Apelsiiino-domiiino

Nii. Siit tuleb üks kiire post, sest ma olen oma ajaga nii nõmedalt junnis-jännis, et veits närvi ajab. Aga võtame rahulikult ja hakkame kirjutama.

Esiteks. Tegin täna silmad lahti. Selle peale, et valeria saatis mulle sms-i. Ja siis kahtlustasin, et kas ma olen nüüd tegelt ka bussist maha jäänud, sest õues oli nii valge, kuid ei olnudki maha jäänud. Bussini veel tervelt tund aega. Hohoh. Igahes, minu puhkus sai tänasega läbi ja jälle hakkas õlg kandma seda koolikotti ja jalg astuma seda sama rada pidi, mida olen käinud päris palju.

Hommik oli kena. Väga lahe oli jalutada tõusva päikese valguses. Ning mulle meenus selline asi ka, et mai kuus, kui ma hommikuti jalgrattaga kooli läksin, oli õues sama valge ja sama kaunis. Jah.. nii tahaks rattaga jälle hommikuti kooli sõita. Ja õhtul ise millal tahan tagasi sõita. Kahjuks on see lumi takistuseks mu teel. Mina ei oska kohe lumega sõita. Ja üpriski külm oleks ka :D

Tunnid olid täna suht normaalsed. Matas tehti kohe kontrolltöö meile. Kõva. Ja siis ma pidin veel tahvliees midagi pobisema, aga õnneks oli see vana teema kordamine ja kõik käis paaristööna, niiet õnnestus üks ilus viis saada ekooli. Teised tunnid läksid nii nagu vanasti. Midagi pole ikka selle 10 päeva jooksul erilist muutunud. Peale selle, et Andres sai eile 16. Palju õnne talle terveks tema pikaks eluteekonnaks! Ja hmm.. mõni on juuksuris käinud. Kooliuks oli katki tehtud. Ja muud uut-huvitavat polnudki. Keegi eriti vist isegi ei märganud, et ma koolis olen. Märgati ainult seda, et oo, üle pika aja on terve me klassi koossseis, ehk 10 pätakat koos, keda nimetatakse Jäneda kooli 9.klassiks. Ja oohajaah, see klass. Mida kõike naad teevad ja tegemata jätavad. Täna oli neil näiteks mingi peldikujama. Kellegi suss oli vist pissuaaris ja siis keegi segas kedagi sellel tähtsal toimingul ja oh mida kõike veel :D mõnikord on ikka naljakas nendega olla, kuid teinekord tunnen ma ennast nii suurena ja liiga targana nende seas. Ja lihtsalt tahaks nendel hetkedel neile ata-ata anda. Aga noh, eks nende tegemised kuuluvad ka minu elu ja minu mälestuste juurde.

Vot. Õhtul siin tegin ka mõne pildi. Ahh. nõme, sest raiskasin oma aja ära sellega. Oleks võinud midagi kasulikumat teha selle ajaga... aga selle eest saate värve kah oma silma vikerkestale, lisaks sellele musta-valgele tähemustrile siin.

Kes on käinud 9-ndas või käib 9-ndas, siis need vihikud on teile kindlasti tuttavad. Nüüdsest olen ka mina nende omanik. Edu meile !!!

Mängisin veits C-Vitamiinidega.

Ja minu armas apelsiiino. Hetkel veel täiesti normaalne.

Kuid nüüd juba paljas :O

Apelsiino lillekene :D

Kui nüüd veel kedagi huvitab, kuidas mu tervisega on, siis nüüd käin koolis, kuid terve pole siiski ikka veel. Eile näiteks sain teada seda, et see mikroplasma pisik, mis mu sees elab, on ka astma eelpisik või noh, temast võib tekkida edasi astma. Nii et ma peaksin ennast väga hoidma ja mitte külma õhku sisse hingama, sest peale kopsupõletiku võib mind tabada ka astma, aga see oleks juhul, kui ma nüüd tõsiselt veel külmetaksin.

Veel korrutatakse mulle pidevalt, et ma pean puhkama ja asju rahulikult võtma. Vot. Eks ma üritan siis rahulikult võtta ja ennast hoida, sest sünkar ju ka laupäeval ees.

Olge tublid ja õnnistatud !

Tänase päeva laul: Kutless - Again. link.

30 stm eestis. Noway !!!

30 seconds to marsi teade eestisse tulekust tekitas noorte seas mitmeid positiivse meeleoluga rahutusi. Paljud kindlasti ei usu siiani, et see tõesti saab võimalikuks. Kuid loodame parimat. Ning et need 3 kuud, 4 nädalat ja 3 päeva mööduvad mõnusalt. Igaüks räägib, et tahab raudselt minna sinna. Kuid kas tõesti suudavad kõik enda vajadused rahuldada ja saada sinna. Möll läheb kõvaks veel. Rahvas kogub hoogu ning tunded kogunevad. Rõõm, pisarad, karjumine,külmavärinad, palavik-mida kõike pole me tänase õhtu jooksul näinud ja kuulnud. Pole tavaline nähtus, et selline maailmakuulus rokkbänd, kus on megakenad mehed tuleks jälle varsti meie väikest eestit külastama. Kuid kesteab, äkki on meie publik just see kõige parem ja kõige emotsioonikam ja nad lausa lennutavad ennast siia kohale. Loodame.

Igaüks otsib praegu sokisäärest oma säästusid ning mõtleb praegu, kuidas saada kõige kindlamal viisil piletid, et kindlustada see meeletu kontserdi sissepääs endale. Pole kahtlustki, et teema püsib veel kaua kuum ning meie kuumad reaktsioonid ei rahune niipea maha. Paljude unistus võtab tõelise pildi meie silme ees. Ning nende hääled saavad reaalseks meie kõrvus. Suve suurkontsert. Selle nimel oleme valmis ka looobuma oma lõpureisidest, kui kellegil peaks see sattuma samale ajale. Mida kõike ei teeks inimesed, et saada nende kontserdile ja et näha neid andekaid vendasid rokkimas meie enda Maarjamaal meie endi silme ees.. Mmmm..

Arvan, et ma pole ainuke, kelle tuba on täna täitunud rõõmuröögetega mis kõlavad nende ülihäää muusika taustal. Paljud manguvad kindlasti vanemaid, et saada see hinnatud pilet.

Me ootame teid. Tulge juba kiiremini !!!

i can´t control my feelings anymore

Kui mul oli ennem juba pikk tekst oma depressioonist kirjas, siis ma märgistasin selle ära ja vajutasin delete, sest appppiappi nagu 30 SECONDS TO MARS TULEB EESTISSE !!!!!!!!!!!!!!! JAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!! nagu mul värisevad käed-jalad. Ja ma ei suuda valitseda oma tundeid. Mega lihtsalt noo. MA pean sinna minema. Venna, ma tahan sinna minna. !!!

kriipi värdu tekst ?

M a e i t e a m i k s m a n i i p a l j u k i r j u t a n, kuid ma arvan, et see on pigem mingi psühholooogiline värk mul. Ma tunnen end kirjutades hästi ja ma loodan, et mu kirjutised panevad ÄKKI kedagi ka mõtlema või arvab mu alateadvus, et ma suudan mingi respecti selle kaudu saavutada. Ja ehk on üks põhjus ka see, et ma loodan et paar inimest peale mu blogikülastajate näevad veel seda, loevad seda ja siis saavad aru milline olen mina ja milline on minu hingeelu. Kuid tihtipeale arvavad inimesed ikka seda mida nemad tahavad ning siis olen ma hoopiski mingi emo. Massive värk. Enam pole vahet. Olen niigi masehunnik. Elu on nii metsa läinud. Nagu tõsiselt paljud asjad lähevad halvasti. Nagu oleksid ühel puul, ütleme siis et mu elupuul, harud otsa lõppenud. Enam ei saa kuhugi edasi minna. Pole enam uusi oksi, kust saaksid õide puhkeda õied. Või siis olen ma nagu putukas, kes ronib oma elupuul ning selle puu oksad on kõik otsa lõppenud ja ma olen jõudnud kuhugi sinna külje peale oksale. Sest päris puu otsa pole ma ju jõudnud veel. Ja siis pole enam ühtki haru kuhu edasi minna. Ja teiste kõrvalharudele hüpata ma ei julge. Need on ka liiga kaugel. Ja nii olengi ma tupikus. Mulle ei meeldi mina ise ja mulle ei meeldi enda elu. See ei paista välja, kuid oma südames tunnen ma just nii. Ma ei saaks öelda, et ma vihkan, sest see oleks liiga karmilt öeldud. Kuid midagi sinnapoole jah.

Aeh.. ma ei tea miks ma seda kirjutan ja mida ma konkreetselt selle tekstiga üritan saavutada, aga .. ma lihtsalt ei viitsi vait olla.

Tänase päeva laul: Jana Kask - Don´t want anything. link.

something .. funny :D

Juhuslikult leidsin :D

kutse ! ! !

Juba nädala aja pärast ongi käes see päev, mil toimub meie ühis-sünna. Ja meil olid ka isiklikud kutsed, aga kes isiklikku kutset ei saanud, siis te võite tulla meile baari külla. Ärge kartke, see pole mingi suur baar. See on minu venna oma ja pigem ongi selline sünnipäevade pidamise koht või niisama paari õlle libistamise koht. Meie oleme siis õhtupoolikul seal. Teeme sauna ja istume niisama paari tüdrukuga. Aga teil on võimalus tulla meile õnne soovima. Kes tahab, võib ette helistada. Numbrid on olemas. Olete oodatud !!!

Ja kuna te kindlasti tahate teada, mida kinkida, siis siin on mõned vihjed:

• raamatud
• raha
• meigiasjad, kosmeetika (värvid, lakid, ripsmetušš on suht otsas.. jne. lõhnasid on mul küllaga, neid pole vaja)
• kasulikud vidinad
• väikesed põnevad vidinad
• armsad asjad
• ehted
• ärge küünlaid kinkige
• kinkekaardid
• kõik muu, mida pole mainitud, on ka lubatud :)

NB: alati võite teha taustauuringut :D seda ma ei keela.

loosing myself

Ingrid tunneb end nii tühjana.

Eile Ingrid ärkas, siis saatis oma kullakesele sünnipäevaõnnitluse ja magas veel. Siis läks Ingrid ema manguma, et kas saab siis Jõgevale või ei saa.. Ja emaga rääkides ja paar kõnet tehes selgus, et Ingrid ikka saab Jõgevale. Wii.. Kiiruga hakkasin end korda sättima, et minna Tapale. Ning õigepea olingi Kivisildade juures ning olin seal kasulik. Tükeldasin vorsti ja õuna. (tegin aega parajaks) Ja siis hakkkasimegi sõitma Jõgeva poole. Kahjuks ei saanud Maarja ega Rutt tulla, sest ka neid oli haigus kiusama tulnud. Aga ma olin megaõnnelik, et ma sain minna.

Jõgeval oli toretore. Kena koht see Jõgeva. Kenad inimesed samuti. Ja see aeg seal möödus suuht kiiresti. Juba oligi õhtu ning tuli alustada tagasisõitu. Ohjah, minujaoks oli see suht pikk päev, sest olen ju nii pikka aega kodus passinud ja nüüd välja saades pidin niipalju sahmerdama ja värki särki, et olin tagasiteel suht väss juba. Kodus lasin suht kiirelt silma looja ja lasin end kanda unenägudemaailma.

Täna ärkasin. Aga üldse mitte nii rõõmsas tujus kui oleks oodanud. Talvemasendus on peale tulnud vist... ei taha kodus olla, aga kooli ei taha ka minna. ei taha niisama olla, aga arvutis olles muutun ma ka alati kurvemaks. Sest ma loen teiste blogisid, näen teiste inimeste täis õnne ja rõõmu elu ning siis tunnen end siin ja oma tegemistega nii tühisena. Nagu vastik must laik olen siin maailmas. Kellelegi pole minust kasu. Kuhugi ma ka ei kuulu. Ainult oma klassi. Aga ma ausalt öeldes ei tunne eriti, et ma oleks mingi tähendusega klassiliige. Lihtsalt nagu olen seal klasssis ja vsjo, aga sellist tunnet, et ma olen seal nüüd 9 aastat käinud ja oleme kõik hästi lähedased ja sõbrad, sellist tunnet pole. Perekonna tunnet pole ka.Vend on laiali. Tal on juba oma family.. Ja meie pere on ka nii laiali... ema ja isa on koos,mina olen eraldi. mina olen ka päev-päevalt koolis. Sööme eraldi, koos midagi teinud pole ka kaua aega ning seda armsat peretunnet pole kah.

Ja kui ma vaatangi teiste elusid, siis neil on kasvõi isegi mingi sõbrapundid või mingid ühendused või liikumised või maitea.. ei oska seda seletada. On lihtsalt palju sõpru koos. Siis mul/meil pole seda. Koolis oleme nii nagu oleme, mina ja valeria ja angelica, aga ma ei ütleks et me oleksime nüüd mingi jubelahe punt, et teeme palju asju koos ja nii. Ehk mõned aastad tagasi oli tõesti olemas selline punt, kuhu kuulusid: Mina, Valeria, Angelica, Julia, Birgit, Taimi, Meribel. Ja siis käisime peale tunde Jänedal tsillimas ja vahetundide ajal olime koos. Jaaa.. see oli hea aeg, sest siis oli mul tõesti tunne, et ma kuulun kuhugi suuremasse punti, kus mind aksepteeritakse väga hästi. Aga siis möödus aasta ja osad lahkusid koolist. Möödus veel aasta ja mõni lahkus veel. Ning mõni jäi kaugemale teistel põhjustel ja nii ongi meid täna ainult 3. Ja kevadel lähme ka meie Valeriaga ära ning ongi selle eluperioodiga ja nende mälestustega kõik. *pisara-valamis-aeg* Igatahes, minu mure on see, et mul on nii kade meel vaadata igast grupisõbrapilte või siis sõbragrupipilte, kus on palju sõpru koos. Lihtsalt. noh, kadedaks teeb. Sest tahaks ka olla üks neist. Aga pean vist ikka leppime eraku eluga. Jäämagi selliseks vaikseks ja omaette. Üksik ettevõtjaks või nii.. Jah, see ongi jutu punkt.

Tänase päeva laul: HIM - Join me. link. (Meie tollase grupi lemmiklaul. Sellest ajast ka fännan HIM-i)

24/02/2011

Head vabariigi aastapäeva !!!

Jah, ma tean et jäin selle soovimisega hiljaks, sest mul on halb harjumus kirjutada blogi just õhtuti. Ma olen ka võtnud blogikastikese varem päeval lahti kuid ikkagist jõuab jutt avalikuse ette õhtuti. :) aaga.. Aah... nii lahe on jälle tulla blogisse ja avastada et paaril viimasel päeval on blogi statistika jälle suht laes. See on kena.

Täna on kõikidel vaba päev. Kuigi minul on niikuinii vaba päev. Olen endiselt haige ja mul on kõik päevad sassis sest kõik päevad on lihtsalt samasugused. Arvasin terve tänase päeva, et Kylie esineb täna õhtul, aga emaga rääkides tuli välja, et see oli ju juba eile õhtul. Argh.. pidevalt mõtlen, et kas täna juba ongi nüüd neljapäev või ? Tuleb nii välja. Ja homme ongi reede.. maitea.. ma kohe ei oska öelda, mis homsega saab.. Ajan vist mingisuguse karvakasuka endale selga ja nöööbin end kurguni kinni. Ja paksu salli peaks ka otsima ja sellega terve näo ära katma. Külm talv on ju ikkagist veel. Kuigi ma loodan juba kuu aja pärast murul näha.

jah.. imelikud igatsused, imelikud soovid, veel imelikumad tunded. Mul on juba paar päeva olnud selline tunne nagu keegi oleks mu maha jätnud.. nagu selline .. armuvalu võiks ehk öelda. Ma küll ei tea mis tunne on kui keegi jätab su maha.. juhul kui see pole samasugune tunne kui korvi antakse (jah, olen korvi saanud).. ja keegi pole mind maha jätnud.. aga maitea.. kuidagi kahtlane tunne on ikkka. selline et seda ei oska kirjutadagi. Küllap mõistate.

Nohjah. Eks ma matan need tunded maha. Nagu paljud tunded viimasel ajal. Otsustasin paljud asjad maha matta ja ise ka veidike muutuda. Vaiksemaks, tagasihoidlikumaks. Ja oma mõtteid ja tundeid prooovin nüüd taltsutada ja panen need oma jutu sisse. Ohjaah. olen sellega juva tegelnenud. Iga päev kirjutan sinna midagi juurde.. nice. TEgin kava ka, et jutt väga laialivalguv poleks. Aga okei, rohkem ei iitsata selle koha pealt.

Bye-Bye.

Tänase päeva laul: Manga - We could be the same. link.

Värvilised mälestused juunist

Mu blogi on jäänud nii tumedaks ja üksluiseks, sest alati pole ma jõudnud või viitsinud otsida ka teemakohast pilti. Küll aga võtsin täna lahti fotoalbumi. Kasutaja hetkeline pildid ning meenutasin 8. juunit aasta 2010 suvel. Oli üks megatore päev Annuga, kui chillasime Jäneda vahel ning tegime lollakate nägudega pilte. Meenutuseks meile ja naermiseks ka teile mõned siin. Ohjah, kuidas see kõik pani igatsema rattasõitu. Ja seda rohelist Jäneda loodust. Igatahes.. väike story ka siiajuurde.

... kõigepealt sõitsin ma Jänedale rattaga.. helistasin Annule ka..

... saime kokku. Ta võttis mu ratta...ma tean seda alati ette, kui ta tahab mu rattaga sõita...

... läksime kiikuma. Lemmikkohta. Nii kaunis küngas seal taga.. ja siis me kiikusime.. wiiii... so funny...

... mul läks kõht tühjaks ja otsustasin veidi muru näksida...

... aga siis hakkas nina ka sügelema. Ja nagu õige paparatso, sai Annu ka selle meeldejääva hetke "Ingrid puutoikaga nina sügamas" pildi...

... ja siiis liikusime edasi... ja jäime peatuma postimaja juuures...

... mina va unekott jäin murul magama...

... ja siis ärkasin ja lendasin.. see pilt on mulle alati lendoravat meenutanud...

... aah... aga capiga tahaks küll käia..minu oma, muidugi...

... ja siis käisime ma parte toitmas. Kus Annu kaotas oma pulgakommi ära.. sinna sogasessse lahedate roheliste olluskitega Jäneda tiiki... me küll tegime kõik endast oleneva, et seda sealt karmist ookeanipõhjast päästa.. aga me pole teda siiani leidnud.. suvel algatame uued otsingud. Kes tahab tuukriks tulla?? ...

... ja siis hakkasime vaikselt lahku minema.. ennem saatis Annu mu natukene ära...

... ja pärast sõitsin ma juba üksi kodupoole...

... kuni järgmise päevani...

... mil me saime uuesti kokku...

...kuid siis juba Aegviidu rongijaamas, sest 9.juuni oli ju see päev, kui toimus mu fotosessioon...

... suvi oli ilus.

sügav pohhuism

Midagi lahedat võiks toimuda, sest lihtsalt niii paljud panevad kitse. AArgh... hommikul oli muidugi see jama, et me sünnale ei kavatsenud üks kutsutu tulla, kuid siis saain ma üprisjagu pahaseks ja kirjutasin ja siis maitea mida kõike ma ütlesin, kuid lõpuks sai ta ka ise aru, et ta mõtleb liiga palju. Ja ta lubas ikka asjad nii korraldada, et ta saab meie sünnale ilmuda. Ja muide inimesed, kui te pole sellest aru saanud, siis kink pole tähtsaim. Kink on lihtsalt mingi traditsiooon. Kuigi muidugi on alati tore kinki saada. Kellele ei meeldiks tasuta asjad. Ainuke jama ongi, et keegi teine on need ikka ostnud ju. Ja raisanud raha sellepeale, et sul oleks õnnelik tunne. Mõnes mõttes nõme, eksole.

Teine, kes mõnusalt kitse paneb on minu ema, kes sunnib mind õppima. Tegema ära need kodused tööd. Isegi need eelmise nädala omad ja samuti pean ma ära tegema ka tunniülesanded. Fuck Up. Palju ülesandeid, millest mul pole õrna aimugi. Mata, mille lahedused pean ise välja mõtlema või siis võluma sim-sala-bimm. Muidugi ma ei oska võluda. Häh. Aga õppida mulle ka ei meeldi. Kohe üldse mitte. Võibolla vahepeal mulle isegi täiesti meeldis kool. Oli suht IN koht, aga nüüd on see kõik mõtetu jälle.

Tervis on ka üks nendest, kes paneb siin vaikselt kitse. Väga hull pole, aga tervenema ka ei hakka. Pigem on asi selles, et ma ei saa reedel minna. Emaga tekkis ka sellepärast tüli. Aarghh. nagu.. tahan ju niiiväga minna sinna. Muidugi, kui ma läheksingi, siis ma peaksin arvestama sellega, et on suht suur oht jääda veel hullemini haigeks ja siis peaksin ma järjekordselt puuduma koolist terve nädala ja see seaks ka küsimärgi alla me sünnipäevad..

Miks peab olema kõik nii complicated ???

Aarghh.. lisaks neile võiks teha veel väikese nimekirja nimedest, kes panevad kitse. Aga ma ei tee seda. Mõnigi ehk võiks üllatuda. Ja mõni ehk isegi solvuda. Aga jah, neid on ka. Mingi kitsepanemishooaeg? Või on mul endal tõesti kallal mingi haigusega seonduv masssive maseperiood.. eiiitia.

Kõigest nii siiber ja nii kama. Ausalt ka.

Tänase päeva laul: Adam Lambert - Whataya want from me. link.

Mikroplasma

Kohati tundub mulle, et mu "Part of me" blogist on saanud hoopiski "Ingridi haiguse kulgu jälgiv" blogi.

Kui nüüd keegi küsib, mis mul siis viga on, siis ma saan nüüd talle öelda, et mul on äge mikroplasma bakter. Lihtsamalt öeldes - Kopsupõletiku eellane, või siis edasiarenenud bronhiit. Igatahes, mulle öeldi, et nüüd ma pean ennast väga hoidma, sest kui ma saan külma, siis võib kohe kopsupõletik kallal olla. Vot nii. Ja see pole üldse lahe. See on lihtsalt nii arghh.. sest ma pean nüüd kodus istuma. Ja teate mida see tähendab??

Ma ei saa reedel Jõgevale. Nagu niiii nõme. Noorteka foorumis oli kirjas, et pmst kõik tulevad. Isegi need, kes ei käi koguaeg noortekatel. Ja me teeme nagu nii vähe neid väljasõite, et ma niiii väga tahan sinna minna. Ma pole veel ära öelnud. Paar päeva on aega.. aga nh, maitea, ma ei oska öelda. Ema ei lubanud minna.

Ja kusjuures, arst ütles üleüldsegi, et ma peaksin veel 10 päeva kodus olema. Nagu siis ma peaksin puuduma terve selle ja veel järgmise nädala ka. Ulme.

Ma ei saa nii palju puududa. Siis on veerandi lõpp. Ja siis poleks mul aega hinnete parandamiseks. Aga õnneks suutsin ma ennast ikka esmasepäevaks kooli rääkida. Muidugi ei tohi ma siis õues käia. Ja kui peangi selle fakkkkkkkking pool küla vantsima, siis ma pean ennast väga sisse mätsima.

Aah.. maitea.. mul on praegu tegelt nii halb tuju. Ma olen endast väljas. Tõesti?. Ma pole ammu olnud nii kurb ja õnnnetu ja samal ajal ka vihane. Nagu.. maitea. Kõik on nii nõme. Käisin ekoolis ja seal need ülesanded on ka sellised et mine tõesti õue külmuma.

Lihtsalt.. mingi.. sõbrapäeval kaotasin sõbra ka. Maitea, mis solv või blokk tal on. Ja siis ma ise kirjutan inimestele mingeid haletsuskirju. Oh seda tagantjärele tarkust. Ja tervis pole ikka hea. Pole isegi märke paranemisest, kuid nüüd peaksin saama uued rohud, mis tõesti hakkavad loodetavasti aitama ka, sest need eelmised olid minujaoks liiga nõrgad olnud.

Mul on praegu lihtsalt nii halb olla.. palavik, kõhuvalu, peavalu, süümekad, nohu, köhha, silmad valutavad. Öösel linnas ei saanud ma ka magada. Nina oli kinni. Ja köhisin. Ja mõtted mu peas lendasid seal nagu kurjad mesilased, kes vahetpidamata lendasid vastu mu ajukoort ja seetõttu ei lasknud mul magada.

Lähen olen vaikselt vihane oma teki all.

Headaega.

Tänase päeva laul: Haste the day - The Oracle. link. (natuke teistsugusemat muusikat)

leinapäev.

Hommikul ei osanud ma arvatagi, et õhtul magan ma hooopiski teises voodis. Talllinnas. Jah, olen Tallinnas. See tuli ka mulle endale täieliku üllatusena täna. Hommikul oli jälle kõrge palavik. Ja jälle olin ma täis muret ja pisaraid, et miks ma kord juba tervenema ei hakka ??? Lamasin siis vaikselt oma voodis, kui ema jooksis tuppa ja ütles et 5 minuti pärast sõidad linna. Et tunni aja pärast on sulle kinni pandud arsti ajad. Fain. Lõpuks ometi. Siin maal pole ju arsti ja kui isegi mõni karvane liigub nurgataga paar korda nädalas siis ei tasuks neid arsti nõuandeid väga kuulata. Niiet olin õnnelik, et lõpuks hakati asju ajama ja mind sokutati normaalsete arstide juurde. Vennaga koos läksime siis Ida-Tallinna Keskhaiglasse kusagile nakkushaiguste osakonda, kus mul võeti igast proovid, urgiti näiteks ninas ja siis võeti veeniverd, mis peaks näitama siis ära kõik need põhilisemad asjad, et mis bakterioosus mul siis siin sees möllab. Ja homme tehakse kopsupilt ja muud röntgeniaalsed pildid ja vaatlused, mida vaja. Sest täna jäime nendele juba hiljaks ja sellepärast pean ma ka siis siin venna juures kükitama. Polegi siin kaua käinud.. nägin ta koera ära :D täielik notsu nh.. Vaasja. Aga tegelt on täiega igav.. Ajan siin asju ümber. Ja siis magasin veidike.. ja leidsin ruubiku-kuubiku. Hakkasin sellega mängima. Sattusin lausa hasarti. Sain juba paar põhimõtet selgeks ja paar külge kokku, kuid siis lõhkusin selle ära... otsisin Sannu liimi kusagilt ja kleepisin külge tagasi ühe tüki. Feil. Aga ikka oli mul igav. Ja siis ma lihtsalt mängisin teekotisega, mis ulpis tee sees... nii fun.. Aga jah. Õnnneks on läpakas. Ja msn. Ja Lucy. Ja Annu. Teisi pole. Kuigi alati võiks ju. Aga jah.., las ta olla nii nagu on.

Täna siis leinapäev sellepärast, et eile said Haapsalu lastekodu põlengus surma 10 inimest.. Paljud neist olid puuetega lapsed. Kindlasti kõik teavad sellest juba. See on kindlasti äärmiselt kohutav lugu ja ma isegi valasin paar pisarat, sest see on tõsiselt kohutav.

Aga olgu.. Kell palju. Ingrid magama.

Tänase päeva laul: Rihanna ft. Eminem - Love the way you lie. link.

minu hädad. . .

Aah... Ma olen jällegist nii emotsiooooonitu.. Teen endale mingeid jalavanne, ravin kurku kahel erineval moel, üritan edutult nohuga võidelda, ema söödab veel küüslauku mulle ja kõige tipuks söön veel päevas 7 tabletti ära.. 2 paratsetamooli (hommikul-õhtul) ; 2 seagripivastast rohtu (hommik-õhtu) 2 hingamisteederohtu, mis peaks kõik mul siin kurgus lahti võtma (seda ka hommik-õhtu) ning veel kella viie ajal antibiootikum, mis on üks minu lemmikumaid tablette, sest tal on kena tibukollane värvus ning sel pole maitset. Kuid ikkagist.. pole muutusi näha. Kõhuvalu on ka rõve. Ja magada tahaks ka.. nõme on öösiti sonida ja olla kõige peale pahane.. nende peale keda ma unes näen ja enda peale sest ma öösel ärkan. Muidugi olen ma ka nina peale pahane, sest ta on kinni ja sunnib mind tühja õhku nuuskama.. Oh seda elu küll. Millal ma saan küll terveks ja saan käia jälle väljas. . .

Vähem kartust, rohkem usku

Eile õhtul:

Hakkasin rahulikult magama minema, kui tuli südamesse tunne kraadida ennast. Võtsingi siis kraadiklaasi välja ja toppisin selle endale kaenla alla. 10 minuti möödudes polnud ma aga enam sugugi rõõmsas meeleolus. Peaaegu 39 palavik. Jälle. Juba mitmendat õhtut järjest. Läksin ema juurde, et ka tema kontrolliks neid numbreid seal sees, sest neli silma on ikka parem kui kaks silma. Ja oligi tõsi. Palavik jälle kallal. Päeval kõik korras, aga öösiti tõuseb selline palavik, et täiesti õudne. Ja seejuures pole mu keha käega katsudes üldse tuline. Ema soovitas mul kiiresti minna sooja teki alla ja magama jääda. Teki alla ma küll pöördusin, aga magama ma ei suutnud jääda. Iga minutiga kasvas kartus mu sees. Mismõttes on mul palavik mitu päeva ja ma ise tunnen end väga hästi. Äkki ongi see lõpp? Mis saab, kui mul on näiteks seagripp? Kartus öö ees ja rahutus mu südames sundis mind minema ema juurde. Kurtsin nuuksudes oma mure ja vaeva. Palvetasime koos ja ema andis mulle neid seagripi ennetavaid tablette. Siis oli vähemalt rahulikum mul magama jääda. Kuid ma ikkagist tunnen, et ma peaksin vähem kartma ja rohkem Jumalat usaldama..

Täna hommikul:

Ärkasin väga tusaselt, sest öösel jälle sonisin ja sõitlesin. Olin üleval, siis magasin väga halvasti ja nii see möödus. Korra nägin ka unenäokatkendit. Selline: Mina siis väike tüdruk. Ning mu ema pidas laudas mingeid eksootilisi kanu, kes olid lollaka kujuga. Kas siis piklikud või laiad või niisama väga.. veidrad.. Ja siis ma jalutasin vanaisa maja juurde ja tema aias jooksid ringi lausa 15 samasugust koera nagu mul. Ehk siis 15 bernhardiinerit ja neil kõikidel oli ka minu koera nimi- Jakob. Appi Appi Appi. Jällegist lükkan süü nendele kollastele ja muud kirjut värvi tablettidele, mida ma söön. Muide, kui ma täna lugesin ühte infolehte sealt, siis seal oli kirjas et võivad tekkida hallutsionatsioonid ka.. Ohjah.. niipea ma siis vist tõesti kooli ei pääse...

Tänase päeva laul: Pillar - Frontline. link.

Asjad pole nii nagu paistavad ...

... tõsi. Arvasin, et juba paranen täie hooga ning tervis pöördub ka koju tagasi. Kuid liiga vara rõõmustasin. ÖÖ oli painavalt kohutav. Tõusis kõrge palavik. Sonisin. Tüütasin ema. Nägin kahtlaseid unenägusid.. musa õpsist ja klassivennast, kes oli ratastoolis ja läks end Jäneda tiiki uputama.. o.O nagu whaat.. Peale seda ei tulnudki und.. Aga väga tore oli ka neljast- viieni vaadata kuud, mis paistis tuppa. Lõpuks saabus ka kauaoodatud uni. Tänud paratsetamoolile. Ja siiis põõnasin ... kaheni vist..

Aah.. so boring.. Nobody don´t talk to me.. music is the only thing which is good. Even my thoughts are now so weird. I wanna go out. Talk with my friends.
Last night i was thinking. A lot. And i made a desicion, that maybe i have to write.. Write some kind of story... Just let out my mind and think another things. Not boys, not school ¤_¤
I'll be fine. Its not the first, just like last time but a little worse.





BYE. Blessings !
PS. If you see some mistakes, then you may correct me :)


Tänase päeva laul - 12 stones - It was you. link.

unhearit.com

Hohoo. :D Leidsin praegu ühe toreda lehekülje, mis aitab unustada laule, mis kummitavad sind..

We created this site for those of you that have a song stuck in your head and you can't get it out no matter what you do. Using the latest in reverse-auditory-melodic-unstickification technology, we've been able to allow our users to “unhear” songs by hearing equally catchy songs. So really all we're doing is making you forget your old song by replacing it with another one... sorry.

www.unhearit.com

nasa images in my day

Ohjah..istun teist päeva kodus ja midagi erilist pole toimunud. Peale selle, et ma leidsin ülesse oma SIM-kaardi, mis kadus ära.. detsembri alguses.. või siis novembri lõpus. Ja kujutate ette, see oli ikkagist mu kirjutuslaual. Lihtsalt selle hiiremati alla kinni kleepunud. Aga nh, enam pole vahet, sest see ei tööta nkn. Kaart pole enam kasutusel.

Teine uudise moodi asi on see, et Tapa Moeshow + Disko jääb täna õhtul ära. Põhjuseks vist.. külm. Igahtahes, kurb küll. Kuid mina näen ka asja positiivset poolt. Kui see edasi lükatakse, siis saan ma ka ju minna :D

Ja kolmas uudis on see, et mul on mingi kole kurguhaigus.. või hingamisteede haigus. Kole köha on. Midagi rögataolist. Ja mandlid on ka vist paistes. Aga muidu tervenen. Aitäh teile heade soovide eest, kes te olete neid mulle nii kirjalikult/suuliselt kui ka mõttes edastanud.

Be Blessed !

Kolasin ka täna huvi pärast NASA image leheküljel :D leidsin palju kenasid pilte.

Tänase päeva laul: HIM - Heartkiller. link.

tablettide masendus ?

Nõme, nõme, nõme. Aarghhh.. Vastik tunne on peal. Süümekad, mase. Massive värk. Tahaks karjuda, tahaks nutta, tahaks naerda. Tahaks midagi teha. Tahaks rääkida, samas ei tahaks ka, sest võin öelda asju, mida kahetsen.

Ma tunnen ennast nii isekana. Tunnen et ma olen vastik kadekops ja tahan endale ainult parimat. Kuid. Alati olen ma ikka see tühine, mõttetu, viimane. Ma tahaks seda muuta. Jagada teistega ka kõike neid häid asju oma elust, aga ma ei suuda, sest ma kardan, et äkki siis jään mina ise sellest heast ilma. Nagu teised võtaksid siis ka selle ainukese mis mul on. Ma tean, et see pole alati nii ja põhjus on arvatavasti minus endas, kuid ma ikkagist ei saa sellest tundest lahti. See on nii painav ja vastik.

Tabletid on vist need, mis teevad mind uimaseks ja siis panevad igast lolle mõtteid mõlgutama. Narkomaan. Ja ma ei taju vist enam ümbrust ka, sest ma ei mõista poolt inimeste jutust, mida nad mulle msni kirjutavad.. lisaks sellele on ka kaks erinevat inimest täna öelnud mulle ühte ja sama asja. Ja see on " ära endale palun midagi viga tee. " Kas tõesti näen ma välja selline, kes tahab iga halva(mase) tuju korral endalt elu võtta? ei taha.

Tahan sind näha, tahan teda kallistada, tahan temaga rääkida.

Nii nõme on kodus olla. Homme lähevad kõik Tapale Moeshowle.. Disko on ka.. okei, disko nii ei huvita, aga moeshow oleks küll lahe olnud. Ma oleks pidanud ka esinema.. oma kardinaga.. ja maitea.. nüüd mõtlen, siis tahaks ikka täiega minna. Selline nõme kadeduse tunne tuleb peale kui mõelda, kui kuulata kui lahe kava meil tulema peaks. Ja lisaks sellele ma olen ainult ka annu ühte särki ja H-M riideid näinud. Ses suhtes, et oleks tahtnud teiste staffi ka näha. nii nõme. Nagu aarghh.. maitea. Kas mulle tundub või tõesti hakkab elu jälle allapoole vedama ? Ja mulle tundub, et kõik, milles ma ennem olin kindel, on nüüd nagu.. kadunud ? Nagu näiteks... kirjutamine. Mul on tunne, nagu ma ei oskakski enam kirjutada. Kõik teised väljendavad mõtteid paremini kui mina. Nende jutt on loogiline, sujuv. Enam pole ka mingit motivatsiooni, kommentaare, püüdlused kaduvad.. ja ma ei tea enam mida teha. Kuidagi segaseks halliks massiks hakkab kõik tõmbuma. Tunnen nagu ma ei sobiks teatud kohtadesse. Nagu mind ei tahetaks..

Ja ühe inimese blogist:

kas me tõesti käime ainult
koolis selleks, et kontrolltöid teha? Kas see on meie peamine goal, et me saaksime viisi ja parimaid tulemusi,
oleksime paremad kui teised, et me saaksime oma parema paberiga kunagi kaugemale kui keegi teine meie
klassis.. appi.. kui palju õelust ja uhkust on täis meie maailm, ja see juba algab kõik koolis pihta.. meid õpe-
tatakse olema teistest paremad.. kui egoistlik see maailm ikka on.. ja ilmselgelt läheb veel hullemaks.. nagu
ka Piiblis on kirjas: "kuri läheb kurjemaks, hea läheb paremaks!" ütleks amen selle peale..

Jah.. vot see on see, millest ma räägin. Ka mina olen õelaks ja egoistlikuks muutunud. Miks ma põen oma hinnete pärast nii palju? Miks ma tahan ka saada heasse kooli ja jõuda kaugele? Miks? Kuidas? Ma ei taha ju olla sinust parem.. aga nõme on olla ju ka mingi paadialune. Palun muutke mind !!

Palun muutke mind ! Ma ei taha selline olla !!!

Sellest pole midagi, et kõik ära lähevad; ootan neid tagasi

Naljakas. Alles nädal aega tagasi, kui oli mu ema haige, käisin mina tema juures küsimas kas tal on midagi vaja ja hoolitsesin tema eest. Nüüd on osapooled vahetunud. Mina olen see, kes magab voodis ja tema on see, kes käib küsimas, kas mul on midagi vaja. Selline see elu on.

Täna olen siis kodus olnud. Kuidagi igav ja mõttetu on nagu olla, aga nh.. eks vist elab üle. Hommikul umbes nii 7.25 ajal helistas ka Valeria ja küsis midagi.. ma täpselt vist ei mäleta, sest olin suht unes, aga see oli vist midagi sellist, et "Kas sa bussile tuled" või siis äkki "Kas sa tuled täna kooli".. kes seda enam mäletab. Aga igahtahes on tore, kui sinu pärast muretsetakse ja ka msnis küsitakse, et kuidas tervis on. Sellised väikesed asjad lihtsalt panevad mind naeratama.

Kui nüüd hakata mõtlema, mis on need tänase päeva positiivsed ja negatiivsed küljed, siis

- ei näe sõpru

- kuidagi igav on

- ei tunne ennast just kõige paremini

+ sain magada

+ mõtlesin palju

+ lugesin ajakirja

+ kuulasin raadiot

+ kõik poputavad mind

Mõelda olen saanud ehk kohati ka liiga palju.. liiga sügavale on läinud mõned mõtted.

Aga et mõtteid eemale viia, siis ma võtan kapipealt enda Maasu ja kallistan seda. Ning mõtlen Annu peale. Awwies. Pole teda nüüd paar päeva näinud. so sad..

Olen täna nüüdseks päris mitu tundi rääkinud Andraga.. Arutanud kooli asju ja niisama vestelnud. Väga mõnus on olnud. Sain natuke üht-teist teada. Ja kui terveks saan ja ema lubab, siis käiksin nädala pärast, 24ndal korra linnas ka ära. Tsekkaks asju ja nii.. aga ma pole kindel, kas emme lubab. Ta nii hoolitseb minu eest.. käis täna isegi tapal mulle rohte ostmas ja ostis sealt igast asju mulle. Nagu.. arghh.. ma ei saa aru. Kui ma olen terve, siis ta ei osta üldse mulle nii palju häid asju nagu siiis kui ma olen haige. Ja mul pole nendega midagi teha praegu ju. LIhtsalt jäävad need magusad asjad sinna sahtlisse. Niikauaks kuni ma terveks saan.Nagu.. väga segane värk igastahes :D

OKei, Bye !

Tänase päeva laul: 30 seconds to mars - Kings and Queens. link.

kole kolmapäev

Kole kolmapäev.. tõesti. Ma pole kunagi kolmapäevasid sallinud. Sest neis on alati midagi kehva. Hmh..
Täna oli siis nii, et kõigepealt ei tulnud Annu kooli. Ja mul pole õrna aimugi, miks teda koolis pole.. Äkki jäi haigeks nagu mina. Maybe yes, maybe not, maybe jackpot. Ja ma jäin ka haigeks.
Peaaaegu terve päev mu iiveldas. Ja kohati oli ka peavalu. Ja sellega polnud üldse lahe tsillida koolis. Isegi kehalises läks täiesti nihu. Olin nagu uimane kala seal.
A muide. Seda ka, et me käisime täna Aegviidu puidus. Vaatasime kuidas saab siis puust laud. Kahjuks ei töödanud need masinad. Maeitea mis põhjusel, aga vähemalt nägime selle protsessi ilma puudeta ära :D õnneks kestis see mingi kolmveerand tundi ja sel hetkel oli mul hea olla. Ma ei kujuta ette, mis oleks olnud, kui ma oleks seal hakanud ropsima.. õõh..
Igahtahes, tänu Jumalale jõudsin tervelt koju. Sain natuke voodis pikali olla ja siis läks kõik lahti. Ka see imepisukene toidukogus mille olin söögivahetunnil söönud, tuli välja. Ja siis ma kraadisingi ennast. Tubli üle 37 palavik. Ja lisaks veel põsekoopapõletik kah.. Homsest hakkan antibiootikume sööma.
Nojah. Selline ongi see minu kole kolmapäev. See nädal enam kooli ei külasta. Ka jääb ära reedene Moeshow Tapa koolis ja laupäevane volikogu koosolek ja pühapäevane vennatütre sünnipäev linnas. Eks siis nädalalõpp ja vahetus tekiseltsis.
Fun.
Aga, palju tervist teile ja õnnistusi. !

Tänase päeva laul: Linkin Park - From the inside. link.

Driimin oma maailmas

Ommikust.
Ma lihtsalt ei suuda siit eemal olla. Tahtsin. Juba eile õhtul tegelt midagi kirjutada. Teha ühe emotsioonipostituse, aga mu emotsioonid olid eile nii segased et täiesti võimatu oli leida mõnda kindlat joont, mille järgi kirjutada.
Kord oli mul mingi kurb tuju, siis rääkisin ühe inimesega ja 5 minuti pärast oli jälle tuju all, sest me teema läks liiga kaugele. Ja see tekitas vist mõlemale osapoolele segadust... Seetõttu oli jälle tuju halb. Aga ta suutis mu tuju jälle üles tõsta. Ja nii oli see mitu korda. Oehhh.. Ma olen ikka päris keeruline vist.
Minu õhtu lõppes eile päris äkiliselt, sest ühtäkki tuli mul selline uni peale. Zzzzz. Ja peeglist vaadates nägin välja nagu karu. Täiesti karu. Kirjutasin siis kõikidele et ma olen karustunud ja lähen magama. Selle peale sain ma muidugi mingeid "awwww" ja "nummmi" ja "minu mömmi" kommentaare...
Aga pmst õhtul enne magama jäämist tuli veel välja, et mul on vist põsk-koopa-põletik. vähemalt tunnused on küll sellised. Pean nüüd ennast hoidma ja ravima. Vot. Okei, esimene Tund algab varsti. Ma siis driimin edasi oma maailmas..

Maasutädi

Hohohoo. Täna on olnud külm päev. Ärkasin ja sain sms-i. Valeria saatis sõnumi, et tema kooli ei tule, kuna tema termomeeter näitab -30 kraadi. Njah. Ta ju mu naaber. Aga ma läksin ajasin emme ülesse ja rääkisin temaga. Tema kuulas siis veidike raadiost seitsmeseid uudiseid ja teatas, et igal pool on alla 30. Sooo.. otsustasin kooli minna, kuigi pärast tuli välja, et meil oli ikka külas mingi päris palju olnud. Üle 30 miinuskraadi ma mõtlen.. Prrrr..

Aga mul oli see-eest väga tore hommik. Jalutasin nagu karu. Possa-posssa. Ja siis kuulatasin vaikselt kuidas eemal raudtee äärsest metsast puud külmaga raksuvad. Nagu püssipaugud olid :D Ja siis bussile. Bussijuht vist veidike imestas, et kas külm mind ära ei võtnud. Aga ma vastasin sellepeale et naabritüdruku (Valeria) võttis küll ära :D hähää :D

Koolis oli mõnus. Kokku oli meid mingi paarkümmend. Ja meie klassis oli ainult 2 koolis. Mina ja klassivend, kes elab sealsamas kooli kõrval. Tarkpea. Okei, oma osa mängis ka kindlasti see, et väikesed olid laulupeo proovis ja poisid võistlustel. Vot. Te võite ette kujutada et kahekesti tunnis olla on päris muhe. Tööd pidime sellegipoolest tegema.




Aga nüüd paremat juttu. Nimelt, minu tänase päeva made´is minu üks ja ainuke sõbrapäevakingitus. Annult muidugi. Selline suuur karvane ja pehme maasikas. Käisin terve päev ringi, see kaenlas :D Maasika nimi on Maasu. Sellepärast mind kutsuti täna ka maasutädiks, sest see oli mul igalpool kaasas. Isegi sööklas ja koju jalutades :D
See oli isegi vahepeal arvutis olles mul kõrval, aga ema vehkis selle sisse.. -.- pole ime. Sest see on lihtsalt nii nunnu. Isegi kui ma issile näitasin, ütles ta: " Ohhhh, niiiiiiii nunnnnu " Ta kaisutas seda ka veidike. No kas pole mitte armas. :))

--> mina Maasuga


Missest, et ainuke kingitus, aga see-eest väga armas ja eriline. Ohh, kuidas mulle meeldivad need pehmed ja karvased kingitused... :)))

Tänase päeva laul: Newsboys - Escape. link.
Laulu kohta niipalju, et lihtsalt väga hea. Keha hakkab kohe liikuma.. aahhh... tahaks täiega kusagile rokkkkontsedile minna. . .

minu hädine sõbrapäev.

Ja jälle olen ma oma ajaga täielikult kimpus. Lihtsalt nii palju asju on vaja teha, aga niii vähe asju jõuab teha. Ning tahes-tahmatta seame need mittetähtsad tegevused endale esikohale, sest need ei vaja meilt suurt pingutust. Vot.
Aga kui rääkida tänasest päevast, siis võiks öelda sellise asja, et tänane päev on jagunenud kaheks. Ühel hetkel tuli mingi kala sisse ja siis algas teine päev.
Kõigepealt oli täiega lahe. Mul jäi vene keelde auk, sest õpilasesindusega käisime klassidest-klassidesse head sõbrapäeva soovima. Esta jäi ka vahele. Arutasime moeshow asju ja siis oli veel tegemist. Ja suuskama ei pidanud ka minema. Nagu normaalne oli. Aga siis hakkasime koju sõitma ja peale selle muutus ka tuju. Tulin koju. Jäin voodile. Mõtlesin sellele jutule, mida L. mulle eile kirjutas ja mõtlesin veeel eilsele ja soovisin aega seisma panna. Ja siis natuke nutsin ka. Ema ajas ka mingit teemat. Raske oli lihtsalt olla. Ja siis lihtsalt paningi põnnama ja jäin magama. Jess, lõpuks. Magada on nii rahustav. Ärkasin külmavärinates, peavalu oli õnneks kadunud. JA kondasin teisse tuppa. Peale selle on ikka raske olla. Mul on õppimata, tuju on veits paha ja süümekad on ka. Sellline oli minu sõbrapäev. Õnneks mul on üks hea sõber. Ja üks sõber, kes on ka väga hea. Ja siis on mõned niisama sõbrad ka. Lahe. Ja ma tean, et paljud armastavad mind, kuigi ma seda ei näe ja ei tunne. Ehk läheb järgmine valentini päev südameterohkemalt ja muidu ka punasemalt. Jah. Noh, ma siis lõpetan vist. Pakaa.


Tänase päeva laul on üks trafficu laul, mille nimi kohe üldse ei meenu.. kui meenuks, paneksin ka lingi, aga ei viitsi otsida ka seda. :)

kaifin 13 veebruaari

Jess, Jess, Jess. Täna oli nii kaif päev. Nagu mingi megalahe. Ja siit tuleb mingi megakiiire sisuga ja jutuga postitus.

Etsiis, käisime Annuga Tallinnas :D wwiii.. Minujaoks algas kõik juba kell 8 hommikul, kui tegin silmad lahti ja mõtlesin sellele, kuidas ma pean jõudma täna veel linnas käia..

Mm.. Õnneks ei pidanud jala rongijaama minema. Alguses oli nagu küll jutt, et ma kõmbin sinna, aga kuna õues oli väääga külm, no äkki mingi -20 siis ema ütles, et võtab jõu kokku ja viskab mind kiiruga autoga ära. Nii tegimegi. Õigepea olin Angelicaga koos rongis ja ma soojendasin oma külmast võetud varbaid. Ai, kui tore oli rongis. :)

Mega.

Ja siis käisime muidugi oma lemmikust-Solarisest läbi. Väike hommikusöök. Nom-Nom. Ja siis jalad Oleviste poole. Alguses pidin ma seal lihtsalt vennnaga kokku saama, aga kui seal olime, siis otsutasime kohe kaheteistkümnese koosoleku ka ära kuulata. Hästi lahe ja mõnza oli. Mõnus jutt. Mõnus õhkkond ja lahedad inimesed. Annule meeldis. Kui aega ja raha tekib, siia lähme jälle. Aga täiega mõnus ja lahe on see Oleviste värk kõik. Nii kirik kui ka sõna. Kohe selline teistsugune tunne on. Rahu tuli kohe südamesse. Nii võimas oli see. Kui koosolek läbi sai, siis sai kiiruga ka mõned laused paari inimesega vahetatud ja siis venna autusse. Ta oli lahkesti nõus meid Kristiinesse viima. Seal veetsime ka ülejäänud kolm tundi. No täielik ostupalavik ikka. Sõbrapäevakingid, hilinenud sünnipäevakingid ja niisama mull-mull-mull. Aaaah... maitea. Ei oska seda seletada. :D Lihtsalt kaif. Jooksime Krissus ringi, proovisime teineteisega mitte kokku sattuda ja see kinkide otsimise värk. Aah... ma pole ikka selgeks saanud, kuidas valida kellelegi kinki. Nagu ausõna. Täiega koomiline. Kui olin oma meeletu ostingu (ostmise lühendsõna) lõpetanud, siis Apollo kõrvalt R-kioskist ostsin veel endale jooogi. Milleks pidin kaarti kasutama, sest raha oli kõik otsas.. noh, juhtub ikka. Ja see jook sai hämmastava kiirusega otsa. Kui jõudsin ülesse korrusele Annu juurde, siis olid seal sees ainult viimsed piisad. Niiet megakiire vedeliku tarbimine oli see, ütleks ma. Aga jah, kingid sain teistele ostetud, aga endale ma ei saanud mitte midagi. Ainukesed, mis ma sain oli pirukas hommikul, jook ja friikad pärast.

Ja siis me puhkasime, sest jalad valutasid. Nagu tõesõna. Huuuh. Ning seadsime sammud õue. Mõtetult külm oli seal, aga meie seda ei tundnud, sest meil olid soojaandav suud, mis koguaeg midagi vatrasid/naersid/pobisesid/hääälitsesid ja kõike muud veel/ ja meil olid kiired jalad ja soojust täis süda. Ning rõõm andis meile selle kõigesuurema soojuse. Awwies. Ja siis mõnusa ühistranspordiga Balti((L-i hääldame hästi pehmelt, eksole)) Jaama. Ja meil oli seal mingi üle tunni aja vaba aega. Btw, nägime külmunud kondooomi :D aaga jah, kõigepealt siis mingisse ülikahtlassesse Nehatusse, kust võtsime endale mingid ülikahtlased friikad. Ja siis minisse kahtlasesse sooja kohta istuma. Peale selle tõmbasime õue tagasi ja pildistama.. Yuhuu. Tegelikult oligi meie reisi eesmärk pilte teha. :D kuigi jah, seda sai tehtud kõige viimasena, siis kui oli palju aega, mida vaja kulutada. Ja kuna õues oli küüüülm, siis sai palju baltas suvakalt ringi joostud ja lumehunniku taga peitust mängitud ja niisama taga Annut aetud. Ma sain ta ikka kätte ka lõpuks. Wink-Wink. Ja siis läksime .. Shnelli parki pilte tegema. Hästi lahe oli jälle mingeid suvakaid poosesid teha ja niisama möllata lumes. FUN !!! Sinna kulus mõnusalt aega. Ja siis, kui olime juba külmunud mõnusalt. Näpud-varbad kanged, siis jooksime rongile. Ja seal oli nii mõnus soojeneda :D aaaah, maitea, me oleme vist Annuga ainukesed ebanormaalsed, kellele meeldib rongiga sõita, sest seal saab niipalju nalja ja naeru ja alati on need rongisõidud täiesti erakordselt meeldejäävad. Nii ka seekord. Ja teate, ma isegi hakkasin vahepeal nutma ju. Sest ma kuidagi suutsin jutu suunata järgmisele aastale, et mis siis saab, kui ma lähen kusagile kooli ära. Ja Annu jääb kusagile maha või läheb hoopiski teisse suunda. Noh maitea, ma ise veel naersin ka osalt ja siis pisarad voolasid. Väga Creepy :D ma pole kunagi rongis varem nutnud. Nh, vähemalt uus kogemus juures.

Aga teate, sellega see veel ei lõppenud. Sest me läksime mõnusalt rongi pealt maha. Ja siis. Ootasime, autot, mis oleks pidanud mind ja Annut koju viima, seda lihtsalt polnud. Annu helistas siis oma emale. Ja selgus tõsiasi, et ema oli sõitnud hooopiski Aegviitu vastu. Niiet.. meil oli aega end külmetada. Aga me ei teinud seda, sest me ronisime hoopiski lumehunnikute otsa ja hakkasime sealt alla hüppama või kukkuma. Me olime lumised :D ja me olime rõõmsad. Lihtsalt mega. Ja kodus on ka kõik nii mõnus olnud. Ei taha homme kooli minna !!! Absulll mitte ei taha nooh. Rikub tuju ära. Aga ei tohi rikkuda. Ei tohi. Vot. Aga siia alla ka kiiruga mõned pildid. Ja aaa,

KENA SÕBRAPÄEVA !!!

Tänase päeva laulu ma lihtsalt ei jõua lisada, aga kindlasti oleks see mõni ülistuslaul.

ilusate meeste pilte

Kevad hakkkab vist tulema, sest fall in love aeg hakkab tulema. :D aahhh, tahaks kedagi kalllistada.. mm.. tegelt jah, maitea. Kõik on hakanud jälle korraga meeldima.
Seetõttu otsustasin ka lisada siia mõnede ilusate meeste pildid, no kes mulle suht meeldivad. :) Ma kahjuks ei saanud kõiki siia panna.. näiteks neid, kes võivad mu blogi lugeda, või kes tunnevad kedagi.. Ühesõnaga sõbrad. Vot. Aga vaadake siis natuke kuulsamaid mehi, kes ei pahanda, et ma siia nende pildi panin ;)
Kena kevadet ja fall in love hoooaega !!!

Ville Valo

Shannon Leto

Pete Wentz

Matthew Sanders

Jared Leto !!!

David Jones-Roberts

Lucy

Ja lemmik !!! :D kuigi ma pole tema soos kindel ;)

Coca-Cola

Tänase päeva laul: Kerli -Up Up Up. link.

Elu on enese harjutamine valgusega ja leppimine paljastustega

Eile oli meil umbes 20 miinuskraadi ju. No, kujutate ette !!! Ja järgmiseks nädalaks lubab veel rohkem külma. No ma külmun ju ära.. Tallinnas on kadestamisväärselt soojem, kui siin Jänedal-Läpil.

Sõuu.. üks koolinädal möödunud. Homme nädalavahetus. Plaane pole. Alguses pidime Annuga linna minema. Aga kui ta koju läks, siis tuli välja, et ta peab juba täna minema Jõgevale.Veab tal. Ja siis... korraga olid lihtsalt mu nädalavahetuse plaanid kadunud. Aga nh, eks tuleb siis seda sisustada esta kirjandiga, 10 mata tv harjutusega, veel matemaatikaga ja veel kodutöödega. No millal lõppeb see meeletu tuupimine ?

Täna siis külastas meie kooli jälle psühholoogitädi, kellega mul on kord elus kokkupuude juba olnud. Sügisel, kui ta käis meie koolis. Ja täna oli siis võimalik uuesti minna. Sellepärast olin muidugi mingi .. paar tundi kauem koolis, sest ootasin oma korda. Aga tasus ootamist. Tegelt ma tahtsin tema käest küsida ühte asja, aga me rääkisime peale selle paljudest muudest asjadest ja lisaks sellele läks jutt ka ärevushäire peale.

Kes ei tea, see on, siis mul siin vanades postides on selle kohta ka jutt olemas. Mhm. mõelge, mida tahate. Anyways, aga
siis.. arutasime natuke seda teemat, sest tema teadis ka päris palju selle kohta. Ja siis tegin ka testi selle kohta. Ja siiis.. pmst. tulemused polnud
kõige paremad, sest lubatud 10 punktist oli mul see ärevushaiguse aste 12. Aga nagu ta ütles, siis praegu on kõige parem aeg sellega tegelemiseks. Eks ma siis hakkan sellega tegelema. Ja

muideks,

sain teada, et need teised asjad on ka selle ärevusasjaga seotud. Nagu näiteks see, et

ma ei suuda inimestele silma vaadata. Maksimum on mingi 3 sekundit. Siis hakkab juba

ebameeldiv ja ma suunan tavaliselt pilgu ära. Jah. Ja ausalt öeldes sellepärast ma ka läksin selle

tädikese juurde. Et saada nõu, mida ette võtta. Ning tuli välja, et see on minu hirm.

Minu foobia või nii.

Ma kardan, et inimesed teevad mulle haiget ning mu alateadvus tõrjub selle pilgu tagasi. Niiet, ärge pahandage, kui ma teile rääkides silma ei vaata. Ma lihtsalt ei suuda. Ma kardan nagu keegi tungiks m inusisse. Puuriks läbi minu kaitsekestast. Kõikide pilk
pole muidugi nii pahatahtlik, aga ma ikkagist kardan neid pilke. Seda saab ravida ainult
sellega, et ma hakkan inimestele silma vaatama.
Vaatan oma hirmule silma :D just täpselt sõna-sõnalt nii see olema
peabki. Aga ma arvan, et see saab raske olema, sest ma olen nii kaua neid pilke juba tõrjunud ja ma pole harjunud inimestele silma vaatama....

Aga igatahes, sain palju infot. Sain ka abi. Ja ta oli väga rõõmus, et ma olen peale eelmist kohtumist muutnud positiivsemaks. Ja olen tegelenud enda muredega. Ja ta ütles, et kui ta peaks selle õppeaasta
jooksul veel sattuma meie kooli, et ma siis külastaks teda jälle ja räägiks talle, kuidas mul läheb.
Vot nii. Ja muideks, psühholoogid on väga mõistvad inimesed ja mulle küll
meeldivad nende vastuvõtud. Ma üldse ei pabista ja ma saan rääkida. Vabalt. Kõik
endast välja. Ja ma saan vastu abi kah. Kas pole mitte hea ? :-)


Tänase päeva laul: 30 seconds to mars - The Kill (acoustic version) link.

ma olen tubli

"Sa oled tubli!". Seda lausest on kuulnud päris palju. Eilse tänase päeva jooksul küll rohkem, kuid tänagi kuulsin seda. Ja ma olen selle lausega täiesti päri. Olengi viimasel ajal ka ise märganud, et olen tublimaks saanud. Hoolitsevamaks ja tublimaks. Abistavamaks ehk isegi. Aga kõige selle juures on üks suur "-" märk. (miinus märk, kes ei saanud märkidest aru) :)))

Asi on nimelt selles, et keegi ei tea seda. Peale nende, kes on kodus ja kes on tutvused väljaspool kooli. Sest mulle on jäänud selline, et koolis on inimesed kurjad :D nojah.. Või siis nad käituvad minu jaoks kurjalt.. Aga maitea, kooli õhkkond on hoopiski teine mis kodus, sellega on kõik nõus, eksole. Aga mina muutun kooli minnes. Muutun ka selliseks pahaks ja kurjaks. Räägin rumalusi ja pole siis enam üldse tubli.. See on nii massivemasendav. Tahaks sellest vabaneda ja et kõik näeksid, kui tubli ma olen. Siis oleksid inimesed ka minuga sõbralikumad ma arvan.

Näiteks. Täna pidin ma olema noortetoas, sest huvijuht oli ära, aga ma siis olin ise seal valvamas ja silma peal hoidmas Annuga. Aga Annu läks vahepeal kusagile eemalklassi savi voolima (y) ja siis ma jäin sinna ise neid vaatama. Ja seal oli siis ainult 4 poissi. Üks läks ära, siis teised hakkasid ka riide panema ja karona lauda ära panema. Ja siis maitea mis juhtus, kuid kudagi vaikselt hakkasid kaks poissi kaklema. 5.klassi oma ja 6.klassi oma. Selleks ajaks oli ka kolmas poiss uihtu tõmmanud. Ja siis need kaks seal olid. Alguses nad nagu naljaga niisama "tõukasid", aga siis läks vist asi üle piiri ja lõpuks olid nad kätega üksteise kallal. Ja need sain ma üksteisest lahutada ainult musaõpsi abiga. (Musaõps meil on üks mees. Kobe.)

Aga maitea, kust tuleb see nõmedus minna teisele kallale.. ja siis ei jäta järgi ka enam.. mul on lihtsalt neist poistest kahju..

Täna oli muidu jällegist üks tavaline koolipäev, ainuke puudus oli Valeria. Kes puudub vähe, kuid täna oli ta ortodondil Tallinnas.

Täna oli meil muideks jälle kaks estat, kus pidime jälle seda sama kirjandit jätkama, mida ma eile ei suutnud alustadagi. :) Ja siis mul oli jälle kaks järjestikust tundi suvalt sodimist. Kas oskab keegi öelda, miks ma olen kahe päeva jooksul juba kokku 4 esta tundi mõtetult sodimisele kulutanud ??? Sest ma ei suuda klassis kirjandit kirjutada. Vot. Emmesssennis istuda ipodiga ja sodida nõmedaid kujundeid on poole kergem ju. Aarghhh. kirjutan nädalavahetusel selle kirjandi ära. Muusika tund oli ka mainimist väärt. Terve tunni laulsime laule, aga mu klassivend S. vahetas laulusõnad oma sõnadega ära. Ehk siis pani viisile kõlavaks oma sõnad, mis käisid tema venna ja me klassiõe kohta. Noh, ütleme nii, et naerda sai kõvasti. :D

Homme peaks tulema veidike teist laadi päev. Sest koolis on meid vist paar tükikest. Peaaegu terve klass killustub Kadrinasse jalgpalli mängima. Mõni läheb pealt ka vaatama.

Ja homme on ka psühholoog meil koolis.. Ma ei teanud kas minna või mitte. Alguses ütlsin ei, sest mul on hetkel kõik korras. Jah, nii see on. Pole masendust ega muud muret. Väga mõnus on olla. Aga mul tekkis üks küsimus ühe teise asja kohta, mis pikema mõtlemise tagajärjel on ka psühholoogne, minu arvates. Ja kui ma saan veel tema juurde minna, siis räägiks talle selle ära ja äkki ta oskaks nõu anda. See oleks hea. Hea oleks ka see, kui ma suudaksin end täiesti vabaks lasta. Ja rääkida ennast tühjaks. Sest ma pole niii kaua saanud ennast tühjaks rääkida. Arghh.. pidevalt on mõned segavad isikud või nähtused. Või siis hakatakse minu jutule ja murekurtmisele lihtsalt vastu plõksima. Ja siis tunnen end mina süüdi. Tegelt ma olen mõelnud, et saaks kellegagi kokku, aga siis mõtlen, et äkkki ma segan teda.. Ja mõtlen, et ehk pean ise seda ootama, kui keegi teeb ettepaneku kokku saada. Ja samas. Siin on ka palju küsimusi. Et kas keegi üldse viitsib minu mulisemist kuulata ? Ja ega ma kellelegi sellega pinda ei käiks.. Aga noh.. ma loodan, et asjad lähevad nii nagu nad peavad minema. Palvetagem ja olegem rõõmsad ka edaspidi.

Paar rohelist pilti ka minust ;) mingi kuu aega tagasi tehtud :D

Õnnistusi !

Tänase päeva laul: Newsboys - No Grave. link.

msni chat

Kairit says:
Tsau. Kas sinu ema osales saates "Õhtusöök viiele" ?

Ingrid says:
ei. mul polegi vanaema
miks seda arvasid ???
oih, ma lugesin vanaema :D

Kairit says:
Ma juhtusin täna seda saadet nägema ja üks tädikene oli nii sinu sarnane, kuna mulle on ka meelde jäänud, et sa elad kuskil seal lääne-virumaal (VIST) siis maitea, lihtsalt arvasin.

Ingrid says:
ahsoo.. üks tädikene minu sarnane :D

Hmm.. sain parajalt naerda selle peale :D Nalja tegi lihtsalt noo :)

i´ve been dead for so long

We lie face down in pale solitude.
To save face, we pulled our walls in front of you.
To the same place where we danced in front of you.
We fell from grace and watched the hope'fall from your face.

Ingrid on nii väsinud. Ingrid on nii tüdinenud. Ingrid on nii muutunud. Ingrid on muutunud kurvaks ja siis õnnelikuks. Ingrid on muutunud otsekoheseks. Ingrid on muutunud tublimaks. Ingrid on muutunud iseseisvamaks. Ingrid ei tunne ennast ära...

I've been dead for so long: and all the broken promises.
I can't face. Afraidif someone notices, I lose my place.
Fractured, broken, paralyzed.

Täna oli koolis raske päev. Kontrolltööd ja õppimine. Moraalilugemine ja mate.

I need some space, tear me open, analyze.

Meil oli täna kaks estat järjest. Esimeses tunnis tegin umbes kolmveerand tunni ajast tööd. Peale seda joonistasin vihiku tagakaane siseküljele. Seda tegevust jätkasin ka teises tunnis. Mõtlesin, mõtlesin. Mõtlesin paljudele asjadele. Kuid kirjandile ei suutnud oma mõtteid suunata. Käsi muudkui liikus. Joonistas südameid, maalis lauseid, kriipsutas kriipsujukusid.
Eelviimane tund läks ka veidike käest ära. Olime arvutis ning mängisin Nikaga piljardit, aaga tutkit. Sattusime nalja otsa ja peale selle naersime terve tund + vahetund, ja osa kunsta tunni algusest ka. Aga siis pani õpetaja meile mingi mase muusikaga power pointi kus oli vanusest ja sellisest elu teemast juttu. Peale seda läks naerutuju üle.

Wake up screaming, I'm awake and dreaming,
And i won't stop breathing until my heart stops beating

Ema hakkab tervenema tasapisi. Tore. Mul ka pinget vähem. Küll me hakkame saame. Varsti on jälle kõik endine, eksole. Mina naeratan, ema on terve ja isa on ka parimates aastates. Ning mind tabab õnn. Eks. See ju tuleb. Varsti. Ja siis ma saan Sulle naeratada. Ja ma tunnen ennast hästi. See peab ju tulema. Peab. ...

This isn't me, i used to say.
All the love was so gone,

It feels good to be alive,
I've been dead for so long

Tänase päeva laul: Demon Hunter - My throat is an open grave. link.

"Küll me hakkama saame"

Nii. Sain ka lõpuks arvutisse. Lihtsalt ma olen täna olnud nii hõivatud muude tähtsamate asjadega.

Ja olen ka veits kurb. Ei-ei. Pole mingit masendust ega midagi. Lihtsalt ema on haige. Päris raskelt. Ja isal on niisama nohu-köha ja veits kehv enesetunne. Ja mina olen hetkel kõige aktiivsem perekonnas. Kuigi ka minul on veel kohati köha ja räme nohu. Mingi viirushaigus vist, mis sai minult alguse. Nakatus siis emale ja isale -.- tunnen end süüdi... :(

Aga igatahes olen mina hetkel see perepea ja see kõikide abiline. Tegin täna süüa ka. Niipaljudele, kes said süüa. Ausalt öeldes oli see esimene kord täiesti üksi algusest lõpuni õhtusööki teha. Keetsin-praadisin-maitsestasin. Õnneks oli kõik väga normal. Ja kui aega jäi, siis tegin koolitükke, tuupisin matat ja küsisin kas kellegil on midagi vaja. Ja siis tegingi raviteid ja muid haigust peletavaid asju. Aaah.. vahepeal sai ka isaga pikalt koolist räägitud.

Vend käis ka täna külas. Ma olen tema väike mõmmi :)

Suhtt väsinud olen. Koolis läks kuidagi kahtlaselt .. (?) Ma lihtsalt ei viitsi kuulata teiste joomingute juttu ja mata on ka nii... segane. Aahh.. ma lihtsalt ei jõua järgi. Ma ju unistan pool tunnist !!! :O

Ja maitea.. ma olen nii mures ema pärast. Lihtsalt.. ma nii kardan. Ma ei taha teda veel jätta. Ma tahan, et ta näeks, kuidas ta tütar suureks kasvab. Ja et ta saaks ka minu lastele vanaemaks olla. Ja tal on nii palju poolikuid asju veel. Sa ei tohi veel minna !!! ;( Tõsi, see pole tal esimene kord haige olla, kuid seekord on mul südames hoopiski kurvem olla. Võibolla ka sellepärast, et täna oli "Kodus ja Võõrsil" ka ühe tegelase surm.. äkki see vapustas mind ja pani mu südamesse sellise kartuse.. Aahh.. ma lihtsalt. Maeitea, kuidas ma suudan magama ka jääda. Ma koguaeg käin ja küsin temalt, kas tal on midagi vaja. Lihtsalt nii valus on vaadata teda seal voodis pikali... ja kuulata, kuidas ta vaikselt nohiseb... aaahhh.. its sooooo hard.

Ma ei taha homme kooli minna. Seal on nii raske. Seal on nii paks õhkkond. Seal pole sõbralikke inimesi. Kõik loobivad midagi või on niisama.. nõmedad. Teevad oma ülikõvasid nalju ja räägivad väga "tark" juttu. Muidugi, on erandeid. Aga neid on paar. Miks ei võiks olla seal sama kipad inimesed nagu mujal??? Massive.

Aaah... Mul oleks hetkel nii vaja kedagi enda kõrvale, kellele ma saaksin oma pisarad valada, et mitte neid enda sees hoida.. Kuid.. ju siis pole veel õige aeg...

Aga ma saan hakkama. Nagu ma olen täna pool päeva korrutanud. "Küll me hakkama saame."

Aga, mul on veel vaja asju ajada. Olge teie terved !

GBY!

Tänase päeva laul: Demon Hunter - My heartstrings come undone. link.

new

Hello-hello. Uus nädal on käes. Ja minujaoks on see möödunud täiesti kenasti. Issil on sünna :D wiiii. Ja tunnid olid nii ... mitte-midagi-õppimise tunnid. Eks sellepärast ma pool päeva ka itsitasin. Hah, ja teate, teised, ehk need kes on mu ümber, arvasid et ma olen armunud. Noo kuulge.. :D asjad nüüd kohe päris nii ka ei ole. Niiet, selle teema võiks lugeda ammendatuks. Aga see oli rohkem esta tundide teema. Ja neid oli meil täna kaks. Niiett piina kui palju. Bioloogiad oli ka kaks meil. Üks oli siis eksamikordamine ja teises tunnis selgus, et meil on mingi närvi ja ajuteema peale töö. Arghh.. terve klass kirjutas sinna ainult paar asja, mida teadis ja ülejäänud ülesanded loodeti koos kaaslastega lahendada. Aga meil hea õps :D sai aru, et meist mitte keegi. isegi Kaio ja Valeria ei osanud. Ja siis korjas tööd tagasi. Ja lubas järgmine kord uuesti teha. Hästi. Ega see üleliigne kaks poleks jah rõõmu valmistanud. Kuid kõik muu on küll rõõmu teinud. Ma ei oska seda seletada. Miks või Kuidas. Ja kui kaua ? Loodame, et pikalt. Vähemalt ma üritan seda võimalikult kaua värskena hoida. Kui rõõm läheb juba pahaks, siis on halb lugu. Aga tähtis on praegune hetk. Ja praegu olen happy. Ümisen siin hillsongi laule ja koristasin lauda ja õpitud on ka ilusti. Homme on ka suur keemia KT, kuid ma üldse ei pabista sellepärast. Nii hea tunne.

Vot nii. Aga ma ei julge hetkel rohkem kirjutada, sest mulle juba tehti täna märkus, et mu blogipostitused on liiga pikad -.-


Sellegipoolest olge mõnusad ja õnnistatud. Ja palun ärge muretsege, küll see lumi ka kord ära sulab :D :D - positiivne mina ˇˇ


Tänase päeva laul: Yolanda Be cool - We no speak Americano. link,

Jälle ei mõista.

Ma ei mõista paljusid asju. Näiteks seda, et kuidas ma saan öösel näha unes oma klassiõe vägistamist, kui mulle on enne magamajäämist soovitud "ilusat und". Ja siis painab mind see uni veel kaua, sest mina tunnen end süüdi selles. Õnneks oli üks normaalne koht ka unes, kus oli üks inimene sees. Jälle minu koolis. Lahe. Unes näen teatud inimesi, kuid päriselus ei näe neid üldse  nii tihti. Ja hommik oli tõesti kaunis. Kuni saabusid mõned inimesed ja paar õpetajat. Ilusat koolipäeva !!!  

good day, again :)

Today was also one good day. Uuh, ma arvan, et ma hakkan pühapäevi armastama. Mis sest, et järgmine on koolipäev, kuid sellest ei pea laskma ennast heidutada. Tuleb nautida päev korraga. Ja kui on öö, siis tuleb nautida ööd. Mina nägin täna unes kollaseid inglise keeles rääkivaid traktoreid. Nagu multikas :D väga armas.

Aga tõesti. Täna on hea päev olnud. Noortekas oli jälle lahe. Rääkisime paastumisest. Ja mõtlesin, et peaks isegi proovima, ehk saab siis rohkem lähedust ka kogeda ja midagi muutub. Muidugi vist siis, kui kõik need sünnipäevad läbi on ja tekib rohkem aega sellega tegeleda. Vot nii.

Aga jah. Nii lahe, et ma õnnelik olen. Ma olen õnnelik, sest ma olen õnnelik. Jah, nii see on. Kõlab veidike veidralt, kuid nii see on. Ja Angelica on ka õnnelik. See on ka nii positiivne. Kui on temal ja minul hea tuju, siis pole karta ka, et tekiks mingeid lahkhelisid, vaatame asja nii, on ju tore :D aahhh.. praegu tunduvad üldse kõik asjad nii head. Isegi kool, sest seal ju näen oma kalleid sõpru.

Üldse ei tahaks seda nädalavahetust ära lõpetada. Tahaks veel ühte pühapäeva, ühte telefonikõne, ühte mõnusat arutelu ühe sõbranna kitsas toas ja veel mõndasid kauneid momente, mida meenutada tulevikus. Ma tahaks iga päev sellist elu. Selliseid hetki, mil ma olen rõõõmus. Ja lihtsalt unustan kõik need pahad asjad ja inimesed, kes muidu ei taha mu peast välja saada. Aaaahh... Ja Joki ütles, et ma olen usaldatav isik. Mmm.. that´s good. :D

Okei, mul keerleb peas hetkel nii palju tundeid ja asju ja mõtteid et ma lihtsalt ei suuda kõike kirja panna.

Kuid, palju Õnnistusi !!! :D

Ja mõnusat algavat uut nädalat. !

PS: homme on papsil sünna, niiet, jälle party !!! :D

Tänase päeva laul: Hillsong United - Your name high. link. (Y)(Y)(Y)

ELU ON LILL. JA MIDA ROHKEM SITTA, SEDA PAREMAD ÕIED!

Villased naljad

Ärkasin täna teatud ehmatusega. Avasin silmad ning veidikese toibumise tagajärjel vaatasin tik-tok'i ehk kella. Ja see näitas kolm. Ossapoiss millise kiirusega ma siis tõusin ja askeldama hakkasin. Lülitasin ka ipodi sisse ja see kell näitas hoopiski mulle aega 12:46
Huhhh... Mu tillukene must kell oli otsustanud aja seisma panna. Kuid teinekord, pea siis teiste kelladega ka nõu, eksole. ;)
Hakkasin küll riide panema, kuid sellegipoolest jäin pooleks tunniks voodi servale ühte asendisse istuma. Vajusin lihtsalt mõttesse. Arvatavasti sellepärast, et emal on täna sunnipaev ja minu mõtted liikusid teema vahel, kuidas mu ema ja isa kohtusid. Linnapoiss ja maaplika. Praegu elavad nad õnnelikult ühes väikeses Läpi külas, mis polegi tegelikult nii maakolgas, kui tundub. Sest istudes seal samas voodiserva peal ja oma pilgu aknast välja suunates nägin ma sõitmas rongi ja autosid. Ja mõtlesin, et ma peaksin olema õnnelik, et ma niigi asustatud kohas elan. Raudtee on silmaga seiratavas kauguses ja autotee mis viib kahe suurema asula vahet, asub ka siinsamas. Tagapool on põllud-metsad ja kui aus olla, siis kõik vajalik on käepärast olemas.

Hmm. Teate. Ma istusin täna jälle, teistkordselt oma voodi ääre peal, viilisin küüsi. Ja mõtlesin Angelica peale. Et kas ta on juba linnas ja mida ta teeb seal ja kuidas tal lääeb ja nii. Ja siis helises emal köögis telefon. Midagi rääkis seal ja siis ütles, et kohe annan. Ja tuli andis telo mullle. JA te ei kujuta ette, kes helistas ! Annu !!! So good, et tal läheb hästi. Natuke küll kurvastab mind, et mul nii hästi ei lähe, aga ma on ka minul mõned õnnelikud hetked. Igatahes, tore, et helistasid. Sa saad nüüd mulle ka helistada. :D

Jaaaa, ma mõtlen täna häid mõtteid. Ma laulan, lollitan ja teen kõike muud mitte minulikke asju. Raudselt on asi selles, et ema on mind oma toitudega üle söötnud. Terve päeva ainult söön salateid, kapsaid, kooke, ja muud näkse. Täitsa lõpp.

Aga tegelt ma tean küll miks ma mingi kahtlaselt rõõmus

olen. Sest ma sain oma asjad korda. Vend on küll see, kes ta on. Aga ta käis täna meil ja esiteks tõi mulle vana kasti, ehk arvuti tagasi. Teiseks tõi ta mulle telefoni, küll mitte minu oma, kuid asenduseks kõlbab seegi. Ja kolmandaks, sain niisama tšättida üle pika aja oma kullakalli vennaga. Awww :D

Sain siis ka kõik oma vanad pildid ja failid arvutist kätte ning nüüd pole mul sellega enam midagi teha. Las emps-iss müravad ise selle vana microsofti kastiga. Sest mina oman läpakat.. aaaah :)))

Seoses nende failide transportimisega oli üks naljak

as seik ka. :) Ma tegin omi asju siin ja siis tuli isa ja laskis oma väikesest häälepilust välja midagi "oohhoo" või "oppa" sarnast. Ma saan temast aru kah. Mul oli käes samal ajal iPod, kus ma vasaku käega ajasin asju oma e-mailis. Parema käega ma töötasin läpaka kallal ja lauaarvutil oli ka mingite kahtlaste failide read ees. Ja siis ta oligi veits üllatunud, kuidas ma kolme asjandusega korraga "mängin". Hahahahah, tõesti haha.

Rawrrrh. Teate, nüüd ma saan jälle muusikat ka lahedalt kuulata. Sest tänu venna abiga sain ma oma kõlarid ja subwooferi läpaka külge ühendatud. Arvasin, et see on mingi ülinõme juhtmetega mängimine ja nii, kuid tegelikult oli ainult vaja üks ots läpakale sisse sutskata ja üks stepsel pistikusse taguda. Nii kerge see oligi. Ja nüüd tümps ülihää. Ei pea seda läpakast tulevat vilinat kuulama. Saab rokilugusid ikka rokilikult kuulata. Koos su

bwoooferi ja kõige muu tugevaga. Aahh.. nii hea. Tahaks kogu pere saata autoga sõitma ja ise panna selle tümpsu koos parimate lauludega nii kõvaks, et kõrvad valutavad. Karmid väljendid mul, mis :D Pole imestada, hetkel Nirvana rokib siin vaikselt. HElllo-hello-hello.

AppiPappiAPppiPappi kui laheda asja ma avastasin. Mul just Rebirth siin lööb rütmi ja ma hakkasin oma blogi kasti allapoole kerima ja see läks nii rütmi ja siis ma natuke kerisin seda veel ülesse ja alla ja hakkasingi sellega mängima. Nii AWesomeee !!! :D

OKei, see selleks. SAin ühe laheda asja ka teada. Nimelt, mu vend hakkab nüüd olevistes ka käima. Ta käib küll Vineyardis, aga nende koosolekud on nii õhtuti ja siis ta otsutas, et hommikupoole hakkab ta Ollis ka käima. Vot see on nagu tõsiselt lahe. Edu talle. Oleviste on ikka parim kirik tallinnas. Nagu Solaris on lahedaim paik tallinnas.

Tänase päeva laulu on liiga raske leida, sest sellises tundes on kõik laulud suppperid.

Aga siis väike reidikas ka minust :P

Armastus ei hävi ilmaski - kuni nauditakse vastuarmastust.

Aaaaahhhhh... no ma kohe ei tea mida teha. Kuidagi nii raske on olla..

Kuulasin täna jälle Olevist noorteka ülekannet. Vaatasin ja kuulasin oleks ehk õigem öelda, sest tegu oli ju siiski videoülekandega. Kahjuks ajapuudusel nägin ma ainult kella 19.00-20.00-ni seda. Aga oleks hea meelega ehk algusest lõpuni kuulanud. Veljol oli väga puudutav jutlus, kuigi osa sõnu jäi vahele ka, sest nagu ikka, mu mega 54,0 Mbps nett ei suuda seda tugevat awesome sõna lihtsalt edastada :D Liiga hea selle jaoks võiks öelda. Aga igatahes.. pani mind mõtlema. Mõtlesin, aga siis mõtlesin ka kaugemale, kui tavaliselt. Ja mõtlesin, et see enda muutmine on ikka nii raske. Kuidas olla päevapealt rõõmus ja täis elujõudu ?

Ma lihtsalt.. maitea. Palju segaseid asju on jälle. Tahaks kõik unustada. Lõigata katki need sündsusetud mõtted ja lükata need kaks inimest ka sinna teisele poole mõttelist piiri, kus on ainult sõbrad. Kui ma ainult suudaks seda. Jätta alustamatta need vestlused ja nende nägude meenutamist.. ja mälestusi, neid hetki mil olime koos. Kui ma ainult suudaks nendele hetkedele mitte nii palju mõelda...

Päeva suht magasin maha.. või siis magasin arvutiga kooos, sest teki all tudukates ja läpakas teki peal veetsin ma pool päevast. Siis tsekkasin telkut ja kuidas emme kooki teeb ja siis vaatasin olli ülekannet ja nii see läinud ongi. Nüüd käisin ka Tuta blogi lugemas ja see üks video või film, mis ta sinna pannud oli, see oli tõesti nii hea. Pani mind lõpus isegi nutma. Sügavamõtteline võiks öelda. Ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma su blogi selle posti lingi siia topin.. siin_see_on

Pikkust kuskil .. 16 minutit vist. Kui sul pole kahju sellest 16-st minutist, siis soovitan vaadata.

Vahepeal chattis ka üks klassivend minuga. Kutsus autoga sõitma. Noh.. jah. Olen haige ja mul poleks never-ever võimalust välja hiilida. Kõik on liiga üleval selleks. Me oleme hilised magamaminejad. Ei julge ka :D Ta raudselt põrutab puuse ju.

Kuigi, kui juht oleks keegi teine. Ning puuduks üleliigne seltskond ja alkohol ja muud mõjuained, siis läheks. Sest praegu tahaks mingit sellist... laksu. Midagi armsat. JA mis olekski armsam, kui sõita vaikselt autoga. Vaikse muusika taustal. Koos kalli inimesega, kelle kätte ma usaldaks oma elu. Pimedas. Tänavavalgustuste alt läbi. Südames soe tunne. Oh, ma ei tea, kas te teate, kuidas mulle meeldib tegelt öösiti või õhtuti autoga sõita. Poole rohkem kui päeval. Sest öös, pimeduses, on midagi kutsuvat. Midagi salapärast. Maagiline. Ja sõita koos armsamaga.. mm.. see on unistus. Loodame, et see unistus ka kunagi täitub. Ja kui mitte kaaslasega, siis üksi kindlasti. Sest olen kindel, et ma teen endale load. Ja kui piisavalt kütust ka on, siis sõidaks. Palju. Öösiti.

Jutustades unistustest, siis olen ma õnnelik, et ühe inimese unistus täitub homme. Ta pole küll minuteada maininud mulle, et see tema unistus on, kuid ma arvan, et südames on see peidus. Vähemalt ma tean nüüd, et unistused võivad täituda. Tema on see tõestus. Ta saab kokku inimesega, keda ta armastab. Nagu mõnes romantilises filmis. Armas. See, keda mina armastan või armastasin, (ma ei tea isegi, kumb) see on nagu mingi kauge planeet. Kuhu tahaks minna, aga kuhu minemine on raskendatud. Armastus ei hävi ilmaski - kuni nauditakse vastuarmastust. Aga vastuarmastust pole.. seega, ka armastus hävineb vaikselt. It makes me cry ...

Okei, mu teema hakkab vist liiga tõsiseks ja sügavaks minema. Kohati ehk isegi süngeks.

Tõmban otsad järksu kinni. Poole teema pealt ja panen punkti .

Tänase päeva laul: Hillsong - You alone are God. link.

rest @home :)

Täna lõunal, kui mina alles ärkasin ja ema veidike tolmu võttis toast :

Ema: "Koristan ja siis kella 16.00-st hakkan kooki tegema."

....mõne aja pärast.....

Ingrid: "Ma olen täna kella 16.00-ni vooodis."
Ema: "Nii kaua?!?!?"
Ingrid: "Jah, ma olen ju haige. Ma pean puhkama. Muidu oleksin ma ju koolis."
Ema: "Ahjah. Õigus, kui oled kodus, siis pead jah voodis olema. No puhka siis. Ja vaata, et sa enne 16.00-i voodist välja ei tule."
Ingrid: "Okei. Aga ma ei tea mida teha nii kaua..."
Ema: "Mine arvutisse."
Ingrid: "no, maitea.... OKEI :D "