Raudtee

On kevad. Päike paistab, linnud laulavad, tuul sasib juukseid ning kuskilt eemalt kostub rongi müra.
Läbi raske võpsiku pungas lehtede vahelt ning mudase reostunud tee rassides jõuan raudteele. See on mul peaaegu sammukaugusel, kuid siiski mitte. Veel tuleb ületada oja. See väike oja, mis on võibolla millegi suurema jõe algus, või hoopiski mõne väiksema jõe lõpp. Kuid iga lõpp on millegi uue algus. Olgu see siis muda või soo, või sisaldab see midagi tumedamat, sünget, surmavat…
Üle palkide, mis on sillaks ojale, nende palkide, mis olid kunagi roheliste puude tüved, kuid nüüd ainult puitunud kägardid, ronides on kõik tühine. Ootad ainult, millal saaks üle, et astuda raudteele. Ja siis on see kohal. Ma seisan keset raudteed ja lihtsalt seisan. Ma ei näe algust, ega lõppu, kuigi ma tean, et see on seal kusagil kaugel olemas. Just nagu mu elu, millel on algus ja lõpp ning sa tead seda, kuid ei näe.
See pole sirge, ega puhas. Just nagu mu elu, millel on käänakud ja keerud ning millel on alati mingi must täpp küljes.
Vaikselt edasi sammudes ning rööpa peale astudes tunned, et kindlustunne, mis on maa peal, kaob jäljetult. Sama on mu eluga. Ma võin teha valeid valikuid, mis tunduvad algul õigetena, kuid pärast kaob kindlustunne ja ma olen nõrk ning koormatud. Ning nii kerge on kukkuda, kuigi see kukkumine võib olla valus. Ning armid ei pruugi paraneda.
Ma hakkan liikuma. Ette vaadates tundub, nagu jõuaks kohe kohale. Kõrvale vaadates saad aga aru, et sa polegi liikunud. Võibolla ainult paar sentimeetrit. Eemalt kostub tuututamist. See on rongi hääl. Ühe hetkega olen ma kurb,…rõõmus,…murelik…ja mu sees on nii palju tundeid mida ei oska kirjeldada. Kui märkan, et rong sõidab mulle otse vastu, ütleb üks osa minust, et astu kõrvale teisele rööpale. Teine osa tahab aga meeletult sinna paigale jääda ja lihtsalt siesta. Kuid pole aega mõelda, kuna rong on nii ligidal…
Ma lihtsalt seisan seal ja kõik mu tunded on kadunud. On ainult üks suur must auk. Rong tuututab üha aina ning ma sulen oma silmad…
Siis juhtus midagi kummalist. Midagi tugevat lükkas mind nagu kõrvale. Ma avasin oma silmad ja rong sõitis minu kõrval rööbastel. NIng ma ise seisin umbes 10 meetri kaugusel. Järgmisel hetkel oli aga rong juba möödunud ning ma olin jälle üksi. Tagasi vaadates silmasin ma ainult üht tumedat täpikest, mis ola ka juba kurvi taha kadumas.
Nukralt edasi sammudes tundsin ma oma hinges kurbusepisaraid. Ning ma hakkasin nutma. Ma nutsin ja vahepeal ma komistasin rööbastel, kuid ma tõusin jälle üles ja marssisin edasi.
Lõpuks, kui ma oma silmad avasin avastasin ma, et ma olen kohale jõudnud. Jaam asus mõnisada meetrit minust eespool. Ma ei oodanud, et ma nii kiiresti sinna jõuan, kuid ma olin juba kohal.
Sest pole vale, et mida ei oota see tuleb kiiremini kui sa arvatagi oskad. Kuid mida ma nüüd teen. Ma olin selle jaama valinud oma lõpp-punktiks, kuid see ei olnud see mida ma ootasin. Mu süda peaks rõõmust hõiskama, mitte nukrutsema nagu prügikasti visatud kaisukaru. Kas see ongi mu eesmärk, mida ma tahtsin?...

Tunded

Sa ei tea, mida ma tunnen. Sa ei näe mu hinge. Sa ei kuule mu pisaraid. Sa ei tunne mu valu. Sa ei mõista mu haavu, mu arme. Kõik mida me tunnen, ei mõista sina. Sest me pole üks. Sina pole mina, ega mina pole sina. Kuigi ma sooviksin seda.
Kõik veri, mis immitseb välja mu haavadest, on nagu pisarad mu silmadest. Ma ei kannata enam seda valu. Kõik uksed on suletud. Miks pean ma päevast päeva teesklema ning ainult öösisti selle kõik välja laskma? Miks ma ei suuda positiivselt mõelda?
Miks? miks? miks?
Enam ei tunne ma rõõmu. Ainult nutt ning uitmõtted lohutavad mind. Meenutused minevikust panevad naerma, kuid sekundi pärast, kui tunnetan reaalsust, kaob isegi viimne naerutuksatus mu ilmetust näost.
Mu lohutus on ainult valu. Mu hinges, mu äranäritud hinges,on auk. Auk, kust pääsevad sisse kõik kiusatused ja lollid mõtted.
Rõõm on vaheldunud kurbusega. Valge on vaheldunud mustaga. Vaikus on vaheldunud muusikaga. Ja muusika taustal kõlab nutt...

Minust

Otsustasin täna midagi endast kirjutada. Nime te teate. Vb perekonna nime ka. Hüüdnimi on siis Inga, Inksu, inksü, Tzinxü, jne. Hetkel, olen 14, aga 41 päeva pärast(5märts) saan juba 15 yeye. Mul on suur vend. elukohta ma ei hakka avalikustama. Numbrit peaks juba kõik sõbrad teadma. Kui ei tea, siis küsi minult. Olen sündinud sea-aastal kala tähtkujus. Niisiis. MUlle ei meeldi piinlikud olukorrad, ja nõmedad inimesed. Muusikast kuulan ma The Rasmust, H.I.Mi ja Linkin Parki. Ja mulle meeldib ka Drum&Bass. A ja 30 seconds to Mars on ka hea. ja nh selline musa meeldib mulle. Kala ma ei söö. Lemmikvärvi mul pole, kõik värvid on kenad :D Õhtuti vaatan ma "Kodus ja võõrsil". ja Top Gear on ka üks lemmikutest. Filmidest meeldib mulle " Charie and the Chocolate factory"; Fast and Furious"; "IceAge". Raamatuid meeldib ka mulle lugeda. ma pole mingi tuupur. Lihtsalt raamatuid lugedes möödub aeg kiiremini. Mis siis veel.......Ratet mul pole. Orks on fav. Ja Vahest võin ma jääda lihtsalt lobisema mõttetutest asjadest.Lemmikloom on koer, kuigi väga meeldivad ka ahvid, pandad, karud ja sellised kenad pehmed loomad.

Natuke ebaolulist inffi ka, et teksti oleks rohkem:

Mulle maitseb valge šokolaad; hetkel olen ma blond, kuigi õige juuksevärv on ikka pruun; Lemmik kaisuloom on mu suur heleroheline ahv, kes magab päevad läbi:) Hetkel olen ma vaba; siis meeldib joonistada, kui pildid tulevad välja. vehest sodin ka niisama näiteks vihikutele või õpikutele. Telefoni mark on Sony Ericsson K800i.
hmm...mis veel...a parimat sõpra mul pole, kuna olen taibanud, et tõelisi sõpru pole olemas. see on lihtsalt üks vale jälle. Vahest olen masenduses, aga ma proovin seda muuta.Hetkel vaatn ma "Doktor Dolittle2" Loomad streigivad seal. Ja tänasest tegin ma otsuse, et ma tahan end muuta. ma ei taha selline olla, nagu vanasti.

keskeltläbi. . . :D

Nädal on seekord järjekordselt keskpunktis. ehk täna on siis kolmapäev. Tunnid lõppesid ja kristjan möliseb midagi mu kõrval. Ja siis veel vestlen kalli vennakesega msnis ja sain teada, et nädalavahetus ei pruugigi nii igav tulla. Vb lähen Tallinna Julia sünnat pidama. hetkel suht lõbus. vend pani niisugust kildu, et naera ribadeks. Hehe tüüp kirjutas messengeri asemel - mesiseri. Irv. eile oli muidu julm masekas. shoot ma ei oska enam midagi kirjutada.

"Koidukuma" parim osa

Edward istus diivani käetoele Bella jalgade juures, pilk kogu aeg tema näole kinnitunud. Kõigi nende teravkõrvade juuresolekul oli asjatu loota, et keegi mu kõhukorinat ei kuule.
"Rosalie,äkki tood Jacobile köögist midagi?" küsis Alice. Ta oli nüüd nähtamatu, istus vaikselt diivani taga. Rosalie jõllitas uskumatult sinnapoole, kust oli kostnud Alice´i hääl.
"Tänud, Alice, aga ma ei tahaks süüa midagi, kuhu see blondiin on sisse sülitanud. vean kihla, et mürk ei mõju mu seedesüsteemile kuigi hästi."
"Rosalie ei paneks eales Esmet nii piinlikku olukorda, et käitub külalistega nii ebaviisakalt."
"Loomulikult mitte," ütles blondiin mesimagusal häälel, mida ma kohe umbusaldasin. Ta tõusis ja tuhises toast välja.
Edward ohkas.
"Sa ju ütleksid mulle, kui ta toidu ära mürgitab?" küsisin ma.
"Jah," lubas Edward.
Ja mingil põhjusel ma uskusin teda.
Köögist kostis kõva tagumist ja - üliveider - metalli ahastavat kriginat.Edward ohkas jälle, aga ka muigas mokaotsast. Enne kui ma jõudsin rohkem midagi mõelda, oli Rosalie tagasi. Rahulolevalt naeratades asetas ta minu kõrvale põrandale hõbedase kausi.
"Lase hea maitsta, krants."
Hõbedane anum oli varem olnud vist suur salatikauss, aga Rosalie oli kausiservi niipalju tagasi painutanud, et nüüd meenutas see koera sööginõud. Tema kiire kätetöö avaldas mulle muljet. Ja pisiasjadele pühendumine ka. Kausi küljele oli kraabitud "Pontu". Imeline käekiri.
Kuna toit nägi üsna hea välja -praeliha, ei midagi vähemat, ja suur küpsekartul koos kõigi lisanditega-, ütlesin ma talle: "Aitäh, blondiin."
Ta turtsatas.
"Kuule, kas sa tead, kuidas nimetatakse blondiini, kellel on aju?" küsisin ma ja jätkasin sama hingetõmbega: "Kuldseks retriiveriks."
"Ma olen ka seda kuulnud," ütles ta, naeratus näölt pühitud.
"Eks ma ürita edasi," lubasin ma ja asusin söögi kallale.
Rosalie kirtsutas vastikusest nina ja pööritas silmi. Siis istus ta ühte tugitooli ja hakkas suure teleri kanaleid klõpsima, nii kiiresti, et ta tegelikult vist ei tahtnudki midagi vaadata.
Toit oli hea isegi ümbritsevast vampiirilehast hoolimata. Ma hakkasin sellega juba harjuma. Hmh. See mul nüüd just plaanis polnud...
Söömise lõpetanud - ehkki ma kaalusin ka kausi puhtaks lakkumist, lihtsalt et Rosalie´l oleks, mille kallal vigiseda-, tundsin, kuidas Bella külmad sõrmed õrnalt läbi mu juuste kammisid.

nameless

Ja esimene koolinädal ongi möödas. Toimus palju huvitavat ja naljakat ning ei puudunud ka masenduse hetked. Õnneks läks nädalalõpp paremini. Reedel oli täielik lumepäev. Jänedal toimus lumelinna ehitamine. Meie tiim niiöelda valmistas lumehunnikust rinnad xD. Kahjuks ma lõpptulemust ei näinud sest ma pidin minema bussi peale, et jõuda õigeks ajaks Tapale. Ja õnneks ma jõudsingi Tapale, kuigi kodus mul polnud palju aega. Ainult kott maha panna ja rahakott võtta, ning enne välja minekut suutsin ma veel kiiresti endale kolm vorstisaia valmistada. Lihtsalt kõht oli tühi. Ja kell 17.00 olin ma juba noorteka maja ees ja hakkasime koos Johanna ja Mammuga Männikumäele minema. Ja kui kohale jõudsime, siis - KELGUTASIME!!!! jee. Vahepeal väsisin ma isegi nii ära, et ma ei jõudnudki mäest üles tulla, aga sain ikka õnnelikult üles. Kelgutada oli lõbus, kuigi ma sain kaks korda kelgu piduritega vastu alaselga. Ai. isegi praegu valutab veel. Vahepeal muide tõmbas maarja jeehat. Ja siis me pidime johannaga ise kahekesti tagasi kõmpima. Aga kuna me tahtsime teistest varem jõuda, siis me jooksime tagasi. Ja me jõudsimegi teistest varem . Kui me majja jõudsime, ja nägime, et teisi ei ole, siis olime, nii õnnelikud, et miné kasvõi hulluks. Me olime niii õnnelikud, et see umbes 1 km jooksu kulus ära. Ja kui teised olid ka pärast jõudnud, siis me jõime teed ja niisama. Šasa pidas veel "jutluse" . JA pärast õhtul kui liisa ja mihkel läksid ristot vaatama olime meie mammuga tema juures õues. Me tegime lumesõda ja kiikusime nööriga ja julmalt nalja sai. Need on mälestused.

Kui ma millalgi õhtul koju jõudsin siis ma läksin kohe magama. Ma nägin mingit imelikku unenägu ka, aga see pole tähtis. Aga jah täna laupäeval tuli tädi külla oma mehe ja lapsega. Nad kinkised mulle veel kaelakee :D Ja siis nii. mina sõin kõhu täis ja tõmbasin vaikselt jeehat. vot niii. aga ma nüüd lõpetan. ma juba palju kirjutanud. :D tsau

koolis. . .

Birgit närvitseb mu kõrval. hahah aga meil on essa tund vaba, sest keka jäi ära yeye. Ja nüüd pidimee mingi kolmveerand tundi pranglimist tegema. Suht igav on. Masetsen ja mõtlen, et tahaks magada. OK, OK. birgit ei närvitse. Ta niisama....ahhitab. :D tähendab ta haigutab. hmmm... tahaks teada, paljud seda üldse loevad. irw mõned naeravad end ribadeks. asshole!!!
Tahaks veel midagi kirjutada, aga eks ma kodus siis kriban.. A ja ma tahstin jui ühe repliigi koidukumast siia kirjutada, niiet on mida oodata. Ag meil lõppeb tund umbes 10 mintsa pärast ja ma teen siit jeehat. niiet tsaupläu. ! .D

ütle. . .

Ütle, et mul on ilusad silmad, ja ma olen sinu! :D:D:D

2010

irw ma olen juba nii mitu pikka juttu kirjutanud, aga kõikidega on mingi jama juhtunud. eniweis head uut aastat ja ärge masetsege(nagu mina). jaa aruti onparanduses. kui midagi tahate, siiis hellake. nr on 59055285. Ja ma ei tea millal ma arvuti tagasi saan nii et jah. jama on. Kõik zakib. Aga näiteks tänama terve päev rookisin lund. vägew onju. Aga ma ei viitsi siin enam seletada. ausalt niiet head aega