Hej!
Lubadus on täidetud. Nii uskumatu, kui see ka minu jaoks
poleks, siis olen ma tagasi. 3 pikka-lühikest aastat on möödunud ning olen siin
tagasi. Norras, Lia Gard keskuses.
Tundub nagu polekski ma eemal olnud. Kõik oleks nagu ikka samaviisi. Mäed, mällu sööbinud vaated. Asjad asetsevad samades kohtades, majad on seest samasugused. Veider tunne on see. Inimesed on ainult uued. 4 inimest + 2 kassi on need, kes on samad. Ülejäänud inimhinged on vahetunud.
Tundub nagu polekski ma eemal olnud. Kõik oleks nagu ikka samaviisi. Mäed, mällu sööbinud vaated. Asjad asetsevad samades kohtades, majad on seest samasugused. Veider tunne on see. Inimesed on ainult uued. 4 inimest + 2 kassi on need, kes on samad. Ülejäänud inimhinged on vahetunud.
Esimesel korral võttis sisseelamine mul nädal-paar aega.
Seekord võttis see aga vähem kui 24 tundi. Esimesel õhtul kohe filmiõhtu ja 48
tundi hiljem peale saabumist olen leidnud juba sõbrad, kellega on klikk juba
ära käinud ning võib end vabalt tunda. Ühel päeval mängisime pikalt võrkpalli. Nii
mõnus oli, nii tore. Ja kuigi mu käed on alt vastuvõtmiste pärast ilgelt
punased ja valusad nüüd, tasus see end ära. Inimestega koos olemine on miski,
mis paneb mu suu jälle naeratama ja paneb tundma osa millestki. Eriti hea on
veel siis, kui inimesed on sinu vastu soojad, isegi siis kui feilin haledalt.
Õhtu, kui saabusin, oli meil üks mikrobussitäis araablase välimusega noormehi. Tumedate silmadega ja nimedega Ahmed jne.. Selgus, et need
on pagulased. Kuna olin saabunud äsja, ei hakanud palju uurima ega tea nendest väga
midagi. Ainult seda, et iga kolmapäev on nad meiega. Seega, esimene õhtusöök
oli koos pagulastega (kes oma välimuselt ajasid mulle veidi hirmu peale).
Olen nüüd paar päeva tööd ka teinud. Vahetused on 8
tunnised, mis oli umbes sama nagu boostis. Seega olen ajatajuga okei, ainult
et jalad hakkavad peale 6 tundi valutama. Seda nagu eestis küll ette ei tulnud.
Maja, kus elan, on Barn. Veider on siin see, et siin on igal
majal ja igal ruumil oma nimed, mis siiani mulle oma norrakeelsete häälduste
poolest meelde ei jää. Nende jaoks on see väga loogiline ja kohe aru saada, mis
kohast räägitakse, aga mulle mitte.
Eniveis, elan siis Barnis. (Saame sõpradeks, mina olen Barni, ma tulen
magusa maitse maalt....) Jaa, et siis elan küll ühes magamistoas, aga ma olen
terves majas siin üksinda. Ehk siis kolmekorruseline maja kahe suure saaliga,
köögi ja mitmete magamistubadega on praegu ainult minu valduses. Varsti harjun
sellega ära, aga siis lüüakse mind ka välja pisikesse majja koos teistega
noortega. Saab olema lõbus.
Veel kodus olles mõtlesin, et Eesti pikki valgeid õhtuid
hakkan küll igatsema. Well, tulin siis siia ja avastasin, et isegi öösel on
taevas sinine ja õhtud valgemad kui teil seal. Loodus on traagiliselt kaunis.
Üks õhtu oli äärmiselt kaunis ja pikk päikeseloojang ja jah, ma tegin sellest
oma 70 pilti erinevatest kohtadest. Oh
wow, imetlen seda siin iga päev.
Seega, kokkuvõtteks öeldes on mul siin hea olla. Tunduvalt
parem kui kodus olles. Nagu oleksin väga haige olnud ja nüüd tulnud haiglasse,
kus mind ravitakse ja enesetunne paraneb iga päevaga. Isegi mõtlesin, et hea,
et elus asjad paar kuud tagasi nii läksid nagu nad läksid, sest muidu ma
tõenäoliselt vist poleks siin. Või oleksin olnud vähem ning rohkem igatsuses
kui siinset õhkkonda nautides. Leidsin negatiivsusest üles positiivsuse.
