comics

Weird combo suvi

Vahepeal ma panen silmad kinni. Mõtlen kõigi talviste tegevuste peale ning paksule talvejopele. Sallile, mis on mähitud kaela ümber ja kohmakatele talvesaabastele. Kujutlen enda ette pildid raagus puudest ning valgetest hangedest. Kui see kõik on mulle kohale jõudnud, teen ma silmad lahti ja vaatan oma ümber olevat rohelust. Seda kaunist päikesepaistet ja õhulisi kleite, mida näitsikud kannavad. Tunnetan soojust. Ning siis olen ma rõõmus, et on suvi ning ma naudin seda veelveel rohkem, et võtta sellest kõik, enne, kui rohelus sureb.
Siis ma ei pahanda üldse, et hommikuti äratab mind maal oma ema vali hääl või linnas olles trükikoja suurte masinate müra.
Võrreldes talviseid pimedaid hommikuid praegustega, ei häiri mind enam, et päike leiab igal hommikul minu ruloo vahelt tee tuppa ning kõrvetab mu põse nii kuumaks, nagu oleks see praepann.
:)

Paar päeva mõtlesin, et miks ma küll pidin kõigile väitma, et mul läheb nii hästi. Juhtus nii, et mingi hetk kukkus kogu rõõm kildudeks ning minu sisse jäi ainult üks suur pisar. Nii hästi või halvasti kui ma seda suutsin, üritasin asja parandada. Ning asi kandis vilja. Emaga ühel õhtul õues vesteldes mainis ta samuti, et juba lapsena on leidunud minus seda oma tahte läbi surumist. Good to know.
Minu viimaste päevade sisse on mahtunud rannatripp, palju junk foodi, pikad jalutuskäigud ning kesklinnas müüri peal salaja grilliga vahukommide, apelsinide ja banaanide küpsetamine. Jup, Ingrid olla pole üldse igav.


Ohjah, ma ei tea, kuidas see öö nii pikaks venis... üksindus ei lase vist magada.

I appreciate the little things

Poolaasta künnis on ületatud ning suvi hakkab varsti otsa saama.
Oli vist kõige raskeim aasta algus üldse. Pidin taluma suuri kaotusi, raskuseid, ulgumist ja piina?
Paraku kaovad kõige raskemal ajal ka sõbrad ümberringi ära ning kõik see aeg siiamaani ongi olnud nagu Ameerika mäed. Aga ma südamest loodan, et aasta teine pool läheb nii minu, kui mu kaaskondlaste seas paremini. Vähemalt üks minu unistustest peaks küll täituma :P Ma usun sellesse.

Aaaaga kellel tuli lõpuks suvetunne peale??? Minul.
Nüüd, kus kool on möödas ja kõik õpitu unustatud, on mul küll paremini hakanud minema. (nii imelik, et ei peagi  tundide kaupa konspekteerima ja kirjutama)
Viimased nädalad olen naeratanud, yeah, sometimes it's really hard for me.  Aga kuna minus vohab ikka ka pessimistliku poolt, siis pean ütlema, et mõnel heal asjal oli ka kibe maik juures.

Viibinud olen viiel lõpetamisel ning 4 inimest said minult roose. Lõpetamised on toredad. Kõik on nii kaunid, rõõmsad, lilled everywhere, saab palju kallistada, pilte teha, ilusaid kleite-seelikuid kanda jne.. Well, kuid nende lõpetamiste ajal ei tulnud kordagi endal mõtet, et oiii tahaks ka niiiii väga lõpetada. Üldsegi mitte. Loodetavasti möödub see aasta väga aeglaselt, sest ausõna ma ei viitsi hakata korraldama neid asju jälle.
Kasutasin ka väga mõnusalt ära neid sooje, valgeid öid ja trippisin rannas, Koplis ja kesklinnas ringi. Öine burksijaht ja uute kohtade avastamine olid omaette coolid tegevused.
Ühel õhtul üritasingi veidi varem magama minna. Olin juba poolteist tundi üritanud ning lõpuks hakkasin kõigist kõrvalhelidest hoolimata uinuma. Siis tuli aga kõne ning u.15 minta pärast joooksin juba õues. Väikesest kodulähedasest jalutuskäigust sai mitme tunnine mööda linna kolamine ja müüri peal istumine.
Ise ka üllatan end sellega, et olen viimasel ajal kõikide hullude ideedega nõus. Ja kui kaks samasugust on omas elemendis.... ;))

Oma suve to do listist olen ka juba 3-4 asja saanud maha tõmmata. Ilmad on täiesti okeid olnud ning kõik lemmikud kleidid-seelikud läbi kantud. What else... minu uueks lemmikuks on saanud isetehtud jäätee. Mõnus :)

Veel on vaba aega, siis tuleb laager, siis on veel vaba aega ja siis enam pole. On, mida oodata.

Seniks, Ciao!

Loodan minagi, et kord naeratab ehk (loosi)õnn. Selleks aga on vaja enne tööd teha ja stuffi jagada :)

http://ahora-se.blogspot.com/2013/06/giveaway.html#comment-form

Mehukatti ja Jäätelö

Heip. Mõni aeg tagasi kirjasin Soome mineku plaanist. Well, võtsin asja kätte ja tegin ära.

Ja kas kõik läks nii, nagu ma lootsin? Eip, kõik oli seiklusrohkem. Ja nagu teada, siia alati on komistuskivisid.

Hommikul läksin rahulikult tund enne laeva väljumist kohale. Check-in´is selgus, et mul peaks kaasas olema ka kinkekaart, mille sain Maijooksult. Dooooouuuuuuuuup, just seda mul kaasas polnud. Väga palju võimalusi polnud mul,  pidin suutma 30 minutiga selle kodust kätte saada, sest check-in pannakse teatavasti 20.min enne laeva väljumist kinni. Mu ajurakud pole vist mitte kunagi varem nii kiiresti töödanud, kui tol hetkel. Ei jäänud muud üle, kui pidin ise kodus ära käima. Minu peas käivitus countdowni tegev kell, nagu teleseriaalis "24".
Tramm ja kiired jalad tundusid kõige parimad võimalused. 20 minutit.....15 minutit... Trepist kahe astme kaupa üles tormates ja läbi elutoa joostes näitas kell  7.30. Täpselt 10 minutit, et jõuda tagasi sadamasse. Olin endale vahepeal takso tellinud ja maja ette jõudes ootaski keegi Vladimir mind halli taksoga. Tema muidugi küsis, kuidas saada A-terminali juurde. Seletasin talle ja oih, juhatasin ta kogemata ühesuunalisele tänavale vastasssuunas sõitma. Õnneks taipas ta seda ise ka ja siis pööras otsa ümber. Seletasin talle ka, et mul on kiire ning see andis talle hea võimaluse hommikul vara veidi gaasipedaali vajutada. 7 min....5 min... 4 min.... Lõpuks raha andes ning taksost välja joostes näitas tema armatuurkell 7.38. Jooksin sisse ja jõudsin täpselt õigeks ajaks enne, kui check-in kinni pandi. Päev oli alanud huvitavalt.

Üks tore kollane jalgratas. 

Tunne oli selline nagu oleks spordipäevalt tulnud ning hommikust polnud jõudnud samuti süüa, sest ma ilmselgelt olin sisse ka maganud. 

Üleval tekil oli mõnusalt tuuline, meri oli chill ja laev oli huvitav.

Mingis poes oli reaalselt mingi ostumöll olnud vist, sest kingad olid maas segamini,
riided põrandal ja kogu pood väga segamini.
Müüja, kes oli noorem mees, ei kiirustanudki koristama ning kliendid otsisid ise
põrandalt sobivat paarilist. Nagu what? 

Helsingisse jõudes polnud mul ühtegi plaani. Teadsin ainult, et mul on nii umbes 10 tundi aega. Istusin pargis, rääkisin kohalikega juttu ning wow, inimesed naeratasid mulle. Eestis just väga ei naerata keegi tänaval mulle. Jalutasin siis ringi tänaval ning nägin Marimekko poodi. Kuna Marimekko mulle väga meeldib oma disani ja suurte värviliste kujundite tõttu, siis lihtsalt pidin sisse astuma. (Btw, avastasin just paar nädalat tagasi, et mul on ka üks Marimekko kott kapis ) . Tundus selline väike pood olevat. Aga seal ringi jalutades avanes mingi hetk minu ees suur kaubanduskeskus nagu Viru Keskus. Ja nii oli korduvalt, et sisse läksin ühest uksest, väljusin teisest tänavast. 

Külastasin vist enamus suuri kaubanduskeskuseid, mis kesklinnas asuvad. Leidsin nii mõndagi huvitavat  ning oma lemmikpoe vist samuti. Ma olekski tahtnud sinna jääda.
Minule jäi veel silma see, et ma ei oska võõras riigis liigelda. Ühtelugu leidsin ma end sõiduteel või trammi eest. Aga õnneks on soomlased leplikud ning keegi ei hakanud tuututama, kui ma nina alt valest kohast üle tee jooksin.

Picture-proof.
Lokid on armsad, lendavad kahjuks ära....

Minu eesmärgiks oli tagasi tulla sõrmuse ja küünelakiga. Õnnekombel ma need ka sain ning sõrmuse leidsin ka just sinise, nagu ma olin unistanud. Lisaks nendele soetasin endale suklaad, vyöt, mynthoni, patsikummid ning sorminuket! See viimane oli kindlasti kõige lambisem ost, aga cammoon, ma läksingi selleks, et osta vidinaid, mitte riideid.
Rääkisin ka pikalt ühe eestlasega, kes tegi mulle ostukeskuses lokke juurde ning  kes ütles, et ta poleks arvanud, et ma eestlane olen. Kusjuures mind väga enam ei üllatagi, et vahepeal arvatakse, nagu ma oleksin päris kusagilt idapoolt või kagu-euroopast, sest seda on ka varem öeldud ning mu emagi on nende kommentaaridega pärjatud.

Kirikutes ning parkides käisin samuti ning kuulasin muusikat, nautides kesklinna möllu. Mingi aeg jõudsin ka kesklinnast välja ning tutvusin kortermajade ümbrustega. Kultuuripomm missugune.
Minu arvates oli üksinda fun käia ringi ja uudistada kõike. Silmad olid avatumad ja mõte ei jooksnud ka väga kaugele.

Lõpuks õnnistati mu päeva ka vihmaga ning sadamas pidin taluma väga creepy mehe pilku. 

Minu iPod viskas ka kahjuks pildi kotti, liiga palju olin vist muusikat kuulanud, seega pidin terve tagasitee istuma vaikuses ning vaatasin aknalaual istudes merd. Toss, tuli ja meri lõbustasid mind, sest paadikuur oli põlema läinud ning must toss läbistas päikseloojangu.

Pole õige reis ilma H&M-ita. 

Arvasin, et sellega on mu seiklused läbi, kuid  Oh, ei. 

Terminalis oli mul veel taksoga jama ning soomlane otsis ka sõprust. 

Kuid sellest hoolimata jõudsin lõpuks koju. Istusin  siis voodile ning mõtlesin: "Thank God tänase päeva eest".
Oli tore üksi seigelda. Varsti jälle. 

Päev enne homset

Valguse rahvas, tõuse ja vaata

see tee, kus sa kõnnid, Ta Vaim on sul kaasas

Valguse saadik, tõuse ja mine

kadunu järgi, et päästa ta hinge

Aasta tagasi PP lõpus kõlas lause "Kohtume järgmine aasta Raplas."  Well, nüüd on aasta möödas ja ka Raplas käidud. 

Ootusärevust polnud ja see-eest oligi lõpp-kokkuvõtteks fiiling parem. 

Minek oli reedel, rongiga. Ja esimest aastat ilma tapakateta. Õnneks pakkus Kristin mu jutuhoogudele seltsi. Jõudsime kohale, jalutasime, regasime ära ja olidki minu viiendad piiblipäevad alanud.

Üllatus oli see, et koridoris pidi magama. Nagu wuuut.

Esimene päev möödus kenasti. Nägin vanu tuttavaid, uusi tuttavad ja *whaat, mida ta siin teeb?!* inimesi. 

Õhtul läks möll lahti. Ja lihtsalt nii megavõimas oli. Ülistus oli nagu wääov. Jah, mulle meeldis.

Teenistusel:  " Kas sa oled valmis loobuma KÕIGEST? Isegi oma unistustest, varast, perekonnast? "

 Hiljem käisime veel Rapla peal ringi, rikastasime säästumarketit ja orienteerusime kooli juurde tagasi. Õhtu kujunes toredaks. Veetsime mõned tunnid inimestega tutvudes, kõikide sööki süües ja chillides. Ning kui öörahu tuli, jätkasime jutuajamist 6-7 tüdrukuga veel. Venis pikale, lõpetasime 2 ajal. Ja ohwell, kui poole tunni möödudes kõik juba magamiskottides olid, siis keegi viis minu une ära. Lennutasin M & J -le lennuki, kirjaga, et und pole. Veidi aega töötas lennuk, kuid siis hakkas see juba inimeste pähe maanduma ja unemati röövis mu jutustajad. 

Edasi vaatasin paar tundi lage, kuulasin kuidas magavate inimste kõhud korisevad, twiitisin ja üritasin maha suruda oma igavust. 

Paar tundi sain magada, aga see ei häirinud kuigi teist päeva. Kõik oli jällegi mõnna. Mina olin koos onoortega Järvakandis. Läksin varem kohale (seminaridesse ei saanud), panime asju ülesse ja meisterdasime kohalikele hot-doge. Chill muusika, võtad saia, lased kastet sinna, topid vorsti ka ning kallad ketsupiga üle. Nomnom. Ning tähelepanek veel, nende u.5 tunniga sain ma ka veidi päikest. Successs.

Õhtu möödus jällegist mõnusalt, kontsert, teenistus ning free time. Tapakatega mängisime palli ja nii hea oli olla. 

Pühapäeval käisime linna peal flaikusid jagamas ja inimsetega vestlemas. Ma täiega loodan, et need mõned laused, mida me inimestele ütlesime, paneb neid mõtlema elu üle ja otsima õiget teed. 

Õhtul oli siis kõige viimane teenistus. Mõnus ja tore oli, samas ka piisavlt deep.  Ning läbi ta saigi. Järgmine aasta pidi Tallinnas olema. Well, eks paistab, mis saab. 

Lahkumine oli vaikne. Saatsin semud ära ja ise jäin rongi ootama. Rahvast jäi aina vähemaks. Istusin puu alla, vahepeal sadas vihma. Kristin ja Lisanna jõudsid ka mingi hetk poest tagasi ja siis tegime ossikükke puu all. Rongis läks möll jälle lahti. Hull värk ikka, kui pool vagunit on PP-lt tulnud noori. 

Koju jõudsin suhtelist hilja ja väsinult. Kuid rõõmsalt. Need kolm päeva olid jälle midagi lahedat ja täitvat. Mulle tundus, et isegi vist ühed parimad nende viie seast. 

Väga head jutuajamised olid inimestega, mõnusad naljad, palju naeru ja ülistust.
Varsti jälle!

Pildid on Marleenilt ja minult. 

How empty is empty???

Üks pisar ruttab silmanurgast alla...

Kõik, kellel on hing sees, saavad kord lõpu. Isegi, kui me teame, et kord tuleb see kurb päev ja harjutame end selle mõttega, tuleb see meile ikka ükspäev üllatusena ja niidab jalust.

Mina ei suuda kaotustega leppida. Ma olin alati kartnud, et see juhtub ja  üritasin end selle mõttega lepitada, kuid see oli ikkagist minu jaoks üle jõu käiv.

Ma ei kujuta ette, kuidas ma lähen sinna ja näen ainult tühja kohta. See oleks liiga raske. Kuidas on võimalik, et terve mu noorusea oli ta seal, me kasvasime koos. Ma rääkisin talle kõike. Ja nüüd teda pole enam seal. Teda lihtsalt pole...

Ma olin küll väike, kuid mäletan  meie esimest kohtumise selgemini kui eilset päeva. See esimene silmapilk ei lähe kunagi meelest.

Mul on kahju, tõsiselt kahju, et ma ei saanud tol viimasel hetkel sinuga olla. Sa lahkusid ilma minuga hüvasti jätmata ja nüüd on mul reeturi tunne. 

Minu jaoks oled sa asendamatu, sest ainult sina teadsid neid mõtteid, mida ma ei söandanud vanematele rääkida. Ja sind sain ma küsimata kallistada.

 Sa olid üks neist, kellel oli alati koht minu südames.  Ja see koht ka jääb sinna, kuigi me enam kunagi ei kohtu.

Puhka rahus! 

Uuendan hetkestaatust

Hey, fellad.

On võimas aeg. Kool lõppes ära. Tuimalt, mitte mingeid emotsioone polnud. Veidi vist isegi oli halb, sest suvele saadeti meid  noomivate, mitte tunnustavate sõnadega. Mõtlesin tuju parandada ja läksin Kiireid ja Vihaseid vaatama. Veidi muutis see meeleolu, sest istusin üksinda kusagil nurgas viimases reas ja tundsin end vähemasti mugavalt. Aga ka needki emotsioonid möödusid. 

Kõik mu plaanid tühistati, maale ei saa minna. Koduka istumine jääb ka ära. Helistada ka ei saa ning lõpuks võeti ka netipulk ära. Mis seal ikka, naerata ja nooguta. :)

Mõtlesin, kellega kokku saada. Kirjutasin nimed paberile ja olin juba valmis loosi võtma, kuid siis lõin arakas ja rebisin kõik sildid katki ja otsustasin mitte helistada kellelegi. Tundus arukas. 

Lõpuks murdsin end toast välja ning tulin Vabaduse väljakule. Istusin pool tunnikest mäe peal ja otsisin netti, aaaga ei leidnud. Leidsin ainult väikese lapse, kellele hakkas meeldima mind väikeste kividega loopida. 

Mõne tunni eest jõudsin siia alla pinkidele istuma ning nüüd kasutan Savusaare wifit. Fun. 

Mu kõrval lastakse inimesi õhku. Mitte pommiga, vaid traksidega.. mingi veider asjandus on see. Inimesed seisavad ja äkitselt on bõmm ja lendavad taevasse. Kõrvaltvaatajad kiljuvad selle meelelahutuse nägemisest.

Minu ees on mini-orkester, mis põhiliselt koosneb vanuritest. Teevad soundchekki präägult. Ja mul on tunne, et see trummi onu lööb vahepeal veidi mööda :) 

Selline melu siis. 

Neljapäev on vaja veel kuidagi üle elada, siis reedel juba PPle. Nagu me arutanud oleme, siis iga aastaga jääb see ootusärevus väiksemaks. Tundub, et ka tuttavaid liigub iga aastaga aina vähem sinna. 

Kui te end rasedatena tahate tunda, vaadake filmi "what to expect when you're expecting". See lihtsalt tekitab möödapääsmatu raseduse tunde. 

Well, ehk suutsin oma albiino naha pruunimaks saada siin. Läpakas veel elab paar tundi, aga mina kustun varsti vist ära. 

 Bye.

. 

Allnighterid, kleidid, kleidid, pulmakleidid

Tuleb vist veidi pikem ja sisukam postitus viimase 7 päeva ajavoost. Prepare yourself.

Nädala algus oli veel mai kuus, ehk siis see möödunud nädal oligi eksami ja uurimistöö kaitsmise nädal.
Igatahes, paar sõna esta üleminekueksamist ka.
Ma ei pabistanud ega muretsenud üldse. Ei valmistunud ka mitte minutitki. Ja see oli hea, sest läksin kohale, lugesin rahulikult, üritasin loogiliselt mõelda ning kirjutada.
Mõtlesin pingsalt väikerahvuste peale ning mõtete ladusamaks voolamiseks vaatasin seina poole. Mingi hetk märkasin mini spidermani laest benji hüpet tegemas.. vnoh, okei, see polnud päris hüpe, pigem nagu mägilaskumine laest. Muigasin omaette ning üritasin silmi pilustada, et näeksin seda cm x cm suurust ämblikku. Üritasin mitte naerma hakata selle naljaka tegelase üle, kuid paratamatult tõusid suunurgad muigele. Veidi luuras see ämblikukene minust u.20 cm eemal ning kui ta oli vajalikud luured teinud, hakkas ta end ka üles vinnama (nagu Spiderman) ning sekunditega oli ta jälle kadunud lae alla. Well :) Igatahes peale lõpetamist oli tuju hea ning hindeks kukkus 4.
Teisip oli rahulik paari tunnine koolipäev, viimane keemia kontrolltöö ning siis algas allnighter õhtu, et valmistada ette oma kaitsmine. Jep, nagu ka uurimistööga, jäin ma ka sellega suhteliselt viimasele õhtule. Klõbistasin, printisin ning rääkisin öösel kõva häälega.
Kolmapäeva hommikul võtsin siis veel veidi palderjani, et rahulikum oleks ning läksin ja tegin ära. Ning minu üllatuseks oli mul väga hea kaitsmine olnud. Õpetajad kiitsid. Ning uurimistöö sain 5. Ma olin nagu wooooh! Vähemalt kordki on mu pingutused vaeva väärt olnud. Aga millegipärast polnud ikka tunded minu sees täielikud.
Neljapäeval ja reedel oli viimane päev koolis. Ning mida tund edasi, seda paremaks läks tunne, sest kasvas teadmine, et lõpuks ei ole vaja õppimise pärast öösel tunde üleval istuda.
Aga nagu ikka, juhtus midagi ning rõõm sai kiirelt kustutatud. Kõik see, mis oli minu sees ja ümber olnud, omandas vastandlikkuse. Istusin mata järeltöös ning taevas müristas, vihmutas ning näitas päikest.

Siis jõudis Johanna külla. Ausalt öeldes polnud ma kõige rõõmsameelsem tuleku üle, sest kurbus lainetas vahelduva hooga. Kuid nagu pärast mu ema arvas, siis hea oli, kui kõige raskemal hetkel oli keegi lähedal toetamas. Suutsin ka ta vihmase ilmaga Selvuni jalutama panna. See oli fresh.
Ja, ohwell, oli paremaid ja halvemaid hetki. Valisime vaatamiseks liiga kurva filmi, mismõttu ma meenutasin Niagara juga.
Öö venis nii pikaks, et mõned normaalsemad inimesed ärkasid juba samal ajal.
1.juuni tuli ning minu mõttemaailmas algas suvi. 

Ega meiegi palju maganud ning varsti ärkasime üles. Saime ta õe ja emaga kokku ning suur lõpukleitide otsimise möll sai stardi. 6 tundi kõmpasime ringi.  Külastasime enanus Rocca riietepoode läbi, käisime Viru tänaval otsimas ning lõpuks suundusime pruutneitsi kletide poodidesse. Ja neid oli ühel tänavajupil üllatavalt palju. Well, minule meeldis väga nendega koos ringi jalutada ja kleite otsida ja vaadata, nõustada, kommenteerida jne.. Kuigi lõpuks ma vist ikkagist istusin igal diivanil.
Ja oeh, nüüd tuleb kõige emotsionaalsem osa. Me otsustasime minna pruutkleitide poodi, sest seal müüakse ka palju pidulikke kleite. Aga vähemalt mina olin küll rohkem vaimustuses nendest pulmakleitidest. Ma olin vist umbes sarnane sellele tädile, kes karjub reklaamis *niiiiiiiii ilus väääää*. Need suured valged puhvis kleidid. Wow, ma tahan juba abielluda.

Väike sneak peek 

Nagu näha, oli kleite igas värvitoonis

Loorid. Ma olin nii lähedal kiusatusele, et proovida ühte pähe. 

Võrratu tunne oli seista keset mitukümmet pulmakleiti 

Best friend nendel õhtutel

Võtame ühe jäätise, kaks lusikat, lähme suurde voodi ja
räägime jätsijutte  

Lõpuks saime ühtegi kleidi soetatud. Megamegaõnnelikud olime. Jätsime teised maha ning liikusime Johannaga Schnelli poole, sest olime niigi juba tund aega noortekalt hilinenud. Kohale jõudes ja pilku peale visates läksime murule istuma. Õigepea saime seltskonna täiendust. Need paar tundi, mis me seal olime, olin ma enamus ajast pikali magamas, kuulates telgist muusikat. Mõnus, kuid väsinud õhtu oli.
Ja mida rohkem tunde edasi, seda väsinumad me olime. Aga mida üleväsinum, seda naljakam - see on fakt.
Ja kas teadsite, et Skrillexi laulus Bangarang kõlab kogu aeg sõna vooglaid? Me olime hämmastunud.

Jo-ja-jo, kogu nali lõppes pühapäeval kui J. lahkus. Well, nüüd olen jällegi siin üksi rohelises kotis ja lahtise akna all, kuulamas 30STM ja bronnimas pileteid.

Yep, oli pikka posti. Kiitos lukijatele.