Ootamine

Ma ootan. Ohkan sisse ja välja. Ootan edasi. Ootan kuniks kannatust jätkub. Tundub, et elu ongi üks suur pikk ootamine. Kogu aeg ootad midagi, loodad ja püsid kannatlik.

On teadlik ootamine ja teadmatuses ootamine. Tead, mida oodata. Kuid ei tea, millal see tuleb. Lööd lihtsalt aega surnuks ootamisega. Teadmatuses ootamine on seestpooolt sööv. Ootad, et keegi sinuga kontakti võtaks. Ootad, et õnn langeks sülle. Mõtled endale mulli ja ootad selle mulli sees.

Ma ootan ka. Ootan uut tööd. Ootan uut kodu. Ootan sind.

Niceland

On suured unistused ja on väiksemad unistused. Millal mõni neist täituda võib, on alati kahlane. Minu elus juhtuvad suuremate unistustega nii, et need lasevad end oodata üpriski kaua. Samal ajal aga jõuavad täituda väiksemad soovid.
Üheks sooviks oli kunagi ära käia Islandil. Nagu ikka, reisisihtkohana minna ja avastada seda veidrat paradiisisaart (nagu on öelnud Vivian).

Detsembri lõpupoole, ühel õhtul kirjutati mulle, et kas sooviksin Islandile tulla. Ütlesin jah, mitte millelegi mõtlemata. Alles järgmine päev jõudis mulle kohale, et oot-oot, mul on võimalus reisida Islandile. Järgnesid pool aastat googeldamist, googeldamist ja veelkord googeldamist. Sest reisi organiseerimine on väga aeganõudev, eriti kui tahad parimat ning odavamat. Ja siis ootasime, lugesime päevi ja ootasime. Minul näiteks oli mõte reisist see, mis pani mind kevadel rasketel päevadel voodist tõusma. Mõtlesin, et kui nüüd selle asja saan tehtud ja selle päeva üle elatud, siis tuleb suvi ja reis. Nii ma ootasingi, kuni lõpuks saabus 13.juuli, meie reisi start.

Esimesed naerupursked tulid juba laevas ning esimesed sekeldused lennujaamas. Siis teadsime, et sellest reisist tuleb epic reis.

Minu elu siiani kõige pikem lennureis jäi seljataha ning kui lõpuks lennujaamast Reykjaviki poole hakkasime sõitma, siis oli me ainus küsimus "Mis maa see on???"

Teinud tuhat pilti mägedest ja sealsest loodusest, võin näidata, et see maa on selline:


*mu töötlemisoskus pole halb. Neid pilte polegi töödeldud :) 

 Nädal enne seda kui me sinna läksime, kukkus üks mees sinna koske. Teda pole siiamaani leitud. Kose massiivsusest on aru saada, kui vaatad vasakus ääres olevaid turiste.

Plastiliinist ilm

Sügis-Kevad-Suvi-Talv. Mis ilm, ei tea?

On päike ja on soe. Lähed magama, kuuled sibinat-sabinat ja avad silmad. Valge tuba, ruloo akna ees. Piilun sealt vahelt välja ja valged lumepiisad katusel. Miks, kuidas, ah? Lumi aprillis, wow.

Kevad oli hea. Väike päikesekene ja kerge tuuleiilikene. Piisavalt külm, et ülejäänud maailm ei saaks mind veel kadedaks ajada grillimiste chillimistega. Piisavalt soe  ja kuiv juba, et mitte mammutina ringi käia. Märg ei meeldi, vihm on tore, aga märg ei meeldi. 

Nüüd ei teagi. Mida teen? Välja shoppama ei saa minna, on märg. Rattaga sõitma minna on ka kahtlane, sest võib sajupilve alla sattuda või vesiliuga hoopis uppi lennata.

Nii polegi muud varianti kui tekikookoni sees teed juua ja aknast välja vaadates öelda wtf. 

//13.aprill// 

Võtame kokku

On mingi päev.. kolmapäev vist. Istun kohvitassi ja šokolaadiga ning otsustasin tulla lõpmatusse internetti oma elu sheerima.

Detsember on käes, aasta saab läbi. Kuhu ma aastaga jõudsin?
Well...
mitte kuhugi. Ma olen täpselt samas seisus, mis aasta tagasi. Lihtsalt targemana ja kogemuste võrra rikkama.
Seda annab ehk võrrelda igapäevase eluga. Hommikul ärkad kodus,voodis. Seejärel lähed välja, teed miljon asja, koged midagi, suhtled, õpid ja nii edasi, aga õhtu lõpuks oled oma voodis tagasi. Ringiga tagasi. Selline aasta oligi.

12 kuust 5 kuud olid kõige rõõmustavamad üldse. Ülejäänud 7 kuud.. not so much.
Osad neist 5 kuust võlgnen ühele kenale toredale noormehele ja ülejäänud kuud iseendale. Oma seina vaadates (piltidega seina) pean ikka ja jälle tõdema, et kui hea otsus oli pakkida asjad ja kaduda Norra metsade vahele. Olgugi, et ma ei teadnud mida tagasi tulles tegema hakkan, siis asjad loksusid nii paika, et "Love Life" tuli mu ellu tagasi ja kool jätkus samast kohast kus pooleli jäi.

Seega,  kool ja töö. Huvitavad exceli tabelid numbritega, joonised ja smuutid on igapäevane business. Nagu oli ka aasta tagasi.  Õnneks ma enan ei muretse selle pärast. Tean, et see periood, faas on elus selline resting time, mahlade imendumise aeg. Kord saab ka kool läbi ning siis tuleb võimalusi muuta  elu oma äranägemise järgi. Ning kes teab, mida uuesti aasta ring endaga kaasa toob.
Hetkel, chill.

Sellega ongi ring kokku võetud. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

I am strong

Ma ei suuda kuidagi kirjeldada seda, mis minu kehas toimub viimasel ajal. Veel raskem on lahti mõtestada seda, mis toimub peas. Kõik head ja halvad mälestused, kõik unistused ja tuleviku kõige mustema stsenaariumi mõtted segunevad peas. Liiga vähe energiat ja korraga energia üleküllus. Piltlikult öeldes tekib see, mis tekib erinevate värvide kokkusegamisel. Natuke sinist, punast, kollast, rohelist värvi kokku pannes tekib pori pruun. Miskit sellist on ka minu sees.

Ühte ma tean. Kõige selle juures olen ma tugev naine. Tugev, kindel, iseseisev. Ükskõik kui üksik ma oleks, mind ei murra enam miski. 

Peace!