olnud täna koolis olla. Ega midagi polnudki koolis huvitavat. Väike sõim ja väike aktus ja siis veel moraalilugemist jne. no ja muidugi kontrolltöö oli ka. Selle oleks ma pidanud järgi tegema, kui oleksin puudunud. Aga oli üks hea uudis ka . Angelical on täna sünna !!! Ja minul on sünna järgmine reede.
A mingi täna oli suht naljakas. Panin teleka käima. Sealt tuli reporter. Õpin ja siis telekas samal ajal lahti ja siis vaatan telekasse ja mida ma näen. Priit seal kaameras. kompu ta ;D
Aga egas muud eriti polegi. Lõpetan siin asjad ära ja tõmban tekkide vahele. Tahakski juba magama, kuid ma loodan et ma jälle mingit kahtlast und ei näe nagu ükspäev...uuh...kohutav. Käravete kummitab mind. Õnnneks on unenägudel see hea omadus, et nad ununevad paari päeva pärast ära.
Sellega ma lõpetan. edu.ee

See, et ma naeratan ei tähenda, et ma oleks õnnelik

Hetkel olen ma masenduses. Ma olen täis kurbust. Olen vist ainuke jobu, kes kodus on. Issi sõidab Tallinna rammsteini kontserdile. Endised "sõbrad" on Käravetel. Kui ma oleks normaalne, oleksin ka seal praegu. Masendus tapab mu. Eile kui ema polnud kodus ma lihtsalt tund aega jutti pillisin, sest elu on niii rappas. Poleks muusikat, poleks mind. Ma tunnen ennast nii tühjana ja nii katkisena. D**m, miks peab see kõik nii raske olema. Ma olen oma elu ära rikkunud. Järjekordne must plekk. Sõpradest saavad mälestused, rõõmust saab unistus. Mul on nii piinavalt valus. Unistused ei täitu ja soovid ka. Ootan, et keegi täidaks neid lootusi, kuid ma vist jäängi ootama. Keegi ei mõista mind ja mu tundeid. Peeglist vaatab mulle vastu hullunud ja hale nägu. Miks ma siia sündisin? Mis on mu eesmärk?
Nüüd saadab veel msn ka mingeid viirusi. Shit happens.
Miks nii? Miks ma olen mingi lootusetu kuju? Ja millal see lumi ära sulab?
Ma tahan ka kellegi jaoks tähtis olla. Ma tahan ka kellegi jaoks armastatud olla.
F**K !!!

Indrekule

Niisiis. Postitus Indrekule, kuna tema tahtis et ma midagi kirjutaksin siia.
Ta tahtis et ma kirjutaksin siia eilsest, aga ma eriti ei mäleta sellest midagi. So ma kirjutan seda, mida mäletan. Aga eile läksime siis Tapale. Olime mõnusalt mu korteris (kümnekesi). A ja sain mingi Keniga tuttavaks :D
Siiis läksime (kuidagi) Tapa kooli. Seal vaatasime videosid. Ja peale selle tuli disko. jee. Diskol ma mäletan seda, et ma olin pahane, et keegi minuga ei tantsinud :) aga sellest probleemit aitasid jagu saada head sõbrad Julia ja Annu, kellega oli koos väga lõbus tantsida. Aga meile ei piisanud lihtsalt tantsimiselt. Meie ronisime lavale ja kekutasime seal :D Päris mitu korda oime laval ja meile hakkas seal väga meeldima, kuni tuli üks düüd ja ajas meid sealt minema :(
Jeap. Laval oli mõnus tantsida. Loodan, et keegi mind ära ei tundnud, kuigi päris paljude tuttavatega sain ma kokku. Disko lõppes kell 22.00
Kuid koguaeg ma ka ei tantsinud. Vahepeal käisime allkorrusel joomas (vett). Ja mulle öeldi, et ma olin koguaeg laulnud.

Täna muidu hetkel peaksin ma olema linnas, aga kuna tuli nii suur tuisk, mis ei lasknud kodust välja, siis ma ei hakanud minema. Ma oleks pidanud muidu 2 km jalutama rudteejaama. prrr...
Ja tegelt, ausalt öeldes, poleks ma eriti tahtnud ka minna, sest mul pea valutab, kael valutab, jalad valutavad, süda valutab ning mul on reeturi tunne.

Üka asi veel. Ma lisasin oma blogisse sellise küsimuste kasti või nii. See peaks asuma seal paremal. Esitage oma küsimused sinna ja mina vastan neile :)

Aga pmst ma ei oska rohkem midagi kirjuada. Loodan, et sobib, Indrek :D

Terekest

On viimasest postitusest möödas mitu päeva. Ning ma pean kurvastusega tõdema, et selle aja jooksul pole mitte midagi muutunud. Ainult kool ja kodu. Nojah Hinded on küll natsa halvemaks läinud, aga mitte ainult minul. Ning rääkides hinnetest, sain ma täna hinnetelehe. Ja allkirja mida selle alla on vaja, ehk siis lapsevanema allkiri, selle ma lihtsalt praegu tegin ise. Vaatasin ema allkirju ja prrovisin natuke ja siis pmst tegingi ise. Ühesõnaga võltsisin allkirja. Tegelt ma ei taha sellest rohkem rääkida.
Aga mulle meenus, et väga igav polegi isegi olnud. Täna käisin ma autoga sõitmas. Jess. Üle pika aja sain ma jälle roooli istuda ja harjutada. Ning ma ei libisenudki välja ;P
Aga muidu rääkides tulevikust on homme Tapa Koolis paroodiaõhtu mille jaoks tegime klassiga täna video valmis. Stiilipäevikut. Mina olin jälle Krista. Istusin koos perega :D Aga ma kaldusin nüüd teemast natsa kõrvale, etsiis homme on see värk Tapa koolis ja peale seda on disko. jee. Niisiis noortekale homme ei lähe.
*mõtepaus*
Ahjaa Annu kirjutas mulle just msnis , et tal pepuvahe sügeleb. See on nagu tõesti väga tähtis informatsioon. :))
Ja täna ma avastain, et ma pole ainuke kellel vahelduvad tujud nii kiiresti, et sa ise ka sellest aru ei saa. A ja üks tõesti tähtis uudis ka . Ma olen suutnud oma lubadust pidada. Nagu see on alles ime. Ja kes siis ei mäleta, siis mul on seenädal masekavaba nädal. Ning ma tõesti pole kordagi selle nädala jooksul masetsenud. Ma tegin endaöe isegi pühapäeval tabeli, et panna kirja, et kui suur aja ma oma nädalast siis maha masetsen, aga ma pole seda tabelit mitte kordagi avanud ka. Ma arvan et ma olen nii tubli olnud, et homme võib seda tähistada :D
Ja laupäeval lähen ma siis arvatavasti ( kui liiga suurt tuisku ei tule) Tallinna. Mu vennatütar Sandra saab 5 aastaseks ja seda tuleb ka tähistada :D Ma olen ju talle ikkagist tädi, nii et ma arvan et järgmist postitust võite oodata, kas siis nädala lõpus või siis kui aega saan ! :D

Ja üks tähtis uudis veel: Meil on homme 5 tundi !!! jeeeeeeee. . . .

Perverssne päev :D

Eile oli sõbrapäev. Ja peale selle on kõik muutunud. paremuse poole õnneks. :)
Jah, täna oli perverssne päev. Kõigepealt ahistas mind Julia, siis ahistas Annu ja lõpuks kõigerohkem ahistas Birgit. Teate, mis düüd tegi?. Düüd tõmbas mul nagu sõna otses mõtte keelega üle põse. Nagu iu, ptüi, väkk. Me harjutasime reedeks tantimist ja siis äkki tõmbas keelega üle põse, nagu koer.
Aga muidu oli täitsa tore päev. Terve päeva arutasime reedest. Ja me otsustasime tüdrukutega, et läheme reedel Tapa kooli diskole. Kõigepealt peame end kuidagi Tapale sebima ja sealt lähme minu korterisse, teeme endale grimmi ja paneme kenasti riidesseˇˇ. Ja sii sealt lähme kooli.
Muidu peale selle oli ka tore päev. Klassis oli meid viis. Osad olid võistlustel ja osa puudusid niisama.
Ja õhtu muutus veel paremaks.... Üks vana tuttav võttis minuga ühendust:D:D:D Ja seee on nii tore. :D
Nagu aru saite, siis ma pole kordagi veel täna masenduses olnud, mis on SUPER!!!
Aga pole head ilma halvata. Kui koju tulin, siis teatas mulle emme, et üks meie koertest on surnud... Brändi. Ja ma pean tunnistama, et ma polnud temaga eriti koos ja igatsen nüüd teda... Kuid sa pidid minema ja nüüd on su koht seal, kus kõik teised surnud koerad on. Ning kus on ka Donna. Hüvasti...

Laupäev. Jess

Nii nagu piltidelt näha möödus nädal huvitavalt. Ma PROOVISIN joonistada silmi,aga nh eks igaüks ise otsustab kuidas välja tuli. Muidugi pole kõikide kunstianded ka nii suured, aga suht suva.

Neljapäev läks huvitavalt, kuni sinnamaani, kui tuli masendus külla. Põhjuseid pole vaja teada, aga hea oli see, et tänu sellele masendusele sain ma ühe inimese natukenegi rõõmsamaks teha.

Reedel oli koolis spordipäev. Suusatasime ja siis toimus koolis sees ka viktoriin. Jah suusatamises pole ma eriti tugev. Ja kuna sadas lund ning mu isiklikud suusad olid lühikesed ja ei libisenud hästi, siis ma jäin suhtkoht viimaste sekka. Õnneks sai kõik kiiresti läbi, niiet kell 11 sai juba koolis süüa. Ma sõin ära ja otsustasin siis koju suusatada, aga tagantjärele mõeldes polnud see kõige parem mõte. Tuisk oli tee täis tuisanud ja tuul puhus otse näkku, aga selle eest sain ma juba enne kella 12 koju. Kodus ma jõin kakaod ja läksin magama. Paar tundi magatud ja oma asju tehtud suundusin Tapale, noortekasse.
Noortekas me seekord vaatasime dvd-d evolutsioonist ja sõime samal ajal jäätist, mida on ka pildilt näha :D

TÄna siis laupäev. Hommikul natuke olin emme peale pahane, sest ta soris mu asjades ja siis ma lugesin raamatut ja nüüd olen siin niisama ja mõtlen, et kuidas ma peaks oma elu muutma, et sellest ka kasu oleks...
Kui teil on ideid, siis öelge. Sest see pidev masetsemine ajab juba mind ennst ka hulluks varsti.

Ja üks asi on veel. HOMME ON SÕBRAPÄEV!!!!!!!!!

Link!!!!!

Mul on üks selline link, kust saab endale tellida rinnamärke. Neid ise kujundada ja tellida. Ning kui te selle lingi kaudu tellite neid märke, siis osa sellest (teatud protsent) läheb ka heategevusele :D
Nii et tellige. :)
ja link on siis :

http://www.eestimaine.ee/site/index.php?target=user_made&ref=465

Üks natsa positiivsem postitus.

Nii mis ma rääkida oskan. Viimane positus tuli siia vist neljapäeval, kui ma ei eksi. Niisiis selle ajaga on palju juhtunud. Käima on lükatud uus nädal, kuid enne seda lõppes eelmine nädal.

REEDE:

Oli emme sünna. Ma ei hakka mainima kui vanaks ta sai. Ja vend käis külas. Ning vend otsustas issiga, et nad viivad mind ise tapale ära. Sõitsimegi ja käisime korra kraavis ka. Õnneks midagi suurt ei juhtunud. Lihtsalt kurvis sattus auto liiga sisekurvi ja tõmbas kraavi. Pidime traktorit ootama mingi pool tundi. Mina istusin autos taga, Kõrvalistuja seljataga. Ja kui me seal kraavis olime. Siis ma vaatasin kõrvale ja mingi lumahunnik oli kuni aknani. Ning lumehunniku sees oli üks selline post. seal olid veel mingid traadijupid küljes. Aga igatahes ma vaatasin, et kui auto oleks üle katuse käinud, siis see post oleks mulle näkku tulnud läbi akna. ÕÕh. Aga õnneks saime auto õnnelikult ja tervelt välja ning retk Tapale võis jätkuda.

LAUPÄEV:

Niisiis, laupäeval. Laupäeval oli...lõbus. Käisin Käravetel lõbutsemas. Koos Birxi, Jaksi, Intsu, Krissu, Aiku ja pärast Raidiga. Algas muidugi igavalt. Mängisime Krissu juures kaarte ja vaatasime telekat. Aga siis peksis Krissu meid välja ja me kõmpisime tagasi Käravetele. Nh sebisime vana koolimaja võtmed. Redutasime seal jne. Igatahes pärast läks õnneks lõbusamaks.ˇˇ Aga ma ei taha sellest pikemalt rääkida :D. Kes teab, see teab

PÜHAPÄEV:

ÖÖsel nägin kahtlast und. Kõik pildid laupäevast vahetusid ja lõpuks nägin kirstu. Ärkasin selle peale ülesse ja mõtlesin kaks tundi oma tegudele. Lõpuks suutsin magama jääda.
Pühapäev oli ka muideks mu issi sünna :)
Pühapäeva päev möödus vaikselt. ja õhtu ka

ESMASPÄEV:

Päev algas julma peavaluga, aga nagu minu vend ütleb, pole ühelegi probleemile lahendust. Nii ka täna. Tänu oma sõpradele sain ma peavalust kiiresti üle ja isegi masendusest. Ja vene keele tund läks ka nii lõbusalt... Naljakas, kuidas võib iga asja peale naerda. Isegi siis, kui õpetaja vahib tigedalt otsa.
Aga ülejäänud päev möödus ka lõbusalt. Vahepeal ilmnesid muidugi jääknähud, aga suht suva sellest. Peale suusatamist tuli buss ja ma pääsesin oma kindlasse koju.
Tegelt ma peaks hetkel mingit mütsi ja kotti paberile kavandama, aga ma ju ei oska ka. Niikuinii on õpsid mind vihkama hakanud . Ja mul tuli meelde, et kunsta töö ka ju vaja lõpetada. . .
Eks ma siis lähen. Panen oma hallid ajurakud orjama :D

tahaks põgeneda.......

Lõpuks sain aega. Tegemist nii palju ja õppima peab ju ka. Ongi hinded jamaks läinud.
Aga muidu läheb suht "toredalt". Igal päev on samasugune. ärkamine-kool-söök-pinks-bussi ootamine-magamine-telekas-arvuti-magama-hommik
Ja päevast-päeva ründab mind masendus. Deem. tahaks nutta. Elul pole mõtet. Ja mida hetk edasi, seda rohkem tunnen elu karmidust. Ma ei pea siin enam vastu. Ja teeselda on ka raske. Ma ei taha enam hommikuti ärgata. Ma ei taha kooli minna. Ma ei taha näidata oma nägu.
Pisarad jooksevad möööda mu põski, kui ma torgin klavituuri.
Tahaksin ära põgeneda. Kaugele, kus keegi mind ei tunne. Alustada uut elu. Pühenduda ainult enesele ja mõtetele. Nutta nii kõvasti kui tahan ja kui palju ma tahan.
Mul on sellest siiber. Ma ei tunne enam midagi. Ma ei kuule enam midagi. Masendus haarab mind igaveseks oma meelevalda. Miski ei leevenda mu piinu. Mind ei huvita teiste arvamus. Mitu päeva olen juba söömata.
Ükski päev pole hea. Ma olen tüdinenud teesklemast ja näitlemast. Ma ei tea, mis minust saab. Ma tahaks põgeneda...