page 365 of 365

Viimane päev. Viimased tunnid.
Nagu selle aasta suurematele sündmustele kohaselt, istun ma jälle üksinda kodus meik peal, juuksed ilusasti soengus ja kõht täis. Kõik on korras, ise olen veel rahul.
Täna pole peotuju. See päev võiks juba läbi saada ja uus alata. Tavaliselt on nii, et istud ja ei märkagi millal kell südaöö ületab. Nüüd aga peab ootama ja ootama. Selline pealesunnitud püha tundub see. Et nüüd lihtsalt peab minema kuhugi tähistama. Aga vot ei pea. Olengi kastist välja inimene, erinen massist.

Aasta kokkuvõte?
Läks nagu tavaliselt. Iga aastaga aina paremaks. Lubadused sai täidetud nii hästi kui võimalik oli. Kõik katsumused sai ka paremini-halvemini ületatud. Selline.. tavaline... meeleheitlik.... eriline.

:)

Kõike paremat uueks aastaks!

Going better

On esimene advent. Selline kaunis päiksepaisteline lumeilm kus miinuskraade on päris palju juba.

Mina kahjuks pean toas istuma. Eile juhtus väike õnnetus ning nüüd on paar päeva voodirežiimi. Õnneks on piisavalt tubaseid tegevusi mis ei nõua palju ringi liikumist. 

Eelmine nädalavahetus oli mul hea võimalus võtta mõned vabad päevad töölt ja sõita külla oma kallile Rootsi sõbrantsile. Päris vägev ja vahva aeg oli. Sattusime jäähokimängule; imetlesime mäe pealt linnatulesid; käisime kirikus Aafrika laste õhtul kus nad tantsisid ja rääkisid oma storysid; käisime erinevates söögikohtades, jne...  Ainuke hetk, mil ma tundsin kurbust oli lahkumisminutid. Ja veidi tegi meele kurvaks öösel 2 tundi tuule ja külmaga bussiterminali uksetaga seismine. Aga kõigest hoolimata tulin tagasi rõõmsama ja puhanuna ning mõnusate mälestustega. 

pealpool pilvi on alati päike 

Espresso House is my new favourite coffee shop now 

Jõuluaeg on päris lähedal. 

Ja tulge ka Boosti Chai smuutit ostma kui jõulushopingut teete :)

Excited and scared

Muusika, jõulutee, kapi koristamine, pakkimine, elevus ja väike kartus. Plaanide läbimõtlemine sammhaaval, detailideni. Tahan tihtipeale olla spontaanne, aga kui asjad on planeerimata siis lähen vaikselt närvi. Mitu erinevat nägu, as always.
Mm.. ahjaa, pistaatsipähkleid nosin ka mõnuga. Nii mõnuga, et huuled liigsest soolast juba kipitavad.

Jah. Mis seal's ikka. Tee on juba jahtunud ja asjad peaaegu koos. Raamat ootab samuti lugemisjärge.

See ya soon.

Puudulik

Ühiskonna surve,

nõuavad oma printsiipe.

Sirgu löön selja,

tugevana näitan end.

Loon illusioone,

mida isegi juba usun.

Kus on mu süda?

sedagi ei tea.

Alles on tühi tuba,

seal end mõtetes...vean.

Tahame teha suuri asju

jätta end meelde.

Mitte 90 aastasena kuulda,

et suurim tegu

oli poekoti tassimine.

Elu on (....)pisar

No dårlig vær, bare dårlig klær. 

Ei ole halba ilma, on halb riietus. Seda väljendab ka see veidrate tähtedega lause siin mõni sentimeeter ülevalpool.  (Sobib siia koerailma hästi, hah)

Nii lähedal, aga samas nii kaugel. Kui saaks, siis ma ostaks endale tükikese Norrat, tuleksin õhtuti koju ja vaataksin seda. Oleksin seal või kujutleksin, et oleksin seal. Tegelikult on ju lihtne panna end mõtetes elama teises kohas teist elu. Mhm...
 Where is my piece of Norway??? Where are youuu?



Leidsin tumblerist selle pildi.

Ei, see ei ole tavaline pilt. See ei ole lihtsalt ilus pilt. See pilt on paljuütlev, tähendusrikas, unistama panev, kadedust tekitav, lootust andev, sooviv, mälestusi tekitav. See pilt nagu ütleks mulle, et Ingrid, okei mine võta oma raha, osta kaamera ja üheotsapilet Lofoteni ning ELA.
Ilmselgelt ma pole elaja inimene, olen unistaja. Nagu sa seda ei teaks eksole. Well, well, well...
 Mäletad kui olid talveõhtud ja käisime koos öösel jalutamas, suured hanged kahelpool. Jah. See oli ka elamine.
Küll kunagi on aega kahetseda kõike oma vigu ja tegemata jätmisi. Ning lisaks ka kõiki lolle ja segaseid blogipostitusi. Lihtne on elada kui sa ei "koti" kedagi ja sind ei "koti" ühegi arvamus.


Ületöötamine noori inimesi ei tapa. Seega,  keep going!  :)

Cookie closet

Elutempo on natuke maha rahunenud ja tundub olevat aega ka teha väike vahekokkuvõte elust.

Kui ma pool aastat tagasi küsides "mida ma edasi oma eluga teen?" oleksin saanud vastuseks kirjelduse millist elu ma praegu elan, poleks ma ehk seda arvanud. Aga võibolla isegi oleksin. Kuid oleksin olnud imestunud selle üle kuidas pisiasjad klappima saada. Mitte et mu elu oleks nüüd trastiliselt muutunud, kuid see mis ta oli varem samuti pole.
Töö, tšut-tšut kooli, paar lähemat inimest ja hunnik teretuttavaid. Sellegipoolest on see kõik nii ebakindel. Justkui pilt, mis on visandatud harilikuga ja kus on mõned kontuurid mis võivad kustuda kiiresti. Peab tunnistama, et hetkel võib küll elu tunduda tasakaalus, kuid nii vähe võib vaja minna, et seda enam poleks.
Ma pole inimene kes elab iga päeva nagu see oleks viimane. Ei. Ma elan teades, et homne on ka tulemas ja ülehomne ning et isegi tulevik on minusuguse jaoks olemas. Usk küll sellesse ehk mõnikord kaob, kuid mis siis. Elada tuleb isegi rasketel aegadel. Lõpuks asjad lahenevad või kui ei, siis lihtsalt harjud oma koormaga ära.

Maybe siis natuke hetketegemistest ja helgematest hetkedest mis viimaste nädalate jooksul juhtunud on.
* külmaga jalutasin vanalinnas ja laulsin "päikene paistab ja loodus rõkkab, kätte jõudnud suvi"
* mõni hommik kell 8 võib mind leida mitte oma voodist, vaid rongist kohvi juues
* non-stop "Maroon5 - Animals" kuulamine
* yolotamine soomlasega
* tööle jalutamine mööda punast vaipa
* uues Ülemiste Boosti laoruumis külmiku peal istumine ja šokolaadipaberi lakkumine. Muidugi astus ka kolleeg sisse ja tema naermine tegi mu minipuhkuse täiuslikuks
* pudelite lõhkumine vastu seina ning siis kildude koristamine sõiduteelt (why inksu?)
* naermine kuni lämbumisohuni (real danger)
* öised Ben&Jerrys söömised. Going fat, don't care.
* teeõhtud kuukidega (loe: cookidega) üksi, kaksi ja kolmekesi
* psühholoogia (igas võtmes, iga päev)
* teater, kino, restod, nice timewasting
* money comes, money goes aka. raharinglus
* 63 tunnine töönädal



Yeah.... igasuguseid liste on igati meeldivam teha kui oma mõtteid mingiks komplekteeritud jutuks kokku vormistada.
That's how it is. Sügisene, lehine, salapärane.


Whatever. Bye.

My nights are for overthinking, my mornings are for oversleeping

Ma arvan, et see ongi üks goal, mida olen üritanud leida. Tulla koju ja kuulda juba uksel sooja tervitust ning jalanõusid ära sikutades rääkida kui väsitav ja tavaline, aga samas mõnus tööpäev oli. Lõpuks ometi keegi hoolib, keegi kuulab ja keegi huvitub. Palju on neid, kes ei tee enam välja ning keda ei huvita. Teda aga huvitab. Ta ootab mind koju, joob koos minuga teed ning siis saan rääkida oma mõtetest, mis senimaani on kõik lukus olnud.
Asja teine külg on see, et kellegagi elamist jagades näeb ta kõike. Mu üleväsimuse hetki, mu hommikust unesegadust, mu naeru ja muresid. Enam ma ei saa seda peita oma tuppa luku taha. Seinad kuulevad ning kuulevad ka seinatagused.
Hetkel olen selles sündmuses ainult positiivset tundnud ja mõtlen, et see kolmik siin töötab tegelikult väga hästi. Erinevad inimesed, erinevad rahvused, erinevast soost-vanusest, aga samas ikkagi mingite ühenduslülidega koos rõõmsameelselt elades.
Täna just ütlesingi välja öelda selle, et mis siis saab kui kõik lahkuvad ja ma jään jälle üksinda siia??


Teine pere, mis on viimasel ajal mulle lähedasemaks saanud ning mis samuti toimib nii erinevate inimeste koostööl võimsalt hästi, on see pere siin pildil. Pere, kelle liikmed vahetuvad ning mis pakub kohalolu ainult üürikeseks, kuid sellegipoolest on nii vahva.

Üks nädal seitsmes päevas

Hei!

Ükspäev raamatupoes raamatut sirvides tuli mõte jäädvustada enda nädalat. Ehk siis teha igast päevast üks pilt ning lõpuks koos mõttega siia panna. Lihtne ju. Esmaspäeval alustasingi ning täna, pühapäeval, lõpetasin.
Võib tunduda igav või mõttetu, aga ega kõigel peagi mõte olema. Midagi võib niisama ka teha.



Esmaspäeva õhtutundidel bussipeatusesse jalutades kuulen kedagi Draamateatri akna all hüüdmas "Ingrid!!!"
Seekord polnud see küll minule mõeldud, aga oleks võinud ju. :)

Teisipäev. Boost. Tühi kõht. Näritud tops. Kokkusattumused.

Kolmapäev oli kõige maalähedasem. Garaaži katuse värvimine, peesitamine ja emaga mulisemine. Mitte just iga päev ei saa sellist luksust.

Neljapäev. Sain mingi hetk teada, et Kadriorus kõnnib valgus. Käisin ka vaatamas. Ilutulestik oli mõnus, soovisin naljaga pooleks inimestele juba head uut aastat :)

Reede. Üks neist tavalistest kodus passimise ja ruudulise särgi päevadest.

Laupäev. Pildil on puu, sest see päev oli ikka täiega mental breakdown päev.

Pühapäev. Lehed sahisevad juba, saapad sai välja otsitud ning juba põleb ka esimene küünal minu laual. Kurb igas mõttes.

Juhtum õhtusest bussisõidust ja eestlastest

Mõni päev ei aja pead valutama ja mõni päev ajab kohe täiega pea valutama. Tänane ajas.
Õhtul, täpsemalt esmaspäeval, juhtus minuga alljärgnev lugu.


Olin lõpetanud töö Solarises ning väsimusega jalutasin uksest välja bussipeatuse poole. Peas ikka tavapärased mõtted kõigest massist, mis mind ümbritseb. Udupea nagu ma olen, ei märganud ma eriti midagi enda ümber ning ootasin ainult kojujõudmist. Bussini oli veel kella järgi 3 minutit aega. Võtsin siis telefoni ning hakkasin lugema sõnumeid, mis viimaste tundide jooksul saadetud oli. Ütlen otse, draama all the way. Hakkasin siis tekstidesse süvenema ning märkamatult oligi buss nina all. Astusin bussi, piiksutasin kaardi läbi ning viskasin kiire pilgu ümberringi, et kas tuttavaid ka silman. Poolt bussi täitnud inimestest ei näinud ühtegi tuttavat, kuid keset bussi, lõõtsakohast tahapoole jäävate toolide vahekäigus oli mees pikali. Lihtsalt pikali risti üle põranda. Liikumatult, ebamäärases asendis. Kuna olin ka eelmisel nädalal bussis näinud sarnast vaatepilti kus bussi tagaotsas magas põranda ja toolidega diagonaalis üks välimuselt alkohoolik/asotsiaal, siis ei pööranud ma sellele härrale tähelepanu ning istusin ja jätkasin draamade lugemist, pilk ja mõte telefonis. Tagantjärele mõeldes külm ja kalm tegu, lihtsalt ignoreerida ja muude asjadega tegeleda. Murdsekundi jooksul käis peast läbi, et äkki peaks midagi tegema... aga siis mu isekas ego lükkas selle mõtte tagasi. Buss sõitis edasi, järgmisesse peatusesse Vabaduse väljakule. Seal tuli samuti õhtune kogus rahvast peale. Nende hulgas ka noor maitseka stiiliga neiu kes istus minu kõrvale ja üks keskealine vene naine. Erinevalt kõigist teistest märkas too vene naine maaslamajat ja tõstis kohe häält. Otseloomulikult märkas alles siis ka ülejäänud rahvas abivajajat ja teavitasid sellest bussijuhile. Järgnevalt jooksis osa rahvast bussist maha, mõned läksid mehe juurde ning suurem osa passis pealt. Kõlarist tuli teade, et kiirabi on kutsutud. Ütlen ausalt, et olukord oli segane ning silmaga vaadates hingamismärke polnud. Minutid tiksusid, inimesed liigutasid teda, keegi targem keeras külili ja pani käe pea alla ning üritati pulssi leida. Buss edasi ei liikunud, kuid bussijuht välja ka ei tulnud. Ootasime ja vaatasime. Segadus. Tol hetkel lõi pähe see "sa vastik isekas inimene. Tegutsesid telefonis teiste intriigidega selle asemel, et kohe appi minna. Mis inimene sa oled, Ingrid. Oled sa üldse inimene. Kas sul tundeid polegi??" Mul oli häbi. Mul oli häbi enda ees, mul oli häbi bussis olnud rahva ees, mul oli häbi eestlaste ees. Sest lõppude lõpuks oli märkaja ikkagist vene rahvusest isik, mitte meie rahvuslane. Vahetasime kõrvalistuva neiuga paar informatiivset lauset ja ootasime. Siis jõudis bussi taha järgmine nr.40 buss. Keegi väljast hõikas, et järgmine buss tuli ning hetkega jooksid inimesed bussist välja. Mina ja kõrvalolev neiu jäime oma kohale istuma. Samuti ka vene naine ning bussi tagantotsast üks naine. Kokku 4 inimest, kes jäid bussi, et oodata ära kiirabi ning lükata edasi oma kojujõudmine.
Möödunud oli varsti juba 15 minutit, kuid ei kiirabi polnud tulnud ega ka bussijuhti oma kabiinist välja. Me ei suutnud ära imestada, et kas sellised ongi inimesed meie ümber. Aega läks veel umbkaudselt 5-10 minutit ning vahepeal jõudis vene naine ka ise kiirabisse helistada. Kuigi me olime terve see aeg ikka seisnud Vabaduse väljaku peatuses, võttis kiirabi tulemine aega umbes 20 minutit. Kas pole see mitte liiga pikk aeg õhtul kesklinnas abi saamiseks?
Vähemalt abi saabus ning kiirelt hakkas tegutsemine mehe teadvusele toomiseks. Ja siis, alles siis, tuli bussijuht välja ning jäi meedikute kõrvale vaatama. Pärimisele, et mis juhtus, bussijuht vastata ei osanud. Venekeelt kõnelev naine ka eesti keelt ei osanud, seega rääkisin ise nii palju kui teadsin. Veel mõned minutid sagimist, voolikuid ja meditsiinilisi väljendeid, kuid härra bussi põrandal lamas ikka samamoodi edasi. Lõpuks toodi kandekott ja taheti meest välja viia. Meessoost meedik küsis siis, et kas siin meesterahvaid ka on, bussijuhti või kedagi. Bussijuht tema selja tagant siis vastas mokaotsast vaikselt, et bussijuht on. Ausalt öeldes ta eriti abivalmis polnud ning kuidagi nii muuseas võttis kandekotist ühest servast kinni.
Lõpuks oli süda kergem, sest abivajaja oli viidud kiirabiautosse. Bussijuht naasis siis ka bussi ning üllatusena tuli see, mis ta meile ütles. "Minge välja, pole mõtet mul enam seda ringi teiega sõita". Me kõik olime kohkunud. Mismõttes pole mõtet sõita... me ootasime kuniks inimene saab abi ja lasime silme eest mitu kodusuunal sõitvat bussi ära minna. Tema aga vaevus välja tulema alles kiirabi ajaks. Ega's midagi. Pidime siis õue minema ja uut bussi ootama jääma.
Jõudsin koju ja olin raevunud. Kuidas saavad inimesed sellised olla. Kuidas saan mina selline lammas olla. Miks me ei hooli enda ümber olevatest inimestest. Räägime küll, et hoolitseme jne, kuid sellises reaalses olukorras ei läinud keegi appi. Oma tegemised on alati tähtsamad. Ka see inimene on ju kellegi poeg ja kellelegi ehk isa. Kas me tõesti tahame, et kui meie oma tuttavad või me ise oleme kord hädas, et ka siis inimesed lihtsalt külmalt pealt vaataksid. Ei, ma ei usu, et keegi meist seda sooviks.
Olgugi, et ma võiksin praegu endale kümme ettekäänet tuua, ma neid ei too ja kahetsen, et ma kohe ei läinud appi. Ma ei tea kas see oleks teinud asja paremaks või mitte, kuid vähemalt oleksin ma suutnud näidata, et on ka hoolivaid inimesi olemas. Minu suhtumist ja mõtteid raputas see sündmus küll.

I promise...

Ma luban, et ühel päeval on mul väike majake mägede vahel, järve ääres. Ilmselgelt Norras. 

Unistused on loodud täituma. Annan oma parima ja teen kõik, et ükskord seal olla. 

See oligi kõik, mida tahtsin öelda.

Peace. 

/ikka veel eksisteerimas, Ingrid/

Vihmased ilmad ja pisarad

Vihma kallab ja õues on pime. Inimesed räägivad sügisest ja koolist. Kas tõesti on juba suvi läbi?

Mina isiklikult juba igatsen neid valgeid öid ja päikselisi päevi. Kuidagi kiirelt möödus see, kas pole mitte nii? 

Nii palju on jäänud tegemata ja tahaks veel valges töölt koju jalutada, mitte sügispimeduses. 

Samas, nagu mina ikka, üritan asjades näha ka teist külge. Sügise tuleku hea asi on ehk see, et ma saan veidi midagi uut ellu juurde. Uus hooaeg ikkagist. 

Hetkel pakuvad mulle aga rõõmu pikad magamised; kaubanduskeskuste betoonist tagakoridorid; tühi Rocca Al Mare töö lõppedes ja söök. 

Tegelikult on elus ka rohkemat olnud kui töö, magamine ja söömine. Lihtsalt kõike ei jõua talletada ja mõndadest asjadest on huvitavam face to face rääkida. Palju on ka sellist, millest üldse ei tahaks rääkida.

 

Polegi nagu millegi uuega teid üllatada....

Kõrvenõgesed lehvitavad

Juulikuu saab varsti läbi. 

Aga et ka juulist oleks mingigi märge siin sees, siis üks mõte vannitoast. 

Kui palju on vaja aega tagasi kerida, et asjad oleksid paremad, et rahulolu oleks olemas ning kahetsus puuduks? 

Kust oleks pidanud algama see piir, mil valikuid teisiti oleks pidanud tegema?

I. 

Stay cloudy

There's always some tears

Siin ma nüüd siis olen. Istun köögilaua taga, peal kunstripsmed ning juustes pool pudelit juukselakki. 

Teises toas, laua peal, on diplom pealkirjaga "Gümnaasiumi lõputunnistus". 

Öeldakse, et iga lõpp on millegi uue algus. Eks paistab, kas ka seekord see paika peab. Hetkel tundub küll, et see on lõpp... 

Vegeteerin

Reisil on käidud, PP on läbi, eksamid tehtud, 9 päeva pärast lõpetan kooli (mul pole siiani veel kleiti) ning mul pole õrna aimu, mida ma suvel teen. Nüüd ongi see koht, kus ma tahaks pausi. Mõtlemispausi. Mitte aga tundi-paar, vaid nädalaid või isegi tervet kuud. Või siis abi, väikest vihjet elu elamiseks. Nagu õlekõrred, mida saad kasutada kui häda käes.  Ma tõesti ei tea, mida teha. Aga samal ajal, kui ma mõtlen, siis aeg tegelikult jookseb ning ma tehtud ei saa ikka midagi. Imelik oleks järjekordselt lasta ajal mööda minna ning ainult meenutada kõike seda, mis tehtud. Minevikus on juba elatud, nüüd tahaks actionit, teadlikkust ning unistusi. Unistusi jah, et saaks ikka kõrgemale ja kaugemale mindud. Unistused hoiavad ära taandarenemise ning sillutavad teed tulevikku.
Kõige raskem aga on see, et ma ise ka ei tea mida ma tahan.

Tuba 518

Käisin lendamas. Mõnus oli, mulle meeldivad lennusõidud. Seekord maandusin siis Bulgaarias, Varnas.
Olin koos veel 8 klassikaaslasega, kellega sõitsime musta mere äärde nädalaks puhkama.  Aeg sai täiesti õige valitud, sest Eestis oli just kuumalaine läbi saanud. Meil aga oli päikest, kuumust ja kõike muud. Päike mind kahjuks väga ei armasta, läksin ainult roosakaks ja päevitasin prillid silmade ümber :)
Hotell oli meil 5 tärni, päris korralik, ainult me ise muutsime oma toa koledaks ja rõdu klaasikilde täis. Aga voodid olid suured ja pehmed.
Jõudsime päris palju igasuguseid toredaid/igavaid asju teha. Loetelu läheks liiga pikaks, kui kõik ette lugeda, oh well, well, well... Punt saksa noormehi oli ka meile seltsiks, fun oli nendega.
Suht palju jalutasin ümbruses ise ringi ja avastasin kohti (üritan lähiajal siis flickrisse pilte ka panna). Varna linnas käisime ka ükspäev shoppamas. Riidepoeketid olid suhteliselt samad mõlemas kaubanduskeskuses. Nende vahel oli aga surnuaed, kuhu me ära eksisime. Seal ei tundunud just kõige ohutum olla ning lisaks saime poriseks, aga noh, vaatamisväärsus seegi. Linn üleüldiselt oli väga hall. Majad suured ja lagunenud, rohi niitmata, jne. Eesti näeb oma väikelinnadega selle kõrvalt ikka väga läänelik välja.

 Igatahes, hoolimata sellest, et algul olin skeptiline ja ei oodanud väga seda, siis mina jäin rahule. Kas teeksin aga kõike samamoodi uuesti kui saaksin, hmm.. vist mitte.

NB: check that evolution

regret

I don't belong here we gotta move on dear...

Kui inimestel on palju tegemisi, on nad tihtipeale väsinud ja ajapuuduses ja muredes. Kui aga inimestel pole üldse tegevust, lihtsalt eksisteerib palju vaba aega, siis pole nemadki rahul, sest nende elu on igav ja tühi. Kesktee oleks olemas, aga ka see poleks rahuldav. Miks peab inimesehakatis nii palju nõudma oma elult? Miks?

Kui sul polegi kedagi kes kätt hoiaks, siis hoia seda ise

Kui sul polegi kedagi kes kätt hoiaks, siis hoia seda ise.
Kui sul pole kedagi kes jalutama tuleks, jaluta üksi. Või siis koos kohvitopsiga. Nagu mina teen.

Tahaks kirjutada hästi palju, aga kõik oleks jälle klišee ja igav. Korduv, nagu suurem osa mõtetest. Sellepärast äkki inimesed ongi vahepeal vait. Sest nad ei oska midagi uut öelda. Ja selle asemel, et ise rääkida, lasevadki nad tunde järjest teistel rääkida ja kuulavad neid.

*** Mul on sõbrad külas käinud, nende naeru palju näinud
Nad ajavad mind ka naerma, kurbuse ära viivad. ***

*** Kes haigutab, kes haigutab - inimene haigutab.
Mis nimi, mis nimi - Ingrid tema nimi ***

Vahet pole, millest ma kirjutan või mida ütlen. Peaasi, et teie mõtetes püsiksin ma rõõmsameelse ja veidike hullumeelse Inksuna. Nii oleks õige.

Elan sisse, et elada end välja

Heeeey.
Olen vahepealsete nädalate jooksul mõelnud päris palju sissejuhatusi ja terveid blogitekste välja, aga need on kõik lõpuks ikka ainult peas ja siia pole mitte ühtegi geniaalset lauset pole siia kirja tulnud. Tavaline.

Tegelikult on süda rahul. Ma olen mitu kuud oodanud seda aega, kui saaks rohelust, vaba aega, koolis pisteliselt käimist ja välitegevusi. Nüüd on see aeg käes ning isegi kohati juba läbi saav. Mõnus, selline chill aeg on olnud (välja arvatud eksamite aeg).

Ma olen pehme. Nagu.. igas mõttes.. aga põhiliselt pean silmas seda, et iseloom on liiga pehme. Veits probleemne olen selle koha pealt.

Aaaaaah.... pea läks tühjaks ja inimene tuli külla.
Ok, byeeh

Lõbus on tobe

Hei-hei!
Iga kauaoodatud asi jõuab lõpuks kohale ning iga asi saab kord lõpu. Nii on see olnud läbi sajandite ja on ka edaspidi.

Kooli kohta on nii häid uudiseid, kuid on ka vähem rõõmustavamaid uudiseid. Halvem osa on see, et õpetajad armastavad meid nii väga, et tahavad meid mais veel tundides näha. Hea on see, et hetkel on veel vabad nädalad ning tutipäev oli ära, mistõttu on tunne nagu olekski juba kool läbi. Tutipäev polnud tavaline, sest lõpukella meil polnud, aga ikkagist oli niiii vahva ja tore, et ammu pole sellist toredust oma klassiga koos olles tundnud. Küpsetasin koogi ka neile ning kui pärast istusime klassis ja õpetaja kinkis igaühele raamatu, siis oli küll süda hell. Ning kui õpetaja pidas väikese kõne ja ütles, et me jääme tema viimaseks klassiks, siis tundsin küll, et kohe on kraanid lahti.

Ilmad on olnud üllatavalt ilusad ning üht-teist olen jõudnud isegi oma vabal ajal ära teha. Esimene grill, väikesed chillimised, pikad jalutuskäigud, pildistamised jms.
Täna võtsin vaevaks ka ratta välja tõsta ning esimene sõit linnas ära teha. Sellest kujunes aga veidi pikem reis (tähistasime hr.Channing Tatumi sünnipäeva) ning lõpetasime Kristiniga kusagil Kakumäel, kus kergliiklustee otsa sai. Mõnus oli, arvestades veel seda, et olin enne seda mitu tundi eksamiks korranud.
Aga inimene pole kunagi rahul. Kõigi nende tegevuste ja ilusate ilmade juures ma ikka mõtlen, et oleks ju tore olla ka hetkel Põhja-Norras ühel väikesel saarel, kus mu sõbrannagi ning teised Lia Gard-i töötajad on. Aga noh, eksamid vajavad ka tegemist. Ehk kunagi isegi satun sinna, loodame... :)



Snip, snap and don't you wail, but that's the end of the tale.

Õpetaja, kes on jaganud nii piitsa, kui präänikut.

Lõpmatus on kunstlik

Huvitavaid mõtted kirjutada on tore, eriti siis kui und ei ole.  - Nii alustas üks sõber oma paarinädalatagust blogipostitust. Täna tundub ka mulle täitsa õige just selle lausega alustada. 

Lõpetasin just Avatari vaatamise ja whaataaahaayaya. (Jah, ma ei olnud seda varem näinud) Mul tekkis nii palju arvamusi-mõtteid-tundeid, millest võiksin vabalt kellelegi tunnikese, ehk isegi rohkem, rääkida. 

Plaanisin peale filmi lõppu lugeda edasi keskaegset mõrvamüsteeriumit, aga väga ei suutnud. Tundus veider. Vaadata paar tundi ulmet ning seejärel avada raamat ja sukelduda 15.saj Tallinna. Pole vist kõige parem vahetusdiil. Aga naljakas, elu on nii peo peal (või siis peapeal). Ühest keskkonnast teise liikumiseks polegi vaja enam palju teha. 

Ilmselgelt olen ma üleväsinud juba. Kõigest sellest elust ja poolaastast. Olen aru saanud, et keegi ei tee elamist lihtsaks, vähemalt mitte teiste jaoks. Sellest teemast võiksin samuti terve monoarutluse kirjutada. 

Mitte midagi muud polegi elus juhtunud. Sama kama all the time. Peaks rohkem oma tegemiste üle rõõmu tundma, ehk siis tuleb ka armastus.

*meh*

hetk elronis

Vali muusika ja smooth rongisõit. Ainult teetass puudub hetkel.
Mõtted on kogunenud üheks toredaks ideeks.
Varsti peab õue ligunema minema, not good.
Aknalt vastu peegelduv nägu pole just kauneim, aga elab üle. Peale oranži-triibuliste istmete ei vaata seda keegi niikuinii.
Peatus. Rahvas liigub ringi, minu muusika käib ikka kiiremini.
Puud, majad, põllud. Ja porgandirong.

13/04/14

My heart is my compass

Tegin silmad lahti, tajusin hommikut, jäin mõttesse. Mida täna teha? 

Karjääriplaan oleks vaja ära teha, mõned paberid välja printida, kasida oma tuba. 

Suured plaanid, eksole. 

Aeg peale vaheaega on möödunud päris kenasti.

 Ehk sellepärast, et ma olen kõike väga vabalt hakanud võtma. Tahan teha nii, teen nii. 

Tahan minna sinna, lähen. Ei viitsi koju minna, jalutan sihtitult linnas. No problemos. Ja muud seesugust. 

Hambaarstitool, kinotool, koolitool, bussitool, rongitool, piiblikoolitool, köögitool ja põrand - neid olen piisavalt kulutanud viimase aja jooksul. Kõike kahjuks mitte vabatahtlikult.

Minu #tahanküpsetadasiisküpsetan tagajärjel sündisid need muffinid üks päev. 

PUSH - Pray Until Something Happens

Olen vahepeal palunud, et mingid imed juhtuksid. Midagi suurt ja üllatavat. Aga kõik, mis mul on toimunud, on pigem ikka sellise tavapärase vooluga ning pole mingit märki millestki imelisest. Mingi hetk aga, kui ema rääkis mulle imedest, mis tema lähiringkonnas on juhtunud ja kui üle mere elav sõbranna kirjutas, mis tema elus toimunud on, siis ma sain aru. Sain aru, et ma olen olnud isekas ning oodanud imesid enda elus juhtuvat. Tegelikult mu palvele oldi juba vastanud ning imed, mida ootasin näha, on toimunud teiste eludes.

 Ei tasu arvata, et kui meiega pole midagi juhtunud, siis imesid polegi olemas. On, aga lihtsalt teiste eludes. Küll tuleb ka aeg meie jaoks. Senikaua on meie ülesanne kuulata teisi ning näha selle järgi, et vaikus pole saabunud. Samuti tasuks tänulik olla nende inimeste ja sündmuste eest, kellel toimub midagi elus.

Märke on alati igal pool, lihtsalt me oleme liiga isekad ja otsime neid oma nina alt.

Mina olen tänulik nende kaunite inimeste eest, kes jätkuvalt on minu kõrval. 

Isegi kui arvan, et kedagi pole, siis tegelikult ikka on. Ka see on ime. 

Kingitud pitsatükk tühjale kõhule on parim photobomber! ;) 

Ingrid

Vaheaeg on abstraktne mõiste

Vaikus on huvitava kõlaga. Magedus on tundmatu maitsega. Vesi on kirjeldamatult märg.  Vaheaeg on abstraktne mõiste.

Tuli, eksisteeris imelikul viisil ning lahkus jälle. Imelik on isikustada vaheaega, aga just nii ma seda kujutangi. Mingi tundmatu persoonina.
Igatahes, viimane paus koolist. Nüüdsest läheb kõik aina jubedamaks iga nädalaga. Nagu mingi halb jutustus, mis hakkab arenema ning kulmineerub eksamite ajal. Siis läheb rahulikumaks ning lõpulause tuleb lõpetamisel.

See möödunud viimane nädal ongi ainuke, kus midagi reaalselt toimunud on. Ülejäänud aeg enne seda on nagu valge leht. Käisin nagu koolis ja peale tunde tegin ka midagi, aga muidu täiesti tühjus. Nüüd siis vähemalt on, mida meenutada.
Tallinn, maa, Tartu ja veel mõned väikesed linnakesed olid kohad, mis said külastatud. Üritasin igal pool võtta ajast kõike, mis sain.
See sai ka vist täidetud, sest suutsin üle aastate ära näha Anette ja Anelle. Oli tore kokkusaamine nende neidudega.
Üllatuslikult suutsin vähem kui nädalaga külastada 3 uut noorteõhtut. Tallinnas Jaani, Tartus Kolgatat ja Salemit. Pingerida ma ei hakka tegema (nagu Johanna soovis), aga seda võin öelda, et kõik olid huvitavad ning võimalusel läheks uuesti. Salemis oli ehk kõige naljakam see, et keegi ei tundnud meid väga ja siis arvati nagu oleksime uued kusagilt tänavalt. Muigasin vaikselt omaette seal.
Mõnus oli vahelduseks teisi kohta külastada, kuigi oleksin võinud sotsiaalsemas meeleolus olla ja rohkem tutvusi luua, aga... well.

Tartu on muidugi lahe linn. Avastasin selle huvitavaid külgi ja tänavaid jällegist. Mu lemmikuks poeks sai vist Annelinna Prisma. See on mõnusalt suur (nagu 83 minu korterit) ja me olime neidude Vooglaidega reede õhtul ühed viimastest poekülastajatest. See oli üpriski koomiline lugu, lihtsalt tuli suur kanakoibade isu ning otsustasime ikkagist 15-20 minutit enne poe sulgemist seal ära käia. Jõudsime kohale ja mida nalja, soe kraam oli letist ära korjatud. Well, aga mina teadsin, et ilma kanata ma ei lahku ning leidsin enesele paki kanasnäkke. Yay!  Jalutasime veel seal ringi ning wow, kui hea tunne on käia inimtühjas poes.

Üldiselt oli tore aeg. Nii siin, kui seal ja seal. Igalpool. Maa rokib ikka veel, seal oli täitsa muhedalt palju lund siis :)


"Tomorrow is a mystical land where 99% of all human productivity, motivation and achievement is stored."

Tulen, kui kevadtuul. Olen, kui leht su unistuspuul

Kes on su sõbrad, see oled sa ise. Nii vähemalt räägitakse. Kui mu sõber on raamat, kas olen ka mina siis raamat? Järelikult.

Minu eluraamatus on läbi saanud üks peatükk ning olen asunud talletama memuaare 19-ndasse peatükki. Soovin, et see tuleks murranguline ning erinev eelnevast. Ootame ju tavaraamatultki, et see muutuks põnevamaks, mitte igavamaks.

Praeguse hetkeni on küll kõik olnud huvitav. Isegi kui olen mõelnud, et peale tunde lähen otsejoones koju magama, siis ikka kukub olukord nii välja, et peale tunde satun õue kondama. Või  satun raamatupoodi, kus umbes tunnikene on mu nina erinevates raamatutes. Eriti tore oli ükspäev välja tulla 5 raamatuga (mis kahjuks polnud minule). Enesele soetasin täna märtsikuu raamatuks "501 must-visit wild places" raamatu. Ma olen üsna kindel, et peale selle lehitsemist on mul iga kord tahtmine kuhugi reisida.
Juba ongi minu peas on käima läinud jällegist üks unistus. Suur ja teostamatu, nii tundub see mulle. Elu on seevastu näidanud, et midagi pole võimatut ning ka suured ja teostamatud unistused võivad olla varsti täidetud. Kuid tahes-tahmata tundub, et pean selle nimel midagi ohverdama.

Oma aega olen viimasel ajal päris palju ohverdanud. Ükspäev ühele, teine päev teise asja jaoks. Nii juhtuski, et olin peaaegu nädal aega ringi rapsanud ning isegi veidi haigeks jäänud. Nüüd olengi üritanud paar päeva lihtsalt olla ja ravida end tee-mee-ja sidruniveega. Kuigi nagu mainisin, siis on juba raskeks muutunud päikselisel ajal toas üksinda olemine. Ega klassiruumidki väga kutsuvad pole...  Käisin aga ülikoolis tudengivarjutamas ning seal oli küll hoopis teine tunne.

Ehk siis, kõik märgid nii looduses kui elukäigus annavad märku, et kevad on kohal. Kui jätta ka kõrvaklapid kotist välja võtmata, võib kuulda mahedat linnulaulu. See meeldib mulle.

Made to go

Jäin ükspäev midagi siit otsima ning märkasin, et veebruaris sai ainult 2 korda siia postitatud. Üritan nüüd asja paranda.

***

Kõik koolipäevad pole õnneks ainult 8.00-14.35 tunnis istumised, vaid vahepeal saab ka mujal ringi käidud. Ühel teisipäeval olime hr.Ratase kutsel oodatud riigikokku. Mõtlesin, et no mis seal ikka, lähen käin siis kolmandat korda seal ära. Kohale jõudes selgus, et saame ka Pika Hermanni torni minna. See oli oojee, sest mõnigi hommik ikka bussiga sõites jälgin seda lippu seal või siis kuulan hoopiski hommikul-õhtul lähedal kajavat meloodiat lipulangetamise ajal. Nüüd sai siis seal käidud... (ja Olli tornis on ikka veel käimata...)
Õnneks oli telefon taskus ning üritasin midagi päälinnast kaamerasilma ette ja sisse ka saada.

See jääväljak seal all on suht cool, nagu peegel või midagi sellist.. ;)

Somenothing

Don't come too close, I don't give away my heart.
lyrics & beat & video

Veel reaalsem kui sa ise

Heiheiheiheihei!

Kõik on ilus, kõik on hästi. Tõusujoontel, nagu ikka.

Tahaksin veidi edasi anda emotsioone ja mõtteid viimaste päevade kohta. Nende kohta, mil viibisin Lätis. Ja ka mitu ebaõnnestunud pilti.

 Algas kõik huvitavalt. Sain mata tunni ajal Kristinilt pakkumise ja spontaalselt, ainult korraks pilku päevikusse visates olingi juba nõus. Pealegi, maksma läks see ainult kaks päeva puudumist koolist. Möödusid veel mõned päevad ja juba olingi autos ja Riia poole teel. Aega läks, sest vahepeal käisime Tartus söömas, aga kohale jõudsime.

Hotell oli kena, hubane, vaatega tänavale ja selline mõnus. Telekas oli ka meil. Sain preili Tammeranna kõrval magada ja teda öösel norsatamisega häirida :D

Kristiniga voodis, jee

 Nüüd asjast. Seal toimus Baltic Chuch Conference. Eestist sai sinna ainult 4 vabatahtlikku. Juhtus nii, et teised kaks olid Jõgevakad, ehk siis inimesed, keda tean juba varasemast. Seega oli suur esmaõigus seal olla ja kaasa teenida. Põhimõtteliselt tegin kõike, mida vaja. Näitasin kohti; vestlesin inimestega; sõin; stalkisin fotograafi; jagasin komme ja olin garderoobis jopesid andmas-paigutamas. See viimane ehk oligi kõige... meeldejäävam. Sest alati olen mõelnud, et tahaks proovida sellist "ametit". Ja nüüd saingi, lisaks oli mul veel väga hea kaaslane, kellega oli tore vestelda ning kena oli ta ka pealekauba.
Insider oli tore olla, kuulasin proove ja käisime igal ajal vabatahtlike ruumis küpsist söömas-kohvi joomas. 

Tüdrukud...

Konverentsist ka. Vähe sain loengutel olla, aga nii palju kui kõrva jäi, nii palju oli ka mõtteainet ja asju, mida üles täheldada. Oleks võinud rohkem üritada neid kuulata, aga samas mina ei suudagi palju infot korraga vastu võtta ja meelde jätta.
Üleüldiselt oli korralduslik pool väga viis. Asjad olid läbimõeldud ja lätlased olid väga töökad. Meie, eestlased, olime loodrinahad kohati. Aga väga sõbralikud ja toredad olid nad küll. Ja viie varbaga, mitte kuue.
Tundus, et ka meie jätsime neile hea mulje, sest inimesed olid nagu "ooo, estonian girls!!". Ja meil oli vastu, et ooo, läti kutid. Naistele meeldivad ju sõbralikud ülikonnas mehed ;) 

Aga kirss tordil oli kindlasti Hillsong Stockholm (ülistus)kontsert. See oli küll nagu midagi väga energilist ja võimast. Kuigi jalad olid väsinud, siis tantsida jõudis ikka ja hääle ära laulda. Nende omavaheline lavaenergia oli ka midagi sellist, mida varem ma pole näinud. Ja üleüleüldse oli see hoopis teistusugune kui teised kontserdid või ülistusõhtud olnud on. Keegi ei üritanud selga trügida ning täiesti piisavalt oli ruumi lava ees tantsimiseks. Südames oli ka täiega rahu ning tuli tunnetus, et kõik asjad saavad korda,  mina ei pea muretsema.

Peale kontserdit juhtus aga see, et me ei saanud kuidagi hotelli ning oma eestlastest sõbrad olime ka kaotanud, seega tuli üks naine minu ja Kristiniga koos ja saime trolliga sõita. Selline väga aeglaselt liikuv asi oli too, aga vähemalt on nüüd Läti ühistranspordiga sõidetud. Kogemus missugune.

Hey drummer boy!

Muidugi oli palju toredaid hetki veel ning feilimisi. Ma ei pääse kunagi ilma feilimisteta. Aga peamine selle asja juures ongi see, et nii endal kui teistel oleks hea olla ning jääksid mälestused, mille üle veel kaua naerda.
Kokkuvõtteks võin öelda, et see täiega täitis ja sütitas kõik mu sees jälle põlema. Energiat jagus isegi nii palju, et ei viitsinud pühapäeval kodus magada ja ärkasin kell 6, et sõita mõneks tunniks maale ning üllatada oma kohalolekuga. Imelisi asju juhtub eksole :)

Keep smiling! Keep loving!
Saldejums!