Aegnal

Mõned päevad tagasi käisin ekskursioonil Aegnal. 6-8 klass ja nende õpetajad koos Natellaga.
Startisime neljapäeval Aegviidust, kust suundusime rongiga edasi Tallinna. Tallinnas jalutasime Linnahalli taga asuvasse sadamasse, kust väljus meie väike laevake Juku. Aegnale jõudsime tunni ajaga. Kuid ega see tund väga kiirelt ka ei möödunud, sest ilm oli suht pilvine ja lainetas päris kõvasti. Kahjuks leidus meie seas ka paar merehaiget, kes hakkasid ropsima. Õnneks ma seda ei näinud. Ja väga paljudel oli süda paha. Mul õnneks polnud. Ma lihtsalt istusin ja .. ja .. istusin. :)
Jõudsime kohale, andsime oma kotikesed kärusse ning hakkasime sammuma põhjarannikule, kus asus meie plats. Palju ei pidanud kõndima. Ma võin nüüd eksida, aga minu arvates läks meil umbes pool tundi aega selleks. Kohale jõudnud, panime telgid püsti. Meie telgi omanik oli õpetaja Ülle. Kuid telgis magasime koos viiekesti. Mina, Valeria, Eliisa, Toomas ja Sander.
Telgid koos, siis läksime matkama. Matk kestis üle 3 tunni. Selle aja jooksul käisime peaaegu terve saare läbi. Nägime palju huvitavaid kohti ja ajaloolisi paiku.
Kui matk sai läbi ja vaevaliselt jõudsime oma laagripaika tagasi, siis alustasime õhtusöögi tegemisega. Tegime salatit mis koosnes tomatist, kurgist ja maisist. Salati kõrvale küpsetati viinereid ja šašlõkki, mida anti meile kaasa umbes 18 liitrit o_O Šašlõkki me muidugi ei jõudnud kõike ära süüa.
Siis vahepeal toimus väika jalgpall naised vs. mehed. Muidugi võitsid poisid. Me saime ainult 1 punkti. Masendav -.-
Käisime ka võllikiigel kiikumas. See asus kusagil eemal ja selle otsimisega panime suht metsa. Aga kuna Aegna on väike, siis lihtsalt pole võimalik ära kaduda. Ja meid oli päris palju ka. Umbes 8 pluss veel raadio, mille Andres kaasa võttis. See oli tal muidugi patareidega. Ja sealt tuli vahetpidamata musa.
Õhtu mööduski suht rahulikult. Tehti paar mängu, ja niisama istuti laua taga. Tegevusi oleks võinud tõesti rohkem olla, sest üsna tihti leidsin ma end tegevusetult. Ja sellepärast ma läksingi koos Eliisaga rannaäärt avastama. Võtsime suuna paremale ja siis muudkui jalutasime kuni meile jäi silma eemalt paistev torn. Tekkis kohe suur soov ronida torni, kuid torn asus meist eemal metsa ligidal. Meie olime mere ääres. Meid lahutas tornist ainult kibuvitsatihnik. Tungisime tihnikust läbi ja siis. üllatus-üllatus. Torn oli olemas, kuid mitte terve. Esimene korrus läks ülesse, ja siis oli ainult paljas õhk. Polnud treppe. Vot nii. Järelikult ei saanudki me torni. Küll aga jalutasime me edasi mööda rannikut ja nägime palju ilusaid kohti ja kive.
Öörahu algas päris vara. Mina läksin nagu korralik inimene õigel ajal telki. Und meil muidugi ei tulnud ja seepärst jäin magama alles peale 2-te. Vahepeal ärkasin ülesse ja siis liikusin ringi ja siis jäin jälle magama ja jälle ärkasin ning kokku ma saingi ainult magada mingi 4-5 tundi. Ja mul oli väga kitsas. Hommikul pakksime asjad kokku ja alustasime tagasi sõitu. Tagasi oli poole parem sõita, sest päike paistis ja õhk oli soe. Ka lained olid väikesed.
Jõudsime Tallinna, ostsime Jäätist r-kioskist ja läksime rongi. Väga väsinuna jõudsime tagasi Aegviidusse ja sealt koju. Kodus sai esimese asjana eurovisiooni kordus ära vaadatud ja siis veel mõned saated ja siis kiiresti magama.

25 mai 2010

Nii. Täna oli või on siis suht sündmusterohke päev alustades juba öötundidest :D
Unenägu oli siis väga tore. See oli kooslus üleminekueksamist, koolist, armastusest, ämbritest, autodest ja paljudest asjadest veel. Ja mu unenäo lõpetas see, et ma olin WC-s ja siis mu klassivend Artjom oli seal ja Artjomil olid päevad. Ta oli ma kõrval kabiinid ja vahetas sidemeid. Ja ta ei saanud sellega hästi hakkama. Susserdas ja musseras seal... :D Ja nh ma siis nagu läksin oma häda ajama ja siis ta nakatas mind ka. Päevadega. Õnneks ma ärkasin sellest kiiresti ülesse. Ma ei kujuta ette, mis seal muidu oleks edasi tulnud. ;)
Hommik ärkasin ülesse ja imestasin. Õues paistis päike ! Lubati ju koledat vihmailma ja ma ei tea mida veel. Heh. Ja siis ma suht panin riidesse ja läksin õue bussi ootama. Ja nh muidugi ma läksin "natuke" liiga vara. ;) Minulik ju
Koolis selgus, et täna on ju teisipäev ja esimene tund on meil vaba. Nagu daa. Ma oleks siis ju rattaga tulnud. Aga vot kus mina. Unustasin ära mis päev täna on. Nu igatahes elasin ma selle esimese vaba tunni üle. Teine tund oli kodanikuõpetus ja siis tuli informaatika. Peale seda algas meil spordipäev. Nu ja spordipäeva ma eriti ei tahaks kommenteerida, sest ma pole eriti sportlik. Kaugushüppes jäi mu parimaks tulemuseks alla 3 meetri. Selle lühikese maa jooksus, kus me pidime kahekesti jooksma, selle ma võistlesin Birgitiga. Mina võitsin. Pallivise läks kõige halvemini. Sest mul visates läks käsi alla ja pallid kukkusid pmst nina ette ...
Viimane ala oli see pikk jooks. Ma ei tea, kui pikk, aga igatahes poolteist meie staadioni ringi.
Peale spordipäeva algasid klassidevahelised jalgpalli võistlused. Ja et poleks ebavõrdsust, siis olid osad võistlejad kokku seotud. Mõned olid kokku teibitud. Ja mõned pidid kandma kas seljakotti või siis kummikuid. Toimus siis mitu mängu, millest finaali pääsesid meie klass ja 9.klass. No ja kahjuks jäime teiseks. Valus oli muidugi 9.klassile alla jääda, aga see on ju elu.
Tänu spordipäevale saime ka vara koju. Kodus ma kuulasin mõned tunnikesed musa ja siis olin Sannuga õues. Ehitasime liivalosse ja niisame jooksime ringi. Pärastpoole tuli ka mulle külaline. Kurbus. Ma nagu absull ei tea, miks ta tuli, aga igatahes tuli. Tuli, Oli ja Läks.
Õhtul algas ka eurovisiooni esimene poolfinaal. Just lõppes. Ja kell on 0:00 nice
Eesti muidugi edasi ei pääsenud. Seda oligi arvata. Ja üleüldse olid väga kehvad laulud seekord. Minu lemmik on türgi, aga türgi esineb alles naljapäeval. Siis kui meie oleme kuskil Aegnal... Aegnast veel niipalju, et meiele söögiks antakse kaasa 15kg šašlõkki. Aga eks ma siis lõpetan oma jutukese ja poen magama.

Pehmeid patju !

bueno

Sry, et mul pole aega olnud teie jaoks, kes seda loevad. Igatahes tere pühapäeva hilisõhtut või siis esmaspäeva varahommikut. Jutustan siis kiiresti, mida ma olen siis nii põnevat teinud, et pole isegi arvutisse pääsenud. Kuigi tegelt mul pole aega erit jutustada, kuna uni kipub silma...

Aga siis reedel. Reedel käisin noortekas nagu tavaliselt. Vaatasime filmi. Sõime puuvilju ja niisama vaikisime. Koju jõudsin üsna varakult. Ja siis läksin rattaga sõitma. Te ei kujuta ette, kui tore oli sõita. Päike loojus. Õues oli soe. Asfalt oli sile. Autosid ei sõitnud. Linnud laulsid. Oleksin hea meelega Jänedale välja sõitnud, aga vanemad oleksid muretsema hakanud. Aga reede päeval oli eriti toredad tunnid meil. Kuna meil on keemia ja geograafia järjest, siis me olime nende tundide ajal Kalijärvel. Igavesti vahva oli. Mängisime võrku ja niisama päevitasin. Teised ujusid ka, aga mul oli kurk haige ja nina kinni ja sellepärast ma ei hakanud riskima uuesti haigeks jäämisega. No vot. Laupäev möödus valusalt. Sääsed sõid mu ära. Ma vihkan sääski. Nende pärast oli mul terve keha punaseid punne täis. Mutandid sellised !!! Laupäeva õhtu möödus ka kiiresti. vaatasime telekat ja juba oligi kell südaöö.

Pühapäev oli ikka täiega nõme päev. Alates öösest. Ma sain ainult mõned tunnid magada ja siis mul ka nina oli kinni ja kurk valutas ja õudukad kummitasid. Pühapäeva hommikul pidin ma südamerabanduse saama. Vaatasin möödaminnes peeglisse ja MIDA ASJA?!???!!!?!?!?!?!?!?!? Mu parem silm (teie poolt vaadates vasak) oli täiesti suur pall ja kinni. ühesõnaga mu silm oli paistes ja pool-lilla. MA nägin välja nagu mingi tont, kes oleks peksa saanud. Mu silm oli täiesti paistes ja valulik. Jooksin siis kähku toast välja ja esimesena jäi mu teele isa, kellele mu esimene küsimus oligi, et mis mu silmaga juhtus. Lõpuks ma mõistsin, et keegi on mind öösel vist hammustanud või nõelanud. Hakkasin kiiruga otsima endale mingeid salve ja kreeme ja määrdeid ja mida kõike veel, et see paistetus alaneks. Pärast köögis olles ma nägin seal ühte herilast. Jobu oli kusagilt tuppa pääsenud. Ma väga loodan, et tema mind ei nõelanud. Igatahes ma muidugi istusin terve hommik peegli ees ja "imetlesin" end. Õnneks läks päeva peale see mööda ja õhtuks polnud midagi näha, ainult valutab siiamaani. Ja sellega mu probleemid ei lõppenud. Õhtul koju sõites ma kriimustasin kogematta auto ka ära. Loll olen. Lähengi magama ära.

Muide, täna on A2 nimepäev :D

putukamutukasitikaputukas

"Keegi ei näe, kuidas elu mu viib.

Mu keha on siin, aga mu hing..."

Finally leidsin ka aega istuda siia. Olen vist blogisõltuvuses. Tahan kõik siia kohe kirjutada. Kohutav. Aga ma igatahes olen enda kohta palju teada saanud. Näiteks avastasin ma seda, et öösiti või hilisõhtuti olen ma üksi olles palju tasakaalukam kui muidu. Õhtuti teistega koos olles hakkan ma lolli juttu ajama ja koledaid asju tegema. Aga üksi. Üksi ma koristan. Õpin. Kuulan rahulikku muusikat. Mõtlen oma asju ja olen täitsa teistsugune. Teen kõike aeglaselt ja läbimõeldud. Vastupidiselt päevale, kui ma tavaliselt olen ebanormaalne. Lollitan. Teen kohutavaid asju. Jne jne jne jne jne... Eks see, kes teab, see teab.

Ja ma olen ka leidnud endas nende päevade jooksul selle rahuliku poole. Sellise, mis on sisemises rahulik, kuid väljast võib olla märatsev. Sellise, kes vaatab nüüd inimesi teise pilguga. Ma ei mõtle ainult välimust, ka sisemist. Ja kõige selle juures ma mõtlesin, et ma peaks pausi tegema ja kõigest sellest põgenema. Oma mõtetes ja oma tunnetega. Kõik maha jätma ja lihtsalt olema see, kes ma tegelikult olen. Ilma kestata. Ma tean et see on raske. Selleks võib minne terve suvi või rohkemgi veel. Ja miks ma seda teen on see, et ma olen liiga palju saanud pettuda ja liiga palju talunud valu. Ja see, et ma olen palju kannatanud, on mõjunud sellega, et ma olen endale ehitanud ümber kaitsemüüri. Oma kaitsemüüri. Sellise müüri, millega ma kõik tagasi lükkan, et ma ei saaks rohkem haiget. Ja ma tean, et selle kaitsemüüriga olen ka mina teistele inimestele vahest palju haiget teinud. Ma tahan sellest vabaneda. Ma ei taha enam teistele valu teha ja endale samamoodi. Sellepärast ma tahangi pausi teha. Vot nii.

Aga tegemistest niipalju, et nüüd hakkas mul jälle kiire. Kool-kool-kool. Kirjandid-Kontrolltööd-Kodutööd. Ja siis ma pean veel neid fotosesiooni asju ajama. Järgmine nädal on ka ekskursioon. See toimub sellel aastal meil Aegnal. Telkides. Mererannal. Ja kuuldavasti pidi seal ka olema teisi inimesi. Igatahes praegusel hetkel magame mina, valeria ja annu, Annu telgis. Loodame, et see tuleb tore ja normaalne tripp, kuigi kui hulgas on 6,7, ja 8.klassi õpilased, siis võib seda toredust ja normaalsust ootama jäädagi ...

Mine kappi !!!

Mul valutab kurk. Mul valutab pea ja mul on nina kinni. Tähendab, et mul on viirus. Täna oli üldse nii pede päev ka niiet maitea. Ma lähen vist magama ära, kuigi ma mingi veerand üheksa alles ärkasin. Bye- bye

Jess. Finally ma jõudsin oma blogisse. Mitu päeva on takistused mu teel seisnud, kuid nüüd ei peata mind enam keegi ja mitte miski v.a. elektrikatkestus. :)
Vahepeal on siis juhtunud niipalju, et ma olen lõppude lõpuks oma uurimustööga valmis saanud.
Reedel ma Tapal ei käinud. Jäin koju empsile appi. Ja lõpuks õhtul oli nii, et ma koristasin, siis hakkasin kiiresti-kiiresti kooki küpsetama. Panin koogi ahju. Jõudsin korra maha istuda ja siis jub uus töö. Siis ma vahepeal jooksin õues ringi. Jooksin tuppa-jooksin õue tagasi. Ja nii ma jooksin terve õhtu. :D Kui ma õhtul hilja magama sain, olin ikka päris väsinud ja masenduses.
Laupäev algas nii nagu iga teinegi. Natuke koristust, natuke orjamist. Olin suht terve laupäevase päeva mases. Lihtsalt elu on selline. Mingit konkreetset põhjust polnudki. Pärastlõunal saabusid paar külalist ja pärastpoole veel mõned. Mina ei viitsind nendega eriti vestelda ning istusin lihtsalt tuimaga näoga arvutis ja vahtisin oma uurimustööd. Lõpuks läks mase minema, sest ma olin vist juba liiga masendunud. Ema näitas kõikidele jälle minu titepilte. -_-
Seda ma ei mäleta, mida ma pärast tegin....kuid igatahes sai see päev läbi ja magama. Pühapäev oli puhkuseks. Ja õppimiseks. Suutsin ära lõpetada oma uurimustöö ja veel teisigi asju.
Öösel sadas veel julmalt vihma. Lõi ka välku. Mina istusin vaikselt oma laual ipodiga ja kuulasin seda imelist vihma sabinat-krõbinat. Mul oli plaanis hakata siia postitust lisama, kuid peale pealkirja kirjutamist lülitus ipodi välja. Fain. Aku tühi. Ja nii ma jäingi pimedusse. Ainult interneti karbi vms, tuled vilkusid. Akna taga lõi välku. Otsustasin võtta kõik stepslid välja ja teki alla minna. Nii ma tegingi. Ja nii ma seal istusin, kuni selleni kui mind haaras uni oma embusesse.
Esmaspäev oli väga pede päev. Lõpetasin just mõned tunnid tagasi oma vene keele kodutöö, kus pidi jutustama oma päevarežiimist. Nh mina jutustasin mingi loo kokku, kuigi täna on mul ikka kõik väga sassis. Eile läksin mingi poole kahe ajal magama. Ärkasin hommikul kolmveerand seitse. Tegin oma staffi ära. Kiirustasin kooli. VEdelesin seal. Kekas pidime cooperit jooksma. (cooper on 12 minutit jooksu järjest. Vahepeal võib kõndida ka natuke ) Mina jooksin muidugi haledalt vähe. Häbi-häbi mulle. Peale tunde tšillisime Juliaga Jäneda viru ees, mis tähendab seda, et me seisime A&O poe ees ;) Lõpuks sain ma bussiga koju. Kodus ma sõin pico-ballasid ja lugesin raamatut. Kahjuks tahtis mul uni tulla, kuid ma keelasin ja sellepärast ma tõusin ülesse, vahetasin riided ära ja hakkasin mingeid X-asju tegema. Ehk siis ma värvisin oma varbaküüned või varbatüükad ära O_o
Kell 18.oo vaatasin telekat nagu alati. Kodus ja võõrsil ning simpsonid. kell 19.00 läksin ma magama ja magain kuni mingi 21.10ni.
Siis ma töllerdasin ringi ja hakkasin pool kümme õppima. Olen ikka stopiido küll onju. Õppisin ära. Natuke sõin ja nüüd ma siin blogis mähkerdangi ja mul on nagu kohutav uni ...
Ma lähen magama.

afternoon

Niisiis, hommikul rääksin oma eilsest päevast ja niiisama mulisesin. Nüüdseks on see hommik läbi ja tegelikult on ka see päev juba läbi. Ja nagu kõrvalolevatelt piltidelt näha, siis läks päris toredalt see ülejäänud päev, aga alustame siiski algusest.

Tunde oli kokku viis. Neljanda tunni ajal käisime oma klassiga õues riisumas. Põõsa

alused ja kivide eemaldamine muruplatsilt oli meie töö. Sellega saime mõnusalt hakkama.

Tunnid lõppesid kell üks. Mina veel käisin 10.minutit matas. Siis suundusine Valeriaga poodi jäätist ostma, sest

õues oli ikka tõeliselt väga palav. Mõeldud-tehtud. Poest välja ja jäätist limpsima.

Ühel meelel jõudsime otsusele, et lähme Kalijärvele ja vaatame mis seal toimub. Muidugi toimus seal suur uputus. Meie käärisime püksisääred üles ja sumpasime läbi. Vesi oli soe. Istusime siis mõnusalt sillale ja hakkasime mõnusat kevad päikest nautima.

Kaua ei saanudki me peesitada, sest ilmusid kohale meie 3 klassivenda + Birgit ja Väike Rait.

Poisid käisid ujumas, meie niisama ikka veel võtsime päikest.

Õigepea liitusid meiega ka Julia ja Annu.

Koos hakkasime pudelit mängima. Meiga mängima tulid ka Kristjan ja Tima. Selle ajal sai igast põnevaid asju tehtud, aga ma ei räägi siin sellest. :)

Lõpuks jõudsime poolmärjalt koolimajja. Seal istusime ja otsustasime, et tahame veel jäätist. Muidugi hakkas poest välja tulles vihma sadama.

Igatahes nüüd ma jätan natuke tegevusi vahele ja nüüd olen ma juba kodus. Ja täna sain ma ka vastuse konkursist, kus ma osa võtsin. Kahjuks ma edasi ei pääsenud, aga ma võitsin endale fotosessiooni, kus tehakse pilte, millest hiljem tehakse kalender. Vot nii.

Füüsika tund. Kell on 8:34. Tegelt tahaks magada, aga peab juh koolis olema.
Ma ei tea, kas ma siia kirjutasin, aga igatahes ma pühapäeva õhtul mõtlesin ja soovisin, et minuga sellel nädalal midagi juhuks. Ma tahtsin, et juhtuks midagi, mis muudaks mu mõttelaadi või lihtsalt teeks mu elu paremaks. JA kaua ei pidanudki ma ootama, sest kolmapäev (eile) oli päris nõme päev. Koolis läks halvasti, kässas ei tulnud toit välja. + sõime mingeid kahtlaseid tableet hommikulja lõunal koolis. Mingid kõhuvalu vastu vms. Ja nh seda sõime ikka palju korraga. Tagajärg oli see, et kõigil seees keeras, süda oli paha, pea valutas, käis ringi ja julmalt imelik tunne oli. Mul veel vahepeal tulid mingid külmavärinad ja siis oli jälle soe ja mingi nõme värk, mis tegi meile kahju. Lootsin õhtult midagi paremat, aga läks halvemaks. Õhtul saingi ma selle "midagi" mida ma olin oodanud. SAin teada ühe asja ühe inimese kohta, mis muidugi puudutas ka mind. Tegelt ma olin seda kartnud ja ise arvanud ka ja vihjed andsid mulle ka sellest märku, kuid nüüd ma sain sellele kinnitust. Ja see muutis mu olukorra veel halvemaks.
Õhtul käisin veel õues. JA märkasin, et mõnikord ongi valus tõde parem. Vähemalt nüüd ma proovin enam mitte samasse ämbrisse astuda. Muidugi ei saanud ma ka öösel rahu. Unenäod isegi ei salli mind enam. lol.
Kuid varsti tuligi hommik ja ma pääsesin sealt mind kinni hoidvast uneäost. pääsesin, kuid karmi reaalsusesse, kus kõik on tõeline. Õnneks on ilm ilus ja ma looan et täna tuleb parem päev ja ma ei mõtle eilsele, kuid selleks peavad mu mõtted olema kõrvale juhitud.
Järgmine on musa.
Kell heliseb 10 minuti pärast. Ja ma arvan, et ma olen siia paraja teksti juba trükkinud, sest Valeria juba hädiseb vaikselt. (vana toriseja)

Ärge siis teie masetsege, isegi siis, kui mina seda teen.

veri...higi...pisarad... + südame nutt

Ma pole kunagi märganud neid kolme koos enda juures. Kuid täna ma nägin. Veri. Higi. Pisarad. Ja ma märkasin, et need kolm sõpra on minuga koos rännanud juba terve aasta. Ei , ärge mõelge, et ma nüüd terve aasta koguaeg olen julmalt higistanud või nii :D lihtsalt selline ütlus on kusagil olemas. Mulle praegu ei tule meelde kus, aga see kooslus on olemas. Veri, higi, pisarad .
Millegipärast kasutavad inimesed (näiteks mina) oma aju kõige rohkem siis, kui seda ei ole vaja teha. Nagu täna. Rattaga sõites. Rattaga sõites võib nii palju asju välja mõelda, et jube. Ja siis magama mineku ajal. Siis ka tulevad igast targad mõtted pähe, mis muidu päeval uitavad kusagil baaris ja joovad siidrit.
AGA kõige geniaalsemat mõtted tulevad, kui värvida midagi. Näiteks laudu. :) SIIS tuleb ikka korralik ajurünnak. Ning mind ründas aju südamenutuga. Ma ei tea kas selline sõna on olemas, aga igatehes, südamenutt. Ma sain teada mida tähendab südamenutt. Ma ei hakka seda siin lahti defineerima. Aga see on nii ülekantud tähenduses mõeldud :)
Ok. aitab masejutust.

Ma lähen õue :D kuigi kell on hetke seisuga hmm.... 23:46 Aga ma tahan värsket õhku. Tahan hingata. Tahan lihtsalt tunda seda karget õhtuhõngu ...

by the way....

Täna saadi mu suurele saladusele jälile ... grrr.... Jama jah. On küll jama. Mida nüüd siis teha ? Mitte midagi. Lihtsalt oodata. Ja oodata ja oodata ja veel oodata. Ja siis oodata veel mõned kuud... :P

Olge tublid.

Ja ärge mind unustage :q

Ohh... ma ei taha siit blogist lahkuda...
Tahan veel kirjutada...
..tahan...
......tahan...
...........tahan..........
Kalli tahan !
Appi kui imelik sõna on tahan. t-a-h-a-n-

bla-bla-blaa
mula ajan ma -lalalallallaa

ERROR

[issi ütles, et õues on soe ] - nii igaks juhuks

AA Mulle meenus üks hea lause, mida ma täna leidsin. "Mu raamatud on mu parimad sõbrad. Nad ei reeda mind kunagi" see on lihtsalt nii hea lause, aga ok, ma siis lähen õuemaailma.
bye...

Hey

Hei- hei hei ! M Mul on praegu mata tund. Koridoris. Heh tegelt pole opsi tulnud. Ja kell on juba 11:41. Vähem kui 10 mintsa pärast algab soogivahetund. Taiega lõbus on ikka siin koridoris lihtsalt istuda ja iPodis surfata . Mulle tundub et mulle võib hakata isegi mata meeldima . Ainult poisid lasevad oma mingit krappi musa. Kuulaku siis vähemalt vaiksemalt. Aga jh . Ma ei tea mis nüüd saab . Kas saama põhjuseta puudumise vms. Aga meie suu ju
pole kui õpetaja unustab ära et tal meiega tund on. Sry, mul siin vahepeal kaovad taputahed ära . A igatahes meid märgati. Lol. Ainult selleparat ta avastas meid et poisid raakisid kõvasti juttu. On alles lobamokad. Ja muide see pole mem esimene kord. Okei ma sooma .

Jah, me oleme hullud. Ja meie aju on selle kevade tulekuga lühises. :D

NB: Waldise idee oli seda teha

Nii igaks juhuks lisan ära, et mina siis paremal. (sinisega vist) . Ja Waldiz vasakul :P

[sry jama kvaliteedi pärast]

Sellega tegleme salaja peale tunde, kui koolibuss läinud. Lapsed oleme ju igavesti. Ja ma tean juba, et mul on kahtlane hääl. Muide, me ei saanud väga palju haiget, niiet pole tarvis muretseda.

Mõistus, mõistus, tule palun koju !!!

no tglt ka MIKS ?

Häh. No miks ma olen selline ? Täiesti pekkis
ikka. Ma ju lubasin endale, et ma unustan su ära. Jah, ma suutsin seda, kuid
ainult mõned päevad, sest juba sa oled roninud minu unenägudesse ja vallutad
mind seal oma pilkudega. Ja ma ei saa aru, kuidas saab see juhtuda. Ma ju
proovin kõigest väest sind unustada. Kuid siis äkitselt ilmud sa minu
alateadvusesse. See ajab närvi. Selle vastu ei aita mitte ükski
rohi. Okei. Üks öö ju võib. Proovin selle unustada, kuid järgmisel ööl
magama minnes oled sina jälle seal ja ootad mind. Ja sa pole üldse muutunud. Sa
oled unes ka samasugune. Ükskõikne ja külm. Ei tee minust välja. Tegeled ainult
oma nõmte asjadega. Sul pole minu jaoks silmi. Kuid kui sa oled
selline, siis miks sa üldse oled minu unenäos seda rikkumas ? Ning
miks peab see Eesti nii väike olema? Kui eesti oleks suur nagu ameerika või
venemaa, siis ma ei kuuleks sinust nii palju kui praegu. Siis sa ei hullutaks
mind. Ma suudaks su siis kergemini unustada. Kuid ükskõik kuhu ma vaatan.
Sa oled seal. Sinu pilt. Sinu nimi. Sinu sõnad. Sinu teod. Ma olin su juba
peaaegu unustanud, ma olin leppinud teadmisega, et olen kaotanud. Kuid
siis äkitselt ilmud sa välja ja räägid minuga nagu midagi polekski
juhtunud. Ja sa tuletasid end sellega jälle meelde. Sa kerkisid jälle mu
mälestustes esile. Ja enne sa ei unune, kui keegi pole sind
varjutanud. Kuid niikaua sa püsid mu sees. Ja ma mõtlen millega sa tegeled. Sina
tegeled arvatavasti millegi huvitavaga. Kuid mina samal ajal olen kuskil
pommiaugus ja mõtlen sinu peale. Ja mida ma teeks, kui ma
elaks seal kus sina. Kas me teeksime koos midagi põnevat? Ma mõtlen
su näo peale. Ma mõtlen su hääle peale. Ja kui ma mõtlen, kellega sa võid
koos olla, siis tihtipeale kipuvad pisarad mu silmist alla veerema. Kuid ma
pühin need ära ja viskan nurka. Ma ei tohi nutta. Eriti sinu pärast. Sa pole ju
mulle mitte keegi.
...kahjuks... Sul oli võimalus. Lausa 2
võimalust. Kuid sa ei kasutanud neid. Aga kui ma saaks, annaks ma sulle
kolmanda võimaluse ka. Aga eks sa ise tead. Ma proovin juba leppida
sellega et sul on oma ja minul oma elu. Kuid minus püsib väke lootusekiir
ikkagist. Võta või Jäta. Ma arvan, et ma tean juba vastust, kuid ikkagi,
Miks siis ?

peatage aeg !!!

mmm....koogilõhn on ikka veel tubades. Eniweis, kuna homme on emadepäev, siis küpsetasin täna emale koogi. Ja see tuli suht normaalselt välja, igatahes ema ja isa küll kiitsid täiega.
Aga hetkel ma lihtsalt mõtlen, et palun peatage see aeg! Kell on nii palju ja mul vaja nii palju veel teha. Kujutate ette, mul on vaja esmaspäevaks kirjutada valmis mingi mdea 4-5 leheküljeline uurimustöö. Ja mul on see vaja kõigepealt kirjutada paberile ja siis veel arvutisse ka trükkida. Nagu kohutav. Ma ei jõua ju. Ma ei hakka mainimagi, kui palju mul hetkel valmis on. Aga natukene ikka on. St algus on tehtud. Eks lihtsalt peab terve öö üleval istuma ja kirjutama. Enda süü, et ma päeval ei kirjutanud. Hommikul olin õues ja värvisin jällegi. Pärast kui tulin tuppa istusin siia haaravasse ajasöödikusse ja istusin siin. Ikka veel ja veel. Ja kui ma tahtsin alustada, siis ma ei leidnud seda lehte ja mingeid teisi tähtsaid pabereid ülesse ja siis ma lihtsalt virutasin kõik asjad oma laualt maha. Ma tean, et see pole üldse minulik, aga lihtsalt tuli nõrkushetk peale ja siis kui mu staff põrandal vedeles, istusin ise laual ja nutsin. Kui teatraalne!
Koristada ei viitsinud. Rahunemiseks läksin õue. Koera juurde. Ja nh natuke sai muidugi tilkasid ka joodud, a igtahes kui olin seal istunud ja rahunenud, siis läksin tuppa tagasi ja hakkasin koristama. Õnneks ma leidsin koristamise käigus oma vajalikud lehekesed ülesse.
Aga hmm... mis veel. . Eile oli nagu täiega X-FAIL päev. Kõigepealt ma nägin reede öösel unes, et ma jäin bussist maha. Hommikul ma muidugi ärkasin ennem kella, et kõik saaks korda ja et ma bussist maha päriselus ei jääks. Point oli veel selles, et ma ei teadnud, kas buss läheb varem või hiljem. Siis ma olin akna juures ja vaatasin, et oh kell juba mingi 7:15 , et eks buss tuleb siis täna hiljem(7:35) Istusin siis mina rõõmsalt oma laua taha ja võtsin ripsmetušši ning kui peegli juurde läksin, siis nägin peeglist, et buss seisab. Mul oli nagu whaat??? Esimese asjana krahmasin oma telefoni ja mõtlesin helistada Valdisele, kuna buss hakkas juba sõitma. Jope oli mul poolenisti varrukas. Telefon ikka kutsus ja buss keeras juba teelt välja. Ja sinna see buss kaduski. Ja telefon kutsus edasi. Te ei kujuta ette, kui vihane ma tol hetkel olin, sest ma olin öösel unes näinud, kuidas ma buss sõitis ära ilma minuta ja nüüd juhtus see päriselus. Daah. Toupp !!!
Marssisin siis vihaselt ema tuppa ja ütlesin talle, et ma jäin bussist maha. Ta vaatas kella. Ja siis vaatas aknast välja ja minu õnneks ütles ta, et ta viib mu autoga ära. Mul oli nagu JESS ! ( sest õues oli suht sombune ilm ja kohati tuli vihma )
Nh siis mul oli muidugi palju aega, kuna kell oli mingi 7:20 ja tunnid algavad 8:15
Ja kui ma kooli läksin siis ma meelega olin mingi omas nurgas omas ipodi maailmas. ühesõnaga offline. Ja kui tunnid said alguskella ja me kõmpsime üles, siis saime teada, et meil on esimene tund vaba. Nagu tere talv -.- Mina läksin tagasi oma muusikamaailmasse.
Tunnid möödusid muidugi igavalt. Õnneks sai pealtselt koju. Ja kuna eile oli reede, siis ma käisin ka Tapal noortekal ära. Ja muidugi me suutsime Maarjaga juba teise koogi nässu keerata. Aga see on juba teine teema. Igatahes. See oli reede. Täna on juba laupäev ja 20 minuti pärast juba pühapäev. Aga igatahes. Ma siiis hakkan oma ajusid ragistama. bye :3

päike paistab, ilm on soe...

Täna siis minupoolt ka pilte. Mu vennatütar oli paar päeva minu juures ja siis ta avastas kuidas mu telefoniga pilte teha. Niiet ta siis käis ringi ja pildistas kõike ja kõiki. Mõned sobivamad valisin siia ka. :)

• Esimesel värvin ma laudu ...

• Siin käib niisama lollitamine...
• Okei. See on mingi ... põõsas või lill... Igatahes ka see on Sannu tehtud.
• Niisama tshill hetk ;)

[ Muide, täna on 6 mai. Ja täna on ka mu vanaisa sünna. Ning see on eriline veel sellepoolest, et ta sai 80. ]

Täna koolis läks kiirelt. 5 tundi. Ja needki olid lühendatud. Ja kuna ma olin rattaga, siis sain varakult koju. Kuid see päev polnud pooltki nii rahulik ja tore, kui tundub, sest üks pilt jooksis mul kogu aeg silme eest läbi. Muusika tunnis me laulsime üht laulu. Ja selle lauluga meenus mulle üks inimene, kes laulis ka seda laulu. Ja kuna see laul on selline mis jääb kummitama, siis koguaeg kui see laul mind kummitas, tuli mulle silme ette nägu ja see inimene. Ning me viimane valus kohtumine. Mind painas see pilt, kui sa ta minust mööda jalutas. See tegi haiget. Ja teeb siiani.

Aga kui kurbus ja valu endasse ära ei mahu, siis peab seda kuidagi vähendama...või vähemalt mitte nii palju tundma või teistmoodi tundma või kusagilt mujalt tundma. Tahaks end raputada natuke reaalsemasse reaalsusesse kui omaeneste segaste mõtete ja tunnete reaalsus.

Kuigi ikkagi on üks suur üksindus ja armastuse puuduse tunne minus.

By: Ingrid

ELU LAUSE !!!

Tänane elu lause on selline -

Ma situsin ka kohavas. Kõht oli tühi ja kümme krooni oli nii et otstsin oma viimased säästud ja sõin !

- by Mirjam


Ma ikka päris pikalt olin laua all :D

Tänasest päevast siis natuke. Mmm. Magada sain ma täna 12 tundi. Juhhuuu. Ma pole väga ammu saanud nii palju magada. Aga ma ei läinud mingi väga vara magama. Lihtsalt ma ei käinud täna koolis. Võtsin endale vaba päeva. Puhkuseks. Kuna õige nädalavahetus möödus nii, et ei saanud arugi, siis lihtsalt täna magasin end välja. Seedisin seda kõike mis toimunud on. Meenutasin halbu aegu. Kahetsesin seda mida olen teinud. Ja mida tegematta olen jätnud.
Magades ma nägin muidugi unes, et me jalutasime Maarjaga Paides ringi. Täpselt samamoodi nagu reedel ja samas kohas ka. See kõik kordus. Me rääkisime sama juttu ja olime samas kohas seal majade vahel, kuid siis haaras keegi minult jalgadest...ja hakkas sikutama. Mingi vägistaja oli see vist. Selle peale ma ärkasin üles. Kell polnud palju. Olin ainult mingi pool tunnikest maganud. Peale selle jäin magama ilma unenägudeta ja magasin nii kaua, kuni kuulsin kusklilt eemalt köögist tuttava lapse juttu ja tuttava mehe juttu. Sandra ja Irgo ?!? Pikemalt järele mõeldes meenus jup, et täna pidid nad tulema. Aga kui palju siis kell oli ? Õnneks mitte väga palju. Proovisin enam mitte magama jääda, kuigi ma poleks saanud magada, kui ma oleks seda tahtnud, sest sel hetkel tuli just tuppa Sandra. Ja muidugi oli tal kohe esimene küsimus, et miks ma magan. Nagu daa. Ma seletasin siis talle selle asja ära ja roomasin ka voodist välja.
Sõin ja õigel ajal tuli meelde, et reedel jäi ju Kodus ja Võõrsil nägemata. Ja kuna ma täna olen kodus, siis saab vaadata. Läksin telekatuppa. Ootasin Kodus ja Võõrsil algamist, kui kuulsin mingit heli oma toast. Jeah. Ime oli sündinud. Mu telfa helises. Ja helistajaks oli Valdis. Mul oli nagu whaatt ??? Tuli välja, et neil hakkas minuta seal koolis igav. Kõne lõpetati ära ja minuti või vähem pärast helistas Annu. Temaga rääkisin ka mõne minuti ja siis algas Kodus ja Võõrsil. Mina ei viitsinud nendega enam rääkida ja siis andsin telefoni Sannule. Nagu aru sain, siis oli neil väga tore 5 aastasega juttu ajada. Aga jh eks neil lõppes ka vahetund ära. Mina vaatasin KOdus ja Võõrsil ära ja siis veel mingeid top shopi reklaame vahtisin ka . Siis lugesin ja läksin edasi õue lugema. Õues istusin päris mitu tundi. Mängisin peitust. Ja rääksisin empsiga, kes tegi oma aiatöid. Lebotasin murul ja niisama puhkasin.
Pärast veel netis ja siis telekat vaatamas ja suht niisama läkski see puhkepäev. Ja pmst ongi kõik. Veel pesema ja siis jällegist magama. Homme saab vist rattaga kooli minna....

BACK !!!

Tagasi Paidest. Nimelt veetsin ma 30.aprill - 2.mai PP-l. Väga tore oli. Üritus leidis aset Paide Spordihallis. Ja ööbimine toimus selle kõrval asuvas Paide Gümnaasiumis. Sellel aastal oli minuteada kokku tulnud üle 800 noore. Mina käisin koos meie noortekaga.
Palju tuttavaid nägin, keda pole kaua kohanud. Kahjuks jäi suhtlemine veidike liiga vaikseks ja pinnapealseks. Oleks tahtnud rohkem vanade sõpradega rääkida. Aga ma saan aru, eks meil kõigil oli tegemist ja kiire ka muidugi.
Ma käisin terve reedese päeva ainult mingi õhukese lühikeste varrukatega pluusiga, siis mul praegu suht kurk valutab. Ja laulda sai ka nende kolme päeva jooksul nii, et jah. Kõvasti rääkida ei saa. Hääl karedaks juba läinud selle kolme päeva jooksul.
Aga 1.mai oli "Teeme Ära". Ja mina andsin ka oma panuse Paide linna jaoks. Ma pesin aknaid (koos teistega) ja seinu kuskil hooones. See oli tore. Ja need tädikesed, kes seal olid, need jäid ka väga rahule meie tööga.
Aga kõike sai väga palju. Ainult magada sai vähe. Öösiti umbes mingi 5 tundi või vähem. Öörahu oli muidu kell 02:00. Aga pmst kell 2 mindi alles spordihallist minema. Ja meie seal koolimajas olime veel üleval. Esimesel õhtul ma niisama sosistasin Johannaga mingi pool tunnikest. Teisel õhtul istusime poiste wc-s aknalaual. Mina kirjutasin ja Johanna niisama surfas minu telefonis. Magama saime peale kolme. Aga üldse enne seda sain ma ka vähe magada.Nii, et ma olen kohutavalt väsinud. Ja minu sees möllavad kurbus.......rõõm.......pettumus...........lootusetus............väsimus.............pahameel.......ja segadus. Tegelikult tahan ma hetkel kõige rohkem praegusel hetkel Paidesse tagasi. Spordihalli. Teisele korrusele. Ja seal lihtsalt istuda ja kuulata muusikat ja lihtsalt istuda nagu eile 2 tundi. Ja et siis tuleks keegi lihtsalt juttu ajama, nagu eile tuli Karl ...
Aga need ajad on möödas. Ja neid ei saa enam tagasi. Samamoodi nagu ei saa tagasi neid öeldud lauseid ja vaadatuid pilke. Me peame lõpuks aru saama, et neid tegusid mida me teeme, ei saa tagasi. Ja sõnad. Sõnu ei saa ka enam kunagi tagasi suhu toppida. Ning mõnikord võib kasvõi üks valesti öeldud sõna muuta kõike. Seda me teame. Kuid mõnikord võib just haiget teha see, kui midagi pole öeldud. Isegi vaikus pole hea. Teinekord võib vaikus murda südameid. Ja seda ta tegigi. Murdis südame. Ja lisaks südamele, ka hinge röövis minult. Kuid nüüd on see läbi. Kahjuks.
Aga vähemalt nüüd ma tean, et sinu peale ma ei looda. Kuigi ma nii lootsin. Sa isegi ei öelnud midagi. Ja mina oleks tahtnud sulle öelda viimasena, et "Iga hetk võib olla viimane ". Kuid sa lihtsalt jooksid ära. Nüüd ma sain seda teada ...