Aeg on sulle see, mida sa oled ajale.

New Posti valge kast seisab juba tükimat aega siin lahti ja ootab neid ridu siia kirja. Jällegist olen mõttevaesuses. Keegi lihtsalt pani mu tavaliselt nii "geniaalsed" mõttekesed enda tasku ja jalutas minema. Aga ma siis ei hakanud ka aega kulutama ja võtsin ette oma raamatukese, mille alles seotasin endale. Te ju teate, millest ma räägin. Jaaa, ikka Enesetapjatest.

Ma lihtsalt tunnen lähedust selle raamatuga. Seal oleks nagu minu tunded, minu mõtted ja kõik selline nii tuttav asi. Täpselt nagu ma oleksin eelmises elus ise kirjutanud selle romaanikese. Aga ma ei usu seda eelmise elu värki, niiet areneme nüüd teemaga edasi.

Lugesin ja sirvisin seda raamatut ja voala. Leidsin kohe ühe väga mõnusa lõigu elu kohta.

Ja leidsin, et see sobiks kenasti ka siia.

" Kas ei ole elu mõnikord just nagu jõgi, mis voolab oma jäikade kallaste vahel Looduse vastuvaidlematute seaduste järgi: kindlas suunas, kindla kiirusega ja alati sama rada pidi?

Vahel loksub uinuv vesi laisalt oma sängis, vahel pekslevad vahused lained vastu kaldaid. Aga ikka ja alati liigub jõgi sellessamas, vastuvaidlematus suunas.

Ja need, kes vete kirkas kallistuses oma elu elavad - siiruviirulised, täpilised, tundlalised, uimelised olevused - kas pole neid mõjutanud sellesama vee voolusuund ja -tugevus?

Alati on kergem ujuda pärivoolu. Lasta end vooluga kaasa viia. Lasta end kaasa viia koos kõigega, mis jões ujub.

Ja igasugust prahti toob endaga kaasa kevadine rahutu vesi ning kulub kaua, kaua aega, kuni see ükskord settib. Settib hoopis kaugemale kohast, kus see vette visati.

Ja aeg,

aeg on mõnikord just nagu vesi."

"Enesetapjad" lk 17 - by Birk Rohelend

Mulle nii meeldib see lõik. See on nii true, et kohe naljakas. Ma mõtlen, et miks mina pole sellise võrdluse peale tulnud. Ikka leian muude asjade ja ja .. jah asjade vahel sarnasusi ja võrdlusi. Nagu näiteks tuli, lõke ja nii.

Aga jõgi *hmm* selle peale annab mõelda.

Aga siis muud juttu ka natukene. Homme siis jätkub kool.Vaheaeg sai läbi. Minu vaheaega iseloomustavad sõnad oleksid siis: palavik, paratsetamool, valuvaigistid, voodi.

Aga jahm.. tuju on jälle jama. Ei peaks olema, aga on. Mul on lihtsalt mõned väga nõmedad iseloomujooned, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Arrrghh.. ja need põhjustavad mulle nii palju peavalu.

Hmm.. okei. Ma vist lõpetan.

Siis.

Jutud on räägitud. Kuigi keegi nkn eriti ei rääägi, aga nh vahet pole.

Vahet pole

Vahet pole

Vahet pole

chilläks

Pool vaheaega olin kodus olnud ja lihtsalt kogunud rasva ja mõtteid. Kuid reede erines õnneks nendest teistest vaheaja päevadest.

Ma tahaks täiega alustada reede hommikust, aga ma alustan neljapäeva õhtust, kui ma läksin magama mingi kella 12 aeg, aga see voodis keerlemine kestis veel poole 3-ni. Niisiiis kell pool kolm jäin alles magama. Kahjuks mu uni ei olnud eriti pikk, sest juba täpselt 3 tunni pärast ehk kell 5.30 tirises telefon ja ma ajasin end ülesse.. Yeah, ma polnud üldsegi väsinud. Olin pigem rõõmus ja energiline, sest ees ootas ju linnaminek. Wii.

Tund hiljem olimegi juba emmega tallinna poole teel.

Õues oli küll täielik kottpime ja siis veel udu ja külastas meid ka vihmapilv, mis lasi oma vett meie peale. Õigemini, auto peale.

Kui õues koitis juba valgusekiir, olime jõudnud ummikutesse. Ofkkoors.. tipptund ju.

Siis väike ringsõit mõnest kohast teise ja siis veel puntist A punkti B sõitmine ja lõpuks sõitsime ka tädi maja juurde.

Tädi oli meie jaoks valmistanud kohupiimakoogi ja tegi meile võileivakesi ja teed. Mmm... nii hea oli, sest ma polnud hommikul söönud ja kõht sais siis mõnusasti täis. Vend tuli ka pärast poole.

Ema ja tädi rääkisid siis oma õdede jutte ja mina mängisin või nh olin nende lastega. Ehk siis vaatasin telekast multikaid. Üks tüdruk on 5 aastane, kes istus rahulikult, kuid teine on selline pooleteise aastane, kes on nii armas ja nii kena ja lihtsalt nii kadestusväärne laps. Ta on nii rahulik ja lihtsalt istud ja teeb oma asju. Jookseb ringi ja istub potil ja siis mängib nende mõmmidega ja jookseb jälle ringi. Ja siis tal on veel sellised kenad valged udusuled peas..

Tegelt mullle meeldib täiega tädi juures, sest me saame hästi läbi ja eriti mulle meeldib nende korter. See on nii suur ja nii mõnus. Ja neil on köögis üks suuuuur aken, mille juures ma seisan pidevalt kui ma tema juures olen. See vaade, mis sealt aknast avaneb, see on lihtsalt nii kena. Ees, ehk siis maja all ja natukene kaugemalegi ulatuvad eramajade katused ja puud. Ja eemal, nii kaugele, kui silm ulatub, paistab vanalinn. Natukene ka kesklinnast. Igatahes need kirikutornid ja siis veel paksu margareta need tornikesed või mis seal on :D ja siis need kõrgemad tipud ja kõik. Nii kena. Eriti õhtul, kui on pime.. Siis on see lihtsalt niii kena. Siis näed ainult tulesid ja valgustatud kirikutorne ja nii.. Mm.. mulle meeldivad sellised vaated ja sellepärast ma veedangi oma tädi köögis, akna ääres nii palju aega aknast välja vaadates..

Tegelt ma arvan, et ma võiksin nüüd oma jutuga edasi liikuda. Jäin jälle unistama.

Edasi siis pmst oli veel natuke sõitu ja siis vend läks oma teed ja meie emaga läksime Ülemistesse. Paar tundi shopppingut oli mõnus. Mõlemad saime endale igast staffi ja olime õnnelikud. Ema sai selle mida ta oli otsinud ja mina.. mina küll ei saanud seda mida ma otsisin (sinist lukuga pusa, millel oleks veel pilt ka peal) aga ma sain muud, mille üle olen ka röömus.

Siinkohal ka siis mõned pildid asjadest, mis ma sain või nii ;D

Mahla ja küpsised sain tegelikult vennalt, kui ta õhtul veel meie juurest kodust läbi käis :)

Pirnid olid siis osaliselt minu omad, kuigi jah.. kui mina õhtul Tapalt tagasi jõudsin olid nad ära söönud ja mulle ainult 2 pirni jätnud.. Vähemalt hea seegi. Sain need hommikul koos küpsistega ära süüa...

Liim. Liimi oli mul väga vaja, sest esimese veerandi jooskul olin ma väga sõbralik ja jagasin kõikidele oma klassi omadele liimi, kes seda vajasid. Ja veerandi eelviimasel päeval, kui meil oli kunstas liimida vaja, sain ma oma liimi tagasi tühjana.. Nojah.. juhtub ikka. Normaalselt liimi ma poest ei leidnud, aga eks ajab ka sellega läbi. Nkn saab varsti ju jälle tühjaks ma arvan.

Kõrvarõngad :D wii, ma tean et mul on neid mingi .. umbes 27 paari, aga ma ikka tahan neid juurde. Ja ma olen alati õnnelik, kui keegi kingib mulle mõne kõrvarõngapaari.

Saapad, õigemini peaksid nad olema sügissaapad. Ma lihtsalt ei suutnud vastu panna nende ostmisele. Muidugi on mul juba sügissaapad olemas, mustad, aga ega valgete võib ju ka vahest kanda. :D Või siis jäävad lihtsalt ootama, kuni praegused katki lähevad, mida ma muidugi ei taha et juhtuks.

Ja papud kevadeks. Nii ägedad. Mulle meeldivad need, kuigi tavapäraselt mulle tennad ei meeldi, aga nendega käimist juba ootan. Neile sobivad ka vägahästi roosad paelad, mida mul on kokku 4 ehk siis 2 kahest paari :D ja õnneks sobivad need siia :D Kusjuures avastasin hiljem et sama firma omad mis eelmisedki olid. Ja see on hea, sest mulle meeldivad Gola firma papud.

Ja minu lemmikost. Ehk PARIM asi, mille ma endale eile soetasin oli raamat "Enesetapjad". Kes mind teavad, teavad ka seda, et see on üks minu lemmikutest. Ja nüüd on see mul koguaeg käepärast võtta. Nii super, et mu sisetunne ütles mulle enne äraminekut, et käime korra Apollost läbi. Ma nägin seda, selle hinda ja krabasin selle automaatselt enda käte vahele. Aah.. nii hea.

Lõpuks, kui olime Ülemistes ringi teinud ära ja huvipakkuvad poed läbi vaadanud, vedasime ennast kottidega auto juurde ja hakkasime põrra-põrra kodu poole sõitma. Umbes kella kolme ajal olime kodus. Ja ülllatus-üllatus. Kui olime mingisugune 10 mintsa kodus olnud, tuli ka vend.

Mm.. Nice. Just hommikul ju nägin teda. Ta oli mingi oma seoses äriasjadega Rakveres käinud ja siis tuli meile koju ka külla. Ja õnneks tõi ta suure kotitäie ka pirtukaid :D nomnomnom Tapa Kondiitriäri pirukad on ikka üle kõige. Nagu da best, mis ma saanud olen. Nii head olid. Sõin siis osad ära piimaga ja eriti mul aega polnudki, sest seadsin sammud juba bussika poole. Eile toimus siis noorteka special, kus oli meil külas Allan Kroll koos Peter Crouchiga inglismaalt. Ma pole küll nimes kindel aga, noorteka kommuunis orksis oli nii kirjas :)

Oli siis tore, ja huvitav ja kõike muud. Kahju on mul ainult sellest, mis sai siis kui jutlus oli läbi ja söök ka ja kui külalised olid lahkunud. Siis hakkas meil selline meelelahutuse ehk mängude osa, mis kahjuks ei lõppenud päris kenalt. Juhtus, mis juhtus, aga seda ei tohiks juhtuda. Vähemalt mitte noortekatel. Aga ma saan aru, kui meil on sellised inimesed koos ja kui osad tahavad ennast targana näidata või lihtsalt oma tahtmist peale suruda ja keegi ei taha veel alla ka anda, siis võibki juhtuda, et lõpuks on kõik kontrolli alt väljas ja inimesed on solvunud ja ma ei tea mis iganes veel. Minu arvamus sellest on see, et asi on inimesetes. Et me igaüks peaks tõesti mõtlema enda iseloomu peale ja selle peale mida me ütleme. Sest tagajärjed võivad tõesti olla ... ootamatud.

Igatahes, igaüks siis läks koju ära ja mina sain ka ilusti koju.

Tsekkasin siis telkut, võtsin paar küpsist, ja hüppasin tunnikeseks netti. Facebookis on alati midagi uut, kuid msnis polnud. Inimesed on ikka sama passiivsed ja mõni vist ei tahagi enam minuga suhelda.

Aga see selleks. Läksin siis magama ära, sest ikkagist oli ju pikkk päev seljataga ja eelmisest ööst olin ma saanud ainult kolm pikka tundi magada.

Õnnneks oli see öö mõnus ja polnud kaua aega nii hästi magada saanud. Mingisugune või mingisugused unenäod olid ka, aga neist ei mäleta hetkeks midagi.. Lõpuks tegin silmad lahti.

Vaatasin, kõik oli valge. Kuulatasin, kõik oli vaikne. Liigutasin end natukene ja keerasin end nii, et nägin kella. Ja mida ma nägin. Juba lõuna. Võinh, mis lõuna. Pool kaks juba. Otsustasin, et ma nüüd tõusen ülesse. Muidu õhtul pole enam vajadust magama minna. :D niisiis olin ma õnnelik, et olin suht jutti maganud mingi .. 13 tundi. Ma olin tõesti välja puhanud.

Hakkasin siis oma õnnetuid küpsiseid sööma, sest nad nägid nii kurvad välja. Sellised pruunid.. ja üldsegi mitte rõõmsad. Mina aga otsustasin neid rõõmustada ja nad nahka panna. Kõrvalt piilus aga kade ploomimahlapakk, kes tehtis et ka teda tühjendataks. No mis ma teha sain. Võtsin kätte ja jõin siis teda ka. :D Ta oli nii hea ja nii kena punakas-lillakas. Kahjuks tibakene soe, (kusjuures ma ei teagi, miks ma selle laua peale jätsin, lol) aga ikka kõlblik.

Sain siis küpsiseid rõõmustada ja nad reisile viia koos ploomimahlaga. Ma loodan, et neil on seal tore. Edu teile !

Ise liikusin siis toast välja, ja tagasi tulles hakkasin oma blogi piltidega tegelema ja pirnikesed sõin ka ära, et keegi minu eest neid ära ei sööks :D

___________________________________________________________________

Olge kallid, Nägemist ! Ja big tänks, kes viitsisid läbi lugeda =)

No ma kohe üldse ei taha siia midagi negatiivset kirjutada. Tahaks kirjutada midagi ilusat ja armsat ja positiivset, mille üle ka teised oleksid õnnelikud ja muutuksid rõõmsaks. Kuid kui ma mõtlen, siis tulevad ainult negatiivsed või neutraalsed mõtted pähe, kuid mitte midagi positiivset ei turgata siia ajusoppi.

Siin on ka üks pilt, mida on vist juba mu facebooki sõbrad näinud. Mul polnud lihtsalt ühtegi kenamat pilti siia lisada.... Pilt siis tänasest. Täna kusjuures oligi veidi parem päev. Ma sain toast välja. Nagu wii. Ma olin alates pühapäevast saadik ainult nelja toa + wc vahet jalutanud, kuid õue polnud oma nina pistnud.

Sain ennast inimese moodi tunda ja autoga ka sõita. Homme Tallinna. Loodame et on üks positiivne päev. Ma ei oskagi muud öelda.

Pool päeva mängisin jälle numbrimängu (nolifer, nagu sirli mainis kusagil) ja õhtul olen cocat joonud ja šoksi söönud. Ja proovin kõik üleliigsed mõtted inimestest ja tegevustest endast eemale hoida.

OKei, no information anymore

Õnnistusi !!!

suicide (story, or something like that)

Kõik oli jama. Juba kauemat aega. Sellepärast ma seda tegingi. Ma suutsin leppida mõne faktiga ja ma teadsin, et alati läheb jälle paremaks ja see kaos kaob mu silme eest, minu elust. Kuid kui see oli juba pikemat aega nii, siis ma tundsin, et see ei saa enam paremaks tagasi minna. See aeg oli juba möödas. Ja neid asju tuli aina juurde. Ma ei suutnud enam leppida sellega.. Perekonnas oli kõik nõmedalt. Mind ei aksepteeritud enam. Sõpradega oli asi veel nigelam. Kõik olid endale leidnud head uued kaaslased.. Kõik, väljaarvatud mina ise. Ma veel lootsin. Ja ma lootsin selle poisi peale. Ma tõesti lootsin, kuid siis ma sain teada, et tal on keegi teine silmapiiril ja ta ainult mängis minuga... Sama lugu oli teisega. Ma harjutasin ennast teadmisega, et ka meil ei saa mitte midagi olema, kuid mida aega edasi ja mida rohkem ma hakkasin temaga sõbrunema ja suhtlema, seda rohkem tungisid mu tunded esile. Ma olin juba pikemat aega oma pilves olnud ja siiis ma lootsin et meil hakkab isegi midagi olema, kuid valesti arvasin.. Tuli välja, et ta tahab ainult sõber olla.. Ma ei suutnud. Ma olin ka ennast petnud.
Kõik oli nii allakäinud... Ja kui ma olin msnis, siis ajapikku hakkas ühe vähem inimesi minuga rääkima. Lõpuks istusin ma päevi seal, kuid keegi ei rääkinud minuga. Ma polnud kellelegi oluline. Oline kõikidele tühi koht. Mind polnud olemas.. ja polnud siis raske siit maailmast lihtsalt kaduda. Ma polnud ju nkn mitte kellegi jaoks mitte midagi. Isegi minu kurbust ja masendust polnud keegi märganud. Olin üleliigne. Kõik ainult õiendasid ja targutasid. Minu seisukohad, arvamused, polnud kellelegi tähtsad. Ja ma ei kuulunud kusagile. Igal pool tundsin ma ennast tõrjutuna. Ka koolis ei läks kõik ainult hullemaks..
Vahet ju nkn polnud ja ma olin miljoneid kordi oma peas enda enesetappu mitmetel erinevatel viisidel kujutanud.
Lõpuks ma enam ei suutnud. Kõik oli liiiga kaugel. Liiga kaugel. Ma ei suutnud enam elada.
Ma olin otsustanud, et ma teen selle ära. Kuid kuidas? Mul oli niipalju häid mõtteid ja nii palju erinevaid viise, kuidas enda lahkumist teostada. Esimesena kirjutasin ma valmis kirja, mille jätsin enda taskusse. Kiri, kus selgitasin, miks ma lahkusin. Kuigi ma arvan, et te pole siiani aru saanud minu valust ja miks ma seda tegin. Kiri oli valmis. Ja minu taskus. Ma tänan seal kõiki oma sõpru ja tuttavaid, kes olid minuga kasvõi natukene koos ja raatsisid minu jaoks mõne hetke kulutada. Enam te ei pea oma väärtuslikku aega minu peale kulutama. Sest mind pole.
Järgmisena hakkasin ma oma enesetappu korraldama. Ajastus oli tähtis. Valisin selleks öö, sest siis pole nii palju rahvast ja mulle meeldib öine tallinn. Jah, just Tallinnas tahtsin ma seda teha. Siis on ka piisavalt skandaali. Ma teadsin, kuidas ma oma enesetapu teostan, kuid kui ma mõtlesin, siis ma leidsin, et äkki oleks teine variant parem. Kuid, kui on juba tegu enesetapuga, siis ei tasu millegi ees kahelda vaid tuleb kõike teha nii nagu sa naudiksid seda. Ja et ma seda naudiksingi, sellepärast ma valisin kõik 3 lemmikut varianti kuidas ennast hävitada lõplikult.
Ja siis oli see päev käes. Ma läksin välja. Ja kesklinna. Jalutasin viru keskuse katusele ja istusin sinna ääre peale ja vaatasin alla. Alla tänavale. Viskasin viimast korda pilgu kaugusesse, vanalinna, nendele tuledele, ja kirikutornidele. Võtsin oma kotist, kuhu ma pärast otsustasin ka kirja jätta, vajalikud tabletid vajalikus koguses ning veepudeli. Võtsin kotist ka oma noa välja. Oma armsa, pisikese noa, millega on nii paljudesse kohtadesse kriibitud ja mis pole kunagi nüriks läinud. Seal äärekivil istudes ja jalgu allapoole kõlgutades tuli mulle rahulolu südamesse. Ma tundsin ennast viimast ja ka esimest korda täielikult hästi ja ka õnnelikuna. Võtsin tabletid. Tegin suu lahti. Ja kallutasin need endale suhu. Jõin vett peale. Neelasin alla kõik korralikult. Seejärel tõmbasin oma noaga vasaku käe randmel veenid läbi. Kiirelt ja valutult. Kui ma olin ennast veristanud, viskasin noa maha ja kallutasin ennast ettepoole. Viimane asi, mida tundsin, oli tuul mu juustes. Ja siis oli kõik must. Eemalt kuulsin mürtsatust ja väike, viimane valusähvatus käis seljast läbi ja siis oli kõik. Siis oli kõik nii pehme ja soe. Ning ma olin unine.. ma jäin magama ning kõik mured ja probleemid olid läinud...

Tänud, Helina. et mainisid ühes oma postituses weheartit.com´i. Ma uudishimust läksin ka kohe uudistama ja leidsin palju ilusaid pilte siia :D

Proovisin võtta sellised heledamaid pilte, mis on kontrastiks minu süngele blogile =x

Enjoy !

lõvi

Olen siin vaheaja jooksul lugenud teiste blogisid ning sõprade vaheaja muljeid-tegemisi. Ütlen ausalt, et kadestan neid. Mõnesmõttes. Muidugi on omamoodi tore vaheaeg toaseinte vahel veeta ja lihtsalt mitte midagi teha. Kuid seee poleks põnev. Põnev oleks see, kui koguaeg on jooksmist ja tegemist ja saad sellega kokku ja teisega kokku ja lihtsalt hängid.
Minu vaheaeg on siis selline kodus passimise vaheaeg. No muidugi polnud minu teha, et ma haigeks jäin kohe esmaspäeva öösel.
Ja siin ma siis olen. Õigemini, selline ma siis olen. Iga päev jalutan ringi oma pidžaamas. Nägu on täielik padi sellest mitu päeva järjest magamisest. Kohe näha, et pole kaua aega ühtegi kosmeetilist asja näinud. :D Ja juuksed.. Oeh.. Need on sellised, et on juba täiesti puhvi ja sassi magatud. Eest ja nagu siit külgedelt ja igalt poolt mujalt turritavad välja. Olen nagu lõvi. Lõvil on ju sellised oranžikad, helepruunikad....karvad, mis on näo ümbert kohevil :) ja mina olen iga kord peale magamist samasugune. On ju ka mul sarnast värvi juuksed. Ja siis need väikesed salgud, mis kähevad veel eriti lokki ja siis ongi nii, et vaatan peeglisse ja ütlen "Tere lõvi!". hahaha. Ma tean, see kõlab kummaliselt. Veel kummalisem on aga see, et ma olen oma lõvi jutuga ka oma käitumist mingil määral vist mõjutanud sellega, sest vahest olen ma ka vihane, siis otsin endale süüa raevukalt ja vahest haugun ka :D või urisen Rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr........

jeessss :D

aaah.. nii hea :D muusika on hea ja neid seal videos, neid ma kadestan :D aga nad on tublid :D
Ma olen nii õnnelik, et ma jälle selle video kätte sain :D

Üksildus (copy-paste delfist)

Kas tunned vahel, et oled siin maailmas täiesti üksi, väärtusetu ja äralõigatud?
Keegi meist ju ei taha olla üksi, kuid üksildus pole veel HIV, mida ravida ei
saa.


Et
üksilduse vastu võidelda, peab kõigepealt jõudma probleemi põhjuseni. Kuidas
üksildus tekib? Mõnikord ei ole see meie enda teha- võib-olla peame olude sunnil
kolima teise kohta ning meie parimad sõbrad jäävad meist kaugele. Saame alati
ise leiutada võimalusi, kuidas oma sõpradega suhelda ning mitte jääda üksi ka
täiesti võõras kohas.

On oluline mitte hoida probleemi endas- räägi
usaldusväärse ja hea sõbraga ning ütle, mida tunned. Miski pole võimatu, kui
selle nimel piisavalt vaeva näha.


Nii nagu läheb aeg edasi, võivad
ka olukorrad meie elus muutuda. Ei või iial teada, mis meile ette lendab või mis
võimalustest saame kinni haarata, tuleb vaid ise silmad-kõrvad lahti hoida.

On olemas ka nii-öelda krooniline üksildus. Millest on see tingitud
Mõnikord on asi enesehinnangus- paljud noored on tunnistanud, et nad pelgavad
võõraste inimestega omal algatusel rääkima minna.

Sellises olukorras
peab püüdma arendada kõigepealt endast lugupidamist, alles siis saab keskenduda
teistele. Pidades endast lugu, arendame omadusi, mida iga päev ei märka, kuid
mis köidab teisi inimesi, näiteks kannatlikkus ja koostöövalmidus. Headusega
tõmbame teisi rohkem enda ligi.

Üksildus ei pruugi olla alati
negatiivne- Henry David Thoreau kirjutas: "Eales pole ma leidnud nii meeldivat
kaaslast, kui seda on üksiolek." Kui me üksiolekut õigesti kasutame, võib see
pakkuda suurt rõõmu.

Arvan, et igaüks meist on tundnud rõõmu looduse
nautimisest üksi olles, kuulates linnulaulu ja mõeldes elu üle. Me vajame vahel
ju hingamisruumi, et oma elu rööbastele tagasi viia.

Panin selle kohe siia kopeerituna, et te ei peaks hakkama selle lingiga mässama ja et ma saaksin ka enda sõna kohe siia otsa lisada. Niisiis. Minu arvamus sellest on see, et tõesti on üksindus selline kahe otsaga asi, et mõnikord tahadki üksi olla ja annaks kõik et see ka oleks nii. Kuid, kui on juba nii, et on pikemaajaline periood seda üksindust on, siis kisub juba asi jamaks..

Ise otsustasin just eile-üleeile, et ma peaks rohkem arendama seda üksinda olemist ja nii.. Mitte küll täielikult eralduda ühiskonnast, aga teatud hetkedel. Vot tak.

Aga igaks juhuks link ka :D kesteab, kes seda vajab

üksindus_link

siiiiick

Meeletu peavalu, külmavärinad, õhupuudus, joogijanu, siplemine voodis, punased ja sinised mehikesed, magamatus - need sõnad kirjeldavad mu tänast ööd. Kõik algas siis kui und ei tulnud. Möödus pool tundi, möödus tund, veel üks tund ja nii see läks. Korraks sain sõba silmale, kuid siis ma kuulsin ka ainult vaidlemist ja peavalu äratas mu ülesse. Ja nii terve öö. Ma oleks hea meelega otsinud oma kotist valuvaigistid, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast liigutada. Lõpuks hommikupoole suutsin ma ema kutsuda ja tema selgitas välja, et ma olen haige. Õnneks tavapärane gripp vist, niiet ma ei pidanudki muretsema, et ehk on mul mingit sorti surmahaigus... Palavik oli siis 38,1. Ja pea ikka lõhkus otsas. Ma ei suutnud isegi mõelda. Iga mõtteliigutus ajas mu pea keema. Kindel oli see, et käik J juurde jääb ära. Ja nii oligi. Selle asemel istusin ma terve päeva kodus, voodis. Jõin teed, siis hakkasin higistama ja jäin magama. Siis tunnikese või rohkem magasin, siis olin üleval, joonistasin, piinasin oma iPodi akut ja jälle magasin edasi.. nii see päev kulges. Õnneks olen nüüd tsipa tervem. Ega ma muidu poleks saanud arvutisse tullagi :D Ainult pea ikka valutab. Aga eks selle vastu aitab Paramax või minu hea valuvaigisti.

Aga jah, ma olen ikka mõnus ettenägija. Ma teadsin kohe, et mu vaheaeg läheb vetsupotti ja nii vist ongi..

M.. ma peaksin magama tagasi minema. Osad inimesed tekitavad lihtsalt solvukat ja ma ei tahaks seda näha. Tegelt ma ei saa üldse aru, miks on kõik vastupidi.. lalalaa. tahan et räägiks minuga, siis ei räägi. Ja kui tahan et ei räägiks, siis ikka räägib ja siis pean bloki panema. Hull lugu.

Pääh, haigus mõjub vist halvasti... aga jah, kiiret tervenemist siis mulle, kuigi SIND vist ei huvita see...

mhmm.. okei, ei ole solvunud, ei ole solvunud, ei ole solvunud, ei mõtle ennatlikke asju..

Ajalugu õpetab ainult neid, kes tunnevad tulevikku.

Ma... vaatasin siin vahepeal oma blogi ja neid postitusi ja .... märkasin, et need lähevad kuidagi üleühe. Et nagu üks postitus on positiivne, siis teine negatiivsem ja siis jälle positiivsem jne..

Tegelt ma ise ei tahagi nagu nii, aga lihtsalt kujuneb välja nii. Ja vb tõesti see üleeelmine post oli natuke liiga mase... aga eks on ka selliseid perioode.

Mikk tahtis, et ma tema ka ära mainiks :D nüüd on see tehtud. Ja nüüd ta kindlasti mõtleb, et miks sa rohkem ei kirjutanud :D okei, kui rohkem, siis rohkem. Etsiiis, Mikk, on tore sõbralik sõber :D Rohkemat ma vist ei oskagi tema kohta öelda. No tegelt oskan küll, aga see vist ei kuulu siia avaldamisele :D

Aga edasi.... täna või eile oli siis mingi mõtetu päev. Eile nsm lebotasin ja olin uncool. Täna siis Tapal ja noortekal. Noortekal oli tore, sest meil oli külaline -Gunnar Rakverest ja tema sõna oli selline hästi julgustav ja nagu alati, oskab ta seda koomiliselt teha. Suht palju aega kulus meil ka vabategevuseks, ehk mängimiseks... hmm ja mida kõike sealt välja ei tulnud.

Aga, homme siis.. homme J. juurde. Temaga peaksime siis ära õppima väikese tantsu ja tema peaks mind ka ühe teise asjaga aitama. Ma täpselt ei hakka rääkima :D

Aga eniweis, kena õhtut teile siis ja ... (kasutan Annu leidlikust)

HEAD ÖÖD !

Selline näeb välja välimuselt kena ingrid. Natuke rohkem jumet ja juuksed rohkem puffi ning kenamaks. Ühesõnaga toimetasin natuke instyles ja otsisin endale mingi kuulsuse juuksepahmaka pähe. Jah, see oli vist kõik nüüd.

luuser

Pfffff..... nii nõme. Olen alla andnud ning see kurbus ning tillukene mase on jälle minu sees.

Tegelt olen ma mingi pool p'eva, kui nüüd just mitte öelda terve päeva, siin arvutis olnud ja lihtsalt olnud. Kuulan muusikat, mängin numbrimängu ja elan üle seda rasket päeva. Aju on nii kinni jooksnud. Isegi nii kinni, et ma ei suuda isegi otsustada, kelle kohta teha numbrimängus see asi. Päev on tõsiseslt jama olnud. Ainuke saavutus on see, et lugesin raamatu läbi. Paar tundi ja valmis. Aga see raamat ainult süvendas mu masendust..

Ma pole nii kaua tundud sellist sügavat üksindust, ning kui see nüüd jälle tuli, siis ma tunnen ennast reeturina. Täieliku luuserina.

K0gu vaheaeg vist lähebki nii. Jube nõme on olla. Jube vastik. Kõik naudivad vahaega, ja lihtsalt on ägedad. Aga mina... Vihkan. Vihkan seda, et ma olen nii palju muutunud. Et ma olen hakanud igatsema seda Tallinna. Olen 4 nädalavahetust seal järjest veetnud ja nüüd on nii imelik olla siin ja tegevusetult. Samas ma tean, et linnas ei oota mind keegi. Mitte keegi.

Aga linnas ma teaksin mida ma teeksin. Ma lihtsalt jalutaks minema ja jalutaks ja jalutaks ja terve päev jalutaks lihtsalt ja mõtleks oma mõtteid. Või siis vahepeal istuks kusagile ka oleks niisama. Hommikul väljuks, ja tagasi jõuaks ööpimeduses, kui päev on õhtas ja jalad puruväsinud. Kuulaks muusikat ja sulgeks täielikult enda mulli, mida ma ei laseks kellegil lõhkuda. Ja ma ei oleks kellelegi tüliks. Mind polekski nagu olemas. Pole vahet, kas viru tänaval jalutab 52 inimest või 53. Oleks ainult mina ise ja mitte kedagi muud. Keegi ei tunneks mind ja ma sulanduks halli massi.

Ma olen kindel, et selle päevase jalutuskäigu ajal juhtuks ka midagi huvitavamat, kui siin kodus istudes. Nagu teada, pole praegu mitte midagi juhtunud. Ja see käib närvidele. Mu elus ei toimu midagi ja see jätab mulje, nagu polekski mu elu olemas. Kõikidel on nagu muinasjutt. Nad kohtuvad poisiga, tundub, et pole lootustki ja siis pahh, tunded on vastastikused ja big love. Või jalutab lihtsalt nende kena prints nende juuurde ja teeks mis iganes, et see tüdruk endale saada. Minu maailmas sellist asja ei eksisteeri. Kuid, ma olen juba liiga harjunud, et seda ei ole ning vist ei tasu lootagi et tuleb.

Aga ausalt, võiks ju midagi toimuda. Mu elu on pikemat aega juba liiga ära. Liiga kauguses sellest ilmast. Ma igatsen mõnda sündmust, mõnda pikemat hetke, mis muudaks. Te arvate, et ma olen liiga ära pööranud, kui ma ütlen, et mul poleks midagi isegi õnnetuse vastu. Siis võibolla mõni inimene ka mõistaks minu tähtsust ja ma muutuks isegi oluliseks.

Ma mõtlen selle eelmise nädala peale, kui auto sõitis. Oleks see võinud natukenegi varem tulla või hiljem, või oleks suurem hoog olnud sellel autol...

Ma arvan, et üsna mõnigi võib seda lugeda ja arvata, et ah, puha hull teine. Loll tiinekas, kes võimaluse korral võtaks endalt elu. Jah, alati on selliseid vastikud ja elu-on-lill inimesi, kes ei mõista neid, kelle elu pole nii suhkruvatt.

Kui te vaid teaksite. Kui te vaid tunneksite seda südamevalu, mis on minu sees ja närib mind. Peaaegu iga päev torkab mu südamesse jälle üks pussnuga, mis teeb seal mõne tiiru ja jätab mu veritsema. Ning siis võtab keegi selle väga julmalt ja aeglaselt välja, tekitades veel valu.. Kuid sellega see ei lõppe. Alati leidub mõni kurivaim, kes raputab mu haavale soola ja jätab mu piinlema, mõtlemata minule. Veidi aega läheb mööda, ning arm hakkab kinni kasvama. Aga siis kisutakse see lahti ning kõik kordub uuesti. Ma olen jälle liiga naiivne ja usun ja loodan. Surematu lootus, nagu on isegi minu motos sees. Olen see, kelles on lõpmatu kurbus ja surematu loootus. Täpselt minu elu moto. Ma ei väsi korrutamast ja lugemast seda lauset. See lause on ka kleebitud mu klavituuri äärele. Suurelt ja punaselt. Irooniline küll, kuid täna nägin ma unes et ma olin oma laua juures ja avastasin, et see lause on ära võetud mu klavituuri küljest. Ja siis ma nutsin kaua...

Liiga suure tähendusega lause minu jaoks, ütleksin ma sellepeale.

Tegelt ma ei saa üldse aru, miks ma olen siin pool päeva seda posti kirjutanud. Selle ajaga oleksin ma võinud hoopis oma laua ära koristada. Siin on ikka igast asju.. patsikummid, käepaelad, õpikud üksteise hunnikus, kamm, 3 arvutihiirt, käekell, pinal, taskurätikuid, taskurätipakke, kommipabereid, kindad, USB juhe, kõrvaklapid, telfa, iPod, pastakad, palju väikeseid märkmepabereid, raamat, küünelakieemaldaja, ja ruudulisi pabereid täiskirjutatud numbritega.. hmm jah. See laud vajaks korrastamist. Korrastamist, samamoodi nagu mu elu.. lalalala... ma ei oska, ikka vajun ma tagasi mingisugusesse mase teemasse. Pekki, mu päikesekiirt (Annut) pole ka. Nii kohutavalt nõme.. Palun tule juba kiiremini tagasi ja ole mu msni online listis, kui mul sind vaja on..

Niisiis. Täna valmistas Julia minust ühe väga kena ja südamliku postituse. Vähemalt minuarvates on see nii. Seal siis ta kirjutab natuke minust. :D suur aitäh, sulle selle eest.
Ja jagan ka teiega seda siis, kes on huvitatud selle lugemisest.


Asub see : SIIN

väike muudatus

väike muudatus on siis see, et seal all kus oli mul : funny, interesting, sucks, on nüüd hoopiski : funny, interesting, like. Niiiet kui te tahate, siis saate mu postitust likeda, nagu facebookis. :D vot.

202

saate midagi lühikest, sest mul on raske kirjutada. tegin oma küüntega midagi ja nüüd on raske kirjutada. niigi toksin siinmpliiatsi otsaga klahve. Aga teine pool pöevast läks ka siis kenasti. Küll külmalt, aga elasime üle. koju tulles käisime empsiga veel tapal ka ära. vot nii. Tore oli. Homsest algab vaheaeg. mm.. okei, ma nüüd panen punkti, pakaa.

ja nii ongi. 201 postitus...

Pool päeva on läbi. Hetkel käimas keemia tund.. Juba igav on. Hommik oli kena. Unenägu oli hea. Nägin laagrit ja inimesi ja palju tuttavaid ja neid keda ma igatsen ja üleüldse oli väga kena unenägu. Täis rõõmu ja igatsust. Kuid kahjuks oli vaja tõusta. Eelviimane koolipäev ju siiski. Ei tahaks eriti sisse ka magada. Õues on juba pime kui ma välja lähen. Aga mind see ei heiduta. MUlle pimedus meeldib. Jalutada on tore pimedas, aga mitte üksi. Kahekesti on küll tore ja huvitav ja põnev. uuh, tahaks täiega koos jalutada kellegiga sellises hämaras hommikus...
OKei, räägime nüüdreaalsusest edasi. Koolis ikka nagu alati. Tüütav rutiiin.
Informaatika, kus pidime gimpis pilti töötlema. Hah, ma ei osanud. LIhtsalt otsisin seal igast asju ja mõtlesin, et peaks vist kuidagi leidma aega, et pilditöötlust õppida. Huvitav värk, kui seda osata. Kirjandus oli selline rahulik. Ja kaks matat see-eest väga töökad. Tunni alguses paarkümmend minutit moraalilugemist jälle ja siis juba tunnikas ja uus teema.. kaks tundi möödusid kiirelt. Siis oli söögivahetund!! :D nomnomnom. Ploff ja mannavaht. Kõht oli päris pall pärast. Sõime täpselt 15 minutit. Ma ei saa aru, miks on meil söögivahtunnid nii lühikesed on. Võiks ju olla 20 minutit, aga ei. Ikka 15 minutit. Ma ei jõua ju seedimagi hakata seda fuudi, mida sisse ajan endale. Kohe tuleb tund peale. Õnneks oli see tund mis peale tunli kunsta. Kunst mulle meeldib. Eriti see, et me saime jälle otsida ajalehtedest sõnu ja pilte mis meiega seostuksid ja siis neid kleepida enda tööle. Ainuke asi, mis mind jäi häirima oli see, et mu liim sai otsa. Ole siis veel hea ja sõbralik ja jaga enda liimi teistele. Juba ainuüksi ühe veerandiga sai pudel või see pulk tühjaks. OO, muide. See on ju 201 post.
Hetkel siis keemia ja naudin veel neid viimaseid momente siin soojas klassis ja pehmal arvutitoolil, sest vahetunnis ootab külm koridor ja puupingid. Aijah. Igatahes. :D õhtul, kui aega, saate päeva teise poole.

Luv Ya !

Inimeste õhtutel on möödunud päeva nägu

KOlm päeva on möödunud väga kohutava kiirusega. Esmaspäeval oli selline suht tore ja samas vastik päev, sest oli nädala algus ja kõik olid jälle puurist välja saanud. Midagi erakordset vist polnud sellest päevast... vähemalt ei mäleta küll. Ainult lumi sulas ära. Pääää... Eile, hmm.. eilsest mäletan niipalju et olin hommikul jälle väga tusane. Nagu suurem osa minu hommikutest. Aa.. jaa eile oli meil ju matk :D heh. Käisime Aimla looduskaitsealal. Mingis Paringi rabas. Jalutasime rabas. Nägime südamekujulist järve. Ja kusjuures oligi täiesti südamekujuline ju. :) nii äge. Käisime ka mülka juures. Muide ma sain teada, et mülgast nimetatakse ka hälvikuks. Ja me saime nuusutada ka looduslikku narkotaime-sookailu. Mina, loll, muidugi sõin selle ära. No teised arvavad, et see laksab mulle siiani, aga ise küll ei saa nagu aru. Eile-täna on kahtlaselt naernud küll, aga mdea :) Käisime siis koos 8.klassiga. Ehk siis ma arvan et te ei tea, kui hull on 8-9 klass koos. No sellised naljamehed ja ärapanijad koos. Igav polnud mitte hetkekski. Koguaeg nad jooksid või siis lasid kuuldavale mõne oma geniaalse lause. Bussisõit oli ka väga mõnus ja tore. Minnes ma suht magasin, ning tagasitulles istus mul koguaeg mingi andres või sander süles. Ma ei tea mis neile sisse läks, et nad lihtsalt suvalt hüppasid meie (minu ja angelica) istmete juurde ja hüppasid sülle. See oli valus, sest no 15 aastased poisid on ikka suhteliselt rasked meie, tüdrukute peal olles.. Valust rääkides, siis veel niipalju, et täna käisin hambaarstil. Puuris mingeid paari väikest auku siit alt, (nagu alumisest hambareast. Ärge vasakule mõelge, aitäh) Ja siis oli küll valus. Lõpetas ära ja siis hakkas plommima ja no siis mu mõtted liikusid kusagile eemale ja ma hakkasin naerma. Suu oli neid vatijublakaid täis, plomm oli hambas, aga edasi ei saanud arst teha, sest ma naersin. Suu lahti ja naersin. Suvalt. Isegi ei tea mille üle. Sundisin end vaikima, aga ei saa. Mida rohkem korrutad endale, et ole tasa, seda rohkem hakkan naerma. Isegi arstitädi hakkas naerma. Ütles, et siin hambaarsti juures on ikka naljakas ka. Ta isegi astus sammu eemale, sest ta arvas, et ma tema üle naeran. :D ma ei saanud talle mitte midagi öelda. Lihtsalt istusin seal ja irvasin. Nii kohutav. Ma pole kunagi varem kuulnud, et keegi oleks hambaarsti juures naerma hakanud. Ennem hakatakse nutma, kui naerma :) Koolis naersin ka kahtlaselt. Musa tunni ajal ja mujalgi. Käsitööd olid täna põnevad. Külas oli üks kooli vilistlane ja rääkis meile moest ja stilistikast ja nii. Saime teada ka järgmise kevad-suve moe. Ma siis natuke annan teile ka teada, et järgmine suvi on moes sellised õhulised ja leopardimustritega riided. Enamasti kleidid ja seelikud. Palju kasutatakse suuri mustreid ja džunglist võetakse loomingulisust. Värvitoonidest on eelistatuimad sellised pastelsed, oranšid ja ka hallid. Kahjuks oligi meie käsitöö ja kodunudse tundidega vist lõpp. Järgmine veerand oleme töpas ja siis 3-4 veerand asendatakse need eksamiks õppimise tundidega.. nii ongi.aeh.. on juba pikale vist veninud. Peaks lõpetama hakkama. Hommme veel eelviimane päev koolis ja siis tuleb vaheaeg. Prr. Vaheaja ainukesed plaanid on mul sellised, et ma loen raamatut, siis kirjutan uurimustööd ja plaan on ka Juliaga mingit tantsu. Täpsemalt Hip-Hopi õppida. Aga eks vaatab mis sellest saab. Hetkel siis minema. Kena ööd !

Juliale (special)

Oh Julka, Julka, Julka. Sa nägid, et Annust on special post ja tahtsid endast ka.. :D nii armas sinust. Aga okei, ma pidin rääkima sinust. Ja ma peaksin selle täna veel valmis saama.. hmm mul on aega umbes täpselt kaks tundi. Ma arvan, et selle ajaga saab üht-teist kirja ka. Põhiline osa, ehk piltide otsimine on tehtud. Ja neid pilte oli tõesti palju mille seast valida. Ja ma valisin lõpuks siia pildi ühest väga ammusest ajast ehk täpsemalt oli see kuupäev 11 september 2008. Ja teine pilt on üks meie parimaid mälestusi sellest suvest.
Aga nende kahe pildi ajahetke vahel on palju palju aega ja aastaid. Aga alustaks siis siiis sellest, et sa tulid kuskil 5.klassis vist (või 6.klassis) meie kooli. Ja ei ma sinust siis teadnud mitte muffigi. Olid üks tavaline plikakene. Aga minu esimene mälestus sinust on see, et me olime koos pikapäevarühmas ja me mängisime või värvisime seal guaššidega. No ja kuna mina olen selline lollitaja, siis ma kogematta (vist) ajasin su helesinistele mingite triipudega pükstele guašš värvi peale ja siis sa olid minu peale pahane. Ähvardasid isegi, et annad püksid mulle koju kaasa et ma need ära peseks :D hehee, ähvardada sa oskad tõesti. Sinust sellised helgemad mälestused on veel sellised, et sa olid üks väike paks putukas. Okei, mitte väga paks, aga no ütleme jässakas. Ja seda mäletan ka, et su juuksevärv vahetus. Aga kõige rohkem olid sa vist ikka must.. ja siis sul olid ilusad pikad juuksed, mida hetkel enam pole.
Meie tihedam suhtlemise alugst ma kahjuks öelda ei oska, aga see juhtus kõik väga tasapisi. Tasapisi me tutvusime ja tasapisi hakkasime peale tunde tsillama. Meie lemmikkoht on tänaseni Kalijärv ja need kiigud seal. Nii sügisel, kui talvel kui kevadel. Igal aastaajal.
Ja see esimene pilt siin ongi üks sellistest aegadest, kui meil oli mitu tundi sisustamata vaba aega. Ja kuna me oline pubekad. Breketitega ja tumedate juustega, siis pole ime, et me tegime selliseid pilte. Ka meie tahtsime ägedad ju olla. :D Kahjuks on meie teed lahku läinud ja meil pole enam võimalust peale tunde koolimaja esikus rõvedaid pilte teha. Sina mässad nüüd Kehra koolimajas ja mina naudin viimast aastat seda Jänedat.

Kuigi me pole igapäev üksteisele näperdamiskauguses, siis on meil ikka olemas msn ja telefon ja meie tugev sõprus püsib siiani. Suvel sain ma just tema pärast mitu korda sõita Nikekale rattaga ja koju tagasi ja veel rallitada seal.
Aga üks meie parim mälestus on HIMi kontsert. Muidugi on kahju, et sa lahkusid meie juurest, aga see oli ikkagist hea, eksju :D Ja see et me saime delfi ka :D nagu wow. Poleks uskunudki. (: tuleval suvel peame mõne uue kontserdi ette võtma :D


Aga mälestusi sinust on veel palju, palju, palju. Näiteks need kui sa tegid mulle stilistikat ja siis väikesed fotosessioonid. :D Ja kui me harjutasime vahetunnis oma tibatillukeses saalis valssi... hm :D taidlesime ikka kenasti seal.

Aga peame tunnistama, et ka mitte ainult positiivseid mälestusi pole. Näiteks sinult sain ma nii mõnegi halva harjumuse.. aga sellest me ei räägi, sest me pole ju emod :D

Ja nüüd iseloomustus.. ma meelega jätsin selle siia lõppu, et ma saaks piisavalt mõtteid koguda ja et ma teksti ära ei rikuks. Aga sa oled selline otsekohene, täpne, kena ka vahest, humoorikas, Willy Wonks. Ja banaanikesed oleme ka.. Pekki, sind on nii raske iseloomustada... Igatahes, sa tead, et oled alati üks mu sõbrannadest, kes ei unune. Ning kui sa pole just mases või ei aja oma lolli taimetoitlase juttu, siis oled sa täiesti OK (Y) :D

Ingrid.

sügisest talve e. Tln-Läpi-Tapa-Läpi

Täna on palju positiivseid asju olnud. Viimaks. Esimene on see, et ma saan nüüd öelda, et ma olen aastaaegade vahel rännanud :D Rändasin sügisest talve. Ausalt. Need kes on Tallinnas, teavad milline lumi seal on. Et tegelikult polegi seal lund. Ja need kes on Jänedal, teavad milline paks lumi siin on :D Et siis järelikult natuke müstiline. :D Ja täna sõitsingi ma sügisest talve. Ai kui mõnna tunne oli. Jõudsime peaaegu Jänedale ja siis meil oli vennaga nagu ühest suust "woah!" Sest me tõesti poleks arvanud et siin on selline lumi :D hah, ma tean et ma natuke paisutan vb asja üle, aga imestus oli ikka suur. Kõik need valged põllud ja puud ja see kõik. See oli nii kena. Ma ausalt polnud kaua aega nii õnnelik olnud lund nähes. See muutis mind rõõmsaks. Ja ega ma kahjuks kaua kodus ei saanud olla, sest siis juba Tapale. Sannu oli ka meiega. Tapal oli lõbus. Sai ka esimene lumesõda koos Maarja ja Jokiga ja Sannuga maha peetud :D see oli nii fun.
Noortekas oli ka täna väga huvitav. Saime Jätta (5?) korda Šašaga hüvasti ja tänane mäng oli ka päris huvitav. Muidugi tuli seal palju asju päevalvagele ja nii mõnedki räpased saladused. No mitte väga, aga jah, piinlikke olukorde oli küllaga.
Mainsin ennem , et see päev on üldse olnud positiivne. Ma küll ei oska täpselt välja tuua neid pisiasju, mis mind rõõmustavad, aga need on need pisiasjad mis teevad mulle rõõmu. Ja kui neid pisiasju on palju, siis tekibki rõõm. Üks pisike rõõmukilluke oli kindlasti see, et ma sain koju. Ei pidanud praadima seal linnas ega suigutama neid mõtteid, mis salamisi pähe trügivad. Teine rõõmukilluke oli kindlasti see lumi ja need lumesõjad ja lumepallid mis said visatud ja millega pihta sain. Armastan seda esimest lund. Loodan et see püsib veel mõned päevad siin. 3 päeva on juba maas olnud, looodan et on ka edaspidi. Ma ei oskagi millegipärast rohkem meelde tuletada midagi. Aga täna on olnud lihtsalt väga tore ja sündmusterohke päev. Ma loodan, et see tunne ei kao veel niipea, kuigi juba ekooli kiigates läks tuju alla. Aga misteha. Mina lepin. Peavad vanemad ka leppima, nagu soovitas mulle psühholoog. On veel väikseid pisiasju, mis on natuke vastikud ja minu tuju rikuvad, aga kuna ma olen lühikese mäluga, siis lähevad ka need pahad asjad meelest ära. Kuigi jah, pean tõdema et üks asi või mitte niivõrd just kui isik, ei lase mul täielikult rahus olla. Aga aeg pidi parandama haavad.

LUV YA (L) :D

Mm, muide pildid on ise tehtud täna hommikul. see ülemine on meie mets ja mäeesine põld. JA alumine on ka ligidal asuv põld ja kooliõe maja :D

Khmm, muide, ma pean natukene n-ö vabandama. :D nüüd on tõesti pmst väga hästi. Sest ma ei ole enam selle inimese peale solvunud :D woah, nice. Täna nii lucky day mul :D

normaalne, normaalne, normaalne

MUlle on tekkinud uus parasiitsõna. Selleks on "normaalne". Iga asja kohta ütlen ma normaalne. Igaks vastuseks on mul "normaalne". Hommikul, (okei, see oli juba lõuna) tuli vend ka tuppa ja küsis kuidas magasin. Ma ikka vastasin et normaalselt. KUidas päev möödus? ikka normaalselt.

Ja tänase kohta võikski öelda, et möödus normaalselt. Ärkasin peale 11 ja seda ka sellpärast, et Sannu toodi koju ja siis ma ärkasin lihtsalt selle jubeda kella peale, mida alt helistatakse. Ja seal voodis ma istusin veel paar tundi, et lasta teistel oma pohmakat välja magada. Ise tõusin mingi kella kahe ajal ülesse. TE mõtlete, et mida ma küll tegin kolm tundi voodis.. ikka matat ja ipodiga. Raamatut lugesin ka ja nii see aeg lendas. Arvasin et nii see jääbi, sest ma ei pidanud ikka last valvama. Vend ültsegi ei pidanud ära minema. Ta pidi minéma hõljukiga sõitma, aga keegi jörss oli augu sisse teinud ja ära uputanud selle. Seetõttu ei saanud vend ära minna ja mina olin tegevuseta. Õnneks suutsin ma Julia, kes oli ka linnas ära veenda minuga kokku saama. Koos olime mõned tunnid. Saime tema (kahtlase) sõbraga kokku ja käisime selle sõbra järgi. Minul oli küll tore.

Peale seda, kui hakkas juba pimenema ja külmenema, siis otsustasin bussiga koju sõita. Sõitsingi korterisse ja olles maja alll, helistas vend. Küsis, et kas ma tahan kinno koos teistega minna. Alguses kõhklesin, aga siis otsustasin minna ja jäingi ukse ette ootama. Varsti istusimegi kõik (mina, vend, naine, sannu) autosse ja sõitsime Kosmosesse. Käisime vaatamas seda toredat filmi "mina, supervaras" PÄris lahe film oli. MUllle kõige rohkem meeldisidki need väikesed kollased tegelased. uuuh, kui ägedad nad on.. Kinost ära ja siis koju ja nii see päev on möödunud. Normaalselt.

Kõik ongi normaalne, aga mitte hea.. Ikka on midagi halba. Ja ikka kummitavad mind mõned inimesed ja küsimused, et mida ma tegin, või miks nemad nii tegid.. Ostati on nii raske ka siin korteris olla, sest see kõik on nii ligidal. Ja kõik on mulle ligidal. Aga samas ka nii kaugel. Mõnes mõttes on maal olles see hea asi, et ma tean et ma olen kaugel ja kõik. Lähemale ka ei saa. Ja nii ongi. Aga siin sa tead, et ainult üks bussisõit, või rohkem. Või mõni jalutuskäik. Ja siis on see käes. Aga jahm.. ma ei oska öelda enam. Ma ei tahagi liiga palju öelda. Parem vaikida.

Aga homme hommik siis maale. Vennaga. Niiet ei saagi koos Valeriaga rongisõitu nautida. Maal pidi ka juba paks lumi maas olema. Umbes 10 cm. Ooh.. linnas pole midagi. Eks siis homme saab lund ja lumememme ja lumesõda. Seniks aga aetakse mind välja.

Võtan natuke unenäorohtu ka. Ja tuttu. ! Kenasid unenägusid.

Venna sünkar ja kurb elu.

Üks mu väga hea (väga-väga hea) sõbranna mainib mulle pidevalt, et ta ei oska kuidagi alustada oma juttu. Tavaliselt on mul tulnud ka see algus raskelt, kuigi täna tuleb see kohutavalt raskelt. Päev on pikk olnud ja palju asju on juhtunud/toimunud. Aga kirjutame niipalju kui meeles on ja kui aega on.
Hommik oli muidugi vaevaline, nagu tavaliselt. Wc-s olles märkasin et, waow, õues on lumi maas.. mitte paks, aga selline mõned cm.
Kooli minna, see jalutada pool km oli nii väsitav ja vastik, sest lumi sadas näkku ja tuul puhus ka kohutavalt. Ja siis ma värisesin ja lõdisesin seal..
Tunnid möödusid keskpäraselt. Venku oli ainult väga nõme, aga seal tuli tunnilõpus dire ka istuma tundi ja siis olid kõik isegi liiga vaiksed. Niisiis.. tund, mis oli veel huvitav oli geo, sest siia olime arvutis ja me Valeriaga saatsime oma kalli klassivenna Tima, (loe: Tiina) stiilipäevikusse. No vähemalt regasime ta sinna ära. Ülejäänud tunnid möödusid rahulikult. Peale tunde oli koolis ka psühholoog. Käisin ka tema juurest läbi ja pean tunnistama, et väga mõnus oli rääkida. Kui keegi minu olukorda kuulata pole tahtnud ja minu asju ja probleeme, siis nüüd sain ma vähemalt sellele inimesele palju asju ära rääkida. Muidugi oleks ma kauem tahtnud temaga vestelda, aga ema ootas mind juba. Aga esimene kord psühholoogi juures on siis käidud ja hea meelega läheks veel, sest kuidagi kindel ja turvaline tunne oli mul.
Aga sellest 20 minutist oli ka abi ja siis ma juba lendasin kodu poole. Kodus sain viibida tunnikese ja siis juba bussile ja aexi poole. Saime veel Sirliga kokku ja koos alustasime rõngisõitu Tallinna. Rongisõit kestis kokku 2 tundi :D (tund aega ootamist ja tund aega sõitu toim.) Ja selle aja sees sai kõllalt naerda, vanu aegu meenutada ja cheetoseid süüa. Linnas oli siis venna sünkar. Kesklinnas tema baaris. Oli tore ja mõnus. Tegelt on vist siiani, sest tema on veel seal. Lihtsalt mind saadeti koju. Eks seal oli palju joogiseid inimesi ka. Mina võtsin ainult paar klaasi šampust, aga lõpuks läks mu pokaal katki ka. Ei hakka isegi mõtlema, mida see võiks tähendada.
Party oli tore. Vahepeal saadeti mind ka Solarisse poodi siirupi järgi, sest see oli otsas. Tee peal helistasin siis paarile inimesele ja uudishimust uurisin kuidas ka Käravete peol läheb ja tuli välja, et suht lõbusalt vist, kuigi mõnedel ei lubatud minna ja nad lihtsalt mossitasid kodus. Teel solarisse oleks ma peaaegu auto alla ka jäänud. Rääkisin teloga ja hakkasin sebrat ületama sealt solarise kõrvalt, kui äkki pani auto täpselt mu ees pidureid. Ma ei tea kas ta ei näinud siis mind või milles asi oli... Õnneks jäin terveks, kuigi kes enam teab, mis ongi õnn. Ja mdea, ega vist midagi enam polegi. Tähtsamad asjad on kirjas ja veel tükiks ajaks loodetavasti siin blogis.

Lähen varsti magama. Õnneks olen üksi. Teised tulevad öösel. Saan ka rahulikult endale mõned tabletid sisse sööta ja siis lihtsalt oma kurbuses magama uinuda. Uinuda ja mitte olla solvunud inimeste peale, kes on teinud mulle nii palju haiget..

Kui me ei ole tõe poolt, töötab elu ja universum meie vastu.

Ma ei oska öelda, miks on mul alati blogi kirjutamise ajal mingi vähe kahtlane tuju ja olek. Peaks hoopis vähem siin arvutis kooserdama ja tegelema muude asjadega, sest on tunne nagu siin tekiks neid muresid juurde.

Hetkel on väike solvukas ka.. pekki, miks ma varem sellest aru ei saanud. Kõik kordub. Muidugi. See on nii loogiline. Ja mina ei oska kunagi seda sama olukorda jälle ära tunda.. ma olen nii uhke enda üle ikka.

Ei, ma pole jälle masenduses. Ma olen lihtsalt kurb ning õnnetu, et ma jälle tegin sama vea, mida ma olen teinud koguaeg. Alates juba eelmisest kevadest. Ei, ma lubasin endale, et ma ei hakka siin halama ja ma ei kirjuta siin kõike välja. Midagi peab endasse ka jääma, mida saab öösel patja nutta.

Täna sai alguse, homme jätkub. homme õhtul on kõik nkn veel suurem bullshit ja laupäeva ei kujutagi ette. Siis olen vist lõpus. Mul oli lootus, ei, mul oli kaks lootust. Esimene suri kiiresti, teine suri kiiremini. Ning nüüd olen jõudnd sinna, kus pole enam ühtegi lootust. :D Teate, selle olukorra jaoks on ka sõna - lootusetus. Aga ma ei tunne, et see oleks nagu lootusetu. See on midagi suuremat ja hullemat. Sellele ma ei teagi nime.

Ma ei oska enam midagi öelda. Õues on mingi lörtsi-vihma segu, isegi ilm on hukas.. Tunnen, et kõik on nii lõpus. Nagu viimane aasta oleks..

Homme lähen linna. Õhtul toimub venna baaris ta sünna pidu. Saan ka mõnda sugulast näha ja siis jälle pikalt jutustada, kuidas mul läheb (kuigi eks ma pean selle jutu pähe õppima ja seda natukene ilustama, sest mul läheb suhteliselt kehvasti)

Ja kes teab mis laupäeval saab.. ja pühapäeval.. Pühapäeval kindlasti koju. Või nh Tapale...

Ma ei suuda praegu ette mõelda, milline võiks nv tulla, aga eks ma võtan kõik vastu mis tuleb, kuigi ma olen juba harjunud, et kõik mis tuleb on negatiivne. Ja asi pole üldse minu mõtlemises kinni. Ma võin mõelda, et nüüd läheb kõik hästi ja on supersuper jne, aga tegelt see ei ole ikka nii. Täpselt nagu praegu.

Pekki, ma olen ikka väga solvunud selle isiku peale.. Pidi ta siis kohe nii mulle tegema ?

Ja mida mina tegin, et tema nii otsustas ? Ma lihtsalt ei saa aru..

pirukapäev !

Mõtlesin eile ja täna, et ma peaks oma blogi kirjutamisse vahe tegema. Pole enam kuidagi seda mõttejooksu ja elu on vahest liiga igav, aga ma sain teada, et mõni oleks väga pahane, kui ma jätaksin oma blogisse kirjutamatta ja ma mõtlesin siis et kirjutan nii kuidas kirjutan ja milllal kirjutan ja mida kirjutan. Lõppude lõpuks on see ikkagist ju minu blogi ja ma pean seda enda jaoks, mitte teiste jaoks. :)

Aga kuna toimus ka midagi, siis saate jälle kiire päevaülevaate. Pean tunnistama, et koolis läks enam vähem normaalselt. Kui välja arvata see bioloogia töö, mis oli feil. Pean homme parandama minema seda vist...

Tunnid olid ka toredad. Muusika oli nagu alati selline lebo. Laulsime mööda ja valesti.

Teine oli geo, mis oli nagu geo ikka. Õppimine ja nii..

Kolmas-neljas olid käsad. Täna tegi Valeria sööki. Või tegelikult tegime meie kõik koos kolmekeseti, aga tema valmistas ette ja koostas menüü. Ja nagu tore kokkusatttumus, siis oli valeria ette valmistanud sama toitu mis meil koolimenüüs. Ehk siis kartulapuder ja hakklihakastte.. njha.. meil muidugi oli veel eelroog, ja magustoit, mida valmistasin mina. Ja magustoit oli pirukad.. nussa ja lehttaignaga.. Ja neid sain ma teha niipalju, et saime neid terve õhtu süüüa.

Edasi oli Bio, mis sucks. Ja peale biod pidi kenakene esta meil toimuma, aga vaat, selle asemel toimus meil hoopiski karjäärinõustamise tund. Vot see oli kõva. Tore mutikene oli ja üldse oli tore tund. Tegime teste ja rääkisime ja palju saime naerda. Ma küll ei tea mille üle, kuid nii see oli. Lõkerdasime seal nagu hullukesed. Siis helises kell vahetundi, aga me jäime veel oma testi lõpetama ja seetõttu kehalisse ei läinud. Lõpetasime testi ära, mille vastuseks tuli selline asi, et mina sobiksin tõenäoliselt kõige rohkem teenindaja ametitele. Nagu näiteks klienditeenindajad, ettekandjad, ja muu selline. Ehk pealiskaudsem kontakt- töö inimestega. Njah, eks seda vaatab.

Peale lõppu oli meil mingisugune veerand tundi aega ja siis kihutasime juba neljakesti (mina, valeria, indrek ja andres) Haljala poole. Haljalas toimus mälumäng. Ütleme kokkuvõtvalt, et päris tore oli. Viimasteks ei jäänud, kuid esimesteks ka ei saanud. Jäime sinna vahepeale. Tagasi tulles nomnomisime autos pirukaid mis olid kodunduse tunnist järgi jäänud.

Ja koju jõudes ootasid mind laua peal ka 3 pirukat.. Neist ära jõudsin süüa ainult 2. Viimase sõin ma õhtul ära, kui vaatasin "rääkimata lugu". Aga nagu ausalt ka, ma olen täna nii palju pirukaid ära söönud.. ma prooovin arvutada... njah... ma igaks juhuks ei hakka arvu nimetama, aga alla 10 on see igatahes :D

Jah, pirukad juba seedivad siin sees ja ootavad et ma ennast liigutaks. Seda ma õnneks teengi ja lõpetan kiirelt selle postituse.

Olge siis ikka mõnusad (pirukad) :D

Täielik auk!

Ma närtsin nagu lill. Istun juba teist päeva oma (mase)hunniku otsas ja mängin penskarit. Okei, ei mängi, olengi. Olengi penskar, sest ma ei taha reede õhtuti minna jooma Käravetele.
davaj, aga kui nutuhalamiseks läks, eks ma siis jätkan seda. Nkn pole muud kirjutada. Päev möödus emotsioonikalt. Hommikul olin vihane, kui bussi peatuse poole jalutasin, sest vihma sadas peale. Ja siis ma olin läbimärg ja vihane. Koolis oli ka külm. Ning tunnid on ka mingid väga creepid. Ja see koolivahaeg.. see kihutab nii hullult minu poole, et ma tõesti arvan, et ma jään selle alla. Asi siis selles, et ma ei taha vaheaega. Nii kohutav. Ma tõesti käiks selle aja koolis. Ausalt. Ma ei taha vaheaega. Esiteks sellepärast, et mu hinded on liiga kohutavad. Teiseks sellepärast, et ma ei näe siis ju Annut. Ning kolmandaks, mul pole midagi teha. Ma kujutan ette kuidas ma istun terve vaheaja lihtsalt toas ja vaatan aknast välja. Linna pole mul ka asja. Ja eitea kuidas selle ööbimisega siis oleks ka. Ennem oli nagu arutatud ühele inimesele küllamineku, aga see kutse vist ka enam ei kehti :(
Ma tahaksin ka Tallinnas elada. Ma ei saa aru, mis viimasel ajal lahti on. Aeh.. pole kindel, kas ma sellise elutempoga enam kaua vastu venitan... penskar..
daah... kõik on mind ära ka unustanud... Ainult järele on jäänud need kohalikud (valdis) ja Annu, kes on da best. Ning jah natuke kaugemalt ainult Helina ja ka Laura. ülejäänud tuttavate jaoks olen ma suht selline... kõrvaline isik, aga saate aru, ma ei taha ise ka ju koguaeg mingi jutuajamisega peale käia ja nii. Ja et mingi, ou, ma tulen linna, saame kokku. Ei, see pole üldse minulik.
Ma lihtsalt ei oska kõike korda ajada. See on nii jube. Kõik on jube. Ja see auk, kus ma olen, see on veel jubeam...

Mulle ei meeldi...

Täna jalutasin terve koolipäeva paber taskus ja pastakas näpuvahel ning panin kirja asju mis mulle ei meeldi. KOkku sai neid 27. Ja see oli ainult kella 9-st kuni kella 15.00-ni või umbes nii. Niiet, teilegi teadmiseks asjad, mis mind täna eriliselt häirisid.

1. Mulle ei meeldi sisse magada.
2. Mulle ei meeldi bussist maha jääda.
3. Mulle ei meeldi kiirustada hommikuti.
4. Mulle ei meeldi, et essa tund on ajalugu.
5. Mulle ei meeldi, et teine tund on mata.
6. Mulle ei meeldi, et kolmas tund on venku.
7. Mulle ei meeldi kui Eliisa mind gardeka ukse juures ehmatab.
8. Mulle ei meeldi, et Ainzil on roosa pluuse.
9. Mulle ei meeldi, et ma ei tea mis söögiks on.
10. Mulle ei meeldi kui kõht on tühi.
11. Mulle ei meeldi kui väikesed lapsed kiljuvad vahetunnis.
12. Mulle ei meeldi, et Einar nii paks on.
13. Mulle ei meeldi, et mu lemmikpastakas sai tühjaks.
14. Mulle ei meeldi, et ma sain venkus 3 ja 4. Ma oleks pidanud saama mõlemad 2, et minna kontsuldatsiooni ja õppida selle asja selgeks ja 5 saada.
15. Mulle ei meeldi, et meil on viimane tund keka.
16. Mulle ei meeldi, et õps ei saa aru, et teised spikerdavad kontrolltööd maha
17. Mulle ei meeldi, et söögivahetunnid nii lühikesed on.
18. Mulle ei meeldi Tima.
19. Mulle ei meeldi, et iPodi aku tühi on.
20. Mulle ei meeldi, et Annu ei anna mulle oma pulgakommi limpsida.
21. Mulle ei meeldi, et nüüd algavad 2 inkat järjest.
22. Mulle ei meeldi kui mu pea valutab
23. Mulle ei meeldi, et meil nii kahtlased inimesed klassis on.
24. Mulle ei meeldi, et mõned tüdrukud meie koolist on nii ***
25. Mulle ei meeldi, et mõned algklassi tatikad arvavad, et nad on Bossid.
26. Mulle ei meeldi, et mõned tüdrukud ei suuda isegi kõige kergemat tööd teha
27. Mulle ei meeldi, et kõik nii on.

Kolmekesti ühes kitsas voodis

Täna ärkasin üles suht sellise kurva tujuga. Ma olin juba mõttes harjunud, et tuleb mingi kahtlane päev. Aga nüüd, 12 tunni möödudes arvan ma teisiti. Igati tore päev oli :)
Aga ma siis käisin täna Tapal. Kõigepeal kirikus ja siis juba pärast õhtul noortekal. Aga peale kirikut ja enne noortekat oli meil vaba aega nii umbes 3 tundi.. Ostsime noorteka toidukraami ära ja tõmbasime Mammu juurde. Läksime sinna ülesse tuppa ja siis tuli äkitselt Jokil uni. Ta läks voodisse.. ˇˇ sinna järgnes ka Mammu ning lõpuks mina ˇˇˇˇ. Ega ma saanud siis ju üksinda välja jääda. Ja seal me tegime siis burksi. :D See on nii naljakas tagasi vaadates, et ma lihtsalt ei suuda vaikida. Igatahes maarja oli kotlet (loe : piff) , joki oli .... salat vist ? ja mina olin kaste.. See kõige vedelam seal keskel. Ja ma sain üle pika aja teha oma lollakaid vasakule nalju, mille peale teised naersid. Nagu täiega lõbus oli. Ja ma suutsin lõpuks panna tüdrukuid uskuma, et ma olen poiss... hahaha :D Aga tegelikult ma pole poiss. Kõik ju teavad seda niigi ;)
Ja seal me olimegi kolmekesti ühes kitsas (joki arvates väga kitsas) voodis. Kolmekesti. Ja kusjuures igaüks oli oma teki all. JA lihtsalt naersime. Naersime nii kõvasti ja nii lollakalt, et joki ja mammu väikesed õed hakkasid arvama meist väga valesti. Hea, et mul väikest õde pole. Igatahes ma pole kaua aega nii naerda saanud ja oma kiikuga nalju teha saanud. Tervelt tund aega vist....

Ja noortekas oli ka tore. Toimus Šaša ärasaatmine vol.. 3 (?) Ja sõna oli ka hea. Toit oli ka nomnom. Terve mingi suure pesukausitäie popkorni. woah. Siis paar mängu ja kodu. Aga väga tore oli ikkagist.

MUide, ma kirjutan siia ka igaks juhuks. Kas keegi teab, kes on see see poiss Tallinnast, kes täis pühapäeval Tapal meie teenistusel ? Tal on suuuuured lokid, sellised heledad (mitte pruunid) ja ma arvan et ta on alla 19 aasta vana. Kui keeegi oskab aimata, siis võib teada anda mulle :D

Seniks aga, kena õhtut. !!!

Poolpäev Helinaga

Täna, juba kolmandat laupäeva järjest olin või nh ütleme käisin Tallinnas. Tänane põhjus oli see, et mul oli vaja Helinaga kokku saada. Juba ammust ajast lubas ta mulle ära tuua tahvli. Aga teoks sai see täna.

Niisiis tänane päev algas ka varakult. Tegelikult oleks ma saanud pool tundi kauem magada, kui ma oleks teadnud, et rong hilineb. Aga ma ei teadnud ja siis pidin mingi paarkümmend minutit ootama seda seal. Aga ma kasutasin aega targalt ja tegin pilte.

Ja siis see rong tuli. Ja jälle valelt poolt. No ma ei saa aru.. kui teie ka jäneda rongijaama satute, siis ärge imestage, kui rong tuleb valelt poolt.. :D ...
...Õnnelikult Balti jaama jõudnud, sõitsin põrra-põrra mingi ühistranspordivahendiga Kristiine ligidusse. Ja sealt paari ristmiku ületamisel olingi Kristiines. Sammusin sisse ja hakkasin Helinale helistama. Sain teada tema asukoha ja hakkasin uba talle vastu astuma, aga juba ta astuski uksest sisse. Ja ta ei tundnud mind ära.. shame on me! ....

Koos käisime uut Kristiinet avastamas ja otsisime ka Hellule sisekaid. Lõpuks saime need. Need õiged, mille üle Hellul oli hea meel. Kui olime uue Krissu läbi kolanud ja Prismas ka läbi käidud, siis seadsime suuna kesklinna...

...Kesklinnas võtsime mõlemad endale hessist jäätisekokteili.. See pole kindlasti üllatav. Ma ei kujuta ette, kui mitu korda olen ma oma blogis maininud sõna jäätisekokteil.. hehe. :D jäätisekokteilid on NOMNOM ja ruulivad. Igatahes, võtsime oma koksid ja hakkasime teadmata suunas liikuma. liikusime ja liikusime ja jõudsime...... Jõudsime kuhugi kohta. Ma täpselt selle nime ei tea, aga seee oli see park, mis asub KalevSpa kõrval. Seal me istusime, rääkisime ja imesime oma jäätisekokteile. Kui topsid olid tühjaks luristatud, siis tuli Helinal mingi fotohoog peale. Ta haaras kaamera ja hakkas sellega pildistama. Nii ümbrust,kui ka mind. Aga talle ei piisanud oma fotokast. Ta haaras ka minu telefoni ja hakkas nendega pilte tegema. Tänu temale ongi siin pilte ka ja fotoalbumis ka mõned :D ...

... Lõpuks alustasime teed Balta poole. Mina möödusin oma vanast töökohast ja mälestustest. A, enne seda me käisime ju Rimis ka. Ostsime sealt kõike head ja paremat. Ehk siis Snickersit ja pulgakomme jne... Varsti olimegi baltas. Jätsime Hüvasti ja meie teed läksid eri suundadesse...

... Mina jõudsin edukalt Jänedale tagasi. Ja siis algas 15 minutiline jalutuskäik iseenda seltsis kodupoole. Mõnus vaikus, lahkuvad linnnud ja langevad lehed... Eemalt kostis ka meie traktori häält. :D 15 minutit vaikust ja lihtsat jalutuskäiku asfaldil oli rahustav. Tahvel kaenlas ja nii keerasin ma enda kodutänavast sisse. Läksin tuppa ja hakkasin tegelema tahvliga. Ning juba poole tunni pärast oli tahvel seinal ning igast pudi-padi täis :D Nii minulik....

mõtteterakesed

Mõnikord ma istun oma kirjutuslaua taga ja vaatan ringi. Vaatan ja siis jääb silm pidama raamatul "Aforismid". Võtan selle lahti ja uurin sealt põnevaid mõtteterakesi. Uusi mõtteid ja põnevaid lauseid. Valisin ka siia lisamiseks paar mõnusat lauset mõtet.

Inimene on igaviku rannale paisatud ajakild, mida on
võimatu peatada,
teisale nihutada, uuesti otsast alustada. Elu on habras
ja
kaduv, ometi kõik
meie teodki on raiutud igaviku graniiti. Aeg
õpetab, ometi
sellest ei piisa
igavikuks. Igavik peidab oma tarkust,
kuigi selle reeglid
on aimatavad
südametunnistuses. Me alles tuleme, aga
oleme siiski pigem
lahkujad. Me
näeme
oma eesmärki hämaralt ning
valmistume selleks nii
halvasti. Ja
siis
olemegi
läinud.

Vali hoolega, mida loed; keegi ei pääse sulle lähemale
kui autor, kellele annad loa toita pikki tunde su vaimu ja suunata su isiksuse
arengut.

Aeg kustutab kõikide elu, mitte kõikide
jäljed.

Avalikult nutta pole mõistlik, sest harva meie pisaraid
hinnatakse, sagedamini neid halvustatakse. Miks? Aga sellepärast, et pisarad
reedavad nõrkust, inimesed aga hindavad tugevaid, edukaid, õnnelikke.

Jumal on uskumiseks, inimene -
kahtlemiseks.

Random text...

oeh.. mul on jällegist mingi kahtlane vajadus kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Juba eelmisest nädalast saati. Mu sodivihik on ka juba igast träna täis kirjutatud. Põhiliselt tunnetest ja emotsioonidest. Tunnetest mida pole ja emotsioonid, mis mind valdavad.

Tegelikult mul pole hetkel mitte mingisugust teemat ega mõtet, millest kirjutada. So, täna teen nii, et kirjutan suvakaid asju. Ja ärge pahandage, kui need ei lähe üldise teksti ja üksteisega kokku.

Aga millest üldse alustada? Selle küsimuse juures vaevleb ja Angelica. Daahh... Ma ei taha magama ka minna veel. Täna ma nägin unes, et mulle esitati süüdistus vägistamises.. Ja nh see oli üldse väga kahtlane unenägu. Ärgates hoidsin ma tugevalt oma ahvist kinni.. koomiline vaatepilt oli isegi minu jaoks see.

Jess, kujutate ette. Nüüdseks on kõik pildid õpetajtepäevast mu fotoalbumisse üles laadinud. Ma laadisin neid 3 päeva.. nagu vääga kahtlane. Igatahes, nüüd on seal kõik üleval. Tegelt mitte päris kõik. Osad kustutasin ka vahepeal ära :) just in case.

Aga tänasest ka. Kuigi sellest pole midagi kirjutada. Ikka kool ja kool. Lihtsalt koolis esitlesime täna oma tehtud leibu ja saime maitsta ka. Pean mainima, et mulle enda oma maitses. :D ehk saan homme ka juuretist ja siis hakkan ise kodus leiba tegema. Voah.

Koolis üldiselt oli täna igav. Suht midagi ei juhtunud. Väike kool, ega midagi ei peagi ju koguaeg juhtuma. Koolist oleme ainult nüüd igapäev vara ära saanud. Suht tore. Iga päev juba kella kolmest kodus. Tavaliselt ikka peale nelja, aga nüüd tund aega varem.

Täna sain ka kätte oma ipodi kaitseümbrise. Alguses bussilt tulles läksime Valeriaga postkastide juures läbi ja kui ma sealt ülevalt august sisse piilusin, siis vaatasin et šokolaad on seal. :D aga tegelikult oli hoopiski minu staff, mis oli lihtsalt pakitud šokolaadikarpi. Ulme tundub, eksole

Nüüd on vähemalt kaitstud kriimude eest tagantpoolt. Laupäeval kui linna lähen, siis uudistan ka kaitsekilet peale panemiseks. Ma ikka ju tahan, et see kaua vastu peaks.

aga laupäevast siis ka. Nimelt plaan minna laupäeval Tallinna. Plaan Helinaga kokku saada Kristiines ja siis saada ka punkttahvel kätte. Ja muidugi Krissus olles ka uudistame uut osa ka. Etskae mis nad sinna valmis ehitasid. :)

Davai, aga kurdame siis ka natuke. Ega see elu pole ju nii kerge kui paistab. Alatihti kummitab sind keegi ja siis teeb haiget sealt seestpoolt. Kahjuks pole see enda teha. Kui oleks, siis ma ei vaevleks nii palju nende küüsis. Aga mure selline, et mind eelmisel nädala hakkas üks inimene ennast meenutama. Ja kõik meenutas ka teda. See oli nii kohutav. Vaatan klassivennale otsa ja oppa, midagi jälle seosest Temaga meenub. Vaatan oma seina peale kodus ja oppa, seal sama nimi, mis temalgi. Õnneks on isiksus erinev... ja siis on veel need facebookid ja orkut ja msn, kus ma ikka teda kohtan ja seda et ta on ka online. Tavaliselt ma siis ei tee midagi, sest mida vähem ma temast mõtlen, seda parem on. Õnneks pole tema minust vist huvitatud. Või kahjuks.. Vist ikka kahjuks, sest maitea, ma lihtsalt nautuke hullasin ringi ja sain teada, et minuarvates oleme me ju nii sarnased, aga lihtsalt tema vist ei tea seda.. Vot see on see piinlemine.. Valus, eksole. Aga ma olen palvetanud ja proovinud teda vältida. Hetkel on see juba mõjuma hakanud. Tegelikkuses ma ei tea üldse, miks ta mulle südamesse puges. Kas sellepärast, et see lühike aeg, mis ma teda tundsin oli ta lihtsalt nii armas ja kena minu vastu või mis see oli ?

Eniweis, nüüd pole ma teda juba kaua aega näinudki. Ja ta pole ise ka minuga rääkinud. Järelikult tuleb unustada. Nii see paraku on. Tuleb leppida sõprusega.

Aga mul on ka palju häid sõpru juurde ilmenud. Nii koolis kui ka väljaspool seda. Ja mul on alati rõõõmus meel, kui keegi neist minuga vestlema hakkab. Üldse olen ma selline inimene, kes lihtsalt vajab vahest vestlust ja teadmist, et mind pole veel unustatud. Sest paraku tihti hiilib ligi see paha ussikene, kes sisendab halbu mõtteid ja kahtlust. Mina proovin teda ära ajada.

Daah.. ma peaksin magama minema.. uni kipub silma juba..

Tsaupläu

NB: "Õnn on see, kui sa tahad hommikul kooli minna ja õhtul koju tulla!"

Annu, kullakesele :)

Angelica, juba ainuüksi piltide valimisega siia läks mul peaaegu tund aega. Niiet ma ei tea, mis sellest jutust saab. Aga ma ausalt ei suutnud otsustada, millist pilti panna ja nii paningi kolm pilti. Ma olen ikka lootusetu. Samasugune nagu sinagi :D okei, ma ei ütle, et sa oleks lootusetu, kuid mõnes mõttes oleme küll, eksju :D koos, ikka koos.
Koos oleme väga super sõbrannad ma arvan. Sest me oleme nii palju läbi elanud ja nii mõttetult palju feilinud. Parimad mälestused on suvest. Alates sellest kui ma käisin iga päev Jänedal rattaga sinu juures kuni tänaseni. Suvi ongi meelde jäänud sinuga. Sa käisid mul ikka alati töökohtadel külas mind rõõmustamas. Sa tulid ja rääkisid midagi toredat. Sa naersid, ja tegid mind rõõmsaks. Sa teed mind alati rõõmsaks. Kui sina oled rõõmus, olen ka mina rõõmus.

Muidugi, kõigil on oma aeg, kui peab olema omaette ja natuke pahane. Nii ka minul. Aga sina oled aidanud sellest üle saada. Isegi läbi msni. Sa oled imeline.

Aga veidike sinust üldisemalt ka. Kõigepealt torkab silma su välimus, mida pole võimalik varju jätta. Su punased prilliraamid on nii erutavad, et ajavad kuumaks ;) JA kui on välimus, siis on ka fotogeenilisus. Ma ei imesta, kui 5 aasta pärast lähen ma poodi ja näen ajakirjade letis mingi toreda ajakirja kaanel sinu pilti, Sul lihtsalt on olemas kõik omadused saada modelliks. Ainult sa oled alguses natuke vaikne, tead seda :D Tegelikult on see hea. Selline natuke salapärane ja .... kahtlane ? Loodan , et võtad seda nii nagu ma mõtlen, ehk positiivselt. Siis sul on veel väga kenad silmad :) Ja mulle meeldib, et sa oled nii pikk. Seda ma kadestan küll. Tahaks ka olla 170 cm pikk. Ja sinul on veel omadusi mida ma kadestan. Näiteks suur rinnapartii :D Mitte, et sa nüüd mingi Pamela Anderson oleksid, aga see on lihtsalt kadestamisväärne. Matean et ma kõlan nagu väärastunud pervert. Aga kas me mitte polegi seda ? Kaks perverti, hehee :D Mina suurem, sina väiksem.

Aga natuke mälestustest ka. Kõige esimesena meenub mulle see hiljutine laupäev, kui me "magasime filmi maha" ja see rongi ootamine oli ka paras piin.. Lõpuks nutsime ja naersime koos seal balti jaama pingi peal nagu kaks üksildast vanamutti. Ja rongis tekkis meil üleväsimus. Ma pole sind kunagi nii rõõmsas tujus ja nii lollitamishoos näinudki :D Nüüd saan vähemalt öelda, et ma olen näinud ka Sinu seda külge, kui sa oled samahull kui mina.

Üks paremaid ja meeldejäävamaid mälestusi minu jaoks oli ka jäätisepidu. See oli nii mõnus. Kõik. See pärastine jalutamine laulukalt kuni vabakani, ja need jäätised.. mm... Sa muutsid mu suvelõpu eriliseks. Ja üldse sa oled nii hea, et sa olid augustis nii palju linnas. See oli tore.

Me oleme sinuga külastanud palju kohti ja näinud palju inimesi.

Eriti tänulik olen ma sulle selle eest, et sa tulid minuga fotosessioonile. Ma ei tea mida ma oleks seal ilma sinuta teinud. Sa oled mind alati igatepidi toetanud. Ja ma loodan et toetad ka edaspidi. Tea seda, et ma olen sul alati olemas kui sa mind vajad. Täpselt nii nagu sina oled mul olemas.

Tegelikult oleks mul sinust julmalt palju kirjutada, aga lihtsalt kõik ei mahu siia ja pole ka aega ning sõnu, et kõike seda siia kirja saada. Aga ehk natukene kirjutame veel :)

Ma tunnen sind kaua. Juba väiksest saati. Kõige esimene mälestus on mul see, et meil oli lasteaias kevadpidu ja siis me pidime kõik esinema, aga sina ei jõudnud koju riideid vahetama ja siis sa nutsid, sest sul polnud midagi kena selga panna. :) Ja siis leidis tädi Lea su kapist mingi heleda seeliku. Siis sa panid selle selga ja olid nõus esinema. :D See oli minu esimene selge mälestus sinust. Kõige viimane on tänane päev. Kui sa läksid ja istusid sinna eemale. Mulle tuli kohe selline mure, et mida ma jälle tegin. Aga näedsa. Asi polnudki minus, vaid hoopis radiaatoris. :D heh, sa oled alati selline. Vaatad et kas nutad, aga siis lihtsalt naerad näkku. See on nii sinulik. Ja seda ma armastangi sinu juures. Sa oled nii mõnusalt ettearvamatu. Ja mulle meeldib sinu juures ka see, et sa oled mind ikka ja alati välja kannatanud (seda olen vist varemgi korduvalt öelnud) ja sa oled lihtsalt üks ÜLIHEA ja ÜLIKENA ja MEGAKIGASUPPER sõbs mulle.

Tead seda lauset, et esimesed sõbrad jäävad kogueluks ja on kõige paremad ? Ja sina oled üks esimestest mul. Ja ma loodan et ma oleme sõbrannad kogu elu.

Et isegi 10 aasta pärast, kui sina oled modell ja mina koduperenaine või kirjanik (natuke ulmet) siis saame üksteisega kokku. Me kallistame, joome kohvi minu suures toas kus jooksevad lapsed ringi ja siis me istume pehval diivanil ja meenutame hetki, kui me käisime värviliste "Tasuta kallid!" plakatitega ringi. Ja meenutame neid hetki, kui Hesburger oli meie jalapuhkamiskoht ja Jäneda Kool meie esimene kool.

Annu, ma arvan, et sa oled selle postiga rahul. See on läbinisti sulle pühendatud. Special for you. JA nagu ma veel kordan, (kordamine on tarkuse ema ;) ) siis sinuga on mul nii palju häid mälestusi, et kõiki pole võimalik siia kirjutada. Ja muidugi midagi peab ju meie vahele ka jääma :D

Okei, aga nüüd on jama, sest ma ei tea kuidas lõpetada.

Lõpeatan sellega, et sa oled praegusel hetkel üks mu parimatest sõbrannadest, kuigi ma sind vahest kadestan.. :)

Armastan sind :D (nagu sõbrannad, mitte nagu lesbid)

Mm.. ja siia lõppu ka pilt meist koos :D Sellised oleme me koos. Me mõjutame üksteist liiga palju... (L)

- By Ingrid, To Angelica.

6.oktoober 2010 20:54

Väärtuste päritolu määrab nende saatuse.

Pean esialgu teile ütlema, et eelmises postituses antud piltide link sai natuke vara välja kuulutatud. Kuna mu pildid laevad sinna aeglaselt, siis pole ime, et seal oli ainult mingi paarkümmend pilti. Kokku peaks neid ikka olema mingi üle 130.. vist. Niiet mõnikord hiljem võite minna uuesti kiikama, kes on huvitatud. Siis peaks seal olema rohkem pilte.
*suuur haigutus* nomnomnom.. uni on. Aga magama ka ei taha minna. Tahan unegraafiku korda saada (nagu Annu) ja kui ma päeval magan mingi tund või paar, siis ma olen ärgates jube kuri ja krimpsus. Ma ei tea miks, kuid nii see on. Koolis ma juba peaaegu sain ka sõba silmale. Olime Valdisega üleval diivanitel ja siis kui tema mu iPodiga mängis, siis mul tuli selline unekas peale. Olin juba poolenisti unemaailmas, kui kuulsin alt korruselt kedagi küsimas, et kas koolibuss tuleb täna kell 15.00 Selle peale ma automaatselt küsisin Valerialt, et kas buss tuleb nii vara. Ta vastas et ei tea. Ja siis ma kuulsin mürinat.. Tõusin püsti, võtsin maast kingad, laualt ipodi ja jooksin alla. Trepil aknast välja vaadates nägimegi juba bussi. Ohjaah. Jooksin nurgatagant Aikule otsa, kes vist tahtiski meid tulla kutsuma.
So.. koju sain täna varem. Nagu eilegi ja ka täna pole midagi erilist homseks õppida. Ja nii ma siis olengi siin arvutis.. Kirjutan blogisse ja ootan et keegi alustaks vestlust. Ise ei julge ja ei oska ka millesti alustada :D

Kuid ma leidsin paar päeva tagasi ühe jutukese. Kriban siia ka. :) Saab sooja ka näppudele.

Kord ostis üks naine papagoi, viis selle koju ning tõi juba juba järgmisel päeval poodi tagasi. "See lind ei räägi," kurtis ta müüjale. "Kas tal peegel on?" küsis müüja. "Papagoidele meeldivad peeglid. Nad näevad ennast seal ja hakkavadki vestlema. " Naine ostis papagoile peegli. Ometi tuli ta järgmisel päeval tagasi. Lind vaikis endiselt. "Kas tal redel on? Papagoidele meeldib redelil üles-alla keksida. Ja õnnelik papagoi räägib meelsamini!" Naine ostis redeli. Ometi oli ta ka järgmisel päeval tagasi, sest lind ei rääkinud endiselt. "Kas tal kiik on? Kui mitte, siis ongi häda selles. Kiikudes saab ta end lõdvaks lasta ja hakkab kindlasti rääkima." Naine ostis vastumeelselt kiige ja lahkus. Järgmisel päeval poodi astudes polnud ta enam kuigi rõõmsa näoga."Papagoi suri ära!" ütles ta pahaselt. Müüja oli šokeeritud. "Tunnen südamest kaasa! Öelge, palun, kas ta ei öelnud mitte ainsatki sõnakest?" Naine kostis: "Jah, vahetult enne surma ütles ta: "Kas tõesti ei müüda poes mingit toitu?""
Loo moraal on järgmine: Sa võid veeta elu peegli ees oma välimusele keskendudes, redelil karjäärile või kiigel meelelahutusele keskendudes ning samal ajal vaimulikult surnuks nälgida. - See ongi see, et kui sa tunned, et midagi on puudu.