Ma ei taha, et inimesed oleksid kurvad. Ma ei taha, et inimesed oleksid üksikud ja nukrutsevad.
Kuigi ma tean mida need inimesed tunnevad, ei oska ma neid ikka aidata nii nagu tahaksin.
Hiljuti kirjutas üks endine klassiõde oma pildi alla teksti, millega ma nõustun täielikult.
"Mida ma olen elus õppinud? Tee kõik üksinda. Ole iseendaga ja vaata, kuhu elu viib. Halb on minna üksinda, aga siis sa ei vastuta kellegi teise tunnete ja heaolu eest. Sul on võimalus mõelda vaid endale. Alati arvan, et vajan kedagi kõrvale, kasvõi kindlustundeks.. aga tegelikult on üksi parem. Sa avastad rohkem, sa näed rohkem, su vaade on avatum. Ole lihtsalt iseendaga. Küll sa näed."
Üksinda on ka lõbus ja kõike on võimalik saavutada, kuid see pole tore siis kui inimene ise sealjuures ei tunne end mugavalt. Siis on ta vaja sealt välja tuua.
Meil kõigil on vaja üksinda perioodi. Mõnele natukeseks, mõnele terveks eluks...
