maailm mängib meiega

Kella keerasime eile tunni võrra tahapoole ja see oli täiesti loogiline. Kuid kui keerata juba mitu tundi tagasi, oleks see juba ebaloogiline. Kuigi mis seal salata, vahest tahaksimegi ju kella tõmmata mitu tundi tagasi, et siis endale aega juurde saada. Ning ma arvan, et tänasel pühapäevasel õhtul tahaks mõni lausa terve nädala jagu aega tagasi tõmmata, et saaks uuesti vaheaega. Tunnistan, et seda tahaksin ka mina.

Veerandi lõppedes polnud mul mingeid plaane ega ootusi-lootusi vaheaja suhtes. Ma lihtsalt teadsin, et kui ma ärkan hommikul üles, siis ma teen seda, mis tol päeval õige tundub. Nii ka vast läks.

Tegelikult oli mul väga tore vaheaeg. Ma käisin 3 korda maal. Noh, kolmel erineval korral. Ehk siis läksin maale, tulin linna tagasi, läksin jälle maale, tulin tagasi ja siis läksin jälle maale ja nüüd tulin jälle tagasi. No ma lihtsalt ei oska valida erinevate kohtade vahel ja kuna ma tahtsin igale poole jõuda ja ennast jagada, siis sõitsingi edasi-tagasi. Veidi väsitav oli. Kuigi vanemaid oli hea näha. Neil mind ka. Nad hellitasid mind megalt.. 

Emotsionaalselt oli ehk raskem iga 24 tunni tagant jälle erinevas keskkonnas olla. Aga vähemalt see oli seda väärt. See filmikas ja alfa ja Tapa noortekas ja teleka vaatamise õhtud ja emaga lobisemised. 

Reedest vist lühidalt rääkisin. Laupäevast ei rääkinud. 

Ma magasin täiega sügavalt. 12 tundi lasin jutti tuima magamist. Ning kui lõpuks ärkasin, siis järgmised tund aega ma olin feissbuugis ja lugesin, kuidas üks tuttav kirjeldas oma värvikat unenägu, kus ma olin peaosaoline või nii :D Jeah.. ma suht naersin muidugi kõht kõveras :D  

Lõpuks tegin endale ka söögi ja panin riide ning jalutasin Olli juurde. Seal sain kokku Helina ja Anettega. Jee, nüüd on mul Anette ka nähtud. Näitasime Anettele Olevistet, jalutasime vanalinna piiril, Baltas ja tegime mõned pildid. Lõpuks nad saatsid mind rongile.

Rongis nägin ma o-ho-ho-hoo, oma vana, kallist klassiõde Sirlit. Ja ta pole üldse muutunud. Sama positiivne nagu alati. Rääkisime veidi kooliasjadest ja niisama loba. Lahe oli teda näha ja rääkida, sest kes teab, millal jälle Tallinnakas ja Pärnakas teel Jänedale kokku satuvad. Kuigi mina polnud üldse Jänedale teel. Sõitsin kohe otse Tapale. Kivisildade juurde. Rääkisime Maarjaga juttu. Piiiikalt. Olin nende ülistusproovis ja siis noortekale.

my power

 Hihihihi, ma olin niiiiiiii kaua oodanud, et ma saaksin sinna. Ja seal oli nii hea. Mõlemad noortejuhid olid muidugi väsinud, aga juba see õhkkkond ja seltskond oli naeratamapanev. Lõpuks jõudsid ka Vooglaidid kohale, keda no tõesti.. Johannat polnud ma ei mäleta, mis kana-ajast näinud.. Maffiat mängisime jälle.. 3 raundi veel. Jeah. Igatahes täiega tore õhtu oli. Võino.. vähemalt senimaani kuni R. ja M. autosõidu ajal hakkasid puurivaid küsimusi küsima.. aargh .. :D aga jep, nende seltskond on nii lahe.

Koju jõudis Inksu poole kaheteistkümne aeg megavässina. 

Sõi ja läks tudile. Keeras kella ka ennem, et saaks hommikul tund aega rohkem magada ;)

Pühapäiva hommikul vurasin jälle Tapale tagasi.. mis tähendab seda, et ma sain jälle nädalavahetusel kodus olla vähe aega. Aga kuna mul on kohustusi, siis pidin ma istuma need kaks tundi vallavolikogus ja arutama noorte tulevikuplaane. 

Peale seda läksin Teuki, istusin seal veel niikaua kuni aeg lubas ja siis juba rongile ja Tallinna. Tegelt pole väga lahe, et ma pean pidevalt ühest kohast teise kiirustama... rongis sain vähemalt tunnikese silmad kinni panna ja muusikat kuulata. 

Ja nüüd olen ma jälle siin. Hõreda valgustusega toas, muusikat kuulamas ja klõbistamas klaviatuuri. Mõtleb, et peaks äkki asjad kokku panema ja magama minema... sest et ta mõtted on juba niigi hullupööra sassi aetud. 

...

Ma tõesti ei oska seletada, mis mul on selle lehvitamisega..
saime kokku, lehvitasin, läksin rongile, lehvitasin jälle.. 

You are good

Oled hea, oled hea kui vaid halb on minu sees
Armastus, armastus, mis on nähtav kõigile
Sina vaid valgustad kui mu ümber pimeneb
Sinule loodan ma, katsid patu, mis mu sees

Tänane noortekas oli hea. Vahepeal oli mul raskusi, et Veljo jutlusega järjel olla, aga ma suutsin endast võitu saada  ja lõpuni tähelepanelik olla. Kõige rohkem jäin ma ehk mõtlema selle koha peal, kus ta ütles, et me peaksime elama nii nagu see oleks meie viimane elupäev. Kuna nüüd on nii palju asju muutunud, siis tegelikult iga päev ongi see, et ma mõtlen, et küll mul ikka aega on ja on. No tegelikult olen ma ju lihtsalt arg, sest ma ei suudaks paari asja nii lihtsalt teostada, aga kui ma teaksin, et ma nüüd lahkun siit maailmast, siis ma teeksin need asjad kõhklemata ära.  Aga ma ei tea ju seda hetke. Siin tekivadki vastuolud. Ja vastuolud on kõige enim mõtteainet pakkuvamad asjad maailmas. 

Noortekal oli täna ka meie Bling-Blingi tutvustus. Helina liitus ka tänasest meiega. Wiii. 

Rahu Sa läkitad kui mu hirm mind kammitseb
Ustavalt hoiad mind kui ma kõnnin eksiteel
Oled rõõm, oled rõõm, põhjus miks ma laulan taas
Elu Sa, elu Sa, surma haarde purustad

Ülistus oli täna ka mega. Härra D. Viinalass tuli Tartust kohale ja tegi sellist kiitust, et wooah. PP mõlkus meeles tol hetkel. No kindlasti oli ka põhjust, sest ta oli ju ka Restarter bändi laulja. Aga muidu oli ka väga võimas. Tänase õhtu ülistus-osa tõstis kindlasti ülistuse tähtsust ka meie igapäevases elus. Ja mis polekski mitte toredam, kui tänada lauldes oma taevast isa kõige hea eest.  

Oo, Su käte vahele viib joostes minu tee

Su pillav armastus on piisav minule
Hea on vaid siin, Su embuses
Valgus me seas, Sa valitsed

Arvasin ennem, et vaikselt liiguvad asjad allapoole, sest juba kolmandat reede õhtut järjest pole mul mõnda lähedast sõbrannakest küünlavalgel teed joomas. Aga koju jõudes ma isegi tundsin sellest rõõmu, et kedagi pole. Vahelduseks on mõni õhtu tore üksi ka olla ja mullitada.Vaikselt oma mõtetes vajun magama ka.. ning hommikul ärkan millal tahan. Guud. 

Rohkem veel, rohkem veel kui saan öelda sõnaga

Isand Sa, Isand Sa, kogu loodu kuulutab
Oled siin, oled siin, Sinu juures terveks saan
Jumal Sa, Jumal Sa, kõigest muust võin lahti lasta

Täna oli kindlasti väga erinev reede neist tavalistest reedetest.. Nii mõndagi uut ja positiivset leidsin siit. Hämmastav lihtsalt, kui kähku võivad asjad ja olukorrad muutuda. 

Ning hämmastav, kui kähku see blogipost lõpeb ja Ingrid köögist juua võtab, läpaka kaane kinni virutab ja siis voodis palvetades-kiites-unistades magama jääb, kuni Jumala päikseline päevapuudutus mu silmad jällegist avab. 

623

Ma kohe üldse ei taha, et vaheaeg läbi saaks. See on nii guud olnud.. okei, tegelikult on kaks päeva veel, aga ikkagist...
Teisipäevast neljapäevani olin ma maal. Aitasin maal oma käsi töödele külge panna ja nautisin maaõhku ja kõike seda, mida siin linnas pole. Olin vanematega koos, rääkisime megapalju. Olin koertega koos, sest linnas pole mul lemmikloomi.. Ja siis puhkasin. Relax.. mitte kordagi ei mõelnud õppimisele. Lihtsalt olin seal.
Neljapäeval õhtu poole tulin Tallinnasse tagasi. Jõudsin rongi 1.minutilise hilinemisega, mis oli totally feil, sest mu vana klassivend oma emaga istus rongis ja siis nad naersid veidi minu üle.. :D
Rongis olid mul külmavärinad. Ja ma kahtlustan, et mul oli palavik, sest ma ise olin tuline, aga samas jälle nii tuim ja ma tundsin ennast nii halvasti. Ootasin pikkamisi, et rong jõuaks jaama.
Koju jõuda oli kergendus. Puhkasin veidi ja lasin siis jälle toas edasi ringi.
Õhtul toimus minu pool filmikas. Sõber tuli oma sõbraga külla. Fun oli. Lõpuks vaatasime ära kolm filmi..
Magama sain jälle hilja. Aga siis oli ka mingi väga trolo :D ma kobisin veel voodist välja, et kirjutada paar mõtet endale ülesse, aga samal ajal mu sõber trolos mind kusagilt ukse tagant ja diivani tagant ja .. põrandalt.. aga ma ei näinud teda. Ja siis lõpuks ma ehmatasin väga, kui ta tegi häält. Njah. ha-ha. :D
Hommikupoolne osa oli suht creepy.. ma ei kujuta ette, kui mitu korda ma võisin mööda korterit ringi kolada. Unenäod olid ka nii reaalsed.
Lõpuks enam uni tagasi ei tulnudki ja ma jäin ka ülesse. Väike iiting aknalaual ja telku vaatamine.

Ja nüüd vaatan "Kodutunnet", mis on seekord veidi huvitavam vaadata, sest sealsamas Kihlepa külas oli meil suvel Angelicaga parim puhkus. Seal maja juures me mängisime nende väikeste lastega ja naersime ja puhkasime ja chillaxisime..
Aahh...

Aga jep, ma ei suuda täna väga teemas püsida, niiet bye-bye!! :)

spacebound

Tegelikult mu tuju ei vasta üldse selle laulu meeleolule, kuid kuna täna on kolmapäev ja tegelikkuses peaks mul praegu kodukas olema, siis sellepärast ma lisasin selle laulu. Meenutuseks või nii ;)



Olen mõelnud täna ja eile selle peale, et kas elu ongi niisugune nagu filmides? Et kõik areneb nii kähku ja kiiresti... Ning siis kõik see, mis paistakse meediasse, on ebarealistlik ja lihtsalt aja kokku hoidmine? Või elan ma ikkagist õiges maailmas, kus arenevad asjad tasa ja targu, mis mulle ka meeldib. 
Or what? 

määkodu

Järgmine kord, kui keegi mind pildistada tahab, siis lasen sellise pildi teha :D

3. postitus, mis jääb 25.oktoobri kuupäeva sisse. Life is busy.
Hommikul, peale selle kui ma olin virgunud ja endale suure teisipäeva hommikusöögi teinud ja tassi kohvi, vaatasin kella ja avastasin, et kolmveerand tunni pärast läheb rong. Mina olin aga hommikumantlis, asjad sassis ja kõht pungil. Väga minulik. Ilmselgelt kiirustasin ma siis kohutavalt ning oleks äärepealt läpaka laadja maha unustanud.. Hakkasin veel jala Baltasse jalutama, aga poole tee peal sõitis minust mööda buss, millega oleksin kodu juurest saanud kiiresti ja otse kohale. Shuut.
Rongis oli lämmi. Ning sibulahais... Aga ma sukeldusin muusikamaailma ja lugesin huviga arvutist oma aasta taguseid blogipostitusi. Arvatavasti tundusin ma veidrikuna vaguni lõpus, kes vaikselt irvitas omaette.
Koju jõudsin ilusti. Vennakene oli ka seal juba. Koos sai veidi tööd tehtud ja ta noris mind sõbralikult, mis tekitas minus täieliku i´m-at-home tunde. Ja üldse oli kodus kuidagi teistsugusem tunne, kui tavaliselt. Võibolla sellepärast, et ma ei pea pabistama, et nüüd varsti ma lahkun jälle.
Empsiga sai koos telkut vaadatud ja pikemalt kooliteemasid arutatud. Ning pliidi ees istuda ja koera silitada oli ka nii mõnna.
Nii palju tundeid on mahtunud tänasesse päeva.

keerukad ööd

Mmm.. ma ärkasin just pikast ja toredast unest. Magasin mingi 9 ja pool tundi.. :D 

Igatahes ma nägin väga huvitavat unenägu. Ja huvitav oli see sellepärast, et seal oli nii palju erinevaid asju ja kohti. Näiteks olin ma Kalijärve peal mingi imeliku sõidukiga sõitmas ja siis olin ma teisel pool Kalijärve muda sees kus oli veel rahvast ning üks mu uus klassiõde. Järgmisel hetkel olin ma Tallinnas. Käisin kusagil suuures poes. Vaatasin susse, mis olid allahinnatud. Kollast värvi olid btw,  ja seal tuli üks töötaja minuga mölisema, mille peale ma talle ka päris koledasti unes olin öelnud. Siis jalutasin sealt poest välja ja Vabakal jalutasin ma pikas mustas kleidis, kontsadega ja pikkade lokkis tumedate juustega. Ootasin bussi... rääkisin mingis suuremas telgis inimestega juttu... Ja siis olin ma jälle kodus ning unes olin msnis. Whuut... :D see vist sümboliseerib mu kiiret elu. 

Ega ma väga hästi magada ka ei saanud. Koguaeg ma sahmerdasin ja mul oli koguaeg selline tunne, et Tema on  jälle mu kõrvaltoas.. :D feil. Ja siis varahommikul ma sain vennalt kõne.. ma täpselt ei mäletagi, mida me rääkisime, kuid ma pidin temaga ju maale minema. Aga kuna kell on juba 12 ja ma olen ikka linnas, oma korteris, siis järelikult ma ei läinud temaga maale... make sense...

Ja mingil tundmatul ajal olin ka sms-i saanud.. kutsutakse järgmine nädalavahetus 28-30 Tallinnas ühele seminarile. Kristlikud noored välismaalt tulevad ja räägivad. Toimub ka kontsert ja tasuta söök pidi vist olema jne.. Tahaks täiega minna, aga reede pean ma olema Ollis, laupäeval Tapal noortekas ja pühapäeval on TVNK koosolek, kus ma eelmine kord ei käinud, mis tähendab, et ma pean seekord minema.. aah.. 

Nujah. Vahepeal sain ma teada, et ma liigun täna ikkagist maale. So.. ma veidi toibun siis oma keerukast unest ja mõtlen välja, mida edasi teen. 

See you later, bye.

Aerial

Oijah.. praegu on selline tühi auk. Juba mitu korda olen pidanud kõik teksti ära kustutama, sest mu mõtted lihtsalt ei seondu. Nad on liiga kaugel praegu..

 Lisan paar pilti, ehk saan oma mõtted tagasi...

Täna magasin kodus, maal, hästi kaua. Umbes üle 13 tunni.. ja siis ma sõin, lugesin ajakirja, pikutasin veel ja kiirustasin juba rongile. No kas ma pole mitte kõige lahedam ajaraiskaja ? Eriti veel vaheajal, kus mul pole siiani kohale jõudnud, et aamn.. nüüd on vaheaeg.

Käisin täna Alfas. Vno.. ainult sellepärast ma oma keha linna vedasingi. Homme tassin selle jälle maale tagasi... Aga see oli seda väärt. Meil oli teemaks palve ja palvetamine, mis on täiega tugev teema ja mis oli samas nii kinnitav. Kõige rohkem andis mulle ehk see kinnitust selles osas, et ma olen palvetanud ühte asja peaaegu aasta ja ma täiega kartsin, et seda ei juhtu või nii.. Aga kuna nüüd ma näen, et Jumal on juba mingil moel sellele palvele vastanud ja sellega seoses asjad juba liiguvad, siis ma võin kindel olla, et see on tema tahe. Sest muidu poleks seda ju sündinud. Ja üldse andis see jutlus mulle täiega palju kindlust selle koha pealt, et kui asjad pole määratud nii juhtuma, siis neid asju üldse ei sünnigi. Ükskõik kui palju sa võid palvetada, aga mis pole Jumala poolt, see ei tule ka Jumala poolt. 

Ja tegelikult on need asjad,  mida me teame, aga mida meile rääkides me ikka avastame uuesti ja uuesti ning siis pöörame jälle neile tähelepanu. Tore oli. Mulle meeldivad alfad ja nende nii loogilised mõttekäigud keeruliste asjade juurde. God is amazing. 

Pärast veel läbi vanalinna jalutades arutlesin selle teema peale ja bussi peale liikudes. Ja mida rohkem ma mõtlen palvetamise ja sellega seonduvate asjade peale, siis seda põnevam see kõik tundub. 

Kuid jah.. nüüd ma vist liigun magama ka. Olen piisavalt üleval olnud ja oma tekkinud söögiisule järele andnud. Ning homme vist jälle vara up-up-up. 

Uhjah. aga mina elan päev korraga ja eks siis näis, millest põnevast ma homme pajatada saan ;)

Sest need me oleme.

Ühel ööl saan ma magada 12 tundi, kuid järgmisel ainult 4. Mu ajagraafik on tasakaalukas.  12 tundi sain ma magada reede ja laupäeva vahelisel ööl, kui ma olin üksi. Laupäeval käisin koolis. Toimus kooli 45-aastapäev, kus ma käisin abikätt pakkumas. Põhiliselt istusin siis 2 tundi laua taga ja kirjutasin vilistlaste nimesid ja lõpetamise aastaid. Pärast jalutasin linna peal ja sain ka ühe vahva messi. That made my day. Kodus ma lasin lebo ja vaatasin telekat kuni üheteistkümneni, mil ma jalutasin bussikasse oma sõbrale vastu. Ta pidi väikest viisi kreepsu saama, kui nägi, et ma olen õues ainult pusa väel. :D Siis vaatasime telkut, kuulasime musa, tegime pilte ja kuni kella eemn... poole neljani vist chattisime igast põnevatel teemadel. Wuz Interesting.   Hommikul pidin jälle vara ärkama ja siis vend võttis mind peale. Tegime väikese sissesõidu Loksale mere äärde ja siis juba Home. Sõites Ma avastasin, kui palju on loodus muutunud. Üldse pole kohad samasugused, nagu mina olin harjunud neid nägema. Kuidagi väga võõrastav tunne tuli peale. Koduga oli samamoodi. Ma võin siin maal ju olla ja ööbida, aga kodu tunne on kuidagi kauge. Tundub, nagu tuleks vanaemale külla, kuigi tegelikult tulen emale. Aga ma tunnen et see uus kodu on mul lihtsalt nii omaks võetud. Täna käisin Tapal ka. Kõik olid muidugi väga positiivselt üllatunud mind nähes. Ja mina arvatavasti neid nähes veel rohkem, sest ma juba tundsin neist puudust. Kõikidel läheb hästi. Neil oli laupäeva õhtul olnud megalahe noortekas.. Aah kui kahju, et mind seal polnud, kuid järelikult oli minu kohalolu Tallinnas olulisem. Aga Sellegipoolest tahan ma järgmine nädal raudselt minna.  Kirikus sain uusi mõtteid juurde. Näiteks see, et vahet pole kui valetaja või aus sa inimeste jaoks oled, keegi arvab alati sinust halba. Ning kui keegi arvab sinu usust halvasti või arvab, et ma pole piisavalt kristlane, siis tema võib rahuga metsa saata, sest tähtsaim on see, mis sa ise tunned. Ja sinu pühadus on sinu ja Jumala vaheline asi, mitte teiste kommenteerida. Niiviisi.  Ma ei tea miks, kuid viimasel ajal just see sama mõttetera on mind kandnud.            -   Żįñxû

Väikesed muutused on suured muutused

Iga päev meie ümber muutub midagi. Põhiliselt on need pisiasjad, kuid kui neid pisiasju saab palju, siis alles veidi aja möödudes saad sa aru, kui palju on maailm meie ümber muutunud. Ning teinekord on ka inimesed ja meie ise. 

Välgunoolena tegin ma täna ühe kõne. Ning see vist muutis paljutki. Päris paljut. 

Ma sain paarile pisiasjale pihta ning nagu mõrva lahendamine, tuli küsimusi ja muresid ka juurde. Mis sest, et osad kaovad. Teised tekivad.. 

Ja ma avastasin, kui palju on maailm muutunud. Võiks öelda isegi, et kuu ajaga on metsikult asju muutunud. Ning kui ma mõtlen sellele, mis kuu aja pärast on, siis mõnes mõttes mul tulevad isegi pisarad silma. Niisugune see elu on.

Ja ma ei oska öelda, mis seda tekitab. Kas tõesti see, et ma olen nüüd linnas ja kogu mu elu keerleb vaikselt pea peale. Siinkohal pean silmas ka positiivseid asju. Tundub, et miski pole enam endine. Ma pole enam perega. Ja ma poleks kunagi suutnud mõelda, et ma näen oma vanemaid 2-3 korda kuus ainult. Ja siis on ka need hetked nii momendilised. Ma vahetasin tutvusringkonda. Sõbrad jäävad kuidagi nii eemale. Angelica, kellega ma aasta tagasi olin iga päev koos, temaga jäävad kohtumised aina suuremate ja suuremate ja suuremate vahedega. Ning Tapakad, keda ma vanasti nägin kord-kaks nädalas, neid näen ka nüüd paari nädala tagant ja siis on ka see nii lühike nägemine. Tapa noortekad on vahetunud Olliga. Aga ma armastan ikka Teuki. Te ei kao kuhugile minu südamest. Teie olete need, kes on mu usku nii palju kasvatanud ja kellega on maha naerdud kõige paremad naljad. 

Ja siis on veel palju pisemaid, kuid samuti samatähtsaid asju, mis nagu samuti keerleksid vastandlikkuse poole. Mis vanasti oli igapäevane, on nüüd haruldane. Ja mis vanasti oli uskumatu ja haruldane, on nüüd tavaline. 

Tundub, et ainult maised ja kaduvad asjad on need, mis on mul endiselt jäänud samale kohale. Nende all mõtlen ma siis neid käega katsutavaid asju, nagu arvuti, raamatud, riided ja muud pudinad sahtlist. 

Ma tahaksin nii öelda, et ma hea meelega muudaksin osasid asju, kuid kuna ma palvetan iga päev, et Jumala tahtmine sünniks minu elus, siis ma jään mõtlema, et äkki ma ei peaks nutma ja ehk ma peaksin leppima sellega, sest see on parim, mis minu elus juhtuda saab. Ning kõik hea vajab ju omi ohverdusi. Niisiis.. mis on õige ?

Mina lähen nüüd ja lebotan veidi põrandal, sest tunni aja pärast pean ma olema okei ning mitte nõrkust välja näitama. 

freaky like me

Lubasin, et üksinda olles kirjutan. Ning naksti. Juhtuski nii, et juba teisel järjestikusel reedel olen ma korteris õhtul üksinda. Ilmselgelt ajab selline asi overthinkingusse, mis omakorda tekitab explosioni.
Tegelt oli nii, et ma tundsin end täna hommikul kuidagi väga rõõmsalt. Täna ju algas vaheaeg.. aah.. ma unustan selle kogu aeg ära, sest meil ei pandud mingeid hindeid välja. Igatahes, siis tundide ajal jõudis vist midagi pähe ning peavalu oli selline.. häiriv. Siis oli aktus, kus ma suht lõunisin, sest kõik sõberid laulsid ilusti kooris. Tuju langes. Ja koolist vabanedes peale klassijuhatajatundi oli jälle tuju fain, sest et mul võibolla tekib võimalus uuel veerandil hakata peo- ja seltskonnatantsu õppima. Me gusta.
nuja .. kodus olin suhteliselt tuim, kuniks Helina koputas uksele. Ta tõi mulle koogitükikese *u* Siis koos mööbeldasime mu elutoa normaalseks tagasi ja pesi nõusid ja lõpuks pani mul ka paika selja ja surkis mu kaelas olevaid valupunkte. Igatahes mõnus oli. Nii mõnus, et lõpuks jäime Balta bussist maha ja siis enamus teest jalutasime Olevistesse.
Seal oli seekord täiega lahe. Palju inimesi. Lahedaid inimesi. Armastuse teema oli. Ainult, et .. kuidagi liiga lühikeseks jäi vist. Või siis ma olin jälle oma mõtetega nii eemal, et ma kaotasin ajataju. Igatahes kuidagi vara lõppes ja kuidagi väga vara vooris rahvas minema. Lõpuks läksime meiegi Helinaga minema. Stalkisime Eva-Liisat veidi ja karglesime mäki akende taga. Nii minulik -.-
Suhtlesime veel rebastega, kes müüsid mingit lõhna orsmth.. Helinaga jalutasime vabakale. Tema läks oma teed ning mina oma teed. Jep, ma ei läinud sugugi bussiga. Vaid mul oli suur jalutamise vajadus. Ja nii ma jalutasingi kodu poole, kuid mitte nagu tavaliselt, vaid kusagilt pargist läbi ja mööda mingeid X-tänavaid, kus ma polnud varem käinud. Päris hea oli. Üldse ei kartnud. Pigem just oleks tahtnud rohkem jalutada. Kasvõi terve Tallinna läbi. Aga ma olin ikkagist tubli ja mööda vaikseid tänavaid, kus lambid vilkusid, jalutasin kodu poole. Suur must kapuuts silmini ja zombie hoiak. YayMeInga, mul on nii jalutamine meeldima hakanud. Ja sportimine ja söögi tegemine, kuigi mul endal pole juba paar päeva olnud isu ning näksides ja vedelikkude pealt ma elangi. Lihtsalt ma ei suuda midagi suurt süüa. Mul on tunne, nagu mu kõht oleks koguaeg täis.  Kuid kui mu söögiisu kord tagasi tuleb, siis kindlasti lasen tal kogu selle hunniku salateid ja kooke ja muud sünnipäevatoitu ära süüa.

Muide, ennem, vabaka kandis, kui ma jalutasin sinna ilusassesuurdetundmatusse parki, siis tulid mulle vastu kaks meest. Nad jäid minu ees seisma ja üks neist hakkas midagi vene keeles seletama. Ma puterdasin vastu, et "Eee.. jaa njee gavarjuu parrusskiii". Teine kõrvel ütles pool eestikeeles, et aa, sa ei oska vene keelt. Mul oli et ja, ei oska jah. Aga siis see esimene küsis inglise keeles "Can I wish you luck?" mul oli nagu, et "Yea, ofcourse". Ning siis ta ütleski "guud lakk" mulle ja kaks salapärast meest jalutasid edasi. Hmm.. mulle tundus, et need polnud inimesed o.O
Bu, kodus oli nii .. tühi. Viimastel päevadel on koguaeg keegi külas olnud ja siis on nii tühjalik see kõik. Jah, tühjalik. Mõtlesin küll endale teha mingi küülavalgel õhtu, aga seda mõni teinekord. Täna polnud õiget fiilingut ka.
Tegelikult ma igatsen. Ma igatsen seda, et ma saaksin peale vinget noortekat olla koos vingete noortega ja chillida. Aga jah... hetkel chillin mina iseendaga. Aga see tundub ka päris lahe olevat, niiet.. challenge accepted.
Ja samuti on challenge accepted magama minemisel. Eks Jumal näeb, mis siis see laupäev toob. Praegu on küll see auklik nagu hollandi juust.

Aga jepsti, teik keer ja guud lakk !!

kus on käed, kus on käed ?

Jess, jesss, jess. Nüüd on lõpuks kõik kiirem möödas ja õppimisse saab pausi lasta ja lõpuks ometi on nüüd võimalus ka kirjutada siia. Ma olen nii mitu päeva otsinud aega, et siia saada kirja kõik need positiivsed ja negatiivsed tunded ja meeleolud mis on minuga sellel nädalal kaasas käinud.
Nädal algas siis tuimalt. Ja esmasp-teisip küsisid minult paljud, et miks ma nii kuri olen ja masenduses ja oudin kõiges. Kuid kõik see kurbus lõppes teisipäeva õhtul. Siis olin ma jälle olekus, kus ma naeratasin omaette veidralt poole ööni.
Kolmapäev oli üks väga awesome ja kordumatu päev. Hommik oli ainult raskem, sest ma olin maganud.. 4 tundi. Aga see unelus läks majanduse tundides ära, sest esimeses majanduse tunnis pidime me grupiga lahendama mingit väga keerulist loogikaülesannet. Ja 5 tüdrukut selle ülesande juures pead murdmas on ikka tõsine naiste loogika. Me jõudsime viimasena selle lahendusele jälile. Ja siis sai tund ka läbi... Aga , aga, aga AGA teine majanduse tund oli nagu väääga awesome. Me võtsime jälle oma grupid kokku ja hakkasime arutama õpilasfirma ideed. Ja meie grupp jõudis küll sellise mõtteni, mida me tahaksime sajaga teostada. Ning kui me arutasime seda ja panime asju paika ja mõtlesime, et kuidas selle firmaga alustada, siis me läksime päris hoogu ning kui me lõpuks kujutasime juba ette seda aega, mil meie "toode" on väljas, siis me lihtsalt kõik karjusime, et jaaa teeme muidugi ära ja värki-särki. Õpilasfirmat on lahe mõelda ja teha.
Ja matas.. ma igavlesin.. ja siis ma sain sõnumi, mis on minu jaoks suhteliselt miracle.
Kolmapäeva õhtul käisin veel kodukas. Ja siis tagasi koju tulin külalisega. Väga laheda inimesega :D
Ja kolmapäeva õhtu oli nagu tõsiselt lahe. Ma naersin jälle meeletult ja rääkisin palju. Ja pidevalt mõtlesin, et kas ma nüüd sliipin või ongi see reaalsus. Õnneks oli see reaalsus. Ohjah.. kolmapäeva öö oli tore.
Aga õige sliip tuli alles mingi.. kell 3 öösel. Ja siis ma magasin väga teistmoodi ja ärkasin 3 tunni pärast juba ülesse. Aga pean tõdema, et kooli ma ei jõudnud esimeseks tunniks sellegipoolest. Ma lihtsalt tahtsin seda ilusat aega veidi pikendada ja siis, kui teistel oli saksa keel, vaatasin mina multikaid. Kuigi ma tean, et see oli vale, oli see ikkagi minu arvates parem mõte. Kaalusin ka teise tunni üle laskmist, aga see oli mata KT ja ma tundsin, et seda vist nii kergelt üle ei tohiks lasta. Mis sest, et ma KT ei osanud ja terve tunni unelesin oma mõtetes. Nagu ka ülejäänud tunnid.
Ja kui nädala alguses küsiti, et miks ma nii kuri olen, siis neljapäeval küsiti just, et mis juhtunud on, et ma nii rõõmus olen ja koguaeg naeran. :D  hehe,
Peale tunde tulin koju ja hakkasin kähku koristama. Hari ja mopp liuglesid toast tuppa ja kogusid iga viimsegi kui tolmukübemekese kokku. Mingi aeg jõudis ka vend, naise, lapsega, ja hunnikute kottidega. Õige pea oli mu köögilaud ja kapipealne toitu täis. Fuud lihtsalt vallutas mu köögi. Vennanaisega hakkasime toitu tegema ja salateid segama. Ning siis hakkas mu korteri telefon üha tihedamini helisema ning minu korter hakkas täituma rahvaga. Kui lõpuks sain ka mina korraks istuma ning süüa võtta, siis otsustasin üle lugeda selle pundi, mis vend kokku oli kutsunud. Ning kokku sain ma 7 last ja 13 täiskasvanut, mis tähendab, et mul viibis korteris 20 inimest. Nagu.. wow. Pole siis ime, kui ma vahepeal sain vihase telefonikõne alumiselt naabrilt.. -.- Aga muidu oli täiega tore sünna. Venna 29 sünnat tähistati siis. Täiega lahe seltskond, mida ma nautisin, sest ma sain täiega naerda ja ka lihtsalt suhelda vanemate ja elukogenud inimestega. Vahepeal jooksin ma siis ringi, hoolitsesin toidu eest ja proovisin lastel silma peal hoida. Ning kui ma korraks jäin kööki, siis kaks mu venna head sõpra tegid mulle ülihäääääääd kanget cappuccinot.. Ja seda oli nii lahe vaadata, kuidas kaks meest tegid mulle kohvi. :D
Lõpuks poole kaheteistkümne aeg sai party läbi ning mina jäin üksinda, koos pooliku valge veiniga, mida ma kasutasin eesti keele kirjandi kirjutamisel inspiratsiooni saamiseks. Ja kusjuures see täiega toimis, mis tähendab seda, et mõte lendas kõrgelt. Ning kui ma olin esta valmis saanud, siis ma võtsin ette musa, mis röövis ka tunnikese minu õhtust. Ning viimased tilgad pudelist. Ning lõpuks saingi ma magama jälle kolme aeg. Ja mul olid kõik tööd tehtud. Mitte, et ma nüüd tahaksin jätta muljet, et jooge alkoholi ja tehke koolitöid. No. Ma ainult erandjuhtumi puhul kasutasin seda.
Uni oli mul ilmselgelt hea. Kooli pidi ka alles kella 10ks minema, niiet jeeee :D
Täna oli ka lahe päev. Helina tegi üllatuse ja tuli külla :D
ahjah.. õhtul kirjutan vb veel, kui ma üksinda olen ;)
Ning nüüd Olli.

šau

Preview

every day in school

I wait saturday ... 

yay.. too truth. :D 

I´m like the last one 

Naive, Patient, Elegant, Dramatic

Jubekena pilt, kuigi mul on süümekad, et selle kusagilt lambist tõmbasin...

.. but i can´t. 

Emotsionikas

Nii hea, et on olemas kell ja kalendrid, sest muidu läheks mul ajaarvamine täiesti sassi. Kuigi pean tõdema, et viimase paari nädala jooksul olen ma ikkagist pidanud mitu korda ahhetama, et kas täna on juba see päev või siis, et okooo, kuidas saab kell nii palju olla... Aeg liigub nii kiiresti ning nendest 60 sekundilistest minutitest saavad silmapilgu jooksul juba tunnid ja päevad ja siis juba nädalad ning lõpuks ka aastad. Ma vahest ikka mõtlen, et kas nüüd on juba 2010 aasta või on juba 2011 ? Õnneks ma väga nikastanud veel pole ja peale väikest meenutust tuleb ikka meelde, et woahh, 2011 on ju ikkagist :D Aga ega seegi enam kaua pole. Ja siis hakkan ma juba mõtlema, et mis arv peale seda ühte tuli seal..
Just täna mõtlesin, et see elu liigub katastroofilise kiirusega. Ning tulebki selline tunne, nagu filmis "Laenatud aeg" ("In time"), et iga sekundiga kaotad sa ühe hetke oma elust ja lõpp tuleb aina lähemale. Õnneks pole meil käe peal selliseid kellasid, mis näitaksid kaua meil veel elada on jäänud. Seal filmis aga on. Päris creepy.
Shuuut, alles ma mõtlesin, et Oi-Oi-Oi, ei tea, kas mina ikka jõuan seda Jäneda kooli lõpetada.. see nii ulmeline mõte. Ha-ha, ulmeline. Nüüd juba olen kümnendaga peaaegu poole peal. Ja elan Tallinnas.. ma lihtsalt ei suuda seletada, kuidas sellised asjad toimuvad ja kuidas elu nii kiiresti liigub ja mind sellega kaasa veab. Aeg on ikka imeline asi. Liigub nii kiiresti ja tekitab tunde, et osad asjad ei jõuagi kätte, kuid enne, kui ma nendele mõelda jõuan, on need juba kauge minevik. Tekitab tahtmist nutta ja samas naerda.


Ohjah.. tosin mõtet on praegu ümber mu aju ning korraldavad seal ringrallit. Üks juhib, teine kihutab mööda... ning nad kõik tahavad jõuda finišisse, kus neile antakse loogiline seletus.



Pühapäev, mis tundub nii kauge minevikuna juba, oli lebokas. Kuna ma olin linnas, siis mul oli valida mitme kiriku vahel, kuhu minna. Kas Peeteli, Oleviste või siis Vineyard. Lõpuks otsustasin Peeteli kasuks. See on kõige lähemal. Ainult 5 min jalutada. Ja selle algus oli kõige varajasem. Ning ma polnud seal varem käinud. Vineyard oleks olnud liiga hiline ning Oleviste.. sinna lihtsalt lähen next time.
Muljed on huvitavad. Positiivsed. Selline mõnus rahulik seltskond vähese rahvaga. Toredad inimesed ja luterlikud tavad. Ning jutlus, mille sisu oli vabadus. Aga päris iga kord seal ei käiks. Pean ennast pigem baptistiks =)
Teenistus kestis ka ainult tund ja 20 minutit ning siis juba koju. Ja mul oli terve päev vaba aega. Aga ma kasutasin seda kurjasti ning ainult lugesin, olin arvutis ning mängisin klaverit. Ning olin terve päeva vait ja lasin muusikal ja emotsioonidel minu eest kõnelda. Ja kogu õppimine jäi ikka sinna hilisemasse aega. Aga puhata oli ka tore.
Muidugi väike masekas on peale tulnud, sest niiiiiiii üksildane tunne oli. Nagu for real. Mitte kedagi lähedast pole näinud. Ja siis on selline väga out tunne. Koolis on ka mingid oma grupikesed (Nõmmekad, Saksa kooli omad, poisid, ja muud grupid) ja minul kui mingil sisserännanud maakal on veidi raske kuhugi lihtsalt lambist sisse sulanduda -.- Senini olen ma suutnud ainult enda sisse sulanduda. See on ka päris chill.
Kodu inimesed on ka kauged ning mu brol on muud teha, kui minuga õhtuti tüdrukute muresid arutada ja lohutust pakkuda.
Sõberitele keerasin ka ma mingi käki ja nüüd olen ma nendest ka ilma.. Enda süü, i know. And no comments  about this topic anymore. My life is my funhouse, right ;) ;)

Esmaspäiva oli toredaima. Öösel magada ei säänu ja seetöttu oli ärgata kergem. Koolis ajasin ka kähku kuidagi läbi, kuigi see vaikselt hakkab tuimaks muutuma. Või hakkan mina tuimaks muutuma, dunno... auhind sellele, kes suudab selle mõistatuse lahendada. :D

kohupiima, moosi, õunu ja tort valmis ta ongi!

Kodus mõtlesin täiega tubli olla ja õppida ära kõik enne alfat. Kuid köögis juues ma avastasin enda peast mõtte teha kooki. Ja siis tegingi kooki. Kuigi mul polnud üldse koogi isu. Aga ma tegin selle ikkagist ära ja viskasin külmikusse. Pärast paar tükki võtsin. Hea tunne oli midagi jälle täiesti lambist teha lihtsalt hetke ajendil. See on jälle üks külg minus, mis linnas on arenenud. Vanasti ma ei teinud suhtliselt mitte kunagi midagi hetke ajendil, kuid nüüd ma naudin lambist tehtud otsuseid ja see on täiega chillax for me.

Sõu, sama lambist kui ma otsustasin kooki teha, sama lambist ma otsustasin ka kuni alfani klaveri klimberdamisega naabritele närvidele käia. Laik. Ning õppimine jäi ikka siia aega, kui ma olin Alfast tagasi tulnud.


Ja nüüd, lambiliselt, hetke emotsiooniliselt lähen magama. Liiga sliipdiipsliip...

Ma olen endiselt Ingrid.

Ohjah, mina jälle siin oma mõtetega. Tervitusi !

Igaks-juhuks, hoidsin paar päeva blogist eemal ning korra oli ka väike blokk, kuid nüüd, veendudes, et olukord on veidi rahulikum, tulen ja kirjutan midagi. Arvatavasti midagi ilusat, või vähemalt midagi, mis ei oleks üdini negatiivne, nagu see nädal tundus olema paaril päeval.Oli küll väga rusuvaid hetki ja tundeid, aga siis kui oli kõige raskem, siis tuli jälle üks ootamatult positiivne üllatus, mis aitas mul jälle pead püsti tõsta. Selline lugu. vot. 

See oli siis sissejuhatuseks.

Eile ja täna on täiega diibid päevad olnud. Ja täna ma mõtlesin, et teil oligi õigus. Neil, kes ütlesid, et Tallinn muudab mind. Muidugi ma nüüd välistan need, kes oletasid, et ma hakkan pidudel käima ja kõik tarvitama. Õigupoolest olen ma sellel ajal käinud ainult ühel peol ja see oli rebaste pidu.

Nimelt olen ma muudes asjades muutunud. Iseloom-kindlasti. Välimus-kindlasti. Mõtteviis-kindlasti. Õppimine-kindlasti. Arvamus Tallinnast-kindlasti. Huvitegevus-kindlasti. Elukogemused-kindlasti. Arvamus inimestest-kindlasti. Arvamus ühistranspordist-kindlasti.

Näiteks ma jõudsin see nädal selgusele, kui hull on ikka ühistransport ja kui suur vabadus on enda autoga kimada seal, kus tahad. 

Mu elutempo on ka muutunud trastiliselt. Ennem ma niisama laisklesin igal pool, aga nüüd on sedasama laisklemist jäänud ikka küllaga vähemaks. 

Üksinduse tunne on ära kadunud. Enam ma ei igatsegi kedagi nii metsikult. Olen rahul, et ma saan ise kasvada ja ise olla see, kes ma olen ja teha mida ma tahan. Muidugi vahest tahaks emme kalli või koera paitada, aga see on teistmoodi igatsus. See on lihtsalt lähedaste puudus. Kuid mitte see, et ma tahaksin nüüd, et ema mind jälle kasvataks. Olen juba harjunud ise kasvama ;)

Ning ma olen nii harjunud, et nädalas umbes 45 minutit läheb Selveris ringi jalutamiseks. Poeskäik on ikka üks omamoodi veidrus. Jalutad lettide vahel, võrdled asjade kvaliteeti ja mõtled maitsete peale ja võrdled hindu ja otsid mingit väikest purki kusagilt suure poe avarustest ja orienteerud suurte siltide järgi ja siis põrkad nurgapeal kokku teiste ostjatega. Vähemalt ma enne tänast polnud ma kunagi nii mõelnud. Ning need on need hetked, mil sa totaalselt oled oma mõttemullist väljas ja eladki ainult toidu mõtetes. Huvitav.

Paljud uued asjad on mind hakanud huvitama. Nagu näiteks klaver, mis iga päevaga aina rohkem paelub mind. Igal päev istun seal ja harjutan. Ja nii hea tunne on. Ning siis kui ma klaveri juurest ära tulen, arvutisse, otsin youtubest lemmkute laulude klaveri versioone ja siis harjutan ise ja unistan ja vaatan neid videosid veel ja veel ja veel... Ja ma juba oskan veidi Ghost K - stop algust mängida.. ühe käega... aga küll ma varsti panen teise käe ka külge, kui ma kusagilt noodid üldse leiaksin, sest praegu ma lihtsalt youtube abiga õpingi seda.. läpakas ja klaver. Biffid. 

Ja muusika kui üleüldiselt on ka väga lähedaseks saanud, see nädal koguaeg kõrvaklapid peas. Isegi mõnes lebomas tunnis, kus ma istun tagareas. Ja kodukas visati mulle džembe kätte, et ma rütmi mängiks. Mul oli nagu whaat.. ei oska ju :D aga mingi tunnetuse sain juba kätte ning pärast terve ülejäänud õhtu klopsisin seda :) Vanasti ma ei julgenud puudutada ei klaverit ega muid pille. heh.

Jalutamine hakkas ka meeldima. Eriti  pimedas, see kolmapäev ma mõnes-mõttes isegi nautisin seda, kui ma jalutasin videviku ajal läbi pargi Nõmmel ning õhtul pimedas koju. huhuuu.. Lihtsalt päevavarju kadudes on kõik teistmoodi. See on nagu inimestel. Ka meil on ju tegelikult kõigil kaks poolt. Mitte ainult kahepalgelistel, ega kuuepalgelistel. Näiteks: Õnnelik ja Õnnetu. Kurb ja rõõmus. Jne. ma arvan, et keegi ei saaks välistada, et tema sees poleks vastandeid. Kindlasti on. Täpselt nagu ööl ja päeval. 

Sellel nädalal olen palju proovinud hakata Jumala järele juhinduma, sest tundub, et ma ise ei vea eriti välja. Ning kuna ma olen Jumalaga ja kristlastega niikuinii pidevalt seotud, siis miks mitte lasta tal koguaeg valitseda enda eludes. Aga see vajab kõvasti praktiseerimist, sest raske on alistuda ja lasta kellegil teisel kõik oma elust üle võtta.

Reedene noortekas oli hea. Andestamine. Maarja oli ka. Ning Pärja ja Mihkel. Niiet noortekas ise oli juba kuidagi nii hea õhkkonnaga. Ja Vardjate jutlused, sulatõsi. Eks see andestamise teema veidi raske on. Vähemalt minu jaoks on see üks raskemaid asju. Aga see on juba OT.

Laupäev. Oli teistmoodi. Arvatavasti sellepärast, et üle pikapikapika aja sain ma laupäeva hommikul üksinda ärgata. Ja kuna ma üritasin reedega kõik oma asjad klaariks mõelda, siis oli kuidagi postitiivne ärgata. Linnas saime Maarjaga kokku ja läksime kinno. Ma polnud nii kaua kinos käinud. Ja soo good fiiling oli. Naerda saime me nii, et popkornid kurgus kinni. "Seksisemud" ("Friends with benefits") käisime vaatamas. Ja ühe hea sõbrannaga sellist filmi vaadata oli täiega chillax. Ning siis oma keskmiste (loe: suurte) kokade pärast pidemeid kinni hoides vetsu joosta.. aijah. Siis jalutasime Virus ja arutasime stuffi ja was guud. Mihkel joinis ka meiega. Ning ma saatsin nad rongile ära. Ma ise jäin veel linna. Selveris käisin :D 

Kodus tegelesin kodukeemia ja söögitegemisega ja meisterdamise ja klaveriga.

 Ja nautisin laupäeva õhtut youtubes koos Biffy Clyro ja klaveripaladega.

Ja kogu selle pika monoloogi kokkuvõtteks ütleksin ma mõtte, mis tabas mind juukseid värvides. 

Pole oluline, mis teised sinust arvavad. Tähtis on see, mis Sa Ise endast arvad.

-Btw, nii hea oli kirjutada :) 

Wrong continues

Ma arvan, et see ei oma erilist tähtsust, kuid mulle tundub, et seoses mu viimase postitusega on tekkinud mingid komplikatsioonid. Ehk siis, seal kus ma kasutasin mõndasid koledaid iseloomuomadusi, oli mõeldud üldistavalt. Mitte kellegi pihta suunatud. Ja kui te tahate teada, mida ma selle all siis mõtlesin (sest niisama selliseid kurjusi ju ei kirjutata), siis pigem viitasin ma mõnele oma uuele klassikaaslasele, kes ühes koridori otsas räägib ühte juttu ja teises koridori otsas samast inimesest jälle teistmoodi. Lihtsalt see pani mind olema tähelepanelikum inimeste suhtes.
Ja seoses laupäevaga, siis mul oli lihtsalt tujukas-ja-märg-ja-peavalutab, olemine.
Ning sellega seoses ma ka vabandan, kui ma tekitasin tüli või arusaamatust or whatever.

Ja kui nüüd kellegil on veel midagi mainida/küsida/kobiseda, siis tehku seda hiljemalt 12.okt.2011, sest hilisemaid pretensioone ei võida rahuldada. Või vaikigu igavesti.

-YourBiggestHeadAche.

Lisa:

http://www.make-everything-ok.com/

Rebaste nädal / day 5

Rebaste nädal sai läbi. Wippikajee. Ja mul vedas. Ses suhtes, et hommikul ma täiega blokkisin mõtet kooli minemisest, sest ma täiega kartsin, et mida siis meiega tehakse. Kuid ma ikkagist läksin kooli ja seal tuli välja, et  meiega ei tehta täna midagi. Ma ei tea, miks. Igatahes mingi kala oli sees, sest algul pidi ju toimuma.. aga njah. Dunno. Aga hea oli, et ära jäi. Sest mul polnud mingit tuju lasta endaga midagi nõmedat teha. 
Ja alguses räägiti, et õhtul toimub koolis pidu, kus me siis esitame oma hümnid ja näidendid ja sellised asjad. Aga kuna keegi ei vaevunud nende asjadega tegelema ja kõik pidasid seda õhtust kooli pidu nii lambiks, siis jäeti see ka ära. Aga kooliväliselt toimus ikka pidu. Rebaste ja huntide pidu siis. Balti jaamas, Vaksalis. Käisin ka korra Marleeniga seal. 
Ja sellega sai siis see rebaste nädal läbi ka. Väga tore. Saab jälle normaalseks inimeseks hakata.  

Rebaste nädal / day 4

Nonii. Täna teen ma lühidalt, kuna täna midagi erilist ei toimunudki. Vähemalt minu jaoks. 
Rebased pidid siis kooli minema kella 7.30ks, aga ma hommikul otsustasin, et lasen selle asja üle. Ning läksin täpselt koolikellaks kooli. Pärast kuulsin, et nad olid seal teinud hommikuvõimlemist. Võibolla midagi veel, võibolla mitte.. dunno :D 
Igatahes, kuna ma soovisin, erinevalt A klassi omadest, normaalne välja näha, siis üritasin mitte oma hundile silma jääda. Kuid kui tuli suur vahetund ja kõik pidid minema jälle aulasse, siis mina jäin venku klassi taha istuma ja musa kuulama. Aga pekki, :D ikka nad tulid oma näokriitidega ja huulepulgaga ja äkitselt oli minust saanud süsimustade kulmude ja leeklevpunaste huultega monster. Ja pidžaama koos mütsiga pidin ka pähe panema. Ohjah.. Rebaste elu on raske. 
Aga homme tuleb vist veel raskem. Aah.. mul pole see nädal üldse rebase tuju ja täiega blokin kõike seda värki. Shuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuut. 

------------------------------------------------------------------------------

Ja nüüd rebase-välist juttu ka. 




Näiteks meile tuli klassi uus tüdruk. Nõmmelt. Wow, meil on klassis nüüd 3 Nõmmekat. Kõik sõbrannad ja samast koolist tulnud. Niiet, veidi outsiderina tunnen end nendega olles. Aga muidu tundub tore ja väga tuttav olevat. Olen kindel, et enne tänast olin ma teda korra veel näinud.. Aga jah, nüüd meid siis jälle.. 26 vist.. (ma pole kindel) 


Peale tunde toimus mu esimene klaveri tund. Mis möödus väga hästi. Kuna ma kunagi olen mingid teadmised saanud, siis kordasime paberil noodid ja akordid ära ja siis hakkasimegi kohe akorde mängima. Ehk siis neid kolme klahvi, mida vasak käsi vajutab :D Ja mul tuli õpetaja sõnul väga hästi välja, mis tähendab seda, et me saame tundidega suhteliselt kiirelt edasi liikuda. Ning nagu ta täna mainis, siis tänu mu eelnevatele teadmistele saime me juba tänase tunniga läbi võetud materjali, millega algklassilaste õpetamiseks läheb tal terve veerand :D 
Ja üldse, kui ma seal klaveri taga olin ja klimberdasin, siis tundsin ma täiega rõõmu ja ma olin kuidagi nii õnnelik. Arvatavasti tegin ma õige valiku, et ma klaverisse läksin :) 
Ja et ma nii tubli olin, siis premeerisin ennast ühe paki krõpsudega ja kilose jäätisega (millega ma seekord koju jõudsin) ning siis õhtusöögiks tegin endale ühepajatoitu. Njomnjom ;) 


Vaatasin telkut ja olin nii kaua õnnelik, kuni üksinduse tunne ja *ma-vajan-kedagi-enda-kõrvale* mõtted tekkisid. Siis jahm.. edasi ma ei räägi :D 


Bye.


Ja ilusat nädala lõppu ;)


Inx

Õpi oma mõtetele vastu vaidlema

Täna(eile) oli mul nimepäev. Pole mingi eriline sündmus, aga ikkagist on nii lahe kui helistatakse ja kirjutatakse, et head nimepäeva. See teeb rõõmsamaks ja tuletab meelde, et ma peaksin Jumalale ka sellise väikse asja, nagu nime, eest tänulik olema. Mõtleks, kui hull oleks, kui kõiki inimesi kutsutakse sama moodi või meil polekski nimesid.. creepy. 

Ja selle 5nda kuupäevaga seoses avastasin ma, et juba 5 kuu pärast saan ma 17. Jah.. nii vanaks ma saangi. Ja millegi pärast ma ootan seda. Ma isegi ei tea miks, sest mulle pole eriti vanus oluline ja mul pole ka kiiret, et saada alkot kätte. So.. mulle lihtsalt meeldib nr 17 ja loodan, et see iga, kui ma 17 olen, on minu jaoks eriline =) Mul on palju unistusi ja mõtteid, mida loodaks siis täide minevat..

Ning seoses sellega, esmaspäeval, kui ma sõitsin alfast koju bussiga, seisin ma seal keset bussi ning vaatasin aknast välja. Pimedus. Mööduvad tänavalambid. Pimedus. Ning minu peegelpilt. Pilk jäi sellele peatuma. Vaatasin sealt ennast. Ning vaatasin lähedal olevaid noori tüdrukuid. Ja ma avastasin, kui suureks ma olen kasvanud. Mu nägu on tõsisem, naiselikum. Ja ma ise olen ka suurem. Ning üldse, kõik see pilt, mida ma sealt akna pealt puurisin, ütles mulle, et ma olen suureks kasvanud. Ma olen iseseisev. Ning minu lapsepõlv on seljataga. Vähemalt nii ma tundsin enda südames tol hetkel. Vot kui palju võivad bussi aknad ja uksed rääkida minu kohta.

Täna õhtul käisin siis kodukas. Kus oli megalahe. Ainult, et vahepeal tulid mingid külmavärinad ja paha tunne ja siis mu sees midagi kripeldas... Jutule ei suutnud ka üldse vahele saada ja siis keset palvet haaras mind täiega must auk Ja siis ma tundsin ennast nii broken. Aga ma palvetasin ja see tunne kadus ära, kuid midagi ikkagist on. Ja ma üldse ei tea, mis asi see on, mis mu hinge nii vaevab. On see seotud reedega? laupäevaga? või temaga?  aah... nii feil tunne on. Kuidagi kohati kadunud või katkendlik. Nagu levi kaoks ära vahepeal.. Ja siis on kõik jälle okei ja awesome.. ja siish.. ohjah.. overthinking, overthinking.. Vahepeal läheb kaabel kokku. 

Igahtahes, on palju asju mis ärritavad mind. Aga ma proovin neist üle olla ja peaksin hoopis otsima elektriku, kes suudaks mu katkendliku levi korda teha =) 

Nüüd ma magama. Tuduländ on ikka armas, kuigi magamine on sama katkendlik, kui minu vahelduvad tujud..  

 

tegime mingeid pildösid kodukas

Rebaste nädal / day 3

"tigi-di-tik, tigi-di-tik... " helises mu äratuskell täna kell 5.15. Nii vara ärkasin ma sellepärast, et oli vaja kell juba Tammsaare pargis olla. Aga et ma magama ei jääks, siis ärkasin nii vara. Ja muidugi sain ma kõik asjad kella kuueks tehtud ja siis läksin voodisse pikutama, aga ma jäin täitsa tuttu :D ning kui 6.30 Marleen helistas, et  ouu, kas ma viitsin enne kokku saada, siis ma mingi väga unise häälega tudisesin talle vastuseks. :D Ning siis ajasin end uuesti ülesse ja läksin õue. Õues oli niii pime. Ja üldse polnud tuju midagi teha. Pimedas Estonia bussikas saime kokku ja jalutasime Viru poole. Mõned meie klassi omad ja paralleelikad olid kohal, kuigi suurem osa lasi ikka üle ja magas samal ajal kodus. Ning kuna ma olin oma valgete sügissaabastega, siis kohe oli mõnel, et "ouu, Ingrid, sa ikka tead, et sellised riided pidid olema, mis võivad sitaseks minna?" Mul oli nagu et jaa. mis nad ikka teha saavad mu saabastele. Aga kui me üle muru jalutasime Estonia kõrval olevale muruplatsile, pidin ma pettuma. Maas oli mingi must kilekott, mis oli läga täis.. igast muna ja mahlad ja jahu ühte-teist..  Ja me pidime sellest läbi jalutama. Aga mitte tavaliselt, vaid nii, et me tantsiksime nagu limbot. Ja meie postiks oli siis harjavars, mille küljes olid tomatimahlased tampoonid... argh.. rõve :D 

Karolina limbotamas. Muide, mõni kukkus seljaga sinna soga sisse ka. Nice? 

Ja mina kategooriliselt keeldusin sealt läbi minemast. Nagu.. mul on valged saapad ja mantel, kuhu ma ei tahtnud punaseid plekke peale saada. Nii, et pigem hoidsin ma eemale. Ja kui see oli läbi, siis oli üksteisele muna viskamine. Aga kuna mulle muna ei jätkunud, siis ma pidin paari teisega selle läga ära koristama. Aga ma võtsin ainult munakarbid ja mahlapaki ja siis jalutasin hästi aeglaselt prügikasti juurde. :) 

Mingi poole kaheksaks oli kõik läbi ja siis võis kooli minna. Aga Marleen tahtis Coffee In-i minna ja siis läksime sinna. Paula jõudis ka sinna. Ning siis otsisime R-kioski, mis oleks avatud. Lõpuks kooli lähedalt leidsimegi selle. Ja mina sain Starterit, mida ma niiiiii väga tahtsin, sest siis oli mul tõesti enegiat vaja. Jep, polegi need energiajoogid kõige hullemad :D 

Koolis oli õpetajate päev. Aga.. suht meile ei andnud keegi 12ndikest tundi.. sad :( 

Hea oli aga see, et meil oli 5 tundi. Kaks tundi jäi ära. Mata ja üks majandus. Majandus algas meil tänasest. Sest õpetaja jõudis lõpuks Ameerikast tagasi. Hästi kena õps on. Selline noor mees. Heledamate juustega, sõbralik ja täiega hott :D  Ja siis me pidime end jälle tutvustama. Ja tema oli meile ise nimesildid valmis kirjutanud. Cool. Ja kui mina end tutvustasin, siis õpetaja küsis, et kust koolist ma tulen. Vastasin, et Jänedalt. Õpetajal hakkasid siis silmad särama: " Ooo, ma elasin Aegviidus. Jäneda on hästi kena koht." :D vot. Cool. Eijah, nii mõnegi käest ma kuulsin, et nüüd on majandus uus lemmiktund. Ja muide, ma panin tähele, et õpetaja meenutab veidi Vaidot. :D 

Aga see selleks, ma liigun nüüd edasi, et keegi midagi kahtlast arvama ei hakkaks :D 

Majandus oli meil ka viimane tund ning peale selle olime vabad. Wii. 

Ja kuna Marleenil oli mitu tundi vaba aega, siis ta tuli külla. Ma tegin talle süüa ja tema mängis mulle klaverit. :) likelikelike 

Aga vot tak. Ma kogun veel veidi energiat šokolaadist ja Starterist ja siis varsti juba kodukasse. Täna Palmikute pool. 

See ya ! 

Rebaste nädal / day 2

Täna oli rebastel teine päev. Õnneks kooli ees mingit ebameeldivat üllatust polnud, kuid kohe kooli sisse astudes tuletati mulle meelde, et see nädal on ju rebastel meigivaba nädal. No ja mul oli väike lainer ja ripsmekas, aga selle pidin ikka maha kiskuma. fain, fain, fain. Siis koheselt sain endale ka mingi armsa punase poekoti, mis on mu uus koolikott. 
Peale esimest tundi läksime kõik alla korrusele ja seal hakkas siis kõik pihta. Minu hundid värvisid mu näo ilusti roosaks ja huuled väga prostalt punaseks. Üle äärte ofc. Ja siis anti ka kilekott ja öeldi, et vot siin on su riided. Mosh. 
Seal olid siis: pidžaama, mingi maika särk, müts, suusasaapad, veidi pahaks läinud õuntest kaelakett. Ma pinin need kõik endale selga ajama.. Ja kui ma siis keka riietusruumist välja astusin, olid pooled inimesed naerukrampides. Tundi oli eriti mega minna, sest ma olin ainuke, kes nii kloun välja nägi.. Nagu ausalt ka. Alguses ütlesin ma enda kohta kanakasvataja, siis ütles keegi, et ma oleksin nagu hullarist põgenenud ja lõpuks kuulsin sellist sõna nagu lüpsinaine. Ehk siis ma nägin välja nagu hullarist põgenenud lüpsinaine 90ndatest aastatest..  Cool. Omamoodi veider. Hiljem seoti mul ka käsi oma keha külge kinni.
Algklassi lastele pakkus see suht nalja. Üks poiss ütles minu kohta õunatiss :D  :D  ja siis paljud ütlesid, et kloun ja mõni vist ehmatas päris ära.. ja noh :D nii see on. Koristajatädi sai ka naerukrambid kui ma pärast riideid vahetama läksin. 
Suurel vahetunnil läksime õue. Toimus mingi teatevõistlus, kus kinnisilmi joosti kausi juurde, kougiti suuga õuna ja siis joosti pimesi tagasi. Ma olin eelviimane. Ja sain raudselt mingi täis ilastatud õuna.. okei, ise ilastasin ka päris kõvasti, sest ma ei saanud seda kätte. Aga vähemalt oli vesi kausis soe :D ja ma sain seda roosat enda näolt veidi vähemaks.


Nii see siis oli. Teine päev.

Üks rebane ja teine nsm lehmalüpsja. PS, seal on roosa juba mu näolt täiega maha tulnud. 

Ma feilisin sajaga seal. Nagu camoon, kes ikka tõstab ühe jala üles, kui ta  õuna otsib veest.. :D  :D  

 ˇ
Homme hommikul kell 7 Tammsaare parki ja eks siis paistab, mis juhtuma hakkab. Homme õpetajate päev ka ju ˇˇ

Rebaste nädal / day 1

Fox, fox, firefox, .. olen ka nüüd rebane. Ja tervelt nädal aega. Huhh.. 

Täna mingit retsi ega värki polnud ning ainuke rebastega seotud asi oli 10 klassi oksjon. Ehk siis oksjon, kus müüdi kõik 10ndikud maha. Ja see oli feil. väga feil.

Kõigepealt pidi siis meie klass minema. Ja siis hakati tähestiku järjekorras meid enampakkumisele panema. Ja ma olin teine. Nagu.. grfd... Ja siis polnud kellegil vist mingit shopingutuju, niiet ma lihtsalt seisin seal laval. Punastasin ning ootasin, millal sealt alla saaks.. Alghinnaks siis 1 sent. Jäädi pakkumisi ootama. Oodati veel. Ja veel.. ja veeel. Ja siis üks-kaks-kolm ja müüdud. Nagu whaaaat. Mind ei tahtnud keegi osta. Ja ma ei teagi, kes mu endale siis sai. -.- Enesehinnangule oli see küll paras põnts, et keegi minusugust ei tahtnud nädalaks ajaks oma orjaks võtta. Samas mõni tüdruk müüdi jälle 7 euriga maha.. niisiis.. ma olen väärtusetu. 

Aga jah.. muidu oli see asi ka suht tuim. Oleks võinud veidi huvitavamaks selle oksjoni teha. Otsida kõigi kohta mingit lisainnfi faceboookist või siis kirjeldada, et nüüd tuleb pakkumisele selline selline isik. No kasvõi siis välimuselt. Ja samal ajal, kui me seal kõrbesime, mingit juttu ajada. Sest no praegu oli küll nii, et me lihtsalt tuimalt seisime ja teised tuimalt pakkusid vahest hindu. Ja ma ikka ei tea, kes mu hunt või jumal (või kes iganes nad olla tahavad) on. 

Sellega oli täna minu jaoks ka rebaste asi ammendatud. Kuigi osad said juba kostüümid selga ja kena näomaalingu ka. Ning järgnev pool päeva räägiti sellest, et kes ikka viitsib kolmapäeva hommikul kell 7 Tammsaare pargis olla ja end retsida lasta. 

Ei tea, kas ma ka üldse lähen..

Vot see oli siis rebastega seoses. Ja nüüd käbelt ka muud juttu.

Peale tunde käisin Kristiines jällegist. Sattusin hoogu koduasjade ostmisest. 

Pärast viisin veel täditütre trenni ning koju jõudsin hilja. Tegin endale süüa. Ja siis plaanisin minna alfale. Aga ma jäin bussist maha ja siis ma hakkasin jala minema. Ja muidugi sadas siis vihma. Ja ma tõmbasin oma musta kapuutsi silmini ette ja panin muusikat ka ja siis oli mõnus. Kuigi retuusid jalas on väga mudased ja porilombi plekke täis.. -.-

Aga alfa oli mõnus. Vahepeal tuli uni juba ja oleks tahtnud end liigutada ja siis ütleski Veljo, et olete küll istunud ja nüüd sirutame veidi. Mul oli nagu jessssssss :D 

Teemaks oli muidu Jeesuse suremine ristil. Vot. Arutasime seda pärast pikalt ka veel gruppides. Hariv.

Nu ja nüüd kodus. Ravisin enda kurku, sest iga päevaga lähevad mu hingamisteed aina rohkem umbe ja köhin raginal ja hingata on .. katkendlik. Ning tunnen, et varsti ei saa ma ei läbi nina ega ka läbi kurgu normaalselt hingata.. õõh.. nõme. 

Aga jep.. kell juba palju tiksunud. Peaksin magama minema. Veidi kehv olla ka.. -.- 

amigos. 

new october, new feelings

Vaikus. Telekast tulev kaunis klaveriviis ning klõbin arvuti taga. Ning tohtul hulgal mõtteid. Mõtted kõikidest kohtadest. Need on praegu ainukesed minu lähedal olevad asjad ja tunded. Kõik muu on eemal.
Septembri viimasesse päeva ja oktoobri kahte esimesse päeva on jäänud palju elu.
Reedel peale tunde sain Annuga linnas kokku. Jällegist üle mitme nädala. Vahepeal oli mingi pikem paus sisse tekkinud... aga koos läksime koju, minu koju. Ja siis kui ma olin köögis, siis ta tuli sinna koogiga. Nagu WOW. Annu küpsetas mulle koogi. Ja südamekujulise veel. Vot see oli üks armsamatest asjadest, mis mulle tehtud on. Südamlik, lihtne ja nunnu.
Kuna mul on alati koolist koju jõudes kõht tühi, siis kohe köögis asjatama ja panniga toitu valmistama. Magustoiduks oli Annu kook. Peale selle lahkus tema. Ja mina hakkasin koristama. Kliinisin siin ja seal ja kui ma mingi aeg oma toast läbi jalutasin ja korra pilgu seinale viskasin, avastasin, et kell on kuus juba ning 13 minuti pärast läheb buss Baltasse. Õnnelikult jõudsingi õigel ajal Baltasse ja sealt jalutasin juba oma megalt valju  tümakaga kiriku poole. Oleviste ees tekkis kiusatus helistada Annule ja Helinale ja uurida, kus kaugel nemad on. Õnneks mitte väga kaugel ja ma jalutasin neile vastu.
 Noortekas oli .. tore. Veidi teistsugune kui tavaliselt. Kasvõi sellepärast, et tegelikult oli mul pool noorteka ajast kehv olla. Külm oli kah parasjagu. Ülistuse ajal läksin välja ja võtsin endale head sooja teed. Niikuinii poleks mu kurk mul laulda lasnud jsa pealegi sain ma siis samal ajal ka Annaga pikalt vestelda.

Peale noortekat jalutasime läbi tuledes vanalinna. Käisime korra mäkist läbi ja siis vend viskas meid koju. Valvasime Sannut paar tundi. Ning peale seda oli meil Annuga kahekesti göörls nait.

Laupäev oli puhkamiseks. Magasime kaua ja kodust saime ka välja mingi väga hilja. Ning kui me jalutasime, siis otsustasime keerata ühest tänavast sisse ja vaadata, et mis on selle kiriku nimi, mille torn ühel jalutuskäigul mulle silma hakkas. Ning kuna see kirik on mu kodule ka üpriski lähedal, siis oli ka mul tõsine uudishimu.
Jäimegi siis kiriku ukse ette seisma. Saime teada, et see on Tallinna Peeteli kirik. Ning kohe peale seda avanesid uksed ja kaks onukest tulid välja. Õige juhuslikult, muide. Ning nad kutsusid meid sisse. Sain siis teada, et üks neist on hr. Avo Üprus. Kirikumaailmas tuntud kirjanik. Nad rääkisid veidi kogu kiriku ajaloost ja siis tuli välja, et seal all keldris on lastekodu. Ja siis meile tehti erand (tavaliselt sinna suvalisi külalisi ei lasta) ja meid viidi ka sinna. Näidati tube kus nad on ja nende tingimusi ja siis meid jäeti ühe teise onuga, kellega istusime seal köögis mingi tund aega. Jõime kaks tasssi kohvi ja tema samal ajal jutustas meile pikalt selle maja ja lastekodu minevikust ja tegemistest. Oli huvitav kuulata ja me olime tõepoolest hämmastunud, et majade vahel peidus oleva kiriku keldris on renoveeritud lastekodu ja päevakeskus. Wow nagu. Ja nad on MTÜ ja tegutsenud juba umbes 15 aastat ja see on jällesist täielik Jumala ime, et kuidas see kõik toimub ja kuidas nemad ainult usu peal elavad. Tõesti vov. Ja tagantjärele mõeldes proovin ma mõelda, et miks me just sattusime sinna. Ja ma pole mingit seletust leidnud. Peale selle, et Jumalal oli vaja, et me näeksime seda. Sest tõesti, see on midagi teistsugust, kui täpselt sel ajal tehakse uksed lahti kui meie seal ukse taga seisame ja meid viiakse sinna alla, kus võõrad ei käi. Jumala teed on imelised.

Peale seda, kui me olime täiesti üllatunud nägudega poolteist tundi hiljem sealt tänavalt jälle oma marsuudile suundunud, jäime tee peal seisma, tegime veel pilte ning liikusime Kristiinesse edasi. Väikest shopingut tegime.
Ja siis sõitsime Baltasse ja rongile. Rongis saime veel Liisaga kokku. Ning koos sõitsime Jänedamaale. Ja oi kui väsinud ma olin kodus. Aga ma ikka vaatasin telekat ja siis paar tundi veel jutustasin emaga ja lõpuks tuimalt vajusin magama. Nii minulik...

Yay, pühapäev ärkasin jälle oma vanas kodus. Kuidagi nii strange tunne oli.. :D
Aga siis jah.. kirikusse. Annu oli ka seekord. Lahe oli jälle näha neid nostalgilisi Tapa noori ja inimesi, kes alati on sama muhedad nagu alati. Nii rõõm on neid näha ja kallistada.
Aga ka see aeg jäi lühikeseks, sest aeg sunnib takka. Alati, kogu aeg.

Ja õhtul lendasin ka mina linna poole tagasi. Ning siin ma siis olen. Kirjutan mitmeid tunde ühte postitust ning kui ma selle valmis saan on mu meeleolu veel mõne pügala võrra langenud.
Sest liiga palju on mõtteid ja igatsusi ja kurbust. Ja üksindust. Ning iga päevaga tundub, et ka lootus jääb üha väiksemaks. Kuigi ma ikkagist unistan, sest iga päevaga tundub mulle üha enam, et ma vajan teda.

Lõpetan nüüd oma unesegase jutu ja lähen magama, sest esmaspäevast algab meil rebaste nädal. Eks ma üritan siis teid ka kogu selle retsimise perioodiga kursis hoida.

I.