leidsin aja

Just have to say, et täna on 30aprill. Homme on 1.mai.
Aasta tagasi samal ajal oli Pärnus PP. Yea, mäletan seda päeva, seda ilma, neid mõtteid, tundeid, hetki. Kalliralli oli samal päeval. Saime J-R tuttavaks. Ahto mängis oma kitra ning murdis tüdrukute südameid. Vihma sadas... ma ootasin täiega ühe inimesega kohtumist. Lucyga sai koos oldud.. mäletan neid feile momente.. hihiii :D  Ning õhtul toimus suuuuuuur ülistus, kust me Angelicaga ära haihtusime ja üleval rõdudel mõlemad nutsime. Õhtul sai palju ja vaikselt itsitatud.
Eijah.. tore oli...  H.H tegi meist ühe lahedaima pildi Angelicaga Pärnu Spordihalli ees.
Jääb nii palju öelda, et selle aasta PP on veel alles ees. 39 päeva ainult.
Ja see kõik oli aasta tagasi..  Pole vist tarvis öelda, et aeg läheb kiiresti :D

2 päeva tagasi sai ka minul 8 kuud täis. Siin. Linnas.Üksi. Korteris. Mul oleks palju rääkida, mis selle 8 kuuga toimunud on ja mis mõtted praeguseks mu peas tiirlevad. Lihtsalt ma ei tunne, et ma peaksin sellest rääkima...
Aga ikkagist, ma olen Jumalale tänulik, et ma olen need 8 kuud üle elanud ilma suuremate raskusteta.

Ja kuu aja pärast, siis on 30 mai ja põhimõtteliselt on minu 10 klass läbi. Ma ei hakka siin kirjutama, et kui palju ma seda ootan, sest ma ei taha valetada. Ausalt öeldes, on mul suht must-valge, kas kool kestab kuu aega või kolm kuud veel. Elu küll muutub sellest, aga minu ootused-lootused on kadunud ja ma lihtsalt elan ühes päevas, sest nii on mul kergem hakkama saada. Arvatavasti olen sellepärast ka siiamaani edukalt (või siis mitte nii edukalt) edasi liikunud oma eluga.


See oli siis minevik-olevik-tulevik

so who are you?

On teil vahest tunne, et kogu maailm on teie vastu ja sõbrad on muutunud vastasteks, kelle eest peab end kaitsma??? 

Kas te olete vahest mõelnud, et äkki olete te ... vaimuhaige??? 

dät sky

nunnupunnu 

Kõige parem asi selle nv juures oligi see, et ma sain SELLE kätte. Ma olin seda niiii kaua oodanud ja nüüd see saabus. Megahäpp lihtsalt. :) 

run for the weekend

Terä. Nädala raske osa on möödas ja nüüd on nädalavahetus, mis minu jaoks tähendabki nädala vahetust. Praeguseks olen juba linnakorteri seljataha jätnud ja olen nüüd tuuliste metsade vahel maakodus. Siin on tohutult hea olla. 

Koolinädal lõppes reie-ja jalalihaste valuga, mis siiani annab tunda. 

Reede kaheks märksõnaks võiksidki olla "jooksmine" ja "äpardused bussidega" 

Hommik algas reedel sissesliipimisega, kuigi endiselt oli koolis vaja olla kolmandaks tunniks. Bussist jäin 2 mintaga  maha ja kooli jõudsin täpselt kellaks. Meedia oli suhtekorralduse teemadel ja järgnevad sotshoolekande tunnid tundusid seda jätkavat. Mingi lektor oli jälle rääkimas. Suht nolamine oli meil seal tagaridades. iPodid, töövihikute ümberkirjutamised jms. 

Vahepeal tuli hea uudis, et keka on viimane ning kunst jääb ära. Oujeešh. Läksime kekasse ja õps tuli "nunii, kähku-kähku riidesse ja üle tee Kalevi staadioni parki". Tõmblesime siis sinna.. ja pidime hakkama jooksma, kõigepealt 500m sörki, et hingamine lahti saaks. Ja siis aja peale 1km joosta.  Kuidagi suutsin lõpus oma jalgu tööle sundida ning lõpetada kolmandana. Aeg oli samuti midagi 3 minutiga vist..  

Hakkasime majade ja haigla vahelt tagasi kooli poole jalutama. Vihma tibutas mõnusalt. Jalad olid üliläbi ja kuna ma teadsin, et nüüd on mul veel üks vaba pooltunnikest, ennem kui pean arstile minema, siis läksime rahulikult koolini. Kui olime juba kooli ees tänaval küsisin nii muuseas klassiõelt, et palju kell on. Ta vastas, et 13.38. Ma reageerisin väga lärmakalt ja vihaselt, sest 13.35 läks buss, millega ma pidin minema... Edasi ma ei mõelnud mida mu jalad tunnevad, vaid jooksin gartsa, vahetasin riided ära ja tee peal üleriided näpu vahele võttes jooksin kooli ette bussikasse lootuses jõudes järgmisele bussile. Vihma tibutas endiselt ja ma olin täiega närvis, sest ma kartsin, et kas ma jõuan õigeks ajaks. Buss hilines, mina üritasin rahuneda ja end riide pakkida, et ma külma ei saaks. Täpselt kell 14 olin Tallinn-Väikse peatuses. Tänu eelmisel õhtul saadud Helina koordinaatidele teadsin kohe kuhu poole pean jooksma. Püksid porisin mõnusalt ära. Lõpuks leidsin õige maja ja õige ukse samuti. Jõudsin õigeks ajaks ja hingeldasin nüüd veel hullemini.

Arstionu oli sõbralik ja peale selle kui ta sai teada et ma olen Jäneda lähedalt, muutus ta veel sõbralikumaks, sest talle on see kant ja need teed tuttavad. 

Veendusin selles, et Eestimaa on tõepoolest väike ja kui kaks võõrast inimest leiavad sellest väikesest Eestimaast koha, mida nad mõlemad tunnevad, muutub nende suhtlemine märgatavalt. 

Varsti jõudsin koju ja viskasin mõnuga pikali, sest nüüd ootas mind ees paar tundi puhkust enne noortekat. Või siiski mitte... sain telefonikõne, mis muutis kõike. 

Korraks sain ikka silma looja lasta aga siis tõustes pidin jälle bussile jooksma. Läksin enda arvates enam-vähem normaalsel ajal välja, aga ümber nurga pöörates nägin juba bussi tulevat. See oli nii masendav hetk. Siis nägin aga eemalt tänaval üht meest jooksmas. Tundsin meie vahel sarnasust. Mõtlesin, et kui tema jookseb siis võin ka mina joosta. Tema jõudis bussile, mina jõudsin peatusesse kui bussi uksed juba kinni olid ja buss liikus. Aga läbi ime jäi buss seisma ja uksed avanesid minu jaoks. Me gusta >) 

Kosmosesse jõudsin täpselt minutipealt jälle. Siis tripping tädi juurde. Ning hiljem sealt Baltasse. Ohjah, olin jälle hiljaks jäänud kergelt, aga joosta ei jõudnud enam. Tegin kiirkõndi. 

Helina ja Julia olid juba kohal. Lahe. Noortekas oli täiega hea. Jutlus oli mõnus ja ülistus vägev. Polnud ammu-ammu laulnud juba neid laule ja see tekitas hea fiilingu. 

Peale noortekat chillisime õues Balta lähedal. "Jõusaalis" ning hiljem lihtsalt perroonil inimesi passides. Lahe õhtu oli. 

Kuigi jalad olid juba mõtetult väsinud, otsustasin ikkagist sooja õhtut nautida ja pool teed koduni kõndida. 

Mõnus oli. 

yummi kummitab, eh?

Mis mul ikka öelda on... laulan juba viimased 3 päeva koolis iga tund ja iga vahetund oma yummi-yummit ja olen sellega kõiki juba punaseks ärritanud, sest see jääb ka neid kummitama.

Elu ei veere üldse.. tundub nagu oleks see kandiline kuubik, mis on oma formaadilt 2D ja mis kukub vaikselt ühele küljele ja siis teisele küljele ja siis jälle esimesele küljele tagasi.

Eeskuju mõtlemisele

YO.

Hetkel olen lugemas raamatut pealkirjaga "Poiss, kes pöördus tagasi taevast". Tegu on kristliku raamatuga ja tõestisündinud looga, kuidas poiss sattus autoõnnetusse ning sel ajal, kui ta oli koomas, käis ta taevas. Arstid ütlesid, et sellistest vigastustest ei tule eluga välja ning isegi see oleks ime, kui ta ei sureks. Kuid nüüdseks on ta pea-aegu tervenenud läbi taevaste vägede.

Ning sellest raamatust jäi üks lõik kohe väga eriliselt silma. Kui te nüüd arvate, et siin on mingi järjekordne mõtetu Jumala jutt, siis lugege alljärgnev lõik läbi ning veenduge, et see pole. See on väike mõtlemiskoht inimestele, kes ei näe milleski positiivsust ja üks vingulaul käib kogu aeg. 

" Kui Kevin mulle tagasi helistas ja tema majale langenud puust rääkis, pidin alguses naerma puhkema - mitte kaastundmuseta kalki naeru, vaid rõõmunaeru Jumala helduse pärast. Ma mõtlen seda tõsiselt. Minu jaoks pole küsimus: "Miks juhtuvad headele inimestele halvad asjad?" vaid: "Miks meile üldse juhtubmidagi head?" Kindlasti ei ole me seda ära teeninud. 

Ma ütlesin Kevinile: "Esmalt mõtle sellele, et elekter läks ära. Milline õnnistus! Kui elektrivalgus poleks kustunud, oleksid sa koos lastega majas olnud ka ajal, mil puu langes katusele. Teiseks, sul oli nii või teisiti hädasti vaja katust parandada. Nüüd saad täiesti uue katuse ja kindlustusfirma maksab selle kinni! Ja kolmandaks küsin ma sinult: "Millised puud selles tormis murdusid? Kõik nõrgad ja vigased puud! Tugevad ja terved puud seisavad endiselt püsti. Sinu krundil toimus looduslik puudelangetus, mis muutis su kinnistu turvalisemaks ja tervemaks, jättes tervemad puud kasvama rõõmuks su perele. Järgmise aasta juulikuus ei saa sa öelda, et ainult üks puu võeti maha."

Jumala kätt võib näha kogu selles olukorras, aga nagu ma ka Kevinile ütlesin, me peame tahtma seda näha ja vastu võtta kui Jumala helduse ilmingut meie elus. "  

-Suudaks ka meie nii kristlaslikult kogu aeg mõelda.. see oleks saavutus ja eeskuju. 

Kirjandus, muusika, kunst

Kirjandus, muusika, kunst - nende kolme asja vahel on üks suur sild, mis neid ühendab. Selle silla nimi on: eneseväljendus. 

Kirjandussse saame me põimida muinasjutte oma peast. Kirjutades loome maailma, kus kõik käib meie reeglite järgi. Seal saame abielluda, tappa, muuta end maailmakuulsaks või siis hoopis nähtamatuks. 

Muusikasse saame me peita oma tunded, viha, rõõmu, ängistuse. Mis iganes hääled, mida igapäevaselt ei saa välja lasta. Me saame on halvad emotsioonid panna muusikasse ning muuta need ilusaks.  

Kunsti abil saame joonistades tõmmata kõige tumedamad või kõige värvilisemad jooned, mis meie meeltes paeluvad. Joonistades saame luua visuaalse pildi enda maailmast. 

Ning kui me ei paneks need tunded millegi muu sisse elama vaid jätaksime enda sisse, siis võiksime sellega hoopiski teha füüsiliselt inimestele haiget. Näiteks kuulus kirjanik E.A. Poe, kes kirjutas õudusjutte. Tema panigi kogu oma õudukate sisse selle viha ja tapahimu, tappes kirjanikulugudes oma kaasmaalasi. Selle arvel ta kindlasti säästis nii mõnegi reaalse inimelu. 

Kõigi nende kolme puhul saame me luua uued maailmad. Jagada mitte-avalikult oma sisemisi jooni ning samas luues midagi ilusat, hämmastavat, uut. 

Sellepärast me neid kolme asja armastamegi.  

Väike linn

Seal on üks väike linn, mida nähes tuleb südamesse soe tunne. Autod selles linnas tuttavad, inimesed nende istmetel veel tuttavamad. Üle tänavate lehvitavad sõbrad üksteisele ning hõikavad lühikesi tervitusväljendeid. Kõik teed on selles linnas läbi käidud. Iga teelõik toob kaasa mälestusi selle kulutamisest. Kõikides nurgatagustes on oldud. Majad on kutsuvad ja korterid nendes on läbi käidud. Sinna on läbi aegade kogunenud inimeste poolt miljoneid mälestusi alates sellest, kui väikese rahvahulgaga hakkas see alles tekkima. Seal võib kõike teha, sest see on kodu. Pole mupot, kes jõllitab oma kakarohelises mundris ja tusased porisevad vene tädikesed on päevavalguse eest peidus. Päikese saabudes jooksevad kõik õues, naudivad ilma. 

Seal väikeses linnas pole üksildust. Seal on kõik omad ning alati on seal keegi lähedane, kelle juurde pöörduda. 

Aeg selles linnas möödub omasoodu. Pole kiirustajad, vaid on nautijad. Nad istuvad rahulikult kääksuvatel pinkidel ning hingavad sõõm-sõõmu järel õhku. 

Inimesed selles linnas elavad seal, sest nad armastavad seda linna. Nad kasvatavad seal oma lapsi, veedavad abikaasaga koos aega. Tööl käivad nad seal samas linnas, sest nad ei pea kaugselt otsima kohta, kus saaks teha seda millega hing nõustub. 

Oma igapäevastes tegemistes ei vaevu nad riietuma moe tipu kohaselt. Neile piisab, kui tagumik on kaetud ja kõhtu katab värviline riie, mis vastavalt ilmale peab sooja/külma.

Jah, nende väikelinnaelanike elu võib tunduda küll vähem paremal järjel, kui teistel. Kuid nemad on just sellega rahul. Neile tuleb anda respect, sest nad on rahul oma väikese eluga. 

Nemad on need, kes teevad väikesest linnast selle, mis ei unune kunagi. Ükskõik kui kaua aega hiljem sinna minna.

Respect! 

Idu

Täna on täiega idu päev olnud. Otseses mõttes seekord.
Hommikul sadas padukat. Nii hullusti, et magada ka ei saanud. 9-ks Solarisse, saime Kellukaga ukse juures kokku ja täpselt 9.00, kui tehti uksed lahti, jooksime alla toidupoodi. Sõitsime käruga ringi ja kuhjasime sinna võiku kraami.


Sõitsime bussiga kooli, sebisime end klassijussi kabinetti raamatukokku ja hakkasime pihta. Pikemalt, koolis toimus tervislikkude võileibade konkurss. Iga klass pidi tegema. Meie klassist tegime Kelluga kahekesti. Seal oli siis must seemneleib, jääsalat, juust, kanasink, kurk, tomat, idud, punane sibul. Ja sellist oli siis kaks kihti. Nomnom mõnus oli teha. Pärast ülejääkidest tegime veel endale ka võikusid. Viisime siis aulasse selle, õpsid ja kõik kõvad tegijad koolis hindasid neid. Meie saime 3.koha ja pärast saime selle ära ka süüa, niiet väga viis =)

nimi-VÕIQ

Ülejäänud päev oli lahja. Sotsid, keka ja kunst. Klaveri lükkasime selle jubeda ilma ning sellega kaasneva raske õhurõhu ja sellest omakorda tervist mõjutavate asjaolude pärast edasi. Kõikidel oli raske olla.
Sõin terve päev idusid. Ostsime võiku jaoks 100gr karbi idusid, aga nad olid pmst karpi nii kokku surutud, et neid oli seal väga palju. Ära kasutasime ainult veidikene ja siis saingi ülejäänu endale. Ning sellega ma siis iga tund pudistasin seal ja pakkusin teistele ka. Paljudel oli nagu whaat... misasi see on :D Jeah.. ma arvasin, et ma olen ainuke maakas, kes pole kunagi varem idusid söönud, aga nagu tuleb välja siis ka paljud linnakad pole :D Seda kirjeldades võiks öelda, et lõhn on sellel nagu mullal ja maitse on midagi hernekauna sarnast..

idukarp ˇˇ

Kodus chillasin, hakkasin pannkoogitainast tegema ja just siis ajas Julia linna mu. Sõit vurravurra linna ja Virus Juliaga kokku. Nägime ka Hannat ja Kaisat. Suht palju enne kuute hakkasime juba liikuma. Jõudsime vara kohale. Vähe rahvast oli... sauna-lauri oli kohal.. tegi nalja.. iMaci taga sai ka veidi Amandaga asjatatud jne.. mõnus oli vahetevahel ka palju varem enne noortekat kohale jõuda.

Noortekas oli lahe. Mul endal oli kohati veidi raske oma mõtteid koondada jutlusele, aga tähtsamad asjad jäid ikka kõrva taha kinni ka ;) Näksilaua juures sai erineva rahvaga juttu aetud. Lõpuks jäime Bertaga istuma ja porgandeid sööma ja siis tuli Taaniel meie juurde ning meie täiesti suvalisest jutuajamisest sai täiega diibi teksti arutlus. Lahe oli.
Kodus tegin pannnkooke. Nussaga. Ülihead olid.. njommmmmmmmm

Ning selle njommmiga ma finisheeringi siin. Guud Nait !

It´s not you, it´s me

Nutmine, naermine, melanhoolia hood- kõik need on jälle mahtunud paari viimase päeva sisse. Vahel tundub, et  nädalapäevad on kummist, sest üks päev võib nii palju asju mahutada. 

On imelikke ja vähem imelikke asju toimunud. Näiteks täna oli 19. aprill. Ja täpselt aasta tagasi 19ndal aprillil tulin ma salaja linna ja tegin Liivalaias katsed ära. Ma mäletan seda päeva. See oli üks esimesi päevi elus, kui ma chillisin terve päev linnas üksinda. Pabistasin ka ja oeh.. mäletan seda hetke, kui istusin gartsas pingil ja ootasin. Tänagi istusin seal samal pingil ja tšekkasime selle aasta katsetajaid. Jep, lisakatsed olid see aasta samuti 19ndal aprillil. 

Tänane päev algas ka imelikult. Tahtsin end keerata küljele, aga miski soonis kaela ümber. Tegin silmad lahti, vaatasin, juhe... juhe ümber minu kaela. Pingul. Väike šokk käis läbi, siis taipasin, et olin kuidagi öösel või hommikul mässinud teleoni laadija endale ümber. Ning hommikul teine kreeps tabas mind siis, kui nägin et ma olin korteri ukse unustanud lukust lahti. Tavaliselt kontrollin ma 4 korda õhtu jooksul üle, kas uks ikka on lukus. Nüüd aga veetsin jälle ühe öö nii, et naabrid oleks võinud vabalt korterisse tulla.. creepy. 

Kolmapäev oli muhe päev, ainult 3 tundi. Algas jubedalt. Kaks esimest tundi olid kirjandi kirjutamine, kus ma ei suutnud piisavalt teese leida ja lubatust lühem tuli jutt tuli ka. Ning tänu oma aeglusele ei saanud ma seda ka valmis, mis tähendas seda et ma pidin järgmise tunni ajal, ehk inka, testi tegema kiirelt ära et kirjandi puhtand edasi kirjutada. Ja isegi siis ei saanud ma seda valmis. Õnneks aitas pikk vahetund mu hädast välja ning täpselt peale kella helinat sain kirjandi õpsile viidud.  Siis oli kaks tundi järjest loeng. Terve see aja jõllitasin oma kotis olevat hot dogi ja kannatasin kõhukorinat. Kui see läbi sai, ning ma sai suus juba pinkide vahel liikusin, moosisid klassikaaslased mu ära, et ma tuleksin Google SketchUpi. Kuna mul oli hea tuju, siis ma olin täiesti nõus. Ikka veel sai suus ja mäludes otsisime klassivennaga mööda kooolimaja mata õpsi taga. Ja ma lihtsalt kogu aeg naersin meeletult. Õnneks oli tundide aeg ning kedagi imelikult vaatamas polnud, aga ikkagist... tühjas koridoris klassivenna kõrval irnuda sai suus nagu hobune pole just kõige viisakam. Lõpuks õpetaja üles leides ei suutnud ma ise midagi öelda, sest ma.. naersin. Aga igatahes sain ma loa minna sinna õppetuppa vms.. Ma isegi ei teagi mille üle ma naersin..  

Ja järgmised 2,5 tundi istusingi arvutiklassis sketšimas 3D maju, kuubikuid ja kirikuid projekteerides. Fun oli.  Üks uus oskus jälle juures =) Vahepeal tegin kiire print screeni ka igaks juhuks :D Pole küll veel täiuslik, aga siis sellised asju tegime.

Kodus muutus midagi. Melanhoolia lõi välja. Ning kui mu lemmik Coca-Cola klaas maha lendas kildudeks, siis mu enesekontroll oli küll kadunud. Lõpuks olin ise seal kildude juures põrandal ja valasin oma tundeid välja. Ma tean, et minuga pole kõik korras. Vähemalt mitte alati. 

niipalju seda siis alles jäigi...

Hiljem tuli kodukas ka. Seekord oli lahe, sest kõik olid kohal ja Eva-Lotal oli ka sünks. Saime palju magusat süüa. Tore osadus ja seltskond oli. Ma püüdsin küll naeratada ja olla rohkem osavõtlikum, aga ma ei suutunud.. väsimus piinas samuti. Hiljem oli veidi halb tunne, sest teistele võis vb tunduda, et ma olen masekas või et midagi on juhtunud.

Kuigi tegelikult ei juhtunud ju midagi. 

Igapäevane. kahjuks. 

Koduigatsus on peale tulnud. Tahaks maale juba. Tahaks vanemaid näha, rääkida normaalselt, mitte tunni ja pooleteise tunniste telefonikõnedega. Ainult üks päev veel... 

dumb school things

Jõudsin koju. Hea on olla. Söök lähedal ja vaba õhkkond. Krõbistan juustu-sibula leivakesi, mis olid mõeldud homseks ja sorteerin peas mõttekillukesi, mida kaks selle nädala esimest koolipäeva kaasa on toonud. Reaalainete nädal on mõtted väga keeruliselt tööle pannud. Isegi nii keeruliselt, et nende lahti harutamine on kui füüsika. 

ülihea, üliüli hea.
Käisin peale kooli ostmas ja
see tegi tuju rõõmsamaks. 

Draamad, draamad on koolis iga päev. Varsti ei jõua neid enam isegi ära kuulata, sest kõik on aetud nii dramaatiliseks. Kohati mõtlen küll, et kas ainult minu klass on selline või ongi sellised asjad normaalsed?  

Massive.... saksa õpetaja ütles täna, et õppige, praegu pole teil kohustusi. Ma hakkasin naerma. Loogiliselt võttes on meil väga palju kohustusi. Nagu tõesti, kool ajab juba vaikselt mõttemaailma podisema. Ja siis võingi ma vahetundidel tunda ahistatud tunnet, sest tahaks veidi sellest 45 minutilisest jurast puhata. Hea on, et mul pole kedagi kohe käepärast võtta, kellga väljas chillida, muidu vist oleksid minu ekoolis ka kahtlased P tähed keset päeva. Ehk siis, kes aru ei saanud, siis poolte tundide pealt mujale chillima minemine. 

Ma arvan, et kõik nõustuvad minuga, kui märgin ära, et tõesti meie õppekava ja hindamissüsteem on veidi ülejõu käiv. Mulle meeldis eilne Helina blogipostitus sama teema kohta. See sobiks väga hästi protestimiseks, muide ;) Ning veel need kodused tööd lisaks 7-8 tunnistele koolipäevadele on ikka liig, mis liig. Isegi mu ema saab aru, et kust ma võtan selle aja veel 1-2 tundi õppimiste kallal istuda, kui mul on pikk päev seljataga ning õhtul veel sada sehkeldust teha. Olgu, kõik ei pea endale ise süüa tegema, aga ma pean. Ja tühja kõhuga ei saa õppida. See veel hullem ju. Ning puhata on ka vaja. 

Grh... mis sellest ikka rääkida. Tuleb lihtsalt see etapp läbi käia ja eks vaatab mis peale seda juhtub. 

Eile oli imelik päev. Hommikul paistis päike ja hiljem kadus see lootusetult ära. Õhtul sadas vihma ja sadas lörtsi.. brh..  Täna hommikul oli sajukas, aga hetkel paistab päike... ilm pendeldab. 

Imelikke asju juhtus veelgi, aga sellest ma siin ei räägiks. Inside teema, mõistate? :) 

Kõik pole veel täiesti hall

Hihiii, veel enne kui magama jään, laotan teie ette selle toreda pühapäeva.
Öösel-Hommikul olid unenäod imelikud.. aga see pole tähtis.
Istusin lõõskava päikesega toas. Vaatasin, kuidas naabrusrahvas särkide väel jälle grillis midagi head ja paremat. Kadestasin neid. Tahtsin ka õue. Ajasingi vopsvops korralikud hilbud selga ja linnapoole. Oiii kui soe oli õues. Päike küttis mõnusalt.
Draamateatris saime klassiga kokku. Käisime ringkäigul mööda draamakat. Hästi huvitav oli. Laest kuni keldrikorrusteni välja. Nägime rekvisiitide ja kostüümi ruume. Kabinette, proovisaale ja tehnilist lavatagust. Muidugi saime ka ise laval seista. Hihii, nii mõnus on laval olla. Saal tundub sealt hoooopis hoopis väiksem ja kõik rahvas nii ligidal.
Ning kuna me pidime õhtul niikuinii vaatama etendust teatrimaja loomise kohta, siis oli meil linna peal veidike aega. Lõin Marleeniga kampa ja käisime kohvas ja siis jätsi ostmas. Pendeldasime veidi Virus ringi ja läksime Seppälässe. Ja oi-oi-oi mis ma nägin. Kingad. Sinise,punase,kollase lillelised värvilised kingad. Niii kenad ja nii mõnusa madala kontsaga. Nunii, saapad jalast ära ja kohe proovima. Uhh, kuidas need mulle meeldisid. Kahjuks polnud mul seppäla sooduskaarti ja kinkekaarti kaasas ning aega nende järele sõitmiseks bussiga poleks piisanud... Nii pidingi lahkuma poest kingadeta, kuid teadmisega, et 24 tunni pärast on need mul juba olemas.
Edasi liikusime teatrisse. Istusime oma valedel kohtadel ning lõpuks kui nende kohtade õiged omanikud tulid, tegime väikest vahetust. Šhakalaka. Etendus oli naljakas. Kohati isegi väga naljakas. Ahjaa, pealkiri oli "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..." ning nagu mainisin, rääkis see teatri ehitusest ja selle rajamisest. Peaosades olid Ivo Uukivi, Mait Malmsten, Tiit Sukk ja Guido Kangur. Lisaks veel mõned naisnäitlejad ja Märt Avandi, offkoors. Tema on alati näidendites sees. Seekord oli tal ka eriti head tükid. Hehee, naerda sai palju :)

Etendus lõpes lambisel kellaajal, mingi 21.30, aga Marleeni buss läks 22.30... niiet tal oli tunnikene aega. Otsustasin olla hooliv klassiõde ning oodata temaga veidikene. Käisme Hessist läbi ja siis läksime alla terminali istuma, aga seal...
Seal oli üks tore tädikene nimega Olga (või oli ta Olja..) kes rääkis meiega kolmes keeles. Just nii, tema segane jutt käis segastes inglise-eesti-vene keeltes läbisegi. Alguses tahtis ta lihtsalt teada, mis kell tema nr 35 läheb, kuid hiljem rääkis ta palju ja pika jutu meile maha. Näiteks seda, et Pelgulinn on Kopli ja noored tüdrukud peavad elama kesklinnas. Lisaks ei meeldinud talle Marleeni prillid ja see, et ma nuuskan. Ise oli ta paraja vine all ning hambad tema suus olid.. parajad söekuubikud. Õnneks või õnnetuseks oli ta ise teadlik, et ta on hull ning seda ta meile ka pidevalt korrutas. Naerda saime küll kõvasti. Aga selle naermisega oli ka nii, et kui ta arvas et me naerame tema üle, siis ta muutus jube kurjaks. Umbes 15 minutit või veidi rohkem said teised kõrvalseisjad vaadata, mis komejanti see tädikene meile teeb. Siis tuli tema buss ning ka meie Marleeniga ütlesime, et hakkame nüüd minema. Liikusime kähku-kähku õue, aga seal oli külm. Liikusime jälle alla tagasi ja samal ajal luurasin, et teda tagasi pole tulnud. Õnneks oli plats puhas ning ühtegi tuigerdavat naist sogase jutuga polnud näha. Seega saime rahulikult järgmised 10 minutit istutud.
Läksin bussile ning vaikselt tagareas istudes rääkisin emmega telefoonas juttu.

Selline muhe pühapäev Draamateatris ja Virus Marleeniga =)

Lebot uut nädala algust!

Monster faces

Cooling rolling

Oeh.. ükskõik  mida ma ütleks, kõik tundub talumatu. Seetõttu vist annangi tuimalt eilse tänase meeldejäävamate sünmuste ülevaate ilma pikemate tunneteta. 

Reede oli mõnus lebo. Hommikul sai korralikult välja magatud, kümneks kooli. Meedias oli ülesanne mõelda välja mingi üritus. Mõtlesime selle Anniga välja ja pool tundi oli jällegist niisama lobisemine.

Sotstööde tunnis käisime Käo Päevakeskuses. Seal on siis need puuetega lapsed. Nägime ka päris paljusid neist. Ning nii mõnigi meie klassist oli peale seda vait. Eks raske ole see elu, kui sa ei saa elada täisväärtuslikult. Tagasiteel mõned arutasidki, et mida tema teeks kui ta laps tuleks selline.. 

Mina mõtlesin, et mina virisen liiga palju. Olen ju terve ja mõistan maailma nii nagu see on. Oskan rääkida, kõndida, mul on olemas kõik kehaosad ja vaimupuuet mul ka pole. 

Läksime Solli juures maha, käisime Hessis ja siis kooli tagasi. Keka oli paralleelklassi ja mõne 12 klassi poistega koos. Mängisime võrku. Ja mind pandi ka võistkonda.. pekki. Ma pidin end ära peedistama seal.. -.-  Kõik oli suhteliselt okei, kuni tuli minu kord servida.. Siis läks võrku ja õpetaja saatis järgmise tüdruku minu asemele.. Ülejäänud tunni olin pingil istuja.

Kunsti jõudsime pooleks tunniks, sest klassijussi ja puhvi vahet on ka tore käia :) 

Mul oli klaveritund ka. Olin seekord eriliselt tubli ja sain õpetajalt kiita. Järgmine või ülejärgmine kord esitan oma loo klaveril hindele ära ja siis on korras selle asjaga. Pärast läksime veel aulasse ja mängisin esimest korda elus tiibklaveril. Awsum oli ;) 

Ja siis lõppes ka minu rahulik päev ja edasised tunnid olid sõitmine ühistranspordiga mööda linna. Mingid jubedad ummikud olid ka ja ma sain vahepeal tõsiselt kurjaks ühistranspordi ja tipptundide peale. 

Saime Juliaga kokku. Tal on armsad mururohelised juuksed. Väike istumine tema rahvaga ja siis liikusime Olli. Veidi pabistasin, et mis saab, kui ma nüüd ühe tundmatu rohepeaga kohale ilmun, aga väga tore oli. :D Kuna ma eelmine suvi käisin ringi punapeaga, siis nüüd see rohepea minu kõrval kedagi enam nii väga ei üllatanudki. Igatahes tore noortekas oli. Vähe saime olla, aga muidu oli tore. 

Poest läbi ja minu poole õhtuks. Sõime pitsat, kuulasime vanu laule ajast kui olime Jänedakad. Sõime kollast meloni jäätist ka.. kuni süda pahaks läks. Siis pikutamist nolamist pildistamist lollitamist elutoa vaibal ja sliipi. 

Hommikul sain teada, et ma norskan. No tõesti, see on tänase päeva kõige suurem üllatus. Sest ma olen terve elu arvanud, et ma ei norska.. ja nüüd ma ei tea mis saab.. 

Päeval liikusime linna peal ringi, käisime Osturallil, varustasime end hunniku meigikraamiga ja siis istusime Hessis.

Lilleputkade juures nägin üht sõpra.Chättisime niikaua kuni Julia mulle punase roosi ostis :D ja siis liikusime edasi Baltasse. Seal saime Helinaga kokku. Saatsime kõik karvased-sulelised rongile ära ja liikusime Helinaga minu poole. 

 Vottttt..... homme jälle linna peal terve päeva ja Draamateatrisse again. 

Selline tunne on, et nagu kästakse elu elada. Nagu see oleks kohustus elada. Kuigi samas vahest üldse üldse ei viitsi... 

Yeah.. bye. 

Ma lihtsalt tunnen, et ma olen nii halb sõbranna. 

Maybe i´m a different breed

Kuulan hetkel ühte lugu juba kuuendat korda järjest. Kummitab, ei lähe peast ära ja ei lase keskenduda.
"Sail... Maybe i should cry fo help."  
Laul sai läbi. Keelasin end seda 7 korda repeat vajutamast. Kirjutan veel mõned mõtted ennem kui langen unesügavikku.
Niisiis, paar viimast päeva.. nendest pole mitte muffigi rääkida. Kool röövib kogu energia. Ning peale kooli ongi vajadus magada, et energiavarusid täiendada.
Eile, kolmapäeval läksin ka magama. Plaanisin tunni ajase powernapi teha, et enne kodukat asjad korda seada. Aga millalgi kuulsin läbi une helinat. Mingi tir-tirr käis koridoris. Yea.. ilmselgelt magasin ma enda kodukasse sisse.. Feil. Tudisena liikusin seal ringi veidi ja kui olin toibunud siis tuli ka energia ja power. Kodukas oli lahekas. Mitmedki olid haiged, aga meie tegime nende jaoks (kodugrupi)koduvideo. Sõime, rääkisime, palvetasime ja tavaline värk. Arutlusel oli ka palvetamise teema.
Tundus, et korter jäi liiga kiiresti tühjaks. Ja siis jälle õppima.
Kodutööd sakivad.
"Maybe I´m a different breed. Maybe I´m not listening. So blame it on my A.D.D, Baby"  
Hommikul, kui ma bussiga veeresin, nägin ühte tuttavat. Hiljem ta ütles mulle, et ta mõtles just enne, et ta tahaks kedagi tuttavat näha. Ja kui ta vaatas bussi, siis tal oligi et "oo, Ingrid on ju seal!! :D " - tänase päeva lahedaim asi vist.
Täna mata tunnis avastasin, et kui minu kõrval pole Marleeni ja minu eespingis mitte ühtegi klassivenda kellega lobiseda, siis ma saan seitse korda paremini matast aru, ma olen seitse korda töökam. Ja success saadab mind.
Kuidagi eriliselt vara jõudsin koju. Jahutasin end sellest palavusest ja kehkast ning sõin. Harjutasin klaverit ning panin end valmis õhtuks. Aga siis selgus, et vend on haige ja kõik me plaanid jäävad ära. Fuu.. juba teist nädalat järjest.. Plaanisin ikkagist välja minna, aaga.. eih. Lõpuks passisin ikka diivanil telekat vahtides ja kisselli luristades. Imetlesin oma kohevaid-looklevaid-lainetavaid-sassis-keerdus-krussis-pehmeid juukseid. Mõnus afrokas. Mõtlesin, et lahe olekski iga päev selline välja näha.
"Sail"
Elu kuidagi läheb teisiti kuidas ma sooviksin. Tahaks muuta osasid asju, aga ei. Ikka lähevad need nii nagu on minu tahtevastane. Tahtmistele ei tohigi järele anda, aga tõesti.. lihtsalt nii nõme on juba, sest kõik läheb vastupidi. Nagu minu olemasolu siin ei arvestatakski. Olen killuke sellest värvilisest massist, kus mind teiste säravate isiksuste kõrval ei märgata.Kurb olen. Ja kurvaks ma ka jään.
Minuga ei juhtu midagi lahedat. Ma lihtsalt olen olemas. Aga mitte midagi ei juhtu. Iga päev oleks jälle nagu üks raisatud rahakopikas, mille eest pole midagi saadud.
Ma ei oska enam midagi öelda.. tahan magama minna.

3vanapictures

Lappan vanu pilte. Midagi summer 2010st

Too deep to be a freak

Oli tavaline feil teisipäev. Hommikud sünged ja viimases tunnis on vaat nii, et ei saa sosinal naermist lõpetatud.
Peale tunde chillasin Kristiines. Sõin, kuulasin mussi ja passisin inimesi. Nii lambiselt kui võimalik. Koju sõites kukkusin trollis noormehele otsa. M, Olümpia juures sebisid mingid mustades mundrites maskide ja eraautodega politseid ringi. Toppisid kellelgi käed raudu ja sundisid autosse.  Xymelin sai tänase päeva jooksul sõbraks, sest nina on mahedalt kinni.
Põnev.

Õhtul:
Mina hoian süles väikest paarikuist vennapoega kui teised riietuvad.
Vend: "No harjuta-harjuta. Varsti saad rohkem hoidma hakata"
Vennatütar (7vuotaa): Kas ingrid saab emaks ?!!??!??!!?? *ja seda täitsa tõsisel häälel*
Kõikidel naerukad. :D :D


Tuu tiip tuu bii öö friiik. Tühjendasin telefonist pilte arvutisse ja veidi värvi andmiseks siia.

Klassiõde juunistas ükspäiv südamekese

Vahepeal sain õnnelikuks saapaomanikuks

see olen mina. Massive varjuga ja tuhmunud värviga. 

päeval on mõnikord niisama aken põrandal.. wat? 

Olevik

Eh.. paha laps olen. Ajataju on tätsa sassis. Eile lõpetasin kirjutamise enne kahte, täna on kell 1.31 ja alles alustan.

Plaanisin tegelikult ainult tähtsad asjad-kohad läbi käia ja siis tuttu lasta, aga vot just nüüd tuli vajadus kirjutada.

Minu segase ööelu on põhjustanud see, et mulle on saanud kombeks kohustuslik kirjandus alles öö enne päeva läbi lugeda. Ehk siis öösel loen raamatu läbi, hommikul teen töö ära. Tavaliselt on meil iga nädal või siis üle nädala raamatu töö, niiet pole imestada et ma täna jälle seetõttu siin nii hilja ringi kondan.
Raamatud, mida lugema peame on kõik selline.. vana aja kirjandus. Ning nende raamatute sisu mingis mõttes kogu aeg kordub. Alati on raamatus keegi, kes on hull ja alati on mingi diipdiip armastus ja südamedaami ja printsi teema ka sees. Ning mida ma märkasin. Ohhoo, need raamatud on ikka freakisly palju mõjutanud mind. Kohati tundub ka endale, et elan väljaspool reaalset elu. Keerulised mõtted, monoloogid, asjade ette kujutamised. Kinda me, eh ? Ja need armastuseteemad.. grh.. nagu tõsiselt kade on neid lugeda. Ja kui tõesti mõni päev suudangi elada normaalse inimese mõttemaailma elu, siis need raamatutest ja ka telekast välja paistvad sürreaalsed armastuslood panevad ka endal mõttemaailma jooksma ja igatsuses unistama. Aga sellega võivad kaasneda tõsised vaimsed tagajärjed.

Esmaspäeva elasin läbi. Nüüd ootab ees teisipäev, kui ma oma paari tunni unega üldse jõuan sinna. Ainult teisipäev veel piinelda üksildases üksinduses, sest kolmapäeval on juba kodukas ja neljapäeva õhtu möödub kusagil mujal. Kus, seda täpselt ei tea, sest vennal on minuga mingi salajane plaan. Ei tea, ei julge ka arvata, niiet oootan huviga. Nu ja reede on juba lebo päev ja noortekas.

Ma ei saa salata, et mu mõtted keerlevad endiselt läbi mineviku. Liiga palju elan ma minevikus. Aga pole ka tulevikku, kuhu vaadata. Sellepärast elangi tuisapäisa olevikus.

(soovin, et kõik oleks korras) 

Olgu, kaunist valget külma sünget ööd ja hapusid unenägusid mulle.

Easier to run

Here i am, once again. Paar päeva on vahepeal mööda saadetud siinpoolses vaikuses. Midagi erilist pole juhtunud. Endale võib küll elu tunduda tohutult põnev, aga samas kõrvaltvaatajale võiks see tunduda megaigav. Ja samas mõnikord on jälle vastupidi. Endale tundub igav, aga teistele võib tunduda nagu põnevusfilm minu elukene. Jätkates siin teemal veidi, siis täna rongis muusikat kuulates ja mõttemaailmas supeldes keerutasingi peas mõtet, et kui näiteks teha film minust, sellest nagu mina näen kõike enda ümber. Kõik toimuks läbi minu tunnete ning vahepeal sosistaksin ma filmi taustale oma mõtteid, et siis kui palju oleks sellisel filmil vaatajad.... I know, ma mõtlengi veidratest asjadest.


Hüppan reedesse. Siis kui oli Suur reede ja paartuhat aastat tagasi samal ajal löödi Jeesus risti.
Reedel oli koolist vaba ja nii sai põõnata kaua. Kasutasingi seda erakordset võimalust ning lasin hambad irvakil ja mokk töllakil tubli 12 tundi rahus mööda.
Balti jaama jõudes sain Helinaga kokku. Ja ma ei tea kui avalikult ma võin siin seda kirjutada, aga tema kaaslasega ka siis. Mina imesin oma jäätist, panin selle suhu et naeru tagasi hoida. Nemad jõid kakaod. Kena vaatepilt oli. Hängisin veidi nendega seal ja siis juba rongile.

Maal
oli
mõnus
ja
hea.

Päris korralik lumi oli seal mida tuli veel järgnevatel päevadel juurde ja juurde ja juurde.
Ja.. ma ei oskagi kirjeldada seda tunnet mis on siis kui ma olen seal vanas talumajas, kus on nii rahulik olla. Ma ei oska öelda teile mida ma seal teen, sest seal on kõik liiga kodune ja seal võib kõike teha ja seal on kõik minu oma. Ma saan lihtsalt öelda teile seda, et nüüd, 7 kuud hiljem igatsen ma seda kohta nii taga ja ma annaks ükskõik mida, et veel aastakese seal oma lapsepõlve pikendada... ;(

Nädalavahetus, laupäev ja pühapäev möödusid jälle Tapa linnakeses. Laupäeval oli kirikus mingi üritus emmedele, kus ma olin teiste tüdrukutega taga ruumis chilläksit pidamas. Funfun oli. Hiljem liikusime Kivisildade juurde. Tegime süüa, popikat ja nsm olemist. Õhtul oli noortekas. Vaatasime "The passion of the Christ" filmi. Ja vahet pole, kui mitu korda sa oled seda näinud. Kõik need kannatused ja kõik see film paneb aina ja uuesti mõtlema selle üle, et miks läks Jeesus meie eest ristile. Filmi lõppedes olid kõikidel silmad märjad.. ja õue minnes jäätusid need ära, sest õues oli nende paari tunniga sadanud autodele vähemalt  3-4 cm lund. Mihkel viis mind koju ja siis oli tee ka nii jubedalt tuisune ja lumine, et aega võttis selle koju saamisega.
Pühapäeval oli veel rohkem lund maas. Juba täitsa korralik jaanuari ilm minu arvates..
igatahes, pühapäeval kirikus ja siis juba taaskord edelaraudtee teenuseid kasutades linna poole vetrudes tagasi. Istuda jälle ei saanud. Pühade tõttu kõik ülerahvastatud. No tõesti, pange teinekord mingi lisavagun või siis käru sinna taha, et teised inimesed ka istuda saaksid. Mitte ainult need, kes sealt algkohast peale tulevad.. õrrr...

Nu ja nüüd jälle linnas.. mõtlemas et kas on praegu juba kevad-depressioon peal või on see koduigatsus või üksindus?

Sorry, et illustreerivaid pilte pole. Ei jõudnud selle peale aega raisata. Mõtted on ainult mustade ruutude ümber ka, niiet ega midagi värvilist poleks ikka tulnud.

Nii, Helina. Sinu jaoks sai see valmis klopsitud nüüd kui kell on juba 1.45

Ööd ööinimestele!!

Mõtted rongisõidul

Mõndasid asju on nii hea hoida enda teada. Samas mõndasid asju lihtsalt tuleb teistega jagada. Ning on neid asju, millest ühed tohivad teada ja teised mitte. Saladusi hoida on hea. Siis on tunne, et sul on midagi mida teistel pole. Need teevad eriliseks.
 Inimesed, kes kõiki oma sündmusi jagavad teistega ja inimesed, kes kõike hoiavad enda sees, omavad mõlemad plusse ja miinuseid. Avatud inimesed on sotsiaalsed. Ilmselgelt kui nad jagavad oma elu, nad ka teisete seas teatult n.ö kuulsamad. Me saame kaasa tunda nende rõõmudele ja muredele. Nende elu on nagu raamat meie käte vahel. Kinnised inimesed omavad vastupidiselt enda ümber kuuri. Nad on seal peidus. Me ei saagi teada kas neil on midagi hästi või halvasti, kui nad ei räägi. Aga nad on lahedad. Sest neil on see oma maailm ja sinna pääseda on nii mõnegi inimese soov...

Pea on mõtetest tühi

I still love bubbles

kevad 2011

Täna on juba neljapäev. Ning täna leidsin ma ka aega lõpuks mugavalt lösutada ja netis surfata.
See nädal on läinud mõõduka kiirusega. Olen hakanud rohkem õppimistega pingutama. Samas, kui kopa ette viskab, siis ikka nii täielikult, et 12 tundi ei taha enam õppida.

Tundub, et oma eelmise nädala apsakast hakkan ka vaikselt üle saama. Mu missioon mõtted mujale viia on edukalt vilja kandnud. Lepin olukorraga ning selle tagajärgedega. Vaikselt, aga vähemalt kuidagigi :)

Kolmapäev oli mõnus. Olin kaua koolis ning siis väike poetripp. Koju jõudes koristasin ning kui olin selle lõpetanud ning parjasjagu täpselt kell 17.00 riideid vahetasin, helises koridoris telefon. Helina jõudis kohale. Tunnikese olime veidi koos ning chättisime kuueni. Enne kuute jõudsid ka Eva-Lota, Berta ja Kaisa minukale. Kuna nad olid esimest korda külas siis neil oli palju uudistamist :D  Paula ja Anete eksisid ära, niiet neile pidin õue vastu jooksma :)
Minu pool oli rahvas seetõttu, et oli kolmapäev ja oli kodugrupi aeg. Üldiselt läks meil täiega hästi. Funfun oli  ja naljakas ja ülihea aeg koos. Oleks võinud pikemalt olla, kuid osad pidid minema mu kooli Flash Mobile, niiet koos veedetud aeg jäi lühemaks kui oleks võinud olla. Aga olenevalt sellest olime veel teistega edasi chillimas ja rääkimas.

Neljapäeva hommik oli raske. Tõsiselt raske. Ja kooli minemine tekitas tunde nagu sõidaks sõtta.
Mõtlesin teve päeva, et tahaks koju juba. Ja kui tunnid said läbi ning kekast tagasi tuldud, oli koju minemise soov kadunud. Vastupidiselt istusime veel klassikaaslastega gartsas. Väsimus oli ka nii suur. Lõpuks jooksin lihtsalt ära, kui poisid korra eemale veeti, et mind jälitama ei hakataks (inside topic).
Kodus siin.. magasin päikese käes. Vaatasin telkut. Kärsatasin ja tossutasin veidi. Piinan Valdist ja Tutat.. ja soovin teile rahulikku Suurt Reedet homseks !!!

aprillis lumi maas.

Ehheee.. yo.

Nii, nüüd on asi nii, et 1. aprilli öösel vastu 2.aprilli tuli lumi maha. Ja täitsa tõsiselt. See püsis veel terve esmaspäeva ja teisipäeva maas. Ning seda on veel vahepeal juurde sadanud. Ja täna on juba.. 3.aprilli õhtu. Nagu.. cammoon,  kuu aja pärast peaks meil olema 20 kraadi soojem kui praegu ja rohi haljendama maas. See pole üldse aus, sest kõik olid talveasjad juba kappi ära pannud ja olime nii kevadeks valmistunud. Kleidid-seelikud välja otsitud.. räägiti, et aprill tuleb soe. Hähh. Hetkel on paks lumi maas ja nagu mata õps räägib, siis veel viimane võimalus minna kelgutama ja suusatama.
Ja see uudis võtab lihtsalt nii sõnatuks, et muud polegi öelda. Headööd.

autod lume all. Ei ole mingi aprillinali. 

tüüpiline tänava pilt. 

rahul ja rahulolematus

On 1. aprilli õhtu. Täna on olnud eriline päev. Kas sellepärast, et on 1.aprill? EI. Sellepärast, et ma ei saanud mitte ühtegi aprillinalja. Yeah. Keegi isegi ei üritanud mind haneks tõmmata. Suht pro, mis?

Räägin veidi tänasest päevast veidi positiivet juttu ja siis loobin teid veidi oma segaste mõtetega ka.

Hommikul church mis oli metokatega koos, sest sakslased olid ka külas. Jagasid sõna kuulutamisest. Peale seda oli üleval korrusel väike miiting noortega seoses juulisse kavandatava outreachiga Tapal.
Hiljem liikusime Kivisildade poole. Maarja tähistas oma sünnat väikese lõunaga. Tore oli. Juustukook oli üle kõige. Mõnus aeg oli seal. Siis Vooglaidid saatsid mind rongile, lehvitasid veel mulle ja nii armas hetk oli. Rongisõidust vist ei tasu rääkida. Lugesin raamatut. Vahepeal tõstsin pea, vaatasin välja ja õues oli täitsa tavaline päikeseloojanguline õhtu. Siis lugesin edasi ja kui uuesti välja vaatasin, oli õues vilu ja lund sadas.. Massive smuuti-ilm. Lund ja päikest läbisegi koos tuulega.
***

Ma olen segaduses.
Ma tunnen, et ainuke asi mis mind linnas kinni hoiab, on kool. Ja nii see ongi. Sest mul pole ju muud siin. Pere on maal. Neid näen ma kord nädalas, kui sedagi. Te küsite, kas sõbrad siis ei hoiagi? Sõbrad on mul ikka. Vahet pole kus ma olen. Ja see ei oma tähtsust, et kus olen mina või kus on nemad. Sest kõik niikuinii elavad nad kõik iga päev oma elu ja kokku puutume füüsiliselt ainult vajadusel või juhuslikult.
Külalised? Eih, mul pole enam kedagi külla oodata. Ma olen oma suurepärase isiksusega suutnud ka tema ära eemale peletada. Noortekas, kodugrupp? mkm.. Tapal on ka noored ja noortekas ja Jumal on igal pool samasugune.
Böö-di-böö-böö
Tõesti, mulle ei paku peale kooli enam mitte miski siin pinget. Kui kontrolltöid ka poleks siis.. maitea.. magaksin vist terved päevad ja jääksin voodihaigeks.
Ootan nädalavahetusi. Ootan maale minekut. Ootan seal pori sees elamist. Koertega nolamist. Seal on inimesed, seal räägitakse minuga. Ja isegi kui see on mingi küsimustega pommitamine või moraalilugemine, siis ikka on see parem kui siin piinavas vaikuses ja laiutavas tühjuses elada. Seal elasin ma 16 aastat ja 5 kuud.
*suur ja raske ohe* Mul on peas nii palju mõtteid. Aga need ei tasu siin kajastamist. Ma lihtsalt.. tahaks nutta need emotsioonid endast välja. Aga me leia seda kraani üles, kus need välja tulevad.
Vajan midagi täiesti uut. Ja ma ei taha mingit  iga-kuist uuendust, kus vajutad yes nuppu ja siis downloadib midagi uut. Vaid midagi täiesti uut. Midagi ennenägematut. Midagi, mida pole kogenud ja mis ei kaoks ka sama kiirelt kui raha või nagu jäätis minu sügavkülmast.
Darghhh..  kopp ees.
 Ahjaa.. lahendusi on ju tegelikult veel. Näiteks mõneks ajaks ära lendamine. Hunniku raha ja piibliga....ristisõda pidama.

 Kuulan "We are the fallen - Bury me alive" 

Elu liigub kiiremini kui miski muu

Yo, fellas.

So.. eile lahkusin sünnale ja ei teadnud, kas jõuan Olli või mitte. Õnneks mul vedas ning ma sain eile üle piika-piika aja noortekale. Jõudsin küll hilinemisega, aga armas Helina oli mulle koha kinni pannud enda kõrval ;)
Noortekas oli väga guuud. Veljo rääkis lepingust. Erinevatest lepingutest. Nii hea oli kuulata. Lõpus oli ülistus, nagu alati. Ja väga eriline tunne oli seekord. Ma ei tea miks ja millepärast, aga rahu oli. Eriti kuna see möödunud nädal oli nii piinarikas, siis see rahu selles reede õhtus oli kuidagi nii meeldiv.
Peale noorteka sisulise osa tegin Helinale ettepaneku seekord kiiresti ära minna. Nii tegimegi. Läksime mäkki istuma. Helina võttis friikad ja mina jäätise, (mida sõin nii kaua kuni see muutus väga vedelaks.) Niisiis. Toimus minupoolne ülekuulamine Helinale, kuna ma polnud teda nii ammu näinud ja ma teadsin, et tal on mulle paljutki rääkida. ˇ ˇ

Õhtu möödus rahulikult ja energiliselt. Kuuuni hetkeni, mil starteri energi mõju kadus mu kehast ning siis tuli suur  väsimus, mis lõi mu voodisse magama nii sügavalt, et kui ma külge hakkasin vahetama oli õues juba valge ning kell pool kümme. Ega siis polnudki enam pikka und ning laupäeva hommik algas.
Käisin Kristiines Maarjale kingitust valimas. Oli raske valik, sest talle midagi väärilist on raske leida... poolteist tundi jalutasin kõik poed läbi ning lõpuks tegin kiire ostu ära.
Võtsin prismast veel granaatõunajooki ning trippisin koju tagasi.
Kodus oli pikk ootamine. Õppisin, puhkasin, lugesin, nolasin. Tuju oli nõmekas.  Lõpuks võtsin oma kodinad-pudinad ja liikusin minema. Sain vennaga kokku. Ta ütles, et ma istuksin taha, sest ta võtab mingi rahva peale. Grh.. jälle mingi töömehed *arvasin mina*. Aga kui me sõitsime ühe spordihoone ette ja ma nägin seal oma endist õpetajat, ja veel mitut tuttavat nägu oli mul nagu whaaaaaaaaat. Ma ei jõudnud midagi küsidagi, kui äkitselt loobiti pagassi spordikotid. Esiuks tehti lahti ja vana keka õps tervitas mind sõbralikult. Küsis midagi.. ja siis avati tagauksed ja ühele poole minust istus mu vana klassivend I. ning teisele poole tema vend A. Ja selle A. sülle istus veel üks poiss. Mina jäin nende vahele keskele. Kui vend autosse tagasi istus, siis mul oli et nagu  oot.. kas nad tulevad meiega ??? :D lol.. ma oskan alati ikka nii geniaalseid küsimusi küsida. Kuna õpsi auto oli katki läinud, siis nad ei saanud muud moodi tagasi Jänedale.
 Nu ja reis oli põnev. Nagu ma mainisin, olin ma nende poiste vahele surutud ja liigutada väga palju ei andnud. Need kaks ainult, kes istusid üksteise süles veiderdasid pidevalt ja siblisid seal ringi. Aken oli isegi  vahpeal udune. :D Ilmselgelt hoidsin ma terve tee naeru kinni. Põnev oli. Vahepeal sattusid mu käed kohtadesse kuhu poleks pidanud, näiteks kellegi suhu või siis kõhulihastesse. Lumisted ikka naljavennad, niiet pulli sai. Vahepeal vend küll piilus üks-kulm-üleval-pilguga mind, aga ma siis tegin muhedat nägu. Hullult palav oli ka. Sest need poisid on lihtsalt nii suured... Ma tundsin end nii tillukesena nende vahel.
Aga olgu, lõpuks jõudsime kõik ilusti koju. Ning mu mõttes jooksid ringi veidrad irvitavad mõtted. Lähen jooksutan neid unes edasi ;)

Ilusat 1.aprilli.