Kasutades sotsiaalmeediavahendit nagu twitter, tuleb ikka mingeid fraase ja toredaid kilde päevast, mida jagada. Kui aga neid kilde on liiga palju, et sellest saaks juba pikema jutu kokku, siis võib ju vahest ka jutu kirjutada. Teemaks möödunud päeva kokkuvõte.
Minu õige päev algas tõenäoliselt alles kella 17 ajal, kui pidin oma keha kodunt välja viima. Tee pealt kaasa üks smuuti, üks tore jutuajamine töökaaslastega ning võis tööpäev alata. Tööpäev Õllesummeril, neljandat päeva järjest, no kes seda oleks osanud arvata. Pole väga selline summerdaja inimene. Seal tiksumine möödus kenasti. Jõudsin ainult korraks kurta, et polegi ühtegi tuttavat näinud, kui juba kohtasingi neid. Tuju tõusis, töö võis jätkuda.
Meil bussis oli tore, et liikuda sai vabalt. Tööd pole, käisin pannkooke söömas. Tööd jälle pole, käisin kontserti kuulamas. Ja nii see oli. Kord saab aga kõik otsa ning oli vaja jaaniussikeserohelise bussiga lauluväljakule head aega öelda. Kahjuks aga luba polnud antud ning oli vaja veel pool tunnikest oodata. Well, siis ilmus välja vana kokkulepe, mille kohaselt oleks pidanud saama tasuta hüppama minna batuutidele. Sinna, kus oled traksidega kinni ja siis lendad kõrgele õhku ja bouncid alla tagasi ja siis jälle bouncid üles ja nii. Mõeldud-tehtud. Kella 1 ajal 3 boosti tüdrukut batuutidel kiljumas, fun!
Peale lõbu aga jälle töö. Bussiga Kristiinesse ning kaubad maha. Oli küll täiesti vip tunne kella 2 ajal Kristiine keskuses ringi jalutada.
Terve pika ja külma talve mõlkus kuklataga see unistus, et saaks soojadel suveöödel lühikestes pükstes ja poolvalges ringi trippida. Mul vedas, täna oligi jälle tõeliselt soe juuliõhtu ning lühkaritega mööda Tehnika tn. alleed jalutada oli superluks. Jõuan siis vaikselt kodule aina lähemalt ning eemalt paistavad vilkurid. Okei.. mingi reid äkki? ei.. mingi avarii äkki? Palju politseinikke, kiirabi, päästeteenistus. Liiga palju masinaid kella poole kolme ajal.
Kuna ma pole väga oma nina asjadessse torkija avalikult, siis otsustasin politseinikelt mitte küsida ning jalutasin oma kõrvaltänavat pidi kodu poole. Tee peal nägin aga, et üle majade ristiku tn poolt paistab maja, mis on heledalt valgustatud, tuletõrjekraana akna juures ning poolpõlenud maja. Südamesse tuli ahastus. Jõudsin koju, tegin akna lahti. Nii lähedal, ainult pargi taga käivad tihedad kustutustööd. Väike otsing netist ning jõudsin vastusteni. Elumaja, õnneks kõik pääsesid. Alles veidi tagasi oli terve tänav mattunud suitsu ning maja kõrgetes leekides.
Siis oli kadunud mu rõõm selle üle, et sain lühikeste pükstega õues jalutada. Selle asemele tekkis aga tänutunne, et minu maja on terve. Tundsin end sel hetkel nii hoituna ning tänulikuna. Tänulikuna, et mul on korter, see on ilus ja terve.
Kell on hetkel 4 saamas ja kuulen endiselt kuidas pääasteautod töötavad, keevitatakse katust lahti ja piserdatakse vett. Nii loodan, et need inimesed saavad veel hommikuks end välja puhata ning olla tänulik, et nende elu on alles. Kõik maine on kaduv, korraks on ja võib-olla järgmisel hetkel polegi sul seda kaamerat, läpakat, lauda... hinge aga enam tagasi ei saa.
Seekord tundsin vajadust rääkida oma päevast. Nüüd aga tundub, et minu tuba hakkab vaikselt täituma päikesetõusuvalgusega. Päev on pikk olnud ja puhkust on vaja. Kõigile meist.
