Lõbus on tobe

Hei-hei!
Iga kauaoodatud asi jõuab lõpuks kohale ning iga asi saab kord lõpu. Nii on see olnud läbi sajandite ja on ka edaspidi.

Kooli kohta on nii häid uudiseid, kuid on ka vähem rõõmustavamaid uudiseid. Halvem osa on see, et õpetajad armastavad meid nii väga, et tahavad meid mais veel tundides näha. Hea on see, et hetkel on veel vabad nädalad ning tutipäev oli ära, mistõttu on tunne nagu olekski juba kool läbi. Tutipäev polnud tavaline, sest lõpukella meil polnud, aga ikkagist oli niiii vahva ja tore, et ammu pole sellist toredust oma klassiga koos olles tundnud. Küpsetasin koogi ka neile ning kui pärast istusime klassis ja õpetaja kinkis igaühele raamatu, siis oli küll süda hell. Ning kui õpetaja pidas väikese kõne ja ütles, et me jääme tema viimaseks klassiks, siis tundsin küll, et kohe on kraanid lahti.

Ilmad on olnud üllatavalt ilusad ning üht-teist olen jõudnud isegi oma vabal ajal ära teha. Esimene grill, väikesed chillimised, pikad jalutuskäigud, pildistamised jms.
Täna võtsin vaevaks ka ratta välja tõsta ning esimene sõit linnas ära teha. Sellest kujunes aga veidi pikem reis (tähistasime hr.Channing Tatumi sünnipäeva) ning lõpetasime Kristiniga kusagil Kakumäel, kus kergliiklustee otsa sai. Mõnus oli, arvestades veel seda, et olin enne seda mitu tundi eksamiks korranud.
Aga inimene pole kunagi rahul. Kõigi nende tegevuste ja ilusate ilmade juures ma ikka mõtlen, et oleks ju tore olla ka hetkel Põhja-Norras ühel väikesel saarel, kus mu sõbrannagi ning teised Lia Gard-i töötajad on. Aga noh, eksamid vajavad ka tegemist. Ehk kunagi isegi satun sinna, loodame... :)



Snip, snap and don't you wail, but that's the end of the tale.

Õpetaja, kes on jaganud nii piitsa, kui präänikut.

Lõpmatus on kunstlik

Huvitavaid mõtted kirjutada on tore, eriti siis kui und ei ole.  - Nii alustas üks sõber oma paarinädalatagust blogipostitust. Täna tundub ka mulle täitsa õige just selle lausega alustada. 

Lõpetasin just Avatari vaatamise ja whaataaahaayaya. (Jah, ma ei olnud seda varem näinud) Mul tekkis nii palju arvamusi-mõtteid-tundeid, millest võiksin vabalt kellelegi tunnikese, ehk isegi rohkem, rääkida. 

Plaanisin peale filmi lõppu lugeda edasi keskaegset mõrvamüsteeriumit, aga väga ei suutnud. Tundus veider. Vaadata paar tundi ulmet ning seejärel avada raamat ja sukelduda 15.saj Tallinna. Pole vist kõige parem vahetusdiil. Aga naljakas, elu on nii peo peal (või siis peapeal). Ühest keskkonnast teise liikumiseks polegi vaja enam palju teha. 

Ilmselgelt olen ma üleväsinud juba. Kõigest sellest elust ja poolaastast. Olen aru saanud, et keegi ei tee elamist lihtsaks, vähemalt mitte teiste jaoks. Sellest teemast võiksin samuti terve monoarutluse kirjutada. 

Mitte midagi muud polegi elus juhtunud. Sama kama all the time. Peaks rohkem oma tegemiste üle rõõmu tundma, ehk siis tuleb ka armastus.

*meh*

hetk elronis

Vali muusika ja smooth rongisõit. Ainult teetass puudub hetkel.
Mõtted on kogunenud üheks toredaks ideeks.
Varsti peab õue ligunema minema, not good.
Aknalt vastu peegelduv nägu pole just kauneim, aga elab üle. Peale oranži-triibuliste istmete ei vaata seda keegi niikuinii.
Peatus. Rahvas liigub ringi, minu muusika käib ikka kiiremini.
Puud, majad, põllud. Ja porgandirong.

13/04/14

My heart is my compass

Tegin silmad lahti, tajusin hommikut, jäin mõttesse. Mida täna teha? 

Karjääriplaan oleks vaja ära teha, mõned paberid välja printida, kasida oma tuba. 

Suured plaanid, eksole. 

Aeg peale vaheaega on möödunud päris kenasti.

 Ehk sellepärast, et ma olen kõike väga vabalt hakanud võtma. Tahan teha nii, teen nii. 

Tahan minna sinna, lähen. Ei viitsi koju minna, jalutan sihtitult linnas. No problemos. Ja muud seesugust. 

Hambaarstitool, kinotool, koolitool, bussitool, rongitool, piiblikoolitool, köögitool ja põrand - neid olen piisavalt kulutanud viimase aja jooksul. Kõike kahjuks mitte vabatahtlikult.

Minu #tahanküpsetadasiisküpsetan tagajärjel sündisid need muffinid üks päev. 

PUSH - Pray Until Something Happens

Olen vahepeal palunud, et mingid imed juhtuksid. Midagi suurt ja üllatavat. Aga kõik, mis mul on toimunud, on pigem ikka sellise tavapärase vooluga ning pole mingit märki millestki imelisest. Mingi hetk aga, kui ema rääkis mulle imedest, mis tema lähiringkonnas on juhtunud ja kui üle mere elav sõbranna kirjutas, mis tema elus toimunud on, siis ma sain aru. Sain aru, et ma olen olnud isekas ning oodanud imesid enda elus juhtuvat. Tegelikult mu palvele oldi juba vastanud ning imed, mida ootasin näha, on toimunud teiste eludes.

 Ei tasu arvata, et kui meiega pole midagi juhtunud, siis imesid polegi olemas. On, aga lihtsalt teiste eludes. Küll tuleb ka aeg meie jaoks. Senikaua on meie ülesanne kuulata teisi ning näha selle järgi, et vaikus pole saabunud. Samuti tasuks tänulik olla nende inimeste ja sündmuste eest, kellel toimub midagi elus.

Märke on alati igal pool, lihtsalt me oleme liiga isekad ja otsime neid oma nina alt.

Mina olen tänulik nende kaunite inimeste eest, kes jätkuvalt on minu kõrval. 

Isegi kui arvan, et kedagi pole, siis tegelikult ikka on. Ka see on ime. 

Kingitud pitsatükk tühjale kõhule on parim photobomber! ;) 

Ingrid