Majanduse tunni ajal...
Wednesday, November 30, 2011
Tihti olen avastanud end mõtetes ..
Heihoo, käima on hakanud novembri viimane päev. 24 tunni pärast on juba detsember, mis toob meid veel lähemale jõuludele, right. Aga lund polegi veel maas. On ainult kõle tuul.. selline tore sügis meil siis.
Tahes-tahtmata seostan seda endaga, kes näeb hetkel asju tumedamates toonides. Päikest ja sooja pole. Päike võibolla korraks on, aga siis tulevad pilved jälle ette. Ning see kõle tuul on samasugune, nagu minu sees. Mässab. Vaibub korraks maha ja siis keerutab jälle kõik sassi..
Huvitav, kui minu elus muutuks praegu kõik täiuslikuks, kas siis hakkaks ka taevast heledat-hõredat lund tulema? .. või siis ma näeksin seda sügist mis praegu on, kenamana :)
Iga uus päev loob võimalusi avastada maailma...
Täna avastasin ma, et ma igatsen tohutult palju kahte inimest. Kahte inimest. Maailmas on 7miljardit inimest, kuid mina igatsen neist ainult kahte. Ma tahaks neid nii enda kõrvale. Aga ma tean oma sisimas, et nende inimestega ei saa enam asjad olema nii nagu vaja. Vähemalt mitte praegu.. või kui, siis ainult ühega.. nii pessimistlikult ma mõtlengi..
Oeh.. ja kui sa kedagi niii-niii igatsed, siis te ei kujuta ette millist valu see võib tekitada. Mul vist tekitas isegi palaviku. Vähemalt klassiõde ehmatas küll mind katsudes ära, kuid ma ise tunnen ennast ainult kurvana..ja üksikuna. Muud tunnet polegi. Ja kui mul isegi oleks see kraadiklaas, mis selgitaks minu kuumuse ära, siis ma arvan, et see ei muudaks midagi.
Me kõik jääme vanaks, tead seistes peegli ees...
Ennemgi, kui aru saame, oleme oma parimad võimalused maha maganud ja siis me saame ainult mälestustes vaadata pilte ja nutta taga neid hetki ja inimesi, keda enam pole ja mida enam ei kordu. Just nagu mina täna...
Teeb meie valikuid määramatuks aeg...
Aeg ja valikud käivad tõesti käsikäes. Kuigi vahest tundub, nagu nad oleksid suurimad vihavaenlased. Kaks päeva on jälle möödunud kooliseinte vahel. Ja peale koolis käimise ja eilse alfa pole mul muid kasulikke asju nendest päevadest külge jäänud. Tuim. Ma pole ikka suutnud leida seda õiget "klassiruumi", kuhu ma kuulun. Kõik on ikka veel liiga värske minu jaoks.
Nagu miljon tähte taevas, neid kõiki püüda me ei või...
Aga kui ma ei saa neid, siis järelikult peaksin ma ju saama midagi paremat ?
Tumedad laused Getter Jaani laulust "Me kõik jääme vanaks"
Monday, November 28, 2011
trippin´
Ma alustan laupäeva hommikut kodust, käin vahepeal ära 100 km kaugusel, ööbin mujal, teen igast põnevaid asju ja jõuan siis pühapäeva õhtuks ikka koju tagasi. Fun.
Laupäeval käisime emmega Rocca Al Mares poodlemas.. chillimas.. suht tore oli. Ma leidsin endale uue lemmikpoe. Nüüd tean siis kuhu paari nädala pärast jõulukinke otsima minna ;)
Jõuludest.. ongi juba käes siis põhimõtteliselt.. mõned nädalad veel ja no mis need siis ära on. Varsti istumegi kõik kuuse all. Aga kui ma paar nädalat tagasi täiega ootasin neid, siis paar päeva tagasi ma jällegist mõtlesin, et grrr... eks nad mustad jõulud tulevad. Mustad sellepärast, et ma olen viimasel ajal nii paha laps olnud. Palju pahandusi teinud.. haiget.. lõhkunud oma kalleid sõprussuhteid... ning ma ei saa seda jõuludeks, mida ma tegelikult oleks ehk oma südames soovinud... Ja siis ma tundsingi, et mis mõte nendel pehmetel ja üdinisti rõõmsatel pühadel minu jaoks on. Kuid eksisin. Täna Tapal koguduses olles ma leidsin vea enda mõttemaailmas. Jõulud pole ju selleks, et kinke saada ja end perega koos täis juua. Ennekõike on jõulud ju Jeesuse sünnipäev. Ja me peaksime ennekõike rõõmu tundma selle üle. Niisiiis proovin ka mina jõulude üle vähemalt seetõttu rõõmu tunda, et sel ajal sündis meile päästja. Ning ehk juhtub ka jõuluime ja ma saan ka teistes asjades rahu südamesse..
That´s all story, bro. Nädalavahetusest lisan paar pilti.
Laupäeval käisime emmega Rocca Al Mares poodlemas.. chillimas.. suht tore oli. Ma leidsin endale uue lemmikpoe. Nüüd tean siis kuhu paari nädala pärast jõulukinke otsima minna ;)
Jõuludest.. ongi juba käes siis põhimõtteliselt.. mõned nädalad veel ja no mis need siis ära on. Varsti istumegi kõik kuuse all. Aga kui ma paar nädalat tagasi täiega ootasin neid, siis paar päeva tagasi ma jällegist mõtlesin, et grrr... eks nad mustad jõulud tulevad. Mustad sellepärast, et ma olen viimasel ajal nii paha laps olnud. Palju pahandusi teinud.. haiget.. lõhkunud oma kalleid sõprussuhteid... ning ma ei saa seda jõuludeks, mida ma tegelikult oleks ehk oma südames soovinud... Ja siis ma tundsingi, et mis mõte nendel pehmetel ja üdinisti rõõmsatel pühadel minu jaoks on. Kuid eksisin. Täna Tapal koguduses olles ma leidsin vea enda mõttemaailmas. Jõulud pole ju selleks, et kinke saada ja end perega koos täis juua. Ennekõike on jõulud ju Jeesuse sünnipäev. Ja me peaksime ennekõike rõõmu tundma selle üle. Niisiiis proovin ka mina jõulude üle vähemalt seetõttu rõõmu tunda, et sel ajal sündis meile päästja. Ning ehk juhtub ka jõuluime ja ma saan ka teistes asjades rahu südamesse..
That´s all story, bro. Nädalavahetusest lisan paar pilti.
 |
| Noortekas mängisime veidi tõde ja tegu.. pudeliga.. |
 |
| "Tegu on see, kui sa vastad küsimusele. Tõde on see, kui sa vastad küsimusele ´jah´ või ´ei´ vastusega"- meie seast üks geenius :) |
 |
| TEUK |
Friday, November 25, 2011
Huh?!
Täna oli koolis minul lühike päev. Tavaliselt on 8 tundi meil, aga kuna mina ei käi kahes esimeses riigikaitses, siis on tavaliselt mul 6 tundi. Aga täna jäi mul lõpust veel 3 tundi ära, ehk siis olin kooli ainult kella 10-13.00 Me gusta.
Estonias esines Põhjamaade sümfooniaorkester ning iga kool sai tasuta mingi teatud arv pileteid sinna. Meie kool sai 30 piletit ning need jagati siis teatud klasside vahel ära. Aga meie klassi 5 piletit läksid vist sama kiirelt kui mõnele hittkontserdile. Aga kuna Tapakad pidid ka tulema seda vaatama ja Johanna teadis, et ma tahaksin tegelikult ka ikka sinna minna, siis neil jäi pileteid üle ja ma sain ühe endale. Ou Yeah. Aga ma tahtsin korra kodust läbi käia enne kontserti ja sellepärast saingi 3 viimasest tunnist ära ;)
Maarja oli ka ennast kaasa vedanud Tallinna. Ja siis oligi niiii armas näha neid jälle. Istekohad olid veidi nõmedad, vasak rõdu ja suht ääres, niiet nägemiseks pidi olema ääre peal... ja minu ja Maarja vahel oli mingi vahekäik.. -.- Aga muidu rahvast oli tore vaadata seal all. Leidsin isegi ühe tuttava sealt värvilisest massist.
Kontsert oli hea. Ausalt. Muidugi on veidi feil tunnistada,et ma käisin esimest korda elus orkestri kontserdil.. aga noh millalgi pidi ikka esimene kord olema. Muusika oli hästi kena, kajav, kaasahaarav, võimas. A ja Mihkel Poll esines ka klaveril. Vot see oli lahe. Ma poole ajast, kui ta mängis vaatasin vist tema sõrmi. Kui kaunilt ja kiirelt need klaveril liuglesid. Jah, just, liuglesid. Lihtsalt nii palju annet. See oli awesome.
Tunnikene kestis see ning siis jälle bussiga koju tagasi paariks tunniks. Siis noortekale. Paula oli ka veidi seal. Wiwii. Toomas rääkis täna Markuse evangeeliumist. ... ja ülistus oli ka hea, kuigi ma seekord tundsin end veidi, okei, mitte veidi vaid üpriski kinniselt ja ma enamus laule lihtsalt kuulasin ära. Muidugi on mul kahju, et ma ei suuda end vabalt tunda ja olen lihtsalt tuim. Aga ma ei osanud ka mitte midagi muud ette võtta ja siis ma rändasingi oma mõtetega mööda maailma ringi.. ülistus taustaks.
Hiljem rääkisime Raeliga juttu. Teda polnud ka paar kuud näinud. Hea oli temaga rääkida ja kurta veidikene muresid.
Siis jalutasime Helinaga mööda vanalinna bussikasse ja igaüks oma koju. Ja mina olen alates koju jõudmisest saadik nii rampväsinud olnud, et täitsa grrr..
Lähengi vist magama kuigi tahtsin veel ühe teise postituse ka kirjutada. Feelings and such.. aga ma vist jään ennem juba magama siin -.-
Estonias esines Põhjamaade sümfooniaorkester ning iga kool sai tasuta mingi teatud arv pileteid sinna. Meie kool sai 30 piletit ning need jagati siis teatud klasside vahel ära. Aga meie klassi 5 piletit läksid vist sama kiirelt kui mõnele hittkontserdile. Aga kuna Tapakad pidid ka tulema seda vaatama ja Johanna teadis, et ma tahaksin tegelikult ka ikka sinna minna, siis neil jäi pileteid üle ja ma sain ühe endale. Ou Yeah. Aga ma tahtsin korra kodust läbi käia enne kontserti ja sellepärast saingi 3 viimasest tunnist ära ;)
Maarja oli ka ennast kaasa vedanud Tallinna. Ja siis oligi niiii armas näha neid jälle. Istekohad olid veidi nõmedad, vasak rõdu ja suht ääres, niiet nägemiseks pidi olema ääre peal... ja minu ja Maarja vahel oli mingi vahekäik.. -.- Aga muidu rahvast oli tore vaadata seal all. Leidsin isegi ühe tuttava sealt värvilisest massist.
Kontsert oli hea. Ausalt. Muidugi on veidi feil tunnistada,et ma käisin esimest korda elus orkestri kontserdil.. aga noh millalgi pidi ikka esimene kord olema. Muusika oli hästi kena, kajav, kaasahaarav, võimas. A ja Mihkel Poll esines ka klaveril. Vot see oli lahe. Ma poole ajast, kui ta mängis vaatasin vist tema sõrmi. Kui kaunilt ja kiirelt need klaveril liuglesid. Jah, just, liuglesid. Lihtsalt nii palju annet. See oli awesome.
Tunnikene kestis see ning siis jälle bussiga koju tagasi paariks tunniks. Siis noortekale. Paula oli ka veidi seal. Wiwii. Toomas rääkis täna Markuse evangeeliumist. ... ja ülistus oli ka hea, kuigi ma seekord tundsin end veidi, okei, mitte veidi vaid üpriski kinniselt ja ma enamus laule lihtsalt kuulasin ära. Muidugi on mul kahju, et ma ei suuda end vabalt tunda ja olen lihtsalt tuim. Aga ma ei osanud ka mitte midagi muud ette võtta ja siis ma rändasingi oma mõtetega mööda maailma ringi.. ülistus taustaks.
Hiljem rääkisime Raeliga juttu. Teda polnud ka paar kuud näinud. Hea oli temaga rääkida ja kurta veidikene muresid.
Siis jalutasime Helinaga mööda vanalinna bussikasse ja igaüks oma koju. Ja mina olen alates koju jõudmisest saadik nii rampväsinud olnud, et täitsa grrr..
Lähengi vist magama kuigi tahtsin veel ühe teise postituse ka kirjutada. Feelings and such.. aga ma vist jään ennem juba magama siin -.-
Thursday, November 24, 2011
God desires to deliver you from impossible challenges
Täna turgatas täiesti juhuslikult pähe selline mõte või piiblikoht mis ütleb, et Jumal annab meile asju, millest me ei oska unistadagi. Ja ta annab meile need suuremalt, kui vaja. Ja siis täna õhtul koju jõudes ma mõtlesingi, et wow.. ma pole kunagi olnud selline inimene, kes oleks ihaldanud endale suuri asju ja kõige vidinate uuemat sõna. Ning üldse ma olen elus harjunud nii väheste ja väikeste asjadega elama. Kuid nüüd, nüüd on põhimõtteliselt "antud" mulle korter. Ja see on täiega minu käsutuses.Tähendab, et tahan öelda, et ma pole kunagi endale ihaldanud midagi suurt, kuid nüüd on Jumal andnud mulle lausa korteri kasutamiseks. WoW =)
Kolmapäev oli suht väga väsitav päev. Ma ei jõudnud isegi kodukasse minna. Istusin kodus, tegin süüa, mängisin pikalt klaverit ("I´m coming home" algus on juba päris arusaadav). Vaatasin telekat ja tegin tööd. Vennal oli vaja mingid hinnapakkumised teha excelis. Ja siis ma mässasin tabelitega ja kirjutasin igast ehitusalalistest teemadest. Tundsin end sekretärina, kes tööd koju kaasa võttis :D Aga ei, mulle meeldis mässata ja pealegi saan väikest palka ka selliste sekretäritööde eest, niiet yeye :D
Täna oli huvitav päev. Sõna otseses ja kaudses mõttes. Magasin sisse, kuid tänu kiirele liigutamisele jõudsin ma 19 minuti jooksul voodist välja saada, riide panna, meik teha, vannitoas aega viita, süüa ja bussikasse minna. Ning mul jäi veel aega ülegi.. magic :D
Koolis oli veidi tuju all. Mingi maselainekas käis ringi. Mates kt, kekas mingi käte peal seis ja teistes tundides veel igast lollusi. Õnneks sai juba peale 5ndat minema. Läksime paari meie klassi omaga Salme kultuurimajja teatrisse. Oli see siis inglise keelne. Pealkiri oli "David Copperfield". Esimese vaatuse ma vaatasin ja kuulasin ära. Enamasti sain tegevustest aru ja nii, kuigi siis hakkas sassi minema, et kes nüüd keda armastab ja kes on kelle poeg jne.. Veidi veider oli minu jaoks. Kuid teise vaatuse ma enamus ajast trollisin ühe inimesega. Nimelt nägin oma erakordset sõbrannat ja endist koolikaaslast seal. Julia biaaatššš :D Jooksin feililt üle garderoobi kui nägin teda. Tal oli ka ilmselgelt hea meel mind näha. Vaheajal jooksime mööda korruseid ringi, tantsisime keset saali valssi ja meenutasime vanu aegu. Shuut, kui hea oli teda näha. BTW, huvitav oli veel see, et kui me ennist klassiga liikusime trammi peale siis Marleen ütles, et oh kui lahe oleks näha mõnda vana tuttavat.. and wauawiwoa, nägingi :D See nagu totally mades mu päeva. Mis sest, et olime veidi hullud ja häirivad ja kahtlusttekitavad.. kuid me polnud nii kaua näinud ja nii kaua polnud me midagi põnevat teinud.
Peale etendust liikusime Karoliinaga kesklinna. Läksime Solli ja Solarisekinno. Ostsime piletid "Koidukumale". Yea :D Ning filmi ajaks palju kommi ja kokat. Ning ma võin seda öelda, et minu jaoks oli see film nagu täiega kipa. See oli hulganisti parem kui need eelmised olid ning ma täiega kaifisin seda. Ma olingi juba unustanud, millise tunde tekitab Edwardi nägemine :D
Lõpp oli väga lahe. Kõik see, kuidas näitas mismoodi muundumine tema sees toimub ja kuidas ta siis väliselt nii kauniks muutus. Ning see hetk muidugi lõpus kus kaamera seisab tema silmade kohal ja need tulipunased silmad siis väga etteaimamatult lahti plaksatavad. Aaah... nii tahaks järge näha. Kuigi siis on muidugi see jama, et siis sa tead et selle teemaga on kõik lõppenud ja enam pole midagi oodata..
Hehe, täna Karoga oligi seal nii, et film lõppes ja siis me olime nii ekstaasis, et otsustasime lihtsalt veel istuda seal niikaua kuni kõik lahkuvad ja tiitrid ka otsa saavad. No ja rahvas hakkas siis liikuma, meie istusime, lugesime näitlejate nimesid.. ja siis tuli ette kiri "PS, film pole veel läbi" :D meil oli nagu whaaaaaaaat.. ja siis tuligi kips-kõps-kips kõps see voltouride koht, et kus nemadki saavad teada Cullenite perekonna suurenemisest.ˇˇ
;)
yea.. jalutasin veel ringi vabaks kandis ja siis liikusin oma kommitopsiga kodu poole.
Wuz fun.
PS: Tundub, et linnaelu polegi nii mage, kui vahepeal tundub :D :D
Kolmapäev oli suht väga väsitav päev. Ma ei jõudnud isegi kodukasse minna. Istusin kodus, tegin süüa, mängisin pikalt klaverit ("I´m coming home" algus on juba päris arusaadav). Vaatasin telekat ja tegin tööd. Vennal oli vaja mingid hinnapakkumised teha excelis. Ja siis ma mässasin tabelitega ja kirjutasin igast ehitusalalistest teemadest. Tundsin end sekretärina, kes tööd koju kaasa võttis :D Aga ei, mulle meeldis mässata ja pealegi saan väikest palka ka selliste sekretäritööde eest, niiet yeye :D
Täna oli huvitav päev. Sõna otseses ja kaudses mõttes. Magasin sisse, kuid tänu kiirele liigutamisele jõudsin ma 19 minuti jooksul voodist välja saada, riide panna, meik teha, vannitoas aega viita, süüa ja bussikasse minna. Ning mul jäi veel aega ülegi.. magic :D
 |
| Suur koka on minu. Parempoolsed kommid on minu Jäätisekoks on.. meie ja teine kommitops on Karo oma.. nomnomnom :D |
Peale etendust liikusime Karoliinaga kesklinna. Läksime Solli ja Solarisekinno. Ostsime piletid "Koidukumale". Yea :D Ning filmi ajaks palju kommi ja kokat. Ning ma võin seda öelda, et minu jaoks oli see film nagu täiega kipa. See oli hulganisti parem kui need eelmised olid ning ma täiega kaifisin seda. Ma olingi juba unustanud, millise tunde tekitab Edwardi nägemine :D
Lõpp oli väga lahe. Kõik see, kuidas näitas mismoodi muundumine tema sees toimub ja kuidas ta siis väliselt nii kauniks muutus. Ning see hetk muidugi lõpus kus kaamera seisab tema silmade kohal ja need tulipunased silmad siis väga etteaimamatult lahti plaksatavad. Aaah... nii tahaks järge näha. Kuigi siis on muidugi see jama, et siis sa tead et selle teemaga on kõik lõppenud ja enam pole midagi oodata..
 |
| Feil oli see, kui me arvasime, et kinotöötajatel on feil. Arvasime, et sõna tätoveering on valesti kirjutatud.. dunnolol |
;)
yea.. jalutasin veel ringi vabaks kandis ja siis liikusin oma kommitopsiga kodu poole.
Wuz fun.
PS: Tundub, et linnaelu polegi nii mage, kui vahepeal tundub :D :D
Ingridi türannia
Ma avastasin juba paar päeva tagasi, et ma elan täielikus Ingridi maailmas. Ehk siis ma olen mingi väga huvitaval viisil ehitanud enda ümber enda maailma, impeeriumi. Võimuvalitsejaks on seal printsess Ingrid.
Rahvas, kes teda kuulab ja tema käske täidab, on minu väikesed ajurakud. Ja.. maitea.. ma olen täiega välismaailma välja lülitanud ja elan oma reeglite järgi. Nujaa, siin saaks kindlasti süüdistada seda, et ma elan üksi. Varsti saab kolm kuud täis juba.. pole siis ime, et ma olen endale omad reeglid kehtestanud ja ise keelan ja luban end kuhu tahan. Kodus pole minust karmimat sõna. Käsutan iseennast :D Appikene, ma olen niiviisi ka ju iseenda ema.
Kohati ma tunnen, et see mõjutab mu ego väga kõrgelt. Mulle on selgeks saanud, et kõike pean ma ise tegema ning vinguda ei tasu. Sellepärast on mul ka tekkinud kohati tõrges inimeste vastu, kes koguaeg vinguvad. Ja neid on palju. Alustades klassikaaslastest kuni fb staatusteni välja, kus mõni vahetpidamata vingub oma hädade üle. No cammoon, mida sa tahad? Haletsust? Tähelepanu? Mulle ei jaga seda keegi. Ma olen istunud mitu nädalat täielikus üksinduses ja mõtetes. Mind ei haletse keegi, sest minu riigis pole haletsejatele lohutajaid ja tähelepanurahuldajaid.
Tegelikkuses on kõike võimalik saavutada, kui selle poole püüelda. Nii ütles täna mulle isegi klaveriõpetaja. Ja seda rääkis ka psühholoogia õpetaja.
Ja see paneb mind kohutavalt kohutavaid mõtteid mõtlema.
Enamasi on need mõtted riigisaladused minu maailmast need välja ei lähe.
Ainuke jama minu riigi juures on see, et ma olen seal täiesti üksi. See on selline.. criipi värk. Juhin riiki, kus elan ainult mina ise. where is logic??????
Aga olks, ma siis valitsen oma maailma edasi ning proovin vältida kodusõdasid, mis pidevalt seal üleval pool tahavad tekkida.
Rahvas, kes teda kuulab ja tema käske täidab, on minu väikesed ajurakud. Ja.. maitea.. ma olen täiega välismaailma välja lülitanud ja elan oma reeglite järgi. Nujaa, siin saaks kindlasti süüdistada seda, et ma elan üksi. Varsti saab kolm kuud täis juba.. pole siis ime, et ma olen endale omad reeglid kehtestanud ja ise keelan ja luban end kuhu tahan. Kodus pole minust karmimat sõna. Käsutan iseennast :D Appikene, ma olen niiviisi ka ju iseenda ema.
Kohati ma tunnen, et see mõjutab mu ego väga kõrgelt. Mulle on selgeks saanud, et kõike pean ma ise tegema ning vinguda ei tasu. Sellepärast on mul ka tekkinud kohati tõrges inimeste vastu, kes koguaeg vinguvad. Ja neid on palju. Alustades klassikaaslastest kuni fb staatusteni välja, kus mõni vahetpidamata vingub oma hädade üle. No cammoon, mida sa tahad? Haletsust? Tähelepanu? Mulle ei jaga seda keegi. Ma olen istunud mitu nädalat täielikus üksinduses ja mõtetes. Mind ei haletse keegi, sest minu riigis pole haletsejatele lohutajaid ja tähelepanurahuldajaid.
Tegelikkuses on kõike võimalik saavutada, kui selle poole püüelda. Nii ütles täna mulle isegi klaveriõpetaja. Ja seda rääkis ka psühholoogia õpetaja.
Ja see paneb mind kohutavalt kohutavaid mõtteid mõtlema.
Enamasi on need mõtted riigisaladused minu maailmast need välja ei lähe.
Ainuke jama minu riigi juures on see, et ma olen seal täiesti üksi. See on selline.. criipi värk. Juhin riiki, kus elan ainult mina ise. where is logic??????
Aga olks, ma siis valitsen oma maailma edasi ning proovin vältida kodusõdasid, mis pidevalt seal üleval pool tahavad tekkida.
Wednesday, November 23, 2011
bitch please
Heips, mõtlesin, et tulen siia ja kirjutan teile pika-pika monoloogi, kuid õnneks / õnnetuseks tulid jällegist muud asjad vahele ja nüüd on mul tuju kadunud ja väsimus on nii suur, et kahe päeva kokkuvõte tuleb tuim tekst. Piltideta.
Esmaspäeva hommikutest vist ei tasu rääkida. Need on ühed tuimemad üldse. Eriti keemias. Aga lõuna ajal.. siis kui mul oli inka, sadas õues midagi lumesarnast. Mingid valged hebemed olid kõnnitee äärt valgendanud. Ja õhus lendles ka valget tolmu.. alguses ma arvasin, et jah.. jälle mu hallukad, aga kuna ka mõni teinegi nägi seda lumesarnast asja, siis ma polegi veel talveootuses hulluks läinud :D
tsokoloko... jõudsin vahepeal koju.. mul olid päkapikud külas käinud vahepeal ;)
Mõtlesin söömise ajal, et jätan seekord alfa vahele.. aga ma teadsin, et need väikesed mustad sisehääled ei ole head ja ma ikka võtsin end kokku ja läksin. Baltas veel jooksin, sest muidu kartsin hiljaks jääda :)
Ja see eilne alfa oli ikka täiega eriline. Nii palju asju rääkis minu vastu ja siis ma täiega tundsin mõnedes olukordades end ära. Ning need teemad seal olid nii minu olukordadega ühenduses. Andis veidi uut mõtteainet ja viis mind sinna diibimasse ellu. Ma ei hakanud siis ka teisi ootama, vaid jalutasin õhtul ise ringi. Vanalinn oli päris tühi. Mõni inimene kusagil kaugel liikus, aga muidu oli rahvast vähe. Õhtune aeg juba ja eile oli külm ka. Aga mulle just meeldiski siis vaikselt muusika taustal seal ringi hiilida. Hihi.. Raekoja platsil veidi trollisin ka.. jalutasin nende majakeste vahel ja kuuse ümber. Päkapikk tegutses jõuluvana majas.. jne..
Jalutasin edasi.. Vabaka poole. Aga tegin veerand tunniks sissepõike uisuplatsi äärde. Mm.. seal oli nii lahe. Vaatasin kõrvalt, kuidas inimesed uisutasid ja lihtsalt trolosin neid. Siis ma tundsin küll kahetsust, et ma õhtustel aegadel ringi jalutades sularaha kaasas ei kanna. Muidu oleksin ma küll läinud sinna ja proovinud ise ka veidi libiseda. Aega oleks olnud, see on kella 22.00-ni avatud.
Kodus oli soe olla. Hea ja soe. Turvaline. Tegin endale kakaod, vaatasin telkut ja olin omas diibis maailmas.. ikka veel. Aga see kadus peale seda, kui ma olin pesemast tagasi tulnud ja vaatasin otsa õppimistele.. bö..
Kandun kiirelt ja sujuvalt teisipäeva. Magasin hommikul sajaga sisse. Aga tubli nagu ma olen, jõudsin ikka kooli. 8 tundi möödusid kuidagi venivalt.. vahepeal oli meid koolis 17, siis 20, siis 10 ja viimases, saksas oli meid ainult 5, niiet saime poole pealt ära ka :D Ja vene keele tunnis istusid meie klassis hoopiski kaks võõrast poissi, kes väitsid õpetajale, et nad on A. ja T. tegelikkuses muidugi polnud ja nii tegidki kaks 11. klassi poissi meiega terve tunni kaasa.. Shuut.. ma terve tund imestasin, et kui troll saab õpsetaja olla, et ta aru ei saa, et need pole tegelikult A ja T. :D
Peale tunde chillaxisime Karoga. Otsisime kinki, jagasime tundeid, istusime Sollis, seisime pikalt Solli ees, ühte reklaami näha, kuulasime muusikat ja käisime Hessis.. tema toitis oma liblikaid kõhus ja mina toitsin oma magu megaeinega.. I am awesome. Viimasel ajal ainult sööks ja sööks.. ööh... mingi deprekas vist peal -.-
Aga söögi tegemine just täiega tõstab see-eest tuju. Vähemalt mul on küll nii. Koju tulles tegin endale kanafileesid ahjus.. koos ahjukartulitega.. nomnom.. Fuud makes me happy.
Ja tegelt kirjutada annaks veel palju, aga ma lihtsalt enam ei jõua.. too weak. (-,-)
Homme jätkan ;)
Esmaspäeva hommikutest vist ei tasu rääkida. Need on ühed tuimemad üldse. Eriti keemias. Aga lõuna ajal.. siis kui mul oli inka, sadas õues midagi lumesarnast. Mingid valged hebemed olid kõnnitee äärt valgendanud. Ja õhus lendles ka valget tolmu.. alguses ma arvasin, et jah.. jälle mu hallukad, aga kuna ka mõni teinegi nägi seda lumesarnast asja, siis ma polegi veel talveootuses hulluks läinud :D
tsokoloko... jõudsin vahepeal koju.. mul olid päkapikud külas käinud vahepeal ;)
Mõtlesin söömise ajal, et jätan seekord alfa vahele.. aga ma teadsin, et need väikesed mustad sisehääled ei ole head ja ma ikka võtsin end kokku ja läksin. Baltas veel jooksin, sest muidu kartsin hiljaks jääda :)
Ja see eilne alfa oli ikka täiega eriline. Nii palju asju rääkis minu vastu ja siis ma täiega tundsin mõnedes olukordades end ära. Ning need teemad seal olid nii minu olukordadega ühenduses. Andis veidi uut mõtteainet ja viis mind sinna diibimasse ellu. Ma ei hakanud siis ka teisi ootama, vaid jalutasin õhtul ise ringi. Vanalinn oli päris tühi. Mõni inimene kusagil kaugel liikus, aga muidu oli rahvast vähe. Õhtune aeg juba ja eile oli külm ka. Aga mulle just meeldiski siis vaikselt muusika taustal seal ringi hiilida. Hihi.. Raekoja platsil veidi trollisin ka.. jalutasin nende majakeste vahel ja kuuse ümber. Päkapikk tegutses jõuluvana majas.. jne..
Jalutasin edasi.. Vabaka poole. Aga tegin veerand tunniks sissepõike uisuplatsi äärde. Mm.. seal oli nii lahe. Vaatasin kõrvalt, kuidas inimesed uisutasid ja lihtsalt trolosin neid. Siis ma tundsin küll kahetsust, et ma õhtustel aegadel ringi jalutades sularaha kaasas ei kanna. Muidu oleksin ma küll läinud sinna ja proovinud ise ka veidi libiseda. Aega oleks olnud, see on kella 22.00-ni avatud.
Kodus oli soe olla. Hea ja soe. Turvaline. Tegin endale kakaod, vaatasin telkut ja olin omas diibis maailmas.. ikka veel. Aga see kadus peale seda, kui ma olin pesemast tagasi tulnud ja vaatasin otsa õppimistele.. bö..
Kandun kiirelt ja sujuvalt teisipäeva. Magasin hommikul sajaga sisse. Aga tubli nagu ma olen, jõudsin ikka kooli. 8 tundi möödusid kuidagi venivalt.. vahepeal oli meid koolis 17, siis 20, siis 10 ja viimases, saksas oli meid ainult 5, niiet saime poole pealt ära ka :D Ja vene keele tunnis istusid meie klassis hoopiski kaks võõrast poissi, kes väitsid õpetajale, et nad on A. ja T. tegelikkuses muidugi polnud ja nii tegidki kaks 11. klassi poissi meiega terve tunni kaasa.. Shuut.. ma terve tund imestasin, et kui troll saab õpsetaja olla, et ta aru ei saa, et need pole tegelikult A ja T. :D
Peale tunde chillaxisime Karoga. Otsisime kinki, jagasime tundeid, istusime Sollis, seisime pikalt Solli ees, ühte reklaami näha, kuulasime muusikat ja käisime Hessis.. tema toitis oma liblikaid kõhus ja mina toitsin oma magu megaeinega.. I am awesome. Viimasel ajal ainult sööks ja sööks.. ööh... mingi deprekas vist peal -.-
Aga söögi tegemine just täiega tõstab see-eest tuju. Vähemalt mul on küll nii. Koju tulles tegin endale kanafileesid ahjus.. koos ahjukartulitega.. nomnom.. Fuud makes me happy.
Ja tegelt kirjutada annaks veel palju, aga ma lihtsalt enam ei jõua.. too weak. (-,-)
Homme jätkan ;)
Monday, November 21, 2011
Everything´s made to be broken
And I'd give up forever to touch you
Cause I know that you feel me somehow
You're the closest to heaven that I'll ever be
And I don't want to go home right now
And all I can taste is this moment
And all I can breathe is your life
Cause sooner or later it's over
I just don't want to miss you tonight
And I don't want the world to see me
Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am
And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything seems like the movies
Yeah you bleed just to know your alive
And I don't want the world to see me
Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am
Chorus
I just want you to know who I am
I just want you to know who I am
/These words are just the right ones at now/
Cause I know that you feel me somehow
You're the closest to heaven that I'll ever be
And I don't want to go home right now
And all I can taste is this moment
And all I can breathe is your life
Cause sooner or later it's over
I just don't want to miss you tonight
And I don't want the world to see me
Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am
And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything seems like the movies
Yeah you bleed just to know your alive
And I don't want the world to see me
Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am
Chorus
I just want you to know who I am
I just want you to know who I am
/These words are just the right ones at now/
Sunday, November 20, 2011
pildid väljendavad mõtteid
 |
| Ülemaganud |
 |
| Mul on nüüd köögis kell ;) |
 |
| Lambiselt just ärgates |
 |
| I don´t wanna play this game anymore.. |
 |
| Such a lot memories |
 |
| hommikukohv _step1 |
 |
| step2 |
 |
| step3 |
 |
| Naabri aeda on kena pildistada :) |
 |
| yellow houses |
 |
| sinisest küünlast sai kolm oranši .. lolmagic |
 |
| Minu igapäevane leib |
 |
| my little friends |
 |
| Schubert-i "Saksa tants" |
 |
| M Õ T T E D S A I D O T S A ! |
pilvedesse...
Tahaks pilvedesse.. mõtlen ma,
aga ei oska seda seletada.
On see laks,
mida annab koks?
Või on see elu
mis pilvedes peitub?
Tahaks pilvedesse,
kus hing täitub taas!
-yea.. tuli luuletuju... =)
Not okay, not the end.
Ilmselgelt olen ma oma mõtetega puntras..
Leinan - seda, mida enam tagasi ei tule ja mida ei saa enam olema. See asi on nüüd vist lõpetatud. Kahju küll, kuid ka sõbrad on kaduvad.
Ootan - sest pole ju normaalne, et ma pole 9 tundi hiljem ikka oma sõnumile vastust saanud. Järelikult keegi väldib mind..
Kahetsen - et ma pean ikka totakaid asju tegema.
Söön - jäätist ja pirukaid ja kiselli ja saia ja jälle jäätist ja pirukaid ja veel jäätist.
Proovin - edasi kirjutada oma juttu, mis hetkel lihtsalt on paus nupu peal..
Vaatan - telekat, et ennast stabiilsena hoida.
Kuulan - muusikat, et igavus ja kellade tiksumine mu pead vaikusega segi ei ajaks
Tahan - et keegi ei tunneks mind
Mängin - seda mängu, mida ma ei oska ja mille reegleid pole keegi mulle õpetanud ka
Feilin - sajaga.
Üritan - aru saada, mis periood see hetkel mu elus on.. vist on see sügis..
Lepin- asjaoludega, et kusagil on midagi paremat
Nutan - sest kõik käib üle pea
Tunnen - et mind on ära kasutatud
Olen - outside
Leinan - seda, mida enam tagasi ei tule ja mida ei saa enam olema. See asi on nüüd vist lõpetatud. Kahju küll, kuid ka sõbrad on kaduvad.
Ootan - sest pole ju normaalne, et ma pole 9 tundi hiljem ikka oma sõnumile vastust saanud. Järelikult keegi väldib mind..
Kahetsen - et ma pean ikka totakaid asju tegema.
Söön - jäätist ja pirukaid ja kiselli ja saia ja jälle jäätist ja pirukaid ja veel jäätist.
Proovin - edasi kirjutada oma juttu, mis hetkel lihtsalt on paus nupu peal..
Vaatan - telekat, et ennast stabiilsena hoida.
Kuulan - muusikat, et igavus ja kellade tiksumine mu pead vaikusega segi ei ajaks
Tahan - et keegi ei tunneks mind
Mängin - seda mängu, mida ma ei oska ja mille reegleid pole keegi mulle õpetanud ka
Feilin - sajaga.
Üritan - aru saada, mis periood see hetkel mu elus on.. vist on see sügis..
Lepin- asjaoludega, et kusagil on midagi paremat
Nutan - sest kõik käib üle pea
Tunnen - et mind on ära kasutatud
Olen - outside
Saturday, November 19, 2011
Viimane kord maal käies avastasin, et mu ema on teinud trolo ja kaks minu pilti kokku pannud... kaks pilti, mille tegemise vahe on 3 kuud.
Hall versioon siis ja värviline ka.
 |
| niisiiis.. parempoolne pilt on tehtud 20. juuni ja vasakpoolne 26.september... Võta nüüd näpust, sobis see blond siis paremini või mitte... |
18.nov
Ma võin proovida, aga ma ikka ei saa.. ei jõua.. päeval oma asju ära kirjutada.. Ja sellepärast ongi mu postitused nii öised.. aga ma ei hakka ka tänaseid toimetusi homse varna viskama, kuigi mul pole üldse aimugi oma homsetest plaanidest..
Täna oli Valerial sünna. Palju - palju õnne ja kallisid ja rõõmu-rahu-armastust-õnnistusi-ja kõike head ja paremat veel.
Täna tuli ka Koidukuma I osa välja.. yeey.. peaks millalgi vaatama minema seda..
Aga need selleks..
liigume edasi...
Tänane päev algas valusalt. Kaelas valusalt ehk siis kaelavaluga. Kardetavasti ma viimases kehalise tunnis tegin veidi valesti tireleid ette ja taha ja seetõttu kõverasin kaela ära. Hullupööra valus teine.. ja see ei lasnud mul väga hästi magada öösel. Kuid hommikul ärkasin ma ikkagist rõõmsalt ülesse, sest ma teadsin, et ma näen ühte vägavägaväga lahedat inimest ning ma saan ka lõpuks oma muresid kurta kellelegi :)
Niisiis viiski mu tee hommikul hoopiski Baltasse, mitte kesklinna, nagu tavaliselt. Johanna tuli Tapalt. Jeejeee!!!
Saime kokku ja siis rääkisime-jalutasime-rääkisime. Aega oli küll täiega vähe, sest mul olid tunnid algamas, kuid me saime vähemalt põhiteemad läbi arutatud ja üksteisele moraalselt toeks olla. See oli nii hea. Johanna nägi siis seejuures ka mu koolimaja ära.
Tundidest ei hakka rääkima.. klassis on meid vähe ja tunnid mööduvad kiiresti-kiiiresti. Kõik on samamoodi tuimad ning erinevaid nüansse pole üldse. Musa jäi vahelt ära ja seetõttu saime täna tund aega varem minema koolimajast. Siis jõudsin ka varem koju, kus ma sain oma naabreid jälle oma tüütu klaveritinistamisega piinata :)
Õhtul läksin Olli. Noortekas oli täna palju erinevat sõna.. 4 inimest rääkisid oma loo + kaks inimest veel tunnistasid, niiet lahe oli. Veljo oli ka õhtujuht, mis tegi kogu asja põnevaks, sest tema kohe oskab rääkida. Ja nii venis see ka suht pikale.
Pärast oli snäkilaud, kus oli täiega palju süüa. Ma võtsin siis ka teed ja ühte-teist ning jäin Eva-Liisaga jutustama. Ja siis me rääkisime-rääkisime.. ja nii saingi ma jälle umbes poole kümne aeg Olevistest minema. Jalutasime koos läbi vanalinna ja raekoja platsi. Btw, Raekoja platsil on juba kuusk üleval ja mõned väikesed jõuluputkad. Khmm.. praegu on 18 november.. Jõuludeni on kuu aega jäänud veel.. aga tundub, et see kedagi ei huvita.... enivei, oli hea aeg. Naersime koos päris palju.. Ta on nii funny :D
Aga koju jõudes hakkasin mina pirukesi tegema. Yeaa.. sounds weird, et Ingrid teeb kella 22.30-23.30 õunapirukaid.. isegi mu ema, kellega ma terve see tund aega telefonitsi rääkisin, imestas tõega, et kuidas mina, kes ma Läpil olles üldse ei küpsetanud, hakkasin nüüd öösel tegema õunapirukaid, mida ma pole kunagi teinud. Ning ma isegi ei teinu neid retsepti järgi, vaid lihtsalt oma mõttest tegin neid. Jeaaa.. Jumal on võimas. Vähemalt selle söögitegemise osas on ta küll mind täiega muutnud :D
Ja väga nommid tulid välja muide, pärast jäätisega sõin neid veel...mmm.. pilti tegin ka ;)
Aga jepp.. mõned pildid pirukestest tõestuseks teile siia, et teil ka suu vett jooksma ajada :D
Thursday, November 17, 2011
iga võiduga kaotad midagi ja iga kaotusega võidad midagi
tšautšau, nagu meeldib mu klassiõdedele öelda.
Möödas on mitu päeva. Isegi mitu-mitu päeva. Vahepeal tegin otsuseid.. väga erinevaid... ja mõtlesin, töötasin ja tegelesin igasuguse saja muu asjaga ka.
Teisipäeval olin kodus. Tegin köögis endale megahead nuudlivormi... tuju oli niii OK. Ma täiega lootsin ka, et emme tuleb külla, aga ma pidin jälle pettuma, sest jällegist jäin ma üksinda. Kuid see-eest õhtul telekat vaadates marssis vend lambist sisse jälle. Vaatasime koos telekat ja ma proovisin väga kiivalt oma kurbust varjata. Ta andis mulle ka paar tööülesannet seoses lumekoristusfirmaga. See ajas mõtted eemale halbadest asjadest.
Ma mõtlen vist liiga palju...
Nädala keskmine päev, ehk siis kolmapäev oli selline tagasihoidlik. Minu jaoks tuim.. või olin ma siis ise tuim.. Paulal oli muidu sünnipäev. Kinkisin talle hobuse, nagu ta soovis. Tundus, et ta oli selle üle õnnelik, sest ta kallistas mind miljon korda väga tugevasti. See tekitas minu sooja tunde.. täiega.
Peale tunde harjutasin klaverit tunnikese ning siis avastasin järsku, et on vaja hakata riide panema, et teatrisse minna. Käisime klassi ja paralleelklassiga draamateatris näidendit vaatamas. "Mängud tagahoovis" oli pealkiri. Ja sisu oli ühe tüdrukust, kes kohtus 4 poisiga, kes teda manipuleerisid ja lõpuks ta ära vägistasid. Väga dramaatiline.... ning samas õpetlik veidi... psühholoogiline... kaasahaarav.... reaalne....
Igatahes minul jäid väga positiivsed mälestused ja tunded. Näitlejad olid ka muidugi kenad ning ma nägin Märt Avandit trusparites.. see oli nagu.. ooo :)
Näidendist jäid väga positiivsed muljed ning peale seda jäime veel Karoga Solli muljetama. Piilusime turvasid ja laulsime laulu, mis jäi näidendist sajaga kummitama. Oli väga põnev olla.. nii kauaks kuni ma ma pidin bussile minema. Ma jäin veel bussist maha ka ja siis pidin 15 mintsa minikaga ja õhukeste sukakatega külmetama Viru tänava ääres.. brrrrrr.....
Jällegist kodus olles olin ma megaväss ning Top Geari vaadates väsisin ma veel rohkem ära, mistõttu jäi mul õppimata ning ...
... neljapäeval olin ma sellepärast väga väsinud. Inkas oleksingi jälle peaaegu sliipima jäänud. Aga tunnikell armsakene lõpetas tunni ning saatis mind klaverisse. Seal oli väga chill. Kuigi mind ikka painab mõte, et kuidas ma suudan jõulupeol esineda.. 3.klassi tüdrukuga.. paanika tekib kui ma mõtlen pragu ennast sinna lavale..
Neljapäeval valutasid ka lihased täiega. Kehalisest vb, kuigi tervis pole ka üldse kiita. Ning koos füüsilise valuga kaasneb ka hingeline valu.
Ma märkasin, et üks inimene on minuga täiega suhtluse lõpetanud. Blokid on igal pool. Nagu.. ma ei tea.. ma lihtsalt ei saa aru miks, kuidas. Ja selle tõttu olen ma ise ka endasse tõmbunud. Ma kustutasin twitteri ära. Ja ma panin blogi ka ainult teatud inimestele lugejateks. Nendele, keda ma usaldan. Niisiis, kui sa näed seda praegu, siis ole tea, et sa oled mulle oluline. Sest, et kõik inimesed pole. Paljudki on kaotanud oma tähtsuse minu silmis. Kas siis tegude abil või sõnade toel.
Ma tunnen, et praegu on jälle see periood, see raske aja periood, kus mul on teatud asjadega nii raske leppida, et ma lihtsalt pigem pigistan silma kinni ja loodan, et silmi lahti tehes oleks mul uus visioon asjade jaoks.
Asja teeb veel raskeks see, et pidevalt korrutatakse seda sõna üksindus.. ei üksinda ikka saa elada....... üksinda inimesed on kurvad inimesed....... üksindus on kõige hullem asi maailmas......jne.. Aga mida ma teha saan, kui ma olengi üksik ? Kui mul polegi moraalset tuge koguaeg kõrval. Kas ma siis ei võigi üksinda olla ja proovida ise oma üksindusega hakkama saada, sest keegi ei tule ju mind niikuinii päästma.
EI!!!
Möödas on mitu päeva. Isegi mitu-mitu päeva. Vahepeal tegin otsuseid.. väga erinevaid... ja mõtlesin, töötasin ja tegelesin igasuguse saja muu asjaga ka.
Ma mõtlen vist liiga palju...
Nädala keskmine päev, ehk siis kolmapäev oli selline tagasihoidlik. Minu jaoks tuim.. või olin ma siis ise tuim.. Paulal oli muidu sünnipäev. Kinkisin talle hobuse, nagu ta soovis. Tundus, et ta oli selle üle õnnelik, sest ta kallistas mind miljon korda väga tugevasti. See tekitas minu sooja tunde.. täiega.
Peale tunde harjutasin klaverit tunnikese ning siis avastasin järsku, et on vaja hakata riide panema, et teatrisse minna. Käisime klassi ja paralleelklassiga draamateatris näidendit vaatamas. "Mängud tagahoovis" oli pealkiri. Ja sisu oli ühe tüdrukust, kes kohtus 4 poisiga, kes teda manipuleerisid ja lõpuks ta ära vägistasid. Väga dramaatiline.... ning samas õpetlik veidi... psühholoogiline... kaasahaarav.... reaalne....
Igatahes minul jäid väga positiivsed mälestused ja tunded. Näitlejad olid ka muidugi kenad ning ma nägin Märt Avandit trusparites.. see oli nagu.. ooo :)
Näidendist jäid väga positiivsed muljed ning peale seda jäime veel Karoga Solli muljetama. Piilusime turvasid ja laulsime laulu, mis jäi näidendist sajaga kummitama. Oli väga põnev olla.. nii kauaks kuni ma ma pidin bussile minema. Ma jäin veel bussist maha ka ja siis pidin 15 mintsa minikaga ja õhukeste sukakatega külmetama Viru tänava ääres.. brrrrrr.....
Jällegist kodus olles olin ma megaväss ning Top Geari vaadates väsisin ma veel rohkem ära, mistõttu jäi mul õppimata ning ...
... neljapäeval olin ma sellepärast väga väsinud. Inkas oleksingi jälle peaaegu sliipima jäänud. Aga tunnikell armsakene lõpetas tunni ning saatis mind klaverisse. Seal oli väga chill. Kuigi mind ikka painab mõte, et kuidas ma suudan jõulupeol esineda.. 3.klassi tüdrukuga.. paanika tekib kui ma mõtlen pragu ennast sinna lavale..
Neljapäeval valutasid ka lihased täiega. Kehalisest vb, kuigi tervis pole ka üldse kiita. Ning koos füüsilise valuga kaasneb ka hingeline valu.
Ma märkasin, et üks inimene on minuga täiega suhtluse lõpetanud. Blokid on igal pool. Nagu.. ma ei tea.. ma lihtsalt ei saa aru miks, kuidas. Ja selle tõttu olen ma ise ka endasse tõmbunud. Ma kustutasin twitteri ära. Ja ma panin blogi ka ainult teatud inimestele lugejateks. Nendele, keda ma usaldan. Niisiis, kui sa näed seda praegu, siis ole tea, et sa oled mulle oluline. Sest, et kõik inimesed pole. Paljudki on kaotanud oma tähtsuse minu silmis. Kas siis tegude abil või sõnade toel.
Ma tunnen, et praegu on jälle see periood, see raske aja periood, kus mul on teatud asjadega nii raske leppida, et ma lihtsalt pigem pigistan silma kinni ja loodan, et silmi lahti tehes oleks mul uus visioon asjade jaoks.
Asja teeb veel raskeks see, et pidevalt korrutatakse seda sõna üksindus.. ei üksinda ikka saa elada....... üksinda inimesed on kurvad inimesed....... üksindus on kõige hullem asi maailmas......jne.. Aga mida ma teha saan, kui ma olengi üksik ? Kui mul polegi moraalset tuge koguaeg kõrval. Kas ma siis ei võigi üksinda olla ja proovida ise oma üksindusega hakkama saada, sest keegi ei tule ju mind niikuinii päästma.
Monday, November 14, 2011
põrkkkan
Mõnel raskemal päeval tuleb õhtuks kõik see väsimus kokku ning morjendab veidi.
Kuid siis ma tõstan jälle pea püsti ning lasen oma tuima elu edasi, kuni tuleb mu armas vend ja trolob mu tuju paremaks. Aga tema lahkudes tuleb madalrõhkkonna suur pisar, sest ma tunnen, millistest asjadest olen ma ilma jäänud ning kui palju head on asju on juhtunud sellepärast, et mind pole enam vahele segamas.
Täna oli üks extremely hard päev. Hommikul pimedast olin juba koolis, et freakin keemiat õppida.. Siis tralala.. mõned lahedad tunnid, veel lahedaid tunde ja koju. Passisin seal, siis sõitsin trolliga teise linna otsa, sõitsin kesklinna tagasi, jälle koju, kõrvetasin viinerid täiega söetükkideks ja soolasin friikad üle. Ning lõpuks lahkusin jällegist kodust. Alfas mugisin puuviljasalatit end sajaga täis ja olin tuim... Grupiajal olin veel tuimem.. vaikselt hakkas paha.. ning lõppedes jooksin teisena trepist alla ja megakiirusega jalutasin Virru. Bussiga logistasin koju ja täiega freakin halb oli olla. Niiet ma tundsin end koju jõudes täiega läbi ning ma poleks tahtnud mitte midagi muud, kui magada. Aga kuna ma olen juba suur inimene, siis mul on ka suured kohustused ja tegemised ja jap-jap.. nein magamisele.
Iitisin mõned tabletid, käisin mõnusa dušši all ja rääkisin empsiga juttu veel. Plaanisin siis korralikult õppima hakata, isegi arvutit polnud lahti teinud, niiet kõik eeldused olid olemas.
Panin vaikselt taustaks muusikat, avasin ajaloo vihiku. Jaaa siis ma kuulen läbi muusika mehehäält, mis hüüab "Ingrid!!!" Mul oli nagu (o.O) Is it God??? (jep, see oli tõesti mu esimene mõte) keerasin siis muusika vaiksemaks ja kuulsin võtmete keeramist ja ukse avamist kaugelt koridorist.. shuut, kui creepy see oli :D
Aga kuna mul on salajast infot, et kellel on mu korterivõtmedˇˇ ja kellel mitte, siis ma õnneks ei saanudki südamerabandust :)
Tegelt oli seal vend, kes millegipärast ei teatanud mulle oma tulekust ja hilistel õhtutundidel lihtsalt marssis oma võtmetega sisse.. fun.
Kuulasin ta murekese ära ja võtsime siis kõigetargema google lahti. Ja hakkasime taksofirmasid otsima. Leidsime kena lehekese, kus kõik olid kirjas ja siis hakkasime neid sealt läbi helistama. Vend pani spiikeri peale ja siis me lihtsalt irnusime nende polovernikust dišpetserite üle. Ja kodulehel firma nimede ja logode üle. Näiteks ühes firmas karjus dišpetseri tädi taga "Nu, poisid, liigutage-liigutage!" :D
Aga me ei kujuta ette, keda ta liigutama sundis, sest me helistasime väga palju firmasid läbi, kuid kõikidel olid taksod otsas. Ja lõpuks mingi vana mersuvenna saime endale, aga seda pidi ka kaua ootama. Aga me kasutasime aega ratsionaalselt ja messisime ühe pervolaadse töömehega :D
Hehe, igatahes mu vend suutis selle trolo-külastusega mu tuju sajaga tõsta. Ma täiega armastan oma venda. Üks kallimatest ja olulisematest inimestest mulle. =)
Kuid siis ma tõstan jälle pea püsti ning lasen oma tuima elu edasi, kuni tuleb mu armas vend ja trolob mu tuju paremaks. Aga tema lahkudes tuleb madalrõhkkonna suur pisar, sest ma tunnen, millistest asjadest olen ma ilma jäänud ning kui palju head on asju on juhtunud sellepärast, et mind pole enam vahele segamas.
Täna oli üks extremely hard päev. Hommikul pimedast olin juba koolis, et freakin keemiat õppida.. Siis tralala.. mõned lahedad tunnid, veel lahedaid tunde ja koju. Passisin seal, siis sõitsin trolliga teise linna otsa, sõitsin kesklinna tagasi, jälle koju, kõrvetasin viinerid täiega söetükkideks ja soolasin friikad üle. Ning lõpuks lahkusin jällegist kodust. Alfas mugisin puuviljasalatit end sajaga täis ja olin tuim... Grupiajal olin veel tuimem.. vaikselt hakkas paha.. ning lõppedes jooksin teisena trepist alla ja megakiirusega jalutasin Virru. Bussiga logistasin koju ja täiega freakin halb oli olla. Niiet ma tundsin end koju jõudes täiega läbi ning ma poleks tahtnud mitte midagi muud, kui magada. Aga kuna ma olen juba suur inimene, siis mul on ka suured kohustused ja tegemised ja jap-jap.. nein magamisele.
Iitisin mõned tabletid, käisin mõnusa dušši all ja rääkisin empsiga juttu veel. Plaanisin siis korralikult õppima hakata, isegi arvutit polnud lahti teinud, niiet kõik eeldused olid olemas.
Panin vaikselt taustaks muusikat, avasin ajaloo vihiku. Jaaa siis ma kuulen läbi muusika mehehäält, mis hüüab "Ingrid!!!" Mul oli nagu (o.O) Is it God??? (jep, see oli tõesti mu esimene mõte) keerasin siis muusika vaiksemaks ja kuulsin võtmete keeramist ja ukse avamist kaugelt koridorist.. shuut, kui creepy see oli :D
Aga kuna mul on salajast infot, et kellel on mu korterivõtmedˇˇ ja kellel mitte, siis ma õnneks ei saanudki südamerabandust :)
Tegelt oli seal vend, kes millegipärast ei teatanud mulle oma tulekust ja hilistel õhtutundidel lihtsalt marssis oma võtmetega sisse.. fun.
Kuulasin ta murekese ära ja võtsime siis kõigetargema google lahti. Ja hakkasime taksofirmasid otsima. Leidsime kena lehekese, kus kõik olid kirjas ja siis hakkasime neid sealt läbi helistama. Vend pani spiikeri peale ja siis me lihtsalt irnusime nende polovernikust dišpetserite üle. Ja kodulehel firma nimede ja logode üle. Näiteks ühes firmas karjus dišpetseri tädi taga "Nu, poisid, liigutage-liigutage!" :D
Aga me ei kujuta ette, keda ta liigutama sundis, sest me helistasime väga palju firmasid läbi, kuid kõikidel olid taksod otsas. Ja lõpuks mingi vana mersuvenna saime endale, aga seda pidi ka kaua ootama. Aga me kasutasime aega ratsionaalselt ja messisime ühe pervolaadse töömehega :D
Hehe, igatahes mu vend suutis selle trolo-külastusega mu tuju sajaga tõsta. Ma täiega armastan oma venda. Üks kallimatest ja olulisematest inimestest mulle. =)
Sunday, November 13, 2011
ma lähen koju
Mul oli üks väga hea ja väga kosutav ja väga tore nädalavahetus. Läpil ja Tapal.
Laupäeva hommikul sõitsin maale. Ootusärevus oli sees ja iga rongis oli täiega tunda, et iga sekundiga jõuab kodu lähemale.
Teel koju käisime empsiga veel Jäneda poest läbi, kus ma polnud väga-väga-väga ammu käinud. Nii ammu, et ma isegi ei mäleta viimast korda.. Ja siis seal olles tuli nostalgia.. Niii palju jäätist ja niii palju krõpsu on sealt poest ostetud. Ja šokolaade.. Mm.. vahetunnis poes käimised tulid ka meelde.. shuut, isegi praegu ma omaette naeratan nende mälestuste peale :D
Kodus oli hästi hea olla. Kõik see vanahõngulisus ja palju lapselikkust, mis vaatas igalt poolt vastu. Maa lõhn oli ka nii meelitav.. soe ahi.. ja oeh.. tegelt neid positiivseid asju oli nii palju, et neid ei saagi siia kõiki kirja panna.
Õhtul, peale sooja koduse õunakoogi söömist läksin ma Tapale. Sinna jõudmine oli muidugi omette experience, aga jõudsin ilusti kohale. Ja mis terve selle laupäeva õhtu mind kandis, oli see tunne, et mind armastatakse ja mind hoitakse ja et need seal ongi minu tõelised sõbrad, kes mind nähes jooksevad mind kallistades pikali ja kes tõesti hoolivad minu nägemisest ja minuga rääkimisest. Ja üldse nad kõik seal on nii armsad, et kui sinna noortekale lisada veel hea sõna, siis on kõik sjuuperbelissimo. Ja eile oli ka see hea sõna olemas. Koos lugesime piiblit ning siis arutasime selle üle. Ahjaa, eile ka oli ka sellepärast eriline noortekas, et Sass oli kohal. Ja kogu aeg oli nii, et kui mina olin, siis teda polnud ja kui tema oli, siis mind polnud. Aga eile olime mõlemad olemas ja see oli ka nii lahe. Ta sai mind siis pärast autoga koju ka sõidutada. Tee peal sai veel asju arutatud ning ka üks luuletus kuulatud, mis polnud küll mulle, kuid ühele teisele autos viibijale :D See oli täiega nunnu lihtsalt, aga ma tean, ma ei tohi sellest teemast rohkem rääkida. Saladusi peab ka ju olema ;)
Pühapäev oli ka hää. Kuni sinnamaani, mil ma pidin kodust lahkuma. Siis ma veel seisin ukse peal ja üldse ei tahtnud lahkuda. Isegi rongile oli nii raske minna. Ja selle sõidu Tallinna proovisin ma ka nii kiiresti mööda saata kui võimalik ja sellepärast lükkasin muusika kõrvadesse, iPodi lahedad mängud näpuvahele ja totakad mõtted pähe. Ja step by step jõudsin koju. Trepist üles rühkides leidsin veel enda korruse trepiastme pealt kommi. Päkapikud vist olid külas käinud :D
See nädalvahetus oli kodu kuidagi eriliselt kallis.. võibolla sellepärast, et oli isadepäev, või siis sellepärast, et ma sain kõikidega rääkida pikalt ja kurta oma mured ja rõõmud südamelt ära :) Ja Tapal oli ka nii võrratult tore aeg võrratute inimestega. Btw linnakad, Tapakad on hoopis teistmoodi inimesed. Ses suhtes, et maailmavaade ja naljad ja igast karvased asjad on teistmoodi. Sellepärast olen ma ka vahel selline teistmoodi..
Ja ma täiega armastan seda, et ma saan olla siin ja vahepeal ka seal. Olen Jumalale täiega tänulik nende erinevate linnade ja inimestkultuuride pärast.
Okei, nüüd teemasse üks laul ka ja blessingutega magama! Uus ja raske nädal ootab ees.
Laupäeva hommikul sõitsin maale. Ootusärevus oli sees ja iga rongis oli täiega tunda, et iga sekundiga jõuab kodu lähemale.
Teel koju käisime empsiga veel Jäneda poest läbi, kus ma polnud väga-väga-väga ammu käinud. Nii ammu, et ma isegi ei mäleta viimast korda.. Ja siis seal olles tuli nostalgia.. Niii palju jäätist ja niii palju krõpsu on sealt poest ostetud. Ja šokolaade.. Mm.. vahetunnis poes käimised tulid ka meelde.. shuut, isegi praegu ma omaette naeratan nende mälestuste peale :D
Kodus oli hästi hea olla. Kõik see vanahõngulisus ja palju lapselikkust, mis vaatas igalt poolt vastu. Maa lõhn oli ka nii meelitav.. soe ahi.. ja oeh.. tegelt neid positiivseid asju oli nii palju, et neid ei saagi siia kõiki kirja panna.
Õhtul, peale sooja koduse õunakoogi söömist läksin ma Tapale. Sinna jõudmine oli muidugi omette experience, aga jõudsin ilusti kohale. Ja mis terve selle laupäeva õhtu mind kandis, oli see tunne, et mind armastatakse ja mind hoitakse ja et need seal ongi minu tõelised sõbrad, kes mind nähes jooksevad mind kallistades pikali ja kes tõesti hoolivad minu nägemisest ja minuga rääkimisest. Ja üldse nad kõik seal on nii armsad, et kui sinna noortekale lisada veel hea sõna, siis on kõik sjuuperbelissimo. Ja eile oli ka see hea sõna olemas. Koos lugesime piiblit ning siis arutasime selle üle. Ahjaa, eile ka oli ka sellepärast eriline noortekas, et Sass oli kohal. Ja kogu aeg oli nii, et kui mina olin, siis teda polnud ja kui tema oli, siis mind polnud. Aga eile olime mõlemad olemas ja see oli ka nii lahe. Ta sai mind siis pärast autoga koju ka sõidutada. Tee peal sai veel asju arutatud ning ka üks luuletus kuulatud, mis polnud küll mulle, kuid ühele teisele autos viibijale :D See oli täiega nunnu lihtsalt, aga ma tean, ma ei tohi sellest teemast rohkem rääkida. Saladusi peab ka ju olema ;)
Pühapäev oli ka hää. Kuni sinnamaani, mil ma pidin kodust lahkuma. Siis ma veel seisin ukse peal ja üldse ei tahtnud lahkuda. Isegi rongile oli nii raske minna. Ja selle sõidu Tallinna proovisin ma ka nii kiiresti mööda saata kui võimalik ja sellepärast lükkasin muusika kõrvadesse, iPodi lahedad mängud näpuvahele ja totakad mõtted pähe. Ja step by step jõudsin koju. Trepist üles rühkides leidsin veel enda korruse trepiastme pealt kommi. Päkapikud vist olid külas käinud :D
See nädalvahetus oli kodu kuidagi eriliselt kallis.. võibolla sellepärast, et oli isadepäev, või siis sellepärast, et ma sain kõikidega rääkida pikalt ja kurta oma mured ja rõõmud südamelt ära :) Ja Tapal oli ka nii võrratult tore aeg võrratute inimestega. Btw linnakad, Tapakad on hoopis teistmoodi inimesed. Ses suhtes, et maailmavaade ja naljad ja igast karvased asjad on teistmoodi. Sellepärast olen ma ka vahel selline teistmoodi..
Ja ma täiega armastan seda, et ma saan olla siin ja vahepeal ka seal. Olen Jumalale täiega tänulik nende erinevate linnade ja inimestkultuuride pärast.
Okei, nüüd teemasse üks laul ka ja blessingutega magama! Uus ja raske nädal ootab ees.
Friday, November 11, 2011
11.11.11. ...
Tere kõik number üheteistkümned üheteistkümnendal kuupäeval ühteistkümnendal aastal..
Täna pidi siis olema maagiline päev. Aga pean tõdema, et minu jaoks pole see küll midagi nii eriliselt maagilist olnud. Reede nagu reede ikka. Käisin koolis, ja peale kooli mõned tunnid hängisin Kristiines. Soodukad olid küll igal pool ja käisin enamus kõik poed vist läbi, aga kuna mul midagi konkreetset vaja polnud, siis riidepoodidest jalutasin ma suht tuimalt läbi. Hoopis huvitavam oli aga Jyskis ja Koduekstras ja Apollos käia.. Kõik koduga seonduvad poed on lihtsalt nii võluvad. Ja veel see asjaolu ka, et jõuluasjad on poodides.. siis on küll täiega selline tunne, et tahaks täiega palju neid jõuluasju ja kaunistusi endale koju osta.. Kuigi ma täna jäin ka juba Mothercare poe ees seisma.. Seal olid ka mingid soodukasildid ja siis ma täiega mõtlesin, et oo, astun sisse ja kiikan ka beebi-asju ja värki-särki, et äkki ostan midagi pisipõnnile, kes on vennanaise kõhus.. Aga siis teine osa minust ütles, et kuule Ingrid, ole ikka normaalne. Sul veel aega on. Ja siis ma mõtlesingi, et okei... ma siis täna veel ei lähe, pärast satun veel äkki selle poe sõltuvusse ka.. ja siis oleks asi kahtlane, niiet jalutasin sealt siis mööda. :D I´m funny.. I think..
Lõpuks vaatasin kella ja ajasin end poodidest välja ja kodu poole. Pool tunnikest olin seal ja siis juba Olevistesse. Noortekasse jälle. juhuu. Veljo jätkas täna jutlust jüngerlusest. Hästi mõnus ja kosutav oli. Ülistus oli ka nii võimas. Seltskond oli hea. Tee oli hea. Ja kõik oli hea. Aa, ja btw, see iMac, mille jaoks me raha kogusime, see on nüüd olemas :D Nii awesome oli seda vaadata ja siis mõelda, et ma olen ka selle ostmiseks mõned eurod panustanud.
Peale noortekat jalutasin mööda vanalinna ja Vabakat koju. Vanalinn oli muidugi rahvast täis ning mida rohkem Vabaka poole, seda rohkem rahvast ja möllu oli kuulda. Suurejooneline jalka mäng toimub ju täna. Ja kuna ma olingi umbes veerand kümne aeg Vabakal, siis oli seal just rahvas kogunemas ja veidi tsekkasin ka, kuidas iirlased ja eestlased pasundavad ja hoiavad omadele pöialt. Tegin paar pilti ka neist.
Kodus vaatasin jalkat edasi, aga see on suht mindf**k, sest kohtunik on veidi debiil.. oleks talle pidanud enne mängu paar eesti naist sokutama, oleks tal tuju paremaks teinud. Hetkel lõppes siis mäng 0-4.. Eesti sai kottidesse.. väga valusalt. Saja punase kaardi ja miljoni kollaste kaaritega.. Ma kujutan ette, kui vihased võivad pooled eestlased olla. Sest see kohtunik oli täiesti ebaaus.
Aga see selleks..
varsti saab see maagiline, kuupäev (kus minu elus ei juhtunud midagi maagilist) läbi ja jätkame elu omas tempos edasi.
baai.
Täna pidi siis olema maagiline päev. Aga pean tõdema, et minu jaoks pole see küll midagi nii eriliselt maagilist olnud. Reede nagu reede ikka. Käisin koolis, ja peale kooli mõned tunnid hängisin Kristiines. Soodukad olid küll igal pool ja käisin enamus kõik poed vist läbi, aga kuna mul midagi konkreetset vaja polnud, siis riidepoodidest jalutasin ma suht tuimalt läbi. Hoopis huvitavam oli aga Jyskis ja Koduekstras ja Apollos käia.. Kõik koduga seonduvad poed on lihtsalt nii võluvad. Ja veel see asjaolu ka, et jõuluasjad on poodides.. siis on küll täiega selline tunne, et tahaks täiega palju neid jõuluasju ja kaunistusi endale koju osta.. Kuigi ma täna jäin ka juba Mothercare poe ees seisma.. Seal olid ka mingid soodukasildid ja siis ma täiega mõtlesin, et oo, astun sisse ja kiikan ka beebi-asju ja värki-särki, et äkki ostan midagi pisipõnnile, kes on vennanaise kõhus.. Aga siis teine osa minust ütles, et kuule Ingrid, ole ikka normaalne. Sul veel aega on. Ja siis ma mõtlesingi, et okei... ma siis täna veel ei lähe, pärast satun veel äkki selle poe sõltuvusse ka.. ja siis oleks asi kahtlane, niiet jalutasin sealt siis mööda. :D I´m funny.. I think..
Lõpuks vaatasin kella ja ajasin end poodidest välja ja kodu poole. Pool tunnikest olin seal ja siis juba Olevistesse. Noortekasse jälle. juhuu. Veljo jätkas täna jutlust jüngerlusest. Hästi mõnus ja kosutav oli. Ülistus oli ka nii võimas. Seltskond oli hea. Tee oli hea. Ja kõik oli hea. Aa, ja btw, see iMac, mille jaoks me raha kogusime, see on nüüd olemas :D Nii awesome oli seda vaadata ja siis mõelda, et ma olen ka selle ostmiseks mõned eurod panustanud.
Peale noortekat jalutasin mööda vanalinna ja Vabakat koju. Vanalinn oli muidugi rahvast täis ning mida rohkem Vabaka poole, seda rohkem rahvast ja möllu oli kuulda. Suurejooneline jalka mäng toimub ju täna. Ja kuna ma olingi umbes veerand kümne aeg Vabakal, siis oli seal just rahvas kogunemas ja veidi tsekkasin ka, kuidas iirlased ja eestlased pasundavad ja hoiavad omadele pöialt. Tegin paar pilti ka neist.
Kodus vaatasin jalkat edasi, aga see on suht mindf**k, sest kohtunik on veidi debiil.. oleks talle pidanud enne mängu paar eesti naist sokutama, oleks tal tuju paremaks teinud. Hetkel lõppes siis mäng 0-4.. Eesti sai kottidesse.. väga valusalt. Saja punase kaardi ja miljoni kollaste kaaritega.. Ma kujutan ette, kui vihased võivad pooled eestlased olla. Sest see kohtunik oli täiesti ebaaus.
Aga see selleks..
varsti saab see maagiline, kuupäev (kus minu elus ei juhtunud midagi maagilist) läbi ja jätkame elu omas tempos edasi.
baai.
I just need a friend
Ma arvan, et kui poleks muusikat, siis oleks täielik masendus.
Tegelikult tahtsin ma lihtsalt paar rida siia tänasest mahedast päevast kirja saada, kuigi nojah.. kellaaeg on juba hiline ja ma peaksin juba magama. Aga ma ei suuda ennem minna, kui ma pole siia midagi kirjutanud.. aah.. ma olen täiega blogifriik..
So.. eile öösel kirjutasin veidi juttu.. niikauaks kuni mul jäi mõte toppama. Siis läksin magama. Ning õnneks sain ma veidi paremini magada, kui teistel öödel, kuigi ma ärkasin ikka pidevalt ülesse ja sees oli mingi ärevus..
Koolis oli täna rahulik.. essa saksa tund oli ka selline.. väga unine. Ja kui ma siis klassi ühest otsast teisse liikusin, nimetas õpetaja mind vanuriks, kes lohistab jalgu. Noway.. kas ma tõesti lohistan jalgu?!?!
Mata läks lebolt, sain viie tunnikas =) Psühholoogias ja venkus olin tuim.. Nolasin. Ja siis oli keka. Kus ma esimest korda elus hüppasin üle kitse. Nagu.. for real, ma polnud never ever üle kitse hüpanud. Ja siis käte peal pidime ka seisma. Nuh, et jalad püsti taeva poole. Minu jaoks olid need täiega eneseületused. Jänedal olime ju ainult pallimängude dieedi peal, niiet seal me võisime kitse ainult vaadata, katsuda ei saanud. Just nagu loomaaias :D
Siis oli inka. Sain seal jälle viie, yayaya.. :D alates sellest, kui ma otsustasin nüüd tuupuriks hakata, on hinded ka paremad. Gotta like it.
Ning teistel tunnid läbi. Aaaainult minul veel klaver. Ja kohe alguses sain ma teada, et ma pean jõulupeol esinema. Mul oli nagu.. "Kas tõesti???" Õpetajal oli, et "Jah, Ingrid. Tõesti-tõesti." Shuuut, hea oli, et ma istusin, muidu oleks ma vist pikali kukkunud. Ma ei oska ju korralikult kahe käega mängidagi veel, kuid juba pannakse esinema... Täpsemalt siis, et mina ja esimese klassi tüdruk esitame kahekesti koos klaveril ühe F.Schuberti klaveripala. Massive.. Ma täiega loodan, et ma jõuan need asjad kõik selgeks õppida.. huhhh
Aga muidu läks klaveritund positiivselt ning nagu iga neljapäev, väljusin ma ka seekord koolimajast naeratades.
Võtsin suuna kodupoole. Ning mõtlesin,et võiks ju kodus pitsat teha. Aga selle jaoks pidasin vajalikuks poest läbi käia. Kõige lähemast siis, ehk meie tillukesest Comarketist, kus müüja on venelane.. igatahes. Otsisin seal oma pitsapõhja, aga ei näinud.. Jalutasin siis veel seal lettide vahel ning äkitselt sattusin tõtt vaatama Vaidoga.. ma olin vist veidi šokeeritud ilmega, aga ta ikka naeratas ja ütles "tere", nagu alati :D Ostis sõpradega paar veini.. ning jalutas sinna sama tänava poole, kus ma elan. Mul oli nagu what, what, what.. Paar maja enne minu maja keerasid nad hoovi ja kadusid. Kuigi mul oli ikka hull stalkeri tunne.. :)
Kodus võtsin mahedalt.. tegin endale pitsat taignast siis ja vaatasin telkut. Ja millalgi poole öö peal hakkasin kodutööd tegema. Aga valma ja korralik sai too. =)
Aga jep.. nüüd juba 11.11.11 ja ma veidi spattima ka. Kuigi hommikul saab niikuinaa kauem magada.. Mm..
Homset noortekat ootan ka. Veljo jutluse teine osa on. Ning Anete on õhtujuht ja Andu teeb ülistust, so.. minu sisetunne ütleb, et homme tuleb lahe noortekas ja mõnus reede.
Okei, see ya soon. Ma ei suuda ju siit kaua eemal püsida ;)
*ja nüüd tahaks kellelegi suuuure kalli teha*
Thursday, November 10, 2011
Mardipäev
Vanarahvas räägib, kui mart külmetab, siis kadri soojendab. Ja kui mart soojendab, siis kadri külmetab. Ja ma olen täna terve päeva proovinud aru saada, et mis ilm meil siis lõpuks on. Päike nagu paistis, aga õhk oli nii jäine.. Ja nüüd õhtul olid ka tähed väljas, mis tähendab öökülma. Niisiis.. oli siis soe või ilm ? Only God knows that.
Täna olin koolis pikalt (nagu kõik päevad see nädal) siis kodu ja passisin seal veits. Piinasin naabreid oma klaveri klimberdamisega ja siis kadusin välja. Jalutasin rahulikult Ädala bussikasse, et Nõmmele sõita, kuid poole tee peal meenus, et rahakott jäi maha. Jooksin siis koju tagasi, trepist ülesse, toast kähku läbi ning trepist alla ja 5 minuto pärast olin ma juba teel tagasi bussikasse. Nõmmelt ostsin mandariine. Mis tähendab seda, et vaikselt hakkab jõulukas tulema. yay.
Kodukas oli täna eriline. Esiteks sellepärast, et Helina oli meiega, teiseks sellepärast, et meid oli ainult 4+God, kolmandaks sellepärast, et meil käisid pidevalt marditondid ukse taga ja neljandaks sellepärast, et me saime megalt naerda.
Jaa... seltskond on ikka midagi muud, kui üksi kusagil laualambivalgustusega toas õppida.. Igatahes nalja sai palju. Ma isegi ei suuda ette kujutada, miks me hakkasime naerma.. aga lõppu sellel ei paistnud. Isegi siis, kui me hakkasime ära minema, suutis Helina Vardjate vetsupoti purskama panna.. vno.. see hakkas vett pritsima. Ja siis appikene kui naljakas see oli. :D ja uksest välja minnes tulid väravast sisse veel ühed mardid, kellele meil polnud midagi anda.. peale tomatite :D lol
Väga positiivne oli ka see, et Helina oli nõus minuga koos bussi ootama ja alles siis oma bussile minema. Nägime palju tuletõrjeautosid ja kiirabi ja politseid.. kusagil oli vist mingi fire..
Bussis istudes laksasid mulle täiega mõned mõtted pähe. Ja siis ma mõtlesin neid edasi ja panin need mõtted oma väikeste unistustega kokku ja niimoodi sain ma oma mõtetes ühe story.. muidugi kartes oma mälu peale, krabasin ma rahakotist mingi paberilipaka ja siis terve kodutee kirjutasin ülesse märkmeid ja mõtteid selle jutu kohta. Täiega oleks tahtnud selle kohe kirja panna, aga koju jõudes ma rääkisin emaga pool tundi telefonis ja siis ma õppisin.. ja siis viskas mata üle ja ma hakkasin blogi kirjutama.. vahepeal rääkisin veel emmega 50 minta ja nüüd kirjutan jälle blogi ja ma loodan, et kui ma selle lõpetan, et siis ma suudan ehk ühte-teist juba kirja panna. Muidugi pean ma otsustama nüüd, et kas ma kirjutan selle jutu mina-stiilis või siis jutustaja-stiilis.. aargh...
Aga muidu oli kokkuvõtteks täna hea päev. Vähemalt täna ma ei hakanud vesistama emmega rääkimise ajal.. nagu tavaliselt, sest ma igatsen täiega teda.. Ja üldse ma igatsen, et kodus oleks keegi kui ma tulen... et saaks kellegagi diivanil istuda ja terve päeva sündmused maha lobiseda..
Vahest murrab see üksindus täiega... aga anyway.. ma siis proovin kirjutada oma jutukest.. magada ma niikuinii ei saa korralikult, ning siis kasutan aega ratsionaalselt, kirjutamisele.
Täna olin koolis pikalt (nagu kõik päevad see nädal) siis kodu ja passisin seal veits. Piinasin naabreid oma klaveri klimberdamisega ja siis kadusin välja. Jalutasin rahulikult Ädala bussikasse, et Nõmmele sõita, kuid poole tee peal meenus, et rahakott jäi maha. Jooksin siis koju tagasi, trepist ülesse, toast kähku läbi ning trepist alla ja 5 minuto pärast olin ma juba teel tagasi bussikasse. Nõmmelt ostsin mandariine. Mis tähendab seda, et vaikselt hakkab jõulukas tulema. yay.
Kodukas oli täna eriline. Esiteks sellepärast, et Helina oli meiega, teiseks sellepärast, et meid oli ainult 4+God, kolmandaks sellepärast, et meil käisid pidevalt marditondid ukse taga ja neljandaks sellepärast, et me saime megalt naerda.
Jaa... seltskond on ikka midagi muud, kui üksi kusagil laualambivalgustusega toas õppida.. Igatahes nalja sai palju. Ma isegi ei suuda ette kujutada, miks me hakkasime naerma.. aga lõppu sellel ei paistnud. Isegi siis, kui me hakkasime ära minema, suutis Helina Vardjate vetsupoti purskama panna.. vno.. see hakkas vett pritsima. Ja siis appikene kui naljakas see oli. :D ja uksest välja minnes tulid väravast sisse veel ühed mardid, kellele meil polnud midagi anda.. peale tomatite :D lol
Väga positiivne oli ka see, et Helina oli nõus minuga koos bussi ootama ja alles siis oma bussile minema. Nägime palju tuletõrjeautosid ja kiirabi ja politseid.. kusagil oli vist mingi fire..
Bussis istudes laksasid mulle täiega mõned mõtted pähe. Ja siis ma mõtlesin neid edasi ja panin need mõtted oma väikeste unistustega kokku ja niimoodi sain ma oma mõtetes ühe story.. muidugi kartes oma mälu peale, krabasin ma rahakotist mingi paberilipaka ja siis terve kodutee kirjutasin ülesse märkmeid ja mõtteid selle jutu kohta. Täiega oleks tahtnud selle kohe kirja panna, aga koju jõudes ma rääkisin emaga pool tundi telefonis ja siis ma õppisin.. ja siis viskas mata üle ja ma hakkasin blogi kirjutama.. vahepeal rääkisin veel emmega 50 minta ja nüüd kirjutan jälle blogi ja ma loodan, et kui ma selle lõpetan, et siis ma suudan ehk ühte-teist juba kirja panna. Muidugi pean ma otsustama nüüd, et kas ma kirjutan selle jutu mina-stiilis või siis jutustaja-stiilis.. aargh...
Aga muidu oli kokkuvõtteks täna hea päev. Vähemalt täna ma ei hakanud vesistama emmega rääkimise ajal.. nagu tavaliselt, sest ma igatsen täiega teda.. Ja üldse ma igatsen, et kodus oleks keegi kui ma tulen... et saaks kellegagi diivanil istuda ja terve päeva sündmused maha lobiseda..
Vahest murrab see üksindus täiega... aga anyway.. ma siis proovin kirjutada oma jutukest.. magada ma niikuinii ei saa korralikult, ning siis kasutan aega ratsionaalselt, kirjutamisele.
Tuesday, November 8, 2011
variatsioonid
Tere, Ingrid, kuidas sul läheb ?
Tänan küsimast. Küllaltki hästi. Väga põnev on, sest pea iga tund muudan ma oma emotsioone, et mul oleks veidigi lõbusam.
Pühapäev oli kaunis kenakene. Täpselt 12 tundi ma olin ärkvel ja teised 12 tundi veetsin oma voodis teki all. See päev oli ka esimene kord minu linnasviibimise ajal, mil ma ei käinud kordagi väljas. Nagu for real, ma istusin terve päeva kodus. FunFun. Õppisin, mängisin pikalt klaverit, tegin süüa, koristasin, pidasin pikki telefonikõnesid, vaatasin telekat.. puhkasin. Ja kuna väga vara läheb pimedaks, siis erilist tegevusetust polnudki. Siin ja seal, kodus on alati midagi teha. Puhkasin ilusasti välja uueks nädalaks. Vend käis korra juttu ajamas ja minu sigahead Pitsut (küpsiserull, ehk kirju koer, ehk Pitsu) ka söömas. Muidu suht forever alone.. Õhtul tegin veel endale ka pool liitrit kakaod ja kõrvetasin sellega keele ära (y)
Esmaspäev.. väga vahelduv. Jalutan positiivses meeleolus kooli; satun muusika embusesse; peidan end teiste eest; siis otsin seltsi; naeran täiega; pahandan keemia tunnis ja rebin töölehe kuueks tükiks; monotsen; tunni aja pärast rõõmustame Paulaga; oleme väsinud; käime poes ja oleme häpid; istume esta järeltöös; mornitsen-põrnitsen; tunnist vabanedes kepslen; naeran; tantsin; laulan; näen sõpra kõrvaltänaval, vestleme ja ma mõtlen, et Eesti on nii lahedalt väike; olen väsinud; siis jälle olen mölapidamatu; karglen vanalinnas; jooksen bussilt koju; tantsin kodus; nutan; naeran; unistan; teibin kahetsusega keemia töölehti kokku; loen; kirjutan; õpin täiega või siis lihtsalt viskan kõik asjad tuimalt kotti... Vot tak. Raudselt jätsin ma midagi välja.. aga kas pole mitte tore ja vaheldusrikas päev ? :)
Õnneks pole ma veel päris hull, niiet loodetavasti oli see ühepäevane maraton-hulluse-emotsioonide-vaheldus.
Mnjaa.. linnas on elu huvitav. Pidevalt midagi uut ja huvitavat. Uued jutud, uued üritused..
Mis mind täna veidi ehmatas, oli see, et vanemad olid kodus otsustanud, et talvel ma maal käima ei hakka, sest mul tuisuga linnas parem soojas korteris istuda, kui trippida Läpile vanasse palkmajja ja seal passida.. no maitea.. ma kardan küll, et niiviisi hakkavad nad mind õigepea igatsema. Ja ma tahan ka oma päkapiku toodud maiustusi kätte saada. Minu maa-päkapikud ei hakanud linna kolima minu eeskujul.. aga eks näis siis.. ma ise ei viitsi enam oma elu korraldada. Andsin laupäevast alates selle ülesande Jumala kätte ja las tema korraldab ise minu elus nii, nagu kõige paremaks peab ;)
Tegelt ma tahaksin täiega kirjutada ühe jutu valma.. mul on mõtteid, aga ma ei tea, kuidas need üheks toredaks lühijutuks kokku põimida.. aga, et seda teada saada, lahkun ma siit tänaseks.
 |
| Ahjaa.. täna Paulaga poodi minnes avastasin, et ma näen välja nagu jõuluvana... ainult mantel on must.. ja nägu liiga sile, muidu ehk annaksin ka jõuluvana mõõdu välja... =) |
Monday, November 7, 2011
hinge kuristikud
Mul on vahest selline tahmane ja maitsetu tunne, et täiesti suur ja sõltumatu tuimus tekib lihtsalt.
Millest küll piisaks, et lõhkuda see müür meie vahel ???
Aasta aega tagasi, 6.nov oli üks parimaid päevi elus.. kuid nüüd, aasta aega hiljem, on kõik muutunud.
Muutunud nii palju, et Angelica ema ei luba isegi minuga kokku saada.
Daah.. ma varsti tüdinen vist ise ka ära sellest, et kõik on nii muutuv siin lihtsurelike elus.
Tahaks midagi püsivat.
Nii lihtsalt keeruline see elu ongi.
Sunday, November 6, 2011
Nika ja Alfa väljasõit
Ohjah.. ma olen jälle koju jõudnud peale neid paari päevaseid tuuritamisi. Neljapäeval jätsin siis poolikuks jutu, kus pidin minema linna, et Valeriaga kokku saada. So, meenutan siis paari mälestust neljapäeva õhtust ka. Saime legendaarses kohas, Vabaduse väljakul, kokku. Ja üllatavalt suur oli jällenägemis rõõm. Vähemalt minu pool. Vanade inimeste nägemine ja vanade mälestust meenutamine annab teadmise, et ma ikkagist elan ja mu vanas elus oli nii palju head. Ja terve see paar tunnikest, mil me linna peal jalutasime, rääkisime megalt palju. Uutest asjadest ja ka vanadest asjadest. Ning nagu hunt kusagilt metsatukast jalutas meile Viru keskuses vana klassivend Kristjan vastu. See oli nii toup, kui olla sai, sest me olime temast ennem just rääkinud.. :D Valeria oli veidi šokis vist sellest :D Igatahes, käisime üleval Viru parklas, chekkasime tuledes kesklinna siis jalutasime Solli, saime sealt õhupalle, wiiiiiiii :D ja jalutasime Vabaka kandis ja veidi vanalinnas ka. Täiega tore oli ja aeg möödus mingi väga kiirelt. Vahest suht lampi naersime ka vanade lolluste üle. Aaah... nii palju lahedat sai ikka sinuga koolis korda saadetud.. nagu treppidest alla laskmine ja meie "pilvede embuses" ja palju-palju muud.. Like this kind of memories.
Hiljem sõitsin bussis koju.. õhtuses hallis mallis, kus rahvas on kõik vaikselt.. tusatsevad.. kannavaid musti mantleid.. ja siis oli seal bussis üks tüdruk, samuti musta mantli ja mustade pükstega, ta sulandus peaaegu sinna halli massi.. ainult, et tal oli käes suur roosa õhupall, mis muutis ta teistest erinevaks ja kirkamaks seal sombu sees. (yaya, guess who it was)
Neljapäeva öö venis veel kohutavalt pikale, sest ma jäin mingeid ulmelisi kodutöid tegema ja "Kalevalat" lugema.. aga kuna reedel on 2 essat tundi vaba, siis ma sain ikkagist toredalt puhata ja reedel ilusas karges sügishommikus kooli minna. Kool oli kuidagi tühi.. vähe rahvast. Meie klass oli ka nii poolik, kui olla annab. Tunde oli vähe.. ainult 3, wuhuu. Peale selle klaver ja siis juba koju asju pakkima. A, ei, sorry, ma ei saanudki kohe koju ju. Ma rääkisin veel pool tundi meie garderoobi tädikesega juttu. Ta rääkis mulle kooli telgitagustest ja enda elust ja siis lõpuks kallistas ka mind. Kiitis mind ning lubas direktorile edasi öelda, et Jänedalt tulevad toredad lapsed ;)
Ja peale seda sain koju pakkima mindud. Muidugi ma ei teadnud, mida kaasa võtta. Ja siis ma võtsingi magamiskoti, leboka, iPodi, kampsiku, piibli ja meigikoti. Ja see oli pmst kogu kraam :D Paar väikest lisavidinat oli veel koti põhjas.
Sõitsime Ridalasse. See asub... umm.. mingi umbes 90 km Haapsalu poole. Sõita oli lahe. Suure bussiga.. istusin vaikselt, kuulasin muusikat, jälgisin aknast linnatulesid ja autotulesid ning lõpuks jäin ma magama.
Kohale jõudes võtsime siis asjad lahti, sõime ning toimus meie õhtune koosolek. Tunnistusi oli seal, siis oli Veljo loeng. Ning hiljem oli pikk-pikk palve ja ülistus osa. See oli nagu nii megahea. Jumal oli täiega kohal. Käisin ka eestpalvel. Sain rahu ja julgust. Ja oli täiega lahe osadus.Vahepeal veidi nutsin ka, aga peale selle läksime lisannaga õue ümber maja jooksma..
Hiljem veel rääkisin oma teise grupijuhiga ja siis ta ütles, et ta on mind Alfas jälginud ja et ma olen talle täiega eeskujuks. Mul oli nagu et whaat.. kuidas saan mina olla kellelegi endast vanemale ja targemale inimesele eeskujuks. :D Kuid oma aususega ja siirusega pidin olema. Vottt see tuli mulle küll täieliku üllatusena.
...
Öösel, peale näkitsemist vaatasime filmi. "Soul surfer". Täiega hea film. Tõestisündinud loo põhjal, kus tüdruk kaotas surfates hai hammustusega käe. Aga kuna surfamine oli kogu tema elu, siis ta jätkas surfamist.. ühe käega. Ning see film räägibki tema elust. Btw, see tüdruk on ka kristlane. niiet.. täiega võimas film oli.
Lõppes mingi kahe ajal.. ma olin muidugi täiega väss juba.
Olime siis oma toakaaslastega toas. Jeeej, mul olid täiega lahedad toakaaslased. Paula, Lisanna, Roosi, Anette, veel üks Anette ja Mari. Koos sai nende paari tunni jooksul täiega räägitud ja tunnistatud ja nii. Ja siis Lisanna tahtis ka tunnistada oma loo, aga maitea.. mina jäin magama peale seda, kui ta oli katkendi oma päevikust ette lugend.. aah.. mul nii piinlik. Aga mul oli ka nii suur uni.. :)
Hommik oli mõnus.. kogu aeg, nagu reaalselt, kogu aeg kuulen, kuidas Paula laulab "Jeesus, sinu kaev ei tühjene... jne" laulu. Ja siis nad hakkasid Roosiga midagi jutustama ja peale seda, kui ma oma nime kuulsin, tõstsin ka oma peanupu ülesse ja hakkasin nende piparkooke sööma.. aah.. see oli nii feil :D Aga jepjep. lahe oli. Päevane teenistuse oli ka nii hea. Mul tuli palvetamise ajal üks pilt silmade ette. Ja ma nüüd proovin täiega elada selle järgi. :)
Ära sõita oli kuidagi kurb.. nii vähe sai seal oldud.. See oli nii kaunis koht. Väike palvemajakene keset põlde... Yay, põldude kõrval sai pilte ka tehtud täiega.
Ning buss jäi kinni keset muru. Siis kõik lükkasid bussi.. Ja suured mustad poriaugud olid maas.. Aga välja saime. ;)
Kodus oli kuidagi liiga vaikne olla.. vaatasin telekat, käisin poes ja tegin endale küpsiserulli. Ja kartuleid hapukapsa ja lihaga.. Perenaise geenid lõid jälle välja vist :)
jajajajajajja.. ma. igatsen täiega oma ema. Tahaks et ta oleks siin. Siin korteris ja teeks mulle kalli. Oh.. I love you, mom !!!
Ja nüüd siis sliipima ka. Btw, homme on üle pikapikapikapikapika aja see päev, kus ma ei pea mitte kuhugi minema: niiet ma võin kasvõi terve päev magada.. mwahaha :D
Hiljem sõitsin bussis koju.. õhtuses hallis mallis, kus rahvas on kõik vaikselt.. tusatsevad.. kannavaid musti mantleid.. ja siis oli seal bussis üks tüdruk, samuti musta mantli ja mustade pükstega, ta sulandus peaaegu sinna halli massi.. ainult, et tal oli käes suur roosa õhupall, mis muutis ta teistest erinevaks ja kirkamaks seal sombu sees. (yaya, guess who it was)
Neljapäeva öö venis veel kohutavalt pikale, sest ma jäin mingeid ulmelisi kodutöid tegema ja "Kalevalat" lugema.. aga kuna reedel on 2 essat tundi vaba, siis ma sain ikkagist toredalt puhata ja reedel ilusas karges sügishommikus kooli minna. Kool oli kuidagi tühi.. vähe rahvast. Meie klass oli ka nii poolik, kui olla annab. Tunde oli vähe.. ainult 3, wuhuu. Peale selle klaver ja siis juba koju asju pakkima. A, ei, sorry, ma ei saanudki kohe koju ju. Ma rääkisin veel pool tundi meie garderoobi tädikesega juttu. Ta rääkis mulle kooli telgitagustest ja enda elust ja siis lõpuks kallistas ka mind. Kiitis mind ning lubas direktorile edasi öelda, et Jänedalt tulevad toredad lapsed ;)
Ja peale seda sain koju pakkima mindud. Muidugi ma ei teadnud, mida kaasa võtta. Ja siis ma võtsingi magamiskoti, leboka, iPodi, kampsiku, piibli ja meigikoti. Ja see oli pmst kogu kraam :D Paar väikest lisavidinat oli veel koti põhjas.
Sõitsime Ridalasse. See asub... umm.. mingi umbes 90 km Haapsalu poole. Sõita oli lahe. Suure bussiga.. istusin vaikselt, kuulasin muusikat, jälgisin aknast linnatulesid ja autotulesid ning lõpuks jäin ma magama.
Kohale jõudes võtsime siis asjad lahti, sõime ning toimus meie õhtune koosolek. Tunnistusi oli seal, siis oli Veljo loeng. Ning hiljem oli pikk-pikk palve ja ülistus osa. See oli nagu nii megahea. Jumal oli täiega kohal. Käisin ka eestpalvel. Sain rahu ja julgust. Ja oli täiega lahe osadus.Vahepeal veidi nutsin ka, aga peale selle läksime lisannaga õue ümber maja jooksma..
Hiljem veel rääkisin oma teise grupijuhiga ja siis ta ütles, et ta on mind Alfas jälginud ja et ma olen talle täiega eeskujuks. Mul oli nagu et whaat.. kuidas saan mina olla kellelegi endast vanemale ja targemale inimesele eeskujuks. :D Kuid oma aususega ja siirusega pidin olema. Vottt see tuli mulle küll täieliku üllatusena.
...
Öösel, peale näkitsemist vaatasime filmi. "Soul surfer". Täiega hea film. Tõestisündinud loo põhjal, kus tüdruk kaotas surfates hai hammustusega käe. Aga kuna surfamine oli kogu tema elu, siis ta jätkas surfamist.. ühe käega. Ning see film räägibki tema elust. Btw, see tüdruk on ka kristlane. niiet.. täiega võimas film oli.
Lõppes mingi kahe ajal.. ma olin muidugi täiega väss juba.
Olime siis oma toakaaslastega toas. Jeeej, mul olid täiega lahedad toakaaslased. Paula, Lisanna, Roosi, Anette, veel üks Anette ja Mari. Koos sai nende paari tunni jooksul täiega räägitud ja tunnistatud ja nii. Ja siis Lisanna tahtis ka tunnistada oma loo, aga maitea.. mina jäin magama peale seda, kui ta oli katkendi oma päevikust ette lugend.. aah.. mul nii piinlik. Aga mul oli ka nii suur uni.. :)
Hommik oli mõnus.. kogu aeg, nagu reaalselt, kogu aeg kuulen, kuidas Paula laulab "Jeesus, sinu kaev ei tühjene... jne" laulu. Ja siis nad hakkasid Roosiga midagi jutustama ja peale seda, kui ma oma nime kuulsin, tõstsin ka oma peanupu ülesse ja hakkasin nende piparkooke sööma.. aah.. see oli nii feil :D Aga jepjep. lahe oli. Päevane teenistuse oli ka nii hea. Mul tuli palvetamise ajal üks pilt silmade ette. Ja ma nüüd proovin täiega elada selle järgi. :)
Ära sõita oli kuidagi kurb.. nii vähe sai seal oldud.. See oli nii kaunis koht. Väike palvemajakene keset põlde... Yay, põldude kõrval sai pilte ka tehtud täiega.
Ning buss jäi kinni keset muru. Siis kõik lükkasid bussi.. Ja suured mustad poriaugud olid maas.. Aga välja saime. ;)
Kodus oli kuidagi liiga vaikne olla.. vaatasin telekat, käisin poes ja tegin endale küpsiserulli. Ja kartuleid hapukapsa ja lihaga.. Perenaise geenid lõid jälle välja vist :)
jajajajajajja.. ma. igatsen täiega oma ema. Tahaks et ta oleks siin. Siin korteris ja teeks mulle kalli. Oh.. I love you, mom !!!
Ja nüüd siis sliipima ka. Btw, homme on üle pikapikapikapikapika aja see päev, kus ma ei pea mitte kuhugi minema: niiet ma võin kasvõi terve päev magada.. mwahaha :D
Thursday, November 3, 2011
5,697,958,670
Mina sain teada, et mina olen maailmas 5,697,958,670-s inimene.
No see arv pole täpipealt õige, kuid vähemalt midagi sinna kanti. :)
No see arv pole täpipealt õige, kuid vähemalt midagi sinna kanti. :)
Kiired möödunud päevad
Esmaspäeval oli halloween, teisipäeval oli pühakutepäev ja kolmapäeval oli hingedepäev. Täna on .. neljapäev.
Halloweenist ma osa ei võtnud. Nägin ainult korra vanalinnas jalutades lapsi, kes olid ennast tontideks riietanud.. teisipäeval olin peale kooli linna peal ja siis tädi juures. Kolmapäev oli rahulik. Polnud küll kusagil hingi märgata.. v.a. minu hing, mis veidi märatses õhtul.. Kolmapäeval oli kodukas ka. Seekord siis veidi teistmoodi. Saime kokku Virus, liikusime linnahalli katusele, tegime piktsöörseid (kui aru ei saa, loe: pilte). Täiega kena oli olla pimedal ajal seal. Üks helikopter tõusis lendu ja laevad sõitsid kaugel. Ning linnatuled olid nii vaimustavalt kaunid. Ja üldse väga-väga-väga vinge oli olla. Peale seda läksime pubisse friikaid sööma ja chillasime seal. =)
Koooooooooolis läheb lahedalt
Nädal on alanud positiivsete hinnetega. Olen tuupinud ka korralikult. Ning millegipärast on viimasel ajal just õppimine saanud selliseks heaks ajaks, mil ma saan end tavamõtetelt ümber lülitada raskematele teemadele. Teemadele, mille jaoks pean kasutama kogu oma aju mahtu ja ei saa vahepeal unistada. Täna pandi ka mate kursuse hinne välja. Sain ilusa 4. Sügisel arvasin küll, et kindlasti see keskkooli matemaatika on raske ja ei hakanud väga pingutama alguses, sest mata on mul alati raske olnud, kuid oleks ehk pidanud. Oleks ehk 5 ära tulnudki.. Ja kuna ma täna tunnis juba teadsin enda hinnet, siis oih, magasin täna pool mata tundi maha.. Tundides on nii tore magada. Ning ümberringi olev sumin lihtsalt uinutab.
Ma leidsin ka enda peast ühe kliki. Asi selles, et need tunnid, mis mulle alguses tundusid head ja huvitavad, siis neid ma nüüd ma just veidi põlgan. Ning mis tundide vastu oli mul alguses mingi tõrge, on nüüd lahedateks muutunud. Kas pole mitte keerukas mõttelaad mul..
Täna käisime klassiga peale tunde Koplis. Sinna sõit võttis nii meeletult aega.. Käisime lastekodus/turvakodus. Kuigi meile lapsi ei näidatud ja ruume ning pidime leppima ainult jutuga, siis oli see ikkagist hariv ja tore käik. Ning nüüd ma saan öelda ka, et ma olen Koplis käinud.
At now
Väsinuna jõudsin koju. Tegin endale süüa. Tulin ja kirjutan blogi ning kohe hakkan end sättima. Saan Vabakal Valeriaga kokku. Ma isegi ei kujuta praegu ette, mida ootada või mida me tegema hakkame.. aga kindlasti tuleb lahe õhtune chill ;)
Esmaspäeval oli halloween, teisipäeval oli pühakutepäev ja kolmapäeval oli hingedepäev. Täna on .. neljapäev.
Halloweenist ma osa ei võtnud. Nägin ainult korra vanalinnas jalutades lapsi, kes olid ennast tontideks riietanud.. teisipäeval olin peale kooli linna peal ja siis tädi juures. Kolmapäev oli rahulik. Polnud küll kusagil hingi märgata.. v.a. minu hing, mis veidi märatses õhtul.. Kolmapäeval oli kodukas ka. Seekord siis veidi teistmoodi. Saime kokku Virus, liikusime linnahalli katusele, tegime piktsöörseid (kui aru ei saa, loe: pilte). Täiega kena oli olla pimedal ajal seal. Üks helikopter tõusis lendu ja laevad sõitsid kaugel. Ning linnatuled olid nii vaimustavalt kaunid. Ja üldse väga-väga-väga vinge oli olla. Peale seda läksime pubisse friikaid sööma ja chillasime seal. =)
Koooooooooolis läheb lahedalt
Nädal on alanud positiivsete hinnetega. Olen tuupinud ka korralikult. Ning millegipärast on viimasel ajal just õppimine saanud selliseks heaks ajaks, mil ma saan end tavamõtetelt ümber lülitada raskematele teemadele. Teemadele, mille jaoks pean kasutama kogu oma aju mahtu ja ei saa vahepeal unistada. Täna pandi ka mate kursuse hinne välja. Sain ilusa 4. Sügisel arvasin küll, et kindlasti see keskkooli matemaatika on raske ja ei hakanud väga pingutama alguses, sest mata on mul alati raske olnud, kuid oleks ehk pidanud. Oleks ehk 5 ära tulnudki.. Ja kuna ma täna tunnis juba teadsin enda hinnet, siis oih, magasin täna pool mata tundi maha.. Tundides on nii tore magada. Ning ümberringi olev sumin lihtsalt uinutab.
Ma leidsin ka enda peast ühe kliki. Asi selles, et need tunnid, mis mulle alguses tundusid head ja huvitavad, siis neid ma nüüd ma just veidi põlgan. Ning mis tundide vastu oli mul alguses mingi tõrge, on nüüd lahedateks muutunud. Kas pole mitte keerukas mõttelaad mul..
Täna käisime klassiga peale tunde Koplis. Sinna sõit võttis nii meeletult aega.. Käisime lastekodus/turvakodus. Kuigi meile lapsi ei näidatud ja ruume ning pidime leppima ainult jutuga, siis oli see ikkagist hariv ja tore käik. Ning nüüd ma saan öelda ka, et ma olen Koplis käinud.
At now
Väsinuna jõudsin koju. Tegin endale süüa. Tulin ja kirjutan blogi ning kohe hakkan end sättima. Saan Vabakal Valeriaga kokku. Ma isegi ei kujuta praegu ette, mida ootada või mida me tegema hakkame.. aga kindlasti tuleb lahe õhtune chill ;)
mahajäetud ?
Esimene kütusepaak on otsas. Peaksin lendama teise järgi, kuid mu hingelind on must. Must ei ole masenduse värv. Must on kõiksus- selles on peidus kõik olemasolevad ja olematud värvid. Samuti on mustas tujus olemas kõik olemasolevad ja olematud tunded. Tunnetel pole piire.
Hommikuti jalutan bussile, näen kuidas bussis noored jätavad kallistustega hüvasti ja lähevad oma teed. Jalutan kooli poole ning näen, kuidas vanemad toovad oma võsukesi kooli. Ja mitte ainult lapsi, ka vanemaid õpilasi. Koolis räägivad kõik oma emadest. Räägivad, kuidas nad saavad jännijäänud kodutöödega vanematelt nõu küsida. Räägivad kaaslastest, kellega nad saavad peale tunde kokku. Jalutan koju, näen naeratavat Vilja Savisaar-Toomastit koos mehega ümbert kinni jalutamas. Möödun sõbrannadest, kes koos naeravad südamest. Sõidan bussis, kus minu lähedal olevad inimesed räägivad vahvatest sündmustest, mälestustest.
Ja kõigi nende asjade keskel olen mina ainult oma muusikaga. Jalutan üksi. Mind ei too keegi kooli. Keegi isegi ei saa pakkuda võimalust kooli tuua mind. Mul pole vanemaid kodus, kes saaksid mind aidata kodutöödega. Mul pole kaaslasi, kellega peale tunde kokku saada. Mul pole sõbrannat, kellega koos päeva feilide üle naerda. Mul pole õlga, kelle peal nutta. Mul on ainult mina ise, muusika ja Jumal.
Hommikuti jalutan bussile, näen kuidas bussis noored jätavad kallistustega hüvasti ja lähevad oma teed. Jalutan kooli poole ning näen, kuidas vanemad toovad oma võsukesi kooli. Ja mitte ainult lapsi, ka vanemaid õpilasi. Koolis räägivad kõik oma emadest. Räägivad, kuidas nad saavad jännijäänud kodutöödega vanematelt nõu küsida. Räägivad kaaslastest, kellega nad saavad peale tunde kokku. Jalutan koju, näen naeratavat Vilja Savisaar-Toomastit koos mehega ümbert kinni jalutamas. Möödun sõbrannadest, kes koos naeravad südamest. Sõidan bussis, kus minu lähedal olevad inimesed räägivad vahvatest sündmustest, mälestustest.
Ja kõigi nende asjade keskel olen mina ainult oma muusikaga. Jalutan üksi. Mind ei too keegi kooli. Keegi isegi ei saa pakkuda võimalust kooli tuua mind. Mul pole vanemaid kodus, kes saaksid mind aidata kodutöödega. Mul pole kaaslasi, kellega peale tunde kokku saada. Mul pole sõbrannat, kellega koos päeva feilide üle naerda. Mul pole õlga, kelle peal nutta. Mul on ainult mina ise, muusika ja Jumal.
Tuesday, November 1, 2011
Mida kõrgemalt seisame, seda tagasihoidlikumalt peaksime käituma
Jälle on kätte jõudnud tund, kus ma võtan oma blogikasti lahti ja üritan oma päeva jooksul kogunenud mõtted ja tegemised kirja saada. Täna oli neid kohe eriliselt palju, aga enamus neist on jälle saja tuule poole laiali mõeldud.
Tervis on kehva. Suht. Tunnen iga päevaga ennast aina nõrgemana. Pea käib pidevalt ringi. Ja mitte ei käi ainult ringi, vaid valutab ka. Tavaliselt see tuleb ja siis 10-30 minutiga läheb mööda, niiet valuvaigistitega pole olnud mõtet ennast liialt tuimestada. Seesmine toidupank mängib tsirkust ja on tunne nagu pidevalt tahaks oksendada.. (jaa, ma tean, olen nii iuu, aga just nii ma tunnengi end. Olen lihtsalt aus) Kurk ka ei taha vahest häält teha, aga õnneks/kahjuks ma kirjutangi rohkem kui suhtlen häälega. Siis ei pea koguaeg oma häält kulutama.
Aga tänasega algas siis teine veerand. Ja kui enamus õpilastel on uus valge leht ees, siis mul jooksevad hinded edasi. Kuigi minu esimene hinne pannakse välja juba reedel, matas siis sedapuhku. Nüüd paar päeva jooksmist ja parandamist, siis ehk tuleb sealt midagi ilusat ka.
Muidu algas veerand mitte kõige lahedamalt. Eeldasin vist liialt, et kõik on puhanud ja toredad, aga selle asemel võeti ette kohe esimese veerandi viimaste päevade mustad tööd ning hakati tõsiselt neid kritiseerima. Auhinna tuju langetamises annaks esta õpetajale. Tema suutis kohe väga tugevalt meile selgeks teha, et me oleme mõtlemispuudega ja kirjaoskamatud ning meil on vaja väääääga palju tööd teha, et kunagi lõpueksamitel läbi saada. Funfunfun. Ei tea nüüd, kas ta mõtles seda kõike tõsiselt või oli see mingit moodi šokiteraapia, et me pingutaksime rohkem ja et õpetajal oleks teinekord parem tuju meie kirjandeid lugedes.
Peale koolipäeva jalutasime Marleeniga Virru, ma ostsin jäätist ja sõitsin koju. Näksisin puuvilju ja siis keerasin magama ära. Ärkasin ja ehmatasin, et nii pime on. Vaatasin kella, et veenduda, et ma alfat pole maha maganud ja kell oli alles viis õhtul. Ning õues oli nii pime juba.. urhgh..
Ajasin une ja padjaka minema ning sõitsin Olli poole. Bussi oodates avastasin ma jubemõnusa laulu enda iPodist, mida oli läbi Balta jalutades täiesti põhjas niii hea kuulata. Siis ma veel veidi vehkisin kätega ja peaga ja kui ma olin nii mitu korda selle laulu läbi kuulanud, jõudsin Olevistesse ja digimuutusin normaalseks inimeseks tagasi.
Alfal oli püha vaimu teema. Hariv. Tekitas täiega suure soovi jälle püha vaimuga täituda.
Peale alfat läks mul veidi tuju alla. Kodus oli ka raske emaga rääkides ja siis ma valasin jälle paar pisarat, kuigi tegelikult olen ma oma asjadega ja eluga väga rahul.
Mul on praegu isegi palju pisiasju, mille üle õnnelik olla. Kasvõi näiteks see, et mul olid täna juuksed nii kenasti väikeste lokikestega ja puhevil. Või siis see, et mul on viimasel ajal olnud nii kenad unenäod. Nagu täna päeval, kui mu ühes unenäos olid segamini paisatud mitmed head asjad. Näiteks oli seal: Jäneda; vanad klassikaaslased; hamburgerid; Jäneda kooli õppalajuhataja Ü.Oru; autod; LG koridor; R.; pahanduste tegemine; kellegi eest põgenemine. Ning mu kena unenägu lõppeski sellega, kui me jooksime käest kinni mööda LG koridori ja Ü.Oru keelas meid ja tegi ka mingi megalaheda nalja, mille naeratus oli mul ka ärgates suul. Tegelt ma kardan, et te ei saanud nüüd küll eriti midagi aru, kuid vähemalt te mõistate, et ma tunnen ka oma unenägude üle head meelt.
Ning paljude väiksemategi pisiasjade üle. Näiteks selle üle, et ma pole enam kaua aega kellegi peale solvunud olnud. Ma võin lihtsalt veidi vait olla ja asja veidi seedida, kuid siis on ka jällegist kõik korras.
Yeah..that´s all..
Tervis on kehva. Suht. Tunnen iga päevaga ennast aina nõrgemana. Pea käib pidevalt ringi. Ja mitte ei käi ainult ringi, vaid valutab ka. Tavaliselt see tuleb ja siis 10-30 minutiga läheb mööda, niiet valuvaigistitega pole olnud mõtet ennast liialt tuimestada. Seesmine toidupank mängib tsirkust ja on tunne nagu pidevalt tahaks oksendada.. (jaa, ma tean, olen nii iuu, aga just nii ma tunnengi end. Olen lihtsalt aus) Kurk ka ei taha vahest häält teha, aga õnneks/kahjuks ma kirjutangi rohkem kui suhtlen häälega. Siis ei pea koguaeg oma häält kulutama.
Aga tänasega algas siis teine veerand. Ja kui enamus õpilastel on uus valge leht ees, siis mul jooksevad hinded edasi. Kuigi minu esimene hinne pannakse välja juba reedel, matas siis sedapuhku. Nüüd paar päeva jooksmist ja parandamist, siis ehk tuleb sealt midagi ilusat ka.
Muidu algas veerand mitte kõige lahedamalt. Eeldasin vist liialt, et kõik on puhanud ja toredad, aga selle asemel võeti ette kohe esimese veerandi viimaste päevade mustad tööd ning hakati tõsiselt neid kritiseerima. Auhinna tuju langetamises annaks esta õpetajale. Tema suutis kohe väga tugevalt meile selgeks teha, et me oleme mõtlemispuudega ja kirjaoskamatud ning meil on vaja väääääga palju tööd teha, et kunagi lõpueksamitel läbi saada. Funfunfun. Ei tea nüüd, kas ta mõtles seda kõike tõsiselt või oli see mingit moodi šokiteraapia, et me pingutaksime rohkem ja et õpetajal oleks teinekord parem tuju meie kirjandeid lugedes.
 |
| Esimeses tunnis, füsas. Vektorid-Viktorid rulez |
Peale koolipäeva jalutasime Marleeniga Virru, ma ostsin jäätist ja sõitsin koju. Näksisin puuvilju ja siis keerasin magama ära. Ärkasin ja ehmatasin, et nii pime on. Vaatasin kella, et veenduda, et ma alfat pole maha maganud ja kell oli alles viis õhtul. Ning õues oli nii pime juba.. urhgh..
Ajasin une ja padjaka minema ning sõitsin Olli poole. Bussi oodates avastasin ma jubemõnusa laulu enda iPodist, mida oli läbi Balta jalutades täiesti põhjas niii hea kuulata. Siis ma veel veidi vehkisin kätega ja peaga ja kui ma olin nii mitu korda selle laulu läbi kuulanud, jõudsin Olevistesse ja digimuutusin normaalseks inimeseks tagasi.
Alfal oli püha vaimu teema. Hariv. Tekitas täiega suure soovi jälle püha vaimuga täituda.
Peale alfat läks mul veidi tuju alla. Kodus oli ka raske emaga rääkides ja siis ma valasin jälle paar pisarat, kuigi tegelikult olen ma oma asjadega ja eluga väga rahul.
Mul on praegu isegi palju pisiasju, mille üle õnnelik olla. Kasvõi näiteks see, et mul olid täna juuksed nii kenasti väikeste lokikestega ja puhevil. Või siis see, et mul on viimasel ajal olnud nii kenad unenäod. Nagu täna päeval, kui mu ühes unenäos olid segamini paisatud mitmed head asjad. Näiteks oli seal: Jäneda; vanad klassikaaslased; hamburgerid; Jäneda kooli õppalajuhataja Ü.Oru; autod; LG koridor; R.; pahanduste tegemine; kellegi eest põgenemine. Ning mu kena unenägu lõppeski sellega, kui me jooksime käest kinni mööda LG koridori ja Ü.Oru keelas meid ja tegi ka mingi megalaheda nalja, mille naeratus oli mul ka ärgates suul. Tegelt ma kardan, et te ei saanud nüüd küll eriti midagi aru, kuid vähemalt te mõistate, et ma tunnen ka oma unenägude üle head meelt.
Ning paljude väiksemategi pisiasjade üle. Näiteks selle üle, et ma pole enam kaua aega kellegi peale solvunud olnud. Ma võin lihtsalt veidi vait olla ja asja veidi seedida, kuid siis on ka jällegist kõik korras.
 |
| Mul oli õppimise ajaks vaja veidi innustust. Ning panin endale dp, mis muide täiega aitas mul matele keskenduda =) |
Yeah..that´s all..
Subscribe to:
Posts (Atom)