Clap your happiness

Heyaaaaaaa! :D

Kohe tõestan teile teoorias, et see minu ettekujutatud must-valge esmaspäev polnudki nii must ja valge. Tuleb välja, et sellest koorus lõpuks üks tore nädala algus.

Kuna ma polnud terve laupäeva ega pühapäeva õues käinud, siis oli täna hommikul nagu külmkappi astumine. Brr.. Freeezzzeee.
Koolis algas siis uus kursus ning nüüd on jälle võimalus täiega tuupida ja endale mitte halbu hindeid lubada. Täna just lugesin ära, et 17 kena nädalat on veel jäänud lõpuni koolis käia. Vaheajani oli vist umbes 7 nädalat. Ja kui mõelda, et 20 nädalat oleme me septembrist saadik koolis käinud, siis tundub see 17 päris talutav arv. Mõelge, et sinna mahub ka kevade tulek, mis paneb me südamed pulbitsema...
Tunnid läksid kuidagi eriti toredalt ja muhedalt. Ükski õpetaja palju ei piinanud. Mina piinasin vist rohkem Marleeni oma patramisega...
Peale tunde jalutasin Kosmosesse, astusin mammutisammudega trammi peale ja siis juba lasin trammil sõidutada end  Tallinn-Väiksesse, kus saime Helinaga kokku. Ma alguses ei osanudki arvata, mis emotsioonidega talle naeratada, aga kui teda ja ta naeratavat brekurida nägin, julgesin ka mina laia hobusenaeratusega talle kalli teha.
 Jalutasime sealt samast veidi ühte tänavat pidi edasi ja käisime Usa Today sekkaris kolamas. Põnevaid asju leidsime kuhjaga, aga midagi endale ei hakanud ostma. Seekord.
Jalutasime siis tipatapa tagasi ja rääkisin samal ajal Helinale, et oi kuidas tahaks coca-colat. Sellist, mis on lahtine. Kusagil topsi sees ja valmis luristamiseks. Helina siis veidi moosis mind ning seejärel suundusimegi Viru tänava Hessi. Kasutasime veidi mu koponge ja ostsime friikaid ja jäätisekoksi. Ja teate, uus jäätisekoks on olemas !!! Piparmündi ja šokolaadi. See on nii hea ja see maksab ainult 70 senti. Mmmm... ja nii me nautisimegi  siis neid mõnusaid rasvased päikesekiirekesi ja luristasime helepruuni poolpaksu külma lurinat, mida me nimetame jäätisekokteiliks, mida Helina suutis mulle oma naerupahvakutega kaks korda kurku ajada. Ja seal me olime, nagu Tuta ja Inksu oma parimates tujudes.
 Akna taga sai vahepeal päevavalgusest kauni taeva videvik. Ning selle kauni videviku saatel jalutasime Vabakale ka, kus Helina torkis mind järjepidevalt ja mina proovisin talle seletada, et mul on kõht täiega täis ja kui ta seda torgib, võib seal tekkida mentose ja koka moodi plahvatus. Mida õnneks küll ei toimunud, kuid bussi peale minnes kallistas ta küll mind nagu sidrunit, kellelt tahaks mahla välja pigistada.Õnneks mahla välja ei tulnud. :D
Bussisõidu kirjelduse jätan vahele, sest see oli liiga lamp. Seisin kusagil tagumise ukse juures vastu ust ja ootasin kannatamatult oma peatust.
Kodus otsustasin piiblit lugeda veidi rahus. Valisin selleks koha, kus tundsin end täiega mõnusalt. Veidi lugesin, mõtlesin ja siis tegin kõik kooliasjad ära ja üldse kõik kooliga seonduva. Ning mul oligi vaba õhtupoolik olemas :D Ajee. Telku-köök-söök-arvuti. Blogii :D
Väike msni vestlus Valdisega. Vanad klassiõed on ikka retrod :D

JA ma plaanisin täna kell kümme magama minna, aga ikka ei suutnud. Jäin tunni ajaga maha. Mu kiirendus vist ei läinud väga hästi tööle... aga igatahes jõuan kindlasti enne ühteteist finišisse, ehk voodisse.

Aitäh lõbusa esmaspäeva eest, mille positiivne mõju on ikka veel tunda. ;)

Mäkerdised

Mmhidaaa phekki?!?!?

Ma tunnen oma kodu kontidega, et ma vajan ühte täispikka päeva veel magamiseks. Lihtsalt magamiseks. Ei vastaks kellegi kõnedele, ei teeks kellelegi ust lahti. Läpaka paneks ka seekord magama minnes kinni ja lihtsalt magaks lambist nii palju kui mõistus lubab. Ülejäänud aja passiksin lakke ja oma pildiseina. Mängiksin terve päev voodihaiget. 

Palun andke mulle üks selline päev!!

Eilse õhtust ei mäleta ma suurt midagi. Tean seda, et olin arvutis. Rääkisin Jokiga.. kirjutasin blogi.. ning peale selle on must auk. Tean seda, et ma lõpetasin oma msni jutud ära, (kuigi tegelt ühte oleks pidanud nagu ootama jääma..) ja siis... enam ei tea midagi. Teki alla sain ei tea kuidas.. sest tudukad on mul terve nädalavahetuse seljas olnud (feil) ja magasin vist päris sügavalt, sest kui hommikul, ehk siis juba lõuna ajal padi värisema hakkas ei tajunud ma ei ööd ega päeva. 

Mu padja värisemise põhjus oli Marleeni telefonikõne. Küsis, et kuidas ta sisse saab. Ta oli siis mu ukse all. Mul oli nagu whaat.. mis toimub...? Siis tuli meelde.. jooksin talle ust lahti tegema ja selle ajaga suutsin ka aru saada mis päev täna on ja mis nüüd toimuma hakkab. 

Hakkasime tegema animafilmi saksa keele tunni jaoks. Pidime võtma selle luuletuse, mille ma juba kunagi pähe õppisin ja selle järgi joonistama pilte. Neid siis pildistama palju palju ja lõpuks piltidest multika või no, filmi kokku panema. Kokku läks meil selle asja peale no kuskil 5 tundi. Eeh..suht massive :D

sodi oli juba tolleks hetkeks koristatud

Alustasime piltide tegemisega ja kõige sellega mida oli vaja pildistada. Maalisime ja joonistasime ja mu köögilaud oli nagu tõeline kunstniku tööplats. umbes 3 tundi vist tegime neid pilte.. siis tunnikese pildistasime neid. Aah.. see oli kõige naljakam osa. Alguses pidi Marleen ise ka pildil olema maskiga ja see oli niiiiiiii epic, et me alguses ei saanud kohe üldse alustatud, sest me lihtsalt olime põrandal ja naersime. Kogu asi oli üldse väga fun ja kui me lõpuks suutsime ka lõputiitrid ära pildistada, siis pildid USB-ga arvutisse ja tunnikene veidi töötlusi ning parandusi. Pildid on nüüd kõik olemas ja vsjo, aga nüüd ootame teist klassiõde, kes paneks need pildid kõik movie makeris kokku ning et me saaksime hääle ka taha. Kui kõik need paari päeva jooksul valmis saavad, siis ehk näete teiega seda kaunist *Marleeni sõnade järgi* Nobeli preemia laureaati. 

Tööpäeva lõpetasime õigeaegselt, kell viis. Marleen kapsas siis bussile ja mina jäin paariks tunniks rahu nautima. Jah, just rahu, sest juba kahe tunni pärast oli üks mesilane mu ukse taga. Vend tõi Sannu jälle minu juurde valvata. Alguses oli lahe. Ta aitas mul pesu ära tuua ja kappi korrastada. Siis vaatasime koos "Hortonit". See aga lõppes ära ning mina tahtsin muidugi "The day after tomorrow" vaadata. Selleks ajaks aga pidin talle mingit tegevust leidma. Aga see oli nii raske, sest ta on kuue aastane ja tüdineb kõigest nii kähku ära. -.-  

Gangsta-Aus-Sannakas
Ta kutsub mind "Insu-Dinksu" või siis "Inku-Pinku"
=D

Mingi aeg leidis ka tema oma kodutee ja ma sain rahulikult filmile keskenduda, mis tagantjärgi polnudki ehk kõige parem idee, sest peale seda suurt jääaja näitamist seal Ameerikas ja Euroopas oli ka mul tunne, nagu oleksin Alaskalt tulnud. Õnneks aga pole ning mul on hea võimalus kohe minna sooja paksu teki alla ja magada seal no, umbes 6 tundi, et alustada seda must-valget esmaspäeva.

GoodByeMyLovers. 

because the world is round

Pole mu seebikarp sugugi nii halva kvaliteediga. Lihtsalt, et mõnikord veab telefon ise alt ja siis on jama kui palju. Näiteks neljapäeval mingi aeg lakkas telefon kõnesid ja sms-e vastu võtmast. Ja nii ei saanud mind keegi kätte. Ja isegi mitte reedel. Nii kauaks, kuni klassijuss tuli äkitselt klassi ja ütles mulle, et mu ema otsib mind taga. Mu nägu oli tol hetkel väga ehmunud vist. Kui hiljem telefoni korda sain hakkas mulle järjest tulema 6 smsi emalt ja 1 sõnum maja omanikult. No ja mulle oli helistatud ka päris mitukümmend korda..  Muidu saab märtsis juba 4 aastat sama putukaga läbi aetud. :D olen retro

See nädal möödus.. väga tegusalt. Iga päev oli überpikk ja sahmerdamist täis. Aga sellega tuleb vist harjuda. Tundub juba tavaline, et enam pole niisama logelemist kodus peale kooli.

Sellel nädalal märkasin ma üht tõsiasja. Nimelt seda, et kui inimene ise midagi ei räägi oma haigusest, siis teised ei teagi seda ja ei saa ka teda abistada ning ei oska arvata, millal nad võivad oma jutuga reha otsa astuda. Ma ei mõtle mingit tavalist külmetusviirus.. vaid mõne puhul isegi midagi muud.. tõsisemat. Mida ta tahab nii kiivalt enda sees varjus hoida, aga sellega ei lase teisetel end aidata.
Näiteks oli mul see nädal ühe oma sugulasega nii. Ja klassivennaga. Ma loodan, et nad mõlemad saavad terveks. :)

 Ise hakkan ka vaikselt tervenema vist. See päevakene puhkust ja magamist on päris hea olnud vahelduseks. Õhtul tuli vend ka perega külla ja vaatasime iluuisutamist telkust. Naersime, kommenteerisime. Ja vennaga arutasime mõndasid asju minevikust. Näiteks neid aegu kui tema käis Jänedal.. ja kui mina käisin. Aga nüüdseks on mõlemad Ausid lõpetanud ning rohkem meile mälestusi õueuksest üles treppidele joostes nurga peal kellegagi kokku põrkamisest pole. Ja spordist ning veel lahedast koolimajast. Ah.. Doooom, kuidas ma missin seda värki :(

Igatahes.. jään siia mõtteid sõeluma ja panen selle mitu tundi lahti olnud blogikasti kinni. See ya soon.

kell 13.26

Läksin öösel päris hilja magama.. nii umbes nelja paiku. Rääkisin mingite tobedustega juttu :D Lõpuks oli suur peavalu see, mis aitas mul voodisse jõuda. Magasin suht-koht halvasti. Ärkasin umbes lõuna ajal. Ja ma ärkasin ise. Mis tähendab seda, et lõpuks on tekkinud üks laupäeva hommik, kus mind keegi telefonitsi taga ei aja. :D
Aga pea ja kurk valutasid. Nina oli ka kinni. Siis läks lahti ja tatistas kaks salfakat mingit jubedust täis. Öäh. Tõusin siis püstakile. Kerisin ruloo ülesse ja woah. Niiiii kena ilm. Tekitab kohe sellise tahan-õue-minna-jalutama tunde. Aga selle kena päikesepaiste varjus on piinavad külmakraadid. Ja pealegi ma ei saakski minna. Haige olen. Niiisiiis. Olen Tallinnas. Haigena. Üksinda.
Olen alati harjunud, et emme teeb teed ja tuleb küsib kas on paremaks/halvemaks läinud. Toob tablette ja katsetab igasugu imerohte minu peal. Teeb süüa, teeb kõik et mul olemine parem oleks. Sellega ma olin harjunud. Aga kuna harjumustest tuleb välja hüpata, siis praegusel hetkel ma mõtlen ise kas mul on midagi muutunud. Üritan kõigest väest end kööki viia, et seal midagi süüa-juua. Nõme on noh. Nõme on üksinda haige olla.

Ühistranspordi troll

Ma sõitsin täna, eile, vno.. reedel ühistranspordiga kokku 12 korda.
6 korda bussiga, 4 korda trammiga ja 2 korda trolliga..  Nagu troll. Sellest võib arvata, et ma olen viimastel päevadel päris palju liikunud.. ja seetõttu vist ka haigeks jäänud. Bõrrr.

My mind is right now so f*cked mixed.. Because of reasons.

Lanciad

Vaatasin täna kodukalt tagasi tulles jälle Top Geari ja ma jälle.. jälle sattusin autodest vaimustusse. Nendega sõitmisest... Oh tuleks see juuni 2013 juba kiiremini. 

Täna näidati Lanciad. Ja kui tavaliselt mulle vanad ja lagunevad autod ei meeldi, siis neid vaatasin küll suurte OO silmadega :D Need väikesed retropukatsid tekitasid täiega mõnusa tunde. Eriti Fulvia .. nu on kena romu alles. Selline mõnusalt retro ja kandiline. Kujutasin end sellisega like a boss ringi sõitmas. 

Pildile sobib ta jubekenasti. Ja muidu ka kobe.. eks.
Ainult mulle meenutab ta veidi vana VW-d välimuselt..
Ning kahjuks pidi see kergesti lagunema. :D

Aga Vot SEE. Kollane, läikiv ja üles löödud. Me gusta.
Ma arvan, et see võilill sõidaks päris kiirelt ka. Ning päikeseloojangul sellise kollase jutina kihutada...
Awzumm. 

Siin on üks Lancia Fulvia. Pilt on muidugi täiega chill, sest kui panna see autu nende samuste lehtede keskele driftima, niiet lehed lendavad.. siis ma kujutan ette seda vaatepilti.

Ja see on mu lemmik - Fulvia! Kui ma sellise saaksin, siis ma värviks ta kas süsimustaks või siis lumivalgeks või päikesekollaseks või mõnda muud hästi erksat tooni.
Need kõrvuti olevad ümmmmargused tuled on ka niiiii megustad. Ja küljepeeglid.
Tagurdada oleks mõnus. Väike auto, mahub igale poole ära.
Ma isegi ei kujuta ette, miks või kuidas mulle meeldivad sellised autod. Aga mulle lihtsalt meeldivad. Eriti see. Ps. neli ust võiks olla kahe asemel. :D
Aga muidu on ju kena. Vuntsiks totally üles ja teeks täiega laheda retro nahk sisu ning sõidaks-sõidaks-sõidaks.  Velgedele paneks veel need keerlevad asjad, mis alati "Pimp my ride" saates pandi autodele.
Vot seda tahaks! 

 


I. A.

iLoose

Tagumine rida. Kõige aknapoolsem arvuti. Vaikne klõbistamine.
Siin istub vaikne tüdruk morni näoga, lilla pusaga. Kõrvaklapid kõrvas. Eraldatud teiste mürast ja juttudest.
Eile oli tal väga kiire päev. Koju jõudis hilja, väsinuna ning läbi põlenud tundega kõhus. Sõi end siis makaronidest ja vorstist ja küpsisedesserdist pungile ning jäi imelikul kombel jälle teleka ette magama. Lambist.
Poole muheda tunni pärast tõstis ta pea ja toimetas edasi nagu poleks uinakut olnudki.
Puhkas, chekkas krimkat tv3-st ja õige pea kustus ka tuli tema toa aknas.
Siis mõtlesin mina, et see kõik on läbi. Et ma annan alla. Olen lootusetu. Et ma kohe üldse-üldse päriselt-päriselt ka ei taha selle peale mõelda ja nende asjadega tegeleda. Kuulasin muusikat. Niisutasin silmi paari pisaraga ja jäin tuttu. Peas mõte, et see stroori on ended.
Nüüd on selle aknaäärse tüdruku seltskond muutunud. Peatselt unustab ta oma selja ja peavalu ja liigub edasi kõrvalklassi, et mõelda välja, mida teeb oma õhtuga.. ajaga peale kooli.
Kui ma suudaksin, aitaksin ma teda selle otsusega.. aga ma ei oska...

Funny..One day I was thinking exactly the same thing. And now.. voala!

Loners gonna lone.. 

Jeee

Olu kor d

Mu pead vaevab suur tühjus ning kokkujooksnud poolikud laused. 

Istun nagu kaltsunukk köögikapi peal ja silmamunad piidlevad sadakond meetrit olevat bussipeatust. Kuhu kõik need inimesed liiguvad? Miks nad ei võiks kodus istuda. Miks te peate seda liiklust ummistama ja igale poole sõitma. Ning siis veel vinguma, kui midagi on halvasti. Närvilised inimesed. Panite mu pea valutama. 

Selline oli olukord peale kooli koju jõudes

----------------------------------------------------------------------------------------

Enne seda oli paar tundi koolis ning konverents Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Juba siis polnud tujuga eriti kõik korras, sest sinna kohale jõudmine võttis meil aega.. eksisime Paula ja Marleeniga veidi ära. Ikka juhtub.

Koha peal toimusid väikesed loengud päästeameti, politsei, pommirühma, kiirabi, neti vägivalla ja koolikiusamise kohta. A ja Märt Treiali film "Kaspar" oli ka. Oli päris hariv ja huvitav. Süüa saime ka kaks korda. :D Ning paar akward momenti oli ka. Üks oli see, kui Paulal hakkas äkitselt üle aula telefon helisema. Ja muidugi oli tal Super Mario tune helinaks.  outš.. akward :D Õnneks ma polnud ainuke, kes naeris... kõik kes Super Mariot teadsid, naersid vist :D teine akward moment oli samuti Paulaga. Siis kui ta kutsuti sinna ette ja talle pandi päästevest selga ning üks päästeteenistuse onu võttis tal turja juurest kinni ja tõstis ülesse.. siis ma naersin jälle. 

Peale seda võttis Paula mõned võileivad kaasa ja viisime need Joosepile Virru. Mingid minutid olime temaga ja siis koju. Aah.. kui väss ma olin. Tuju oli ka vaikselt langemas. Istusin oma tekiga, musaga ja läpakaga kööki.. ning... siis on mul mäluauk. Tean seda, et suutsin selle esimese lõigu valmis kirjutada ja mõtteid oli peas nii palju.. kuid siis hakkas pea valutama ning ma sain vihaseks. Karjusin mõtetute asjade peale. Vaatasin telekat veidi ja Ringvaate ajal jäin sootuks magama. Läpakas kaisus... 

Õhtu oleks pidanud parem olema.. aga ei. Kõik sakkis samamoodi edasi ning ma jõudsin sinna maale, kus mul oli vaja kellegi peale karjuda. 

Õnneks aitas Angelicaga rääkimine mind sellest mustast august välja. Sain mõtted mujale ja isegi tuju läks paremaks. Woala. 

Shitters gonna shit.

Throughway

Vahepeal tundus mulle, et maailm on talveunne jäänud. Aga see nädalavahetus ütles, et kõik ikka pole.
Viimase kolme päeva jooksul on täiega elavad olnud.
Reede, as you know, oli ülitore õhtu koos kahe kõige püsivaima sõbrannaga. Miks kõik sellised pole nagu nemad?!? : D
Reede--laupäeva öö sulatasin ma kokku. Ei maganud mitte silmatäitki. Ulme. Lootsin rongis magada. Aga kui rong laupäeva varahommikul (6.46) Tallinnast sõitma hakkas, sai meie lootusest lootuseTUS.

Üks neist..  vallutas Mammu pingi.. 

Istusime kolmekesti nendel kahekohalistel pinkidel, siis aga otsustasime suurema vastu välja vahetada selle.. seal saime aga vähe aega istuda, kui vagunist tulid äkki sisse 3 purjus meest. Ja kuigi rongis tol hetkel veel oli vabu kohti, tulid nad ikka ja istusid meie kõrvale. Oma Saku pudelitega. Ja hakkasid meile pinda käima.  Hoolimata tugevast vastuseisust ei otsustanudki nad lahkuda. Saime teada, et nad lähevad Tapal maha. Nagu Maarja ja Johannagi.. Veidi lobisesid nad meiega ja siis jäid kaks neist magama. Ja nad jäid just nii magama, et meil polnud mitte mingisugust võimalust sealt pinkide vahelt välja pääseda. Kolmas neist oli üleval ja rääkis meile oma suurest õnnetusest. Sõnumi saatmisest, mida ta on saatnud juba kaks aastat? ja mida ta on kirjutanud  mitukümmend korda. Aga alati on midagi juhtunud ja nii pole ta endiselt jõudnud oma sõnumit saata. Siis ta viskas telefoni maha, karjus selle peale etc.

ja teine otsustas Joki õlale magama jääda

Inimeste poolt tulid meile alguses naervad, hiljem kaastundlikud pilgud.- Neile vist jõudis kohale, et nad polnud meiega koos.
Igatahes Aexis ärkasid nad ülesse ja enne Jänedat läksid nad kolmekesti vetsu. See oli nagu.... wtf.. Õnneks sain mina samal ajal kähku maha minna. Õhtul sain tüdrukute käest teada, et nende nimed olid Rauno, Risto ja Toomas. Ehk siis meie kõigi jaoks kolme tuttava nimekaimud.. Shuuut.
M ja J kutsusid endale auto vastu, et nad ikka õnnelikult koju jõuaks. Mina aga läksin koju magama. Ärkasin siis, kui emps mainis ukse vahelt sõna "pannkoogid".
Päeval hingasin värsket maa õhku ja panin Bernardiini kelgu ette.. ise sõitsin kelgus :D ja istusin nsm lumehanges... väikese lapse tunne oli.
Õhtul trippisin Tapale noortekasse. Seal jõudis väss kohale. Lõpuks. Koju jõudes sain magama minna ja magada sügavalt. Aga tundub hetkel, et ka sellest ei piisanud vist. -.-
Pühapäeval nägin jälle Tapakaid. Kolmandat päeva järjest. Success :D

laupäeva öösel mängisime doominot pikalt.

Kolmapäev, paastupäev, reede ja öö

Heio-Heio. Kell on umbes täpselt 5.17 ja nüüd on õige aeg kirjutada, mis paari päeva jooksul toimunud on.

Eh, kolmapäev oli siis oodatust parem. Põdesin jälle täiega igast pisiasjade pärast, aga pärast kõik lahenes nii kenasti, et woah. Uisutamas käisin ka. Asi edeneb juba vaikselt. Ainult Paula pärast kukkusin ma korra maha.. muidu endiselt luud-kondid terved. Käisin kolmapäeval kodukas ka. Kuna ma olin eelmisel nädalavahetusel ja uue nädala alguses ainult õppinud siis pidasin vajalikuks ja lausa kohustuslikuks üheks õhtuks kodunt jalga lasta ja oma energiat muudele asjadele suunata. Ja see oli hea valik. Kodukas oli hea ja tore ja kui ma õhtul Balti jaamast üksinda tagasi jalutasin, siis mu süda hõiskas sees ning koju jalutasin ma vaiksete ülistuslaulude ümina saatel. Heh, Bai thee vei, Märt Avandi jalutas ka mulle vastu siis :D

Neljapäeva olin ma võtnud endale paastupäevaks. Ehk siis otsustasingi terve neljapäevase päeva mitte midagi hamba alla pista. Ning pean tõdema, et väga hästi läks kõik. Ma suutsin isegi nii tubli olla, et kui neljapäeva öösel 0.00 kukkus ja ajaliselt juba reede kätte jõudis, siis ma ikka istusin vaikselt edasi ning oma esimesed väikesed ampsud tegin alles reede hommikul ;)
Mõni on küsinud, miks ma seda tegin. Noh, ütleme siis nii, et veidi aega oli südames olnud selline tahtmine ja äkitselt ma lihtsalt tundsin, et neljapäev on õige päev. Ja ma ei teinud seda mitte kaalu pärast, vaid pigem just moraalsetematel põhimõtetel. Kuigi jah, reede hommikul oli päris šeff tunne peeglist vaadata. Ei pidanudki kõhtu sisse tõmbama :D

Reedeks sain jälle hilja magama. Kirjutasin neljapäeval öösel pikalt esseeed ja õppisin jälle ühte saksa keelset luuletust pähe. Aga õnneks oli mul kaks essat tundi vabad, nagu alati, ning kooli jõudsin ilusti. Rahvast oli muidugi vähevõitu ning tunnid venisid-venisid-venisid. Ja kui lõpuks tunnid läbi said, oli mul ka klaveritund. Nice. Niiet koju jõudsin veidi peale nelja. Siis tegin paar toimetust kähku ja liikusin välja tagasi. Vanalinnas sain Maarja ja Johannaga kokku. Täpsemalt siis Navitrolla galeriis. Neil oli vaja kooli jaoks mingeid kunstinäituseid külastada. Aga kuna neil Navitrollast jäi väheseks, siis suundusime Pärnu maanteele. Käisime seal Anna-Liisa Udumäele pühendatud galeriid uudistamas. Tegemist siis tüdrukuga, kes suri suvel mingit krossi vms.. pildistades. Seal olles valdasid küll mind väga mitmed tunded. Ta oli nii noor ja kena. Ja tal oleks olnud nii suur tulevik. Aga ...
Peale seda liikusime veidi Solli poole. Ja siis Olevistesse juba. Jõudsime sinna küll veidikese hilinemisega, aga sõna ja üldseüldse oli kõik muu oli väga kipa. Märt Saar käis rääkimas ja see oli küll täiega hea jutlus. Peale kohvikat, liikusime minu nakatava naeru saatel Rimisse ning seal ringi tuisates leidsime lõpuks vajalikud asjad ülesse ja liikusime minu poole.
Ja siin.. on tõeliselt super aeg olnud. Tegime friikaid, süüa, panime küünlad põlema, tuled kustutasime ära ja jõime oma 2L cocat. Rääkisime, naersime. Vahepeal tegime mingeid ulme asju.. Mängisime doominot, naersime end laua alla.. mängisime jutukese koostamist ja oeh.. palju muud. Vahepeal ma muidugi suutsin enda juuksed kärssama panna.. feil :D Ja siis klassiõega mingit tähtsat asja arutada telefonis, samal ajal mulisedes ja naerdes segamini.
Mõni aeg oli küll nii, et oi, üks meist vist kustub juba ära.. aaga siis jälle vaatasime naljakaid videosid ja funfun naer kestis edasi. :D Nii kuni kolmveerand viieni välja. Siis otsustasind nemad alla anda ja läksid kahekesti ühte väikesesse kahekohalisse diivanisse magama !!!
Siis ma veidi sahmerasin siin ringi ja otsustasin kirjata siia veidi ;)
Magama pole vajadust minna. Und pole. Massive naerunägu on peas. Koka, kohv, tee, mahl + friikad, kommid, krõpsud = tohutu energia. Ja pealegist, tunni aja pärast läheb juba rong Baltast ning siis saab maale. Seal aega magada küll. Ma arvan...
Aga olgumolgu, ma nüüd lähen ajan plixid kõrvaltoast ülesse, siis bussile ja adjööö. ! :D

KlouN

Mõnikord ma käitun nagu kloun, mõnikord ma räägin nagu kloun ja mõnikord käin ma riides nagu kloun. Enamasti küll koduseinte vahel kuid kui tuju tuleb, siis ka väljaspool. 

punaste pükstega politsei, ütles mulle Idi damoi!

ma kaifin lipse

ööpluus, naked Winni puhhidega

buzzyhead

Oeh.. ma ei jõua enam. Alles on aasta kolmas nädal, koolis teine nädal. Aga ikkagist..  No kohe üldse ei viitsi seda teha mida ma teen. Hea meelega tahaks sõita soojale maale kellagagi ja seal jalgarattaga mõned päevad ringi sõita. Yeah. Imselgelt suurendas seda soovikest ka klassiõe mõnusalt pruun nägu ja keha, kes oli mõned nädalad Sri Lankal.. Lucky one.

Kool imeb. Täiega. Imeb minu endasse; imeb kõik emotsioonid endasse ja imeb kogu vaba aja endasse. Ja järgmine nädal imeb veel rohkem, sest siis tulevad hinded välja. Bööö. 

 Mõtlen kogu aeg selle peale, et esimene poolaasta läks nii kähku, et ehk läheb see jaanuar ja veebruar ka libedalt. Siis märts on juba veidi chillim. Sünnipäev on siis ning ilmad lähevad soojemaks ning ka päike jõuab meie peakohale tagasi. No ja aprillist alates on juba veidi lahedam. Inimesed kaotavad oma jäisuse ja elu hakkab uuesti liikuma.. Aeg liigub kiiremini ja voala, ongi kool läbi. 

Eile, isegi vist juba üleeile tekkisid mul valud. Nabast mingi 15 cm ülespoole ehk kusagil seal kandis, kus naistel rinnahoidjad kokku lähevad. Ainult, et sellest kohast natuke allapoole.. veidikene inimkeha uurides selgus, et rinnalülid on seal koha peal. Ning nüüd on valutanud sama koha pealt ka seljatagant. No seljataga on sama koha peal selgroog. Ja vahest valutabki eest ning vahest tagant. Tundub nagu oleks otse torgatud mõõk läbi, sest valu on ka vahelduvalt tugev. Egas midagi.. söön valuvaigisteid ja ootan, millal see ära kaob. Lihtsalt valus on olla.  

Keha saab veel ravida, aga kuidas hingevalu ravida? 

Täna oli jälle nututuju. Sest ma tahan kõiki inimesi lohutada, tahan, et kõik mind lohutaksid ja tahan koju. Perekond, see on see mida ma igatsen. Aga kahjuks pole seda hetkel ning isegi alternatiiv puudub. Ning see lööb tõesti mõnikord mind rivist välja. Emmelaps nagu ma olin, on nüüd elule slappimiseks jäetud. :( 

Olgu, no more comments and good night! 

The end. 

Minu miinus

Hingelind minu sees on kurb. Terve päeva on olnud kurb ja terve öö.
Mõistsin täna, et ma pole sugugi selle ajaga muutunud, mis ma olen siin olnud. Tundus, et maailm on nüüd parem paik.. kuigi tegelikkuses mul polnud lihtsalt inimesi, kellele haiget teha.
Minu suur miinus, minu karakteri juures on see, et ma teen inimestele haiget. Hate it. Aga ma ikka teen. Ja ma ise ei märkagi seda. Ma lihtsalt loobin sõnu ja laused. Wanna be cool. Aga ühel hetkel ma ütlen midagi kohatut ning peale seda on teine inimene vait.. ma proovin asja parandada, aga teen selle hullemaks. Ning kui teine inimene on juba kauemat aega vait, siis ma tean. Olen jälle tõrvapotti astunud.
Täna jälle juhtus nii. Inimesega, keda ma tunnen ainult 4-5 kuud. Ma lihtsalt mögisesin jälle. Ning riivasin kogemata teise inimese tundeid. Ja ma mõistsin alles kodus, mida ma tegelikult olin öelnud. Vastik! vastik! vastik!!! Ma tunnen ennast lihtsalt nii halvasti ja mu süda on purunemas, et ma talle nii ütlesin. Suutsin positiivse ja naeratava inimese muuta kurvaks ja vaikivaks.

Ja õhtud.. õhtud on lihtsalt tundelised. Nii eile, kui ka praegu. Ma lihtsalt tahaks nii võtta kelleltki ümbert kinni, kallistada niiiiiiiii tugevasti kui ma saan ja öelda, et kõik on korras. Inimesearmastust, inimesehoolitsust- seda ma  vajan.
Aga kui ma täna kahetsesin oma halba tegu, siis ma mõtlesin, et kas sellise halva kombega isik nagu mina, on üldse suuteline hoidma selliseid suhteid, kus ma ei teeks inimestele haiget oma sõnadega. Ma ei tahaks kellelegi halba teha, panna teda tundma halvasti, kuid tahes-tahmata see juhtub. Mõtlesin selle teema peale täna pikalt ning proovisin aru saada, kas on üldse mulle lähedast inimest, kelle hinge ma poleks oma sõnadega kriipinud. Vist mitte..
Sõnad on kui mürgised nooled ning teinekord kui kõiki müüre purustavad kahurid.

Ma loodan, et kõik saab veel korda, sest hetkel on tõesti nii paljudel inimestel hingelinnu tiivad murtud ning mina ei taha olla see, kes neid veel rohkem murrab :(

For all, who have hard period: I hope that everything´s gonna be all right. Soon.

ebatavaliselt pikk nädalvahetus

Nädalavahetus on kestnud mitu päeva. Tundub, et isegi rohkem kui tegelikult neid päevi oli. 

Minu jaoks algas nädalavahetus vist siis kui ma peale reedest koolist tulekut kodus veidi magasin, sõin ja siis kiiruga Oleviste poole tormasin.

Kuna ma polnud ka seal paar korda käinud, siis oli jälle hea olla. Mu tujud ja mõtted küll veidi varieerusid pidevalt, sest olin öösel näinud unenägu, millele ma terve reede mõtlesin. 

Peale noortekat hakkasime (tavapäraselt) Helinaga Vabaka poole liikuma. Aga votsaa. Raekoja platsil olles mõtlesime veidi niisama ringi uidata ja siis lihtsalt kusagile liikudes tegime lõpuks sellise ringi: Raekoja plats->Väikesed tuisused tänavad->Oleviste->mööda sõiduteed Balti jaama->trammi peale->trammiga Mere pst->Hesburger.

Hessist võtsime mõlemad endale jäätisekoksi, kuigi õues tuiskas. :D Hea oli. 

Siis läks Helina trammi peale against ja mina otsustasin koju minna kand-varvas. Oli üks väga tore jalutuskäik. Tegin oma armsa Sony teloga need mõned pildid ka. Tuju oli up-up-up kui koju jõudsin. 

Laupäeval ma maale ei läinud. Seoses mitmete asjaoludega pidasin paremaks jääda linna ning kuna keegi ei teadnud minu muudatustest midagi, siis lootsin mõnusalt magada pool päeva. :D aga .. Helina helistas mulle ikka lõuna ajal ja ajas mind ülesse. Küsis just, et mis kell ma koju lähen. Ütlesin talle, et ma ei lähegi. Ja selle peale oli ta juba veidikese aja pärast minu juures. Ajas mu välja. Ilm oli küll kole, kuid sellegipoolest jalutasime Balta poole ja sealt sõitsime Kopli poole Paavli kaltsukasse.  

Oleks vaja olnud rohkem aega, et seal kolada.. aga sellestki piisas esimeseks korraks. Nägime ka seal Kaidit, kellega koos jalutasime tagasi. Väike Selku tripp ja mina maandusin seejärel koju.  

Õppisin, vaatasin telekat, tegin kohupiimakooki.. Mõnus laupäevaõhtu oli. Olin valmistunud juba vaikselt tudimaale minema, kui veidi enne 00.00 sain kõne Annnult :D Ta peatus Helina juures ja nende tühi kõht tahtis neid kangesti õue ajada. Õnneks nad küsisid, kas mina ka tahaksin linna tulla. No muidugi. !!! Ma olin juba hullmas veidi, sest vaatasin järjest mitmeid naljakaid youtube videosid ja ise naersin ka nagu pooletoobine.

 Käbelt riidesse ja viimase bussiga Vabakale. Rahvast liikus täitsa normaalselt. 

Tütrikud võtsid putkast fuudi ja mina olin lihtsalt kloun. Õues oli kolekülm ja seepärast istusimegi Hessis ja siis Mäkis. Mäkis on alati rahvast. Ja huvitavat rahvast. Naerda saime mõnusalt. Mingi pika mantliga onu luuras ka ringi veidi seal... 

Vahepeal sündis ka otsus, et kolmekesti liigume ööseks minu poole. Mõeldud-tehtud. 

Kuna busse ei sõitnud, siis jalutasime ja jooksime ja kuskil poole kolme aeg jõudsime hiilides minu poole.  

Chillasime veits ringi ja rääkisime. Mõnus oli ;) 

Teised panin magama ja ise hakkasin kohustuslikku kirjandust lugema. Nii kauaks kuni endal poole viie aeg silmad kinni kukkusid :D 

Hallo hallo, Helgi Sallo !!

Pühapäiva hommikul oli minu äratajaks Annu. Torkas mulle supsti näpuga ribidesse ja üleval ma olingi :D 

Nosisime midagi hambavahele.. Helina jõudis ka vahepeal jälle minu juurest läbi hüpata :D Tubli laps. Ja siis saaatsin Angelica kenasti ilusti kesklinna ära. 

Peale ühte olin kodus tagasi ja siis õppisin. Kulutasin terve päeva tarkustele. 

Õhtul tegin endale head süüa. Juustuga ahjukartuleid ja viinereid ;) 

Mõnus lõpp sellele pikale nädalavahetusele..

Ja nii ongi ! 

Red - pieces

I'm here again
A thousand miles away from you
A broken mess, just scattered pieces of who I am
I tried so hard
Thought I could do this on my own
I've lost so much along the way

Then I see your face
I know I'm finally yours
I find everything I thought I lost before
You call my name
I come to you in pieces
So you can make me whole

I've come undone
But you make sense of who I am
Like puzzle pieces in your hand,

Then I see your face
I know I'm finally yours
I find everything I thought I lost before
You call my name
I come to you in pieces
So you can make me whole!

I tried so hard! So hard!
I tried so hard!

Then I see your face
I know I'm finally yours
I find everything I thought I lost before
You call my name
I come to you in pieces
So you can make me whole
So you can make me whole


Red - Pieces

südamenutt

Hetk, mil kõik asjad istuvad selga ja pähe ja tahaks põgeneda. Oma üksikusse kambrisse, kus on elamisluba ainult minul. Sinna ei tohi keegi tulla oma poriste saabastega mustama, ega isegi mitte sussidega. Selles kambris on minu väike elu. Minu väikesed mõtted, minu väikesed unistused, minu väikesed kiusamised, minu väikesed masendused. Sinna ei tohi keegi tulla.
Mõnikord võivad nii väikesed asjad, nagu kellegi jutu pealt kuulmine (p)lahvatada tunnetelaviini. Mälestused, unistused, kadunud asjad, enesehaletsus. Kõik võib tekkida ühe inimese välja öeldud lausest. Ja siis ma põgenen. Jalutan oma südamenutuga eemale. Ja nutan enda sees.
Nutame tunde, päevi, nädalaid, kuid, aastaid. Nutame enda sees, nii et seda keegi ei näe, keegi ei tunne. Lihtsalt meie ise, oma väikeses kambrikeses, teame et üks süda nutab. See süda igatseb. Igatseb, et see nädalatepikkune tuimus lõppeks. Et värvid tuleksid maailma, silmadesse, tunnetesse, mõtetesse.
Mõnikord lihtsalt ei jätku sõnu. Ja neid ei peagi jätkuma. Keegi pole kohustatud olema kogu aeg samasugune. Me peamegi oma kambrikeses ka aega viitma. Seda koristama, seda laamendama. Segi paiskama kõik mis jääb meile ette, et saaksime need kord jälle korralikult sahtlisse või riiulisse tagasi panna.
Hetked.. kestavad.. ja kestavad.. mõni hetk kestab sekundi, aga mõni hetk kestab nädalaid. Sest see hetk nagu ei lõppekski. Seisak. Nii kauaks, kuni keegi leiab õli ja valab hammasratastele, mis hakkaksid kõike uuesti liigutama.
Ma tunnen praegu seisakut. Sahara kõrbe kuivust. Vajadust elava vee järele.
Õige oleks asjad selgeks rääkida ja paika loksutada. Leida õige tee. Aga kui pole seda jõudu, kui hammasrattad on kokku kuivanud, siis me ei jõua ka asju muuta. Senikaua me istume oma salakambris ja lahedame ristsõnu. Mõistatame, mõistatame, mõistatame. Otsime vastuseid. Mõtleme neid välja ning ootame...

Ta on mind unustanud. . . 

level: Not Bad

Tunnistan, et koos Jumalaga olen tänase päevaga otsa peale saanud. Muretsesin eile õhtul täiega tänase päeva pärast, sest tõesti oli pikk ja asjalik päev ja ma kartsin, et ma ei suuda kõigega toime tulla või põlen lihtsalt poole päeva peal juba läbi. 

Usaldasin siis asjad Tema kätesse. Raputasin kõik vastikud ja tüütavad mõtted maha seoses tänase päevaga ja läksin lihtsalt kõigele julgelt vastu. Ning ma sain hakkama. Ja tagantjärgi vaadates mõtlen, et mida ma küll pabistasin. LQL  

Ehk liialt palju ülemõtlemist olin ma eile tekitanud endale selle uisutamise asjaga, mis meil täna peale 7 tunnilist koolipäeva Pirital toimus. Täna aknast seda koledat märga ilma vaadates oli ka tunne, et nomidamateen??! 

Aga ega´s teha polnud midagi. Korraliku lapsena ei hakanud ma poppi panema ja vedasin ikka oma tuima keha Virusse ning sealt bussile. Õnneks sattusin ma paralleelikate ja ülejäänud rahvaga samale bussile, niiet selle õige uisuplatsi leidsin teiste abiga ülesse. Uisud jalga ja jääle. Argh. Polnud ju aasta aega jää peal käinud.. ja minu tasakaal pole kah kiita eriti, niiet vaikselt kobistades jõudsin lõpuks jääni. Õpetaja andis mulle selle väikeste tasakaalu asja ka, aga ma tegin sellega ainult paar ringi ja siis viisin selle tagasi ning ülejäänud aja lihtsalt sõitsin ringe. Üksinda oma mõtetega. Iga ringiga läks asi veidikene paremaks jälle ja kilpkonna kiirusest ka kiiremaks. Not bad. Ja arvake mitu korda ma käna käisin - Mitte ühtegi :D Level: Not Bad. 

Ainult ilm oli kohhhhutav. Märg oli.. jääl oli veekiht kohati peal ja mu uisud ei sobinud hästi jalgade ja pükstega ka ning seetõttu parem jalg valutas vaikselt.. tuimalt.. endamisi.

Kui ma lõpuks umbes viie aeg koju jõudsin, olin ma vägaväsinud. Mitu tundi ainult püsti olnud ning kõhus polnud peale hommikuse banaani ja muffini ja lõunase sõõriku midagi sees.. Läbimärg olin ka.  Pall oli otsaees märg, peps oli märg ja jalad oleksid ka nagu ujumas käinud. Aga ma teadsin, et mul on ainult pool tundi end turgutada. Seda ma ka jõudsin ning sedamaid oli ka Helina ukse taga. 

 Täna toimus kodukas minu juures. - see oli teine asi, mille pärast ma muretsesin. 

Aga õnneks läks kõik hästi. Alguses küll oli veidi tagasilööke, mõni ei tulnud kohale ja ülejäänud hilinesid tuimalt.. aga muidu oli funfun. Söök oli nomnom. Teed keetsin ka umbes 4 kannutäit. Ja arutlusteema oli elav. Tundus vähemalt, et kõigile meeldis mu korteris, niiet teinekordki ehk blingime siin ;) 

Kolmas asi, mille pärast ma eile õhtul pead valutasin, olid kodutööd. Ma teadsin, et neljapäevaks on mul igavene hunnik kodutöid ja ma ei kujutanud ette, kuidas ma hakkan neid öösel megaväsinult tegema. Õnneks ka see probleem lahendati :D Saksat meil homme pole, seega jääb luuletuse tõlkimine ära. Esta õps teatas ka meile täna, et kuna tal nv-l on laps külas, siis tal pole nkn aega meie kirjandeid lugeda ja et me võime need rahuga tegemata jätta. Inka sain kergesti tehtud ja vene luuletus on praegu pooleldi peas.. aga küll see ka pähe saab. =) 

Hehe.. kas pole mitte tore.  

Nüüd olengi ma õnnelik, väikeste muretüügastega, aga muidu õnnelik. Just sellepärast, et ma võin asjad raputada enda kaelast maha ja ma ei pea kartma, et midagi läheks metsa. Sest asjad, mis on Jumala käes, ei lähe metsa ;) 

 G.B.Y

Rääkimine sarnaneb ajale, vaikimine igavikule

Feel the snow on your skin, no one else can feel it for you, only you can let it in... 

Eile ja täna sõitsin/jalutasin ringi ja vaatasin erinevaid inimesi ja lund. Ehk lihtsamini öeldes, inimesi lumes. 

Kõigepealt jäid silma lapsed, kes kooli ees tegid lumesõda. Aah.. kas on talvel lahedamat tegevust, kui lumesõda.. umm.. noup :D Vanainimesed koertega jalutamas; inimesed autot lumest puhastamas; naised kärutamas beebidega; ulakad poisid trammiaknaid lumepallidega pildumas; Bobcat bussipeatuses öist lund lükkamas; käest kinni jalutavad noorukid; lapsed kelgutamas.. lihtsalt.. nii armas. Tuli endal ka tuju teha midagi lahedat, aga noh.. üksi pole nii lõbus ja Tallinna lumi on kohati ikka päris plöga ja "limonaadi" ja "šokolaadiga" kokku tehtud.. Aga lumi on see ikkagist ja vahva naeratuse toob näole. Õues on ka tunduvalt-tunduvalt valgem nüüd. Eriti tore on vaadata valgeid maju valgete katuste all ja valge lume keskel. 

Skhuuul algas ka juba rõõmuga pihta. Esimene päev oli lebom, tunniplaan oli sassi visatud. Kähku algas, kähku sai läbi. Õhtul tegin endale kodus muffineid. Spontaansusest jälle. Ja päris nomnommid tulid. Ma panin valget šokolaadi ka sisse... ülihääd. Hommikul oli nii hea piimaga süüa... :D 

Öösel otsustasin "Water for elephants" ära vaadata. Veidi pettusin, sest minu arvates erines see raamatu tegelikust ainestikust veidi liialt palju. Aga pole minu asi nuriseda. Muidu oli kõik normaalne ja huvitav.. lihtsalt, et ka seal oli liiga palju kurbi noote ja enamus ajast ma vaatasin seda tõsise pilguga. Liiga palju draamat on nendes filmides, mida ma viimasel ajal olen vaadanud. Nüüd peaks korra vaatama mõnda filmi kus ma saaksin palju naerda. Siis oleks kõik tasakaalus ;) 

Olgutolgumolgusolguvolgurolgu,olgu. Lähen nüüd kööki asjatama ja piparkooke tegema ;) 

Kvaliteetaeg maal

Olin paar päeva maal. Sellepärast ei otsinud ma ka aega, et siia tulla. Tahtsin veidikenegi teistmoodi elu. Ja seda ma ka sain. 

Kõigepealt kui ma neljapäeval hakkasin rongi peale minema, siis just hakkas bussi oodates lund sadama, mis oli nagu nii kena. Mina läksin maale ning minust maha jäigi lumesajus Tallinn. Õnneks oli ka maale jõudes ilus lumevaip maas.

Reedel käisime emmega juuksuris. Ma olin juba nii kaua oodanud, et saaks neid veidi kärpida, sest juukseotsad olid nagu.. maitea.. hargenud ja lõhkised ja traadid kah pealekauba. Lasin siis kohe päris kenasti lõigata. Oma paarkümmend cm vist. Mulle meeldib.

Peale seda käisime kõrvalmajas empsiga Misjonikeskuses veidi abistamas. Seal oli mingi rahvas ja siis oli vaja abilisi. Täiega täitis südame ja sai isegi mõne laheda inimesega juttu ajada. Õhtul läksime koju tagasi ja siis ma võtsin endale täieliku telekaõhtu. Arvutisse ma ei tahtnud minna, sest niikuinii poleks seal kedagi olnud ja siis ma oleks täiega hakanud mõtlema noorteka peale Olevistes, kuhu ma ei saanud minna. Niisiiis, vaatasin telekat. Vaatasin ühte asja, vaatasin teist asja, siis klõpsisin veidikene kanaleid ja jõudsin filmikanalini. Ja sealt tuli "Remember me". Just seesama film, mida olime Lauraga neli päeva tagasi vaadanud minu pool. Ja ma ei suutnud vastu panna ja vaatasin seda teist korda veel. Nüüd siis lihtsalt veidi suuremalt ekraanilt ja subtiiitritega ja üksinda, mis andis mulle ka võimaluse lõpus nutta. Ja kui lõpp tuligi ning minu pisarad samuti, tuli meie väike nunnu kutsu elutuppa, hüppas diivanile ja pani oma pea mulle sülle. See oli lihtsalt nii armas. Huvitav, kas koerad oskavad mõtteid lugeda või nad lihtsalt tunnetavad, millal on vaja kellelegi tuge pakkuda.. :D 

Laupäeval magasin.. sügavalt.. mõnusalt.. nii kauaks kuni üks klähviv põrnikas jooksis toast sisse. Uni oli seega lõpetatud. Ja kusjuures see oli minu viimane mõnus pikk uni. 

Päeval puhkasin, nii kuidas sain. Lugesin piiblit, jõin teed, istusin arvutis, koer tuli ka mu sülle ja siis vaatasime koos 9gagi, siis lasin veel lebo, sõin ja hakkasin end noorteka jaoks sättima. 

Läksin õue ja wooaah. Nii suur lumi oli maas. Jalutasin siis vaikselt mööda lumist külateed bussika poole. Jõudsin kohale ja veidi komberdasin kraavi, sest kõik nii valge ja ma ei saanud aru, kus on nüüd see tee äär. Ootasin seal minutikese ka siis läks kõik halliks. Mitte midagi ei näinud enam. Ja siis tuli lumi. Viuh-siuh ja igate pidi lendas seal. Olin jäänud keset tuisu iili. Ja see oli nii awesome lihtsalt. Kargasin seal ringi ja näol oli valus veidi pekslevatest lumehelvestest, aga muidu oli niii lahe lihtsalt. 

Tapal kahjuks nii suurt tuisku polnud. Oli ainult õrn lumesadu. Selline kena ja vaikne ja pehme. Kõik olekski vaikne olnud, kui keegi poleks hakanud ilutulestikku laskma.. no see oli küll veidikene ajast maas juba ja kell oli alles pool seitse ka... Mõne planeedil polnud kõik kodus vist... 

Noortekas oli ülitore. Mingisugust konkreetset põhiteemat küll polnud, kuid söömise ajal tekkisid arutlused selliste teemade üle nagu suhted vanameeste ja teismeliste vahel; seks enne abielu. Ja siis lisaks rääkis Sass ka paar lugu, mida talle mehed sõjaväes rääkisid. No tõesti neid kuulates oli küll selline tunne, et mehed, kes pole kristlased ja kellel pole kindlaid põhimõtteid, on ainult ühe asja pärast väljas. Ja kui nad seda ei saa, siis on kõigeks võimelised. Ning kui palju on naised nende pärast kannatanud.. 

Teemaaarendus viis ka veel paari teisegi teemani, kuid lõpuks läksime õue ja põletasime säraküünlaid. Sest see oli meie selle aasta esimene noortekas. Täiega lahe oli. Vahepeal hakkas seal kujunema juba mingi lumesõda ja siis oligi hetk, mil minul oli viimane säraküünal käes ja siis tuli Sass, võttis mind selga ja pani lumehange -.- 

Peale seda läkski lahti ümber maja jooksimine ja üksteise pildumine lumepallidega. Nii palju rõõmu ja naeru ühest lumepallist. Vaikselt hakkasid kõik ennast tuppa peitma ja nii jäigi meid alles ainult 3 sinna õue. Veidikene veel rõõmu ja siis läksime juba kõik tuppa. Hiljem viis mind Sass autoga koju ja oooutc, kui külm oli. Aga samas kõik oli jälle nii valge ja ilus. Aga külm oli. Aga seda mõnusam oli õhtul soojade tekkide vahel olla.

Ja pühapäev.. vara ülesse, asjad kokku, ennast kokku, Tapale jälle. TVNK koosolek oli täna. Suht pikk. Arutasime märtsi üritust pikalt, saime enam-vähem plaanid paika, tundub lahe asi tulevat ja siis arutasime veel valla aastategijaid. 

Pärast hüppasin korra ka TEUK-ist läbi ning siis juba rongile. Rongis oli tore rongijuht. Ütles meile, "lõpp-peatus Tallinn, tore oli teiega reisida, sõidame teinekordki, kaunist õhtu jätku" vahepeal ta vist vestles veel meiega midagi, aga mul ei tule meelde :S pärast, kui rong oli seisma jäänud, aga uksed polnud veel lahti lisas ta veel "Rong peatus ja mingise aja pärast sõidab rong tagasi Tartu". Selle peale hakkasid küll kõik vagunis naerma :D Selline tore ja suhtleja vedurijuht paneb alati muigama. 

kodutänav kah linnas puha lumine...

..

Mälestused suusatamisest

Kui oleks võimalik, näitaks ma teile filmina kõiki neid hetki, pilte ja laused mis mu peas on. Kahjuks pole veel see nii otseselt võimalik. Panin eile öösel enne uinumist silmad kinni ning mu silme ette kerkisid kaadrid eelmise aasta 3ndast veerandist. Suusatamine, kõik need kõverad mäed, Presidendi rada ja ümber Kalijärve sõitmine. Ma mäletan neid viimaseid tunde koolipäeva lõpust, kui pidime minema jälle suusatama. Kuidas õpetaja käskis, et kõikidel oleksid kindad käes ja mütsid peas. Jah, müts oli kuidagi eriti oluline. Selle puudumisel oli õpsetaja väga kuri.  Heh.. Meenus ka see suur ja järsk kurv, kus ma aastaid vastu puud sõitsin ja lõpuks alati ikkagist viltu või siis suusad käes alla tulin. Ma arvan, et isegi aastate pärast tuleks ma sealt ikka külg ees samm-sammult alla.  Nii tore oli iga kord mõelda, et nüüd ma annan endast parima ja suustan terve võhmaga kiiresti ringi ära, kuid lõpuks andsin ikka alla ja vaikselt matkasin oma ringi viimaste seas täis. Ma mäletan seda rõõmu ja väsimust kui jõudsime koolimajja tagasi.  Viimane tund on ka väga eredalt meeles. Terve ringi suusatamisel mõtlesin ma selle peale, et see on viimane suuusatamise tund ja et enam ma ei pea kunagi seda sunni peale sõitma. Ma lihtsalt nautisin seda viimast korda suusatamist Jäneda koolis. Aga samas ma ei ütleks praegu ära võimalusele jälle vanadel radadel kooserdada. Ma tean, et kui korralik lumi maha tuleb, siis mul on reaalne võimalus võtta suusad ja minna Jäneda metsadesse. Aga teades mind, siis ma vist ei jõua väga unistustest kaugemale.  Ning hetkel on veel need lumehunnikud, rajad ja künkad nii silma ees, nagu ma oleks neid alles eelmine nädal läbi sõitnud.  Jah.. Need on mälestused. 7.jaan 2:23

Igal inimesel on oma polaarjoonetagune

Lumi tuli, lumi läks.

Vihma sadas, päeva-kaks.

Ilusast talveilmast on saanud jälle vihmane ja sombune tujutu ilm. 

Võiks isegi öelda, et sama tujutu, kui mina eile olin. 

Kuna polnud kindel millal planeedile maa naasen, (pean silmas ikkagist Läpi küla, eksole ;)) siis lihtsalt magasin eile. Niikaua kuni Helina oma telefonikõnega mind äratas. Puurisin veidi infot ning sain teada, et olen ühe päeva veel siin.

Aga kuna kell oli juba poole kahe paiku ja ma olin laisk, siis ma lihtsalt istusingi terve kolmapäevase päeva korteris. Mõnus chill oli üksinda. Kuulasin muusikat, unistasin rohust, päikesest, armastusest. Jõin teed. Korra tuli veel Helina läbi, tegi mind paari euri võrra rikkamaks. Koos jõime veel teed ja mina lasin vahepeal oma unisepohhuistliku väljanägemise alt ka katkendlikud naerupahvakud välja. See oli vist päeva tipphetk ka. Õhtupoole mässasin oma kuusega. Olin kuuseokkaid täis. Ja terve korter oli kuuseokkaid täis. Lõpuks peale suurt vaeva suutsin ta öösel välja viia. 

Top Geari vaatasin.. jälle. Pani mindki unistama suurtest kenadest kiiretest autodest.. ja siis ma hakkasin mõtlema, et  mis ameti ma peaksin küll valima, et teenida niipalju pappi, et endale Aston Martin ja Bugatti osta.. ning see ameti mõttelõng viis mind edasi selleni, et kas me üldse elame nii kaugele. Ehk tulevad ennem lõpuajad kätte... kogu selle mõttelõnga ja autode vaatamise juures suutsin nahka panna terve tahvli, ehk 95g valget šoksi... niipalju minu dieedist siis :D

Öösel ei saanud ma kuigi hästi magada.. arvuti surises, sest ma jätsin ööseks filmi laadima... unenöod olid imelikud ning sees keeras terve öö.

Kõigepealt ma mäletan seda, et ma jalutasin emaga Balti jaamas ja seal oli üks kloun õhupallidega.. ning me rääkisime emaga isast ning ma sain teada, et isa elas mu unenäos Jaani kiriku juures.. nice. Siis mind saadeti kusagile laagrisse. Mäletan, et ma magasin magamiskotiga murul... (heh, päeval olin just unistanud murul magamisest) ja siis üks paksem poiss tuli ja pissis mulle peale.. (-.-) 

Siis oli mingi paus ning lõpuks nägin ma unes, et ma olin seal samas laagris ikka veel, kuid vannis olles tuli äkki krokodill sinna ja siis ma kargasin vannist välja ja hakkasin ringi jooksma .. aga mul oli mingi piiratud ala, kus ma võisin kroko eest põgeneda. Jooksin seal ringi, olin päris ehmunud... ja lõpuks keegi karjus, et 10 minutit on täis. Ning siis lasti mind krokodilli juurest minema. Peale seda ärkasin ehmatusega ülesse kah. 

Neljapäev oligi kätte jõudnud. Pea valutas hullusti. Sees keeras ja öeh.. jube vastik oli olla.  Olen siin vaikselt toibunud ja rohte söönud. Aga ikkagist on enesetunne päris kehvakene. 

trololo.. Angelica ja Helina peaksid varsti korra läbi tulema ning siis liigun mina ka maa poole. :)

I.

Ülemiste chill

Kui Helina eile ütles, et ta pole Ülemistes käinud, siis ma arvasin, et ta mõtleb selle all seda, et ta pole seal kaua aega käinud. Aga et ta pole seal mitte kunagi käinud.. seda ma poleks osanud arvata o.O
 Võtsime täna siis kätte ja käisime seal ära. Tore oli. Kuigi ma vahepeal pahandasin ta peale, sest ta jooksis Rimis minu eest  ära... muidu oli chill. Helina leidis endale juba mingit staffi, aga  ma olin ikka tühjade kätega ja siis minu eesmärgiks oli ka endale leida midagi ilusat. Jalutasime seal siis ringi.. nägime Kivisildasid, kes olid tulnud ka poodidesse. Tore oli neid näha, tõmbas jälle kriipsu kõrvadeni :D
Eh.. lõpuks rändasime Taccosse, kus ma hakkasin endale otsima midagi. Otsisin ja leidsin ühe tuunika. Selline kena ja värviline. Ainuke oli alles. Proovisin seda siis selga. See oli ülisuur, aga vaatasime tutsikuga, et kui vööga kinni tõmmata keskelt on väga vinks-vonks. Ostsin ära, olin õnnelik =)
Meie aeg oli piiratud, kuna ma pidin olema teatud kellaajaks jälle Mustamäel.
Märgade jalgadega, pimedas, suurte kottidega, jõudsin kodu poole. Jalutasin oma tänaval, tahtsin hakata maja poole sisse keerama.. aga võtsin vist liiga suure kurvi, sest käisin käna tagumiku peal.. võinoh.. küljele tegelikult.  Selle aasta esimene. Win.

Koduuuus proovisin oma riideid. Roosad sükapüksid meeldisid täiega.. eriti meeldisid need mulle koos mu uue tuunikaga. Ja kui ma hakkasin seda tuunikat selga proovima, siis ma nägin silti. Ja sildi peal oli kirjas, et see on suurus number 54 !!! o.O  impossibru...
Aga õnneks on see vööga kokku tõmmatult päris Okei. Me likey ikkagist ;)

true story

süsivesinikud & energia punasest pudelist

Aeg on tõeline segadus ja öö on saanud päevaga üheks, sest kell näitab hetkel 4 läbi midagi, kuid minu maailmas toimuvad hooopis teised asjad...

Täna, võinoh.. eile siis tegelikult, sain Lauraga kokku. Polnud teda since... kuumadest suveilmadest saadik näinud. Alguses pidime tema pool olema, aga tuli üks asi vahele ja saime hoopis linnas kokku. Siis polnud meil muidugi mingeid plaane ning nagu kaks otsustusvõimetut kujukest istusime lihtsalt siin-seal ja ajasime juttu. Õues oli tuisk, mis ei ajanud meid eriti õue. Aga kuna meil polnud võimalust seda ka vältida, siis pidime ikka tuisu kätte minema. Otsustasime minu poole minna. Ta polnud kunagi siin käinud ja kuna meil oli sooja kohta vaja, siis sobis see väga hästi. Jõime teed, rääkisime. Arutasime mu uut klassi, sest kaks neist on ka kunagi tema klassikaaslased olnud. Polnud midagi imestada. Väike Tallinn. 

Kuidagi kujunes mõte filmi vaadata. Olin Paula mälupulga laenutamisega saanud mõned filmid endale arvutisse ja ühte neist "Remember me" otsustasimegi vaadata. Mõlemad teadsime sellest filmist ainult nii paljut, et Robert Pattinson mängib seal. Muud midagi. Arvasime, et eks see üks romantiline film on. Kuid njeet. Juba esimestel minutitel toimus tapmine ning üldse oli film dramaatilise sisuga. Noh ja meie Lauraga mõtlesime, et küll see lõppeb ilusti siis, kõik asjad juba sujuvad seal ja inimesed on suhted korda saanud. Kuid siis sai film ootamatu lõpu, surmaga. Meie reaktsioonid olid sellised "ei hakka nutma, ei hakka nutma, ei hakka nutma..." Õnneks ei hakanudki. Kuigi mina hoidsin küll väga vägisi oma pisaraid tagasi. 

Peale filmi saatsin Laurakese bussile ning ise hakkasin süüa tegema. Tänasest hakkan vähem sööma ja jälgima kõike seda, mis siit hammaste vahelt läbi läheb. 

Õhtukene veeres... kiirel tunnil.. veidi olin klaveri taga.. veidi teleka taga.. ja siis tulin arvuti taha... ja siin ma olen siiamaani. Arvatavasti sellepärast, et ma olen täna pool liitrit Starterit ära joonud ning päris toredalt komme ka söönud. Süsivesinikud & energia punasest pudelist = keemiline protsess minu kehas ja meelte ärkvel hoidmine. 

Jah.. need meeled on küll väga ärkvel olekus, sest ma suutsin ligikaudu paari tunni jooksul Anellele msni kirjutada mitmeidmitmeid riime/värsse strippar Marco kohta.. no ja igasuguste teiste karvaste ja suleliste kohta ka :) Lõppkokkuvõtteks saime me mõlemad umbkaudu 2,5 tundi hardcore moodi naerda :D Tasus ära.

Siis jäin veel veidkene Maarjaga rääkima.. ma ei tea küll kust nii hilja veel sellised sõnavõtud ja mõttevälgatused kõik tulid, aga igatahes lolli juttu ma ei ajanud. Ma loodan, et sain talle moraalselt veidikenegi toeks oldud :)

Ja nüüd.. kui kell hakkab juba viis saama.. tunnen ma ennast ikka nii elusana.. positiivsena. Mured oleksid nagu kusagil eemal.. sajavad katuselt lumepallidena alla.. 

Laused tahavad juba iseenesest riimi minna.. Mõtteid on vähe ja needki mis seal on, on head mõtted.

Ma tunnen nagu oleks kell viis õhtu, mitte öö..

Tahaksin praegu kellelegi kaela hüpata, kallistada, tänada kedagi. Suuremeelne headus ja heasoovlikkus pakatab välja. 

Ning kõht koriseb... :S

Aga ma arvan, et ma ikkagist lõpetan, kuigi ma vist võiksin praegu isegi terve romaani kirja panna.. lihtsalt, et ma pean nüüd füüsiliselt hakkama endast voodi sundima, kuna hommikul saame Helinaga kokku ja ees ootab päevavalguse ajal vilgas tegevus. 

Hetkel armastan ma teid kõiki. Ilusat une jätku !!! 

nellu. ütleb:
 kui kungla rahvas kuldsel aaal kord istus maha jooma siis ingrid aus see tallinnas läks poodi maajat toooma

  

my heart will go on...

Und pole.. niiet saate postituse ;)
ohjah.. kust me siis alustame? Sealt kust uus aasta algas? Olgu.

Kokkuvõtteks jäin ma ikka eile koju. Oleksin küll saanud olla mujal, aga ma olen juba kodukanaks muutunud. Istusin seal maal siis oma vanematega. Arvutis väheke ja telekat passisin. Meelelahutusprogrammid olid suht tuimad. Ainuke, mis tõesti ajas naerma, oli Normanni "Edekabel".

Uus aasta tuli pauguga. Vaatasime perega Jäneda ilutulestikke ja siis panime ise ka süütenööri põlema ja imetlesime enda tulevärki. Chill oli. Mulle meeldis.
 Uuel aastal esimese asjana saatsin mõned messid, sain ühe kõne.. ja siis istusin arvutis .. again. Vend tuli perega läbi, soovisid uueaasta õnne ja kadusid jälle oma peole tagasi.
Aasta esimene öö.. oli selline nagu eelmise aasta omad. Ehk siis ma nägin ikka samu haigeid unenägusid, mida ma olen terve vaheaja näinud. Näiteks: Ühel ööl nägin seda, kuidas Vaido N. valis linna pealt mingid tüdrukud, mina olin nende hulgas, meelitas meid siis kaubamaja tordiosakonda, kuid temale järgnedes jõudsime hoopis Oleviste kirikusse, kus kõik võtsid end pesu väele ja hakkasid siis nagu modellid altari poole kõndima. Ja samal ajal tehti Vaidole uut muusikavideot meist. NO kammoon, kes näeks veel haigemat und.. -.- Ja täna, täna oli nii, et ma nägin unes, et ma olin oma kooli juures, istusin ühte autosse, kus oli üks Austraalia "Kodus ja Võõrsil" näitleja sees. Sõitsime temaga veidi ringi ja siis ta sõitis mu kooli juurde tagasi. Ja mu koolist tuli välja mu tuttav, kes oli nagu selle näitleja.. poeg ?!?.. õõh.. Ja peale selle, ma olen juba.. emh... pmst kõik ööd näinud unes ühte ja sama inimest. Igal öösel, eriti hommikupoole, on ta minu unenägudes. See ei ole normaalne.. miks ma näen ühte inimest mitumitu ööd järjest ?? Eh, ma pole ise ka normaalne enam..
So.. tagasi põhiteema juurde.
Hommikul ajasin end riide ja peale lõunat tuli vend mulle järgi. Pidin temaga linna minema. Aga enne seda käisime veel Nelijärvelt läbi, nende party kohast, sõin seal veel veidi kooki ja mingi aeg sai lõpuks linna poole liikuma hakatud. Käisime korra venna poolt läbi ja siis Vineyardi. Seal oli täiega mõnus jutlus. Mulle meeldis... Nägin ka Paulat ja Lisannat.. ja veel paari tuttavat nägu.
Ning lõppude lõpuks, pimedas, sain ma oma korterisse. .. emotsioonid olid sellised, et enam ma ei taha üle nädala sealt ära olla. Mandakad olid kõik lödiks läinud.. kuusk oma ilu kaotanud.. taimed longus... tuba kõle.
Panin telku käima, vaatasin titanicut, sõin salatit, vaatasin ikka veel titanicut, lõpus nutsin täiega.. sest see on ju nii kurb. Ja siis kui mina nutsin täiega seal üksinda, siis keegi Lilleküla poolt lasi rakette. -.-


Ja nüüd olen ma .. kurb.

Ma ei tea.. ma tunnen ennast nii lollina. Maal olles ma tundsin igavust ja nõmedust.. see aga läks õhtuti üle ja siis ma vaatasin empsiga telekat või paps tegi jälle mõne hea nalja ja siis oli kõik okei. Aga nüüd ma tulin linna.. siia suurde korterisse üksida.. pole ühtegi koera jalus jooksmas... pole ühegi vanainimese juttu.. Ja ma tunnen end nii üksikuna. Tahaks kellegagi rääkida.. :/ oeh.. maitea.. ma lootsin, et siia tulemine teeb kõik heaks jälle. Aga ma suutsin maal nii ära harjuda, et nüüd on jälle siin võõras olla. Argh..
Ja noh.. plaanid olid ju, et ma kolmapäev tagasi maale, aga nüüd selgus, et kui ma tahan siis ma võin ju kauem ka olla siin linnas.. ehk siis kuni laupäevani. Aga ma nüüd ei tea mida teha. Maal oleks mul igav ja ma passiks jälle niisama tühja, like always. Linnas ma ei tea, kas ma saan jälle mingeid plaane. Samas, linnas ma saan ju niikuinii jälle olla, ja maal oleks vahelduseks hea olla jälle enne kooli, eriti kui ma seal ennast nüüd jälle hästi tundsin. Ei pidanud ise midagi tegema jne... Linnas aga on mul on oma luba teha mida tahan. Olla kus tahan. Pole õppimist.. saan rahulikult kokata.. õues jalutada, klaverit tinistada.. üksi mõelda, kaua üleval olla.. no kõike mida hing ihaldab.  Ja ma kardan jälle, et maal ma mõtlen nii, et "mis oleks kui ma oleksin linnas olnud..." Ma ei tea.. saate pihta, ei saa ?
oeh.. ja niimoodi segaselt tundes ma tunnen end .. segasena.. juba mitmeid tunde.
Mu ainuke lootus on vist palvetada ja oodata...

new year

Eesti on okupeeritud, 

Toompea reserveeritud,

pronkssõdur evakueeritud,

eesti kroon konfiskeeritud

lõpuks sai Moskvasse telegrafeeritud,

Putinit informeeritud,

et aasta 2011 on likvideeritud

Head uut aastat !!!