I-llustration

Viimane öö. Viimane päev. Viimased pildid sai 2013 albumisse pandud.

Veidi midagi siia ka. Ma isegi ei tea miks... lihtsalt sellepärast, et und pole ja liiga palju pilte vaatavad kaustadest vastu.


Jõulud möödas - läks kenasti
Vaheaeg poolenisti läbi - on kulgenud edukalt. 3 päeva Tapal, 1 päev jõule ja 4 päeva voodis raamatu lugemist. Not bad i think.

 Ma võin endiselt oma veidrustega üllatada :)
Näiteks, möödunud lähimineviku veidram asi oli see, et Johanna sünnipäeval, kui kõik juba magasid, tegi Karl mulle pätikat ja ma ronisin 16 madratsi otsa.
I dunno why....

They just dreams, turn 'em reality
Double-cup of lean, standin' on my balcony
Looking at the sky, thinkin' it could all be mine
All we got is memories, so what the fuck is time?

 Mac Miller - Thoughts from a balcony

Haigutus: 2013

Kõige parem lause ehk selle aasta kohta oleks see "Kes oleks osanud arvata..."

Jah, terve see aasta oligi minu jaoks täis asju, mille peale mul polnud muud öelda, kui ainult seda, et kes oleks osanud arvata kunagi, et sellised asjad juhtuvad.

Kui panna silmad kinni ja meenutada seda seljataha jäävat, siis tuleb see nagu mingi filmi treiler. Mul on ausalt öeldes isegi kahju, et see aasta läbi saab, sest selle numbriga on palju mälestusi tekkinud.

Imelik, et kõik on nii kiirelt möödunud ja eelmise aasta vesisest aastavahetusest külmas majas on möödas juba aasta. 

Võib ka öelda, et see aasta oli kind of unistuste täitumise aasta. Muidugi juhtus nii, et kõik need unistused, mida ma olin lootnud see aasta täita, need jäävad seekord veel järgmist aastat ootama ja täitusid hoopiski kõik need, mida oma mõtetega olin tulevikku planeerinud.

Norra reis oli kindlasti üks parimaid sündmusi-plaane-unistus-täitumisi, seda vist enam ei tasu mainidagi. 

Kõige valusamad õhtud on ka veedetud sellel aastal. Mitte ühelgi aastal pole veel olnud mul siin üksinda nii raske, kui oli nüüd. Mnja.. 

Minuga hakkasid suhtlema inimesed, kellest ma poleks seda oodanud. Oh, neid ootamatuid küllatulekuid, öiseid jalutuskäike ja nõustamisi igast soost inimestele, kellel olid probleemid. Samuti aasta lõpupoole kohtusin inimestega, kellega viimasest kohtumisest oli möödas aastaid-aastaid.

Ja need inimesed, kellega ma kohtusin see aasta. Sain endale paar inimest jälle juurde, kes jagavad minu mõtteid ning on sama crazied nagu mina. Planeedikaaslased.

Purunemisi, muretsemist, kõike seda oli samuti rohkelt.

Jah, kohati tunnen ma, et ma räägin nagu pensionär, kes on elu viimastes hetkedes ja nüüd veel meenutab kõike seda, mis oli ilus ja hea.  Eks ma sinnapoole liigungi, täiskasvanu iga on ju nüüd käes juba ammu. Hästi ja kurjasti kasutasin seda ära sel aastal. Eks kõik õpivad oma vigadest.

Enda arvates ei suutnud ma millegi erilisega hakkama saada. Ei tea, kas isegi üritasin midagi teha. Olen ju harjunud oma mahlapaki sees elama.

 Lõpetatuks ei saa samuti lugeda midagi, sest uue aastaga jätkub kõik samast kohast, kust see pooleli jäi. 

Ehk siis miks oli üldse seda postitust vaja?  

"Kuid ei kurbust näe mu meel, sest iga päevaga lähemale olen sulle teel..."

I.

Ps. Veider, kuid 4 aastat on nüüdseks see blogi eksisteerinud. Lihtsalt teadmiseks. 

Psühholoogiliselt ebastabiilne?

Oleks vist õige aeg hakata häid jõule soovima? Kuigi jõulutunne, where are you?? Snow where are you? Tahtes tahtmata tekib tunne, et mida vanemaks ma saan, seda kaugemaks jääb see. 

**

Üks oodatuimaid sündmusi juhtus - vaheaeg. Hetkeks on langenud koolipinge ning olemine on üsna chill, hetkel veel. Meeleolumuutused on sellised easy come easy go asjad. 

**

Ostumöll, kinkide ostmine ja muu selline stuff on see-eest aga väga külge hakanud see aasta. Paljudest ostudest olen suutnud loobuda, kuid 3 asja olid küll sellised, mis ma lihtsalt pidin saama. Kõige õnnelikum olengi ehk oma fisheye objektiivi ja raamatu üle. Avaldan siinkohal ka väikese saladuse. Mulle on juba päris kaua aega meeldinud need suured ja paksud raamatud, kus on sees suured ja värvilised pildid. Ehk siis loodusraamatud ja fotograafiaraamatud. Lia-s (mu Norra place) olles raamatukogus istudes suutsin vist enamus sellist laadi raamatud läbi lapata. Ma lihtsalt jumaldan ja upun neisse iga kord, kui mõne sellise avan. Ja nüüd raamatupoes ringi hulkudes märkasin, et üks selline oli umbes 83% allahindlusega. Sekundiga oli see mul kätte krabatud ja enne kassat lahti ei lasknud. Yeah, happy Inksu was happy. 

**

Jea... Ma ei tea, mida suvel teha. Mul on plaane nii palju, aga süda tahaks hoopis muud teha ja siis süda ja aju on segaduses, järjekordselt ebastabiilne. 

**

Piupau piupau. Koolimured on nüüd eemal, suhtemuresid mul pole, tülis ka kellegagi pole, rahamured elab üle, depessiooni pole, tervis enam-vähem korras, pere jälle koos. Tundub, nagu oleks kõik korras. Kuid miski väike väike asi liigub ikkagi kehas ringi, mis ei anna asu ning mõistatan kaua tahan, ikka ei saa teada, mis on see on. Vahepeal tundub, et ongi võimatu elada mitte muretult. Mõnda aega ehk saab, aga siis leitakse jälle asi, mille üle kaevelda. 

**

Ulun nagu hunt,

käitun nagu tont.

Elu on mant,

Inimesed tema pant.

Sooviksin olla enamat kui kont,

aga mitte sant.

Veel vähem olla kellegi dublant. 

Omalooming lõppeb siin, läheb magama mu riim. 

Hey, sugar! 

What's up? 

I just stalked you....

Uut&Vana

that's what i do at night 

sügis

kevad

meow

siis, kui ma õppida ei taha

Ja see on kõige uuem asi. Mõte tuli ning siis otsustasingi mõned ööd muusikaga veeta ja joonistada üle pika aja.
Pole veel kindel, kas see nii must-valgeks jääb, samas kardan ära rikkuda :s
Jaap.. pmst vist kõik seal pildil peaks minuga seostuma praegusel ajal. Heh. 

Likege täiega, see teeb hea tunde :)
In-grid.

Leave the world behind you

Kuidas ma ikka alustada oskan. Ei oskagi. Ma ei suuda varjata seda, et igatsen üht-teist. Igatsen minna ühte kohta. Igatsen teatud momente oma elus. Vaatan pilte, ketran neid edasi-tagasi ja mõtlen, miks on see kõik minevik. Jah, elu on ikka tõeline rollercoaster. Üles ja alla, kiljud ja karjud.
Õnneks kuidagi on läinud nii, et kui olen seal kõige madalama koha peal, siis tuleb midagi, mis boostib hetkeks jälle üles ning muudab edasiliikumise kõlblikumaks. Seega jaap, vahepeal on toredaid asju ka juhtnud, mida võiks-tahaks jagada ja meenutuseks kirja panna.

Hoolimata sellest, et mu korter näeb veel praegugi advendiajal täiesti jube välja, olen ma ikka võtnud inimesi vastu. Seega, paar lahedat külalist kõigi muude karvaste kõrval on sattunud köögilaua taha. Silja, tema külaskäik oli selline, et me lihtsalt istusime ja mõtlesime, et kas tõesti elu on toonud meid jälle kokku sellisel viisil. Oli väga lahe, sain oma olematut soome keelt harjutada, hah. Naerata ja nooguta ning ütle jo-jo. 
Maarja külaskäik jäi kahtlemata kõige paremasse nädalasse üldse. Sest just seda õlga oligi mul tol õhtul vaja. Ma mitte ei taha siin praegu rääkida, kes mul külas käisid, vaid tahan just öelda, et  need inimesed on tulnud just siis, kui mul on kedagi vaja. Seega, isegi kui on kõige üksikum hetk, võib keegi hea üllatada sind oma kohalolekuga. Või siis leiad kõige mustemal päeval enda postkastist kirja, mis toob hea esile.


Mõni nädal tagasi käisin Kristiniga Titanicu näitusel. See oli üleprahi lahe. Ma täiega soooovitan. See on lihtsalt amazing, kui sa lähed ja loed neid tekste ja vaatad neid asju, mis reaalselt olidki seal laevas tol hetkel. Kindlasti annab see hoopiski teist tunde, kui nüüd uuesti filmi vaadata. Piletiga saate endale n.ö varjutegelase ka. Mina olin 5 lapsega üksikema ja kahjuks läksin koos oma 4 lapse ja sugulaste-sõpradega põhja :(






Tahaks kingitusi saada juba. Olen paar kingitust juba pakkinud ning üle andnud ning nüüd endal ka väike kingisaamis tuju juba.

Ja, 2 nädala pärast samal ajal on juba vaheaeg, oooOOOoooo

lumiiiiiii

Around we go

All along it was a fever

A cold sweat hot-headed believer

I threw my hands in the air I said show me something

He said, if you dare come a little closer

Round and around and around and around we go

Ohhh now tell me now tell me now tell me now you know

Not really sure how to feel about it

Something in the way you move

Makes me feel like I can't live without you

It takes me all the way

I want you to stay

It's not much of a life you're living

It's not just something you take, it's given

Round and around and around and around we go

Ohhh now tell me now tell me now tell me now you know

Not really sure how to feel about it

Something in the way you move

Makes me feel like I can't live without you

It takes me all the way

I want you to stay

Oh the reason I hold on

Oh cause I need this hole gone

Funny you're the broken one but I'm the only one who needed saving

Cause when you never see the lights it's hard to know which one of us is caving

Not really sure how to feel about it

Something in the way you move

Makes me feel like I can't live without you

It takes me all the way

I want you to stay, stay

I want you to stay, oh

I just love the J. Leto cover of this song. And lyrics... so true, so meaningful, oh stay!

Mõte avalikustab mõtteid

Inimestele meeldib vaadata filme, mis ajavad nutma. Lugeda asju, mis panevad vihastama.
Miks on see nii? Miks januneme selle järele, mille tulemust juba niigi teame.
Olen mõnikord ise ka üritanud aru saada, miks tahan ma vaadata asju, mis tekitavad minus halva enesetunde. Siiamaani pole ma sellest veel aru saanud. Kas on see mingi alateadlik kontroll enese üle või katsetamine, kas mu emotsioonid nagu kurbus, rõõm, viha, nutmine, ikka töötavad korralikult.
See kõik on keeruline. Vaatad midagi, see paneb tööle kaadervärgi su peas, mis otsib üles kõik sarnased mälestused ning loovad ühenduse nende vahel. Nende seoste tulemusena elad läbi tundeid ja need kajastuvad näol.
Mõneti on see ka nagu proovilepanek. Katse, kas suudan mitte avada seda linki ja mitte lugeda/vaadata asju,  mille kohta ma tean kindlasti, et need toovad minus esile halbu emotsioone. Vahepeal olen täitsa edukas ning ei lase sellel enda üle võimu võtta, kuid sama pidevalt ma ka feilin ning "proovin", kas üks või teine teema minus ikka veel õrnatundelisust esile toob. Naljakad olendid oleme.

Inimesi on huvitav uurida. Kuulata  neid ja siis omaette vaikselt pimedas toas mõtiskelda, et miks nad on sellised, nagu nad on. Jah, ma pean üles tunnistama, et ma olen vist enam-vähem kõik oma sõbrad niimoodi läbi mõelnud. Kes nad on ja miks nad sellised on. Ebaharilik (või siis vägagi harilik) tahtmine on mul teada saada, mis toimub inimese siseelus. (deeper stalker lvl 1)
Sellega seotuna otsustasin juba vaikselt ära, kuhu järgmine aasta oma sammud seada tahaksin. Kõik on praegu veel mõtete tasandil. Aeg näitab, kas nii  ka läheb või olen aasta pärast hoopis.....

;)

Eksimisel on oht-see võib meeldima hakata.

Macro-ga ma olen juba sõber. Kuidas aga saada sõbraks ISO ja säriga? Eks ikka katse-ja eksituse meetodil. Mõned katsetused siin jällegist. 

Solitude

Ma ei tea. Jällegist. Asjad kõnelevad teinekord paremini, kui isikud.

Las pildid ja video kõnelevad minu eest. 

Soovitan vaadata parima kvaliteediga ;) 

18/11/13

It's your heart that knows who loves you, not your ears or eyes.

Listen to the words, and you can be fooled. Look at the actions, and you can be fooled. 

Feel deeply into your heart, and then you will know the truth. Who makes your heart soar now? 

Well, what are you waiting for?

Update: pühapäeva õhtu

Ma ei suuda seda jubedat nõmedat igavat ameerika filmi edasi vaadata. Veel vähem tahan ma selle kohta mingit reviewd kirjutada.
Just nüüd on see hetk, kus võiks olla soe suveöö ja istuda rannas või pargipingil. Vaikselt rääkides, sõnu aeglaselt välja tuues.
Aga kannatama peab. Kannatused teevad meid tugevamaks. Kui ma saan need ebameeldivad asjad tehtud, olen enda üle uhke ja ehk ootab mind isegi midagi head?

Pildipostitus

Hej!

Juba ammu on mul olnud mõttes teha pildipostitus, sest oma telefoniga ma lihtsalt käin ja üritan pildistada kõike...

Veidi siis nädalategemistest/sündmustest ka juttu. 

Jõuluasjad on kohal. Poed on kaunistusi täis, poed on kingitusi täis, poed on kommipakke ja advenikalendreid täis. Söön mandariine, tädi küpsetas juba piparkooke lastega. Samuti üritan tekitada mõtteid, kuidas oma kodu dekoreerida. Ainuke, mis veel puudub, on lumi. Don't ya think?

Läinud nädalvahetusel üritasin teha vennatütrega seda delicious mustikakooki, mis on norrakatel Lias magustoit no.1.

Päris sama hea välja ei tulnud, aga vend ja ta sõber sõid küll isukalt.  See on viimane tükk, mis näeb kuidagi nii õnnelik välja. 

 Tahaks öelda, et kool on lahe ja kõik läheb hästi, aga siis ma müüks oma perekonnanime maha. Kool sakib, eriti 12.klassis. Samas, klass on vahepeal funny. Andsime abiturientidelehe välja koolis, kus olid üksteisele kirjutatud iseloomustused. Sain teada, et olen jätnud endast sellise mulje: 

" Tüdruk, kes on kohusetundlik ja suures seltskonnas tagasihoidlik. 

 Talle meeldib süüa teha.  " 

Heh. 

Hommikuti sajab vihma ja siis ma lähen oma natuke katkise sinise vihmavarjuga ja kõpsin bussipeatusesse. Nii iga hommik. 

Ma tahtsin minna verd andma ükspäev. Läksin sinna, paluti veenid ette näidata. Tuli välja, et liiga peenikesed on need -.-  Vasakul käel olid veidi paremad, aga seal on mul... mineviku arm... 

Pean aasta veel kasvama või jõusaali minema või nagu Anni ütles, siis veenilaiendeid ootama. 

Kahju, heategu jäi tegemata, aga verekaotusega ei tahetud ka riskida. 

green room - greenroom 

 Üks väike french girl ilmus ükspäev tuppa ja palus selfikaid teha. Tüdruku soovide vastu ei saa. Ta oli väga ehmunud ja tegi imelikke nägusid. Aga tal olid ilusad  prunnis pruunid juuksed. 

Olgu mu kool, mis ta on, aga sotskallak on küll üle prahi. (ehk sellepärast ma sinna kooli sattusingi)

Mati on tubli õpetaja ja on meid 3 aasta jooksul viinud loendamatu arv sotsiaalasutusesse Tallinnas. Kõige huvitam oli aga kindlasti viimane, käik arestimajja. Meid võeti sealt soojalt vastu, näidati kõiki kohti, konge, vange. Jah, meile näidati isegi kahte 14 aastast poissi, kes olid tol hetkel arestis ning noort rasedat narkomaanist naist. 

Kahtlesin, kas teha kongiseinast pilti või mitte.. lõpuks tegin paar kiiret klõpsu ära. Seal on kõik seinad igasugu möllu täis. 

Hah, jah, sain ka mõnusa trolli tehtud Helinale. Ta küsis, miks ma arestimajas olin. Vastasin, et jäin purjus peaga Solarise taha magama... :D ta vist jäigi uskuma....

If you look very closely, võid näha, et keegi on isegi seina sisse kriipinud/kraapinud "Jeesus armastab mind!!!" 

Oki, padjad ootavad. 

Kinnipüüdmatud mõtted

Võtame klaasid ja läheme randa, olles nagu täiskasvanud. Või tule ja istu minuga koos laua alla, sosistades nagu väikesed lapsed. Hoopiski hüppas pähe naljakam mõte, lähme esimese lumega Linnahalli katusele istuma. Naudime, oleme, elame. Palju toredaid mõtteid seikleb mu peas. Näiteks autotripp Tšehhi-Slovakkiasse ja üllatusvisiit Norra. Elame endiselt unistuste maailmas. 

Täna on üks nendest sensitive õhtutest, kus pea on täis kõike, kõike, kõike. Aga kui seda üritada välja saada või öelda kellelegi, siis need hajuvad. Kinnipüüdmatud mõtted.

Ma armastan paberkirju. Esiteks, sest mu silmad sulavad iga kord, kui ma ühe sellise saan. Teiseks, need on lihtsalt retrod. Kolmandaks, kirja saamine on nagu wäof, kui lahe tunne.
Eelmine nädal sain ka jällegist ühe saadetise ning nagu alati, tear down the walls. Seal kirjas oli paar rida, mis olid nii mõttelised, et ma ei suuda täna kadekops olla ja jagan neid.
"Think many thoughts- it will help you to get things straight. To see things from a different light, you know."  

Papahh...

Inksu from the middle of black chair.

Dream bigger #JC13

Pakkumised, kutsed. Neid tuleb meie ellu ette sageli. Kellel rohkem, kellel vähem. Osade kohta oskab kohe süda öelda, et ei, sinna pole vaja minna. Teiste kohta on jälle kindel teadmine, et jah, sinna ma lähen. Ning siis tuleb asju mille kohta mõtled ja mõtled, kas minna või mitte. Mul oli täpselt nii nädal tagasi. Jutt siis konverentsist, kus käisin. Üks osa punnis vastu, teine sundis ikka minema. Lõpuks jäi peale see viimane, otsustasin ja läksin. Ning ma ei kahetse. 

Veidi seletavat infot. 

Mis? - Jesus Conference

Kus? - Tartus Elu Sõna Koguduses

Miks? -  loe edasi ja saad teada

Väikeste prillidega tüdrukutega linna peal burksi jahtimas

Mõtlesin seal olles ühel õhtul, et kui ma poleks tulnud, kui paljust ma oleksin siis ilma jäänud. Paljustki, vastaksin mina. Siis mõtlesin aga, kui paljust jäid ilma need, kes ei tulnud... 

See oli üks äärmiselt hea nädalalõpp. Ma sain nii ülesehitatud, täidetud ja kõrgele tõstetud.

See pilt, mida ma seal nägin, seda olin ma kaua oodanud. Seda võiks võrrelda sellega, nagu ma oleksin kaua aega otsinud mingit kindlat asja paljudest poodidest, kuid seda mitte leides. Ning siis juhuslikult kuhugi sisse astudes leidnud selle. Umbes nii see oligi. 

Jõudsin reedel kohale, esimeseks hommikuseks teenistuseks. Räägiti unistustest ja nende täitumistest ja sellest teekonnast ja ma olin amazed, sest mu täitunud unistused ongi just nii arenenud. Okei, siis tuli järgmine koosolek ja selle lõpus oli niii niii hea näha, kuidas terve saal liikus lava ette. 

Inimesed on näljased Sõna järgi. Nad on janused eluvee järgi. Olgu, meil kõigil on "kõrbe" perioode ja neid vaikuse hetki, kus mitte midagi ei kuule ja kus Jumal nagu istuks kusagil paadi tagaosas. Just siis ei tohigi me alla anda, vaid peame otsima veel rohkem ning hoidma kinni sellest, mis meil on. Sellepärast oligi nii hea näha inimesi minemas lava ette, et saada uuesti täidetud! 

Viimasel õhtul oli jällegist täiega hea ja vaimne ning kui ma siis pead pöörasin ja ümberringi vaatasin, märkasin, et enamus noori nutavad. Mitte kurbusest, vaid sellest, kuidas Püha vaim võib inimesi puudutada. Lihtsalt wow. Muuta südameid ja mõtteid. See tundus heas mõttes nii ebareaalne. Inimesed, noored, kes otsivad midagi enamat kui see hall mass. Inimesed, kes on siirad oma mõtete ja tegudega ning on piisavalt julged, et maha panna oma uhkus ja teiste eelarvamused ning järgida ainult südant. Täiega respect neile. 

Kõige selle vahepeal oli meil ka aega päeval chillida ning inimestega tutvuda. 

Üks mõnus teisel päeval oli see, kui jalutasime Kristiniga poest tagasi ning tee ääres oli raagus õunapuu, kus oli veel viimane rohekaspunakasoranž õun rippumas. Hüppasin ja karglesin seal rohu sees, et seda kätte saada ning siis tuli üks tore onu ja aitas selle alla. RÕõm väikestest asjadest.

Ma poleks osanud arvata, et ma kohtun seal nii paljude säravate isiksustega, kes ongi sõna otseses mõttes säravad. Ma sain nii paljude inimeste poolt inspireeritud. Eelkõige olid need muidugi jutlustajad, kes rääkisid asju nii selgelt, piltlikult väljendades, siiralt ja eelkõige huvitavalt, et neid võikski kohe kuulama jääda. Ja muidugi tuli välja, et kõik külalisjutlustajad olid Norrast. Ma ausalt ei teadnud seda enne, kui ma kohal olin. Väike punane lipp lehvis ka lava peal ning seda vaadates tuli alati soe tunne sisse :) 

See dude from Norway, tema jutt oli nagu  aah.. kullasadu.
Sain kalli ka temalt ;) 

Mainimisväärt on ka pisiasi, et ühel õhtul juhtus ka nii, et tegime ´09 aasta Soome laagri väikese kokkutuleku ühe lauatäie inimestega. Mõtlesime sellele suvele 4 aastat tagasi ning mis kõik muutnud on selle aja jooksul. Üllatusi tuli palju. 

Sain nende päevade jooksul ka 3D koguduses käidud-nähtud. Oli huvitav. Pidime siis peale seda koju tulema, aga bussile ei saanud. Kõik olid välja müüdud. Kohtusime bussijaamas veel Helenaga ning otsustasime võtta piletid bussile, mis loksus üle 3 tunni läbi P-tähega linnade. Nagu Puurmani, Põltsamaa, Paide. Ppppikk reisu oli. 

Kokkuvõtteks, oli hea olla. Tagasi tulles tunnen end jälle nagu oleksin üksinda tagasi tulnud, kuigi patareid on nüüd täiega laetud mõneks ajaks. Ma tean, et Tema tuli koos minuga, aga nii raske on mul seda üksinda kogeda. Sellel kallal peab töötama. 

Seal oli hea õhkkond ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et oma rahvavähemuse ja tõsise õhkkonnaga suutis kõik minu jaoks olla paras. Polnud üleliigseid tuttavaid, häirivaid faktoreid, meelitusi jms. Pean tõdema, et mitte üksi PP ega laager pole mind veel vist nii väheste päevadega suutnud muuta. Aga see konverents oli midagi täiesti uut. 

See toob mind tagasi alguse juurde, et öelda, et mõelge alati kõik pakkumised väga läbi enne kui te süda üht või teist arvab. Sest teinekord ongi parimad asjad just need, kust tahetakse meid kurja poolt eemale hoida.

There's a cloud in my head

Ja see pilv minu peas räägib paljusid asju.

Üldiselt annab see teada, et kui on kooliaeg, siis on mu elu hallide pilvedega varjutatud, kuid kui on vaheaeg, siis on elu särav päike.

Hetkel on vaheaeg, seega on kõik ilus ja hästi. Nautisin sügist maal ning käisin Tapal. Ja see oli nagu asdfghjkl kui lahe. Ma nägin üle 3 kuu oma armastkallisttoredat Johannat, kes on vahepeal saanud tubliks Tartu tudengiks.  Kõige naljakam oligi see, et juulis Suvelaagri viimasel päeval Viljandi rongijaamas hüvasti jättes oli õues palav ning kallistasime ja mõtlesime, et oh-heldust, me näeme ju alles septembris, kui mul on juba Norra tripp tehtud ja kui tema on juba tartlane. Well, nüüd oli sellest rohkem kui 2 kuud möödas, minul ammu reisitud ning õues sadas lörtsi, kui me jälle üksteist trehvasime. Elu elu elu.

Tartus jõudsin ka käia. Mis on minu puhul uudis, sest sinna kanti satun ma tavaliselt kord aastas. Aga ülla-ülla, juba mõndade tundide pärast hakkan jälle Tartu poole sõitma. Eelmine kord sai siis konverentsil abistamas käidud ning toredate inimestega vesteldud. Lahekas.

Kui ma viimases postituses kirjutasin nukralt, et olen kodusistuja, siis vaheajal on kõigil jälle aega ning sotsiaalsus on tagasi tulnud. Halleluuja. Kuigi, aeg tundub, et lihtsalt libiseb käest ära ning kõik kodused toimetused ning õppimised lükkuvad kogu aeg edasi, sest midagi põnevamat on ees.

Something more? Jap, Kristin Tammerand ei võitnudki seekord facebookis, vaid hoopiski mina. See tuli väga suure üllatusena, kuid  ma olen nüüd uue telefoni omanik. Jeeee. Ausalt öeldes oligi uus telo üks asi, millest viimasel ajal vaikselt mõelnud olin.

Teised mõtted küündivad aga tahes-tahtmata iga päev, iga kord, samasse auku. Ja nii leiangi ma end mõtetes, mida olen mõelnud juba eile, üleeile ja eelmine nädal. Paar painavat asja jooksevad vist peas ringi. Well, well, well.

Valimas käisin esimest korda. See oli huvitav. Kõige huvitavam ehk oli see, et sain jällegist oma vanasse kooli sisse astuda ning avastasin, et uksest välja minnes vaatan ikka vasakule peeglisse, mis on seal koha peal juba vist aastakümneid olnud. Oh, nostalgiat :)

Rõõmu tunnen ma aga selle üle, kui keegi on täiskasvanuks saanud. Nagu, mitte vanuse poolest vaid just vaimselt. Küpsus ruulib.

Tegin maal vana telefoniga veel mõned viimased pildid sügisest.

Teel ajakirju pakkima, tegime Helinaga mõne pildi ka uue mänguasjaga.

Post title

Tahaks kirjutada, aga ei tea mida kirjutada.

well, well, well.

3 tunni pärast peaksin ma teoreetiliselt olema kesklinnas. Praegu on kell 3:33

Keha ütleb mine magama, mõistus lubab veel veidi üleval olla, ise elan kartuses, et magan sisse. 

Kuulan The Scripti, James Morrisoni ja muud sellist rahulikku kraami. 

Eelmine nädal oli õpetajate päev. Andsin 2.klassile inimeseõpetuse tundi. Oli lõbus. Väikesed poisid tahtsid tähelepanu ja kõik tüdrukud olid lihtsalt armsad. Teised kaks tundi lohisesin kõikides klassides ning rääkisin kolleegidega juttu. Klassivend tegi end naiseks. See oli vaieldematult päeva nael. Kõigele lisaks kasvas ka meie populaarsus algklassides. 

Tore on olla abiturient (kuigi ootan juba lõpetamist). 

Väljas pole väga käinud viimasel ajal. Pigem olen selline diivanisoojendaja olnud kõik vabadel hetkedel. Küll aga käisin mõned päevad tagasi KUMU-s filmi "Capote" vaatamas. Nüüdseks juba vana film(2005), kuid tõestisündinud loo põhjal valminud ning seda 1950 aastate Ameerikat oli nii tunda. Kasulik vaheldus Hollywoodi masstoodangu vaatamisele. 

Elu koosneb õppimisest ja magamisest. 

Igatsen suviseid tegevusi ja inimesi. 

Pimedad õhtud ja tuledes linnad pole enam nii lahedad.

Üks soov saab veel kirja pandud ning üks pilt sügisest. 

Soov on see, et saaksin võtta kogu oma korteri kaasa ning kolida mujale.

 Sest lihtsalt... põmm...

 

Pildimägi Norrast

Veidi kiiksuga pilte. Sest maailm on ju üks suur kiiks. 

Kõik minu tehtud.