In the end 2010

No päris end nüüd küll pole, kuid saab varsti aasta läbi.



Siin siis 2010 aasta kokkuvõte ja saavutused :

• Aasta oli päris masendav. Üks raskemaid minu elus


• Sain üle mõnest halvast harjumusest


• Sain käia kahel proffesionaalsel fotosessioonil


• Mul oli väga põnev suvevaheaeg


• Sain palju uusi sõpru


• Olin Annuga palju koos


• Sain 15 aastaseks


• Lõpetasin edukalt 8.klassi ja astusin veel edukamalt 9-ndasse klassi


• Mul olid roosad salgud juustes (revolatsioon, eks)


• Ma olen ikka vaba ja vallaline


• Ma sain mõnest inimesest enda südames lahti, kuid mõni tuli juurde ka


• Nutsin vist palju.. väga palju


• Ma käisin tunduvalt rohkem kinos, kui varasematel aastatel


• Ma veetsin väga palju aega Tallinnas


• Ma ei suutnud ikka raamatut kirjutada (see on negatiivne)

Ja see oligi minu ilus ja valus 2010.

Järgmine kord vist kirjutan juba 2011 kuupäeva alt, sest homme tuleb vist kiire päev ja üle pika aja üks sisukas päev.

Ilusat aastavahetust ja kõike paremat uueks aastaks !!!

Seltsid inimestega, kellel on sinu nägu

Ooh. Täna on nii teistsugune päev olnud võrreldes eelmistega. Muidugi oli tegevus ikka sama. Terve päev kodus ja nii. Lihtsalt lasin üle. Aga täna oli lihtsalt rõõmus tuju. Perega istusime ja ajasime mingit juttu, kus ma lõkerdasin. Ja siis ema vahepeal tegi ka mingit tegevust mis ajas mind hullukanti itsitama. Ja siis täna käisin õues jalutamas ka. Tõin postkastist Päevalehe ära. Ja muide, meie postkast pole nii ligidal, et kümme sammu. Meil asub see mingis pooles külas ja siis peab jalutama natuke. Täna läksin vabatahtlikult seda vahemaad jalutama. Ja siis tagasitulles nägin, et maja ees on minu kelk, mis on vist juba üle 10 aasta vana, sest ma käisin sellega lasteaias kelgutamas. See oli seal maja ees ja siis ma lihtsalt ei suutnud vastu seista kiustatusele sellega kusklilt mäest alla lasta. Muidugi, pole meil siin mingeid munamägesid ning ma pidin leppima kõige suurema lumehangega, mis seisis aia juures, kus on ka koer meil. Ja muidugi vaatas koer mind päris huvitava pilguga, kui ma ronisin sinna hange otsa ja siis igatepidi punase kelguga alla lasin. Küll kõhuli, selili, jalad püsti ja igatepidi muud moodi. MUidugi sai ka ilma kelguta sealt alla libisetud, sest vahepeal lihtsalt ei suutnud tasakaalu säilitada ja siis veeresin sealt alla. No, mul ikka juthtub ju :)

Muide, kõigeta saab elada, kui seda tahta. Täna avastasin just :]

Ja siis tegelikult tahaks täiega kelgutama minna. Ja mitte maja ette lumehange, vaid näitaks Annuga lipukale. Või siis kellegi muuga kusagile põnevasse kohta.. ja kinno tahaks ka minna. Tahaks seda "kohtumine väikeste fockeritega" vaatama minna. Need eelmised kaks osa on olnud lihtsalt nii head ja Ben Stiller on ka mu lemmiknäitleja, niiet kui jaanuari alguses linna ja aega on, siis seda vaatama.

Tegelikult olen ma ikka no täiega tänulik Jumalale, et mul on selline kallis sõbranna, nagu Angelica. Kui teda poleks, siis kes muu ikka oleks ? Tema on suutnud mind nii palju naeratama panna ja ka nutma. Tema on see, tänu kellele on võimalikud olnud ka need fotosessioonid. Tänu temale pean ma blogi ja ma ei oskagi öelda, kui palju asju on just tänu temale olnud võimalikud. Suur aitääh sulle !!! Varsti näeme.

kurva lillekese muinasjutt

-Miks sa nutad, lilleke?

-Aga ikka sellepärast, kallis hobune, et varsti tuleb sügis ja ma närtsin.

-Aga kus on sinu seemneke, et saaksid kevadel uuesti õitseda?

-Seemneke pole valmis, sest pole mesilasepoissi.

-Aga kus on mesilasepoiss?

-Mesilasepoiss pole minu juurde veel lennanud. Naaberlillel, Astril, käis küll külas, aga mulle pole ta veel kosja jõudnud.

-Aga miks ta pole siis veel tulnud?

-Mina ei tea. Olen teda terve suve oodanud, kuid teda pole. Varsti kaob isegi lootus.

-Ära nuta kallis lillekene. Lootus sureb viimasena. Küll aga pean ma hetkel minema. Varsakene tahab piima laudas. Tulen sind homme jälle külastama.

-Tule, tule. Ma jään siis sind ootama.

järgmisel päeval jalutab hobune lillekese juurde.

-Tere hommikust, lillekene. Kuidas läinud on?

-Oh, hobukene. Öösel käis väike külmapoiss ja jättis mulle õiealla jäätükikese. Nüüd muudkui köhin ning ega välimus pole ka sama, mis eile. Mulle on jäänud vist viimased tunnid..

-Oi, kui kahju. Aga kas mesilaspoiss ikka käis külas?

-Ei käinud. Ning ega keegi minust enam hooli ka...

-Kuidas nii? Mina ikka hoolin ju.

kõlas kellukene

-Oh, kallis lillekene. Mul on lõunaaeg. Kapsan kähku lauta ja siis tulen jälle kiiresti tagasi.

-Noh, ega mul muud üle jää, kui pean siis sind ootama.

Teel laudast lillekese juurde, kohtus hobune ühe kena mesilasega. Hobune rääkis mesilaspoisile lillekese mure ära. Mesilaspoiss oli väga suures õhinas, et saab minna lillekese juurde. Koos asutigi lilleke juurde. Kuid kui hobune ja mesilaspoiss olid jõudnud lillekese juurde, nägid nad kurba vaatepilti. Keegi oli lillekesele peale astunud ja vaesekene oli täitsa mullas.

-Oh, kallikesed. Te jõudsite liiga hilja. Nüüd pole minuga enam midagi teha. Olen täiesti kõlbmatu.

-Ei ole, möiratas hobune, ja tõstis oma suure karvase ninaga lillekest püsti.

Siis lendas mesilaspoiss lilleõie peale ja tegi seal lillearmastust.

Peale selle valitses vaikus.

Väikese lillekese viimane õis kukkus otsast ära ja ta langes kössi.

Hobune ja mesilaspoiss hakkasid suures kurvastuses nutma.

Möödus talv ning peagi oli käes kevad. Hobune kapsas jälle ringi, kuni jõudis kohani, kus oli eelmisel suvel väike lillekene olnud. Hobune heitis pikali ning jäi seda kohta vaatama. Peale lõunauinaku märkas hobune, et seal kohas tärkab üks väikene lillekene. Paari päeva pärast ilutseski seal seesama lilleke, kes eelmisel suvel oli olnud nii kurb.

Nüüd käis hobune lillekest iga päev, kuni suve lõpuni vaatamas, et lillekene poleks kurb. Ning hobune võttis iga päev kaasa mõne nägusa mesilaspoisi, kes teeks lillekesega lillearmastust.

Ja kui pole talv, siis õitseb ka praegugi igal suvel seal sama koha peal üks väike lillekene.

(lihtsalt hetkeolekust mõeldud ja kirjutatud. Omalooming.)

mütted m(õ)tetest

Avastasin täna, kui mitmekülgne ja ontlik ma olla võin :D
On mitut moodi mind. Üks mina on see, kes on hästi hüperaktiivne ja happpy ja keda esines rohkem minevikus. Teine mina on see, kes on hästi osavõtlik ja igatepidi aktiivne. Kolmas mina on see, kes on vaikne. Ning tahab olla omaette, et mõelda. Ei, see pole masendus. Masendusega mina on hoopiski neljas mina. Ning viies mina on see, kes on hästi laisk, ehk siis laiskloom Inx (kõlab küll... laisalt) . Need on viis mina. Ehk on neid rohkemgi, lihtsalt vajavad avastamist. Igatahes, täna olin ma laiskloom Inx.
Terve päev ikka tudukates ja söön kommi ja šokolaadi. Öösiti kuulan kaks tundi muusikat, enne kui unne suikun ja kui olen hommikul (lõunal) ärganud, siis mõtlen et lesiks veel natuke, sest selg ja ribid valutavad. Nojaa.. lesimine kestab umbes kaks tundi. (mängin iPodiga tegelikult. hehee. Ärge teistele öelge;) ) Ja siis kui olen vaevaliselt, nagu 70 aastane voodist välja saanud, võtan riiulist raamatu ja hakkan seda lugema, aga kuna voodi on kõige mugavam ja pehmem koht, siis ma ronin ikka sinna tagasi. Lisaks on seal soe ka. Ja siis loen seni, kuni toas on juba hämaram. Vahepeal, isa sunni peale, vaevusin endale ka kaks võileiba tegema. Neid sõin ka 10 minutit, sest oh seda ime. Kõht pole juba alates 19ndast detsembrist saadik tühi olnud. Seedimine käib küll normaalselt.. milles siis värk on?? äkki on kõht kommidest liiga täis.
Vahet pole tegelt :D
Ja siis.. tutkit, kuhu ma jäin.. aa, :D seda, et siis söön ja magan edasi. Ja kui otsustan midagi kasulikku teha, siis lihtsalt liigun arvuti juurde ja lasen seal edasi kannipekil koguneda. No vot, on ju laiskus !!! Ausalt, ma poleks ise ka arvanud, et ma nii laisk võin olla. Noo cammoooon. Tahaks kusagile liikuda ja midagi teha. Viimati sain koduväravast kaugemale reedel. Noh ja reedest on ka mingisugune neli päeva möödas. (Täna on teisipäev, eks?)
Olen muutunud näost valgeks ja allpoolt rindu paksemaks.
Ulalalalalala
Tegelt on väga rõve ennast peeglist vaadata. Selline jõledus vaatab vastu. Kui ma nüüd võtan vaevaks ennast siit arvuti tagant liigutada, siis lähen ütlen empsile, et las paneb mulle juuksuri juurde aja kinni. Juuksed on välja kasvanud ja roosat-tuhkpruuni-punakaspruuni-oranži-pruuni-kollaka-blondi--maiteamisiganes värvi veel. Oleks aeg ennast taas inimlikuks teha. Vikerkaarepea pole vist ikka mulle..

Jess, Annu logis msni. Kahjuks lähen ma varsti aga telekat vaatama. Tule pärast uuesti sisse, eks.

Ja põhimõtteliseltsiis nii ongi.

Ma olen alati teiega. Isegi teiega, kes te olete laagris, kuigi ma tean, et minupeale seal keegi ei mõtle :c aga vahet pole, sest mina ju mõtlen teie peale. ! :D

Okei, pidžaama-laiskloom Inx liigub siis edasi paarkümmend sammu teisse tuppa.


BaiBai. Cee ya !

V i s i o o n

Visioon - soovitud tulevikupilt, mida tahetakse teatavaks ajaks saavutada. Väga vajalik asi. Mina arvan, et iga asja jaoks läheb visiooni vaja. Olgu see siis kirjandi kirjutamine, või tulevikuplaanid. Või kõige tavalisemad päevategevused-plaanid. Ja kui juhtub nii, et visioon puudub, võib selle sündmuse koheselt ebaõnnestunuks lugeda. Sest sul pole eesmärki. Pole sihti, kuhu sa pead oma tegevusega jõudma, või mis on selle asja mõte. Vähemalt minupuhul on see nii. Tunnistan, et ma pole varem selle visiooni asja peale üldse sügavalt mõelnud. Alles täna hakkasin ma sellele mõtlema ja ma avastasin, et paljude asjde puhul puudub mul see visioon või visioonitunnetus. Ma ei tea, kuidas seda kergemini selgitada. Eks sellepärast ehk ongi need metsa läinud. Sest, kui ma mõtlen oma emale, siis temal on pea iga asja jaoks visioon olemas. Isegi see, milline näeb meie kodu aasta pärast välja. Mina seda ette kujutada ei suudaks. Aga tema suudab, sest tal on seesamune - visioon.

Kuid, kuidas küll saada seda visiooni? Mille kaudu? Või mida peaks tegema selleks? Ma ei oska vastata. Kõik peavad selle ise läbi kogema ja tunnetama. See võib tulla ka iseenesest. Aga kindlasti läheb selleks vaja fantaasiat ja kirgast mõttelendu.

Meenutus suvest -->

☺☺☺

Mõnikord ma mõtlen, et kas inimesed tõesti näevad minu silmades seda kurbust ja valu mida ma tunnen, või nad lihtsalt teevad näo, nagu nad saaksid aru mida ma tunnen.

thoughtcrime in my head

Hoiatan ette, et sellest võib väga arulage postitus tulla, sest mul pole millestki rääkida, kuigi kirjutada tahaks-tahaks-tahaks.

Heh. Ja jälle ma seiskan oma keha mingist tegevusest ja mõtlen: oot, mis päev täna on. Hmm.. täna on pühapäev. Viimasel ajal on mul koguaeg meelest ära läinud, mis päev on. Täna on pühapäev. Seda ma tean. iPod ütles ette. :D Kahjuks pole see tavaline pühapäev nagu alati, sest istume suht lumevangis. Oh,what a pity.

Hommikul tegelsin täiesti mõtetute tegevustega ja lebasin voodis. Diagonaalis. Jalalabad olid veel üle voodi ääre. Tegin oma väsimuse häält ning lihtsalt lasin pool tundi nii üle. Lõpuks vaatasin kella ja otsustasin oma laiskusele vastu hakata ja tõusin ülesse. Kell oli umbes.. päris palju :D

Tegelesin siis igast muude mõtetute aega võtvate asjadega ning siis läksin sööma. Tulin tagasi tuppa, ja tundsin end nii nõmedalt. Et jälle tuleb üks mõtetult mahavisatud päev. Aga vot, mu aja plahvatas ja läksin ema juurde. "Emme, kas ma võin lund rookida?" :D ou baby, see tuli mullegi üllatuseks, aga ma lihtsalt olin nii tüdinenud sellest mitu järjestikku päeva taos istumisest ja ma vajasin värsket õhku. Mõtted olid juba ka nii rikutud ja vajasid värskendust. Toppisingi siis ennast kõvasti ja soojalt riidesse. Käpikud kätte, mütsilotu pähe, suur karvane jope selga ja labidas kätte. :D maanaise instinktid lõid välja vist :D
Ja siis minu töökoht pidi olema garaaži ees, kus on koer ka. Ja kus on pooolemeetrine lumi, mida on vaja suht raiuda, sest koer on selle kinni jalutanud. Sain ilusti garaaži esise puhtaks, kuid see võttis palju aega ka. Sest vahepeal ma mängisin koeraga ja siis rääkisin temaga ja laulisin talle ja mida kõike ma veel ei teinud peale töö tegemise. Kõige naljakam oli see, kui ta(koer) tuli ja pani oma nina mullle jope alt sisse või siis varrukast sisse ja siis nuusutas :D see oli nii mõnus ja naljakas. haha. kujutage vaid ette, kuidas keegi topib oma suure ja pika nina sulle varrukast sisse ;)
Okei, see jutt läheb veits käest ära. Võtame uue teema.

Poistest ka ei tahaks rääkida, aga nad jäävad koguaeg ette. Neid lihtsalt pole võimalik vältida. on ju nii. Ja meie, tüdrukud oleme nii nõrgad, et armume neisse nii kergelt. Kusjuures, mul oli täna aega mõelda ja ma mõtlesin ka homse peale. Et kuidas kõik lähevad homme laagrisse. Ja ma ei lähe. Mina istun kodus, roogin lund. Ja ma mõtlesin vist välja selle põhjuse, miks ma ei saa sinna minna. Ma arvan, et tema pärast. Sest ma näeksin teda ja ehk muutuksin kurvemaks. Hakkaksin liialt lootma ja siis lihtsalt feiliksin. Niigi ma suvel feilisin. Ja siis ma kardan, et ehk ma poleks hetkel üldse sinna seltskonda sobinud. Sest mul on viimasel ajal midagi väga viga. Ma ei tea mida, aga nii see on. Ma tunnen seda.
Ja minult küsiti natuke aega tagasi, et kas ma olen vallaline. Looog ju. Muidugi olen vallaline. Vaba kah veel. Pole isegi kedagi silmapiiril ausalt. Sest ma unustan, tahan unustada seda inimest. Ja M. M-kohta võiks öelda niipalju, et temaga on asjalood nii, et korra meeldib, siis ei meeldi. Siis jälle meeldib, aga kui mõtlema hakkan siis saan aru, et ta pole ikka mulle. Ma tahan endale sellist meest, kes oleks minu maitsele vastav. Sorry, Mikk, kallis. Ma armastan küll sind, aga mitte nii, nagu oleks vaja. Kui nüüd ausalt rääkida, siis ma tahan endale kristlast, enda vanust või vanemat. Ja ta peaks olema rõõmurull, kes toob minusse selle positiivsuse ja viib mind välja sellest regulaarsest depressioonist. Et ma saaksin olla see, kes ma olen loodud olema. Rõõmus Ingrid. Täis elurõõmu ja olles eeskujuks paljudele. Olles rõõmuks oma lastele ja vanematele ja sõpradele.
Minu kallis abikaasa peaks olema kena muidugi. Muidugi on sõna kena, erinevatele inimestele erineva tähendusega, aga ma võin öelda, et minujaoks on paljud poisid kenad. Niisiis pole mul mingit kindlat eelistust. Silmade värvil pole tähtsust. Juuste värvil ka. Aga ta peaks kindlasti olema pikk. Mulle meeldivad pikad poisid.. ja eestlane. Kindlasti. Mina endale teisest rahvusest meest ei võta. Vend mul juba tõi perekonda seda vene verd sisse. Rohkem pole vaja. Keegi peab Aus-i nime ka edasi eestlastele viima. Muidugi ma ei tea, kas minust jääb Aus. Kardan, et mitte. Aga mulle nii väga meeldib ju Aus. Ehk selles suhtes jõuab kuidagi kompromissini...
Kõik inimesed on sõbralikud, niiet selles suhtes pole mu mehele seda omadust vajas soovida. Ja isegi kui tal pole seda iseloomujoont, siis ma arvan, et me ei satukski kokku.
Tal võiksid huvitavad huvialad olla. Võiks muusikaga tegeleda. Ja neid muid võiks asju on veel. Nagu näiteks ehitamisoskus, sest seda on ikka vaja.
Ma tahaksin elada majas. Loodan, et tema tahab ka. Ehk isegi siin samas majas kus ma elan, peale seda, kui oleme siin teinud nii nagu meile meeldib ja remontinud selle meile meelepäraseks. Tahaks suurt kööki ka. :D Ma ei tea, mis ulme unistus see küll on, kuid ma tahan. Praegu on meil selline pikk.. aga tahaks laiust ka juurde nagu... okei, las see unistus küpseb mu peas edasi.
Ma arvan, et need kes mind teavad, teavad ka seda, et ma tahan 3 last. Ja selliste mõne aastaste vahedega. Kui nad on head ja korralikud ja ma oskan neid tublideks kasvatada.. siiis ehk isegi 4.. aga see oleneb ka minu mehest. Äkki tema tahab ainult 2 last..

Arggghh...Dapo......trolollolllollollolololo...Fure...... appi mis teemast ma siin ajan. Miks teid peaks huvitama, palju ma lapsi tahan. No maitea, ma lähen vist vahest väga imelikuks..
Õnneks ma loodan, et väga vähesed on jõudnud siiamaani. Raudselt otsustasid kõik kolmanda lõigu juures jutu lugemise pooleli jätta.
Ei, ma ei pahanda. Saangi rohkem asju kirjutada siia siis :D

Ja ma ei taha magama minna. Järjekordselt. Ma tahaks siin veel mingit suvakat juttu ajada ja lihtsalt närida küüüneviili, nagu ma praegu seda teen.
M.
O.
Mõni siin läheb jälle nüüd meil Pärnusse tsillima. Mõni teine läheb Narva. Kolmas hoopiski Nuutsakule ja kuhu iganes kõik ka oma vaheaega nautima ei läheks. Mina lähen voodi. See on minu vaheaeg. Naudin seda seal. Ma olen nii geenius.

M
W
A
H
A
H
A
H
A


Tahan teid tüüdata. Tahan kirjutada kõik välja, mis hetkel peas tiirlevad. Lihtsalt kirjutada tühjaks oma mõttekoha, et saaksin mõttevabalt magama minna. Nii loog.
Ja miks mul on selline tunne, et ainult Annu ja Valdiz hoolivad minust. Teiste jaoks oleksin ma nagu mingi suvakas tühi koht. Lihtsalt suvakas inimene. Üks nimi nende sõprusnimekirjas juures. Ehk isegi viimane nimi.
Nende hoolitsusest ma saan niii aru, et nad on minu kõrval, räägivad minuga, küsivad minult ja kui ma olen kurb, siis nad ütlevad mulle, et palun ole rõõmus. Ja ma tunnen, et nad tõesti mõtlevad seda tõsisiselt, sest ma tean ise ka, kui raske on vaadata inimest, kes on kurb ja õnnetu. Ma teeks mida iganes, et teda rõõmustada. Ja ma tunnen et vahest teeks ka nemad kõik, et ma pole kurb ega õnnetu.

MMMaaaa leidsin endale uue mänguasja :D Küüneviil. Olen sellega terve päeva ja õhtu mänginud. Keerutan seda. Keerutan kleeplinti selle küljes, topin seda läbi kardina, puhastan küünealuseid, närin seda otsa ja mida kõike veel. Nüüd lõpuks torkasin sellega endale kogematta näppu ka. Veri.. polegi seda nii kaua maitsnud. Naat. Ma pole vampiir. Ei ole emo ka (enam). Ja enam ei lõigu ka ennast. Sain sellest lõpuks üle. Korra siin mõni nädal tagasi sai küll tehtud, aga see asi pole enam minule. Olen sellest läbi käinud ja üle saanud. Nii võiks vast öelda.

Aga nujah. KÕik see jutt on veninud nii pikaks ja ma olen niii palju teie silmi rikkunud, kes te olete terve selle loba läbi lugenud.

Aitäh, et ära kuulasite/vaatasite
Kohtumiseni!

Trololoo (lahe sõna)

Täiega mõnus on oma toas HIM-i saatel pedotseda/pervotseda ja mõelda inimestele, keda ma armastan..
Varsti vajan vist arsti. Kõht valutab. Pea ka. Ja ma mõtlen, et miks me ei saa Rootsi ja miks ma ei saa laagrisse. Ja miks mulle just tema meeldib??
Kommikotid tühjenevad ka imeliku kiirusega.
Varsti lähen ehk õue lund rookima, sest täiega tahaks midagi teha.
Ja mul on ülemõtlemine. Kas selle vastu rohtu ka on ?

Hello, Scarlett

Tsüklon Scarlett on tulnud eestimaad külastama.

Mina vaatasin teda juba täna öösel aknast kella 3 ajal, kui mul ei tulnud und, sest ma olin eile hommikul joonud ära tassi kohvi ja pärast veel kogematta kokat ka peale. No ma unustasin ju ära, kuidas see mõjub mulle. Igatahes mõjus nii, et olin jälle pool ööd üleval. Ja et seda unetust natukenegi ära kasutada, läksin seisin akna juurde ja seisin seal teadmata aja. Kena ilm oli. Varsti hakkas juba kõhedust tekitama ja läksin teki alla tagasi. Siis tuli unekene ka.

Ma tahan ju niiiiiiii väga minaa olli talvelaagrisse. Palun makse see raha, tulge võtke mind ja viige sinna. Ma tahan täiega sinna minna ju. Miks ma ei saa sinna. Miks te ei otsustanud sinna minna? Tahan! Tahan! Tahan!
Arghh... ma nutan vist ennast siin surnuks, kui ma ei saa sinna minna.

Jõulud 2010

Jõuluaeg on käes, kuid jõulumeeleolu pole. Aga ikkagist olen ma õnnelik. Kuid see õnn pole väga täiuslik.


Eile õhtul polnud ma üldse kindel, mis täna saab, sest eile õhtul läks meil majas asi nii käest ära, et isa pidi minu ja ema vahele tulema lepitajaks. Ema hakkas jälle minuga "rääkima", et miks ja kuidas ma sain selle sim-kaardi ära kaotada. Ja siis mina vastasin talle, ehk mitte kõige rahulikuma häälega ja siis tema ei saanud aru ja nii tekkiski meil suur sõnasõda. Väga piinlik. Arvestades seda, et isa pidi tulema teisest toast meid vaigistama. Ma ei tea, mis mul hakkas. Ja ma ei tea, mis mu kallil emal hakkas, et talle see sim-kaardi kadumine nii oluline on. Asi lihtsalt lõppes nii, et ma ütlesin et ma lähen magama ja sulgesin end enda tuppa. Kustutasin tuled ja kobisin vooodisse. Võtsin paar salfakat kaasa ja jäin nutma, sest see tegi mulle nii haiget. Ta ei kujuta ette, kui palju riivas mu südant selline asi. Ma vihkan tülisid, aga ma ei suuda neid ära hoida. Ja nii ma uinusingi pisarate saatel.


Unes nägin, et ma sõitsin autoga. Tegelikult meie sõitsime autoga. Lihtsalt ma ei tea, kes kõik autos istusid. Mina igatahes istusin ees kõrvalistuja kohapeal, Lucy süles. Hmm. Ta hoidis minust ümbert kinni ja me suht jah.. fall in love või nii. (Lucy pole tüdruk, see on ühe poisi hüüdnimi :D)


Ja siis teine stseen oli selline, kus ma läksin Maarjale külla, sest ta oli enda elukohta vahetanud. Elas nüüd hoopiski Tallinas. Ja tegi seal remonti. Ja tema tuba oli samasugune, nagu päriselus tal Tapalgi. Ainult aknast vaade oli Pärnu maanteele. Samasugune vaade nagu vaadates minu venna sõbra Audio24 poe aknast välja vaadates. See asub ka pärnu maanteel. Noo, ja siis me vaatasime Maarjaga aknast välja ja rääkisime juttu ja siis ma küsisin, et kas ta tuleb linna kooli ka. Ta vastas, et jah, läheb 32.keskkooli. Ja siis mina vastasin, et ma tahan ka sinna katseid teha. Ja nii see jutt jäigi.


Ja kui ma hommikul selle unenäo peale mõtlesin, siis olid mu emotsioonid segased. Sest ma pole kunagi mõelnud, et läheks 32.keskkooli. AGA ma teadsin ja tean, et ma vähemalt püüan teha katseid mõnda linnakooli. Aga nh, kuna linnas on palju koole, siis ma ei teadnud, mida uurima hakata ja jätsin selle asja nii. Küll aga palvetasin selle asja pärast. Ja mina arvan, et see ongi minu palve vastus. Nagu ses suhtes, et ma pole kunagi mõelnud selle kooli peale ja mul oli unes nii kindel otsus, et ma üritan sinna sisse saada. Ja ma arvan, et nüüd ma ka teen selle reaalseks. Ma tean, et ma lähen Tapale, aga ma tahan vähemalt proovida seda linnakooli. Aga ehk isegi õnnestub sinna minna. K E S T E A B


Aga siis. Umbes poole ühe aeg tõusin ülesse, sõin ja hakkasin ka koheselt riide panema. Tunnikese pärast sõitsime juba emmega Aexi kirikusse jõulujumalateenistusele. Tee pealt, täpsemalt bussikast, korjasime ka Julia peale. Ta tahtis ka kirikusse tulla. Koos olime seal siis. Ja oli väga mõnus olla. Kahjuks tal oli nohu ja kurk haige, niiet ta suht tatistas pidevalt mu kõrval. Aga vahet pole. Ma tean, mida ta tunneb. Nu vähemalt teadsin :D


Ja koju tulles kaunistasin kuuse ära. Matean, et suht hilja, aga nojah. POlnud aega.


Nüüd jätame mõned tunnid vahele ja räägime õhtust. Õhtu möödus vaikselt. Perega istusime ja sõime. Vaatasime telekat ja nsm chattisime. Kinke sai kõige rohkem isa. Tema sai 2 raamatut ja siis 2 kommipakki. Mina sain lihtsalt kommipaki ja emme ka. Tegelt sain mina oma jõulukingi issi käest kätte ja emmega on meil üks teine diil.


Õhtu ongi suht lebolt möödunud. Vahepeal läks tuju imelikuks, kuid nüüd jälle rõõmsaks, sest ma nägin üht inimest. M. Just. Ma nägin M-i. :D Esimest korda elus. Ja see pilt polnudki nii kole ega hirmuäratav. See oli just armas ja see on nagu jõulukingitus mulle.


Aga jah.. ma ei oskagi enam midagi öelda. :D ühe inimese nägemine lihtsalt ajas mu juhtmed nii särtsu täis, et mõtted lendasid õhku ja mina ise.. sellest ei tasu rääkida :D

Siin aga kõrvarõngad, mis vennakenekallikene eile kinkis mulle. Pilt pole kõige õnnestunum, like always, aga vähemalt on teil nüüd ettekujutus. Muide, see alumine osa on lillakat värvi.

i think, i´m kinda fall in love...

massive

Okei. Et teie närve säästa (minuomad on juba läbi) siis ma otsustasin, et ma ei topi enam endale pealkirja neid streik rõõmule pealkirju. Ajan teid ehk liiga kettasse.
Kuigi täna oli väga närvesööv päev ja mitte just kõige parem päev. Hommik algas sellega, et ma sain teada, et me vist ei saagi Rootsi, kuna pileteid ei saa. Õnneks nüüd õhtuks on sellega nii, et kui veab, siis ikka saame. Lihtsalt ühe teise inimese kaudu.
Muidu täna käisin Tapal. Täiega hullumaja oli seal. Igal pool oli rahvast murdu. Ja igas poes olid letivahed nii kitsad.. õõh. Ja ei saanud ka autoga liikuma. Igal poolid järjekorrad ja kui keegi kassas hoidis veel kinni järjekorda, siis ajas see kõik nii kettasse.
Eile avati ka Tapal Maxima. Ja sai siis seal ka ära käidud. Suht lahe pood.
Siis käisime kirikus abis laste jõulupidu korraldamas. Sain ka kommikoti. +1
Koju minnes oli vend ka seal. Mina sain endale telefoniaku ja ülikenad kõrvarõngad. Teinekord teen ehk pilti. Emme ja issi said ka midagi. Aga mul polnud eriti tuju ja kadusin jälle oma pimedasse tuppa ja mängisin ipodiga mingeid mänge. Sõin kommi ja masetsesin.
Ja kogu minu päev ongi nii möödunud.
Otsisin veel kõik oma sahtlid läbi, et leida sim kaart ülesse. Aga sellest pole jälgegi. Ema tegi kahjuks mingeid koristamisasju ka, niiet lootus on väike. Kuid kui ma ei leiagi, siis maitea.. polnud nagu akul ka mõtet, sest ma vist ei hakka endale uut numbrit ka ostma.

argh...

Jõulupidu.

Annan väikese ülevaatuse, sest mul pole hetkel midagi targemat teha ja mul on hetkel nii palju emotsioone, mida ei oskagi väljendada.
Peale viite sai siis koolimajja sõidetud. Kontsad kõpsumas ja kleit lehvimas. Meie kooli etendus, kus osalesid kõik kooli liikmed (k.a. õpetajad ja lasteaialapsed). Meie klass oli suht alguses. Minul mingit erilist tegelaskuju polnud. Lihtsalt ütlesin oma vajaliku teksti ära ja seisin tuimalt. No okei, liigutame pidime ka ikka. Muidu suht jah. Vähe osa oli.
Kuna meie klass pidi ka lõpus kõige viimasena lavale minema, siis me ei saanud kusagile ära kaduda ja meid suunati majandusjuhataja kabinetti, mida mina nimetasin green roomiks. Kuigi tuled olid koguaeg kustus. Seal passisid siis koos meie klassi omad ja ka mõni kaheksandast. Pidime seal küll vaikselt olema, kuid loooda sa. Ikka hakati minu dekolteese piiluma ja nuga pandi kõrile. Veel tehti kooli telefonilt tüngakõnesid. Irv. Ja siis pandi telekas ka lõpuks käima. Kamba peale said lõpuks hakkama. Vaatasime seepe, ja üheskoos tegime ka kena simpsonite vaatamise. See oli kihvt. Kahjuks saime seda ainult kuni reklaamipausini vaadata, sest meie tund aega vaikselt seal kabinetis oli nii kiiresti läbi saanud ja me võisime taas suunduda lava ette.
Valeria võlus kogematta 1 jõuluvana asemel hoopiski 3 jõuluvana. Saime siis oma kingikotid kätte ja suundusime klassidesse. Klassis andsime siis kingitused üle ja saime ka tunnistused ja kommikotid kätte. Kinkidest allpool pikemalt. Kuid siis, läksime alla. Julia (kes oli minu kutsumise peale kohale ilmunud) tegi Annu kaameraga pilte ja siis oligi kuskil mõni minut meil pildistamine. Garderoobis, koridoris, sõbrannadega. Jäädvustasime neid momente. Tegime kõik kalli-kallid ära ja suundusime igaüks oma suunda. Mina ja Valeria oma emmega autosse. Annu koju ja Julia ka kuhugi poole.
Kodus istusin ma voodile ja hakkasin siis kinki lahti võtma. Klassist sain ma šokolaadi. Väike pettumus küll oli, sest teised said mingid pehmed kaisuloomad või ehteid või midagi muud lahedat. Ja mina sain ainult šokolaadi, mis ei jäägi mulle mälestuseks, sest ma ei hakka 300g šokolaadi kusagil mälestuseks hoidma. Pealegi ma ei tea, kes selle mulle tegi. Ehk ongi parem, et ma ei tea. Julialt sain ka suuure šokolaadi. Valerialt sain lõhna, mis on väga hea lõhnaga ja veel šokolaadi. Annu oma jätsin meelega kõige viimaseks. Tegin selle üüratu suure paki lahti ja võtsin sealt seeest oma kingi. Nuku. Nii nunnu. Ja seal all oli veel raamat. "Neeljatud". Ning raamatu peal oli kiri. Võtsin kirja lahti ja hakkasin lugema. Lugesin, ning ühtäkki hakkas paberile tilkuma musti lärakaid. Ema, kes oli minu kõrval, et tagastada mulle mõned asjad, vaatas minu poole ja küsis, et mis juhtus. Sest hetk tagasi olin ma väga normaalses tujus, isegi ehk natukene rõõmus. Ja nüüd ma nuuksusin. Ma kokutasin midagi ja siis ma vastasin talle: " See on lihtsalt nii armas!" luristasin oma nina ning jätkasin, " See läks mulle südamesse." Ema küsis, et mis seal siis nii erilist kirjas on. Kuid mitte midagi. Ainult see, et see nukk on tehtud südamega ning sellel pole nime. Nüüd on see mure lahendatud. Ilma pikema mõtlemiseta sai selgeks, et nuku nimi on Annu. Veel oli kirjas seletatud, miks pole nukul suud. Ja maitea, miks, kuid alati hakkan ma just selle koha peal nutma (nagu praegu). Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida, miks ma just sama koha peal koguaeg nutma hakkan. Isegi mitmekordsel lugemisel on ikka sama värk.
Saatsin siis ema viisakalt toast minema, ning lasin siis kõik endast välja. Nutsin ja nutsin. Salfakapakk kõrval ja ise pooleldi voodis, kleit ikka seljas ja juuksed sassis. Kui olin suutnud natukenegi oma emotsioone kontrollida, ise veel juhtunust ehmunud, tegin kommipaki lahti.
Kõik mu meik ja kõik see, millega olin oma näo ära peitnud oli saanud kaheks mustaks jutiks keset nägu. Silmadest kuni lõuaotsani. Nüüd kulub vähem aega meigieemalduseks, sest põhiosa sai nuttes juba maha voolatud. Korra sain veel natuke muiatud, sest mu nägu oli täpselt samasugune, nagu selle sama raamatu kaanepildil, mille sain. see
Emme tegi kakaod.
Ja senini on minu jõulud möödunud kommi süües ning tühja nuttes. Ei tea, kuidas edaspidigi läheb. Vaikselt ma arvan, sest sugulasi külla pole oodata ning isa on suht haige ikka veel. Ma ei tea, mis viirus teda küll nüüd tabas, kuid ta on ikka voodis ja magab terved päevad. Kui mul aega on, siis ikka käin tema juurest läbi ja räägime tunnikese juttu. Selline vist tulebki see minu vaheaeg. Hetkeks on küll pool pakkki salvrätikuid juba otsapidi prügikastis ja hunnik kommipabereid minu kõrval, kuid mul on veel 600g šokolaadi, mida kugistada. Ja pool kommipakki. (mõned kommid)

Streik rõõmule, 2.päev

1.tund - vaba, magasin diivanil
2.tund - vaatasin facebookist 40.min sõprade pilte
3.tund - tööõpetus
4. ja 5. tund - peaproov


Ma ei saa vaadata teiste pilte, ma ei saa lugeda teiste blogisid, sest neist kõigist paistab rõõm. Ridade vahel on rõõm, piltidel on õnn. Neid vaadates tuleb kadedus, pisarad voolavad, sest minul seda pole. Ma ei suuda leida igas asjas positiivsust, mida nemad näevad. Sest minus pole seda.
Keegi ei tea tegelikult, kui palju nutan, keegi ei tea, kui palju ma teid kadestan. Keegi ei tea, kui palju ma tahan rõõmus olla. Keegi ei tea, kui palju ma tegelikult tahaksin talvelaagrisse minna, et saada sealt mingigi positiivsus. Keegi ei tea, kui palju minu peale karjutakse. Keegi ei tea, kui tänulik ma olen neile, kes tõeliselt kanntavad mind, istuvad mu kõrval ja on koos minuga. Keegi ei tea, kui õrn ja haavatav tegelikult mu hing on. Keegi ei tea, millist elu ma tegelikult oma kodus elan. Keegi ei tea, kui palju ma tahaks sõnu tagasi võtta. Keegi ei tea, millised mõtted mu sõnade taga peidus on. Keegi ei tea, miks olen ma hetkel sellisesse auku sattunud.

streik rõõmule, 1.päev

Kõik läheb nii kuis peab. Juba hommikust alates. Ärkasin väsinult, ainult mõned tunnid maganud. Kui bussile läksin, tuli poole peal meelde, et buss läks täna ju varem. Dapo.
Mu lemmikasi. Nagu alati, sain siis väga vihaseks, viha polnud kahjuks kuhugile valada peale lumehunniku. Rõõmuvaba päeva algus.
Tundides oli ka megaraske olla. Nagu unes oleks koguaeg olnud.
Ja tuleb välja, et hinded polegi vist nii kaunid, kui algul tundusid. Lisaks sellele ei sallita ka mind koolis. Misteha, väike kool, kõik vihkavad ja armastavad üksteist. Blokkimine käib ja oma vaenu valatakse välja väga lapsikul viisil. Tõesti, kui sa arvad et oled lahe, siis lase käia. Peaasi, et sa mind liiga vihale ei aja, sest kesteab missuguseks koletiseks ma siis veel muutuda võin. Ja ma arvan, et sa ei tahakski teada, sest ma võin teha väga südametuid asju.

Lisaks sellele avastasin ma, et mu sim-kaart on kadunud.

M. Jõulukingid sain ka pakitud. Homme koolis jõulupidu.

nolifer ja stress ehk streik rõõmule

Stress. See sõna tabas mind alles täna, kui õpetaja tunnis mainis, et meil on stress. Jah, ongi. Mul kõige rohkem. Pool päeva olen ma sõimanud, möiranud, tunnis valasin mõne pisara (keegi vist ei pannud tähele) ja siis olen lihtslat nõme olnud.
Kõik asjad kukuvad laua pealt maha ja siis ma igakord karjun mõne roppuse. Mis sest, et ema istub mu kõrval. Emps istub mu kõrval sellepärast, et mul pole endal mitte mingisugust tahtmist teha jõulukaarte. Ma suutsin paar tükki ära teha, kuid rohkem mitte. Isegi punase paberi ma vihaga kiskusin katki. Lihtsalt. argghh.. nõme.

Mis on juhtnud?
Kuidas?
Miks?

cammoon, no keegi ei mõista mind. Fain, ma olen lihtsalt inimene teie jaoks. Suckers !
Dapo, isegi kui ma saan sõbraga kokku, arvatakse kohe, et ma olen mingil deidil. EI OLE ! Palun lõpetage ära. Sellepärast ma olengi selline, et mul pole kedagi, kes tasakaalustaks mind. Olen liiga üksik ja liiga masendunud juba. Eelmisel vaheajal linnas olles tuli vennaga suhetest juttu ükskord ja siis ta ütles, et ma peaksin endale võtma sellise hoopis täieliku vastandi mehe endale. Sellise enegriapommi ja hästi megapositiivse, et ma oma masendusega enesetapule ei oleks määratud. Okei, need viimased pole küll tema sõnad, aga mõte on sama.

Ma olen nii kettasse aetud. Ma tahan magada. Ma tahan põgeneda. Vastik on see kõik. Tahan valuvaigisteid. Tahan. Sööks terve paki ära isegi nh.

Ma ei või isegi natukenegi rõõmsam olla, sest siis küsitakse, et kas ma olen purjus. No fak, ei ole. Ja kui te nii arvate, siis ma lihtsalt ei tahagi enam mingi positiivne olla. Streik rõõmule.

Ja mul on mingi vastik blokk osade inimeste vastu tekkinud. No karju appi. Mis järgmiseks ? Ei teagi nagu. Ennast ma niigi ei salli, ime poleks, kui langeksin emo-auku tagasi.
Niisiis.
Tänasest alates,

Streik rõõmule. Võtke mind siis niii, nagu ma olen.

mustad mõtted

ingrid ütleb:
*ütle mullle
*Kas ma olen viimase aja jooksul muutunud ?
*ja millise aja jooksul ja kui palju ?

Angelica ja Tinky Winky(#) ütleb:
*Jah, oled küll.
*Kui sul on hea tuju, siis sa oled muutunud vallatumaks ja toredamaks.
*Mis on vääga positiivne.
*Samas kui sul on halb tuju oled muutunud veelgi kurvemaks.
*vanasti kui sul oli halb tuju siis sa niii kurb ei olnud
*Viimasel ajal.
*Talvel
*pm lühidalt: kui sa oled kurb, oled sa veel kurvem kui kunagi; kui sa oled õnnelik siis sa oled veeeel õnnelikum vms.





Mulle meeldis see ausus. See võttis lausa pisara silma. Kuigi ma teadsin seda. Ma tundsin seda. Ja tunnen siiani.
Ma tean et ma olen viimasel ajal nii palju kurvameelne. Eile ütles ka üks inimene et ta pole mind näinud naermas. Kas ma olen tõesti koguaeg siis nii mossis ja nii kurvameelne ja masehunnik???
Tegelt ma olen lihtsalt mõtlik ma arvan. Eile ma mõtlesin ka pidevalt. Ja täna ma lihtsalt tunnen kahetsust. Ühe asja pärast. Või oleks õigem öelda, et mul on süümekad. Vist nii jah. Ma olen liiga uudishimulik. Oleks ma jätnud vajutamatta paarile kohale, oleks kõik olnud finito. Aga seee vastik minulik uudishimulikkus. arrgghh.. nõme, nõme, nõme. No kuidas teha endale selgeks, et pole vaja oma nina toppida teise inimese eraellu. No ei suuda.
Ja siis läks mu tuju alla. Ja kuidas ma ka ei püüaks rõõmus olla, ma ikka ei suuda. Proovin palju tahan, aga siis tunnen, et see on feik ja ma peaks olema nii nagu olen, aga siis ma just muutun kurvaks. Ja ma ei tahagi enam rõõmus olla, sest ma ei taha olla keegi teine. Ma olen pidavalt keegi teine. Ma nüüd ei ütle, et kui mina ise olen, et ma siis rõõmus polegi. Olen ikka. Aga lihtsalt see tõeline rõõm külastab mind nii harva..

Kell on üheksa õhtul, aga mina kooserdan ikka tuduriietes ja öömantlis ringi. (terve päeva) Lahe. Tegelt ma täna lihtsalt magasin enda une täis. Ärkasin lõunast, istusin laua taha. Sõin ära päkapiku toodud šokolaadi ja hakkasin õppima. Õppisin, tegin parandustöid, lugesin, kirjutasin, arvutasin ja siis panin arvuti tööle ja olen siin siiani. Paar võileiba lasin ka kurgust alla ja kaks tassi teed. Issit käin ka koguaeg teises toas vaatamas. Vaesekene jäi üleöö haigeks.

Argh.. ma pean ka homme kooli minema. Lahe. Viimased päevad täis suurt pingutust ja õpetajte moosimist.

Ciao. Piece and Love.

katused; isetegevus; J; meeleheitel kohuke; Tuta

Juba mitu nädalat olin oodanud seda päeva. Ja nüüd, kui see lõpuks kätte jõudis, sai see sellise powerbooost kiirusega läbi, et täitsa kahju.

Täna siis kell 8 ülesse ning üllatus-üllatus, mulle polnud see üldsegi raske. Olin isegi ennem kella juba üleval. Siis rongijaama ja sealt Annuga Tallinna. Juba baltas oli meil vastas Helina. Koos seiklesime siis läbi vanalinna solarissse. Seal sain väikest massaaži ja siish.. jalutasime niisama. Peekrisse ja Solli ja Virru ja Hessis käisime einet söömas ja siis võtsime suuna taaskord solli poole, aaga ma ei läinudki sisse. Jäin solarise ukse taha ootama sõpra kellega kokku sain. Wink Wink.

Sain siis temaga kokku. Ja esimene lause mis ta mulle ütles, juba kaugelt, oli : "Sa oled ikka nii lühike" või midagi sellist. Ja nagu muuseas astusime siis kohe solarise uksest sisse, aga nojaah. Ukse taga olid HELINA JA ANNU !!! Nad luurasid minu järgi. Nagu tõsine arrghh.

Andsin siis teada et meid jälitatakse ja siis lihtsalt kiirendasime sammu ja n.ö põgenesime nende eest ära :D (Ma pole kunagi varem pidanud Annu eest põgenema)

Lõpuks saingi J-ga kahekesti olla. Koos veedetud 3 ja pool tundi möödus tõesti kiiresti. Selle aja jooksul me suht palju jalutasime. Vahepeal istusime ka Lidosse maha ja niisama soojenesime.

Siis käisime katustel. Tahtsime nordic hotel vms. katusele saada, aga ei saanud. Küll aga solarise katusel oli väga lahe olla. Hästi palju käisime poodides, paljudest jalutasime niisama läbi. Mõnest sai midagi ostetud ka.

Mis siis veel.. hm.. vahetevahel olin ma närvis. Sattusin eriti piinlikusse olukorda, kui paistis välja, et mu käsi võbeleb. Ja siis palju oli lõpetama lauseid ning nii paljusid asju tahaks veel öelda ja teha.. pekki, šokolaad jäi ostmatta ja kalli ja ka nõudmata. Aga vahet pole. Ja just seesama. Vahet pole. See oli terve päeva mul suus. Iga asja peale "Vahet pole". Ma arvan, et see hakkas talle ka juba närvidele käima lõpuks. Ja siis need teised sõnad mida koguaeg kasutasime. Nagu näiteks "Isetegevus ja omalooming". Mingi tema inside joke. Aga ma sain ka sealt nüüd natsa osa :D

Mina suutsin ka talle leida geniaalse hüüdnime "meeleheitel kohuke". :) No ta on ju kohuke. :D ainult mitte meeleheitel.. aga see oli lihtsalt mu kleepsu peal kirjas, millle leidsin kotist. See kaunistab nüüd tema telefoni, kui ta pole seda juba sealt eemaldanud.

Siis ta "natuke" mõnitas mind ja kella neljaks saatis ta mind baltasse. Hea, et ma oma kindaid tema kätte ei unustanud ja mina tema omasid, kuigi oht oli. Ja siis otsisin ma Annu ülesse, kes oli endiselt Tutaga koos. Nemad siis piidelisid mind selliste puurivate pilkudega ja siis ma läksin rongi. Jätsin Helinaga hüvasti ja asusime Annuga rongi.

Leidsime sobiva koha ja istusime. Annu vahest ikka puuris mind oma uudishimuliku pilguga, aga ma üritasin natuke puhata ja kõike seda muinasjuttu seedida. Rongis saime jälle naerda, nagu alati. (Rong on naeruteraapia koht) Ning kuidagi kahtlaselt kiirelt tuligi Jäneda. Õues oli juuuube nõme ja kolekolekole tuisk. Emme viis Annu koju ja võttis ka peale kässaõpsi koos mingi naisega.

Sain koju ja jäin voodisse. Mõtlesin, igatsesin, unistasin ja pikutasin. Ülejäänud õhtu olen veetnud siin niisama. Vaatasin Eesti Talenti. Selle võitis Erki-Andres Nuut, kes mängis rohukõrrega igast muusikat. Tõeline talent. Ja nüüd lihtsalt haigutan. No on elu.

Otsustasin, et homme ma Tapale ei lähe. Istun pigem kodus, magan ja parandan viimaseid hindeid, mida annab veel parandada. Ja kirjutada on kaa veel vaja.. oeh. Kusjuures sellest rääkides tuli täna selline hetk, kus küsiti minu käest, et "Noh, millal siis su esimene raamat ilmub?" Alguses oli mul et waat. Et liiga kiire ja kõike värki särki, kuid tegelikult.. peaksin selle peale juba mõtlema.. Tegelikult oleks mul mõtteid ja ideid ja süžeesid küll, aga kõik tuleb lihtsalt teostada. Vot nii.

Siia lõppu siis veel mõned müramispildid tänasest ning mina tõmban kerra end. Niigi jäi täna mul lõunauinak vahele ning uni pimestab silmi.

Happy B-day !

Täna on siis kaks sünnipäeva. Üks on tähtis, teine on noh.. mitte nii tähtis. :D

Alustame siis tähtsamast. Tähtsam on see, et täna on mu klassiõel Sirlil sünnipäev. Tema sweet 16. :D Sirliga oleme palju koos olnud. Umbes.. 11 või 12 aastat.. igatahes lasteaiast saadik. Ja meie oleme olnud nii head sõbrad, et peaaegu 24/7 ninad vastamisi koos, kuid meil on ka aastaid, mil ei tahtnud teineteist tundmagi.. heh. Seda mida meenutada, oleks meid tunde ja tunde. Ja täna sai ta juba 16. vov, kuidas aeg mööödub. Creepy lausa..

Anygays, teine, vähem tähtsam sünnipäev on mu blogil. Nimelt täna sai mu blogi aastaseks. Just, aasta tagasi alustasin selle blogiga. Sest Annu soovitas. Ja alguses olid mõtted suht sellised, et ah, no fain ma võin ju teha. Mõtlesin et midagi ehk sinna laekub ka, aga ma poleks osanud arvatagi, et sellest saab nii tähtis osa minu igapäevaelus. Nüüdseks on seal juba 262 posti. Ja drafte on 18. Need on sellised, mis veel ei kuulu avaldamisele. Selle aasta jooksul on see kujundus mul .. neljas vist. Ja nüüd olen ka saanud siia pealkirja, mille olete ise hääletanud. Cool.

Kõige sisukam kuu on olnud oktoober, kui ma postitasin 35 posti. Suvel sai palju mälestusi siia kirja pandud ja palju tundeid. Niipalju siis blogist. :)

Tänasest siis niipalju, et ma räägin päeva kõige feilima koha teile.

See oli siis, kui ma saatsin annu koju. Ja tema maja ees otsustasime, et annu saadab mu koolini tagasi. Aga ennem käime toast läbi. Nu ja läksimegi siis. Võtsin ka saapad ära ukse juures, ja kui me tagasi välja läksime, siis läks saabaste lukk katki. nagu pooleks või nii. Nad olid juba ennemgi katkised, aga siis läksid täiesti lõhki. Hakkasime veel õue minema, sest ma ausalt lootsin, et saan need terveks, aga õues olles sain aru, et jah.. neid ma korda ei saa :D Ja siis läksime ülesse tagasi. Ta emal oli küll nagu et tere jälle. Ja siis Annu otsis mulle kusagilt mingid valged saapad. Ja enda omad panin säästukilekotti. Heh. Ja siis jalutasingi nii ringi.

Tegelt oli veel üks feil koht tänases päevas, aga ma ei söanda seda siia kirjutada. :D

aga olge siis mõnusad ja followige ka kes viitsib ja tahab.

Inimese sagedaseks probleemiks on see, et keegi juhtub tal ees olema

I feel guilty
My words are empty
No signs to give you
Don't have the time for you

Yey. Lisaks kurguvalule lisandus öösel ka kinnise nina tunnusmärgid. Nüüd käisingi terve päeva ja luristan nina.
Tegelikult oli üldse täna väga teistsugune päev. Kuulasin terve päeva muusikat ja olin eiteaisegimiks sellises, omas mustas või rohelises mullis.

Päeva lõpuks sain sellest välja, kui jalutasime Annuga jänedavahel.

You say I'm heartless
And you say I don't care
I used to be there for you
And you've said i seem so dead
That I have changed, but so have you

Aga siis..
Läksin kooli ja sain seal sellise sõimu osaliseks. Ma ei hakka nime nimetama, kuid väga tähtis inimene ütles mulle, et ma olen alati valel ajal vales kohas. See läks tõsiselt hinge.. ma küll andsin talle andeks, aga.. seda oli lihtsalt nii valus kuulata. Ja see vist ei unune nii kiiresti ka.
Ja siis kui vabandama tuli, ütles et ma lihtsalt elaks oma elu. Hmm.. minuteada ma elangi ju oma elu ja teen oma toimetusi, ja kui minu käigud või astumised sulle kuidagi ei sobi.. siis sorry. See on juba sinu viga. Ma ei saa ju koolis mitte käia sinu pärast. Aga las olla. Ma ei taha enam vana asja üles kiskuda. Lihtsalt, see tegi haiget.

Guilty....
Wohooooo
Guilty I feel so empty...
Yeaaaaaah
Empty...
You know how to make me feel

Kodus oli hea olla. Panin kardinad ette, tuled kustu ja pugesin voodisse tekkide vahele. Võtsin veel iPodi kaasa ja kotist oma koka ja soolapulgad ja sahtlist šokolaadi. Kui olin need kõik ära nomnominud, chattisin veel msnis ja siis panin selle ka kõrvale ja lasin silma kinni. Und ei jätkunud küll kauaks, kuid puhata sai vähemalt.

I never thought that the time and the distance between us made you so much colder
I'll carry the world on my shoulders

See laul on nii õigete sõnadega. Kes ei tea, millest jutt, siis The Rasmus - Guilty

Paljastus

See maailm on nii tühine ja ma ei mõista, et miks ma nutan sellepärast.  Olen voodis, ja pisarad hakkavad voolama, kui ma mõtlen mälestustele või kuidas mind pole enam järgmine aasta nende inimeste seas kes mind praegu iga päev ümbritsevad. See on valus. Ja ma kardan. Ma kardan järgmist aastat. Ma kardan isegi homset päeva. Ma kardan kõike. Ma kardan mida öelda, kuidas liigutada, mida teha. See ei pruugi välja paista, kuid oma sisemuses ma kardan koguaeg. Ma olen üks kõige suurem argpüks, keda ma tean. Ma kardan ennast isegi peeglist vaadata, sest see, mis sealt paistab, tekitab minus lihtsalt hirmu. Ma tean inimest, kellele meeldib paljalt olla. Ta ei tahakski vist riideid kanda. Kuid mina topiksin ennast igal võimalikul moel sisse, sest mu iluvead lihtsalt häirivad mind tohutult. Eile õhtul olin just peegli ees naturaalselt, jätsin kõhu ka sisse tõmbamata ja vaatasin end. Kohutav. Mu rahhiit on rohkem paistma hakanud. Lisaks on mul pekki peal. Ja siis on mul venitusarmid. Ja mitte ainult reiedel, vaid ka mujal. Ning mul on mingid koledad täpikesed kehal. Ning lampjalgsus on mul ning kõver selg ka, mis tekitab seljavalusid. Need vead ei paista igapäeva elus vb välja, kuid mul on endal raske nendega elada. Ja ma kardan et keegi võib neid näha. 
Kartus on võtnud võimu minu üle... Üle kogu mu elu.   
 

Kutless - Grace and Love

See laul kirjeldab praegu kõige paremini minu emotsioone ja tundeid.. Kui viitsid kuulata, siis lase pealegi.

P-E-T

Pühapäev-Esmaspäev-Teisipäev

On olnud vahet paar päeva ning pean tunnistama et selle aja jooksul pole eriti midagi põnevat juhtunud.. Juhtunud on ainult see, et kurk on valus, tohutult. Ja selg ja õlad ka. No olen ikka sant.

Pühapäeval oli kirik koos osade Olli noortega. Tulid ja rääkisid ja väga mõnus oli kuulata. Peale koosolekut jooksime kohe üle tee kogudusemajja, kus toimuvad noortekad. Seal siis andsime neile süüa ja chattisime niisama. Saime tuttavaks ja räägiti niisama juttu. Sai varakult koju.

Esmapäeval oli kool, nagu tavaliselt. Teed olid lahti ja saime jälle kooli, oh kuidas ma seda juba igatsesin (iroonia). Kõik möödus suht nobedalt, välja arvatud need 3 matat ja ajalugu ja võõrkeeled. Suutsin jälle mingisugused halvad hinded endale teenida. Viimane oli keka. Üle pika aja. Ma nii ootasin seda. Juba mõnus oli üle pika aja teha midagi sportlikku ja joosta 40 minutit jalgpalli taga ajades. Suutsin ka mõne värava lüüa. Muide, need kes ei tea, siis kekat pole meil kaua aega olnud sellepärast, et veerandi alguses tegime tantsukava ja siis on õpetaja pidevalt oma võistkondadega kusagil võistlustel või siis nagu eelmine nädal oli ta hoopiski soomes puhkusel, kaasa elamas oma pojale, kes mängis seal salkat. Go Go Jäneda !!!

Ja siis õhtul, nagu tavaliselt, läksin arvutisse. Alustasin just igast tähtsate asjadega ja siis natuke värisesid tuled, võinh vilkusid, ja siis klõps. Ekraan pime, muusika vait ja tuba ka pime. Elekter läks ära.. sekundiks tuli tagasi, aga see oli ka ainult silmapilgutuseks. Siis läks jälle ära ja tagasi ei tulnuki. Ja kell oli siis mingisugune.. veerand üheksa. Ootasin ja ootasin, aga naaat. Helistasin vahepeal veel Annule ja sain teada, et Jänedal on ka vool ära. Ja kuna mul endal pole telfat, siis suutsin ka issile vist toreda kõnearve tekitada. Igatahes väikese peapesu sain :D

Kui kell oli ikka nõmedalt vähe, ehk siis 23, siis ma otsustasin magama minna. Ja jäingi õnneks magama. wow.

Täna, tuisuga kooli. Esimene tund oli näidendi proov, mina olen tore nõiamutt, kellel on hääl ära ja kurk paistes.

Peale tunde otsustasime Valdisega, et meie klass vajaks paremat kaunistamist ja röövisime ka Sirli ja Annu aega ning näppasime kunsta õpsi käest käärid ja valget paberit. Läksime teisele korrusele, istusime keset põrandat maha ja hakkasime lõikuma. Pisike Rait ilmus ka kohale ja hakkas ka koos meiega pabereid tükeldama. Lumehelbekesi tuli kohe igat sorti. Igas suuruses, iga kujuga ja tõesti olid kõik väga erinevad. Kui hästi palju neid lärtsakaid oli valmis, koristasime põranda ära ja hüppasime klassi. Hakkasime neid siis igale poole naksuga ja nööpnõeltega toppima. Suht tore jäi.

Siis poodi. Valdis ostis šoksi ja annu mandakaid. Pulgakommi saime kaa :D wii.

Bussi oodates sai veel natuke möllu ja poistega lumesõda. Nii masendav, et ma olen nii vähe lumega mänginud sellel talvel.. Aga ehk ikka jõuab.

Ja siis tulime läbi tuisu ja õhtuhämaruse koju. Mina tõmbasin kardinad ette, võtsin riided ära. Tegin toa pimedaks ja läksin magama paariks tunniks. Magamise ajal sai jälle palju mõtteid ja tundeid läbi hekseldatud.

Ja kogu nende kolme päeva vältel olen ma võidelnud tunnetega. Iga päev, iga õhtu, tundides, peale tunde, bussis, kooli minnes ja sealt tulles, magades. Ma lihtsalt ei suuda. Ma mõtlen neile ja ma ei mõista. Miks peab see nii olema. Miks nad hullutavad mind enda nägudega ja naeratusega. Ja miks ma armastan neid nii friiking palju. Ma pole nendega iga päev koos. Ma ei räägi isegi koguaeg nendega msnis. Ja mõnega ei räägigi. Aga ikka ma hullun tema järele. Ma lihtsalt igatsen neid poisse.. Ja neid on mitu. Mitte üks ega kaks, vaid rohkem. Muidugi see arv kasvab ja kahaneb, sest mõnikord nad teevad mulle nii haiget, et ma hakkan ise endale haiget tegema. Ja siis kaob see armastus ning asendub millegi muuga. Aga ma ei taha neid ka vihata.. ja siis ma olengi kahevahel. Ja igatsen neid..

Kui mul jääb tunnete kõrvalt ja igatsuse kõrvalt veel aega üle, siis ma muretsen. Muretsen oma hinnete pärast. Veerandi lõpp on käes. Hinded pannakse varsti välja. Kole. Ja veelma muretsen laupäeva pärast. Ma kardan, et ma keeran kõik nii kihva või ajan kõik meeleheitlikult sassi. Ma tean et tegelikult pole mul mõtet pabistada, aga ma ikkagist kardan, et ma ütlen midagi lollakat või midagi mis võib muuta seda tunnetemaailma... või teen mõne ülilolli margi..

Ja nüüd, kui ma loen oma aforismiraamatut, võtsin ma selle jälle suvalt lahti ja leidsin siit ühe sellise:

"Kes reedab temale usaldatud saladusi, osutub hauarüvetajaks."

Ausõna, ma tunnen et ka mina olen selline. Ma olen viimase aja jooksul rääkinud nii palju saladusi välja. SHAME ON ME!

Ja ma tunnen end sellepärast nii halvasti teinekord..

Kuidagi maseks läheb..

Peaks siis lõpetama.. otsin siia mõne pildi ka sisse ja siis ..

CYA !

PS: Kui ma peeglisse vaatan, näen seal nõida..

Appiii !!!

Mina ei taha enam magama jääda. Täna öösel, kui mul und ei tulnud, siplesin ma oma voodis ja vahepeal vaatasin ka kogematta laua peale ja seal ma nägin, et minu käepael, mis peaks helendama- hoopis vilgub. Kõik muu ümberringi seisis, aga see vilkus. Ma isegi hoidsin silmi kätega lahti, kuid see ikka vilkus. Tunnikese hiljem, kui ma seda uuesti vaatasin, siis ta seisis jälle paigal... 
Ja öösel kui ma magama jäin, nägin ma unes hiiglaslikke tampoone, kes mind ahistasid ja mulle vägisi püksi pugesid. Õõõhh.   

Süütu lumi

Talv on mõnus ja inspiratsioonikas.

Ärkasin täna siis, kui õlad-kael olid juba magamisest valusaks jäänud. Mitte küll väga tugevalt valusalt, kuid tsipa ikka kanged. Peale seda, kui olin riide saanud, vudisin kähku õue. Aitasin traktorile sahka taha panna ja seejärel jäin lumehunnikusse istuma ja vaatama kuidas ema õuepealset lumest puhastab. Jah, minu emme oskab traktoriga sõita. Nagu ka issi ja muud pereliikmed. Kaasa arvatud mina. Istusin siis seal lumehanges nagu eskimo ning imestasin kui kaunis on talv. Vaatasin aiast välja ja näen ainult lumepõlde ja eemal terendavat metsa. Lähemale vaadates näeb samuti lund, ainult hunnikutes. Siin olles ja seda loodust imetledes on võimatu öelda "mulle ei meeldi talv". Linnas ehk tõesti on igal pool ainult supp ja pruun või kollane lumi, kuid siin ja eemal on see lumi lihtsalt nii valge ja süütu. Nii, kuidas sajab, nii ta ka sulab.

Peale mõnda tunnikest õues, naasesin tuppa. Istusin köögilaua taha ja otsustasin endale teha ühe suure tassi kanget kohvi. Tavaliselt ma ei joo kohvi, eriti kanget, kuid täna ma vajasin seda. Oma kohvitassi kõrvalt tegin ka issile ja endale süüa. Kui maosopp oli oma vajaliku toidu, et mitte koriseda, saanud, siis võtsin oma jahtunud viimase suutäie kohvitassi ning istusin oma laua taha. Võtsin ette joonelise paberi ja otsisin kotist välja pastaka.

Mitmed tunnid hiljem istusin ma ikka seal samas laua taga ja maadlesin vaimselt matemaatikaga. Kui selle lõpuks ükskõikselt laua alla viskasin, võtsin ette poole parema asja- kirjandi. Kirjandi teema oli "Elukutse, millest unistan". Kirjandi kirjutamise ajal selgus, et terve pere peab minema kodust ära. Koos vennaga, kes oli ka millalgi mulle märkamatul ajal koju jõudnud. Ju siis olin liiga omades mõtetes.

Kui pere lahkus, oli mul mitmest tunnist õppimisest pea nii paks, et vajasin vaheldust. Panin ennast riidesse ning haarasin koridorist käevahele lumelabida. Õues sadas lund. Või tuiskas.. kes seda enam oskab öelda. Läksin siis garaaži ette lund rookima, sest see oli veel paksu lund täis ja kuna homme hommikul peab niikuinii autoga välja minema, siis ma lihtsalt heameelest rookisin rõõmuga selle tee lahti. Omas mullis olles, oli märkamatult õues nii pime, et kõik oli ühtlaselt valge. Vaatasin kella. Ajanäitaja näitas poolt viit. Olin tund aega rasket lund kühveldanud. Tegin viimased labidaliigutused ning suundusin tuppa.

Märg nagu kala, õhetav nagu peet ja lumine nagu lumememm.

Tegin endale teed ning asusin uue innuga kirjandit jätkama.

10.12.10 - ajalooline päev

Tänane päev algas väga ootamatult. Ärkasin küll nii nagu tavaliselt, panin riide, läksin isegi varem välja, kuid ohssapoiss :D selllised hanged ja kõik et woala. See oli nagu täiesti üle mõistuse. Läksin siis aiast välja, ja hakkasin sumpama.Ikka suure tee poole. Lumi oli põlveni. Kohati isegi puusani. Sain teeotsani, jõudsin suurele teele ja minu imestuseks oli see ka täiesti täis. Nagu peaaegu saapakõrgune lumi oli vist. Ja poole tee peal tuli valeria koos isa ja koeraga vastu. Ütles, et seal kus me tavaliselt bussi ootame, seal on kõik täiesti täis ja kõik. Ja et tema läheb koju ära. Mul oli siis, et nagu okei. Ma lähen ka siis tagasi koju :D
Ja hakkasin siis tagasi sumpama. Vahepeal käisin veel näoli-kõhuli lumme. Istusin seal natuke. Nuuksusin ja siis läksin edasi. Koju. Tuppa. Seletasin hingeldades emale, et kõik oli täiesti kohutav väljas. Mina panin oma sinised tudukad selga ja voodisse tagasi. Kaasa võtsin veel ipodi ja martsipani, mille päkapikk tõi. Sõin pool sellest ära, ja panin klapid kõrva. Vahepeal helistas Annukene ka ja uuris mida ma teen. Tema sumpas kooli poole. Sest ta elab Jänedal. Mina samal ajal lebasin voodis teki all. Mul oli nii kahju temaga rääkida. Tema sumpab keset tuisku koolipoole ja mina olen voodis teki all ja kuulan muusikat. Vaesekene küll.
Igatahes, unemati võttis mind enda kaissu poole üheksa ajal ja siis ma norisesingi seal kuni 11-ni, mil helistas jälle Annu mulle ja siis nsm rääkisime juttu. Muuseas sain teada et meie 11 klassiõpilasest oli koolis ainult 3. Suht loogiline, sest need kolm elavad kõik nii ligidal ka koolile.

Täna ma siis olin päris palju õues. Tegin mõne pildi ja rooksisin lund. Siis olin toas ja jälle õue. Tore värk.

Eemalt, okste vahelt paistab meie maja.

Tuisk on teinud oma töö.

See on siis see tee, mis viib meil suure teeni. Eemal on Valeria maja. Loodame, et ta ei pahanda, et selle siia panin.

Lihtsalt kaunis, mida lumi on meie aiaga teinud :)

Kui ta astute nendest puudevahelt läbi ja sealt väravast sisse, siis jõuate meie hoovi.

Ma lihtsalt armastan teda niii väga.

Heh, jah. Monika on ka huumorisoonega. Ma pidin naerukrambid saama, kui seda nägin :D

Täna on 10.12.10. Ajalooline päev. Mina pole oma elus sellist lumetuisku näinud ja selliseid hangi. Lumepühad, või nagu mina nimetan-tuisupühad. Ja täna sai mu telefoni eluaeg vist ka otsa. Hääled lakkasid töötamast juba ükspäev. Korraks tulid veel tagasi, kuid jah.. ja nupud ei töödanud mul ka enam. Ja nüüd lülitas päeval ennast ise välja. Kesteab, mis tal hakkas. Aga vahet pole. Ma ei hakka vanematele või vennale ka rääkima, sest siis hakkavad nad mulle uut telefoni otsima. Aga ma ei taha. Ma vist olen väga seniilne, kui ma ei taha enda telefonist loobuda. Nkn keegi eriti ei helista mulle ja jääb raha ka alles. :)

No vot, selline tore päev oli siis see 10. detsember 2010.

tulevik

Tulevaisuus, future, el futuro, fremtiden, toekoms, de toekomst-kõik need sõnad tähendavad ühte ja sama-tulevik.

Tulevik on teema, millest on paari viimase nädala jooksul saanud üks minu elu põhiteemasid.

Igal pool ümbritseb see sõna. Loen teiste blogisid. Loen ühe inimese blogi, ja järgmise ja veel järgmise ja kõigil on sees sõna tulevik. Ning see mõte on nende jutus peidus. Kõik arutavad tuleviku üle, mõtlevad tulevikuplaane, jaa nii edasi.

Ja siis on meil kõigepealt vaja klassijuhataja tunnis rääkida järgmisest koolist ning siis toimub esta tunnis oma tuleviku kohta juturing. Seal jälle korrutame üle need plaanid, kuhu kooli plaanime järgmine aasta minna, mida edasi õppima ja ühesõnaga jälle sama teema. Ning siis pean veel kirjandeid kirjutama selle kohta. Oma plaanidest järgmise aasta kohta, ja unistuste elukutsest.

Ja siis tulevad kallid tädid ja onud, kes ka kõik soovivad teada saada minu tulevikuplaanidest. Ja siis ma räägin jälle seda sama juttu. Nagu lindi pealt maha. Sest ma ei taha sellele nii palju mõelda. Ma ei taha planeerida neid asju ette. Mulle meeldib nii, kui ma tean umbkaudeselt ette, et ma lähen kuhugi koooli, edasi kuhugi ülikooli, vahepeal otsin endale abikaasa. Ja kõik nii. Mulle meeldib kui sellised asjad on umbmäärased. Mulle ei meeldi rääkida täpselt kooli nimedega, täpsete ametinimetusetega ja kõik nii. Sest plaanid muutuvad. Elu muutub. Ja ma ei taha inimestele valetada. Ma ei taha öelda, et ma lähen Tapa kooli, sest see pole ju nii kindel. Äkki tekib mingi võimalus või mingi suurepärane elupakkumine, mis viib mind hoopiski mujale kooli.

Arghh..

Ja siis ma pidin ju veel teeviidal ka ilusti suurelt ja laialt rääkima seal laval oma tulevikust. See oli minujaoks suht kerge, sest kõik jutt tuli ladusalt, see kena päevajuht küsis küsimusi ja mina proovisin väga soliidselt vastata neile. Muidugi ma ei tea, kes ja kui palju seda kuulas, kuid jah :D see oli minuarvates tore ja kõige parem tulevikurääkimise kohti. Sest ma sain pikalt seletada ja kõike nii. See oli lahe ja ma üldse ei kartnud.

Aga ikkagist. Tulevik. See teema jälitab mind igal pool. Tulevik siin ja tulevik seal. Ja kui keegi hakkab rääkima, ja tuleb mingi teema, siis see ikka kaldub tulevikule. Miks see nii on? seda ma ei tea. Tulevik on ju alati olnud ja see teema ja kõik. Kuid eelmistel aastatel ja üldse on kogu mu elus tulevikuteema selline teema olnud, mida arutatakse harva. Kuid nüüd. Igapäev. Ausalt. Ma ei mõika seda. :) See ajab mu ajud nii krussi.. JA siis ongi pea igasuguseid pulki täis, kes kõik rammivad mu aju.

APPPPIIIII !!!!!!!!!

Ja ma avastasin hetkel, et mu uus lemmiksõna-fure, on ka sarnane sõnale future. No kas annab veel õudsamaks minna. uuh.. Enam varsti ei julge magama ka minna. Tulevik tuleb ja koputab aknale. Ei julge isegi mõelda, sest kõik meenutab tulevikku ja seondub tulevikuga. No on alles tore jutt, eksole. :D juba isegi naeran sellepeale. Halenaljakas eksole.

mono..ja hambad

Blogi panin kinni, ja nüüd teen/tegin jälle lahti. Ma ei suuda
otsustada. Üks variant on hea, teine on parem. Ja igal päeval juhtub midagi. Ma ei suuda nende muutustega lihtsalt kaasas käia. Iga
tunniga muutuvad meeleolud. Kõik on liiga kiireks muutunud. Palun aeglustit!

Eile ja täna käisin hambaarstil. Eile peale tunde
käisime kogu perega Paides, seal siis brekude hambaarsti juures, ehk ortodondi
juures. Seal ukse taga ja seal toolis olen istunud 3 aasta vältel. Küll kandsin
breketeid, siis klambreid ja nüüd käisin aastakese kontrollis. Ja eile sain
teada selle lõpptulemuse. Mulle öeldi, et mu hambad on nüüd korralikud ja ma ei
pea seal arsti juures enam kunagi käima ja ühesõnaga on mul lõpuks hambad ilusti
ühes reas ja ühetasased.. Finally

Paides oli üldse normaalne. Polnud
suvest saadik käinud seal ja siis muidugi tulid meelde kõik mais PP-l oldud
hetked, öine jalutuskäik, väikesed feilid, õnnetunne, ülistus, palvetamine,
tuttavad ja palju muid mälestusi. Tagasi tulles autos jäin veel tagaistmel
magama.. Hea soe uni oli.

Täna peale tunde käisin Amblas selle õige
hambaarsti juures, kes puurib, plommib ja teeb muid valusaid tegevusi. Seal ma
pidin tund aega ootama. Ja muidugi jõudsin ma selle aja jooksul seal
ootekabinetis magama jääda, sest just alati peale kella 16.00 on mul
uneaeg või nii. Ja kui minu kord oli, siis ma olin selline tore padjakas.. Isegi
arst sai aru ja uuris, et kas uni tuli peale. Mnjaa.. Seal toolis oli nii mugav
ja kuna mul on alati harjumus hambaarsti juures silmad kinni panna, siis nagu
tavaliselt, sulgesin oma silmad ja olin nii mõnusas uneeelses seisundis, sest
arst rääkis mõne minuti emaga juttu ja siis võttis seal asju ja siblis
ühte-teist. Noh, ja siis äkki suruti mulle puur hambasse ja uni oli pühitud. See
oli valus. Ja siis ma vahepeal värisesin. Ma ei tea miks. Kujutasin vist endale
ette, et mul on külm või maitea.. kartsin äkki ? Või oli see kõik eelnev sellele, mis tuli nüüd, õhtul.

Igatahes, 20
minuti pärast oli see piin läbi. Tegelikult, kui mõelda, siis ma olen
ikka meeletult palju aega panustanud nendele hammastele... Ja kõik ülejäänud aja
olen ma mõelnud, mõelnud, mõelnud. Mõelnud teatud inimestele, tunnetele,
sündmustele, väljaloobitud sõnadele ja palju olen viimasel ajal mõelnud blogile.
Mida sellega edasi teha. Ja kuidas edasi talitada. Kas see avada, mis
pealkirjaga, kas peaks midagi muutma jne. jne. jne. Ja siis on veel palju
asju, mis mind painavad. Aga ma ei jõua neist hetkel rohkem kirjutada. Ma pean
jätma ruumi ka endale ja mõtteid endale hoidma. Palju asju pole normaalsed. Näiteks pole normaalne see, et ma hakkan suvalt nutma. Ja see, et mul tekivad tunded nii kiiresti teatud inimeste vastu. Ja kõige ebanormaalsem on see, et mul on halb tunne. Sisetunne ütleks nagu, et midagi juhtub. Aga ma ei taha, et midagi juhtuks. Kõik on hetkel nii turvaline.

Kuid ma arvan, et nüüd teen ma
selle blogi lahti. Sest pole mõtet seda kinni hoida. Kui inimesed tahavad
lugeda, siis lugegu. Ja kui neile see ei meeldi, siis ärgu lugegu seda.

Halba ei pea vastu võtma; halvast peab läbi minema ise halvemaks muutumata

Lahe, lahe, lahe. Tänane päev on ikka nii "rõõmsalt" läinud. Hommikul oli kõik normulll, kuid pärast seda läks aina nõmedamalt see päev. Matas kontrolltöö, millest tehtud sain ainult pool. Venes tunnitöö töövihikust, kust ei saanud ka mitte mütsigi aru.. Ajalugu ja keka jäid ära, sest õpsi pole terve nädal. Ajalugu asendati ka füüsikaga, aga seal see tähemäng läks ka lõpus nii leboks ära, et ma lihtsalt ei viitsind midagi teha seal. Ja muud tunnid olid lihtsalt nõmedad. Sorry, kuid tõesti. Ja ootasin siis pikalt, et tunnid läbi saaks, sest pidime Annuga minema tema juurde muffineid tegema, kuid. ... Kui mina tulin rõõmsalt trepist alla, ütles Annu, et me ei saagi täna chillata, sest ta pidi kuhugi ära minema. Kahju. Ma nii lootsin. Kuid.. ju siis pidigi nii minema. Ja siis istusin natukene teisel korrusel aknalaual ja kuulasin Daladubz´i. Ja siis tuli üks väike rõõmuuudis. Nimelt koolibuss pidi varem tulema. See juba lisas natuke meeleolu. Kella nelja aeg või nii sain koju. Ja siis hakkasin oma pakke lahti tegema, mille olin hommikul enne tunde postkontorist kaasa võtnud. Sain oma kalendrid ja plakatid kätte. Ja pean tunnistama, et olin päris positiivselt meelestatud neid vaadates, sest nende uuem, parandatud trükk oli parem kui esimene ja see poster oli ka kena. Kuid jah.. Selline see tuju juba kord on, et varsti tuleb jälle mingi põm-põmm ja siis tuju on nullis. Ja siis olingi vaikselt laua taga. Kuulasin muusikat ja kõpitsesin nsm üht-teist. Ja mõtlesin välja endale uue blogi pealkirja. Kuid kui ma hakkasin erinevate inimeste käest, et kumba nemad sooviksid minu blogi pealkirjana näha, kas seda vana või uut, siis tuli väga erinevat vastukaja sealt. Ja üks lause ühe hea sõbra poolt oli küll nagu noa keeramine haava sees. Eriti haiget tegi veel see, et ta ütles, et ma muudan ennast haledaks. Küll nende igasuguste lausetega ja nii ja teisiti. Ja see kõlas täpselt nii, nagu ma luniks kellegi kaasatunnet või haletsust.. See tegi tõsiselt haiget. Sest ma poleks temast seda oodanud. Ja juhul, kui ta peaks seda lugema, siis ta kindlasti naeraks ja arvaks, et selle jutuga lunin ma endale mingisugust uut kaasatunnet. EI. Ei taha. Ma lihtsalt rääägin asjast ja nendest tunnetest, kuidas sa suutsid mulle ühe lausega nii haiget teha. Ja ma veel arvasin, et sa oled mu sõber... kuid tuleb välja, et järelikult mitte. See kõik oli lihtsalt üks feik asi, nagu palju siin maailmas. Igatahes, ma ei taha rohkem kauem selle teema juures peatuda. Kes teab, mida kõike veel keegi võib mõtlema hakata. Parem on vaikida ja osad mõtted endale hoida. Kuid.. vahepeal, kui mu emme nägi, et mul on tuju päris nigel, siis ta pakkus välja teha piparkooke. Ütles, et vend oli meil külas käigu ajal paki tainast toonud. See mõte vaimustas mind väga. Sain teha ilusaid piparkoogipoisse ja südameid ja piparkoogitüdrukuid ja muid kujundeid. Kahjuks läks esimene plaaditäis kõrbema, kuid teine tuli päris normaalne välja. Ja maitse oli ka päris nomnom neil (ma kujutan ette, kuidas Laura mind hetkel kadestab). Ja nüüd tuleb vist kiire magamaminek, et unustada tänase päeva negatiivsused ja kõik muu halb, mis meid siin maailmas ümbritseb.

See kes tänasega rahul pole, õppigu sepitsema paremat homset.

Ma imestan, et mulle on öeldud viimasel ajal mitu korda, et ma olen julgeks muutunud. Hmm.. kas tõesti ? 0.O
Igatahes, eilse hommikust ei tasu rääkida. Tundidest samamoodi. Reede nagu reede ikka. Möödub kiirelt ja opa, varsti ongi nädalalõpp. Õnneks jäi meil eile teadmata põhjustel esimene mata tund ära ja see asendati meil viimase inkaga. Niiet kokku oli meil 5 tundi. Ja peale tundide lõppu tegi Annu ettepaneku minna natukeseks tema juurde, sest nkn oli ju bussini aega ja meil mõlemal tunnid läbi. Seadsime sammud siis tema poole, kuni sain kõne vennalt, kes teatas et on meie kanti jõudnud. Tahtis mind ka koju minnes peale võtta, aga ma ütlesin, et pole vaja. Aga ta siis ütles, et ta viib meid Angelicaga maja juurde ära. Olgu, jäime siis lossi ette seisma ja kohe ilmuski nagu võluväel välja Dodge Ram. Sees istus minu kallis venna. Esimene asi oli meil annuga see, et meil lihtsalt jäid suud lahti. Kuna see oli nii kõrge. Ja meil oli veel vaja sinna sisse istuda. Seal polnud mingit jalaastet või nii ja siis me pidime maapealt rohkem kui poolemeetrikõrgusesse kabiini istuma. Mul ju ei tõusegi jalg nii kõrgele !!! :O
Igatahes, saime kuidagi sinna sisse roomatud. (olen kindel, et Annu naerab hetkel selle peale. Ma ka) Ja siis sõitsime Annu maja juurde. Hüppasime autost alla (alla minna on sada korda parem kui peale minna). Tema juures koristasime tuba, mina sain paar asja endale. Mina andsin koolis vahetunnil enda särgi (või midagi sellist) talle. Niiet täiesti aus kaup. Kaup kauba vastu :D
Aeg möödus kohutava kiirusega. Ja pidingi minema kooli poole. Bussi peale ja siis juba koju. Aga koju ma alguses ikka ei jõudnud. Tulin koolibussi pealt maha. Alustasin veel Valeriaga tähtsat juttu ja juba sõitsid vastu venna ja issi ja lunisid, et ma peale läheks. Jaah. Ma pidin jälle kudagi sinna sisse ronima. Koos kottidega veel. Lahe. Ja jälle Jäneda poole tagasi. TopeltLahe.
Kuidagi jõudsin koju. Ja siis kuulasin muusikat. Jäin veel pooleldi unne, kuid just siis kutsus ema, sest "Kodus ja Võõrsil" algas pihta. Vaatasin siis selle seebi ära, mida olen jälginud sünnist saadik. Ja siis juba netimaailma. Nagu alati. NomNom oli ka vahepeal ja siis "Kelgukoerad". Päris segane oli see, sest see oli kolmas jagu. Aga mina olin näinud ainult esimest. Eelmine reede mind polnud kodus. Ja siis ma ei saanudki aru, kes need vennad krambid olid. :D Aga see selleks. Õhtu sai mööda saadetud ning magama jäädes uinusin ma peaaegu silmapilkselt. Unes nägin ma sellist toredat asja, et ma korraldasin oma ema ja isa pulmi. Ise olin ma seal juba suur naine. Ja seal ma siis sehkendasin, sahmerdasin, orgunnisin asju. Ja toimumispaik oli vist Jäneda loss, sest kogu tegevus käis selle ümber, kui ma õigesti mäletan ikka.
M, ja naabreid nägin ka. Valeria ja tema perekond. Tore unenägu oli. Mulle meeldivad unenäod.
Silmad avasin peale poolte kahtteist. Voodist ülesse sain pool üks või kuidagi nii.
Lugesin, sõin, lugesin, jõin teed, lugesin ja ... maitea. Siis ma ei mäleta enam mida ma tegin.. Õppisin äkki ?
*mäluauk*
Nu ja siis sai juba jälle see undav kast käima pandud. (arvuti) Kolasin seal natuke ringi ja siis tuli tuju lauda koristada. Koristamise käigus leidsin üles oma kaardid, palju paberit, kuulikesed, igast muud pudi padi ja kõige rohkem leidsin ma sodipaberit :D
Tegelt oleks pidanud ma Annuga kelgutama minema Jänedale, aga vaat. Tutkit! Annu plaanid muutusid. Ja olin sunnitud istuma kodus terve päeva. :) Vot nii


Aga olge siis ikka mõnusad. Huggies. Blessings. And so on. :)

-unistaja

PALJU ÕNNE, HELINA !!!

See pilt, see on siin juba olnud ning on ka facebookis. Ja fb tekkis selle pildi all ka arutlus, kus tuli välja, et Helina tahaks mind paremini tundma õppida. Ja siis leidsime, et selle kirja analüüsimine annaks talle ehk võimaluse piiluda minu "telgitagustesse". Ja ma otsisin selle kirja ülesse, ja otsustasin selle siia trükkida. Niikuinii me ei tea millal me Helinaga kokku saame ja millal tal on võimalus seda kirja näha. See on üks niisugustest, mis on minu sahtlite põhjas. Ja see on kirjutatud ka juba nii mitu kuud tagasi.

Niisiis, hea analüüsimist!

"Ma istun siin üksinda ja loodan, et keegi ei märka. Liiga pime on öö, et välja minna. Kuid õhtu on veel pikk ning ma ei tea mida sellega peale hakata. Sellepärast ma siin üritangi sõnu seada. Kuid asjatault üritan - midagi ei tule välja. Ainult mõned laused. Ja needki lendavad pärast prügikasti. Kahjuks võtsin ka liiga suure paberi. Pole ainsatki mõtet, millega see täis kribada. Nii jääbki ruumi ainult mu mustale tintekale. Ja ebaühtlasele käekirjale. Kaugelt vaadates on see nagu kirbukaka.

Tavaliselt ma kirjutangi suurelt ja lohakalt, kuid täna. Täna on käekiri kuidagi väike ja korralikum võrreldes tavalisega. Ma ei plaaninud nii, kuid lihtsalt juhtus.

Tänane õhtu on üldse mingis mõttes kummaline. Kuidagi vaikne ja igav...

Ning tavaliselt ma vaatan telekat. Täna pole isegi telekavaatamise tuju. Rääkidest tujudest ning emotsioonidest, olen ma täiesti tühi. Mul pole masendust. Aga ma pole rõõmus ka. Ma olen lihtsalt tühi. Ei emotsioone, ega tundeid. Tühjus. Ja nagu mulle alati meeldib selle kohta öelda.

Suur must auk.

On lihtsalt üks must auk. Tavaliselt on see suurem, kuid täna õnneks väiksem. Sellele mõeldes tulevad meelde õnnehetked. Elu tipphetked. Õnneks aitavad mõtted ja meenutused aega edasi viia. Nii jõuab kiiremini õhtu kätte ja saab magama. Minuarust on öö, ehk siis magamamineku aeg kõige parem. Siis saab lihtsalt olla. Olla vaba kõigest. Olla muretu ja samal ajal lihtsalt puhata. Kuid ega hea asi kaua kesta. Nii ka unega. Paned silmad kinni. Ja järgmisel hetkel paitavad päikesekiired su põske. Või sabistavad hoopis vihmapiisad vastu aknaklaasi. Kuid kui isegi need üles ei aja, siis kuuled teiste, ärkvel olevate inimeste hääli. Ning kella vaadates avastad, et oled juba pool päeva maha maganud. Kuid kui inimene teeks terve öö, mil ta magab, tööd, samamoodi nagu päeval, saaksime palju asju tehtud. Aga samas ei saaks me puhata ja end kõigest välja lülitada. Ning siis me ei elaks ka nii kaua, sest me keha ei jõuaks 24/7 olla töös. Ning me oleksime surmväsinud. Kuid õnneks saame me magada ja hommikut alustada puhanult ja erksalt. Seda teen nüüd minagi.

Head Ööd!"

21.08.2010

22:47

päev linnas ja teeviit

Istun, ja naeran. Naeran, ja poetan mõne üksiku pisara sinna vahele. Enam
ei saa millesti aru. Külm on. Palju on toimunud. Ehk isegi liiga palju. Ei jõua
kõigega harjudagi.



Täna oli üks väga väsitav ja tegus päev. Täna pidi meil klassiga olema
linna trip. Aga sellest meie klassi koosseisust oli kohal ainult.. 6. Osad olid
võistlustel, mõni puudus põhjuseta. Ühe poisi asendajaks võtsin ma kaasa Annu,
sest piletid olid õpetajal ostetud. Ja mul tuli südamesse pakkuda talle seda
võimalust kaasa tulla. Reis Tallinna oli väga mõnus. Sai palju naerda ja banaane
süüa. Meie sihtkoht oli siis Teeviit 2010. Räägiks sellest siis pikemalt. See on
siis selline koolide tutvustuse värk, kus on paljud kutsehariduskoolid ja
ülikoolid kokku tulnud, et reklaamida oma koole ja tutvustada neid. Mina endale
küll ei leidnud sobivat kooli veel tulevikuks, kuid ma sain palju palju
flaiereid ja igasuguseid tutvustavaid brosüüre. Terve käekott oli neid täis :D
Mina sain ka palju pastakaid. Umbes 6-7 pastakat :D ja siis rinnamärke saime ka
igasugu hunniku. Ning õhupalle. Ja võtsime osa paljudest loosidest. Mina võitsin
nokamütsi. Neid saime ka. Need olid materjaalsed asjad, mida saime. Mina sain
peale materiaalse nännihunniku veel ühe lavakogemuse lisaks. Jalutasime seal
ringi, teises saalis, kus tehakse kohe inmeste silme pirukaid, rõivaid ja muid
asju. Ehitatakse jne. Ja seal oli keskel üks lava, kus rääkis see päevajuht või
kes iganes seal oli. Ja maitea, meie kolmekesti (mina, annu, valdis) kuulasime
teda ja siis ta vaatas meile otsa ja siis küsis midagi, mina vastasin ja siis ta
kutsus mind lavale. Ja äkitselt olingi ma oma õhupallide ja elektrit täis
juustega seal laval. Ja ma üldse ei pabistanud, punastanud ega midagi sellist.
See oli nii vaba olemine :) Eks sellepärast mul see jutt ka jooksis õnneks.
Rääkisin siis natuke enda tulevikusuundadest, plaanidest ja miks ma tulin
teeviidale ja kõike sellist teksti. Lahe oli. Ja siis seda ka, et meie Annuga
liitusime reformierakonnaga. Et siis oleme noored oravad. Päris kõva värk.
:D



3 tundi sai kiirelt mööda saadetud nende bokside vahel jalutades ja siis
sõitsime bussidega laserzone. See siis selline koht, kus on pead ringi jooksma
oma püstoliga ja tulistama laseriga teisi. Eks te teate ise ka. Kahjuks juhtus
mul selline asi, et ma jäin viimaseks.. No olen ma ikka paras jörss küll. Ma
lihtsalt ei leidnud neid baase, mida tulistada.. omg.

Tagasi tulles hüppasime veel krissust läbi ja ostsime prisma pirukaid. Ja
siis juba vaevaline teekond kitseküla peatusesse. Seal külmetasime oma 20 mintsa
ja mind jõuti juba ristida "bi-uudishimulikuks". No maitea, ma lihtsalt ei oska
seda kommenteerida.



Koju jõudsime, läbikülmunult ja väga väsinult. Vähemalt mina küll. Uuh. Aga
minuarvates oli meil väga tore päev. Linnaskäik teeb alati tuju paremaks
millegipärast. :)

Vahepeal oli tühjus

Tühjus, suletud teed, tupik. Pool nädalal on siis peaaegu põhimõtteliselt läbi. Nädala algus möödus väga igavalt. Ja siiani on igavalt möödunud. Koolis on õnneks hinded märgatavalt paranenud.
aeh.. ma ei oska enam midagi kirjata siia.. ennem oli mõeldud tekst välja. Peas muidugi, aga ma ei tea mis sellest sai..

Siin siis tillluke pilt tänasest, kui me tulime juhuslikult kõik kolmekesti lillade kampsikutega kooli :D heh, tore. Meenutus siis tulevikule.


Pea tõdema et inimsuhted on ka paremuse poole liikunud. Mitte küll koguaeg aga enamuse ajast on kõik korras.

Kuid see-eest pole blogiga kõik korras. Statistika on väga alla vajunud. Followere kukub iga päevaga üha vähemaks. Nujah, vahet pole. Pean seda ju endale ennekõike.


Homsest niipalju, et homme tallinasse. Teeviidale. Lahe. Loodame et tuleb midagi huvitavat.


A, seda ka veel, et mul on tunne, et mind tahetakse vaikselt muutma hakata. Stiili poolest. Goth... või midagi sellist.. maitea, äkki oli see nali ka :)))
aah, vahet pole
Kena öööd !!



-unistaja