Üksinduse täring

Ma ei taha, et inimesed oleksid kurvad. Ma ei taha, et inimesed oleksid üksikud ja nukrutsevad.
Kuigi ma tean mida need inimesed tunnevad, ei oska ma neid ikka aidata nii nagu tahaksin.


Hiljuti kirjutas üks endine klassiõde oma pildi alla teksti, millega ma nõustun täielikult.
"Mida ma olen elus õppinud? Tee kõik üksinda. Ole iseendaga ja vaata, kuhu elu viib. Halb on minna üksinda, aga siis sa ei vastuta kellegi teise tunnete ja heaolu eest. Sul on võimalus mõelda vaid endale. Alati arvan, et vajan kedagi kõrvale, kasvõi kindlustundeks.. aga tegelikult on üksi parem. Sa avastad rohkem, sa näed rohkem, su vaade on avatum. Ole lihtsalt iseendaga. Küll sa näed."

 Üksinda on ka lõbus ja kõike on võimalik saavutada, kuid see pole tore siis kui inimene ise sealjuures ei tunne end mugavalt. Siis on ta vaja sealt välja tuua.
Meil kõigil on vaja üksinda perioodi. Mõnele natukeseks, mõnele terveks eluks...

Whatever comes, let it come

Hei!

Sügis on juba mõnda aega kestnud ning kogu kollane-oranž vaatepilt muutub iga päevaga aina pruunimaks. Loodetavasti saab varsti lund!!!
Meenutamaks seda värvilist aega, lisan siia sügiseseid pilte :)

Ilumess Helsinkis

Hei! 

Üks korralik blogitäiendus tuleb siit nüüd, be ready ;) 

Sügis on tore aeg igasuguste messide korraldamiseks, näiteks ilumessi korraldamiseks. Suvepruun on maha kulunud ning inimesed valmistuvad end talveks vastu võtma. Eestis oli ilumess eelmine nädalavahetus, ehk siis oktoobri teine nädalavahetus. Viibisin kõik päevad seal kohapeal ning ostsin-nägin nii üht kui teist. Sellest aga jäi veel vist väheks, sest käisin nüüd nädal hiljem ka Soomes ilu- ja moemessil. Õnneks mitte üksinda, ega tööga, vaid toredate uute kursusekaaslastega. Oli tore-tore-tore päev ning lahe messimöll. 

Veidi pilte ning ilujuttu ka kohe. 

Tema nautis vaadet ning tal polnud aimugi, et samal ajal on ta mulle super hästi modelliks ;)

 Mess oli moe-tervise- ja ilumess ning väga suur. Tallinna messikeskusest kohe kordi suurem. Kui arvasime, et nüüd oleme juba läbi jalutanud kõikjalt, siis avastasime veel ühe osakonna, kuhu paar tundi kadus. Meigitooteid, füüsilise treeingu tooteid, riidetooteid -  seda kõike võis sealt leida. Meie pilku köitsid kõige enam meigiosakonnad ning seejärel moeosakond, mis oli meile pigem harivaks ning eriala koha pealt silmaringi laiendavaks. Tervise ja jõusaali boksidest saime aga tasuta müslibatoone söömiseks ja proteiinijooke joomiseks. Tipptasemel degusteerijad oleme võiks öelda :D

Messil käidud, jäi meil päris mitmeid tunde veel linna peal käimiseks. Sõitsime trammiga kesklinna ning alustasime pärastlõunase chillimisega. Kõigepealt sööma, siis Starbucksi, võtsime Pumpkin Spice Latte nagu praegusele hooajale kohane, ning siis liikusime shoplema. Selline armas tunne tuli, kui teenindaja ütles, et "oh, I love your name!" ja viiekesti poes ees nagu tõelised turistid tumblr-stiilis pilte tegime oma topsidega :) 

Nice puhkenurk selleks, kui ostlemisest tüdinenud

 Õhtune jalutuskäik võõras linnas tulede keskel on midagi, mis teeb iga kurva tuju rõõmsaks. Ma ei tea, kas asi on selles, et ei ole koju kiirustamist või muretuna ringi ekslemises, kuid midagi eriliselt selles on. Mulle nii meenus jalutades eelmise aasta novembri lõpust nädalavahetus, kui käisin Göteborgis sõbrannal külas. Siis olid igal pool jõulutuled ja kaunistused ning samuti, selline perfektne aeg tuledes kesklinnas jalutades. Hetkel (õnneks) veel jõulukaunistusi pole, aga sellegipoolest tabas hilissügise, varajõulu tunne mind eile nii tugevalt. Alates sellest hetkest keerlebki minu peas nüüd vajadus soojuse ja jõulutemaatika järele. Aga ma olen enam kui kindel, et paari nädala pärast hakkab jõulustaff vaikselt sisse imbuma ja siis enam nii excited pole.

 Pikk päev, väsitas ära. Aga vahelduseks oli nii hea.
 Something something nüüd midagi ka mu saadud asjadest, mis panid silmad särama.

Kõigepealt, suur, sinine, paks, PEHME sall, mis on vaieldamatult minu viimase aja parim ost ning praegusel hetkel lemmik kangas-toode.  Selle kõrval Madara näogeel millelt ootan imesid. Alumises reas: Neutrogena kätekreemi testrid (Norra toode, ilmselgelt meeldib); Hurraw huulepalsam Chai spice lõhnaline mmm... ; Siis väga lampi valitud valge nude toonis küünelakk ja heleroosa huulepulk; ning mini Palmolive duššigeel, mis näeb lihtsalt nunnu välja ja on reisile sobiv.
Just girly things you know :D

Yeah, see vist ongi kõik. Ammu polnud kirjutanud ja nii hea oli ka pildistada, et üks terviklikum postitus kokku panna. Nüüd jälle hea ja mõnus olla :)



Byebye!

Rõõmus mau ja kurb mau

Alati on miskit, mis annab rõõmu ning alati on miskit, mis annab veidi kurbust.

Hetkel annab rõõmu see, et koolis läheb hästi, olen aktiivne ja energiline. Puuduvad väsimuse tundemärgid ning muresid pole. Tööl on ka asjad chill. (Või siiski mitte... pean oma armsast, mälestusi peitvast Kristiine baarist lahkuma üsna varsti ning ei näe seda enam kunagi. Mau.) Üldiselt on aga asjad selged mu peas ning rahu südames.
Kurbust annab see, et viimasel ajal on üha rohkem mu mõtteisse ja Tumblr-i otsingukasti sattunud sõna "norway". Eile tuli kassasse üks välismaine noormees, kellel oli armas aktsent inglise keeles ning ta ütles, et pole eurodega veel harjunud. Küsisin siis, et kust ta pärit on ning vastuseks sain Norway. Täiesti iseenesest pahvatasin ma rääkima, et kui väga Norra mulle meeldib, kus ma käinud olen ning kust riigi otsast tema pärit on. Raske oli teda kassast ära lasta, aga ta veel tuli tagasi ja tänas maitsva smuuti eest. Armas :) Sellegipoolest ei jäta igatsus mind rahule.


Kõike ei olegi võimalik mõista. Kõiki mõtteid pole võimalik seletada. Ka rõõmu ja kurbust, selliseid abstraktseid mõisteid ei suuda lõpuni lahti mõtestada. Need tulevad ja lähevad ja mitte kunagi ei püsi. Eks igaüks ole seda kogenud.


Aga seniks,
mau.

Feet moments of summer

 Tere jälle!

Suvi on kohe-kohe, no kohe väga kohe läbi saamas ja see on kurb. Mau :(
See suvi oli kindlasti erinev teistest ning pakkus rõõmu päris palju.
Suve kokkuvõtteks avastasin oma pildialbumitest palju.... jala pilte. Well, panin siis need kokku ning jutustan läbi jalgade oma suvest. Kõlab ju toredalt. :D


(NB. Kui sul on jala-fetiš, siis palun ära edasi keri) :)

 Palju sai rattaga sõitmas käidud  see aasta. Tavaliselt viisid teed iga kord mere äärde. Liiklushuligaan olen, jah-jah.
Siin ülemisel pildil on üks esimestest pikkadest sõitudest sel suvel. Suutsin Kakumäe romantikuid oma kohaolekuga häirida. Sorri.

























Siis tuli PP. Rakveres. Võililled õitsesid ja oli kena aeg. Selline... kena ja kollane.







 Galaxy retukad on ikka teemas. Ootasin bussi ning selle saabudes sisenedes keegi seljatagant tervitas mind. Nagu ikka, töökaaslased igal pool. Ta mainis, et oli kaugelt just näinud neid retuuse ja mõtles, et kes neid lahedusi kannab. Siis selgus, et mina. :)

 Mäletan, et too päev rannas sõbrannaga piknikku pidades pidin palju kannatama. Kingad oli väikesed, nendega oli ebamugav kividel käia ning mul oli külm kogu aeg. Aga see-eest oli me söögipoolis väga hea ning pildimälestused siiani alles.

 Rabamatka päev. Ronisin puu otsa tol päeval. Oih. See oli awkward.


 Need 2 pilti on suvelaagrist. Sodimine on alati minu teema olnud ning seetõttu polegi väga veider, kui mul on käed-jalad mingit jura täis. Aga well, laager ise oli väga meeldejääv. Üle pikkade aastate üks lemmikumaid. Ööd olid küll külmad ning plaanisin enam telgis mitte magada. Aga siiski, on mida mäletada.

 Ja siiis, tuli pikkisilmi oodatud puhkus ja reis. Nädal Prantsusmaal ning ülejäänud nädal sinna ja tagasi sõiduks. See sündmus pani kindlasti mu suvele veelgi erilisema tähenduse. Nii palju toredaid inimesi, uusi tutvusi, head meeleolu ja iseenda premeerimist. Kordagi polnud sellist hetke, et ma oleks kahetsenud või koju tahtnud. Seega 10 punkti mu täiuslikele puhkusenädalatele :)

Ja suve lõpetas jällegist rattatrip mere äärde. Tõenäoliselt oleme nüüd ratastaga Tallinna äärde jäävad pangad-lahed kõik läbi külastanud. Ilma võiks veel olla ja samuti ka aega. Aga nagu on üheski lasteluuletuses öeldud, siis "...days are now busy, there's not so much fun"!



Nüüd kokkuvõtvalt selle suve kohta ütleks, et värvikirev oli. See osa siin on ainult tükike kogu sellest peost ja meeleolude keerisest, mis läbi kolme kuu kestis. Seega,

Summer 2015 - DONE!

Öises taevas, oled loonud Sa, tähed särama

Õhtupimeduses vaatan taevasse, näen seal suurt vankrit. Lasen pilgu alla ja näen kirikut ning kuulen võõramaiste keelte sosinaid. On soe ja olen Prantsusmaal.

*nädal hiljem*

Õhtupimeduses vaatan taevasse, näen seal suurt vankrit. Lasen pilgu alla ja näen tänavat, kortermaju kahel pool teed, autosid ning vaikust. On soe ja olen Tallinnas. 

Kui millegi pärast armastada suve lõppu, siis just selle pärast, et ööd on pimedad. Pimedad, aga tähistaevased.

Olin reisil lõunapool, Prantsusmaal, ning seal üllatas õhtul meid kaunis tähistaevas. Ühel õhtul vaatasin niisama, üksinda. Sellest mulle ei piisanud ning oma magamiskotiga viskasin telgi ette pikali, kus lamades ainiti seda müstikat vaatasin. Sulgesin silmad, tundsin seda kargust ja imelisust. Mõtted triivisid kaugemale, tähtedest kõrgemale. Ühel hetkel tundsin kaelal kõdi. Avasin poolehmunult silmad ning raputasin sipelga maha. Oli aeg telki tagasi kolida. 

Järgmisel õhtul võtsime suurema kile ning jalutasime eemale põllule. Nagu ussid kookonis, heitsime viiekesti pikali magamiskottidega ning jälgisime tähti. Tunnid möödusid, tähed langesid. Langesid sügavikku, taeva varjudesse. Jällegist nii kaunis ning nii ehe. Nii lähedal mulle, et tahaksin käega katsuda. Parem kui filmid. Tähti kukutav tähistaevas. Kuidas on miski nii kaunis olemas? Ma armastan seda. Iga kord armun üha uuesti ja uuesti. Taevasse, mis on nii võrratu ja pimestav. Segadusttekitav, kuid lihtne oma värvidelt. 

Olin kurb, et ei saa tükikest endaga kaasa võtta. Et ei saa pakkida seda kotti ning kodus lahti võtta. Sa oled liiga kaugel! 

Aga kes otsib, see leiab. Olen tagasi Eestis ning õhtul jalutades jäin taevast jälgima. Jah, seesama suur vanker on ka siin. Tähistaevas ikka tuli minuga kaasa. Võtsin hetke, seisatasin ning unustasin end jälle seda vaatama. 

Aitäh, et ka see aasta röövisid mu meeled, tähistaevas. 

Peegeldused

Tihtipeale mõtleme oma tillukesi mõtteid ja teeme nendest suured elumured.

Siis aga istud maha endast vanema inimesega, kuulad tema lugusid ja avastad, et elumured polegi mured. On ka tõsisemaid asju ning on palju põnevat ees ootamas. 

Minuga on viimasel ajal käinud kaasas arvamus, et kui oled 20, peab juba olema paks teadmistelaegas ja palju huvitavaid seiku seljataga. `Vanemate ja targemate´ elu kuulates tundub, et kõik tuleb ikka pikkamööda, tasa ja targu. Eks kõigil ole oma ämbrisse astumisi, kuid need ununevad ja neist õpitakse. 

Kõigi highlight hetked saabuvad mingi hetk. 

Vahepeal tuleb suur tahtmine elada kellegi teise elu. Siis aga mõistad, et seegi on asjatu. Iga kristalli küljes on peidus lihvimata pool. 

Tuleb mõista, et minu on minu ja tema on tema oma. Pole võimalik peegeldada võõra elu oma elule. Siis võib peegel mureneda. Kilde on aga raske tagasi kokku panna tervikuks. 

Seepärast,

mõtleme oma tillukesi mõtteid ja jätamegi need tillukesteks elumuredeks, sest head mõtted ja rõõmsad elusündmused on veel ees. 

Pildid:
valmisid mini-photoshoodi käigus; modelliks kaunis elukogenud Marilyn.

Juuli neljas päev

Kasutades sotsiaalmeediavahendit nagu twitter, tuleb ikka mingeid fraase ja toredaid kilde päevast, mida jagada. Kui aga neid kilde on liiga palju, et sellest saaks juba pikema jutu kokku, siis võib ju vahest ka jutu kirjutada. Teemaks möödunud päeva kokkuvõte.

Minu õige päev algas tõenäoliselt alles kella 17 ajal, kui pidin oma keha kodunt välja viima. Tee pealt kaasa üks smuuti, üks tore jutuajamine töökaaslastega ning võis tööpäev alata. Tööpäev Õllesummeril, neljandat päeva järjest, no kes seda oleks osanud arvata. Pole väga selline summerdaja inimene. Seal tiksumine möödus kenasti. Jõudsin ainult korraks kurta, et polegi ühtegi tuttavat näinud, kui juba kohtasingi neid. Tuju tõusis, töö võis jätkuda. 

Meil bussis oli tore, et liikuda sai vabalt. Tööd pole, käisin pannkooke söömas. Tööd jälle pole, käisin kontserti kuulamas. Ja nii see oli. Kord saab aga kõik otsa ning oli vaja jaaniussikeserohelise bussiga lauluväljakule head aega öelda. Kahjuks aga luba polnud antud ning oli vaja veel pool tunnikest oodata. Well, siis ilmus välja vana kokkulepe, mille kohaselt oleks pidanud saama tasuta hüppama minna batuutidele. Sinna, kus oled traksidega kinni ja siis lendad kõrgele õhku ja bouncid alla tagasi ja siis jälle bouncid üles ja nii. Mõeldud-tehtud. Kella 1 ajal 3 boosti tüdrukut batuutidel kiljumas, fun! 

Peale lõbu aga jälle töö. Bussiga Kristiinesse ning kaubad maha. Oli küll täiesti vip tunne kella 2 ajal Kristiine keskuses ringi jalutada. 

Terve pika ja külma talve mõlkus kuklataga see unistus, et saaks soojadel suveöödel lühikestes pükstes ja poolvalges ringi trippida. Mul vedas, täna oligi jälle tõeliselt soe juuliõhtu ning lühkaritega mööda Tehnika tn. alleed jalutada oli superluks. Jõuan siis vaikselt kodule aina lähemalt ning eemalt paistavad vilkurid. Okei.. mingi reid äkki? ei.. mingi avarii äkki? Palju politseinikke, kiirabi, päästeteenistus. Liiga palju masinaid kella poole kolme ajal. 

Kuna ma pole väga oma nina asjadessse torkija avalikult, siis otsustasin politseinikelt mitte küsida ning jalutasin oma kõrvaltänavat pidi kodu poole. Tee peal nägin aga, et üle majade ristiku tn poolt paistab maja, mis on heledalt valgustatud, tuletõrjekraana akna juures ning poolpõlenud maja. Südamesse tuli ahastus. Jõudsin koju, tegin akna lahti. Nii lähedal, ainult pargi taga käivad tihedad kustutustööd. Väike otsing netist ning jõudsin vastusteni. Elumaja, õnneks kõik pääsesid. Alles veidi tagasi oli terve tänav mattunud suitsu ning maja kõrgetes leekides. 

Siis oli kadunud mu rõõm selle üle, et sain lühikeste pükstega õues jalutada. Selle asemele tekkis aga tänutunne, et minu maja on terve. Tundsin end sel hetkel nii hoituna ning tänulikuna. Tänulikuna, et mul on korter, see on ilus ja terve. 

Kell on hetkel 4 saamas ja kuulen endiselt kuidas pääasteautod töötavad, keevitatakse katust lahti ja piserdatakse vett. Nii loodan, et need inimesed saavad veel hommikuks end välja puhata ning olla tänulik, et nende elu on alles. Kõik maine on kaduv, korraks on ja võib-olla järgmisel hetkel polegi sul seda kaamerat, läpakat, lauda... hinge aga enam tagasi ei saa. 

Seekord tundsin vajadust rääkida oma päevast. Nüüd aga tundub, et minu tuba hakkab vaikselt täituma päikesetõusuvalgusega. Päev on pikk olnud ja puhkust on vaja. Kõigile meist. 

PP vaba aja kasutus

Heihoo!

Nagu jälle, plaanisin siia kirjutada oma diipe diipe mõtteid. Millegipärast tuli mul aga mõte panna Instagrami pilt. Nagu alati, ei suuda ma kunagi ühtegi asja lõpule teha ning tulin hoopis kolmanda plaani peale - panen hoopis siia pildid ja säästan end mõtete kirjutamisest.

Niisiis, nädal tagasi oli mul jälle pakkimisega tegelemist, sest PP, lühendatult Piiblipäevad olid ootamas ees. Ja kui nüüd tõesti aus olla, siis olid need mul järjekorras seitsmendad. Seekord siis Rakveres.

Otsustasin sinna ka oma kaamera kaasa tarida. Noh, et äkki julgen mõned klõpsud ka teha või märkan miskit kaunist. Ja oh, märkasingi.
Kahjuks mul sündmusest väga korralikke pilte pole. Seetõttu ongi siin sellised mõned meeleolu fotod. Ja oi kui tore on nüüd siia kvaliteetseid pilte panna, mis on ise oma kaameraga tehtud :))

Dagmar & Lisanna

Üks kaunis inimene, keda märkasin, oli Johanna. Armas sõbranna, keda seoses suure vahemaa tõttu nägin viimati detsembris. Tore on tõdeda, et mõne inimesega ei kao koos naermine ka peale pikki kuid. Veelgi lahedam on aga see, et ta ei karda kaamerat. Ta oli kohe nõus tulema mulle modelliks ning seeläbi saime ka kahekesti aega veeta. 

"Teeme nüüd kõõrdsilmade näod!" 

Kes Markust teavad, nõustuvad vist, et tema ja selle Friendship posti vahele võiks võrdusmärgi tõmmata :D

 Viimasel päeval oli meil veel aega nati paar tundi ning see oli super aeg, et täita kõhtu heade ja odavate söökidega. Põhimõtteliselt võib Rakveres iga nurga peal söögikoha leida, aga meie julgeksime kindlasti soovitada Laada kohvikut. Minu singi-juustu pannakad maitsesid ülihästi ja ilmselgelt oli ka Daku vesi nii hea, et pani lausa juuksed lehvima!

Kokkuvõtteks, olid need toredad 3 päeva :)

Päikeseprillid või vihmavari

Tik-tak-tik-tak. Mul on halb olla. Panin kõik asjad kinni ja tuled kustu ja olin lihtsalt. Aga ei suutnud, nii halb on olla. Nina on kinni, sees keerab, rasvased mõtted on peas ja miski, mille kohta sobib tasutalauluks Goo Goo Dolls-Iris.

Mul on peas nii palju mõtteid ja ideid ja väljendusi ja ma tahaks neid kõiki kuidagi väljendada. Jagada seest välja teistele, puhastada end. Iseenesest poleks ju keeruline kellelegi lihtsalt kõik ära rääkida. Lihtsalt kõigile ju ei räägi. Kõik mõistavad asju omamoodi ja siis võidki olla nagu doup.. miks ma rääkisin.  Tihtipeale kipuvad mõtted ise suust välja. Ega siis teatud liiki ebaterved inimesed ei pane ju tähele kas nad räägivad iseendaga peas või valjuhäälselt. Üks töökaaslane just üleüleeile ütles mulle, et tema arvates on lahe see, kuidas ma valjult mõtlen. Aa..oih..

Ma looodan, niii loooodan, et kõik läheb korda ja ma saan terveks ja uni tuleb tagasi ja ilm püsiks ühtlane. Mitte nii, et hommikul jõuan paduvihmaga koju kleidis läbimärjana ning sama päeva õhtul kappan päikeseloojangu saatel kummikute ja kampsuniga koju. Nii palju siis neist ilmaäppide tõmbamistest, good job.


Olgu, osad mõtted saidki nüüd peast välja põgenetud. Tuleb järgmine katse uinuda. Tik-tak-tok.

Tegutsen siin

Hei!

Loen hetkel Connor Franta raamatut "A work in progress" ja selle lugemisega on mul tulnud soov tekitada siia miskit värvilisemat ja uuemat teksti. Here you go.

Loodetavasti pole mu blogimisoskus väga nadiks jäänud. Olen viimasel poolaastal teinud kõike muud kui kusagile midagi kirjutanud. Tavaliselt söön mõtted kõik oma ära ja vahepeal jagan osa teistega ka.

* Niisiis. Millest kirjutada?
Kirjutan sellest, et kevad on käes ja tärkava rohelusega olen ka mina hakanud rohkem naeratama. Jah, pole just palju rõõmu pakkunud elu viimastel kuudel, kuid läheb paremaks. Rattaga saab sõitmas käia, tiirutada mööda mereäärseid.
Maal saab rohkem käia, toetada seal elukest.
Tööl läheb hästi, isegi väga. Mõni päev tundub nagu oleksin bodypump treeningus. Keerutan siia-sinna, jooksen ühest baari otsast teise (nagu peata kana, sest ma unustan vahepeal mingid asjad ära) ja üritan sealjuures ise ülimalt casual ja normaalne välja näha. Eks vahepeal kukub see päris raskelt välja, aga siis lähen kassasse, näen oma lemmikuid püsikliente seal mulle naeratamas ja päev võibki rõõmsamalt edasi liikuda.
Kollektiiv on ka ülimalt tore. Sain võimaluse reedel koos kontoriinimestega ühel veidi fancy-mal üritusel käia ja noo, oli tore (tähendab: tasuta jäätis; tegin boamaoga pilti ja vihtusime bossiga tantsu). 10 kuud tiksus ka täis. Hurraaa!
Inimesed juba vaikselt tahavad mind tõmmata muudesse võrkudesse ja nii muuseas ütlevad ka, et ega ma ju 5 aasta pärast samas kohas olla ei taha. Mina oskan selle vastata nii, et kui arenguruumi on ning kõik mugavused on olemas, siis miks ma peaksin valmima midagi halvemat? Eks edasi liikuda on muidugi vaja, aga küll kõik tuleb omal ajal. Sisetunne aitab mind. So far, so good.

**
Üks mõte veel tänasest kui poes käisin. Eile oli emadepäev. Well, oma peas jõudsin arvamusele, et  me kõik oleme emad. Mitte ainult need naised, kel on lapsed. Ema on ka see noor naine/neiu, kes hoolitseb teiste eest ja miks mitte ka iseenda eest. Keegi, kes kannab hoolt keskkonnast kus ta viibib. Seega, kõik on tunnustamist väärt.

***
Alates sellest kui sain 20, on mul üks uus mänguasi juures. Peegelkaamera. Päris lahe on ka lõpuks enda oma omada ja tahaks palju klõpsutada, aga koledaid klõpse ei taha ka teha. Suvel on paar reisi ees ootamas, ehk siis saab kätt harjutada. Seega, suvel on, mida oodata.



Jeap, nagu aru on saada, siis mu elu on less exotic and a lot more chaotic. And spontaneous of course.

Sellega lõpetangi.

Ingrid

Elukene

Haiglaid olen kartnud viimased paar aastat. Ema küsib, miks kardad neid kes tahavad sind aidata? Aga ma ei tea. See kartus tuleb kusagilt seest. Mulle ei meeldi see vaatepilt, mis seal avaneb. Haiglad on inimesi täis. Igaühel oma vaevad ja hädad. Aga,
Miks jookseb ema sülelapsega lastehaigla EMO ustest sisse? Miks peab mõni 18 aastane käima uuringutel iga väikese aja tagant? Miks peab alles 20 aastaseks saanu käima iga nädal arstide juures ja uuringutel. Teadmata, mis võib viga olla või kas üldse midagi on. Üks arst paneb diagnoosi, teine välistab selle. Lasta end pidevalt mõõta, torkida, jälgida. Miks peavad 21-aastased käima operatsioonidel, rääkimata siis veel keskealistest? Ja miks peab alles aasta tagasi elujõuline pensionär olema nüüd voodis ja elama oma viimast vaatust. Miks peavad inimesed olema nii haiged, et ühe eriarsti vastuvõtul on käinud kõik 4-liikmelise pere osalised?
 Kõige raskem on see, kui ma näen ise seda kõike pealt. Tahaks nagu midagi teha, aga ma ei saa. Sest ma pole ei arst ega Jumal. Ma ei suudakski ette kujutada, mis tunne on teada, et kõik kus oled oma elu jooksul käinud, sinna enam ei lähe. Kõik, mida oled teinud, on nüüdseks tehtud. Mõtled elus saavutatu üle ning puhkad. Magad oma viimaseid öid, sööd viimaseid õhtusööke. Näed ehk viimast korda lapselapsi. Mõtled ehk, mis saab neist tulevikus või kuhu nad jõuavad. On see valu, on see rahu, on see ängistus, on see kurbus või äkki on see rõõm, mida need inimesed tunnevad?
Mulle ei meeldi arstid, sest minu jaoks on parem elada teadmisega, et ma olen terve.

Rahu sulle!

Kes sa oled, kui keegi ei näe?

Ma olen rohkem kui 120% kindel, et praegu pole õige aeg blogi kirjutamiseks, aga tead, las see olla, äkki just praegu peangi ma kirjutama?

Scrollin tumblerit ja ainuke pilt, mis mu keerdus silmadesse pidama jääb, on pilt, mille keskmes on kiri "Who are you when no one's watching?"

Vastan, et täpselt see olengi, kes ma praegu olen. Üksikasjadesse laskumata. See on nii tõsiselt irooniline, et see ma olengi, kui keegi ei näe. Keegi kunagi ei tea kuidas ja kui palju ma näitlen. Kas ma üldse näitlen ja milline ma olen oma siis kui sa ei näe. Keegi pole võimeline teisest inimesest täielikult "sotti saama", sest alati on mingi külg sinu eest varjatud. Varjuelu. Teine elu ja Teised elud. 

Yeah, 

that's all. 

Peace. 

Võõras

Käesoleval aastal on juba kaks korda ette tulnud selline seik, kus ma olen jäänud võõra inimesega vestlema ja vestlus on mind puudutanud. 

Esimesel korral pöördus võõras minu juurde, kuid nüüd otsustasin võtta julguse kokku ja minna ise, olles see suhtluse algataja. Kuigi mul kindlat plaani ega eesmärki polnud, suutsin ma  midagi ette kujutada. Umbes, et vestlus võiks kesta nii, et küsin oma peadmurdvad küsimused ära, saan konkreetsed vastused ning siis saan rahulikult koju jalutada. Paraku jäin ma aga sinna. Aeg liikus, mina vajusin tundmatusse ja mõnes mõttes vist murdusin enda sees. 

Peale seda oli mul aga hea tunne. Ma sain ennast ületatud, ma sain mõne vastuse ja ma sain rääkida kellegagi, kellesugust ma just igapäev ei kohta. Sa küsisid nii õigeid küsimusi, et need hakkasid mind hiljem kummitama ja minu sees ise vastuseid otsima. 

Ma arvan, et isegi hästitasustaud psühholoog poleks minus sellist tunnet tekitanud. 

Veel möödus päev ja ma tundsin, et tahaks veel. Tahaksin veel end avada. Sulle. Aga ma ei saa. Ma andsin endale lubaduse. Ma ei taha jääda sõltuvusse kellestki, kes nii lihtsalt mulle ligi pääseb. Samas, sa mõjusid nagu hingepalsam. Sellegipoolest võib ka rohtudest sõltuvusse jääda. 

Ma jätan selle asja hetkel nii. 

Nagu me arutasime, siis kõik juhtub põhjusega ja juhuseid pole olemas. Kui sama seletamatu põhjus, mis mind sinu juurde tõi, tooks nüüd sind minu juurde, oleksin ma rahul. 

Kui see aga oligi ühekordne, siis las ta olla. 

Sina unustad, minagi unustan. Ja varsti oleksimegi nagu jälle võõrad. 

Always growing, forever changing.

I.

Kas ma tahan elult palju?

Kas mul on suured unistused?

Ei, sest unistus pole piisavalt suur, kui keegi juba elab sinu unistust.
Ma ei taha palju. Ma tahan ainult seda, mis sinul juba olemas on.

Kas ma puudutan sind?

...
"tegelt ma lihtsalt otsin suhtlust"
"no siis sa otsid seda küll valest kohast"  *sõbralik naer*
Tänks bruh, et viitsid vahepeal sistaga lobiseda.

Kuna mu koffeiini tarbimine on märgatalt tõusnud, ...hood sagenenud ja üht-teist veel, siis vahelduseks padja passimisele tulin siia "suhtlust otsima".


So.. uus aasta ja uued sihid? Kind of... not.
Ekslik, et inimesed tahavad päevapealt midagi muuta. Suured muutused algavad väikestest muutustest. Suvekuumusest ei saa ka üleöö pakast. Küll aga isegi väikeste muutustega peab ükspäev päevapealt alustama, tõsi.
Mõnikord ei vii muutused kuhugi. Pööra tähelepanu, ära pööra tähelepanu. Jaga armastust, ära jaga armastust. Jagajale jäävad ikka tühjad pihud ja loll tunne.



Kui ma 5 kuud tagasi (!! lühkarites ja särgiga !!) tööle jalutasin, valisin ma teepoolt selle järgi kus oli varjulisem. Tänasel hommikul suunasin aga oma jalad sinna teeäärde kus oli vähem libedam. Põrnitsesin siis oma jalgade ette ja mõtlesin, et õige pea on see aeg, kui ma jalutan jälle seda teed, aga koledate talvesaabaste asemel vaatan oma kirsipunaseid tennised. Duhh... see kole hall asfalt ja mu kaunid erksad papud. Nice, eksole.
Seda kujutades ma aga mõtlesin, et kas ma ikka nii väga ootangi seda kevadet või ma olen lihtsalt üks järjekordsetest varestest, kes soovib alati seda mida pole.
Ei, tegelt on tuisuse pakasega kubujussina seda pähekulunud 1,44 km jalutada ka omamoodi võlu.
Töölt koju ja kodunt tööle jalutamised on millegipärast alati sellised hästi mõtteaineterikkad. Terve päeva ilu ja valu jõuab läbi seeditud. Transformatsioon tööloomast koduperenaiseks. Vahepeal isegi kurjast nõiast sõbralikuks naerupalliks.  Tervest katkiseks. Jah, transformatsioonid.



Kui nüüd kogu see mull ja piinavad mõttevälgatused siia kirja pandud on, saan ma öelda ka seda mida tegelikult öelda tahan.
Ma tahan selgust. Ma tahan olla targem ja sügaval sisimas tahan olla natuke parem kui sina.
Ning lõpetuseks tahan ma, et sa nüüd jääksid mõtlema minu peale. Tunne mulle kaasa, ürita mind paremaks muuta. Või lihtsalt mõtle minu peale...