Türklane muutus näost kaamliks

Tüdruk istus sinisel plastmass toolil. See oli kõva ning ebamugav, nagu nad alati on olnud. Istus, vaatas aknast välja ja ootas kontrolöri. Tema tulekul ostis pileti lõpp-peatusesse ning segamatult lükkas kaks jublakat kõrva, mis eraldasid teda muust mürast. Aeh, terve tund sõitu muusika, päikese ning miljonite mõttevälgatustega, mõtles ta.

Järgime peatus: Kitseküla. Rong hakkas taaskord veerema ning inimesed teistest vagunitest hakkasid ringi jalutama, et istekohta leida. Suunanud pilgu uste poole, võis tüdruku näol selgelt näha suunurkade tõusmist. Ilmetust nöost sai midagi ootamatut. Vanad sõbrad, kes on praegugi veel sõbrad. Jah, nii see oligi. Muusika kadus koheselt kõrvust ning kaks isikut ümbritsesid nüüd teda. Järgmised 52 minutit meenutati ühist põhikooli, räägiti olevikust, tuleviku plaanidest ja visati naeru. Anekdoodid ja elus juhtunud naljakaskoomilised sündmused said samuti avalikustatud.

Julia: "... ja siis türklane läks näost kaameks!"
*Harri naerab end peaaegu pilbasteks...
... ja naerab veel.. ja veel*
Harri: "näost kaamliks, wuuuut, hahahaha...?"
Julia vaatab tüdrukule otsa.
Tüdruk selgitades: "Ta vist kuulis, et muutus kaamliks, mitte kaameks"
Sekundiks oli seal pingis vaikus ning peale mõttepausi jõudis kõigile kohale nali.
Isegi seni vaiksena püsinud tüdrukule kerkis silme ette pilk türklasest, kes muutub näost kaamliks ning pahvatas naerma nii, et seda teiseski vaguni otsas võis kuulda olla.
Priceless.

Kogu seda naeruballi põrnitsesid vanadaamid ülejäänud vagunist. Lisaks ka üks väikene poiss, kellele pakkus suurt lusti kuulata noorte jutuajamist pealt nagu väike sitikas.
 Rongisõit oli seekord omandanud tüdruku jaoks jällegist uue ilme.
Varsti seistes bussipeatuses toksis ta kannaga lund ja kuulas milline elu on 16 aastasel poisil. Kuulates tundis, et tema on oma elus poole vähemaga hakkama saanud. Ilm oli kahtlane nende jaoks.

Pärast minutite lugemist saabus ka kollane ratastega kast, kuhu vabatahtlikult sisse roniti. See kast veeres mööda tuttavat teed. Soe hakkas samuti.

Keset lumepõlde olles ning jalutades pisikeses külas tekkis meie loo kangelasele soov omada võlukepikest. Sellega oleks ta kõikidele vanadele majadele uue fassaadi loonud ning aia lillevärviliseks võõbanud. Rõõmsatesse majadesse oleks ta elama pannud  rõõmsad, lahked inimesed. Neid maju vaadates tundis tüdruk jälle, kui suur on ebaõigluse maitse tema atmosfääris.

Tee oli libe. Naabrite koer haukus. Puud olid raagus. Lumi igalpool. Põllumajandusmasinad magasid veel talveund. Rõdul lehvitas ema. Mõned asjad ei muutu vist kunagi, mõtles tüdruk ning sammus punasest väravast sisse.




Olgu öeldud, et see on paar päeva draftide kogumikus puisunud ning nüüd otsustas publish nupu alt välja voolata.


Ingrid.

4 laulu, 4 tunnet.

Laul, mis märgib kevade saabumist:
Alles paar päeva väljas olnud, kuid mind juba nii kõrgele pilvedesse viinud. Tere kevad, jah.

Laul, mis tähistab minu üksikuid pimedaid vaheaja öid:

500 days of summer, sealt see pärit on.

Laul, mis näitab mu igatsust:
Sõnad räägivad palju.

Laul, mis sünkroonib mu viimaste päevade tumblri sõltuvusega:

Kõige raskem on leida kõige lihtsam

Rõõm on nagu põlev küünal.

Kui seda liiga palju surkida, upub see vaha sisse ning kustub. Siis peab sellele natuke ruumi juurde tegema ning küünal võib jälle põleda. 

Teinekord võib ka meie rõõm kustuda, kuid sellele tähelepanu pöörates saame varsti jälle selle tagasi. 

Paljud inimesed muutuvad laisaks, kui nende rõõmuküünal kustub. Nad jätavad selle sinnapaika ning see vaha kuivab sinna peale kinni ja raske on seda süütenööri leida, mis paneks me rõõmu jälle särama. 

Nii võime me seista kaua, kuniks keegi tuleb meile appi ning aitab küünla uuesti põlema saada.

Ning veel üks mõte: põlevat küünalt pannakse alati tähele. Nii pannakse ka rõõmsaid inimesi alati tähele. 

Kuid kustunud küünlaid ei märgata

...

Everywhere is nowhere

Alapealkiri: keskealine tüdruk 

Mõne inimesega on nii kerge internetis rääkida, aga päriselus keeruline. Teistega tekib just netis mingi klomp ja ei suuda nendega rääkida nii nagu päriselus suudaks. Kogu aeg peab mõtlema mida öelda ja see pole üldse suhtlus. Õeh. Ning üleüldse ei julge ma enam vestlusi alustada, sest alati on kõigil halb tuju, kui ma nendega rääkima hakkan. -.-

järgmine aasta laulupeole?

Mida rohkem ma saan teada, kes minu blogi loevad, seda veidram on siia kirjutada... sellepärast tekivadki punktid... ja tühimikud....
[ma proovin mõelda, et keegi ei loe seda, siis on kergem]

Naastes jälle maa peale, siis woala, vaheaeg on kätte jõudnud. Enne seda jõudis korra Maarja külas käia, see oli nii soe külaskäik. Üldse meeldib mulle liiga palju, et inimesed mind külastavad. On võimatu kurb olla, kui keegi on külas.
Neljapäevane kodukas oli ka midagi erilist. Ma endiselt imestan kuidas me suudame nii lambistest asjast nagu  näiteks pähkel maas, arendada diipi ja samas ka ülinaljakat jututeemat...
Well, avastasin ka, et mulle meeldivad veidrad hüüdnimed.

Iga kord kui keegi lahkub, läheb ka väike osa minu rõõmust temaga kaasa. See on paratamatus.




Nädalavahetus on jälle möödas.. kuidagi liiga kiiresti. Õnneks on iga päev keegi külla tulnud ning lebo mode nupp on sisselülitatud asendis. Nüüd mõtlengi, et kas vaba nädala alguse veeta õpikutes ja töötades või võtta vaheajast kõike mida saab ja chillida, jalutada, lebos olla.... (inimeste puudus kahjuks it is)
Hea uudis on see, et ma saan üle mitmete nädalate  (või isegi kuude) jälle maale. Ning õnneks mitte tunniks ajaks, vaid siis juba paariks päevaks. Veits ootan ka juba, sest emps lubas minule aega võtta ning koos minna ühte kohta. Bowbow, üritan perekonda tagasi sulanduda.

well, korterile meelib kevad. 

Mulle lähevad hinge inimesed, kellel on halb elu. Kui inimesed nutavad oma kannatuste pärast, siis ma nutan nendega koos, sest ma olen liiga emotsionaalne inimene. Kui kellelegi tehakse ülekohut, siis ma tahaks minna lõviputru täis ja õigluse majja saada. Seetõttu leidsin ma endale ka uue lemmikfilmi. "Bridge to Therabithia" oli juba kaua mu failides passinud, aga vaheajal hakkasin jälle filme vaatama. Ja oeh, ajas nutma mind.

Helina lendas külla ükspäev. Feil olemine oli. Jup, nüüd on millest tulevikus oma pähklitele rääkida. Õues  oli soe ja Selver on raharöövel.
Ning ta nimetas mind pannkoogiks... well, well, well...



Nii need mõtted tripivad mu peas ringi.. Nuthin special...

Igal pitsameistril on oma saladused. 

Varsti ma lähen ehk minema ning siis pole teil enam aega mind igatseda. 

märtsilaps

*countdowni lõpetamine* autojäljed lumel* laiskus magamiseks* tähtpäevade unustamine*epic elu* tänulikkus*pikad ööd* Coca, kohvi ja šokolaadi kuritarvitamine *

Ma olen õudselt nadiks tähtpäevade pidajaks saanud. Midagi pole enam tähistanud ning isegi suuremad tähtpäevad kipuvad ununema. Naistepäevgi meenus alles koolis soovide osaliseks saades.  Eks selle unustamise pärast olingi ma ühel hommikul tõsiselt üllatunud, kui kell 7 helises uksekell. Võtsin vastu ning alt kostis mehehääl, kes teatas, et on keskkkonnainspektsioonist ja vajab rääkimist. Okeih, kell 7 hommikuti olen ma tavaliselt väga unes veel ning seepärast ma siiralt arvasingi, et kell 7 tuleb mulle keskkonnainspektsioon külla. Kui ma aga  vaikselt ukse vahelt piilusin, avastasin hoopiski et trepist liigub ülespoole kaks õhupallikuhja. Oh well.. siis tuli meelde, mis päev oli. Tõsiselt armas oli see, et varajastel hommikutundidel võtsid Helina ja Tõnna koogi, kingi, lilled ja õhupallid ning liikusid minu juurde. Kujutan ette, kui fun oli neil õhupallidega siia sõita. Nende pärast võis muidugi ka esimese tunni üle lasta.
Üleüldse sujus sünnipäev kenasti. Aga samuti kõik see, mida ma lootsin, ei toimunud ja kõik selline, mida ma poleks osanud oodata, see just ootaski mind. Emme oli ka nii armas ja sõitis minu jaoks linna. Ning nädalavahetusel oli Johanna külas. Homme tekitab ka Maarja paar tundi, et minuga olla. Oh, kuidas ma respektin neid inimesi, kes võtavad vaevaks minule aega pühendada. Minu arvates ongi üks paremaid asju, mida sõbrale saab teha, temale aja pühendamine.

"never think what others may think of you, if you're 18 and you're doing childish things, just do it!"


Elu on seiklusrohkeks muutunud.
Johannaga sõitsime reedel linnast minukale ja siis sattusime bussis vestlema kahe väikese poisiga. Mingi 11-12 aastased me arvasime. Ja tüübid olid täiega milllegi laksu all. Silmad punased peas nagu halvaks läinud kalal ja rumal jutt suus nagu rahuldamata vanamehel. Ohjah.. ja need 10 minutit nende laksu all poistega vestelda/vaielda oli päris... ebatavaline. Õnneks olin ma bussipeatuses oma telefoni taskust ära võtnud, muidu oleksin sellest ilma jäänud. Kõige creepim oli vast see, kui nad pakkusid täiesti lampi Johanna nime. Siis meil oli küll nagu wuuuut, neil on vist mingid sünged taustajõud. Õnneks läksid nad peatus enne meid maha.
Sellega mu creepy moment sündmused veel läbi pole. Pühapäeva õhtul tulin mingi kella 21 ajal Sõlest ning jalutasin rahulikult kodu poole. Ma olen alati kartnud, et seal tee äärest olevast aiast tuleb keegi, aga olen seda pelgalt enda ettekujutluse viljaks pidanud. Nüüd aga, jalutasin seal ning äkitselt keegi vilistas kaugemal, umbes haigla tagant. Ning mingi tume kuju hakkas jooksma tee poole, well, vahetasin teepoolt igaks juhuks. Ja siis ta karjus, vene keeles. Ainukesed sõnad mida eristasin, olid ropud. Hüppas üle aia, vehkis kätega ka, oli ainult maikas ning tätoveeritud käed paistsid kaugelt silma. Umm.. vaatasin ringi ja paistis, et olin seal tänaval täitsa üksi. Ning siis jõudis ta lähemale, kiirendasin sammu, ta tuli minu poole (ta oli mu seljataga) , karjus midagi vene keeles. Noh ja siis ta hakkas jooksma. Oookei, see oli juba hirmus. Kuna ma vene keelt ei mõista rääkida, ning polnud tuju ka mingi hulluga kontakti astuda, siis jooksin eest ära. Jää oli libe ning tüüp hakkas ka kiiremini järgi jooksma. Aga õnneks on ka keka tundidest kasu olnud ning suutsin ta maha raputada. Yay. Enam vist väga pimedas Sõlesse liikuma ei taha minna...

Kõik ülejäänud on aga supertore olnud. Johanna siinolek oli nagu mingi puhkus palmide all. Jälle ülipalju naeru, diipi juttu ja funfuni. Süüa ka ofkooors. Kõige toredam oli see, kui me olime mõlemad üliväsinud ning rääkides ajasime sõnad sassi. A'la "aga äkki ma sain 80ndaks sünnipäevaks auto??" [minu 18st sai 80 ]
UNO öömaratoni tegime ka. Umbes 28 game´i tegime, ning magama saime hommikupoole. Ilusad mälestused.
Vahepeal oli meid isegi 3 ja siis oli veel lõbusam. Näitasin ka oma skille ja tegin semudele lasagnet. Woop-woop. Nädalavahetuse populaarseimad sõnad olid: "kätemeri" ja "wubwubwub"

Ohjah... elus on nii palju lahedat mõnikord. Eriti siis, kui mõistad mis sul kõik olemas on. Sain just täna ühe tuttava surmast teada ning hiljem koristades jäi telekast mu kõrvu lause "ma pole kunagi valgust näinud. Ma võin ainult ette kujutada, milline see on.". Seda kuuldes lõigati nagu kääridega kõik muud mõtted katki ning mulle jõudis kohale, kui isekad me oleme. Liiga palju nuriseme asjade üle ning liiga vähe väärtustame seda, et me oleme terved. Okei, meil võib küll mingeid hädasid olla. Kuid peamine on see, et sa saad seda teksti praegu oma silmadega lugeda ning sa kuuled praegu muusikat, või muid helisid. Ole tänulik selle eest, et sa ei pea haiglas elu ja surma vahel viibima või kannatame piinarikaste valude käes. Saad hetkel olla soojas, chillida arvutis ning lihtsalt olla. Väärtusta isegi seda pisikest hetke.


Aaah, sellise romaaniga olen maha saanud. Pai nendele, kes läbi jõudsid lugeda. Teate nüüd jällegi mu elust veidi rohkem.

Kena nädalat!

Tahaks kohvi

Koolis. Chillin with my iPod. Mario M, Wonderwall, Parov Stelar ja Alibi hoiavad mu tuju üleval, kui ma siin koridoris ootan laulukoori. Hea on olla, kui ümber sagivad inimesed, aga sa ei kuule neid ega tee neist välja. Kõrvaklappide leiutaja peaks Nobeli preemia saama nende eest. Päike paistab, aga õues on ikka külm. Kahepalgeline ilm. Lubab soojaks minna, kuid ikka külmetab. Reetur.  Jah, okei, Toiger ootab. Lähen kräunun talle ning varsti saab koju ka ehk. Poest on vaja läbi käia, piim on otsas... 

 Ja ps, armastan Mario M muusikat.

You don't need me, I need you

piltpiltpiltpiltpilt minaminamina 

Väga juhuslikult on kõik pildid A.P sünnitatud.  I mean, pildistatud.... 

Suspicious.

1

Peale laagreid ma tavaliselt paar nädalat vaatan nendest pilte, kuulan ülistuslaule ja vaatan laagri videoid. Peale PP-d on iga aasta sama asi. Kuulan neid laule ja vaatan mitu nädalat ülevaadet. So, nii on ka pirniga. Terve eelmise nädala lohistasin neid mälestusi endaga kaasas, kuulasin laule ja nüüd tšekkan ka väikest videoklippi. Lihtsalt nii hea oli.
Eelmine nädal mööduski kõigele vaatamata kenasti. Ma ei maganud mitte kordagi mitte üheski tunnis ja isegi ei pannud silmi pikutamiseks kinni, mis on täiega powowow minu puhul. Hommikud olid ka juba piisavalt päikselised ja valged, et rõõmuga üles tõusta. Ja üldse püsis tuju kuidagi hirmutavalt postiivsena.

Reede õhtul sõitsin trolliga Baltasse. Kuulasin muusikat mõnusalt ning siis jäi troll seisma ning uksed avanesid. Arvasin, et juba peatus ja tahtsin kiiruga maha hüpata. Mulle astus aga teepeale ette mupo. Ütles, et veel ei ole peatust. Eh, ega mul polnuki põgenemisplaani, kuid ühel teisel mehel oli. Nimelt istus ta minu vastas umbes 5.m kaugusel ja seega nägin, kuidas ta sehkendas. Mupo peale tulles istus ta rahulikult ning ei teinud teist nägugi. Mupotädikene hakkas siis rääkima kahe naisega, kellel polnud kaart valideeritud. Mees minu vastas tegutses targalt ja rahulikult. Ta viis oma käed kahe spordikoti juurde, tõusis siis hästi aelgaselt püsti, astus aeglaselt paar sammu ukse poole ning siis kibekiirelt pistis jooksu. Aga mingid suured mupokapid jooksid järele ja napsasid ta kinni. Nagu oleks mingi krimka katkend olnud :)
Samal õhtul koju liikudes vaevasid mind hoopiski muud mõtted. Miks mulle meeldisid enamus inimeste paari aasta tagusid versioonid rohkem. Ehk siis, miks pole ma praegu rahul sellega, millised inimesed on. Mööda seda keerulist mõttelabürinti jõudsin ma kahe võimaliku lahenduseni. Üks sisaldas vastust, et ehk olen ma ise muutunud inimeste suhtes nõudlikumaks ning mina isekamaks. Teine lahendus oleks see, et see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. Ning nii hea või halb, kui see ka poleks, mina ei saa muuta inimesi enda meeldimise järgi. Küll aga saan muuta oma suhtumist inimestesse.

Nädalavahetus möödus kenasti. Sain oma to do listis olevast 11 asjast 10 tehtud. Ja see üks, mis tegemata jäi, oli ka see "tegele uurimustööga", mis põhimõtteliselt on kuni kevadeni vältav to do asi. Seega, igati produktiivne olin. Aga nagu tubli naine ikka, jõudsin ka kõike muud teha. Näiteks laupäeval pidin käima Ollis korra grupijuhtide koosolekul. Arvasin, et see kestab umbes tunnikene ning peale seda tulen otse koju. Alrighty.. koju sain alles 5 tunni pärast. Jäime Anetega kuidagi rääkima ning jalutama. Käisime korra linnateatris ja ma imestasin, et kas tõesti on endise Jäneda koolikaaslase fotonäitus seal üleval või keegi tema nimekaim. Kaupsis veendusin ma, et Anetel on iga nurga peal kusagil mõni tuttav ja talle meeldivad Karumsi kohukesed. Well, ostsime ka jäätist ja energijooki ning suundusime Piritale. See oli vist jälle mingit laadi spontaalneeksprompt mõte. Tuul oli täiega kõva ja külm oli, kuid sellegipoolest ronisime kusagilt mäest üles, tegime kerget parkori *naerukoht* ning siis pildistasime veidi. Laevad olid lahedad ja meri oli chill.

Õhtul oli Eesti laul, yupyup, huvitav oli seda vaadata ja samal ajal lugeda twitteri staatuseid. Lisaks need vaheklapid... ohjah..  Kokkuvõtvaks moosiks said ka mu korteri seinad vahelduseks vaikusele kuulda mu mürisevat naeru.
Pühapäev oli kodolebo. Vaikus enne tormi.

***
Miks on nii, et inimestele meeldivad energilised, naljakad, lambised, aktiivsed inimesed. Kuid miks keegi ei armasta neid, kes on kurvad, eemalehoidvad, igavad. Mõelge selle peale.
***


Varsti üritan siia võluda ühe pildipostituse ka. ;)

4

Taylor Swift-i videosid vaadata reedel õhtul üksinda pidžaamas ja voodis kui kell on alles 23 millegagi, on vist ikka päris masendav. Yeey, sest täna on ju reede. hashtag: neveralone