I am sooo done with everything

haters gonna hate. Still.

Õhtul minu aknas

Kaks tüüpi istuvad üle tänava maja ees trepi peal. Nende vahel on mahlapakk ning nad vestlevad. Ma suudan nii palju näha, et üks neist on tüdruk. Ma ei tea, millest nad räägivad. Ma võin ainult arvata, et nad räägivad võibolla suhetest, võibolla pidudest, võibolla koolist, võibolla probleemidest, võibolla maast ja ilmast.
Minu toas on pimedus ning vaikselt jälgin ma neid. Ma pole jälitaja, ma pole salaluure. Mulle lihtsalt meeldib vaadata asju, mida ma tahaks ise ka teha. Hea meelega istuks ma samuti praegu kusagil pimedas vaikuses  ning räägiks. Võimalusel peidaks ma end oma pusa sisse.

*Kuulan PP "Lange vaim" laulu ning hääl väriseb*

Vahepeal ajavad nii väikesed asjad südame härdaks ning panevad igatsema sellist tühist asja nagu õues pimedas istumist.

Ja nad tõusid ja lahkusid.....

Cold as stone

Wadap. Laman siin nagu loner stoner. Peas on kõiksugu jube(tore)dad mõtted. 

 "Elämä on laiffii" üleb soomlane. Minul tuli see tunne paari päeva eest tagasi.

 Prohveteeringud on alati midagi sellist, mis panevad taas tulevikku ootama. Ma tean, mis on tulemas minu elus. Ja see on hea tunne. Samuti ootan ma põnevusega ka seda, mis minu lähedaste elus toimub. 

Enam pole palju jäänud. Ainult mõnikümmend päeva. 

Helina freezis täna minukalt läbi ning koos nuttes ning rääkides ilmnes tõsiasi, et ma olin kunagi kinnisem kui praegu. Sattusin paanikasse, sest enda jaoks olin ma varem rohkem avatud ning nüüd hoian kõike teiste eest peidus. Ja ma mõtlesin, et miks on inimestel üldse vaja teiste eludest teada. On see uudishimu, on see selleks, et tuge pakkuda raskeil hetkedel või et olla sõbrad, kes tunnevad üksteist. 

Ma arvan, et olen teinud õige valiku, avades end inimestele, kes end ka mulle vastu avavad. 

If you want to know about me, tell me first about yourself. 

Sõberid

Bloggers gonna blog.

Haters gonna hate. 

Thinking points

Oli üks tavapärane hommik minu jaoks ning kell oli veel arvatavasti alla 7.
Mul on harjumuseks saanud pool-unisena tõusta pool-istukile, pöörata pead umbes 45 kraadi paremale ning vaadata seinakella, millel numbreid pole. Tolsamal hommikul nädal tagasi olin jälle kella jõllitamas ning ei saanud aru, miks  seier on 4 juures. Segadust tekitas see, et õues on valge, äratuskell karjus juba 4-5 korda, kuid seinakell lubaks veel mõned tunnid magada.
Ma tahtsin uskuda seinakella, sest tema oli minu laisa inimloomuse jaoks parem. Kuid ta oli valelik. Kui ma oleksingi tema valet uskunud, oleksin veel mõned tunnid maganud ning sisse magades kahju tundnud. Mõnikord on inimestega samamoodi. Ma usun neid, sest nende jutt on mulle vastuvõetavam kui tegelikkus. Kuigi nad ei pruugi üldse ausad olla. Järgmine päev vahetasin patareid ära ning nüüd usaldan ma kella jälle.
Mõnikord on vaja inimestel ka patareisid vahetada.


"Mõtted, mis olid varem "ma tahan..", on  nüüdseks omandanud eesliite "ma ei taha....". "


Eelmine aasta, umbes samal ajaperioodil tekkis mul hirrrrmus tahtmine laadida iPod lõputuni täis ja minna päevaks Soome. Aga nagu 90% minu soovidest-unistustest, jäi ka see kuhugi hammasrataste vahele kinni ning ... hajus.
Nüüd sain aga Viking Line kinkekaardi ning see oleks täiesti teostatav. Lihtsalt tekib küsimus, kas ma ise naudin seda nii nagu ette kujutan ning ega ma pärast ei kahetse kui kuulen, et teised käisid gruppidega.
Samas, üksi reisimist tuleb lähitulevikus veelgi ning oleks ehk hea seda praktiseerida. Ja veidi time-out´i oleks hää.


"Olen arvutamas, kui kaua suudan elada ilma ühe või teise asjata... hääleta... näota...  "


Olen vähe ringi käinud, aga palju näinud.

• Cooperi testil pidasin lõpuni vastu, 
• lämbekuumuses olin spordipäeval, 
• maijooksul olin vabatahtlik, 
• filmikoolitusel õppisin palju uut. 
• eurovisoonimöllu jälgisin tihedalt 

Praegune lõppev nädal koolis on täielik piin olnud. Päev enne uurimistööde esitamist sain teada, et mul on pool tööd valesti vormistatud ja osa teksti veel puudu. Koheselt vabastati mind tundidest ja saadeti koju töötama, mida tegin nii umbes 10 tundi pausidega, siis magasin u.4 tundi, tegin veel 3 tundi tööd hommikul ning jõudsin enne lõunat veel kooli. Töö sain esitatud, aga ilmselgelt ajas see kõik marru, sest need asjad oleksid pidanud varem välja tulema. Sooviks lisada siia veel mõned vihased laused, aga austusest õpetajate vastu ma seda tegema ei hakka. Ma üritan pigem mõelda, et ma ise olen selles süüdi. 

Mnjah, selle tõttu ei saanud ma ka Gumball-ilt läbi hüpata. Bööö. 

Oma une äraajamises tarvitasin üleliialt kohvi ja cocat koos. Ärritudes hakkas süda veelgi kiiremini lööma ning vahepeal oli tunne nagu aegsütikuga pomm oleks riiete all tiksumas. Heh,  BOOOOOOOM!!!!

"Ja muidugi suutsin ma tähtsa paberi märkmetega kooli jätta. Aga infotehnoloogia ja Viber aitasid mul juba minuti pärast seda paberit näha. Elu on nii totakalt mugavaks tehtud. "

Haters gonna hate. Bye. 

Ma luksun ja mõtlen:

Kui palju on inimesi, kellele saad öelda, et "Aitäh, et sa olemas oled!"
Või kui paljud on öelnud sulle, et "Aitäh, et sa olemas oled!"

Ning ma luksun edasi.
Ja lahustan mürkaineid.
 Seems funny for me.

Normaalsus on kadunud

Mul hakkab blogist varsti lõpuni saama. Ma olen tüdinenud, et ta ei vasta mulle, kui ma kirjutan siia.  Mulle ei meeldi, et mu kaustad, draftid ja paberilehekesed laual on täis kirjutatud tekste, mida peaks kuulma mõni inimene, mitte tühi, emotsioonitu paber.

Ma olen üritanud luua paberile tundeid. Joonistades neile loomi, linde, inimesi, nägusid. Kuid nad kõik vaatavad kivistunult ühte kohta ning isegi, kui paber muutub sellest elavamaks, pole sellel hinge sees. Ta ei räägi. Ta ei küsi, miks ma joonistan või kirjutan. Ta ei paku mulle õlga raskeil hetkedel. Ta pole inimene.
Ta on lihtsalt paber, keda ma võin lõikuda ja põletada, hävitades kõik mida ta kandis.

Mustikakeeksi elu galaktikas

Ma olen udupea. Ma võin unustada inimestega rääkimise, võin unustada teie välimuse ning ma unustan iga aasta, milline on kevad. Ning kui kevad tuleb, siis ma olen megaexcited, nagu näeksin kõike seda alles esimest korda. Arvatavasti sellepärast on kevad ka mu lemmik aastaaeg.
Täna näiteks avastasin ma, et Pelgulinn ja Telliskivi on kevadel väikeste roheliste pungas puudega väga... maaliline? Vanad puumajad seisvad teeääres ja nende vahelt paistavad erksad rohelised puud. Mulle tohutult meeldib.

Igatahes, kaua polnud siia jõudnud. Tegelt poleks isegi praegu jõudnud, aga soovisin need pildid siia lõpuks ära panna ja seda asja mitte edasi lükata.

Tahtsin kirjutada, et kiire aeg on olnud, kuid arvestades seda, kui palju ma päeval magan ja ennast üle-ja alamõtlen, siis tegelikult on mul aega olnud küll. Mustikakeeksi jõudsin ka küpsetada eile. Jeehay.

Vahekokkuvõte koolist: uurimistöö on lõpusirgel, kunsta lõputöö on valma, see nädal saab tasemetöödega ka vsjo ning siis on jäänud veel üks terve järgmine nädal õppimist, pingutamist. . Ning siis tuleb mai viimane nädal, mis tõenäoliselt läheb hinnete parandamiseks, kaitmiseks, eksamiks ning lihtsalt lebotamiseks, sest tunnid saavad otsa. Ja oeh, ma ei väsi rõõmustamast, et keemia saab läbi.
Nüüd hakkab juba vaikselt kooli lõppemisest kahju, sest suvel olen ma täitsa üksinda. Kõik on kusagil tööl ja ei viitsi/ei taha chillida ja ma ise pole piisavalt aktiivne inimestega kontakti otsimiseks ja siis.. jah.. sama nagu alati.
Aga vähemalt on mul 12 asja, mida ma tahan suve jooksul ära teha.

***Ma olen nagu Hemingway, kes muudab kogu aeg oma teksti ning pole sellega mitte kunagi rahul. 
Ma võiksin kirjutada uurimistöö sellest, kuidas ma kirjutasin uurimistööd. 
Aga kõikidele järeltulevatele kandadele: kui te teete uurimistöö küsitlust, siis tehke seda väga selge peaga, sest muidu te ei saa hiljem ise ka midagi enam aru. Trust me, i know.*** 

Nüüd saadan teile telefonist ühe pildilaviini möödunud nädalate kohta.

Käisin kinos ja öölaulupeol. Ehk siis ei suuda ma endiselt öelda EI, kui keegi välja kutsub...

Ahjaa, ma avastasin, et maja taha tehakse bassein. Kahjuks rõõmustasin liiga vara, sest järgmine päev oli see killustikuga täis laotud. Nüüd iga päev käin akna juures vaatamas, mis huvitavat on tehtud ning üritan välja mõelda mis kaunis asi mu akna alla kerkib.

 Ülesanne: leia pildilt minu säär ja poolik king. 

 Ahjaa, päike mulle meeldib. Päevitada pole küll jõudnud veel. Kahjuks tegi päike ka mulle liiga.

Soojade kevadilmadega krabasin kapist välja kleidid ning viskasin jope nurka. See tasuti mulle sellega, et raiskasin palju raha taskurätikutele ja haigus tuli külla. Ning isegi siis ma ei õppinud ning käisin ikka õhukeselt riides. Jäin veel haigemaks. Story of my life. Thanks. 

Reede õhtul võis mind palju jalutamas näha. 

See liiklusmärk näitab, et me peaksime taevasse minema... või siis seda,

et vaata taevasse, seal on midagi punast. 

Ja pühapäev oli chilla päev.

Hakkasin kunsta tööd tegema, avastasin, et mul pole pintslit. Jooksin poodi pool kurjalt, tulin poest rõõmsalt, sest leidsin enda nimega coca. Seal oli niii palju lahedaid silte ja siis ma hakkkasin ühte krabama ja siis leidsin parema ja veel lahedama ja mingi hetk nägin teiste pudelite tagant tähti "RID". Ja see oli see hetk, kui ma teadsin, et saan oma nimega pudeli. Jeje, pisiasjad teevad rõõmsaks.

 Actully tegi see coca vist imet, sest praeguseni olen ma ikka rõõmus. 

Cocaga koos tegime ka siis mu kunsta lõputööd.

.... so, mis te arvate? Üritasin galaxyt teha. Töö käigus tegin saturni ka. (pilt on A3 formaadis)

Ning ma sattusin nii eufooriasse sellest maalimisest ja värvidega mängimisest, et mõtlesin kunstnikuks hakata. :) Jesh, kosmos ja galaktika kütkestavad mind liiga palju. 

Ning lõpetuseks-

Täna oli emadepäev. Kahjuks pidin ka sel päeval olema perekonnast eemal, üksinda.

Kuid ema on sellegipoolest kallis ning tänu temale saate seda blogi lugeda. 

Soovin, et saaksin sinuga veel aastaid Tornimäel maasikaid korjamas käia ning tuhandeid kilomeetreid autos su kõrval istuda.

(pilt on vanadest aegadest ja leitud hoopiski tädi albumitest) 

Jah.. see ongi vist kõik. Keep contact. Bye.

Kahekesti vaikuses

Oli õhtune aeg ning keset tuba valguallika all istusid kaks kogu. Ühe figuuri moodustasid poisi ja teise tüdruku. Nad mängisid vaibal potikat ning peale kaartide sahina polnud muud kuulda. Mõlemad näisid olevat oma mõtetes. Sellegipoolest üritas poiss vestlust alustada. "Mida sa eile tegid? Päris kena ilm oli õues."
Tüdruku peenekõlaline hääl vastas ükskõikselt: "mitte midagi."
-"Sa jalutamas ei käinud?"
-"Ei, korraks mõtlesin küll poodi minna, aga raha polnud."
-"Aga niisama jalutama...?"
-"Ei viitsinud."
Poiss tõstis vaikselt pilgu oma kaartidelt ning silmas korraks tüdrukut. Mitte midagi polnud ta näoilmes muutunud. Mäng jätkus jällegi vaikuses. Näis, nagu kummalgi polnud mängu vastu tegelikult huvi. Nii mõtlikud olid nende näod ning nii vaikne oli õhk nende vahel.
Lõpuks murdis vaikuse tüdruk, tehes suu lahti ning nagu unest ärganuna lausus: "Vabanda, ma unustasin ära, et sa siin oled. Jäin mõttesse korraks."
Poiss pani kaardid käest, tõstis pilgu üles ning vaatas tüdrukule silma. "Minu arvates oled sa juba väga kaua mõttes olnud. Ja selle väga kaua all ei mõtle ma mitte praegust hetke, vaid see on kestnud juba nädalaid!"
Segaduses tüdruk ei teanud kuhu oma silmi peita ning kogeledes küsis: "kas tõesti?"
-"Noh, kui sa arvad et pidev vaikimine ning toas istumine on normaalne, siis mitte. Aga tõesti, mis sind vaevab? Ma pole sind varem sellisena näinud. Kuhu on kadunud su energilisus?"
-"Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Siin on umbne. Kas me õue ei võiks minna?"
-"Et saaksid minu eest ära joosta?"
Tüdruk vaatas poissi altkulmu, viskas kaardid mööda põrandat laiali ning seepeale tõusis püsti.
Nad astusid toast välja ning olidki heledas koridoris. Nad panid tossud jalga ning tüdruk viskas endale pusa peale.
Õues oli soe, taevas oli hele ning jalutamiseks mõnus ilm.
"Näed, nüüd olen õues ju." ütles tüdruk pool etteheitva tooniga.
"Jajah."
Edasi kostis jällegist ainult vaikus ning jalgade sammumine mööda asfalti. Aeg oli lähenemas juba ööle ning seepärast polnud inimesi kuigi palju. Nad jalutasid sihitult ringi, leides end vahetevahel tänavalt, kus nad olid juba varem viibinud.
"Noh, hakkad rääkima ka või jalutame niisama koidikuni? Mõtlesin, et saan teada mis sind häirib."
-"Ah.. ma ei tea. Sa ei pruugi mind mõista"
-"Mhh, ma luban, et kuulan su ära ja ei sega vahele. Niisiis, räägi."
Nad olid jõudnud parki ning veidikesest niiskusest hoolimata istusid nad pingile.
Näha oli, et suureks eneseületuseks kujunes hetk, kui tüdruk viimaks avas suu ning sealt hakkas vaikselt kostuma laused. "Ma mõtlesin. Inimestele ja nendele, kes mind kogu aeg ümbritsevad. Nad kõik tahavad minult kogu aeg midagi. Kõik teevad oma nalju ja üritavad end külje alla sokutada. Aga see on nii võlts. Ma ei taha sellepärast enam inimestega koos olla. Nendes pole muud, kui omakasu. Ja nad lihtsalt kogu aeg räägivad. Miks inimesed räägivad kogu aeg? Ma ei jõua enam seda taluda. Ma ei taha inimestega rääkida, nendega suhelda. Ma tahan olla vaikuses ja üksinda. Ma ei taha, et keegi teaks minu elust midagi. Olen leidnud, et enese varjamine on poole parem, kui viibida seltskonnas. Mida üksikum, seda parem. Mida vaiksem, seda kaunim. Kas sa ei arva siis sedasi?"
Poiss oli terve see aeg vait olnud. Ta üritas hakata leidma vastulauseid, kuid need poleks end õigustanud. Ta vastas: "võib-olla."
Tüdruk jätkas oma pihtimust: "Ma teadsin, et sa ei mõista mind. Keegi ei mõista mind. Ning mina ei mõisa ka teisi. Kas vähemalt see pole hea põhjus enda sulgemiseks? Endasse sulgumine on sama nagu mataks maha aardekirstu. Võib minna aega, kuid ma ootan seda inimest, kes tuleks ja leiaks selle aardekirstu. Talle saaksin ma siis end avada ning siis omaksid kõik need pisarad, valu ja rõõm hoopiski teise tähenduse. Ma ei tea, kuhu see kõik viib. Võib-olla ma üldse ei kannatagi seda ning ükspäev nutan end üksindusest ja vaikusest surnuks. Ma ei tea..." Ta ohkas ning surus pea põlvedele.
Poiss liikus tüdrukule lähemale, pani käe ümber õlgade ning ütles: "Ma mõistan sind küll. Lihtsalt see tuli nii ootamatult. Sa lihtsalt ei rääkinud enam ükspäev kellegagi ega soovinud väljas käia. Ma mõtlesin, et ehk on põhjused muudes asjades. Kuid ma saan aru. Kõik vajavad aega, et olla üksinda ja katsetada milline on vaikus. Tegelikult tahaksin minagi teinekord vajutada kõik inimesed nupust välja ning sundida nad vaikima."
"Seega, sa hakkagi mind ümber veenma ega arvama, et ma olen hulluks pööranud?", imestas tüdruk.
"Ei. Ja kui sa vastu pole, siis...." poiss jäi toppama.
-"Siis mida?"
"siis.... äkki võiksin ma ühineda sinuga sel teekonnal ning me vaikiksime koos? Ma tahaksin olla sinu aardekirstu avaja."
Tüdruk tundis nagu kõhus oleks hakanud keegi tantsima. Need olid vist liblikad.
Ta tõstis pea ning vaatas poisi silmadesse. Nii sügavalt sinised olid need. Sinised, nagu Vaikne ookean. Jah, see oli nii. See päev oli kätte jõudnud. Veel viivuks nad naeratasid ning siis pani poiss oma huuled tüdruku suule. Nii kaunis ja nii vaikne oli see hetk.
Veel pooleks tunniks jäid nad sinna vaikuses üksteise embusesse. Seejärel nad tõusid, võtsid käest kinni ning jalutasid mööda teed edasi. Kahekesti vaikuses.

Seekord on minu aknalaual....

Raamat E.M. Remarque "Läänerindel muutuseta"

Ma kuulun vist nende väheste inimeste ringkonda, kellele meeldib kohustulik kirjandus. Mulle meeldib lugeda, kuid kooliväliselt ma seda ei jõuaks. Samuti juhatab k.k. kätte raamatud, mida muidu ei loeks. Tavaliselt need valitud teosed pole just lemmikumate killast, kuid satub ka mõni, mis mulle meeldima hakkab. 

Oma vabadel päevadel, kolmapäeval, laupäeval ja täna hommikul, olin ma mitu tundi jällegist lugemas.

 Seesamune "Läänerindel muutuseta" räägib sõjast. Noormeestest, kes on rindel saanud üksteisega sõbraks. Osad neist olid klassikaaslased. Sealses elus ühendatakse neid läbi raskete hetkede, ajutiste rõõmude, koduigatsusega. Välismaailmas neid ei mõisteta enam, ainukesed kaaslased ongi need, kes on nendega rindel koos, võitlemas elu ja surma nimel. Samuti kirjeldatakse raamatus kõike, mis sinna juurde kuulub. Veri, surm, haavatud, tükkideks rebitud inimesed, masendus, toidunälg, ihad, granaadid, piinad, jms. 

Ja mulle meeldib see raamat. Ausalt, ma poleks kunagi uskunud, et mõni sõjast rääkiv raamat võib mulle niivõrd palju pinget pakkuda. Nagu ikka, noore 21.saj naisena olles pole sõjateemad väga paeluvad ning ega ma nendest kuigipalju ei taipa ka. Kuid see raamat. Ma pole siiani suutnud välja mõelda, miks ta mulle meeldib. Ehk just sellepärast, mis eluperiood mul hetkel käsil on. Või siis sellepärast, et istudes mugavalt, olen ma end niivõrd suutnud raamatusse elama panna, et tõesti ma ei pane seda käest enne, kui silmad juba ridadega eksivad.
Kuna see on kirjutatud mina-vormis, siis jääb tunne, nagu oleksin üks nende seast.

Kui keegi neist hukkus, käis kurbuselaine üle. Nendel noortel meestel olid ju veel unistused, nende elu oli täiesti elamata. Üks vale liigutus ja teda polnud enam. Nad olid lastud maha kellegi poolt, kellel polnud tema südametuksetest sooja ega külma. Ning veidi vanemad mehed, neil olid kodus naised ja lapsed. Nad ei näinud oma isa enam kunagi. 

Kõigele lisaks on sellel raamatul ka rahustav toime. Või siis olen see lihtsalt mina, kes peale raamatu sulgemist veel vaagib neid asju enda peas ja muutun sealjuures ülimalt tasakaalukaks.

Ka mina võitlen oma võitlust. Ümberringi juhtub kõiksugu asju, kuid mina ikka püsin. Raskustega, kuid püsin. Granaate satub ikka mu teele ning haavugi tuleb kannatada.

Ning kõige parem mõte, mille ma raamatust kaasa võtsin oli selline:

  "Meie mõtted on savi, neid vormib päevade vaheldus, nad on head, kui vaikus valitseb, ja surnud, kui lamame tule all."