Ühiskonna ohvrid

Kas pole mitte mõnikord niimoodi, et soovid jagada head laulu või mõtteid, mis kiusavad pead. 

Kuid jätad selle tegemata. 

Kuulad oma head muusikat oma lahedas kambrikeses ning mõttedki ei pääse ees seisvast seinast kaugemale.

Me oleme ühiskonna ohvrid.  

Inimesed, keda kasvatatakse kindlate reeglite järgi aastast aastasse ning kes pelgavad inimestele avaldada oma arvamust, sest me kardame. Inimesed on kartlikud. Nad kardavad teiste halvakspanu. Mõtlevad, et Oi, mis saab siis, kui miski läheb tavapärast rada tallates teistmoodi. Meile on tähtis teistega olla sama mõõdupuu peal. Kui me oleme halvemad, siis tekib trots nii enda kui ka elu vastu. 

Juba koolis kasvatatakse meid ühe mõõdupuu järgi. Meilt kõigilt nõutakse teadmisi, mida õpetatakse sama õppeprogrammi järgi. Meie hindamissüsteem piirneb ainult 5 palli süsteemil, arvestamata õpilaste erisusi. 

Kuid mida see 1,2,3,4,5 ikka näitab. Ma ei saa väita, nagu kontrolltöö, mis ma olen teinud 2-le või KT, mis ma olen teinud 5-le, omaksid mingit erinevust. Ei. Need loevad ainult kokkuvõtva hinde panemisel. Muu jaoks on aga see tühine. Asjad, mis jäävad mulle pähe, need jäävadki. Ja teemad, mida ma tahan õppida, neid omandan ka väljaspool kooli. 

Nagu ka üks teine mõttekaaslane on kirjutanud, siis elu baseerubki numbritel, mille järele kõik jooksevad. Kuid millel tegelikult pole meie reaalse mina-ga midagi tegemist, sest need on subjektiivsed.

Inimestel on endiselt ikka veel kombeks vaadelda kõike ühe nurga alt.

Võib juhtuda, et ka seda loed sa praegu pealiskaudselt, pealevaadatuna. Ehk isegi kriitiliselt.

Olen märganud, et inimesi vaadatakse selle järgi, millised negatiivsused meelde jäävad.

Kui palju kuulete te tunnustavaid lauseid kaasmaalaste suhtes. Ei, ikka halvustatakse, üritatakse rõhuda tunnetele, mis panevad süümepiinad lõõmama. 

Tunnustust saavad tublid, erilised. Neid ühtse masstoodangu-argipäeva-inimesi tihtipeale ei taba kiidumeteoriit. Sest pole ju põhjust. 

Olen ka ise kinnine ning kardan inimestele midagi südamest öelda, kuid mõttes liigub ikkagist, et ka leida miskit head neis, kes tunnevad kannatusi rohkem kui rõõme. Neis polegi ehk midagi erilist. Nad ongi kõige hallimad inimesed. Aga ka kord neile head tehes, võib see panna neid tundma kui mitte ühiskonna ohvritena, kellega tavapäraselt käitutakse julmalt. 

Olen näinud, et enesekindlaid ei sallita. Neid, kel on oma täpne eesmärk, kes olla tulevikus. 

Mõtlesin, et mispärast siis enesekindlust tänapäeval hukkamõistvaks peetakse. Ma pole küll nende väidete tõesuses kindel, kuid võimalikud variandid on sellegipoolest.

Enesekindlus võib tähendada suurt ego. Suure egoga inimesi teadupärast ei armastata väga, sest nad kipuvad end teistest paremaks pidama. Mina suudan, mida teen, mina oskan. 

Kogu ühiskonna teiste inimeste jaoks on tulevik alati võib-olla maa. Nii paljud ei tea, mida teha peale keskkooli. Tööle, ülikooli või välismaale. Olen näinud, et sellistel puhkudel lastakse vooluga end kaasa viia. Päev korraga, nagu nad ütlevad. Kas ka see pole jälle mitte üks näide ühiskonna ohvritest?

Mina pean tunnistama, et minu tulevikuplaanid rikkus just keskkool ära. Jah, ka nii võib juhtuda. Alles eelmine aastagi oli veel mõtted olemas, kus tulevikus asetseda tahaks. Kuid nüüd pole neidki. Kool, mis peaks andma meile just kindlust mida edasi teha, võttis seekord just kindluse ära. Ning tekitas rohkem küsimärke asemele. Ma ei saaks kiita õpetajaid, kes hindavad õpilasi karmilt ja õiglaselt. Sellega näitavad nad ära kõik need valdkonnad milles olen ma nõrk. (Või siis ainult õpetajate arvates nõrk). Teinekord võivad just mõned negatiivsed kommentaarid töö suhtes purustada selle õndsa tulevikumulli. Ning sellega kaotatakse ka tulevikutalente. 

Ning kadedus. Kadedus on ehk teine minu poolt pakutav põhjus, miks enesekindlaid ei sallita. 

Kuid ka paljusid teisi inimesi. Kahjuks on igas inimeses ka pagasitäis halbu omadusi-tagarääkimine, õelus,  ületrumpamine, pidev võrdlus ja seesamune-kadedus.

Ma tean, et keskpäraselt kooli läbi vedamine ning õhtuti voodis lesimine pole just kõige eredam näide mitte ühiskonna ohvriks olemisest. Kuid ehk kunagi leian ka mina oma särava tähe ning julgen teistest hoolimata hakata oma asja ajama. 

Klikk selle posituse publish nupuga on juba väike samm selle suunas. 

Ning alustan 9-ndat korda Vaiko Eplik  - Soorebased kuulamist. 

Ingrid

Ammu polnud käinud, ammu polnud näinud.

Üks nädal on omadega jälle kokku jooksnud. 17-s nädal selle aasta jooksul. Kooli on veel jäänud 5 nädalat. See on ulme, kuidas ma suve ootan see aasta. Ning üldse koolilõppu. Ma olen salamisi mõelnud, et hea meelega oleks ma praegu see närvitsev lõpetaja, mitte 11-ndas pestitsev tatt, kellel on veel aasta, et end gümnasistina tõestada.

Aaah.... eelkaitsmisest sain läbi. Kuigi väga närvesööv oli see küll. Eriti siis, kui tüdrukud tulid järjest välja, silmad vees. Ning üldse.. see päev. Närvid olid mustad. Mina lõpuks istusin seinaäärde maha ja kuulasin muusikat. Rahustas hästi. Kuid isegi inimesed, kes muidu on enesekindlad, värisesid seal ees seistes. See on siis see, mida õpetajad on suutnud panna meid tundma. Lõpuks nad ise vist olid ka piisavalt väsinud, et kedagi peenestada.   Aga nagu öeldakse, siis raske õppustel, kerge lahingus. Vähemalt mul läks kenasti. Nüüd on veel mõned nädalat enne esitamist jäänud. I can do it!
Jeesh, tol päeval jäin omaenda kodukasse hiljaks. Tüübid ootasid pool tundi ukse taga mind. Aga muidu le awesome kodukas oli. Teemaks "Iga asja jaoks on oma aeg."

Nädalavahetusel ma kodus ei viitsnud passida. Mõtlesin, et teen väikese üllatuse ja tripin Tapale. Läksin enne noortekat sinna, ja üllatasin inimesi oma kohalolekuga. Meid oli üüüülipalju. Neverever pole vist noortekal nii palju rahvast olnud. Rakeverest ja Talnast ja Tartust ja igaltpoolt mujalt oli rahvast kohal. Märt S. rääkis asju, mis tuletasid kõike seda basic infot jälle meelde. Lõi huvitavaid seoseid pesupulbri, raudmehe ja Jumala vahel. (keegi lubas mulle kunagi kõik raudmehe osad ära näidata... hm...)
Aga täitsa fun oli. Õhtul sõitsime Sassiga koju ning arutasime kõike. Ma sain vastuse millelegi, millega olen oma pead ammu vaevanud.
Varsti hakkab ehk tapakaid jälle rohkem nägema, sest tulemas on maastikumäng ja ka airsoft, kuhu tahaks vägaväga jälle minna. Loodetavasti midagi ette ei tule.

Maakodin oli ka hää olla. Eriti armas on see, kuidas koer teab, et ma tulen ja siis ootab pool päeva ukse juures. Jup, vähemalt keegigi armastab mind :)
Ema viskas kildu selle üle, et mind pole kaua näha olnud. Well...
Jutustasime veidi ning siis tuttu. Suur voodi, mm....

Pühapäeval oli Tapa churchi tripp. Kõik endiselt hoiavad mind seal ega pole mind unustanud. Seda on hea tunda, sest vahepeal mul ongi tunne, nagu linnas inimeste keskel unustatakse mind rohkem ära, kui kusagil 100 km kaugusel, kus ma pole kuid käinud. Life it is.
Ahjaa, Maxima ostsin ka pulgakommidest tühjaks :P

Well... don't know what to say...

Kolmapäev on vaba. Yay.  Tuleb nola-nola-nossa-nossa-päev-vist

Jäätis, jalutuskäigud, Jäneda,  ja muud J-tähega asjad on täiega teemas. Jjjjjjjjjjjjjj


Jajtsau.

Kohvipaus minu imelise uurimistöö kirjutamise vahel

Kohv on mu sõber. The Glitch Mob ja Moby ja Dagö samuti.

 Y.O !

Pillow talk: elu

Kui mul oleks kaks kotti. Ühes, milles on raha, ja teises, milles on aeg. Ja kui nüüd keegi peaks mul laskma praegu võrrelda neid kaht kotti oma praeguse elu kulgemisel, siis oleks see vahe tegemine suht lihtne. Need kaks kotti on hetkel suhtelliselt samas seisus. Mul pole aega üleliia, samuti pole ka raha üleliia. Aga ma jõuan alati kõik oma tööd tehtud ning samamoodi saan ma ka alati kõik oma ostud tehtud. Ja neid mõlemaid võiks alati rohkem olla.
Ma tunnen, et peaksin rohkem töötama, kuigi tegelikkuses käin ma ikka õhtuti väljas ja magan siis kui peaks õppima ning loodan, et mu netipulk kaoks paariks nädalaks ära.
Mõnikord ma soovin ikka, et ma elaksin oma vanematega, siis oleks mul vähemalt mingidki piirangud. Vahepeal tundub, et see elan-nii-nagu-ise-tahan elu läheb käest ära.  Enesedistsipliini peaks endas kasvatama.


Koolis oli tervisenädal. Nädala alguses käisime Kristiniga ka jooksmas. Mudasest künkast alla tulles sattusime külglibisemisesse. Tennised oli toredalt mudased. Nägu muutus ka lillaks, dunno why.
Ülejäänud nädala peale tunde istusin koolis. Järeltööd sakivad.
Saime tüdrukutega kooli võikuvõistlusel esimese koha. Thumbs up.
Lisaks ma feilisin kohutavalt kui läksime Angelicaga jälle üks õhtu kohvikusse, sest mul oli punane kodupusa seljas ja juuksed sassis. Ma olin too päev vara koju jõudnud ja magasin tuimalt 2 tundi. Well... vähemalt olin puhanud näoga ehk  :)

Ja ma veendusin, veel mitmes asjas see nädal. Elu hakkab end mulle taaskord avama, näidates milline ma olen. 

Tahaks juba pusaga istuda kusagil lõkke ääres ja grillida. Murul magada. Traktori taga loorehal istuda ja heina teha. Tögada venda, kui ta on üleni õline ning kannab naljakat seenemütsi.

Seened mulle ei meeldi, aga meeldib vihm. Suutsin jääda ka vihma kätte see nädal. Mulle meeldis see. Vihmast on mul kahtlaselt palju mälestusi.

Vihmase ilmaga saab toas asju teha. Mõtlesin, et tahaks uusi pilte seinale, jaaaaa. Tahan. Aga mul on arvutis olevad pildid kõik vanad. Üleeelmistest aastatest. Uusi pilte njetu.

Uuenduseks olen ma hakanud ma rakendama seda ütlust "Tähtis on süüa liha ja  kondid välja sülitada". Ehk siis, kui mulle ei meeldi miski, mis mulle räägitakse, öeldakse või soovitatakse, siis ma võin küll head nägu teha, kuid seda kuulda ei võta. Isekas küll, kuid hoiab ära sisemised solvumised ja vihastumised. Kõige paremini rakendub see koolis, kui õpetaja jälle ütleb, et me ei oska mõelda. Vanasti ma võtsin seda ise ka südamesse, kuid nüüd ma tean, et mina veel seniilne pole ning kamakolm, mida tema arvab me klassist.

Samas ei tasu arvata, et ülitundlikkus minust kadunud oleks. Eih, endiselt olen ma ülitundlik kõige suhtes.

Mu meeled on ka hakanud eristama kõike, mis on tavapärasest erinev. Näiteks kui inimesed on minu juures, siis iseenesest läheb mul uni vara ära. Eile, kui sama asi jälle juhtus, võtsin ma vaikselt oma šokolaadi ning harjutasin selle avamist nii, et seda teises toas ei kuuleks. Arvan, et see oskus tuleb mulle kunagi kasuks ;)

Teiste rõõm teeb mind kurvaks. Ja teiste kurbus teeb mind veel kurvemaks.

Mina olen kurb. Mu kõige armsam-lemmikum sõber, koer, on haige. Ning kui ta ravi ei saa, peab ta võib-olla magama panema... see on kurb.

Ühte pillow talk õhtut oleks vaja. 

momenete

Ma pole küll nii suur filmisõber, nagu mu isa või vend on, kuid kui pakutakse võimalust filmi vaatamiseks, siis võtan selle alati vastu.
Täna päeval köögis olles mõtlesingi, et elu on kuidagi nii... kuivaks jäänud. No fun, no emotions, no events.

Hiljuti rääkis aga saksa keele õpetaja, et saksa filmid tulevad jälle Eestisse ning neid on võimalus vaatama minna. Seekord oli teemaks Baierimaa filmid. "Ludwig II" film oli kohe täitsa tasuta ning kellele siis tastuta asjad ei meeldiks. Bronnisin endale pileti ära. Mineku soovi suurendas ka see, et suvel Baierimaal käies külastasime Ludwigi kurikuulsat lossi ning tundus nüüd huvitav sellest veel teada saada.
Kuna see toimus Artises, siis olid mu ootused kõrged, sest nii palju kui mina tean, näidatakse seal ikka sisuga  kraami ja mitte igat suvalist filmi. Aga kuna see oli saksa film ja viimane kord sügisel peale saksa filmi nägemist tulin ma suure masendusega kinost välja, siis see võttis veidi ootusi vähemaks.
Seekord aga ma ei pettunudki. Film oli väga hea. Sisuks oli kuningas Ludwig II elulugu. Tema teekonnast selleks saamisel, kuningas olemisel, vaimuhaigusega võideldes ning keerulist elu oma kunstide maailmas elades. Ajalooliselt oli samuti väga hariv film, sest tegu oli 19.sajandiga ning tõestisündinud looga. Samuti meeldis mulle see, kui kaadris oli loss ning selle ümber asuvad paigad, kus ka ise sai käidud. Fancy tunne ikka :D

Näitlejad olid head. Ja kenad. Peategelane, üks noor saksa näitleja oli küll selline kompu, et it's getting hot in here, so take off all your clothes. Pärast, kui režissöör ja filmi üks näitlejatest, kes kehastas Richard Wagnerit, jagasid kommentaare selle valmimisest, siis nad ütlesid, et peaosaline tahtis ka tulla, aga tal on proovid. Jah, see oli kurb hetk. Uh, ma oleks vist stalkinud teda pool ööd, kui ta olekski siia lennanud... :P
Muide, režissöör ütles ka, et ta on käinud paarikümnel korral selle filmi esitlusel, kuid kõige  parem helitehnika saalis on siiamaani meil olnud. Ning selle maksumus oli päris kopsakas summa olnud.

See selleks. Film ise oli tõesti vaatamist väärt. Sellele andis ka tõestust see, et kordagi selle üle 2 tunni kestnud filmi ajal ei mõelnud ma sellele, palju kell on. (See on hea märk iga filmi juures, sest kui hakkad kella juba vaatama, siis järelikult on film igav)
Kui koju jõudsin, vaatasin seina ja nägin pilti selle lossiga ja siis ma olin jälle.. sulanud.
Imelik, aga mõnikord sellised pisikesed sündmused, nagu väike kinoskäik, võib tuua jälle päikese välja.

Edu kõigile!

Lase viha välja, et kunst saaks tekkida

Ostke mulle taldrikuid, mida vastu seina puruks loopida.

Tooge mulle nuge, et nendega seinu kriipida.

Vältige minuga rääkimist, et kurbust saaksin seedida.

Ärge lugege mu blogi, et mu mõtted ei saaks teie ümber keerduda.

Leidke mulle labidas, et end maa alla kaevata.

Võluge mulle tiivad, et teie pea kohal lennata.

Andke mulle poksikott, et seda vihahoos taguda.

Eemaldage mind sõbralistist, et see teie silmi ei häiriks.

Kustutage mu number, et see teie kõnearvet ei määriks.

Ärge tulge mulle külla, et oma aega säästa.

Karjuge mulle kõik näkku, et klatši päästa.

Laske mul üksinda tänavatel uidata.

Põgeneda kodust ja vaikusemaadel mängida. 

Sest see pole ainuke viis, kuidas elada. 

Mõte viis lauseni. Lause sai järje. Ning nii ta sündiski. 
Järeldus: ka vastikud olukorrad tuleb muuta enda kasuks. 
 13/04/13 

Killud

Aknast paistab koidik,

on nädalavahetuse hommik.

Olen maganud une täis,

rõõmsana ärkamine näib.

Astun suurde tuppa ning kööki. Köögis istub keegi, joob teed ning tervitab rõõmsalt. Küsib kuidas magasin ja ehk annab ka armsa hommikukallistuse. Võtan ka tassikese ning jään sinna istuma.
 Ja see oleks ilus.

 Tegelikkuses jalutan läbi tühja köögi vannituppa ja kahe minuti pärast tagasi ning ikka pole kedagi. Jõuan oma tuppa, istun voodile ja vaatan aknast välja. Järjekordne pikk päev üksindust. Panen muusika mängima, purustamaks valusat vaikust ning avan arvuti, valelootuses leida sealt jutukaaslasi.
Kus on mu perekond?

Ammu pole kirjutanud. Laiskus. Blokeerimine. Salatsemine. Põhjuseid on olnud palju.
Vaheaeg sai läbi... juba ammu tegelikult... 3 vaba päeva oli... suur reede ka...  juhtunud on palju.... teinud olen ka palju... aga sellegipoolest  kiskus pointlessiks asi vahepeal...

Kooli minemine peale vaheaega oli täiesti laostav. Peale seda läks vist kõik halvasti, kui nii kurjalt võib öelda.
Meid hirmutati ära hunniku töödega. Mõni neist on nüüdseks listist juba eemaldatud, näiteks inka proovieksam, mille täiega feilisid vist enamus. Minu töö veel saadeti haridusministeeriumi, hihiii, edu neile selle parandamisega.
 Ma pole mitte kunagi varem oodanud kooli lõppu nii pingsalt, kui see aasta. Mind ei koti üldse see lumi ega külmus, vaid see närvesööv kool. Õnneks on nüüd kauem valge ja see innustab mind kauem õppimisele keskenduma.
Eelkaitsmine on kahe nädala pärast. Põen&pabistan, sest mul on ikka vähe sisulist osa ja kui ma selle läbi kukun, siis... 1.ma ei saa uurimistööd lõpetada aasta. 2.ma ei vastutaks enda tegude eest (sest see on üks asi neist kahest, mis mulle hetkel olulised on).
Aruandeid on vaja hakata tegema majanduses, kunsta lõputööd ka. Ning jess, tasemetööd saksas ja bios.
Kui ma 7  nädala pärast samal ajal elus olen, siis on elu täitsa armas ju.

Nööridest sikutamise tunne. Liigun lähemale, tõmbun kaugemale. Asjad lähevad paremaks, siis aga tuleb mingi meteoriit kusagilt kosmosest ja rikub kõik ilusa ära. Jälle oleme alguses tagasi. Liigume lähemale, tõmbume kaugemale. 

Sõidan oma peas ringi,
kulutan kauneid mõttekingi.

 Evanescene kuulamise aeg tuli tagasi. Isegi imestasin, et mäletasin paljude laulude sõnu peast.
Vahepeal ei tahtnud ema isegi minuga rääkida paar päeva, sest olin liiga sõnaaher olnud.. well.. okei.
Tööl käisin ka mõned päevad.
Norra kultuuriõhtul olin, mis oli chill, kuigi ümberringi nägid kõik välja nagu ka mina 52 aasta pärast. (Ha di bra!)
Enda kohta leidsin seda, et muretsen liialt teiste murede pärast. Lähedaste mured on ka minu mured.
Avastasin, et laule repostida on isegi lahedam kui pilte rebloggida. Seega, tänud Anettele, kellele olen leidnud helipilve (soundcloud) head küljed.
Uneprobleemid tülitasid ka vahepeal. Hakkasin võtma siis magneesiumit, mis pidi enne magama minekut hea une tooma. Well... tagajärg oli see, et  iga päev magasin sisse.
 #minu mured

 Ja blablablah.... tunnen kuidas selgete mõtete asemel ujuvad hoopis siia mingid mittevajalikud infopallid minu kohta. Igatahes checkpoint on nüüd tehtud.

People love different, hipster, unregular people. When i am different, nobody loves me. But when i am normal, nobody still doesn't ....

 You already know the answer.
If you cannot find the answers you seek, it is because they are not easily expressed in words. Listen to your heart. It knows everything - but does not need words to communicate.


Ingrid.. 

Drowning

If I die young, bury me in satin 
Lay me down on a bed of roses 
Sink me in the river at dawn 
Send me away with the words of a love song 

Lord make me a rainbow, I'll shine down on my mother 
She'll know I'm safe with you when she stands under my colors
Oh, and life ain't always what you think it ought to be, no
Ain't even gray, but she buries her baby 



Mulle ei meeldi, kui inimesi koheldakse nagu asju. Asju kasutatakse siis, kui neid vaja on. Inimestega ei tohiks nii käituda. Meil on ka tunded. Kuid tundub, et nii lihtsalt unustatakse ära teiste pealiskoore all olev inimene ära ning üksteist kasutatakse ära puhtalt omakasu pärast. Inimhing kahjuks vajab, et teda hinnataks ka peale kasulikuks olemise.
 Ma olen viimasel ajal liiga palju inimestes pettunud. Jälle? Miks?
Sest kui mul pole probleeme, siis ma tekitan neid endale ise.
Ma vist tähtsustan liiga palju inimsuhteid. Ootan midagi head, mida paraku ei tule. Ja pean asju olulisemaks kui nad tegelikult on.
Kahjuks olen üks nendest tüüpidest, kes soovib probleemide eest ära põgeneda. Sellepärast ma ootan ka augusti. Veidi valedel põhjustel ehk, aga ikkagist.
 Ma tean, et nende paari lausega pole kõik veel öeldud. Palju jääb südamesse luku taha. Ootamaks kedagi, kes mõistab ka südant.

Jah, ma olen terve nädala seda laulu kuulanud ja ikka ei mõista kuidas need sõnad saavad nii kurvalt kaunid olla.



And I'll be wearing white when I come into your kingdom 
I'm as green as the ring on my little cold finger
I've never known the loving of a man
But it sure felt nice when he was holding my hand 

A penny for my thoughts, oh no, I'll sell 'em for a dollar 
They're worth so much more after I'm a goner
And maybe then you'll hear the words I been singing
Funny, when you're dead how people start listening 



The band perry - if i die young