A silent hug means a thousand words to the unhappy heart

Hei, fellas.
Elu on Enda Lollakaks Unistamine. - sellised armsad mõtted tulevad siis kui öö on käes ja kedagi peale oma blogi pole kiusata.

Mõnikord on täiega tunne, et tahaks kellegagi täiega rääkida, ükskõik millest. Teinekord on tunne, et tahaks kirjutada, ükskõik mida. Ja sageli on tunne, et tahaks ükskõik keda siia, et ei peaks jälle tunde vaikima omas väikeses toakarbis.

Vaheaeg on endiselt in. Mina vaheaeg nautida ei oska ja lihtsalt istun kodus magades, filme vaadates, laule kustudes ja vanu pilte vaadates. Oeh, nii ägedaid leide olen leidnud tänu sellele surkimisele vanades mälestustes. Ilusaid, naljakaid, veidraid, väga akward pilte ja ka selliseid mis toovad pisarad näole. Väga suurt osa neist on näinud ainult paar silmapaari. Elus on ikka nii tohutult palju ilusaid hetki. Ma ilmselt ei väsi seda korrutamast.

Klassiõts ütles laheda lause. "Diip on tavaliselt siis kui mõelda diibilt, aga kui mõelda diipe asju lihtsamalt, siis need võivad olla ka lihtsamad"
Ja nüüd ma siin istungi... diibilt lihtsalt. Olles lihtsalt diip.

piip-piip-piip-olen diip.

Title

Esimene kooliveerand on läbi saanud, oktoobri keskjoon on ületatud, vaheaeg on nüüdseks juba alanud.

Vahepeal on jällegist midagi toredat juhtunud ja rida-realt saab ka mõned mõtted siia kirja pandud.

Neljapäeval lõppesid tunnid selleks veerandiks ja sai veidikene rahulikumalt mõtlema hakatud. Õhtupooliku veetsin magades, kuniks Marleen mind väga õigel ajal üles ajas. Sättisin end valmis ja lootsin jõuda Tenfold Rabbiti plaadiesitlusle. Jõudsingi, ainult et viimase laulu ajaks.... Saime Marleeniga kokku, jalutasime Draamateatrisse. Mulle meeldib täiega käia teatris, aga ma pean tunnistama et kunagi pole ma jõudnud sinna väljaspool klassi kohustusi. Okei, tegelt üks kord olen, vennaga, siis kui ma sain keka õpsi käest tasuta piletid. Aga muidu võiks veel rohkem käia. Seekord oli meil siis vaatamisel "Grönholmi meetod". Soovitan. Hiljem läksime kambakesti klassiõdede ja klassiõe poisiga sööma. Jaaah, jälle burksi sööma, jälle õhtul, nagu viimasel ajal juhtunud on. Aga koos oli tore aeg ja kõht sai ka mega täis, terve reede päeva jooksul ei pidanud sööma.

Reedel oligi meil siis veerandi lõpetamine, ainult aktus ja kõik. Ma mõtlesin küll, et huvitav miks meie koolil on ainult aktus, tavaliselt on ju tunnid ka... aga siis aktusel selgus, et meil oli ka kooliaastapäeva tähistamine, seetõttu vast meil jäetigi tunnid ära. Kas pole mitte tore :) 

Peale kooli otsustasin mina teha väikese shopingutuuri Kristiines, mis tegelikult muutus suureks shopingutuuriks, sest poest väljusin ma, pesukorv süles. Inimesed muigasid küll veidi, üldjuhul ei pannud keegi pahaks, et ma jalutasin pesukorviga linnavahel. Läksin siis trolli peale ja seal oli küll üks vananaine, kes ikka vaatas kas ma saan kuhugi ääre vastu oma korvikese toetada või et kas ma tahan istuda. Kuna minu teekond oli lühike, siis seisin rõõmuga seal. Üks hetk küsis ta minu käest, et kas ma lähen haiglasse... vastasin viisakalt ja enda naeratust tagasi hoides, et ei lähe. (huvitav, kas ta arvas, et ma viin haiglasse puhast pesu?)

Igatahes trollist väljudes patsutas ta veel mulle õla peale ja soovis ilusat päeva.

Pean tunnistama, et tema soov läks täide. Ülejäänud päev oli küllaltki ilus.

vihmane Comarket ja vihmane Telliskivi bussikas. Vihmane,vihmane,vihmane...

Noorteka skippisin ja selle asemel lendas Helina kohale. Väga plaanimatult. Istusime, iitisime, vaatasime "One day-d". Selle lõppedes tuli eksprompt mõte jäätist süüa, viskasin kella pilgule ning otsustasime õue poodi minna. Jõudsime Comarketisse ja avastasime, et meil on ainult minut aega poe sulgemiseni, aaaagh. Võtsime käbelt jäätist ja juua ning jooksime õue tagasi. Padukat sadas, tilkusime veest. Hakkasime siis tasapisi läbi lompide tänava poole tagasi jalutama, kui eikusagilt pakkusin välja mõtte Annule külla minna. Kuna ühel hommikul bussis nägin teda ja sain tema asukoha teada, keerasimegi otsa ringi. Seisime algul vale maja juures, kuid lõpuks saime kõik õnnelikult kokku. Helina oli muidugi ülevoolavalt rõõmus, sest tema polnud Annut näinud since maitea when. Rääkisime seal nii pikalt, et lõpuks hiljem koju tagasi jõudes oli jäätis oma kõige sulanumas olekus. Õhtu möödus naljade ja make-upiga. Tüüpiline girls staff ;)
                    Helina tulek ja olek oli meeldiv, sest kui ta poleks tulnud siis suure tõenäosusega oleksin ma oma reede õhtust igavust läinud rebastepeole peletama. Aga mis seal oleks olnud.... seda ei tea.
Helina lahkus alles hommikul peale hommikusööki.

Ice cream  mustache

jätsikoksid, woho 

Laupäev oli käes. Kuna õhtuks oli külalisi oodata, tegin õunakooki. Rõõmuga, tuduriietes.
Hiljem kiirustasin Nelipühisse. Vene noortekas oli seal. Egas ma muidu poleks seal olnud, aga Tapakad oli ka seal. Hästi tore oli ja tümps oli mõnus ja seltskond oli tore. Sasstranslation ruulis samuti.
Peale seda algas piiikkkkkkkkkkkk õhtu.
Paari lausega kokkuvõtvalt,  4 sõpra oli külas. Sõime palju, jõime palju (kohvi, teed, piima, cocat), rääkisime palju. Ja mitte ühegi õhtu jooksul varem pole ma näinud nii paljusid videoid. Hullusi sai ka tehtud, oma juuksuriannet proovitud ja stylo olekus oldud. Magada saime kõige selle juures ilmselgelt vähe. Kaks viimast, mina ja Johanna üritasime 6.35 ajal magama saada (tavaliselt ma ärkan samal ajal), AGA nagu Johannaga ikka, jäime jutustama ja seda vist umbes kella 8-ni. Johanna oli minu voodis ja mina voodi kõrval. Mingi aeg tuli uni ja magama jäimegi. Hommikul magasin mina põrandal. See on tohutult irooniline, sest tegelikult on mul  kodus 5 voodit ja ühte neist võiksime kasvõi kõik korraga ära mahtuda, aga weird nagu ma olen, magasin põrandal. Enda kodus voodi kõrval. yolo.
Oeh,  ja ma ei saa ka pühapäeva hommikut mainimata jätta. Hommikul oli üks unimütsidest igatahes kadunud....
Tegime hommikusöögiks pannkooke, kuigi hommikusöögiks seda vist nimetada ei saa, aga Lunner võiks vist öelda (lunch+dinner). Ja siiis lebo. Istusin diivanil ja vaatasin kuidas kaks inimest pesevad nõusid,koristavad kööki ning üks mängib klaverit. Iga päev mul sellist mugavust ju pole ;)
Õhtul saime veel ilusti autuga Baltasse ja siis rongiga koju.

Nädalavahetus oli jälle kordaläinud ning tore. Üleüldsegi pole ammu olnud sellist perioodi, kus mitu päeva järjest saab chillida ja inimestega koos toredalt aega veeta. Õnneks on nädal alles alguses ja võite veel mulle mingit tegevust pakkuda.
Nüüd aga lõpetan selle ilusa jutu ning bye-bye-bye.

Sisemine pehmus või sisemine karmus?

Inimeste loomuste kohta räägitakse paljut. Näiteks, et on inimesi, kes on pealtnäha karmi koorega, kuid neid tundma õppides võid avastada pehme iseloomu. Sõbraliku, hooliva ja südamega naeratava.

Kuid igal asjal on olemas ka vastupidine nähtus. Nii võivad inimesed olla sõbralikud ja naeratavad pealtpoolt, kuid sisimas just kanda üht morni hernehirmutist. Need inimesed pole kahepalgelised. Nad ei ole valetajad, nad lihtsalt ei näita oma õigeid tundeid välja. Isegi siis kui nad sooviksid näidata haavatust, on nad tugevad. Aga igavesti ei suuda ka vaiki olla, nagu on alati öeldud. Siis teatud hetkedel tuleb ka nendest välja see haavatus ja murenenud sisikond koos oma nukruse ja pisaratega. 

Meie ümber on palju inimesi. Neid, keda tunneme rohkem ja neid, keda tunneme vähem. Aga me ei pruugi kunagi kindlad olla mis on peidus tegelikult selle inimese sees. Kas ta on seltskondliku loomuga sisimas nukrutseja või siis välispidiselt karm ja seest pehme nagu karamellikompvek moosiga. 

Ingrid

Just give me a reason

Lovely. 

olenvõileib

Ma tunnen end nagu võileib võileivagrillis.
Ma olen pistetud sinna grilli, mis pigistab mind igalt küljelt kokku. Ning siis ma põlen seal, kõrben.. põlen nii kaua kuni lõpuks olen läbipõlenud. Ja siis ei taha mind enam keegi.

Ära vaata kuristikku kuhu langesid, vaid tippu kuhu pürid

Reede õhtu oli üks täielik segadus. Eelnev nädal oli raske ja keeruline ning äkitselt said kõik halvad asjad kokku ja tekitasid ühe suure segaduse. Nii ikka juhtub. Segadus oli nii suur, et ma isegi ei teadnud kuhu minna või mida teha. Otsustasin kodus olla, siis võtsin loosi mille tulemus oli ka koju jäämine, aga kõigest hoolimata läksin ikkagist noortekale. Olin seal, tulin enne lõppu ära. Jalutasin möööda vanalinna, suht midagi ei tajunud. Vihma sadas pähe, aga märjaks ei saanud....
Kartsin, et nii see jääbki. Aga piisas ainult ühest ööst magamisest, et hommikul ärgata teiste mõtetega.
Uni võib teinekord niii hea olla. Sõbranna ei pruugi olla pooltki nii hea murede eemale ajaja, kui on uni. Tavaliselt ikka mõtled ja mõtled ja võib mõelda lõputuni. Aga kui aju saab puhata, siis tõesti peab tõdema et hommik on õhtust targem. Kui hommik ja õhtu isiksustada, siis ma arvan et hommik oleks korralikum, vaiksem, viisakam. Hinded oleksid tal koolis 5-d. Õhtul samas oleks aga rohkem populaarsust, küll aga poleks ta nii kaine mõistusega isiksus.

Laupäeval olin ma jällegist teine inimene. Asjade üle, mille peale ma reedel kuravastusin, ajasid mind siis juba naerma.
 Like always, kulutasin aega maal.
Seal on nii palju lehti. Ja palju muda. Aga eelkõige on seal kõige kallimad. Mamps ja paps. Ma ei tea mida ma teeks, kui neid poleks. Ainukesed, kes mul veel alles jäänud on.

Õhtupooliku veetsin Tapal.

Ma olen oma elus kuulnud päris mitmeid loenguid suhete, poiste ja roosade asjade teemade kohta. Kuid kõikides nendes jääb ikka mingi auk sisse. Infot ja uusi mõtteid olen küll kaasa võtnud, aga tervikust on jäänud midagi puudu. Nüüd lõpuks kogesin ma ka seda tervikut. Ning lisaks sain poiste mõttemaailmast midagi teada ;)
Noortekas oli külaliseks meile Tartust kohale sõitnud üks Sassi tuttav ja temaga koos oli ka hr. Rebane.
Sassi tuttav rääkis meile siis juba arusaadavalt suhetest, aga ta rääkis kuidagi teises võtmes seda nagu teised inimesed pole rääkinud. See oli kui plaaster südame haavadele. Ma sain aru, et asjad mille pärast ma tihtilugu põen, ei oma tegelikult põhjust selleks. Samuti leidsin ma üles need positiivsed asjad, mida ma olen pidevalt otsinud.
Üks positiivne samm jälle edasi.

Õhtul emaga rääkides tunnistas ka tema, et tõesti linnas olen ma üks ja maal täiesti teine inimene. Rongis transformeerun ümber vist.

Nüüd olen ma siis jälle ümber kehastunud selleks linna-Ingridiks....
... nädala pärast on vaheaeg.


Btw, Felix hüppas kosmose piirilt alla =)

Kui ainult on alles jäänud unistamine...

Meil on seljas riided. Kui need meile ei meeldi, saame need seljast ära võtta ja teised asemele panna. Aga mõnikord ma tahaksin ronida rohkemast kui riietest välja. Mõnikord tahaksin ma iseendast välja ronida ning vahetada end kellegi teise vastu mõneks ära. Nii kauaks, kuni mu endine mina on end veidi kogunud, et temasse uuesti minna. See annaks vaheldust. Oleksime võibolla endaga rohkem rahul. Või siis mõjuks see hoopis pöördevõrdeliselt. Aga see oleks huvitav. Kasvõi korrakski...

Black milk

Scrolll... scroll.. scroll.. sinine taust figureerib põhivärvina kuvarilt.

Ma tahaks lund. Talve ja lumiseid tänavaid. Siis ma ostaks endale starterit, red bulli ja ehk mõnd head energijooki veel. Jooksin need ära ja jalutaksin terve öö lumises linnas ringi.  Kõlab lollakalt.
Aga just seda ma tahaksin. Olla koomiseliselt lollakas, teades ise et olen normaalne.
Muidugi saaks seda kõike veel kaunimaks muuta, aga minule pole veel sellist õnne jagatud, mis suudaks asju ilusamaks muuta.   (poolik mõte?)
Ma ei tea kas ma jõuan seda täita või möödub see täitmatult samakiirelt, nagu kõik mu suveunistused. Ohjah, mul oli talvel välja mõeldud nii palju sarnaseid ideid suveks. A'la öösel Stromkal istumine, ühes lemmikplaces päikeseloojangu vaatamine, jalutuskäigud ja mida kõik veel. Aga see aeg läks mööda ja tiris ka need täitmata jäänud unistused kaasa.
Eks paistab, kas kunagi ilmub ka see unistuste-täitja või mitte.
 Senikaua on mul olemas padi ning pime tuba, kus keegi mind ei näe.
 (liigalamplõpp, et jätta endast terve inimese muljet)

Liigalamplõpp

Liigalamp....

Liiga....

...lamp...

...lõpp.

Airsoft

***Istume Maarjaga põõsastes. Seljas on kaitseväe värviline vorm, et mitte silma torgata. Maarja istub minust umbes 5 meetrit vasakul, püss süles. Mina olen lamaskil mingisuguse mätta otsas, sihik metsa poole ning kogu mu tähelepanu on suunatud sellele, et näha ründavat vaenlast. Vaikuse katkestab Maarja, küsides:

"Kuidas sul läheb?"

-"Praegu või üleüldiselt?"

"Üleüldiselt." 

  See hetk oli sügav, nii armas. Sest kes ikka küsiks veel lambisemal hetkel sellist asja :) 

Laupäeval oli mul siis võimalus käia Airsofti mängimas. Kes ei tea, siis airsoft on wiki kirjelduse järgi taktikaline sõjamäng, mis imiteerib ehtsaid lahingusituatsioone. Kasutatakse tulirelvade koopiaid. 

Mina polnud kunagi sellega kokku puutunud ja sellest mängust kuulsin ma ka alles siis, kui see teemaks tuli. 

Peaks vist ära mainima, et tüdrukuid oli ainult 3. Ülejäänud olid poisid ja mehed. Igas vanuses ja igas suuruses. Oli ka neid, kes on sõjandusega varemgi kokku puutunud ning teadsid mida oodata. 

Ma pole ammu saanud sellist adreka laksu. See lihtsalt oli vinge. Mängisime nii hoone vallutamist, kui ka suurel maa-alal metsa sees. Esimene mäng oli selline harjumatu ja kummaline, sest äkitselt oli mul mask peas, püss käes ja jooksin läbi võpsiku poiste järele hoone poole. Teise mängu vaatasin pealt, aga peale seda mängisin kõik mängud kaasa, sest see oli lihtsalt nii lahe. 

Üritan siis kirjeldada ka lahedamaid hetki. 

Üks oligi kindlasti see, kui meid Maarjaga pandi platsi äärde valvama. Päris kaua kükitasime seal, üritades aru saada kust võiks keegi tulla ja kas on ta  siis vaenlane või oma. Kord kuulsingi mingit hiilimist ja hakkasin juba kõmmutama, Sass siis ütles, et see on tema. Nu, upsi.  Aga lõpuks hajus ikka tähelepanu ja sain vastu otsaesist paugu. Lasin laengu vastu ka, aga oli hilja juba :D 

Teine tore hetk oli see, kui me olime teise tüdrukuga metsa sees ründes. Saime kuuli, läksime minema, saime teada et meil on veel üks elu ja läksime tagasi. Hiilisime seal läbi metsa päris pikalt ja luurasime. Eemalt oli paugutamist, aga seegi jäi vaikseks. Päris kaua istusime puu taga. Lõpuks tüdinesime ära ja mõtlesime, et liigume. Siis aga hüüti, et mäng on juba ammu läbi, tulge välja. :D 

Mina suutsin kuidagimoodi lõpuks mängu nii süveneda, et mind ei huvitanud enam kui kole ma selle maskiga välja näen või kuhu ma kuuli saan. Ning kui esimese mängu ajal võpsikus nägin kummikut ja ehmatasin, et äkki on seal mingi laip, siis metsas ringi hiilides ei pannud ma enam jalgeesist üldse tähele ja nii jalutasin kord okastraadipuntrasse, kord mingi looma lõualuu peale. Viimase mängu ajal hoones olles avastasin ka, et seisin päris pikka aega klaasikilluhunnikus. 

Kui keegi tunneb huvi, kas ma olen nüüd sinikaid täis, siis kahjuks mitte. Need kuulid polnud üldse tugevad. Kord sain küll väga ootamatult nurga pealt umbes 3 kuuli jalga samasse kohta, aga seegi oli korraks valus ja õhtul oli ainult natuke roosakas laik. Niiet kahjuks võitlusarme ei jäänud. 

Lõpetuseks, 

Jah, mulle täiega meeldis see, kuigi ma sain iga mängu ajal surma. Tuju oli täiega fun kogu aeg ja polnud mingi mure üle 3 tunni püssiga ringi joosta. Ma pole küll mingi tapahimuline, aga lihtsalt kirjeldamatult põnev on tulistada. Ma olen õnnelik, et sain sellise mõnusa kogemuse juurde ja nagu ma ennist juba ütlesin, siis adrenaliini. Kõik oligi juba elus liiga tavaline ja rutiinne, aga see päev lisas täiega funki juurde. 

You better don't say anything or I will shoot you! 

Ingridipäev

5.oktoober on see päev, mil ma seda kirjutan. Päev on suhtelist õhtus juba ja õues on tavaline sügisilm, hallid pilmed, sademed ja hallisus. Kurb ilm, jah just nii nimetaksin ma seda mis on praegu seal seina taga.
5 kuud on jäänud sünnipäevani. 18 siis kukub ja alakastaatus tukub.
Kui kedagi huvitab, et kuidas mul läheb, siis mul läheb nii nagu ilmal. Kord sajab vihma (pisarad) ja kord paistab päike (rõõm). Vahepeal olen tuuline (tusatsev) ja vahepeal täiesti vaikne (tuimus) .
Ükspäev koolist koju tulles ja süüa tehes, mõtlesin...

...  et tihti me otsime ja katsetame erinevaid asju. Ja kui nende seast leiame millegi sellise, mis meile väga meeldib, siis mõtleme et kuidas oleme saanud siiani ilma selleta elada?!? Mainin igaks juhuks ära, et ma ei pea sööki siinkohal silmas. Just seda elu... ning neid meid ümbritsevaid asju. Näiteks leian vahetevahel uusi laule ja mõtlen et wow, leidsin alles pärli. Kuid siis ma kuulan ja kuulan seda ning juba 3 kuu pärast on see võibolla üks tavalise olulisega laul minu listis. Kindlasti ei suuda ma oma mõtetes haarata seda head muusikahulka, mida ma pole veel avastanud.
Meie silmad on niii tihti kinni teatud asjades ja kui me leiame midagi uut ja head, mis meile meeldib siis me suurustame sellega oma peas ja paneme selle erilise tähtsusega kohale. Olgu see siis ükskõik kas inimeste, toidu, muusikaga või millega iganes. Kuid asja point selle juures on see, et pikapeale kustub see suur tähtsus ära. Me harjume ära sellega ning meie "väga erilisest asjast" on saanud tahaplaanile jäänud asi. Miks on see nii. Miks me ei võikski jääda ühtesid ja samu asju väärtustama sama tähtsalt nagu me neid peale avastamist pidasime.
Mõned inimesed naudivad seda,  et nad uuendavad asju oma ümber, kuid mõned inimesed jälle naudivad seda et nad elavad kasvõi 10 aastat samade lemmikriietega või kuulavad samu lemmiklaule. Aga nende inimeste plussiks on see, et ka 10 aastat peale oma armastatu leidmist võivad nad teda ikka kohelda nii nagu oleksid nad alles kohtunud.
Ma pole siiamaani aru saanud, kes neist mina olen. Sest minus on nii üht kui ka teist. Ma annan endast kõik, et leida see kõigest kõige parim enda sees ning see  välja tuua, kuid tihtipeale see lihtsalt ei toimi...


Tunnen, et nüüd oleks vaja kiiresti lõpetada ja läpakas kinni panna, kuid ma ei oska mitte ühtegi ilusat kokkuvõtvat lauset siia lisada. Selle peate seekord ise juurde mõtlema.

Nüüd lähen võtan oma tiivad ja lendan minema.

Ingrid.

Toetav laupäev

Laupäevad on need nädalapäevad, millele võiks joonistada punase kasti ümber või siis mõnda muud märgistusviisi kasutades ülejäänud nädalast eraldada. Täiesti teine elutempo, täiesti teine seltskond, täiesti teised mõtted. Laupäevad meeldivad mulle.

Möödunud laupäev oli ka hää, kõigepealt algas see rongisliibiga. Rongisleep on mõnza. Jõudsin maakoju, tegime papsiga igast vägevaid asju ja õppisime veidi. Õhtul liikusin Tapale, eih, pärastlõunal ikka sest TVNK koosolek oli ju ka. Jõulude ajal saab vb vanasse kooli minna, sest peab hakkama vaikselt juba uuteks valimisteks promomistööd tegema. Aga see selleks, kui koosolek oli läbikäbi, kõmpisin mööda Tapa tänavaid Maarja juurde.
Oh kui hea aeg see oli. Ma sain vabalt rääkida ja tema näitas mulle oma joonistusi. Lahelahe. Siis möödus veel tunnike-poolteist-või isegi paar ja noortekas algas. Seekord oli meil külaliseks Immanuel Volkonski. Võibolla tuttav nimi? Võibolla oled isegi seda nime oma silmadega lugenud?
Tema on üks neist 4-st inimesest, kelle tunnistus on Jumal.net lehel üleval ja linnas igal pool ning mis on saanud viimaste nädalate jooksul suhteliselt suurt meediakajastust. Sass oli isklikult tema meile külla kutsunud rääkima. Ja see oli tõega lahe. Täpsemalt öeldes, rääkis ta oma üle 10 aasta kestnud narkarielust ja oma vangistuseajast ning kuidas läbi kõige selle sai ta kristlaseks. See on tõesti nii uskumatu lugu ja kõik need paar tundi me lihtsalt pinevusega kuulasime tema seiklusi. Elu vanglas pole just kõige kergem ning usklikuks olemine ei tee seda just kuigi kergemaks, kuid tänu Jumalale sai tema elus võimalikuks imed. Tema lugu ei piirdunud ainult vangla-ajaga. Nüüdseks on ta juba poolteist aastat väljas olnud ja selle aja jooksul on ta nii imeliselt saanud ära leppida oma sõpradega, kes kunagi olid talle vaenlased.
See laupäeva õhtu oli tõesti lahe ja seda real life lugu kuulata oli ka lihtsalt selline harukordne juhus. Peale seda olime muidugi kõik überõnnelikult ja kuidagi suuursuur positiivsus oli peal. Õhtuks ma taipasin, kui hea on olla väljaspool linnaelu ning üks õhtugi naeratada ja mõelda positiivsetest asjadest.
 Kui ma olin omadega juba poolel teel alla andmas ja kõigele siin elus käega löömas, siis laupäev andis aimu, et veel on liiga vara. On veel palju laupäevi mida oodata.
Õhtu lõppes kenasti. Sain ka emaga koos olla, kuniks ma olin nii kustunud, et ma ei mäleta isegi kellaaega mil ma magama jäin.
Pühapäev oli ka teatud mõttes õnnepäev. See oli ainuke päev möödunud nädalal, mil ma sain ka peale 8-t magada.

Õhtu vedas aga jälle oma rööbastesse tagasi, sest ma tulin linna. Rohkem ma nje komentarj.


Aga laupäevad, need on tõesti head päevad.

From the inside

I don't know who to trust your surprise
Everyone feels so far away from me
Happy thoughts sift through dust and the lies
Trying not to break but I'm so tired of this deceit

Every time I try to make myself get back up on my feet
All I ever think about is this
All the tiring time between
And how trying to put my trust in you just takes so much out of me)

Take everything from the inside and throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you

Tension is building inside steadily
Everyone feels so far away from me
Happy thoughts forcing their way out of me
Trying not to break but I'm so tired of this deceit
Every time I try to make myself get back up on my feet
All I ever think about is this
All the tiring time between
And how trying to put my trust in you just takes so much out of me

Take everything from the inside and throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you

I won't waste myself on you
You
Waste myself on you
You
You

I'll take everything from the inside and throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you

Everything from the inside and just throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you
Everything from the inside and just throw it all away
'cause I swear for the last time I won't trust myself with you
You


-Linkin Park